Russell Nichols - What Happened to the Crooners (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Jälle horrorit fantaasiakirjanduse pähe, seekord siis lugu Memphisest pärit vokaalansamblist The Crooners, kes oma turneel järgmisse linna hoopis eksib kuskil kolkas põhjalikult ära. Nad lähevad abi otsima hiljuti mööda sõidetud söögikohast, kuid sealne omanik ja külastaja ajavad oma veidra käitumisega bändipoistel juhtme kokku - nad peaksid justkui sisenema ühte tunnelisse, et siit kandist välja pääseda. Bändi laulukirjutaja on hoopis näost plass: ta oleks justkui sellest olukorrast laulu kirjutanud, mis on üks müstiline tekst … Nad pööravadki teele, mille otsas on tunnel.

Tekst siis samas laadis Due looga, paigutudes seekord 1950. aastatesse - aga ikka need rassismiprobleemid ja mahavaikitud kultuuri küsimused. Plusspoolele ehk bändi sisemise dünaamika esitamine - aastaid tagasi jäi läbimurre saavutamata, nüüd siis proovitakse uuesti, aga noh, eks inimsuhted on omakorda muutunud.

Tõepoolest, selle raamatu pealkirjast võiks küll “fantasy” asendada “horroriga”, siis seda teost küll enam ei ostaks. Või on lugude lõplik valik ikkagi sedavõrd koostaja maitse järgi (kuigi jah, Adams on need talle ette valinud).

Tananarive Due - A Stranger Knocks (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne horror, mida siin antoloogias esitletakse fantaasia pähe, see ei rõõmusta kohe üldse. Kas siis tõesti on head horrorkirjandust enam kui fantaasiakirjandust? Oh õudust.

Lugu siis paigutub 1926. aastasse. Ühele mustanahaliste paarile pakutakse sohvritööd: sõidutada üht meest, kes näitaks mustanahalistele mõeldud kinosaalides oma filmi “A Stranger Knocks”. Tasu sellise transporditöö eest on rikkalik ja värskel abielupaaril on hädasti raha vaja. Ainult et see tööpakkuja on üks imelik mees …

Ja tõepoolest, esimest korda, kui nad korraldavad filmi näitamist, selgub, et tegu on omamoodi õudusfilmiga ja selle mõju naisele on kuidagi halvav. Aga ta pole ainus - peale filmi lõppemist jääb saali üks mees halvatult seisma ning nende palkaja talutab selle välja, öeldes, et enne järgmist õhtut nad ei kohtu. Naisel ja mehel tekib sellest väga painajalik tunne ….

Ühesõnaga, korraga on siis vampiirika värk. Saan aru, et rassiteemad teevad selle erilisemaks, aga no ikkagi … horror ning minu mõistus keeldub seda palju lugemast. Eks siin need antoloogialood on nagu on, mõni on hoopiski puhtalt Nigeeria-aineline või siis väga puhtalt americana värk, aga seda muidugi horrori võtmes. Kui antoloogia esimeses pooles olid fantaasiatekstid kuidagi paremad, siis praegu on küll teaduslik fantastika juhtrolli üle võtnud. Kahju.

Eduard Vilde - Minu vend türkoo (Jutustused II, 1953)

 

Päris terav reisimälestus eelarvamuste teemal. Sõidab siis Vilde rongiga Prantsusmaalt Šveitsi ning ta kupees istub muuhulgas üks alžeerlasest sõdur. Jutustaja tunneb hirmu: sõjaväelane on relvastatud noa ja püstoliga, tegemist on metslasega, kes kindlasti tahab kaasreisija kõri läbi lõigata.

Veel hullem: ta alustab jutustajaga vestlust, mille peale hakkab Vilde praalima, kuidas tema on kasakas ja võidelnud Venemaa kõiksugu sõjakäikudes - ja milline kangelane! Alžeerlane kuulab ja imestab. Ent kahjuks peagi selgub, et sõdur pole üldsegi nii metslane ning “vene kasakas” jääb hoopiski häbisse.

Ehk siis üsna klassikaline tekst eelarvamustest: kõigepealt Vilde laob kokku kõiksugu hirmulugusid ja kujutluspilte teistsuguse asjus, seejärel tõmbab elegantselt vaiba alt.

Bernardine Evaristo: Tüdruk, naine, keegi teine

 

Raamat, mille kohta on erinevaid arvamusi. 
Ülikiitvaid. 
Neid, mis imestavad, et miks üks tavaline raamat nii kiidetud on. 
Otse negatiivseid pole lugema juhtunud, küll aga neid, mis mu kulmud pealaele venitavad ja kuidas lugeja nii mööda aru on saanud? 
Mitte et ma ise alati kõigest õigesti aru saaksin. 
Aga no ... ilmselget väljaütlemist enamasti ikka suudan õiges suunas tõlgendada.

Struktuurilt on raamat kuhi jutte erinevate naiste - kõik värvilised või vähemalt värviliste juurtega, isegi kui nad ise seda ei tea - elust ja kõik need naised on väga erinevad. Mulle pakkus suurt sisemist rõõmu neid erinevusi jälgida, ent ilmselt häälestas mind raamatu suhtes väga positiivselt esimene naine, kellest juttu tuli: Amma. 
Sest ma leidsin endas temaga nii palju sarnasusi ja see oli rõõmus äratundmine, sest üldiselt selliseid inimesi raamatutes väga ei kirjeldata. 
Jah, jah, ta on ka lesbi ja polüamoorne ja pikki aastaid meeldis talle üldse ainult lühikesi või ülilühikesi suhteid pidada, mida mina ühtegi ei ole ega tee, aga inimest ei määra ometi ära tema seksuaalsus. Seksuaalsus on pisiasi-pisiasi, detail, muudab tegelase inimlikumaks, ent tema üdi on ometi hoopis mujal. 

See on minu meelest väga oluline asi, millest Evaristo kirjutab ja millest mõned arvustajad aru pole saanud. Issake, kväärkultuurist on teoses nii palju juttu, nii paljud tegelased on lesbid ja bid ja üks koguni mittebinaarne, see on kväärkultuuriline raamat. 
Issand-issand, emake maa, miks te seksi nii tähtsaks peate? Inimene on inimene, ükskõik kellega ta seksib, taevake! See raamat on ka sellest, muuhulgas. Seks on üks inimene olemise juurde käiv tegevus ja iha on muidugi põnev, aga seks ei defineeri meid. Annab nüansi, võibolla isegi tugeva nüansi, aga EI defineeri.

Milline arusaam värvib minu enda arvustuselugemiskogemusi päris tugevalt. Sest päris mitmes - ka siinkohal linkimata Goodreadsi arvustustes - muljetuses on esikohal see, kes kellega magab ja kui palju see ta õnnelikuks teeb. Esines ka kaebus, et monogaamset õnneliku heteroseksuaalset eluaegset suhet ei olegi kirjeldatud, taevake, autor ikka ei mõista elu. (Muide, tegelikult on, lihtsalt osad tegelased surevad noorelt.) 

Olgu, nüüd ma olen piisavalt hädaldanud, kuidas inimesed raamatut valesti loevad, tagasi raamatu enda juurde. 
Erinevad lood erinevatest inimestest erinevatel aegadel erinevates kohtades. Enamasti naised, üks mittebinaar. Side Inglismaaga on kõigil, ent erinev ja kogemused sellega sama erinevad nagu ... noh, nagu Eestigagi. 
Ei ole ühte Inglismaad, mis annaks sarnase kogemuse. On palju erinevaid Inglismaid ka kõrvalkorterites - kuigi konkreetselt naabreid mulle tegelaste hulgast meelde ei tule. Mis ei tähenda, et mingil hetkel keegid ei võinud naabrid olla. 
Lugusid on palju. Iga loo sees on mingid kokkupuutepunktid teistega, mõned kaugemad, mõned oluliste või vähemoluliste kõrvaltegelaste tasemel, aga mingil moel on kõik kõigiga ja kõigega seotud.

Ja on KÕIKE. Rõõmu ja edu, läbi meeletu töö natukese tasu saamist, sünde ja surma, vägistamisi ja seksuaalseid plahvatusi, abistamist ja abi saamist, varastamist ja korravalvet, arusaamist ja üldse mitte mõistmist läbi aastakümnete ja lõpuni välja, suurt plaani, kaugplaane, mis muutuvad lähiplaaniks algul täiesti suvalisena tunduvast näost, ja seda kõike oli vähemalt minul küll väga põnev jälgida. 

Kohtumõistmist ei olnud. Mõistmist oli palju.

Oli sõdalasi, oli malbekesi, kes muutuvad sõdalasteks, oli malbekesi, kes jäidki malbekesteks, oli töönaisi, oli ma-teen-mida-iganes-kuni-see-tööna-ei-tundu naisi, ühe lausega: naised on inimesed. 
Inimesed on erinevad.
Mulle tegi selle lugemine suurt rõõmu.

Aa, et kogu raamat on proosaluule vormis, tuleks vist ka ära mainida. 
Mind ei kõigutanud see mingit muud pidi, kui et hea oli lugeda teksti, mis elab tekstina, mitte ei ole koostatud "nagu peab".

Karl Martin Sinijärv ERR-is

Sinijärv ka Postimehes

Sirp

Värske Rõhk

Sulepuru

Suvehiidlane

Tade Thompson - Bootblack (The Best of World SF 1, 2022)

 

Lugu Walesi noorest mustanahalisest saapapuhastajast, kes I maailmasõja järgses ajas satub kokku ühe kummalise mehega: kes ilmub ei tea kust, kellel on läikiv kostüüm (selle all küll tavalised rõivad) ja kes räägib vähe imelikult. Igal juhul, saapapuhastaja aitab otsida üht kohalikku, tasuks teeb kummaline mees korda peategelase sõjas pimedaks jäänud isa püstoli - mis peagi kulub väga ära. Nimelt ründab mustanahaliste linnaosa valgenahaliste jõuk, ja kui osa neist püüavad saapapuhastaja pere uksest sisse rünnata, laseb noormees neid korrastatud püstolist, ning sissetungijaid ootab õige ebamugav üllatus.

Mida siis asuvad uurima kohalikud politseinikud; see teksti ongi nö saapapuhastaja seletuskiri.

Lugu ühendab endas ajarännu kui ka Suurbritannia koloniaalajaloo; oluline seegi, et peategelane on langetõbine. Üpris “eksootiline” näib tegevuskohaks valitud Cardiff - pole aimugi, kas sajand tagasi võis seal olla selliseid rassiprobleeme.

Sue Monk Kidd: Mesilaste salajane elu

 

Raamat, mida ma usun. 
Keegi kunagi ütles, et Erik Tohvri kirjutab elust. Ma olen üht tema raamatut tirvinud ja see oli säärane elu, millega minul mingit tegemist ei ole.
Aga selle raamatu eluga on. 

Tegu on ometi raamatuga elust!

Ameerikas, Carolina osariigis,20. sajandi kuuekümnendatel.  Tüdruk (vanus: 14, nahavärv: valge, sotsiaalne seisund: vilets) põgeneb ära oma vägivaldse isa juurest. Suundub kohta, millest ta teab ainult nime. Kunagi tema ema (surnud, laps ilmselt ise tappis ta 4-aastasena, sest USA ja kapis vedelevad relvad) pani selle kohanime kirja pildi tagaküljele ning kui juba põgenemiseks läks, võis samahästi ka sinna pageda.
Lisaks vabastab peategelanna täiesti edevalt vangist neile majapidamises abiks käinud emanda, kes läks end valijana registreerima (viimaks said ka värvilised kodanikuõigused!), teel tekkisid komplikatsioonid - ja nad põgenevad koos.

 

See raamat ei solva mu intelligentsi ja ma ei saa traumat ideest "nii lollid inimesed ongi", otse vastupidi. 
Kõik on, nagu nad on, see ei tähenda, et keegi on VALESTI.

Olgu, on paar eredat rassistist tegelast (tegelikult olid rassistlikud muidugi üpris kõik tegelased, ent säärasel leebel moel, nagu tollal isegi psühholoogiateadlased šovinistid olid), kes on üleni juhmid, aga nad ei ole üldse olulised. Muidu aga: isegi kui tegelased on pimetähnidega; et on mingid asjad, mida nad keelduvad nägemast, on nad  ülejäänud asjus terased. 

On alati hea põhjus, miks just nemad just nende kohtade peal selgelt nägemast keelduvad. 

Enamik raamatust on niisiis peategelanna põgenenud ja kenade inimeste juures viibimas. Kuidas nemad elavad, kes nad on, mismoodi maailm selle nurga alt paistab, oli raamatu peamine sisu. Nood kenad inimesed olid tegelikult peategelase emaga ka seotud, aga vot selle väljauurimiseks läheb tal küll pea terve raamat aega. 

Võibolla meeldib teos mulle natuke ekstra sellepärast, et siin on olemas üks elutark "tal on alati õigus, ta on üleni hea ja hell"-tegelane. Nagu jõuluvana või naiivkristlaste jumal või püha Maarja. 
Võibolla ei ole selliseid inimesi tegelikult olemas ja see on raamatu usutavust alla toov faktor. Aga mis parata - inimesed üldiselt tahavad uskuda, et keegi säärane on ja no - mu jaoks teeb see lugemise helgemaks. Äratab usaldust nii raamatumaailma kui pärismaailma osas.
Head ja targad on kusagil!

   
Keelekasutus on korraga täpne ja poeetiline ning mulle väga meeldisid rea- või paari pikkused vahepealad teemal "oleksin tahtnud minna kuju sisse maailma eest peitu, üleni kaitsutud ja trööstitud" või "maa toetas neid nagu ema - kindel, vankumatu alati olemas".  

Veel üks pisiasi. 

Jutu sees mainitakse meile nii tuttavaid, nii omaseid mustanahalisi muusikuid, kelle eksistents ja muusika esinevad kontekstis, kus pool linna on häritud, kuidas "ja ta tuleb oma värvilise naisega siia?!" 

Nagu - juba siis oli olemas Nat King Cole ja The Supremes, see on meie jaoks normaalne aeg normaalsete inimestega, mitte mingi orjanduslik värk - aga seal, sügavas Carolina osariigis, ei olnud rassivärk üldse selge ja kerge. 
Nii on lihtsam aru saada, kuidas see ikka veel seal selge ja kerge pole. 
(Miks see ikka veel siin selge ja kerge pole, jääb mulle vähemalt küll segaseks.)

Raamat kulgeb, kulgeb, on valusaid ja raskeid asju, on kergeid ja rõõmsaid asju, on leina ja kasvamist - ning "Mesilaste salajase elu" päris lõpp on samuti hea, hästi tehtud. Mitte et lugu sureb tasapisi välja, vaid iga rida on tähtis, kõik loeb!

Mina omalt poolt tänan ja rõõmustan, et mul see lugemiskogemus oli. 

Danzumees

Raamatuarmastus

Veerand loetud lugudest

Raamatukoi

Nõudmiseni

Blogistaja

Nopped raamatutest

Kassi raamatutuba

Hyperebaaktiivne

Maurice Broaddus - City of Refuge (Escape Pod, 2020)

 

Nägemus Ameerika lähituleviku rassismist, seda siis läbi katseajal oleva keskealise mustanahalise süüdimõistetu ja tema närukaelast kriminaalhooldaja kogemuse läbi. Ehk siis kui oled kunagi süüdi mõistetud ja oled vale nahavärviga, siis oled alati süüdi mõistetud, sest sa oledki … selline.

Tegu pole teab mis meistriteosega, tundub olevat kinni üsna nüüd ja praegu hetkes (avaldatud siis samaaegselt Black Lives Matter kõrghetkega). Muidugi, rassism on küll vist viimaseid meeleseisundeid, mis hävineb alles koos inimsooga.

Tochi Onyebuchi - The Hurt Pattern (Made to Order, 2020)

Lugu maailmast, mis on kõikjal turva- ja taevakaamerate abil jälgitav. Peategelane töötab ühes valvekeskuses, kuhu jõuavad otseülekanded maailmas toimuvatest konfliktidest; tema ülesandeks on anda teada Aafrika erinevatest vägivallailmingutest – mille siis keskus müüb edasi meediale või millele iganes. Et Aafrikas toimuv on enam kui häiriv, palub ta end kodumaa ehk Ameerika jälgimisele üle viia.

See töö on tõesti rahulikum (aga pole ka aafrikalikku värvikat igapäevaelu); lihtsalt mõne aja pärast hakkab silma torkama, et korrakaitses töötavad robotid kipuvad keskmisest enam noori afroameeriklasi maha laskma. Ta asub seda lähemalt uurima – no kelle heaks need robotid tegelikult töötavad, milliste algoritmide järgi need õieti toimivad, kes/mis need üldse niisugusteks loonud on. Ja eks üllatusi tuleb.

Et siis selline lähitulevikku paigutuv poliitiline ulme. Tõsine värk.

Joseph Conrad „Pimeduse süda“. Varrak (2002), tlk Riina Jesmin.

„... kui aga aurutorud lekkima hakkasid, roomasime hirmaeglaselt. Süvasängid avanesid meie ees ja sulgusid taga, nagu oleks mets pikkamisi üle vee astunud, et meil taganemistee ära lõigata. Me tungisime üha sügavamale pimeduse südamesse. Seal oli väga vaikne. Mõnikord öösiti kandus puueesriide tagant mööda jõge meieni trummipõrin ja püsis otsekui kõrgel meie pea kohal õhus hõljudes vaevu kuuldavalt ao hakuni." (lk 99)

Üks keeleosav ning suurepäraselt sünge atmosfääri loomise ja uduna lahti rulluma panemise kunsti valdav meremees jutustab pimedal Thamesi jõel mõõna ootavale seltskonnale loo oma seiklustest Aafrika südames. Tee viib aurulaeval mööda (Congo) jõge mandri südame poole, palavus, niiskus, haigused, ohtlikud ja arusaamatud mustad kehad džungliga ühte sulamas ning elevandiluupalavik – vastupandamatu tung , mis inimesi siia tumma ja pimedasse mädasohu hukkuma ajab. Valguskiireks näib olevat müstiline härra Kurtz, visionäär, kelle missiooniks on tuua valgust pimedusse ja tsivilisatsiooni metslusse.  Kuid Kurtz on seesama inimene, kes ühtlasi kogub ka rohkem elevandiluud kui keegi teine...

„Pimeduse süda“ on inglise keelsesse kirjanduslukku raiutud ka kui üks esimesi kolonialismi kriitikaid, mis demonstreerib Eurooplaste tsiviliseeriva missiooni inetust kogu oma alastuses. Kriitika ennasttäis ülimuslikkuse teesklusele ning ülluse sildiga kasuismile, kohalike elanike mitteinimesena kohtlemisena on väga otseselt ka olemas (eriti kui veel teist korda ka läbi lugeda, loengut kuulata, ning loo algusele ja Kurtzi kirjatükkidele kohast tähelepanu pöörata), kuid tunda on ka seda, et see ongi tõepoolest väga Euroopakeskne raamat – kohalik maa ja inimesed on möödalibisevad varjud, mis on defineeritud ja vajalikud vaid niipalju, et jutustaja enese kogemust edasi anda. Mõtlesin lugedes paralleelselt Chinua Achebe raamatule „Kõik vajub koost“, mis on ju koloniseerimisest kohaliku pilgu läbi ja nõnda on eriti hästi tuntav vahe terviklike ning elu ja tähenduslikkust täis tegelaste/keskkonna ning Conradi dekoratsioonide vahel.

Suur oli siis mu üllatus, kui avastasin, et Chinua Achebe „Kõik vajub koost“ ongi ametlikult raevukas vastuhüüe „Pimeduse südamele“.  Nimelt olla Achebe „Pimeduse südame“ suhtes ja selle suhtes, et see inglise kirjanduse kaanonis säärasel positsioonil on, vägagi kriitiline. Olgu kolonialismi kritiseerimisega kuidas on, kohalike elanike kujutamine oli tema meelest selles raamatus sellegipoolest lubamatult rassistlik. Milles on muidugi täielikult tõetera ka  - tummad, arusaamatud, treenitud koerad, loodusega ühte sulavad metslased jne, nõnda nad seal on. Aga teisalt on muidugi Conradil kavalalt jutustama pandud isegi mitte loo minategelane ise ... nõnda võib sellest kõigest igasugu tähendusi ja tasandeid välja lugeda...

Muidugi jääb fakt, et kui ilma asja ülearu keeruliseks mõtlemata lugeda, siis need kirjeldused ikkagi jäävad mõjuma. Isegi kui tuleb ilmsiks kolonialistliku süsteemi pehkinud tuum, siis selleks, et Congo jõge lunastada, tasuks Chinua Achebet vägagi kõrvale lugeda. Ei maksa unustada, et sellal kui aurulaeva kütab ebausklik tsirkusekoer, siis valged on ühed parajad tuhatagumikud ning ainult soov mitte asjatult sõda ja hävingut kannatada, paneb tsiviliseeritud inimese nende ülbamist välja kannatama.