Naomi Novik - Araminta, or, The Wreck of the Amphidrake (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Tore lugu aadlineiust, kes ei taha olla tavaline aadlineiu - ta vanemad on otsustanud Araminta ära saata asumaadesse, et seal abielluks. Nii saaksid nooremad õed rahumeeli oma saatusele vastu minna, ilma et vanem õde neile häbi teeks ja nii võimalusi ahendaks.

Merereis pole teadagi miski lõbus väljasõit rohelisse ja vanemad siiski hoolitsevad, et tütar jõuaks pärale võimalikult siivsas konditsioonis - peale saatjaneidude ja ihukaitsja antakse Aramintale kaasa hädaolukorra amulett; juhul kui mereröövlid peaksid vallutama laeva vms. Aga jah, merereis on aadlineiule tõesti huvitav - kuni viimaks tõesti piraadid üritavad laeva kaaperdada. Eks siis tuleb võtta amulett kasutusse ning aadlipreilist Aramintast saab habetunud aadlik Aramin, kes pakub end mereröövlitele vangi, kui need lasevad laeval lahkuda. Tõepoolest, selline pantvang ja ta kaasavõetu väärtuslike esemete eest saaks rohkem raha kui ühe tavalise asumaa vahet sõitva laeva lasti eest.

Kuid … Araminta ei soovigi naasta oma perekonna juurde - sel juhul oleks ta saatuseks piraatide poolt arvatavalt häbistatuna eluks ajaks kloostrisse sulgemine. Talle meeldib hoopis Araminina merel seilata. Kuniks aga mereröövlite laeva ründab hiiglaslik merekoletis.

Kui esmapilgul tundub see olevat justkui britilik maailm (nagu “Tema Majesteedi lohe”), siis tegelikult on see puhtalt fantaasiailm - Araminta isal on mitu abikaasat, kuskil on kurjad haldjad, nõiakunst on valitutele, meredes ulbivad hiiglaslikud koletised (leviaatanid). Ja siis on veel maailm, mis on ammusest ajast uppunud. Ühesõnaga, külluslik fantaasiamaailm.

Sarah Pinsker - No Lonely Seafarer (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Üht sadamat on tabanud kole õnnetus - selle lähedal on koha sisse võtnud sireenid, mistõttu siis ükski laev ei saa lahkuda ega tulla, kõikidest kavalustest hoolimata (Odüsseuse kasutada vaha ei aita kuidagi). Ja nii siis kogunevad sadama lähistele proovijate laevavrakid

Kuniks üks kapten tahab proovida midagi uut - et laeva juhiks noor poisike, kellele ehk ei tohiks mõjuda sireenide laulmise mõju (päris lummavat sireenide kitarrimüha on teinud näiteks Windy & Carl). Selleks ostab ta õiguse üht kõrtsi teenijapoissi kasutada, kes pole pakkumisest just ülemäära vaimustunud: et tema peab eluga riskima. 

Ainult et … Alex ja tema kõrtsmikust omanik teavad, et tegelikult on poiss hermafrodiit. Ja sireenid …

No puänt sai peaaegu välja räägitud, aga vast mitte. Hea vaheldus teadusliku fantastika vintsutustele, ja eks see hermafrodiidi hingeelu on ikka … no üsnagi hingeminevalt kirjutatud. Ja nagu ikka, see meri.

Christopher Buehlman - The Blacktongue Thief (2021)

 

Kui on isu lugeda möllurohket fantasyt, kus pole pikka möla kangelase üleskasvamisest ja muud heroilist taaka, siis … see raamat võiks sobida. Plussiks näpuotsaga tumedamat huumorit. Ja mitte et siit puuduks üleskasvamine ja heroiline taak, aga see on talutavas koguses.

Kinch on väljaõppega varas, kes on nö rahvusvahelise Varaste Gildi järjekordne võlglane: ta peab oma õpinguaastate eest nüüd pikka aega tagasi tasuma (umbes, et oled maffia liige, aga et saada täieõiguslikuks liikmeks, pead võtma maffialt õppelaenu nende koolis õppimiseks - kui õnnestubki ära tasuda, on hea, kui jääd maksmisel hätta, langed enamvähem orjastaatusse (no igal juhul oled nende lõa otsas)). Kinch pole olnud just agar tasuja ning helgem tulevik hakkab vähehaaval oodatavat sära kaotama - kuniks talle antakse käsk saata üht sõdalasnaist kontinendi teise nurka, kus sel on mingi salajane ülesanne. Ja alles kohale jõudes selguks Kinchile, miks Varaste Gild teda sinna sõjatsooni saadab - kuid igal juhul peab ta selle naisega koos olema.

Sõjatsoon on sellepärast, et hiiglased on tunginud Oustrimi nimelisse piiririiki ja selle enamvähem purustanud (Kinch näeb sellest omamoodi salvestust, kui talle ülesannet tutvustatakse). Miks nad seda tegid ja kas hiiglased plaanivad edasi teiste riikideni tungida, ei tea. Nimelt on inimeste riigid üsna vaevalises olukorras peale aastakümneid kestnud sõdu paharettidega (“goblin”, eks silma ette kerkib pigem midagi orkilaadset), mille tagajärjel on tapetud terved generatsioonid mehi; kelle asemel pidid võitlema asuma naised, mille tagajärjeks on nüüd üsna võrdõiguslikud ühiskonnad (kus küll mitmed mehed soovivad, et naised rohkem lapsi sünnitaks - aga proovi sa sundida sõjas karastunud-kalestunud veterane selleks; eks senini tegeletakse demilitariseerimisega). Paharettidega on sõlmitud rahu, aga kui kauaks - arvatavasti seniks, kuni jõudu on saanud järgmine generatsioon inimesi või paharette, kes on võimelised vaenlasi hävitama (ehk siis arvatavalt on paremad võimalused selleks paharettidel).

Igal juhul, Kinchi kaaslaseks ja teejuhiks ongi üks sõjas karastunud amatsoon Galva, kel, nagu ajapikku selgub, on õige ehmatavad saladused (jajah, muuhulgas hiiglaslik sõjaronk - neid kasutati edukalt paharettide vastu, kes tunnevad vastumeelsust lindude vastu. Kuid sõja järel kästi hävitada need maagia abil loodud sõjarongad). Nende reis koos paari kaaslasega (kes on samuti olulised, aga jäägu nad lugejale avastamiseks) mööda maad ja merd (kraaken!) viivad neid õige ohtlikesse ja võigastesse olukordadesse, ning Kinchi arvatav ülesanne muutub noormehele üha vastumeelsemaks - eriti kui ta kogeb neid sunnivahendeid, millega Varaste Gild teda ohjes hoiab (ning ühtlasi on selge ähvardus, et Kinchi mittegildiliku tegevuse tagajärjeks on muuhulgas tema perekonna hävitamine). Viimaks Oustrimisse jõudes selgub, miks seal olukord õieti nii äärmuslikuks keeras. Ja järgmised seiklused kasvavad üle pea.

Kui tegu on triloogiaga, võiks seda küll edasi lugeda - kuigi seda raamatut on võimalik ka nö üksikteosena lugeda - põhiline quest saab omal moel täidetud, aga nüüd on avanenud veelgi sügavamad ja struktuursemad haavad ning panused on korraga hullemaks keeratud. Mis võiks järgneda - Varaste Gildi ja teiste sarnaste organisatsioonide osa riikideülestes jamades, muidugi see hiiglaste laastamistöö tagajärjed ning arvatav uus konflikt paharettidega. Eks ole huvitav teada sedagi, kas raamatu algul toodud kaart saab täiendust - see saaks laieneda nii mitmessegi suunda (muidugi, ehk tegu on hoopiski lamemaaga).

Kui seiklused kõrvale jätta (ja neid on palju), siis autori loodud maailm on päris huvitav. Need sõjast taastuvad ühiskonnad, mis on täis sõjahaavu ja veterane - paharetid on muuhulgas kasutanud ühe sõja käigus nö biorelva, mille tagajärjeks on isaste hobuste häving, ning seetõttu on laialdaselt kasutusel olnud hobused enamvähem sugupuuduses väljasurnud. Muidugi, et tegu on maagiarikka fantaasiamaailmaga, siis kasutatakse eri eesmärkidel õige mitmesugust maagiat: ühelt poolt paharettidele vastusaamiseks, teiselt poolt ühiskonna võimusuhete tarbeks. Nii kasutatakse muuhulgas mitmeid maagilisi tätoveeringuid, mis aitavad võimaldada vaat et teleportatsiooni ja ajarände ja taassünde jne jne jne. Maagia on siin külluslik ja ohtlik ning pigem nö piktograafiline (muuhulgas leitakse üks elav raamat, mille lugemine on surmav - kui sa ei mõista kirjutatut); muidugi on ka traditsioonilisemat laadi manamist jms, aga täppistöid tehakse ikka kujundi  ja sõnaga.

Eks peaks pead murdma sellega, kas tegu ongi originaalse meelelahutusliku maailmaga või on tegu nö well made play’ga - kuivõrd ma pole just suuremat tuttav nüüdisaegse madinafantaasiaga, siis optimistina loodaks pigem ikka seda originaalset maailma kui sellist.

Johan Fabricius „Kipper Bontekoe laevapoisid I“, Kupar (1994)

Seda raamatut sai lapsena ikka korduvalt loetud ja isa käest tellitud, et seda linnaraamatukogust jälle koju toodaks ja nüüd, pärast paljusid aastaid on mul siis isiklik raamat, mõnevõrra küll oma võlu kaotanud, aga siiski!

Mida ma muidugi põrmugi ei mäletanud, on raamatu alguses olev kommentaar tõestisündinud loo kohta – kellel siis ikka aega igasuguseid eessõnu ja muud säärast lugeda oli. Nimelt olla Bontekoe meresõit hollandis (olnud) suisa fenomenaalse viltuvedamise sünonüüm ja kogu raamat põhinevat päris-Bontekoe pooleleheküljelisel logiraamatusissekandel, mis pidi siis kogu kaheraamatulise seikluse mõne lausega kokku võtma? Nüüdsel minul on küll kahju, et seda sissekannet ennast pole eessõnale juurde pandud, kuigi, Wikipedia teavitab, et kapten Bontekoe andis oma ebaõnnestunud reisist Java saarele suisa terve päeviku välja, mis oli omal ajal ka võrdlemisi populaarne lugemine. Sellest võib siis järeldada, et mainitud pool lehekülge on see, mis laevapoiste saatust kirjeldab.

17. sajandi meresõit on igal juhul üksjagu põnev lugemine ja kirja pandud parasjagu lastesõbralikult, alates Bontekoe isalikult sooja suhtumisega kogu kirjusse laevapoistekampa ning lõpetades erinevate meeskonnast leitud sõprade toetusega, mis muudavad meremeeste üksjagu julma huumori ning laeva kitsad ja karmid olud lõppkokkuvõttes võrdlemisi noorukisõbralikuks.

Esimese osa algab talvises Hollandis, kus peategelane Hajo oma ustava sõbra Paddega unistab, et ta võiks sõita merd nagu kadunud isagi. Padde muidugi meresõitmisest ei unista – temal on kindel plaan minna onu juurde õllepruuliks, ehk siis kindla ja mugava ameti peale –, aga Hajo on proovinud juba sajas erinevas ametis õpipoisirolli, sest ega 14-aastaselt on viimane aeg ameti peale saada, aga mis rahutule seiklushimulisele hingele ei istu, see ei istu. Ajaviiteks jääaukudele lesta virutama minnes kohtuvad nad aga salapärase Rolfiga ning ühtlasi kuulevad kipper Bontekoest, kel plaanis Ida-Indias startida ning Hajo võtab julguse kokku oma ammuse unistuse nimel ja läheb kapteni jutule…

Edasi toimuvad reisivalmistused, emad pühivad murelikult silmanurgast pisaraid, sõpradega tuleb hüvasti jätta ning ustav sõber Padde sekeldab mõnevõrra koomiliselt kõiksugu veidra träni kokkuotsimisega, et eksootilisel maal kohalikega millegi eest vahetuskaupa teha oleks.

Lõvijagu esimest köidet veedetakse merel – laeval Nieuv-Hoorn. Tutvutakse meremeeste karmi huumoriga, leitakse sõpru ja vaenlasi, õpitakse laevapoisiametit ning tutvutakse laevaelu erinevate külgedega, elatakse üle skorbuut, torm, tuulevaikus ja lõpuks ka laevahukk, et siis viimane ots raamatust paatides ulpimise, maani jõudmise ja pärismaalaste ning kohaliku loodusega jageleda. Alles esimese osa lõpuks leiavad laevapoisid end päriselt omapäi, et teises osas siis puhtalt enese tarkusest teed lõppsadamani otsida.

Ah, jaa ... enne seda va laevahukku jõuab seltskond külastada ka Reunioni saart ning anda oma tagasihoidlik panus dodo nimeliste tuviliste väljasurnuks söömisse. Mina sain jällegi teada, et dodo teine nimetus on dront ... mõelda vaid, ma polnud kunagi osanud dront Edwardist (Muumilood) sellist seost kahtlustada. Kuigi, tegelikult meenub mulle nüüd, et "Angerjaevangeelium" sisaldas samuti seda minu jaoks uut nimekuju. Eks muidu oli seal ka pisut eksootilist gurmeed nagu flamingokeeled ja siis mõningaid tuntud ja tundmatuid puuvilju. Tõlkelooliselt on jällegi huvitav täheldada, et tegu on 1933. aastal ilmunud tõlke redigeeritud kordustrükiga, kui õigesti aru saan. Uued olud lõid võimaluse armastatud noorpõlvekirjandust uuesti välja anda, küllap on selliseid raamatuid üksjagu). 

Sihtgrupp kuulas ka, alguse vähe pikematest kirjeldustest hoolimata, lõpuks ikka huviga.

„Kipper! Meeskonnaruum on vett täis!“

„Siis tooge ämbrid!“

Igast küljest kanti ämbreid kokku. Aga enne kui maadid hakkasid vett tõstma, lõhkusid nad suurte haamritega pilbasteks meeskonnaruumis edasi-tagasi paiskuvad kastid, mis ähvardasid neil jalgu murda. Siis moodustati meestest kahekordne rida; ämbrid liikusid käest kätte. Vahetevahel lendasid maadid laeva kõikumise ja tampimise tagajärjel ämbriga pikali; nagu kassid ajasid nad end jälle jalule ja poole tunni pärast oli meeskonnaruum kuiv. Ka augud olid kindlustatud. Neile olid kahekordsed luugid ette naelutatud.

Kõik purjed olid koristatud, kuid nüüd loopisid lained laeva sedavõrd, et kõik ähvardas puruneda pilbasteks. Kakskümmend meest heiskasid, hambad ristis, uuesti ühe purje üles. See vähendas pisut kõikumist.

Väsimusest tuigerdades langesid mehed oma märgadesse koidesse.

Torm kihutas enda ees jääkülma vihma, mis peksis laksudes vastu laevalage, tegi ähmaseks piiri mere ja õhu vahel.

Laev võttis kursi vesti.

Idas koitis läbi vihmaloori sünge hommik. (lk 96)