Richard Brautigan „Et tuul seda kõike ära ei puhuks“. Menu (2010).

See on üks sedaliiki raamatuid, mille suhtes on üksjagu raske kiirelt muljeid jagada. Ometi napp tekst, aga juhtub nii palju. Tükk aega olen mõelnud, et miks "Arbuusisuhkrus" küll nii populaarne on. Nüüd vist tekkis mingi parem aim. Äkki siis jõuan ükskord ka selle lugemiseni...

On pärastlõuna 1947. aastal. Peategelane, 12-aastane poiss, seisab isemeisterdatud kalastussillal ja ootab, ootab, mil saabuvad mees ja naine, kel kombeks õhtuid tiigi ääres kalastades veeta ning kes toovad selleks protseduuriks kaasa terve komplekti elutoamööblit. Kuid see 1947. aasta pärastlõuna on mälestus ja jõuab lugejani justkui osake tervest lapsepõlvemälestuste supist, kus ujub ringi suur ja tume vaal, mil nimeks 1948. aasta intsident padrunitega ehk lapsepõlve lõpp.


Nõnda siis ongi kogu lapsepõlv, mis täiskasvanud inimese pilgu läbi vaadates paratamatult erinevate ajahetkede lahutamatuks virr-varriks muutunud, segu heast, halvast ja sellest, mis lihtsalt oli ning kuigi kättesaamatu, ometi omatahtsi kättesaadav ja meenutatav, kuid efemeerne nagu hauakambrist leitud leib, mis kokkupuutel õhuga võib pöördumatult tolmuks variseda.


Kuigi siin on üksjagu humoorikat, palju teravmeelset, tsitaate annaks vist vähemalt poole teksti jagu välja kirjutada, kui tahtmist oleks ning avaneb aken ühte sõja lõpu aegsesse lapsepõlve, siis lõppkokkuvõttes jäi ikkagi rohkem nukrust kui midagi muud.

„Ma jätan nad minevikku, sõites veel veidi reaalsuse vastassuunas. Nad ei tea kui aeglaselt nad tiigi poole sõidavad, sest nad on juba nii palju aastaid surnud.
Veel mõneks ajaks jäävad nad kaheks ameerika ekstsentrikuks, kes on tardunud teralisse mustvalgesse tolles loojangus 32 aasta eest: Et Tuul Seda Kõike Ära Ei Puhuks; Põrmu... Ameerika... Põrmu.“


Tõlgitud ja välja antud on tõelise hoole ja armastusega. Kairi Kliimandi illustratsioonid ja nagu ma aru saan, siis kaanepilt. Kui paljud Eestis välja antavad raamatud saavad uhkeldada spetsiaalse kaanemaaliga? Ning Lauri Sommer on kirjutanud tõeliselt pika ja põhjaliku tõlkija kommentaari, millest võib aimata nii armastust autori/raamatu vastu kui ka põhjalikku mõtisklemist, kaalumist ja eeltööd. Kummalisel kombel oli väga lohutav teada saada, et see kõige hullem asi vähemalt autori endaga päriselt ei juhtunud. Mitte, et kellegi teisega muidugi poleks juhtunud.

„Mulle ei meeldinud, kui mu tennised olid täiesti kulunud ja meil polnud uute ostmiseks raha. siis oli ikka selline tunne, nagu ma oleks midagi paha teinud ja saaksin selle eest niiviisi karistada.
Ma pean parem laps olema!
Jumal karistas mind, sundides mind kandma pastlaks muutunud vanu tenniseid, nii et mul oli häbi omaenda jalgu vaadata.
Olin liiga noor ja rumal, et seostada neid haledalt katkisi tenniseid, mida ma kandma pidin, ja seda, et me elasime hoolekande abirahast ning hoolekanne polnud ju selleks loodud, et lapsele mingitki eneseuhkust anda.
Kui sain uue paari tenniseid, muutus hetkega ka mu ellusuhtumine. Olin uus inimene ja käisin taas uhkelt ringi...“ (lk 10-11)

Richard Brautigan – Et tuul seda kõike ära ei puhuks (2010)

“Turpialide hääled meenutavad kurvameelseid hüüumärke, mis trükitud suvisel pärastlõunal, kui lõunast puhub roiutav lämbe tuul.” (lk 9)

Paar silpi Brautigani viimase romaani tõlkest. Avalehtede esmamulje on nagu mõni purjus vanamees plämiseks omaette (järelsõnast selgubki, et autor alkohoolik jne), ent õnneks see mulje peagi kaob. Jutt on siis üleskasvamisest 1940. aastate Ameerikas ja seda siis poor white trash või õigemini trailer park trash'i kontekstis (no vaevalt et autor kirjutades just seda vaatepunkti esmatähtsaks pidas). Ehk siis vaeste eluolu. (Kogu selle postituse mõtterikkus on mind hämmastav.) Lõtv jutustamine, eks Brautigan muidugi kirjeldab kõiksugu tavainimestest irdunuid tüüpe huvitavalt. Kui Sommer räägib järelsõnas huumorist, siis siin pigem ikka koomilised hetked muu omamoodi film noir õhustiku keskel (vihm!). Parimateks kohtadeks on vist hamburgeriintervjuu ja raamatu lõpus paksukeste omavaheline keskustelu. Huvitav, kuidas on originaalis väljend “Põrmu... Ameerika... Põrmu”?

“Emme, kus issi on?”

“Vahib tähti.”

“Emme, onju, sina ka vihkad issit?”

“Jah, kullake. Mina vihkan teda ka.”

“Emme, sa oled nii armas. Tead, mispärast?”

“No miks?”

“Sest et sa vihkad issit. Issit on äge vihata, onju?”

“Jah, kullake.”

“A emme, miks issi koguaeg tähti vahib?”

“Sest ta on sitapea.”

“Kas sitapead vahivadki alati tähti?”

“Sinu isa küll.” (lk 69)

“Kõigepealt suri üks ja seejärel teine ja siis oli nendega lugu läbi, kui välja arvata see, mis ma siin kirjutan, proovides rääkida seda väga keerulist lugu, mis läheb võib-olla veel keerulisemaks, sest ma otsin selles ikka veel mingit selgust ja ehk isegi osalist vastust omaenda elule ning kui ma elu edenedes surmale aina lähemale ja lähemale jõuan, liigub vastus aina kaugemale ja kaugemale.” (lk 81-82)

Richard Brautigan – Arbuusisuhkrus (2002)

Utoopiline maailm. Painajalikult irreaalne, unenäoliselt ebaloogiline, märkimisväärselt õnnetu.

Sümboolsed nimed, paigad, situatsioonid. iDEATH ehk minaSURM. inBOIL ehk sisePAISE. Unustatud asjadest aetud viski ajab hulluks. Ühel tõekuulutushetkel halvad ja ohtlikud mehed lõikavad oma ninad, kõrvad, pöidlad otsast, jooksevad verest tühjaks ja erinevalt tavakodanikest ei maeta neid jõkke, klaaskuplitesse ja virvatulukeste alla, vaid meeste maised kehad hävinevad tule-matustel. Tiigrid, enne kui viimne neist tapeti, vestlesid linnakodanikega inimkeeli. Linna vapustab stoiline enesetapp.
Vastukaaluks on suur osa ümbritsevast maailmast valmind arbuusisuhkrust.

Magus, võõras, sürreaalne.