Kadri Põder - Ma ei jäta sind (2026)

 

Pole juba mõnda aega puhast suhtekirjandust lugenud ning eks mingil moel mõistan, miks üldiselt loen vaid fantaasiakirjandust ja Loomingu Raamatukogu - selline elu kobarperse lööb oimetuks, siin pole vist ühtegi tegelast, kellel ei ole minevikutaaka ja/või konkreetset hetkeprobleemi. Kui tekst algab sellega, et peategelase abikaasa ja parim sõbranna on mõne aja eest vahekorda sattunud ning sellega kõigi kolme elu tuksi keeranud, siis edasi … tuleb veel probleeme. See sõbranna saab lapse! Sellest suhtest? Milline masendus ja koledus, pea kogu elu on hävinenud, ainult peategelase tütar … no tema on keskkoolis ja seal on ka probleemid!

Aga siis, ootamatu tööreis Inglismaale ja seal kohatud mees … Peategelane kohtab uuesti kirge, ta on jälle ihaldusväärne naine oma ihadega. Kui ainult … mees ikka õige on.

“Nõjatun Markile lähemale ja teen selle sammu talle lihtsamaks. Ajan end kikivarvastele ning Mark kummardub samuti mu poole. Ta surub oma keele mulle nii sügavale kurku, et ma ei saa hingata. Tea, kas see on mingi saksa komme? Ei usu, et midagi nii jäledat võib siiski kõigi sakslaste arvele panna. Kaldun arvama, et see on üksnes Marki nägemus, kuidas naisi peaks suudlema.” (lk 90)

Ja siis püüab endine sõbranna ta kinni ja räägib. Mida küll peategelane kuuleb oma kalli abikaasa minevikust! Ja laps, see laps. Ja sõbranna ise. Ja kõige selle taustal ta oma tütar. Ja ära saadetud abikaasa. Ja inglasest kirg. Mis toimub? Ja ühel hetkel, tuleb kõrvaltänavalt …

Draamat on enamgi ja eks vahel vilksatab ka tagasihoidlik geisõber. Igal juhul, suvalisi kõrvaltegelasi siin pole, kõikidel on oma roll ja etteaste, et peategelase elu keerulisemaks teha, eks teistsuguse kirjanduse lugejana natuke ootaks rahulikumaid hetki või laiemat üldistust (kuid eks mõnel juhul on eneseabilikke nõuandeidki), aga ei, siin on enamvähem kogu aeg punn põhjas (muidugi, see pole võrreldav Milvi Lembe hooga). Ja eks keskklassi probleemid on veidi teistsugused kui töölisklassi omad - muidugi, hingelised kriisid on universiaalsed jne. 

“Septembrikuuõhtu õhk on meeldivalt jahe. Kuuma mehe käevangus, soe veluurjakk õlul, on mõnus jalutada.” (lk 162)

Keeleliselt on tekst pogem lihtsakoeline, aga see muidugi päästab lausevärdjatest ja ebanormaalsetest kujunditest. Eks vahel tekib küsimus, kas teksti võiks lugeda campi võtmes, aga seda nagu siiski välja ei vea.

Nüüdisajal on tundmatu autori puhul muidugi kahtlus, kas teksti tootmiseks on kasutatud tehispläusti, aga ma ei oska seda selle teose puhul kommenteerida. Nagu ikka, kirjastus Hea Tegu jätkab oma raamatute teksti esitamist Arial fondiga ja see kraabib silma.

“Ühesõnaga olen omadega puntras. Alles hiljuti oli mu elus kaks meest, kes mind ihaldasid ja vajasid, nüüd aga olen suutnud nad mõlemad endast eemale tõugata. Kui ma endaga päris aus olen, siis mu süda valutab nende mõlema pärast.” (lk 192)

Jim Ashilevi - Inimese kostüüm (2026)

 

Autobiograafiliste tekstide lugemisega on see jama, et neist pole õieti midagi kirjutada. Sa loed ühest inimkogemusest, mis on muidugi kirjutaja enda nägemus, mida lugejatele jagada. Ei saa öelda, et tegu oleks kuidagi ilukirjandusliku elamusega, mida on võimalik mingil moel kaaluda, või noh, koguni kritiseerida (muidugi, kui on mingi otsene seos, siis saaks parandada-täiendada, aga antud juhul mul puudub igasugune seos).

Kui kuidagi seda teksti kokku võtta, siis see on elust depressiooniga. Eks paljudel on sellega oma isiklik suhe ja eks selle suhte puhul on see igaühele oma ainulaadne kogemus. Ashilevil on siis selline töökas rabelemine teatris, reklaaminduses ja arvutimängude loomises … ning mustad augud. Milline viis oli ta lähedase sõbra Margus Karu oma, seda ei tea õieti keegi. Oma depressioonikogemus kipub paratamatult olema enda jaoks see kõige sümboolsem (sest me ei ole … masinad? Kuigi jah, arstide jaoks kindlasti üldistatavad) ning teiste puhul on seda raske täielikult aduda. Ja eks see raamat ole ka suitsiidist ja selle mõjust lähedastele. Jällegi, kuidas sa võrdled kogemusi? Mingi leinaga saad hakkama, midagi jääb aastateks ahistama ja kripeldama. Või midagi kolmandat või neljandat ja nii edasi.

Aga eks siin on palju Ashilevi isiklikust kujunemisest - kindlasti on hullemaid ühiskondi kui Eesti, kus üles kasvada teistsuguse nahatooniga, aga oh issand, rassismi on siin kõriauguni ning seda erinevate põlvkondade esituses. Sellise pideva (ja enamasti negatiivse) tähelepanuga elamise järel tunduks täiskasvanuea probleemid justkui vähe inimlikumad taluda; aga ei, siis on sisemised kriisid ning muidugi lähedaste ja teiste lahkumised (vabandust, aga ma ei tea Margus Karust enamat kui paari teose pealkirjasid).

Mingis mõttes võiks selline elulooline tekst olla sarnane ühe teise hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud teosega: Mehis Heinsaare “Ööpäevik”. Kuid viis, kuidas autorite poolt autobiograafilisust esitatakse, on üsna erinev (mõlemal tekstil on niisamuti toimetaja, kui palju need teksti esitusse puutusid, pole muidugi aimugi). Heinsaare tekst on päevikuvormis (ja ehk algselt pole avaldamiseks mõeldudki?), samas Ashilevi paistab kirjutavat lugejatele, kohati koguni dialoogi astudes ja näiteks eneseabi laadis nõuandeid esitades (sellele vastukaaluks on ülestunnistused peatükis “Punktiir”, see on omamoodi maadligi litsuv, veider puänt); aegajalt markeeritakse, et “eelmisest lõigust on nüüd aega kulunud nii ja nii palju”. Kui Heinsaar kirjutab nüüd ja praegu (mis võib küll olla nö vaba suhtumisega), siis Ashilevi tekst küll algab noorpõlvest, aga läbivalt on kokku kirjutatud hilisema aja erinevate kogemustega.

Pole küll otseselt raamatuga seonduv, aga keegi võiks huvi pärast kaardistada alla 50-aastaste  kultuuritegelaste kõrgkoolieelse haridustee (ehk siis enamus või täielikult taasiseseisvumise ajal): kui paljud neist õieti võiks pärineda Tallinna eliitkoolidest, kas on põhjust rääkida teatavast konnatiigistumisest.

Tsiteerimist oleks siit raamatust küllaga ja küllap ka mõndagi tsiteeritakse. Ja kui järele mõelda, siis raamatu pealkiri on päris tabav. Kostüüm ja mida kõike selle taga on: karneval see just pole.

“Veidi vanemaks saades hakkasin aru saama ka sellest, et Eesti kui selline, maailm kui selline, inimene kui selline on pelk idee. Mõtte jõul saab muuta kõike. Lood, mida me endale enda kohta räägime, loovadki meid endid. Me elame väljamõeldud maailmas - ja seda maailma saab alati mõelda paremaks, suuremaks, elamisväärsemaks ja kodusemaks.

Maailm, see on meie kõigi kodu. Me kõik kuulume siia. Mõte, et inimese mõõt on teatud kitsastele parameetritele vastav olend nimega eestlane, pole mulle mitte kunagi usutav tundunud, ehkki märkimisväärne osa Eestist tahab kogu oma maailmataju just selle malli sisse mahutada. Vaadake mind, ma olen päris eestlane! 100% tõupuhas! Puhas ja päris! Tehke järgi! Hahaa, te ei saa, sest ainult mina saan olla päris ja ainult mina otsustan, kes veel on päris ja kes ei ole!

Sina, neeger, mine tagasi Aafrikasse.” (lk 79-80)

Liana Soldatova - Ta on sees (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Selle loo probleemiks on, et põhimõtteliselt on see mustand, loo kondikava, mis tuleks alles korralikult täis kirjutada. Juba teksti avalaused tekitavad kõhklust - kirjeldus kuulsast noorest teadlasest, kes peale isiklikku kriisi asus inkognito tööle laborandina Narva nakkushaiglas: see just pole usutav. Usun, et seda saanuks hulga realistlikumalt lahendada, ilma et loo selgroog oleks seetõttu suuremat kannatanud.

Aga jah, see teksti skemaatilisus, hüppamine ühest sündmusest teise ilma suurema kontekstita, see viitab pigem üsna toorele tekstile - muidugi, ka nii on võimalik kirjutada, eks selles ole mingit arvutimängude loogikat või nii. Teksti lahendus on päris humoorikas või ka irooniline, tuues meelde lähiaastate … läbielamised.

Amal El-Mohtar - Madeleine (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Lugu naisest, kes on vanemate surma järel osalenud Alzheimeri ravimi testimisel ning kes nüüd näeb igasuguseid nägemusi. Ta psühhiaater (või ikka psühholoog?) tahab rohkem kuulda naise minevikust (jajah, miks on korduvalt juttu emast?), aga Madeleine ei soovi sellest rääkida - sest tema meelest pole seal midagi erilist. Tema tahaks teada, kuidas nende “hoogudega” hakkama saada.

Kuni ta kohtab ühel sellisel “retkel” lapsepõlve kahtlaselt tuttavat tüdrukut. Aga kuidas ta peaks teda tundma? Miks ta tunneb end kõige paremini sellise väljamõeldud sõbra seltsis? Miks Zeinab väidab, et hoopis Madeleine on tema väljamõeldud sõber? Ja miks psühhiaater suunab ta nüüd hoopis haiglaravile?

Ei oskagi öelda, kas see tekst on õieti ulmekirjands, pigem ühe inimliku trauma käsitlemine ja katsed sellest välja tulla. Tundlikult kirjutatud, aga eks sellise teksti lugemiselamus sõltub paljugi meeleolust. Tekst algselt ilmunud Lightspeedi kvääri erinumbris.

Kij Johnson - Country Birds (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Selle autori loomega tahaks rohkem tuttavam olla, senised kogemused on olnud päris huvitavad. See tekst tekitas küll pigem segadust, alles teistkordsel lugemisel sai nagu midagi enda jaoks selgeks.

Kui ma nüüd õieti aru saan (või noh, kes mul keelab autori kavatsustest “valesti” aru saada, see on ilukirjandus, mis võikski pakkuda tõlgendusvabadust vastavalt lugeja kogemustele), siis see on tekst kehaga kohanemisest, vananemisest, teispoolsuse lootusest. Kõik need linnud, mis keha muutumistega ilmnevad, aitavad justkui mõistuse jaoks pehmendada toimuvat, ja noh, surm on muidugi linnuna ülestõusmine, see ei ole lõpp, see on jätkumine.

Tekst on siis esitatud sellisena, kus naine avastab aastate jooksul kõiksugu linde enda sees peitumas - nägemise halvenemisega ilmneb üks linnuke ta silmas, puusaprobleemi korral ragistab keegi luu juures, depressiooni puhul omakorda omad tegijad jne. Aga see teebki olukorra justkui kergemaks, paremini vastuvõetavaks. Ja noh, mis siis järgneb surmale (ei midagi).

Karri Tiigisoon - Zombi Business ehk headus võidab (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kaheksanda koha lugu jätkab tekstide taseme tõstmist. Peategelaseks on eestlane Tamur, kes on Saksamaal hinnatud meditsiiniteadlane. Nüüd aga seisab tal ees eksperimentaalne operatsioon: ta õpetaja on viidud vähi tormilise arengu tõttu koomasse, päästa võiks ehk selline operatsioon, kus aju kaardistatakse infoks, see laaditakse alla, vähk välja ning tervete kudedega kasvatatakse puuduolev tagasi, muuhulgas lisatakse mälukiip, mis ideaalis peaks aitama taastada mälutegevust, andes tagasi mälu jne.

Mitmeid probleeme tekib siin meditsiinieetikaga … ja pärast esmapilgul edukat operatsiooni need eetilised probleemid üha süvenevad. Tamuril õnnestub viimaks professor ka üles äratada, aga tulemus on …  Igal juhul, Tamur jätkab koos assistendiga seda hämarat teed ning tehisaru abil toestatud professor saab jalule. Kuid nüüd tekivad järgmised väljakutsed ning Tamur tõmmatakse lõpuks poliitiliste äärmuslaste lõa otsa - kes muidu ähvardavad mehe teod avalikustada.

Tekst on väga hea ja intrigeeriv kuni selle poliitilise põneviku osani, mis jääb selliseks kiireks tehnopõnevikuks. Aga need meditsiini ja eetika küsimused ning kuhu õieti Tamur jõuab oma inimese tuunimisega, need on väga hea küsimused teaduse arengust ning sekkumisest. Tekst leiab ehk aset lähitulevikus - või kes teab, milliseks on juba arenenud meditsiiniline tehnika.  Eks siingi tekstis on mitmel moel oluline taustategija tehisaru kasutamine, seekord vast neutraalsemas võtmes kui Seio Saksa tulevikufantaasias.

Eduard Vilde - Minu tohtrid (Jutustused II, 1953)

 

Korraga kirjutab Vilde endast ja oma kuulsusest - lugejad teavad ta naljalugusid ja “Mahtra sõda”, ning kui austatud kirjanik on korraga haigeks jäänud, ilmuvad ta juurde erinevad ravitsejad (sest kes siis arsti usaldab, see tahab vaid haiget lahti lõikuda - mis abi sellest ikka saab).

Algul tulevad naabritädid oma möginskitega, siis hakkavad sisse astuma lugejaid, kes pakuvad oma ravimeetodeid ning jagavad muidu tarkusi ja soovitusi Vilde kirjutatu hädade ja valskuste asjus.

Saaks siis kõige selle peale terveks, aga ei.

Et siis omamoodi metafiktsioon kirjaniku kuulsusest ja taagast, ilmunud juba 1902. aastal. “Suguvend Johannese” aegne olustik on küll nüüdseks kadunud.

Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Nikolai Pirogov - Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat (2025)

 

Siin raamatus on Pirogovi mälestused oma tudengielust - mis algas tervelt 14-aastaselt Moskvas, seejärel 17-aastaselt sai täiendõppeks Tartu, seejärel edasi täiendamine Saksamaal kuni 26-aastaselt sai Tartus professoriks. Tehke järele, eksole. Hilisemast elujärgust saab aimu tõlkija Ilona Martsoni järelsõnast, igatahes sai ta tsaaririigis päris mitmeid töökohti vahetada ja seda eri põhjustel.

Niisiis saab omamoodi ülevaate 1820.-1830. aastate oludest ja eks võib rõõmustada, et ise pole sellisel ajajärgul elanud. Sünnilinna Moskva ülikooli õppetegevus on paras peldik oma õpetajate ja üliõpilaste poolest, rääkimata siis tollaste teadmiste kasutamisest (või õigemini kasutamata jätmisest); niisamuti riiklikust survest oma kodanike ohjeldamiseks.

Eks seejärel Tartus on elu avatum ning noormees saab viimaks tõsisemalt hakata tegema loomkatseid. Aga siin on muidugi keerulisemad suhted baltisaksa ja vene kultuuri vahel - vene üliõpilased on pigem autsaiderid (mis aga annab Pirogovile hea võimaluse keskenduda õppetööle; lisaks on tervis laaberdamise tarvis vähe hädine), sest Liivimaa vene kultuuri assimileerimine on ebaõnnestunult organiseeritud; kohale on saadetud vene keele õpetajad on pigem kõrvaleheidetud alkohoolikud jms. Aga Pirogov leiab endale tegevust ja õpetajaid ning teda hinnatakse.

Millele järgneb siis täiendõpe Saksamaal, nüüd saab ka laipu lõikuda ja osaleda mõnel operatsioonil. Ja muidugi tutvuda meditsiini erinevate koolkondadega, erinevate lähenemistega, isiksustest lähtuva kirurgiaga - mida on muidugi võimatu üksüheselt üle võtta, kuigi professorid eeldasid seda oma õpilastelt. Väga viljakas aeg, nii õpingute kui kohatud inimeste poolest.

Seejärel tagasi Venemaale - lubatud professorikohast Moskvas (kus saanuks ema ja õdesid aidata) jäi ta küll haigestumise tõttu ilma, kuid taas Tartus peatudes saab ta erakorralise professori koha (hiljem ka korralise). Sellele ajale tagasi vaadates (mälestused on üles tähendatud enne surma) on siin ära toodud vana Pirogovi arutlused sellest, milline peaks õigupoolest olema kirurgia õpetaja, millised nõuded ja oskused - ega tema 26-aastaselt selleks küll valmis polnud, aga vähemalt püüdles selle poole (näiteks üliõpilaste eest ei saa varjata ebaõnnestumisi jms).

Eks siit saab siis huvitava ülevaate meditsiini arengust ühe venelasest kirurgi kogemuste läbi - ja eks pilt on parajalt jõhker, Pirogov märgib vanema ealisena mitmel puhul kahetsust oma nooruspõlve tegude pärast (seda eriti loomkatsete pärast, mis sooritati anesteesiata). Samas on see muidugi ülevaade sellest, mida kõike õieti tehti haigete raviks ja kui ohtlik see haigetele oli - aga eks kuidagi pidi see teadus arenema …

Mälestuste teine külg on see impeeriumimeelsus, mis mõnel puhul mõjub vähe kohatult või ärritavalt. See tobe bürokraatia ja tsaaride kummardamine. Tsaarid küll teevad väikseid vigu, aga ikkagi, Venemaa. Eks see paneb mõneti kukalt kratsima, et milleks õieti selline tõlge (nojah, maarahvas ju ei kirjutanud mälestusi tollest ajast, suurt valikut muud pole kui baltisaksa vms tegelased). Muidugi, tolleaegne ülikute ja teadlaste klass oli üks paras segu vene-saksa-prantsuse inimestest ning lihtrahvas on üks täiesti teine kiht. Ja noh, kui see lihtrahvas on midagi muud kui venelased …

“Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikud - lätlased - ei ole enam sugugi tšuhhoonetsite masti. Ega siis asjata ole läti keel üsna lähedane sanskriti keelele; lätlane on ka slaavi hõimule lähem. Teda ei kutsu keegi idioodiks.” (lk 65)

Mats Traat - Lossimägi (Mänguveski, 1972)

 

Mõneti tüütu lugu keskealisest mehest, kes teab end põdevat mingit surmahaigust ning korralikku elumõtet leidmata otsustab endalt elu võtta. Naine, täiskasvanud laps ega tuttavad pole teadlikud sellest haigusest, ainult Tallinnas elav tuttav arst - kes muidugi ise selle diagnoosis. Mees otsustab, et ta kaob jäljetult, keegi ei teaks tema saatusest, lihtsalt kaob ja kõik. Selleks leiab ta huvitava koha - Viljandi Lossimägedes suletud maa-aluse käigu, mis olevat kunagi olnud lossist salajane väljapääs; nüüd saab see tema sissepääsuks. Plaan on kena, aga nüüd tuleb see kuidagi ellu viia (või noh, kuidas nüüd öeldagi).

Nagu näha, siis mehe egoistlikud otsused pole lähedaste jaoks just kõige meeldivamad. Aga noh, sellised probleemid kaasnevad eksistentsialismi tingimustes. Nagu ikka, ei vali Traat peategelast kõige lihtsamal viisil, seekord siis on sõjaveteran, kes nüüdseks on end töötanud tehases edukaks ametnikuks. Aga noh, see haigus.

Eks lugu lõpeb puändiga, kuid seegi ei anna tekstile löövamat muljet, Traadi kohta kuidagi saba ja sarvedeta tekst.

Meelis Kraft - Teisel pool maski (Lumetüdruk, 2025)

 

Puhas õuduslugu noorest neiust, kelle elu on puhas põrgu, kuna ta näos on sünnist saati kasvaja, mida arstid pole senini julgenud eemaldada. Vanemad küll ütlevad, et suureks saades on võimalik seda eemaldada … ning sunnivad teda koolis käima - mida küll tuleb tihti vahetada, sest koolikius kasvab ikka üle pea.

Järjekordses koolis juhtunud õnnetuse pärast põgeneb Eeva koolimajast ära, metsa, et sealt kuidagi koduni jõuda. Metsas ekseldas satub ta mahajäetud pioneerilaagrisse, kus leiab omavanuse poisi, kes loeb … kiusajate poolt soditud Eeva kooliõpikut. Poiss ei ehmu neiu näo tõttu - ta pakub koguni võimaluse, kuidas sellest kasvajast vabaneda. Ellujäämislootus on pooltel juhtudel või nii. Tüdruk on nõus.

Peagi leitakse tee äärest tõesti segi pekstud näoga neiu. Ta on veel elus …

Vägagi jõhkratest surmadest hoolimata on tekst pigem noorteka vaimus kirjandus, eks siin antoloogias on selliseid noortekaid veelgi (needki meesautoritelt: Talvik, Nimetu, Krips). Ja noh, kombinatsioon õudukast ja noortekast on minu jaoks üsna kauge lugemiseelistustest. Või on ehk tekst paranormaalne pisarakiskuja? Sellisena oleks siin antoloogias vast ainulaadne.

Naomi Novik - Castle Coeurlieu (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Autor kirjutab eessõnas, et see tekst on inspireeritud ta lemmikajaloolase Barbara Tuchmanist, eriti ka keskaegse katku ainelisest teosest.

Lugu siis 12-aastasest neiust, kes orvuna on äsja abiellunud ülikuga - kes saadab ta oma lossi kuniks ta ise kuninga sõjakäigul on. Seal lossis elab ka ta vigane poolvend (üliku eelmise naise laps) - kes ei kõlba katkujärgsete tüsistuste tõttu rüütliks, mistõttu ta on märatud õppima õpetlaseks, mida aga noormees sugugi ei viitsi. Noored sõbrunevad ning pisut vanem noormees räägib lossist (õigemini küll kindlusest) kõiksugu jutte ja legende.

Sõjakäik lõppeb, aga isand ei saa naasta - taas on tulnud katk. Ka kindlus peab olema karantiinis …

Selline poeetiline keskajaaineline tekst. Katk on seal juba mitu lainet üle käinud ning rahvastikku laastanud, eks siin ole sellest ja muudestki uskumustest ja legendidest juttu. Iseenesest huvitav tekst, aga hetkel ei tekitanud minus suuremat kaasaelamist, küllap nende noorte peategelaste tõttu.

Naomi Novik - Seven (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Fantaasialugu pottseppadest (või siis keraamikutest), kelle hooldada on erinevate linnaväravate juures olevad seitse kuju. Kujusid võivad parandada (või õigemini uuesti luua) vaid kõige parim neist - vaid tema tohib kasutada valget savi. Ainult et … iga kord sureb valitud meister, tavaliselt mingisse ravimatusse haigusse. Ühesõnaga, kõrgeim kiitus on ühtlasi surmaotsus.

Loo üks peategelane on Kat, kes on abiellunud pottsepaga, kes mõne aja pärast sureb, jättes lesele kolm last ja töökoja. Kat hakkab seejärel salaja ise tegema keraamikat, müües neid mehest mahajäänud töödena. Ainult et … tegu on sedavõrd originaalsete töödega, et lõpuks tuleb ikka saladus välja. Juhtumit hakkab uurima fanaatikust pottsepp Gruvin, kelle vastumeelsel nõusolekul (aga naine on andekas, seda peab tunnistama!) võetakse Kat gildi vastu.

Ja nagu mõne aja pärast avastatakse, surmajumala kuju on ohtlikult pragunenud ja vajab taastamist - seda valitakse tegema Kat … kellel hakkab tervis halvenema. Ta nõustub tööd tegema vaid siis, kui Gruvin abiellub temaga ja on nõus vastutama ta kolme lapse eest. Abielu sõlmitakse, Gruvinile on sellega kaasnevad ülesanded keerulised, seda enam, et ta kardab naise peatset suremist (tal on sama kogemus eelmise suurmeistriga, keda ta haiguse ajal aitas). Ühtlasi paistab, et naisel see kujutegemine õieti ei õnnestu.

Mõneti omapärane lugu käsitööliste maailmast, mis siis lõpuks kõneleb elu põhiväärtustest ja armastusest, aga seda mitte just magusal toonil. Autor liigub eri tegelaste vahel, kord oleks peategelane Kat, kord see fanaatikust meister. Hea tekst.

August Kitzberg - Sauna-Antsu “oma” hobune (Külajutud, 1971)

 

Mõneti veider, aga Kitzbergi lühemad lood meeldivad enamasti emotsionaalselt rohkem kui pikemad oopused (no muidugi on “Libahunt”). Eks siin ole ka see, et kuidagi lühidalt võetakse kokku see inimelu kurbus, pole seda pikemate tekstide veiderdamist autori ja lugeja vahel.

Ants on rentnik, kes elab oma naise Leenaga künka otsas hurtsikus, mille ta on ise ehitanud, niisamuti on ta sellele muidu viljatule liiva- ja kruusahunnikule vedanud mulda, mis teinud siis koduümbruse roheliseks. Lapsi küll vanakestel pole, sest vaestena said nad paari mitte just noortena. Aga Ants ja Leena elavad ikka rahulolevatena, mees on austatud kogu vallas ning naine hinnatud käsitööline. Mehel on küll unistus - et tal oleks veel päris oma hobune, vankriga ja puha, ning pühapäeval saaks kasvõi kirikusse sõita.

Ühel õhtul nägi Ants tee peal komberdamas kohalikku külasanti Toomast. Et vanamees näis nii hädine, kutsus Ants ta enda juurde, ajas juttu, pakkus süüa-juua ning viimaks öömajagi, kui nägi Toomase seisukorda lähemalt. Öösel hakkas külaline hinge vaakuma ning kodused küll püüdsid teda aidata, aga ei, vanamees oli minemas. Tänutäheks lahke kohtlemise eest kinkis Toomas Antsule oma varanduse - elu jooksul kogutud rublad. Raha eest korraldagu matused ja ülejäänu eest ostku omale hobune. Antsu oma hobune!

Nojah, nagu vihjatud, siis päris nii see lugu ei lõpe. Aga jah, jälle olupildike vaesema rahva eluolust (Hans Agar!). Lühike tekst, aga mõjuv.

Brooke Bolander - The Only Harmless Great Thing (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Teksti  esimene pool on selline, et õieti ei suuda toimuvat jälgida või kokku ühendada - ainult see elevantide talletatud maailma arhitekst on kirjutatud päris köitvalt; kõik see elevantide esiemade lugu. Aga need kaks naist, teadlane ja surmavalt kiiritatud neiu (“Radium Girls”), nende lugudele ei saa õieti pihta.

Kuid siis loo teine pool kuidagi kristalliseerub - eriti peale seda, kui plaanitakse avalikult hukata elevant (kuna ta hävitas tehasenaist rünnanud mehe); siis läheb tekst igati poeetiliseks ja traagiliseks ja ülevakski. Ja noh, ikka see elevantide lugu.

Veider tekst, on see siis teaduslik fantastika või fantaasia, ei saagi täpselt pihta. Igal juhul, kokkuvõtteks lööv tekst (see elevantide lugu). Eks kasuks tuleks, kui tunneks seda “Radium Girls” värki või reaalse Topsy hukkamisest - kaks lugu, mida autor on üheks narratiiviks ühendanud.

Helga-Johanna Kuusler - Jumalate arhiiv (2024)

 

See romaan jätab endast segase mulje. Ühelt poolt väga ambitsioonikas oma maailmaloomelt (kõik need jumalad ja maaga ja riigid ja võimusuhted), teiselt poolt segu grimdarkist ja jenoveevakirjandusest ning kõigest, mis selle vahele jääb. Ehk siin on siis kohati väga julmi hetki ja samas võivad tegelased käituda kui seebiseriaalide kangelased; brutaalsus ja naiivsus käsikäes. Muidugi, iseenesest võiks sellist rosoljet nimetada psühhedeelseks (mis muusikana on vägagi tore nähtus Brasiiliast Soomeni).

Aga kui psühhedeelia on oma olemuselt pigem selline tormakas, siis see tekst on õige sõnarohke ja löövat dialoogi siit suurt ei leia, käib üks pidev jutustamine ning maailmale lisatakse tausta veel romaani lõpplahenduse järelgi (jajah, autoril oli vaja varjata üht teatud saladust - seda küll rohkem tegelaste eest). Vahel tundub, justkui proovinuks autor pakkuda kõigile lugejatele midagi sobivat - midagi neile, kes otsivad tumedamat ja vägivalda; midagi neile, kes eelistavad eksootilisemaid viise hingekeelte paitamiseks; midagi seikluste ja intriigide otsijatele. Nii on siin Gerwen, kes pakub pea segu Dostojevski idioodist ja Addisoni hopepunk kangelastest (huvitav, äkki tulekski Kuusleri romaanist mõelda läbi hopepunki prisma?);  ning siis Epikatos oma geniaalsuse ja emotsionaalse pidurdamatusega. Ja eks arvukad kõrvaltegelased on niisamuti üsna keeruliste valikute ees … ja mida nad õieti valivad (inimlikult kõige traagilisem näib Frai ja tema saatus). Teoses ei puudu ka erootika, ja noh, see pole just lihalik ärapanemine ja ägamine, vaid selline meeleline värk.

Et nagu öeldud, võrdlemisi segane tunne jääb peale lugemist. Ühelt poolt igati ambitsioonikas fantaasiaromaan, samas on see üks paras stiilide või registrite segapuder. Et tegu on autori juba viienda romaaniga, siis küllap on tegemist ühe õige suure eksperimendiga, harjumuspärasest välja.

Maria Galina - Lauto ja kõik seesugune (Dagor, 2024)

 

Kui eelmised lood said tõukejõu teatud autoritelt või stiililt, siis see tekst on konkreetselt seotud Sapkowski Nõiduri maailmaga. Peale esimesi Nõiduri tõlkeid ma küll loobusin selle maailmaga tutvumast, seega ei oska kommenteerida seda seotust, aga igatahes on üpris painajalik tekst.

Sõjast taastuvasse linna on jäänud pidama kaks rändmuusikut Tulikas ja Essi; jutustus keskendubki Tulikale, kes küll peatub siin ja otsib endale esinemisi, aga plaan on ikka edasi hulkuda - erinevalt Essist, kes tahab paikseks jääda ning on leidnudki kohaliku kaupmehe. Aitab sellest lõputust rändamisest ja esinemisest - naisena pole see kuidagi kerge ning pealegi aastaid koguneb ning vananeva lauljanna esinemise eest ei taha keegi tasuda.

Aga Essi on nüüd kihlatud, ta tulevane mees palub Tulikal esineda pulmas. Ning saabub üle pika aja kaubalaev, mil peal Essi kihlatu tellitud kaup. Ühtlasi tuigub sellelt rott, mis kõngeb sealsamas sadamakail. Ja siis on katk.

Eks siin on see unistuste ja rahu (taaskordne) häving päris hästi kujutatud - linn, mis sõjas oli kaotajate poolel, on nüüd justkui tagasi normaalsusse pöördumas … aga ei. Ja inimesed surevad, ühel või teisel moel.

loterii

Philip Roth - Nemesis (2024)

 

Autori viimaseks jäänud romaan on justkui antiiktragöödia kolmes vaatuses. Ja kui on antiiktragöödia, siis teadagi on küsimus jumalast ja miks ta inimkonnaga nii käitub - või kui palju peab Bucky Cantor kannatama seepärast, et süütud lapsed jäävad lastehalvatusse. Bucky usub, et just tema on süüdi, et lähikondsete hulka tuleb sedavõrd palju poliost põhjustatud haigestumisi ja surmasid.

Ja miks küll on jumal ikkagi selline, et niisuguseid asju laseb maailmas kulgeda (et aasta on 1944, siis tegelikult on juutidel hoopis hullem olukord kui lastehalvatuse kogemine - aga New Yorgi piirkonnas elavat noort kehalise kasvatuse õpetajat see otseselt ei puuduta; ta küll tunneb väga suurt kahju, et halva silmanägemise tõttu ei võetud teda sõjaväkke).

Autor on loonud huvitava peategelase, kes esmapilgul on selline … ameerikalik lihtsameelsus. Aga tegelikult on see romaani jutustaja (idealiseeriv) rekonstruktsioon sellest, mida ta aastaid hiljem Cantorilt kuulis (ehk siis minevikuga on vähemalt kahekordne filter) - kuni selle adumiseni näis Bucky üsna ühekülgne ideaaltegelane (keda küll kiusab see arusaamatu polio levimine tema linnas), kes ema surmast ja isa närususest hoolimata kasvatati vanavanemate poolt pea ideaalseks noormeheks. Aga jah, see antiiktragöödia, eksole, hukkumine tuleb vääramatult ja mõneti segaselt (jajah, Marcia ja Steinbergid).

Ja eks see kõik kokku teebki ootamatult huvitava romaani, mida õieti ei oodanudki selliselt kaasaja sauruselt.

“Härra Cantori arvates oleks õiglasem olnud isegi see, kui leinajad oleksid hakanud ülistama päikest kui valitsejat, nimetanud end igipõlise päevajumaluse lasteks ja vihtunud tantsu, otsekui kuuluksid nad mõnda kunagi meie poolkeral õitsenud paganlikku tsivilisatsiooni - jah, parem pühitseda vägeva päikseisa murdumatuid kiiri ning üritada taltsutada nende raevuu, kui tingimusteta alistuda sellisele kõigevägevamale, kes võib iga hetk panna toime uue ja veel võikama kuritöö. Tõepoolest oleks parem kiita asendamatut eluallikat, kes on meil algusest peale hinge sees hoidnud - ülistada meie igapäevaseid ja vägagi käegakatsutavaid kohtumisi selle kuldsilmaga, kes taevasinast kõigile ühtmoodi vastu vaatab ja suudaks soovi korral kasvõi Maa tuhaks põletada -, kui pimesi uskuda valet Jumala headusest ja küürutada külmaverelise lapsetapja ees. Parem eneseväärikuse, inimlikkuse, üldse väärikuse seisukohast, kõnelemata sellest, mida tuli iga päev arvata sellest, mis põrgu siin ilmas küll praegu üldse valitseb.” (lk 43)

Saou Ichikawa - Küürakas (2024)

 

Lühike romaan naisest, kes on eluaegne invaliid. Nüüdseks on ta kolmekümnendates, vanemad on ostnud hooldekodu, milles ta nendeta elupäevi veedab. Avalikult õpib ta muuhulgas ülikooli e-õppes, mitteavalikult kirjutab erinevaid täiskasvanute jutukesi ning avaldab twitteris ja mujal sotsiaalvõrgustikes küllaltki provokatiivseid mõtteid - näiteks ta tahab rasestuda, et teha aborti.

See mõte ei annagi rahu ning otsustab selleks ühele hooldajale (kes on avastanud ta kaksikelu) raha maksta, kuigi ta keha võib niisugusest suguelust lihtsalt üles öelda. Aga, ta tahab olla otsustaja.

Raamatut võiks pidada küllalt provokatiivseks, aga selletõttu, et meil on eelarvamused. “Nemad” ju ei käitu nagu “meie”. “Meie” hulgas on küll küllaga veidrikke ühest äärmusest teise, aga see on nö tervete inimeste mure.

Ja noh, kes on üldse “nemad”, kuskil ühiskonna äärealadel vaakujad, keda vahel näeme ringi sõidutatavat ratastoolides. Vaevalt, et “neil” on “meiega” palju ühist.

Ühesõnaga, küllaltki mõtlemapanev teos, küsimus enda eelarvamustest; või kuidas õieti sellesse teksti suhestuda.

“Imesin endasse Tanaka tuska, ja see oli hea.

Kuna ma kõrist ülalpool asuva ninaneelu kaudu ei hinga, siis ei olnud vaja lämbumist karta ja nüüd sai minust justkui masin. Seepärast ei hoidnud Tanaka end enam tagasi ja hakkas end järjest ägedamalt edasi-tagasi kõigutama, pidevalt minu pead väristades ja vahepeal pisut plikalikult kimedal häälel tasakesi oiates, kuni peatas liikumise mu kurgu sügavuses ja ejakuleeris.

See ei ole hea.

Ma ei suutnud sooja spermat alla neelata. Köhatasin, aga ei saanud hingetorus voolavat spermat välja köhida. Lisaks sattus sperma söögitorru, tekkis ummistus ja ma kukkusin kokku. Sest just seal tekkis kõige ägedam vastureaktsioon.” (lk 50)

sulepuru

T. Kingfisher - Bird Bones (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Kui autor on eelkõige tuntud fantaasia ja õuduse kirjutajana (jajah, ja siis on veel Ursula Vernon), siis on ta niisamuti kirjutanud teaduslikku fantastikat (muuhulgas on ta esindatud Strahani äsja ilmunud kosmoseooperi valikantoloogias). Nii paigutub see tekst lähitulevikku, mil teadlased on välja töötanud järjekordse epideemia peatamiseks vaktsiini - seda aga kasutatakse sääskede ohjeldamiseks. Millel on aga kõrvalmõjud, ehk osa linde sureb välja ja osad linnud … saavad targemaks kui muidu.

Loo peategelane on 73-aastane üksik naine, kes ühel hetkel avastabki, et ta aeda kasutavad linnud käituvad kuidagi … koordineeritult (no tuvid nii mitte väga), teevad koguni naabri kassile tuule alla. Ja kui naine jätkab lindude toitmist ja nende jahutusvanni veega täitmist, siis tänutäheks aitavad erinevad linnud lillepõõsastelt putukaid korjata (selliseid, mida linnud muidu ei söö).

Tädikesel on aga tüütu naaber jõhkardist pojaga, kes otsustab peale kassijuhtumit oma jõudu näidata, muuhulgas toppides surnud pesukaru vanakese postkasti. Et seepeale kutsub postimees kohale politseiniku, siis jõhkard arvab, et naaber kutsus pollari ja ähvardab nüüd vanakese ise paika panna, või noh, likvideerida. Linnud otsustavad elimineerida jõhkardi.

Päris armsalt kirjutatud jutt, kas nüüd just Hitchcocki “Linnud” ainetel (sellele küll otsesõnu viidatakse), aga noh, vaktsiinid ja nende kõrvalmõjud on nüüdisajal ikka meelierutav aines (see tekst ilmus küll juba 2015). Aga see vana naise tegelaskuju, tema mure oma lillede pärast (no mis sa teed, kui korraga patseerivad su peenardel paksud haned) ja ka lindude pärast ja no see naabrimehega vägikaikavedu; kahtlemata vägagi sümpaatne tegelaskuju.