Nikolai Pirogov - Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat (2025)

 

Siin raamatus on Pirogovi mälestused oma tudengielust - mis algas tervelt 14-aastaselt Moskvas, seejärel 17-aastaselt sai täiendõppeks Tartu, seejärel edasi täiendamine Saksamaal kuni 26-aastaselt sai Tartus professoriks. Tehke järele, eksole. Hilisemast elujärgust saab aimu tõlkija Ilona Martsoni järelsõnast, igatahes sai ta tsaaririigis päris mitmeid töökohti vahetada ja seda eri põhjustel.

Niisiis saab omamoodi ülevaate 1820.-1830. aastate oludest ja eks võib rõõmustada, et ise pole sellisel ajajärgul elanud. Sünnilinna Moskva ülikooli õppetegevus on paras peldik oma õpetajate ja üliõpilaste poolest, rääkimata siis tollaste teadmiste kasutamisest (või õigemini kasutamata jätmisest); niisamuti riiklikust survest oma kodanike ohjeldamiseks.

Eks seejärel Tartus on elu avatum ning noormees saab viimaks tõsisemalt hakata tegema loomkatseid. Aga siin on muidugi keerulisemad suhted baltisaksa ja vene kultuuri vahel - vene üliõpilased on pigem autsaiderid (mis aga annab Pirogovile hea võimaluse keskenduda õppetööle; lisaks on tervis laaberdamise tarvis vähe hädine), sest Liivimaa vene kultuuri assimileerimine on ebaõnnestunult organiseeritud; kohale on saadetud vene keele õpetajad on pigem kõrvaleheidetud alkohoolikud jms. Aga Pirogov leiab endale tegevust ja õpetajaid ning teda hinnatakse.

Millele järgneb siis täiendõpe Saksamaal, nüüd saab ka laipu lõikuda ja osaleda mõnel operatsioonil. Ja muidugi tutvuda meditsiini erinevate koolkondadega, erinevate lähenemistega, isiksustest lähtuva kirurgiaga - mida on muidugi võimatu üksüheselt üle võtta, kuigi professorid eeldasid seda oma õpilastelt. Väga viljakas aeg, nii õpingute kui kohatud inimeste poolest.

Seejärel tagasi Venemaale - lubatud professorikohast Moskvas (kus saanuks ema ja õdesid aidata) jäi ta küll haigestumise tõttu ilma, kuid taas Tartus peatudes saab ta erakorralise professori koha (hiljem ka korralise). Sellele ajale tagasi vaadates (mälestused on üles tähendatud enne surma) on siin ära toodud vana Pirogovi arutlused sellest, milline peaks õigupoolest olema kirurgia õpetaja, millised nõuded ja oskused - ega tema 26-aastaselt selleks küll valmis polnud, aga vähemalt püüdles selle poole (näiteks üliõpilaste eest ei saa varjata ebaõnnestumisi jms).

Eks siit saab siis huvitava ülevaate meditsiini arengust ühe venelasest kirurgi kogemuste läbi - ja eks pilt on parajalt jõhker, Pirogov märgib vanema ealisena mitmel puhul kahetsust oma nooruspõlve tegude pärast (seda eriti loomkatsete pärast, mis sooritati anesteesiata). Samas on see muidugi ülevaade sellest, mida kõike õieti tehti haigete raviks ja kui ohtlik see haigetele oli - aga eks kuidagi pidi see teadus arenema …

Mälestuste teine külg on see impeeriumimeelsus, mis mõnel puhul mõjub vähe kohatult või ärritavalt. See tobe bürokraatia ja tsaaride kummardamine. Tsaarid küll teevad väikseid vigu, aga ikkagi, Venemaa. Eks see paneb mõneti kukalt kratsima, et milleks õieti selline tõlge (nojah, maarahvas ju ei kirjutanud mälestusi tollest ajast, suurt valikut muud pole kui baltisaksa vms tegelased). Muidugi, tolleaegne ülikute ja teadlaste klass oli üks paras segu vene-saksa-prantsuse inimestest ning lihtrahvas on üks täiesti teine kiht. Ja noh, kui see lihtrahvas on midagi muud kui venelased …

“Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikud - lätlased - ei ole enam sugugi tšuhhoonetsite masti. Ega siis asjata ole läti keel üsna lähedane sanskriti keelele; lätlane on ka slaavi hõimule lähem. Teda ei kutsu keegi idioodiks.” (lk 65)

Teffi - Mälestusi Leninist ja Rasputinist (2023)

 

Sellise vihikuna jäävad need mälestused kuidagi … kergeks, tõepoolest tahaks näha rohkem ajastu konteksti - noh, mis õieti toimus seal 1905. aasta paiku või kuidas oli I maailmasõja meeleolud tsaari-Venemaa suurlinnades (meenub, et aastaid tagasi olen lugenud prantsuse diplomaadi mälestusi, millest küll halligi ei meenu). Eks rohkem saab aimu Leniniga seonduva puhul; Rasputiniga jutt jääb kuidagi väga isikukeskseks - ja noh, see Rasputin on kuidagi totter fenomen (või siis iseloomulik tollasele tsaaririigi koorekihile?). Tõlkija Ilona Martson on järelsõnas toonud välja, et tekstid on kirjutatud eri aegadel - kui Lenini puhul 45 aastat hiljem, siis Rasputinist ilmus juba 1924. aastal.

Ega nüüd Leninist endast palju polegi, pigem siis ühe mässumeelse ajalehe lühike lend: õhin, millega see algatati ja kuidas see siis Lenini sekkumisel oma lõpu leidis (sest niikuinii pannakse see kinni, aga vähemalt peaks töölised saama oma sõnumeid esitada; kõiksugu ühiskondlike ja kultuuriliste teemade asemel). Aga noh, see vasakpoolsete möll ja valmidus radikaalseteks sammudeks, samas vastukaaluks ohranka tegutsemine ja marurahvuslaste sepitsused. Kuidas korrakaitseorganid töötasid linnades ja piiril (võõra passiga välismaale minek polnud just keeruline (kuid passi omamine küll), eks sellest ka muuhulgas Lenini tulek ja kadumine).

Nojah, ootused olid vähe suuremad, kuid eks sellised mälestused lööksid tõesti pigem massiga kui et valitud paladena.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

postimees

lugemiselamused

Heinrich Eisenschmidt - Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus (2024)

 

Siin raamatus on nüüd kaks teemat, mida ma üldiselt väldin - baltisaksa kultuur ja mälestused. Kuid niimoodi väikse vihikuna lugemiseks, miks mitte. Ja tegelikult on see huvitav pilguheit ühe tolleaegse kooli toimimisse.

Tegu siis Saksamaalt Võru poistekooli õpetama tulnud mehe mälestustega sellest Krümmeri koolist ja inimestest ja oludest, seda alates 1835. aastast. Eks võib veidike imestada, miks sellises kohas on küllaltki elitaarne erakool, aga küllap just niisugune eraldatus ilmaelu suurematest pahedest aitaski õpilaste üle kontrolli hoida (ka autor ise võinuks valida sünnimaal kirikuõpetaja ameti kuskil kolkas, aga soovis siiski Vene riiki õpetama tulla). Sest noh, kirjelduse järgi olidki õpilased pea 24/7 mingil moel järelvalve all, üks õpetaja saatis neid enamvähem terve päeva (mis algas juba hommikul kell 6).

Omamoodi huvitav on jälgida seda, milline on koolirahva ja maarahva suhe. Autor seda õieti ei mainigi - talumehed küll pakuvad küüti ja neid kohtab tänavatel (oluline on seegi, et kui talumehed teevad talvetee üle Tamula järve, saab seal viimaks õpilastega uisutamas käia - senikaua kuni talumehed talvetee kasutamise lõpetavad). Mainitakse pagareid ja poodnikke, aga mis rahvusest need olla võisid, pole öeldud. Õpetajad ja õpilased käivad ka väljasõitudel (Munamäe, Rogosi, ka Petseri ja Otepää), kuid sealgi on peatumiskohad mõisades ja kõrtsides. Autori kirjeldusest jääbki mulje, et kool eksisteerib täiesti omaette selles linnaruumis - nad küll käivad igapäevaselt jalutamas Võrus ja selle lähiümbruses, aga sellega justkui kõik piirdub.

Alles koolimälestuste viimastel lehekülgedel (tõlgitud on üks osa Eisenschmidti mälestustest) selgub korraga, et Kümmeril on probleeme linnajuhtidega ning autoril on sõbraks muuhulgas Kreutzwald, järelsõnast selgub, et millalgi oli õpetaja ka abiellunud ja isaks saanud - aga autor ise ei maini sellist elukorralduse muutust sõnagagi. Et siis jah, mälestused on rangelt kooliga seotud ja tegelikult mingit laiemat pilti tolleaegsest Võrust ei saa.

Autor jagab ka mitmeid tarkusi, kuidas õpetajate ja õpilaste suhtlust parandada - mitmed mõtted on ajatult üldinimlikud, mitmed mõtted on muidugi oma ajastu peegeldused.

Igal juhul, omal moel päris huvitav lugemine.

“Järgmisel päeval, 21. oktoobril, nägin Võru linna esimest korda, ja võib vaid aimata, millise ootusega. Kahjuks oli päev sombune ja sadas lörtsi ning seetõttu on mõistetav, et Võru ei jätnud ei kaugelt ega lähedalt esinduslikku muljet. Loomulikult on mulje palju soodsam, kui näha sillerdavate ümbritsetud linna päikeselisel suvepäeval ja ta näib, nagu üks poiss kunagi ütles, vähke täis kausina, millel petersell ümberringi.

Oli hiline pärastlõuna, kui ma selle vastiku lörtsise ilmaga Võrru jõudsin, läbikülmunud, aga terve. Ei saa öelda, et elu Võru tänavatel oleks mind hämmastanud; oli vaikne, väga vaikne. Üksikul turuplatsil hävitasid kolm melanhoolset hane viimaseid riismeid platsi looduslikust kattest.” (lk 9)

Andrei Kurkov - Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest (2014)

 

Omal moel päris hea sissevaade Teise maailmasõja järgsele ja kaasaegsele Ukrainale - piinlik küll, aga hoolimata kõiksugu Teise maailmasõja teemaliste raamatute lugemisest (nt Snyderi “Veremaad”) polnud minus küll õieti kinnistunud, mis see Lääne-Ukraina õieti on (Kurkovi raamatu lõpus on see kenasti lühidalt kokku võetud).

Kurkovi nägemust ei saa pidada mingiks harju keskmiseks ukrainlaseks - esiteks on ta vene päritolu (mitte et see imekspandav oleks, aga antud puhul pole tegu Ukrainas sündinuga). Ja ta on abielus inglannaga ja ta on rahvusvaheliselt tuntud kirjanik. Nii on need ülestähendused (huvitav, kui palju on neid mugandatud või ta siis kirjutabki igapäevaselt nii põhjalikku päevikut?) segu Ukraina poliitilistest sündmustest, tuntud inimese tegemistest, pereelust ja ümbritsevast igapäevaelust. Mistõttu … moodustub väga huvitav kompott oma kodumaad armastava inimese kogemuse läbi. Laiemas plaanis algab raamat Maidani protestidega 2013. a. novembrist ja lõpeb 2014. a. aprilliga - Krimm on Venemaa poolt okupeeritud, Ida-Ukrainas pole veel puhkenud lahingud.

Nagu algul öeldud, siis see on hea isikupärane sissevaade kaasaegse Ukraina olude läbi tuntud ja aktiivse kultuuritegelase silmade - kuivõrd mitmekesine on Ukraina ühiskond. Kurkov käib esinemas nii Lääne-Ukrainas kui ka perega puhkamas Krimmis (seda siis poolteist kuud enne Maidani kulminatsiooni. Eks nende põhjalike sissekannete järgi on veidi raske näha, millal Kurkov jõuab teha nö loometööd (selleks on tal eraldi ühetoaline korter Kiievi kesklinnas; aga peale selle tuleb käia ka suvemajas tegutsemas ja lisaks välismaal esinemas ja tuttavatega kohtumas jne jne).

Aga jah, mitmekümnemiljoniline elanikkond on oma toimimisega ikka midagi muud kui Eesti; seal on tollased kõiksugu inimkaotused nendes konfliktides kuidagi … seeditavamad. Ja muidugi ka jõhkrused (nt peade maharaiumised) kuidagi kapitaalsemad. Ja tõelistel radikaalidel lihtsalt rohkem mass. Ja samas kõiksugu riiklikke ja palgalisi peksjaid. Ja samas toimib kesklinna revolutsiooni kõrval ka nö kultuurieliidi tegemised, milles Kurkov osaleb. Ühesõnaga, massi on igale poole laiali paiskumiseks; hea, et vähemalt seekord nö euroopalikum suund on peale jäänud - aga muidugi millise hinnaga ja kui palju peab veel kannatama.

Kurkovil on möödunud aastal ilmunud raamat venelaste uue invasiooni alguskuudest.

“On teemasid, mis oranžist revolutsioonist saadik ikka ja jälle üles kerkivad, mistõttu kogu olukord on peaaegu nagu traditsiooniline maleavang. E2-E4 asemel puhkevad aga Kiievis rahutused ning Ida-Ukraina teatab kas kavatsusest organiseerida relvastatud vastupanu või asutada iseseisev vabariik, sellal kui Krimm palub Venemaal oma relvajõud üle piiri saata ja poolsaar hõivata. Seejärel alustavad valitsusele truud ametnikud ja poliitikud oma kodanikega kurjustamist, et nende aktiivseid lollusi võimalikult kiiresti summutada.” (5. veebruar 2014, lk 87)

“Poliitikas pole midagi lihtsamat üksnes rääkimisest ega midagi raskemat lihtsalt tegemisest.” (21. märts 2014, lk 150)

“Jah, Ukrainas on karnevalikultuur rahvale sama südamelähedane kui Itaalias. Ainult et meie maal kipub karneval alati kujunema veidi - või ka üpris - anarhistlikuks ja kontrollimatuks.” (29. märts 2014, lk 173)

“Kui suur peab küll olema Ukraina, kui Kiievis viibides paistab, nagu leiaks see kõik aset kusagil teises maailma otsas!” (9. aprill 2014, lk 191)

Carolyne Larrington - Talv on tulekul. “Troonide mängu” keskaegne maailm (2018)

 

Hetkel müüakse seda raamatut vähem kui kohvitassi hinna eest, mille eest võime ehk tänada seda, et sarja kuues raamat “Talve tuuled” pole jõudnud ilmuda kümne aasta jooksul ning telesarja uudsus on kõiksugu teiste uute ja veel vingemate sarjade kõrval varju jäänud (mitte et ma oleks “Troonide mängu” väga palju näinud). Ja muidugi - raamatu kirjutamise ajaks oli näinud telesarja kuni viienda hooajani: raamatu lõpus on tal ennustus, kuidas sari lõppeda võiks … noh, ta väga palju ei eksinudki.

Aga tegelikult on selline keskaja ajaloolase fänniraamat päris huviga loetab. Esiteks värskendab see mälu, mis selles romaanisarjas on senini toimunud (paralleelselt räägib ta telesarja vähe teistsugusest arengust) ja samas tõmbab ta päris huvitavaid paralleele keskaegse kirjandusega - nii on siin kasutusel kõiksugu kangelaslood (ent enamus nende üleskirjutustest on nö hiljem kirja pandud munkade või kroonikute käe läbi), keskaegse ilukirjanduse varasalvest (tollane mentaliteedilugu) kuni nüüdisaegsete uurimusteni keskaja kohta. Nii jääb viitamiste skaala piibliajast 21. sajandini. Et siis ühelt poolt fänniraamat, teiselt poolt populaarteaduslik vaade keskaja mitmetele nüanssidele.

Eks veidike kahju on, et tekst on kirjutatud nö laiaotstarbeliseks (vaata kasvõi eestikeelse väljaande toimetaja soovitusi, vahel läheb see vähe noore lugeja tasemele. Huvitaval kombel pole eestikeelse väljaande puhul kasutatud olemasolevaid eestikeelseid tõlkeid, eks sellega on vähendatud tõlkija ja toimetaja töökoormat (ja tegu pole akadeemilise tekstiga, eksole). Kuigi noh … võinuks (jällegi, vaata kasvõi toimetaja järelsõna, kus nimekiri olemasolevatest eestikeelsetest tekstidest).

Kuid igal juhul mõnus lugemine. Huvitav oleks teada, kui palju Martin siin viidatud kirjandusega õieti tuttav on või kui palju tegelikult on võimalik ilukirjandust tõlgendada. Sest see oleks ikka kole, kui kõik loeks ilukirjandust ühtemoodi. Eksole.

Vladimir Gomelski - Legendaarne finaal (2018)

 

Raamat siis Müncheni olümpia korvpallifinaalist, mis lõppes teatavasti vägagi segaselt. Takkajärgi Gomelski kirjelduse järgi ei oskakski ise kindlat seisukohta võtta - ühelt poolt tegid lauakohtunikud erinevaid vigu; teiselt poolt on muidugi arusaamatu, et mängu jälgiv tollane FIBA president sekkus mängu käiku, nõudes nende kolme sekundi taasmängimist. Nii ikka asjad käia ei tohiks.

Mis on raamatu puhul huvitav, on eelkõige vaade olümpiaks valmistuvale koondisele - kuidas Kondrašin võttis Gomelskilt (raamatu autori isalt) koondise üle ja viis selle omakorda tippu (vanem Gomelski muidugi ei jäänud olümpiakullata - Soul 1988). Et autor ise oli tollal noor korvpallur (Moskva AKSK liige), siis oli tal endalgi palju kokkupuuteid tollase koondise mängijatega - rääkimata muidugi väga otsesest kontaktist isa treeneritöö ja -tarkustega.

Gomelski nägemuse kangelaseks on peatreener Kondrašin (nö Leningradi koolkonna alusepanija), kes küll oli autori isa konkurent, aga sellest hoolimata Gomelski juunior kiidab teda väga ohtralt: töökas ja uuele avatud treener, kes kaitsemängule rõhudes andis võimalusi ka mängijate eripäradele (näiteks mitme kuumaverelise mängija tegemised panid küll pead vangutama).

Kondrašini ja tema koondise puhul vedas sellegagi, et nende ameeriklastest konkurendid panid oma tegemistega mööda: ehk siis nende peatreeneriks valitud Iba ja tema range viie söödu reegel, enne viiendat söötu ei tohtinud korvi poole vaadata. Iba püüdis range distsipliiniga mänge võita … ja see maksis kätte. Treeneri jäärapäisus viis ka selleni, et tollased ülikoolistaarid Bill Walton ja Julius Erving ei ühinenud koondisega - Gomelski väitis küll raamatut kokku võttes, et hiljem osales tervelt 10 mängijat eri NBA klubides ja edukalt … aga need mängijad polnud oma karjääriga ligilähedasedki Waltoni ja Ervingu saavutustele.

Aga jah, raamatu huvitavaim osa on Nõukogude Liidu koondise ettevalmistamine, ja sellega tegeldi ikka plaanikomitee tasemel. Milline peab olema mängijate füüsiline tase (see oli küll nii kõrgeks aetud, et jäi suuremas osas saavutamata - ja oli saavutamatu ka aastaid hiljem), milline taktika mängijatele juurutada (Kondrašin ajas tempot kiiremaks - erinevalt siis konkurentide viie söödu reeglist), millised statistilisi näitajaid peaks teatud perioodil täitma (näiteks mängujuhil 20 minuti jooksul 7-8 resultatiivset söötu), milliseid tulemusi peaks näitama koondis Mexico ja Müncheni vahel toimuvatel suurturniiridel (see plaan täideti).

Plaani täitmisel selgus seegi, et enam ei sobinud koondisesse eestlastest tippmängijad - Anatoli Krikun oli ebastabiilne, Jaak Lipso jäi vast vanaks, Priit Tomson vist lihtsalt ei sobinud Kondrašini meeskonna filosoofiasse (tõlkija jäi küll eriarvamusele, tuues välja, et Tomsoni asemel valitu polnud just kõige parem mängija). Eks natuke hämmastav oli seegi, et koondises oligi vaid üks baltlane (kapten Paulauskas) - erinevalt muidugi Souli koondisest.

Münchenile järgnenud sündmuste analüüsiga läheb autor üpris lennukaks ning ühelt poolt sarjad Nõukogude Liidu lagunemist (sest rahvaste sõprus võimaldaski sellist koondist), teisalt sarjas riigivõime, kes ei vaadanud läbi sõrmede sportlaste äritsemisele välismaalt toodud kaubaga: kangelasi oleks pidanud rohkem austama ja neile enam andeks andma! Noh, see läks jaburaks, eks see ole näide miskist suurriiklikust mentaliteedist, millega ei tahaks küll enam mingit pistmist teha (kogu paatos keeb viimaks üle lk 142).

päevaleht

Albert Engström – Moskoviidid (2020)

Huvitav välismaalase kogemus 1923. aasta Moskva (ja ka veidi muude kantide) eluolust – kodusõda on enamvähem lõppenud, Nõukogude Liit on oma piirid paika saanud ja nüüd siis pohmelus eelnevast ajast (ja muidugi revolutsioonilise paradiisi ülesehitamine). Autor ei maini möödaminneski Stalinit, küll aga hingitseb haigevoodis Lenin (tekstis on paar anekdootigi haigest Leninist). Ühtaegu eksisteerib nõukogude võimu kodusõjaaegne karmus kui ka tsaariaja räpasem pärand – on komissarid ja kerjused ja preestrid ja kokaiin; tegu on ikkagi suurlinnaga, kus rohkem võimalusi erinevateks elustiilideks (no kui nii saab öelda).

Engströmi kogemus nõukogulikust ühiskonnast on muidugi parajalt masendav (seda muidugi praegusest vaatepunktist) – muidugi, kes tahab, võib siit kogeda seda avarat vene hinge, mis ühtaegu võimeline kodusõja jõhkrusteks kui lõputuks kostitamiseks. Kirjeldatud kuritegevuse taustal jääb küll mõneti arusaamatuks, kuidas viiekümnendates välismaalane sai niimoodi päevastel ja öistel tänavatel seigelda, aga eks tõesti suurlinn on suur ja lai. Eks see kerjuste ja getode kirjeldus ongi vast … kõige eksootilisem vaade, kõik need räbalad ja narkari ja muidugi kodutute mass.

Muidugi, see kõik on kirjeldatud enne Stalini aega, 10 aastat hilisem külaskäik võiks ikka hoopis midagi muud olla (võrdluseks H. G. Wellsi nägemus 1920. aastast). Engströmi paljude kohatud inimeste edasiseks saatuseks kujunes arvatavalt midagi masendavat ja vägivaldset. Autor on ühtaegu uhke rootslane (kõik need kaasmaalased, kes ühel või teisel viisil Nõukogude Venemaal seiklesid ja tegutsesid) kui ka üpris neutraalne vaatleja – kommunistide ideoloogia on küll võõras, aga eks niivõrd ulatusliku revolutsiooniga kaasnebki erinevaid jõhkrusi, on see siis Prantsusmaal või Venemaal.

sehkendamine

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Han Kang "Human acts". Hogarth (2016), tlk Deborah Smith.

"Human Acts" ehk siis näiteks "Inimlikud teod" või siis originaalpealkirja taga ajades "(Ja) noormees tuleb" (소년이 온다) on raamat, mida ei saa või vähemalt mina ei saanud ühe jutiga läbi lugeda. Võib-olla tasuks ka Deborah Smithi eessõna jätta viimaseks, kuigi Eesti lugeja pigem kuuleb 1980. aasta mais Gwangjus toimunud rahutustest ja nende veristest tagajärgedest seda raamatut lugema sattununa pigem üsna esimest korda. Kuid põhiline koorub Han Kangi ajahüpliku ja melanhoolse jutustuse käigus nii ehk naa välja. Eriti, kui algusest peale seada end empaatilise lugemise lainele – Dong-ho ja temaga ühel kindlal ajahetkel samasse paika ja seotud olukorda sattunud inimeste läbielamised on ju tegelikult justkui see ajalookirjutuse algmaterjal, või vähemalt üks tasand sellest.

Lõuna-Korea kirjandusega on ikka sattunud mul nõnda, et sel kipub juures olema teatav sentimentaalne pisarakiskujalikkus, mille puhul on oht asja läägeks ära põlata. Sestapki tasub vahepeal lugemisega pausi pidada, sest muidu väsib tõsimeelsest sentimentaalsusest ära, kiiruga läbi kappamine pole aga kah jälle mingi asi. (Mulle tundub, et siinkohal on tegemist ka teatavat laadi väljendustraditsiooniga, mis kuulub lihtsalt asja juurde.)

„Human Acts“ on nõnda siis üsnagi isiklik lugu ajaloolisest sündmusest, mida pannakse kokku ümber ühe poisi, Dong-ho, loo, erinevate inimeste mälukildudest ning eludest, mis justkui läbi aja tõmmatud lintidena igavesti selle minevikupunkti külge takerdunult, vabaks pääsemata tuules laperdavad.

Vaatepunktide galerii ei piirdu sealjuures üksnes elavatega. Surnute hinged jäävad takerduma lagunevate kehade külge, segaduses ja üksi. Nagu ikka selliste sündmuste puhul on palju ka neid, kes nimetult massihaudadesse aetuna jäävad ilma mälestusriitustest ja kombekohastest matustest, igavesti kadunuks ka surmajärgses maailmas. Ning eraldi valu on veel see, kui tulevikus need, kes juba korra maetud said, uuesti ümber maetakse – sest mineviku tragöödiad, kui neid viimaks tunnistatakse, ei ole enam kannatajate eraasi vaid ka avalik omand ja mälestis.

Sõjaväelise diktaatorluse raames läbielatud koledustes on muidugi paljut, millega meiegi ajaloos paralleele tõmmata. Mahasurumised, piinamised süsteemi poolt ettekirjutatud ülestunnistuste nimel, eraldi julmused naisterahvaste tarbeks, tsensuuri absurdihuumor ja küllap ka süütunne, et on jäädud ellu, saadud kergemini läbi, mindud edasi.

Süütunne ja lojaalsus/solidaarsus on kusjuures siin raamatus see, mis näib siduvat kõiki tegelasi. Kuigi koletusi saadavad korda süsteem ja režiim, siis süüdi tuntakse end ikka. Kes kahetseb, et ei suutnud oma lastele paremat pakkuda või neid õigel hetkel koju sundida, kes kahetseb, et ei olnud piisavalt eneseohverduslikult solidaarne võimatus võitluses, kes tunneb lihtsalt süüd ellu jäämise pärast ...

Oluline koht on ka füüsilisel kehal kui sellele, läbi mille kehtestatakse võimu indiviidi üle. Asjata ei alga raamat saalitäie kirstude ja kõikehõlmava laibalehaga. Nii raske on panna kedagi vägisi mingil kindlal viisil mõtlema, kuid keha annab hävitada, piinata, närvutada ja vaim ei saa selle eest kunagi päriselt pääseda. Ja kui viimaks võtta veel surnukehaltki nimi ja nägu...

Isiklikkuse dimensioon seotakse lõpuks kokku autori enda isikliku seotuse ja vaatepunktiga. Saame teada, et ka autor ja Dong-Ho on omal moel seotud ning nõnda saab ka autorist üks tunnistajateks, kes on ise seda varem päriselt adumatagi olnud nende sündmustega seotud aja ja ruumi kaudu ning kelle tagasivaatav sukeldumine artiklitesse, tunnistustesse, dokumentalistikasse on justkui omakorda tagasiulatuva solidaarsuse väljendus, üks viis, kuidas suhestuda ajalooga. Kuid samas ei jäeta mainimata (see on ka üks põhjuseid, miks Deborah Smith tõlkele sellise pealkirja valis), et kõik raamatus korda saadetud teod on inimeste tehtud – nii head kui halvad. Ja ma ise arvan, et see on väga oluline punkt, mida ajaloole empaatiliselt tagasi vaadates silmas pidada – laias laastus oleme me ikka ja jälle ise olnud nii need, kes ohvriks jäid kui ka need, kes teise tõstsid teise vastu käe ja alati jääb võimalus nii üheks kui teiseks.

„What happened to the bodies of the two men who'd been gunned down in front of the station, which some of the protesters loaded into a handcart to push at the head of the column? What happened to those two pairs of feet bouncing gently in the air, almost unseemly in their nakedness? I saw a shudder run through you the moment you spotted them. You blinked violently, your eyelashes fluttering in agitation. I grasped your hand and tugged you forward, toward the head of the column, while you muttered to yourself in blank incomprehension, our soldiers are shooting. They're shooting at us. I pulled you toward them with all my strength, opening my throat to sing while you seemed to the point of tears. I sang along with the national anthem, my heart fit to burst. Before they sent that white-hot bullet driving into my side. Before those faces were canceled out, expunged by white paint.“ (lk 61)

Patrik OuřednÍk – Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu (2018)

Huvitav kollaaž 20. sajandi läänemaailma käigust, mis muidugi nõuaks võrdluseks sarnast kirjavara eelnevate sajandite kohta (Egon Friedell?) … sest noh, autori kerglasest toonist ja vastuolusid genereerivast käsitlusest hoolimata avaneb õige ängistav lugu lähiajaloo käigust ja ideestikust. Algul on harjumatu, et tekst pole esitatud kronoloogiliselt, aga samas selline palavikuline visklemine loob huvitavaid paralleele. Tegemist on 2001. aastal avaldatud teosega, mis avab ühtlasi kenasti ja süngelt sissejuhatuse  21. sajandisse.

Tegu on siis Euroopa ja Põhja-Ameerika mentaliteedi uurimisega (nö europiidset Austraaliat pole vist mainitudki; armeenlaste ja juutide genotsiidi tõttu on orbiidil Türgi ja Iisrael) – eks olekski raske oodata kogu maailma kokkusegamist ja hoiab europotsentrismiga lugeja meelemõistust tervena. Kuigi tegemist on tšehhi autoriga, pole see tekstis kuidagi esil, no võibolla on ehk õhkõrnalt rohkem kaalu Kesk-Euroopa oludele (samas saab Balkan õige vähe tähelepanu). Igal juhul, pole siin kiidulaulu ei liberaaldemokraatlikele, autoritaarsetele või totalitaarsetele mõttevooludele – mitte et ajalugu oleks külmasõjalik staatiline vastasseis, pigem meenutab see orjanduslike ühiskondade toimimismudeleid, on see siis peidetud ideoloogiate või tarbimise värvidesse (mitte et ma oskaks seda mõtet kuidagi põhjalikumalt selgitada).

Võib ette kujutada, kuidas autori kergelt nihilistlik või irooniline käsitlusviis võib mõnegi moodsa või vanamoodsa mõtteviisi kummardaja harja punaseks ajada, kuid tegu on pigem mõtteeksperimendiga kui kanoonilisust taotleva kirjatööga. Ehk nagu Bardo Pond sedastab: „This Time (So Fucked)“. (Teemast välja: „Flux“.)

„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele. Sotsioloogid ütlesid, et traditsiooniline naisemudel on Lääne ühiskonnas pöördumatult kadunud, sest naised, kes olid aastasadu allutatud looduslikule elukorraldusele, astusid antibeebipillide abil lepingulisse elukorraldusse. Ja naiste emantsipatsioon on tegelikult pealesunnitud vabaduse paradoks, sest naistel on üha rohkem vastutusalasid ja kohustusi, ja ka seda, mida varem tajuti suure sotsiaalse saavutusena ja naiste privileegina, nagu öiste vahetuste keeldu ja emapuhkust jmt., tajuvad naised tänapäeval omamoodi rõhumisena.“ (lk 12)

„Ja arenenud maades asutati majapidamisi, mida kutsuti talumuuseumiteks või taluloomaaedadeks, ja linnainimesed sõitsid sinna vaatama, kuidas näeb välja hobune või lammas või lehm või kana, sest pikkamisi kadusid linnamajapidamises peetavad loomad. Aga vähemaks jäi teisigi elusolendeid, mäkrasid ja öökulle ja rohelisi konni ja liblikaid ja mardikaid teedel, ja ökoloogid ütlesid, et selles on süüdi keskkonnareostus ja pestitsiidid ja heitgaasid jne. Ja mõned ökoloogid ründasid öö varjus meditsiini- ja farmaatsiatööstuse uurimiskeskusi, kus tehti loomkatseid, ja lasksid vabadusse ahve ja küülikuid ja hamstreid ja koeri ja madusid ja kärnkonni. Ja üha rohkem inimesi arvas, et loomi tuleb kaitsta, ja asutas looduskaitseseltse ja vahel tõmbasid inimesed selga karu või tuuletallaja kostüümi ja avaldasid linnatänavatel meelt jahimeeste ja härjavõitluste ja teaduslike loomkatsete vastu ja ütlesid, et loomade tapmine on ebainimlik. Mõni nendest oli taimetoitlane ja sõi porgandit jmt. Jahimehed ütlesid, et nemad lasevad loomi, et kaitsta traditsioone, ja moodsas maailas on traditsioonid olulised. Ja aasta-aastalt üha sagedamini laskis mõni jahimees metssea pähe maha oma kaaslase ja teised jahimehed panid siis rahad kokku ja ostsid tema lesele uue pesumasina või muud taolist, mis majapidamises marjaks ära kulub.“ (lk 57-58)

„Kommunistlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud romaane tööliste elust, sest nad tahtsid näidata, et olla tööline on parim asi, mis ühe vabamõtlejast inimesega juhtuda võib, või nad kirjutasid inimestest, kes algul vaatasid töölisklassile põlglikult ülalt alla, ent siis mõistsid, et tööliste seas valitseb rõõmus elevus ja tahtsid ise ka saada tööliseks või vähemalt töötava intelligentsi esindajaks, et aidata töölisi oma uute ja julgete mõtetega. Seevastu demokraatlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud vabamõtlejatest, kes mässasid autoriteedi ja kehtiva korra vastu ja tahtsid säilitada oma vabadust, hoolimata võimalikust konfliktist ühiskonnaga. Ja tekkisid loomeühendused, milles noored kirjanikud katsetasid uusi kirjutamisviise ja eksperimentaalseid meetodeid väljendamaks, et maailm on absurdne.“ (lk 66)

ekspress
trakyllmaprokrastineerinj2lle
laiapea

Kuidas kaitsta end massilise hävituse relvade eest (1964)

Massihävitusrelvadega teatavasti nalja pole, seepärast on lohutav ning ka julgustav teada, kuidas on võimalik üle elada tuuma-, keemia- ja bakterioloogilise relvade rünnakud. Tuleb minna varjendisse ja seejärel tsiviilkaitseorganid aitavad korda luua. Muidugi, kui sa pole söestunud ja muul viisil viga saanud. Aga seda juhtub pigem siis, kui sa ei ole seda raamatut lugenud.

„Varjamata inimesed võivad valguskiirguse tagajärjel söestuda, jääda pimedaks ja saada põletushaavu katmata kehaosadele.“ (lk 5)

„Naha kaitseks kasutage vihmakeepe, kummeeritud riidest mantleid, polüetüleenist ja teistest materjalidest valmistatud riideesemeid, jalgade kaitseks – kummibotikuid, saapaid, vilte ja tavalisi jalanõusid kalossidega.“ (lk 10)

„Varjest, mille väljapääsud on kinni varisenud ja purustatud, võib välja pääseda peaaegu alati: tuleb avada uks ja lammutada varemed seestpoolt.“ (lk 18)

Carl Körber - Wanna rahwa moistusse könned ja targad sannad (1869)

Igati psühhedeelne lugemiskogemus, ja muidugi ka öppetlik. Tekstis jäid mulle mõned sõnad arusaamatuks, pole see gooti kiri mul weres.

Püi ja messilane

Messilane kukkus wette, püi näggi üllewelt oksa peält, wiskas temmale lehhekesse kätte. Pissoke loom astus peäle, kuiwatas ommad tiiwakessed, lendas römoga koio.

Monne päwa pärrast näggi messilane, et küt sihtis püssiga sellesamma püi peäle, mis tedda piast olli wäljaaitnud. Ta lendas rutto liggi, pistis wallusaste mehhe kätte. Püs läks lahti, laeng körwale, püi lendas römoga koio.

(lk 3)

Kon, mis tahhab lennata.

Kotkas laskis körgelt mahha, ja näggi seäl konna tigi äres.

Kon pallus:”Oh aus lindude peälik, wõtta mind sa wäljaöppetada, et ma tule kä woin körgeste lennata: mudda-ello iggaw ello!”

Kotkas selis wasto, ütles: “Egga sinnust ei sa jo ilmaski lendajat loma, sind on romamisseks ja hüppamisseks lodud.”

Ei kon jätnud järrele pallumast - Kotkas ütles: “No olgo siis ühheks lennokatseks. Tulle hüppa minno selga, ma wiin sind ülles.”

Kon kopst kotka selga, hoidis essimeste käppadega kowwaste sure linno kaela ümbert kinni. - Kotkas läks wurrinal ülles, körgemale kui sure linna kirriko torn.

Kon ütles: “Seisa nüüd sa nattekest paigal tule kä, ma katsun ommeti, kas jubba ammet kä, et ma isse saan lennatud.”

Hüppas peält, jubba läks, tervtas tule kä, Pea ülles, Pea alla. Kukkus pae kiwwi peäle: Partst nago pask.

(lk 13-14)

Pöllo-hiir ja linna-hiir

Linna-hiir olli patserimisse peäl allewis pöllo-hirega kokkosanud, ütles: “Tulle minnoga uhke linna maiasse ellama, mis sa seäl kuhhela al ellad nagu tont, et sind kegi ei nä egga kule.”

Läksid. - Said senna maiasse. - Oh neid kallid asjo, mis seäl kambris süa.

Korraga kok wöttab ukse lahti. Keik linna-hired omma öppind tutwa aukude sisse, waene ma-hirekenne hüppas möda walget seina, püsti ülles. Kok luaga Partst pähhä: hädda pärrast peäsis oue.

Teised hired keik järrele, hüüdsid tagga: “Kus sa jooksed, hul loom! Tulle taggasi, kül meie öppetamesind targaks, et sa keik meie hire-augud pead ärratundma.”

Pöllo-hiir wasto: “Jummalaga, jubba minna sain targaks sest ühhest lua-hobist pähhä, lähhän agga jälle omma Male ellama, teisi kelama, et nad mitte ka hullust peast linna ei jookse.

(lk 14-15),

Nalja küssimissed.

Mikspärrast ei woi ilmasgi kaks päwa järgeste wihma saddada? - Sepärrast et ö ikka wahhel on. (lk 47)

Niemmad josewad mailma otsa ja siiski polle neil jallad. - Pilwed. (lk 48)

Kus on merred ja jöed, ja polle ommeti wet sees? - Landkaardi peäl. (lk 48)

Millas woib wet söäla sees kanda? - Kui se on eatseks külmetand. (lk 49)

Linda Kaljundi – Eestlased kui soomeugrilased (Vikerkaar 1-2, 2018)

Kaljundi artikkel käsitleb seda, miks 1970. aastate paiku tekkis tõsisem soome-ugri juurte uurimine ning enese otsimine / leidmine nendes; ja miks see leidis laiemat kõlapinda. Artikli autor toob esile mitu põhjust, mille jagab laias laastus kaheks – kultuurikriisist lähtuv (nö kontrakultuur rahvusromantismile ja ametlikule kultuurile (mõlemas figureerisid nö rahvariietes neiud); 1960. aastate eksperimentidele („kuldsed kuuekümendad“!) järgnenud vastandumine või süntees; üleüldse oma otsimine – „aitab sellest 19. sajandi baltisakslaste kaasabil ja tugeval mahitusel tekkinud rahvuskultuurist“) ja keskkonnakriisi teadvustamine (ehk mitmekesisus rikastab ning rahvuse või lillegi väljasuremine pole pikas perspektiivis inimsoole hea). Kui kultuurilised mõjud on igati arusaadavad (vastandumine pole olulisim), siis seda keskkonnakriisist lähtuvat võinuks autor veelgi enam lahti kirjutada, kõik see looduskaitsealane on mulle üsna tume maa.

Eks see soome-ugrilisus paistab tõepoolest väheke keerulisema maailmavaatega viis muistse hingeloo (arhetüüp?) pikendamiseks kui rahvusromantilise Kungla rahva (saksa päritolu, muidugi) kaasaegne imal kujutelm. Pigem olgu juured ilmapuus ja arktilises hüsteerias, kui miskis habemikest vanade panteonis (ohoh, kas minus kõneleb nüüd soomeugrilane?). Müütiline kuldaeg olgu omapärane, mitte Liivimaa kroonikast alguse saav 700+ aastane trauma (tuntud kroonika-uurija Kaljundi sellest siinses artiklis muidugi ei kirjuta; see on siin minu veidike irooniline … mõtteuid). Eks selle ihaluse võtab väga hästi kokku artiklis kasutatud tsitaat Kaljo Põllu graafika asjus:

“Põllu töid ei ole kuigi palju analüüsitud, kuid Elnara Taidre selgitus nende edule näib üsna tabav: “Mustvalgete toonide peenest gradatsioonist tekkiv hüperrealistlik efekt ja ülima detailsuse illusioon on kõrvuti tugeva üldistuse ja arhaiseeriva stilisatsiooniga, mis loob teistsuguse aegruumi mulje.”” (lk 99)

Tõepoolest, „me oleme midagi enamat“. „Meie juured on sügaval.“ Metsarahvas ja mis kõik veel.

Kaljundi käsitleb seda soome-ugrilisuse fenomeni eelkõige uurides 1970. aastate kultuuri kolme vaala tegemisi: Veljo Tormis, Kaljo Põllu, Lennart Meri (nö keskkonnakriisi poolel on oluline Jaan Einasto tegevus). Siia lisandub veel omakorda huvitav fenomen – teaduse ja kultuuri hübriidi loomine, vaaladel oli erinevaid kokkupuuteid ja koostöid lisaks kunstitegelastele ka filoloogide, erinevate ajalooteaduste tegijatega (Jüri Kivimäelt on artiklis tsitaadid tollasest teaduse ja progressi usust). Samas rõhutab Kaljundi, et soome-ugrilisuse puhul polnud tegemist mingil juhul eesti kultuuri juhtiva suundumusega, see oli üks mitmest kultuuritüüpidest. Ja omaette küsimus naisloojatega – soomeugrilik lähenemine kujutas naisi üsna objektistatult, mis polnud ehk väga mokkamööda kõigile loojatele tollases kultuuriruumis.

“19. sajandi rahvuslaste nägemus eesti oma kultuurist tugines siiski paratamatult saksa mõjudele: eesti rahvaluule, keele ja materiaalse kultuuri väärtustamisega olid esimesena algust teinud baltisaksa valgustajad ja estofiilid. Baltisakslastelt võeti üle ka eesti rahvusmütoloogia lood ja kangelased, nagu saksa laulupeotraditsioongi. Kui 1970. aastatel sooviti eemalduda saksapärasest Vanemuise ja laulupeo kultuurist ning läheneda soome-ugri eeskujudele, ei pääsenud needki pürgimused koloniaalsest pärandist täiesti vabaks. Esmajoones on juba autentse, võõrmõjudest vaba kultuuri konstrueerimise soov ise lahutamatu osa kolonialismi kogemusest ja selle tulemusel sündinud hübriidsest kultuurist.” (lk 101)

Eks natuke paneb kukalt kratsima artikli algul esitatud mõte soomeugrilisusest kui osast eestlase identiteedis; ugri pool nüüd vaevalt suurt ühtekõla leiab, enda kogemusest võiks nüüd mainida nüüdseks unustusehõlma vajunud Kalewi Wiiki teooriat keelte ülevõtmisest (mida samas toetaks geneetika andmed, kuivõrd ugrilased pole just sarnased läänemeresoomlastega). Ja kas tänase pilgu järgi peaks pidama 1970. aastate kolme vaala tegemisi rahvuskonservatiivseks, see on rohkem kui eksootilise kodustamine. Huvitav oleks teada, kas tol ajal aktiviseerus ka etümoloogide võitlusrinne nende eriti laenuvabade sõnade välja peilimisel või jätkati oma uurimistöödega samamoodi tasa ja targu.

Artiklis on Lennart Meriga seoses mõnel korral viidatud Valdur Mikita esseedele kui ühele tänapäeva soome-ugri ideestikule, Kaljundi leiab, et ka nende põhi on pärit eelkõige 1970.-1980. aastatest (lk 106), mis viiks edasi mõttele, et see soome-ugri kaotab senise aktuaalsuse siis, kui kaob elav (või tugev side tollaste kümnenditega. Kas tänapäeva noored on enam soomeugrilased? Ja kui nõukogude ajast edasi minna, siis mis värk selle etnofuturismiga oli. Või Kasaku või Krulli kosmoloogiad, kuipalju need ugrilikkust edasi valavad.

Tore, et see mõtteainet pakkuv artikkel on Vikerkaare kodulehel ülal.

Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus (2017)

Meeldiv sissejuhatus Tartu linnalukku läbi kirjandusloo pilgu, seda siis Faehlmanni muistenditest 21. sajandi saginasse. Eksirännakud on hoolsalt kokku kompileerinud Halliki Jürma, Katrin Raid ja Maia Tammjärv; tellijaks Tartu Linnavalitsus. Raamatus enim kasutust leidvad autorid on Mehis Heinsaar, Oskar Luts, Bernard Kangro ja Mati Unt; neist Heinsaare kongeniaalne „Kõhkleja Bernard“ võiks olla Tartule hümniks – seeasemel et selleks pidada Runneli masendava finaaliga poeesiat (lk 14):

„Ma lähen, äkki vajub 

jalg justkui mädasool, 

siis näen, kuis mäe all vajub 

maa põhja ülikool.“

(lk 15)

TÜ vilistlasena protesteeriksin niisuguse blasfeemilise nägemuse põlistamise pärast! Aga noh, eks see ole tartlaste siseasi, kuidas nad endil härdust esile kutsuvad.

Lisaks Emajõe Ateena traditsioonilistele laulikutele on leitud päris huvitavaid tsitaate autoritelt, keda Tartuga ei oskakski seostada (nt Vaarandi, Viiding) või kes on tänapäeval unustusse vajuvad (nt… no läks juba meelest). Eks huvitav oleks mõelda, milline protsent tekstidest käsitleb mälestuste (unistuste) ja milline protsent autorite kaasaja Tartut; muidugi, niisuguseid kaasaegseid tähelepanekuid ongi ehk… keerulisem lugejale meeldejäävaks, nö legendaarseks kirjutada.

Minu meelest on väga tartulikke tekste kirjutanud Jüri Ehlvest ning Indrek Ryytle (takkajärgi „Tartu ilukirjanduses“ andmebaasi kontrollides selgus, et mõlemad on seal mitme näitega esindatud), aga nende Tartu jääb ehk nendesse linnaosadesse, mida selles kogumikus ei vaadeldud (et siis võib oodata veel üht raamatut?). Igal juhul see Ryytle luuletus on minu jaoks vägagi üheksakümnendate Tartu:

Uduvihm & leheprygi pargipingil joon 

kaaslastex taas hilissygis viin & depressioon 

Torkab äkki puusa sisse taskust punnivinn 

vaatad kynkalt alla orgu paistab Tartu linn

acta nubis
tartu postimees 

Peeter Volkonski – ISBN 978-9985-9980-6-9 (2009)

Kuskilt kuulsin, et Volkonski autobiograafia olevat päris tore ja nii siis saigi ette võetud – sest austusest härra Volkonski vastu võib kasvõi niisugust pühaduseteotust teha nagu lugeda elulooraamatut. Ja oma kõikuvas tasemes ja fookusepuuduses on see päris tore teos.

Ega siit suurt midagi teada ei saa, härra Volkonski ajab aegajalt lihtsalt joru või katsetab kirjanduse loomisega (mõne loo puhul võiks ääriveeri arutleda ulme kirjutamisest), on ka eluloolisi mälestuskilde, aga need ei vii õieti kuhugi – autor hakkab midagi jutustama ja siis jutt katkeb (kuid tõepoolest, kas saab midagi nauditavamat olla ühest meeldivast haigla haigevoodist?). Vast selgema pildi saab nõukogude aja koolimälestustest. Aga mida tegi härra Volkonski Eesti Raamatu kirjastuses või teatrites, ei midagi, see on saladuskatte all.

„Sama kooli laval tegin ka oma esimese rolli: kükitasin kuuse taga ja olin piiksuv linnupesa.“ (lk 17)

Raamatu vooruseks on kahtlemata heliplaat, kuhu on talletatud ühe tuumasõjavastase kontserdi lindistus – ja tõepoolest, muusikapalade sissejuhatustes seletab härra Volkonski kenasti lahti, miks tuumarelvad on halvad. Ja kui halb võiks olla kvarkpomm (see oleks universumi lõpp!). Muusikaline pool on nii ja naa, sellise kaheksakümnendate rujatsemisega (ehk nagu plaadil öeldakse – metarokk) ma üldiselt suuremat lähedust ei tunne.

Kuid tõepoolest, kokku moodustab nii raamat kui plaat mitme õhtu õdusa kaaslase. Ning värske prillikandjana olin kahtlemata õnnelik, kui raamatus esines aegajalt suurema šriftiga luuletusi.

Jānis Joņevs - Jelgava 94 (2017)

Inimene on sotsiaalne loom ning eriti nooruses on suurem vajadus kuuluda kuhugi gruppi, omade hulka. Käesoleva raamatu puhul on tegemist kuigivõrd biograafilise romaaniga, millega mul on mõneti ühine kontekst, kuivõrd olen autorist vaid natuke vanem ning Jelgava asemel kogesin üheksakümnendate algust Tallinnas ja sealsete erinevate noorte hulgas… mis oli niisamuti veider aeg ning mitmete sarnasustega autori Jelgavaga. Muidugi, küsitav on, kas mitte enamvähem kõigile täiskasvanutele pole noorpõlv “veider aeg”, kuivõrd sellega käib kaasa maailma avastamise ja autoriteetidele vastuhaku aeg? Lätlase loetelu kõiksugu metalbändidest tõi nii mõnegi tuttava nime meelde (Deicide! Obituary! Brujeria! Morbid Angel!)… ja ühtlasi meenus see piinlik komme bändinimesid vihikusse või mujale sodida. Hea, et mul see metali vaimustus nii üürikeseks jäi, sest maailmas on ikka palju huvitavamat ja radikaalsemat muusikat.

Aga jah, raamat on mõnu ja huviga loetav (tänud raamatukogutöötajale, kes selle mulle kätte pistis, ise poleks seda laenutama sattunud). Huvitav ehk neile, kes huvituvad noorpõlve üleelamistest, segastest üheksakümnendatest või veidi kärisevamast muusikast. Kuidas 14-aastasest nohikust saab 15-aastane metallist (raamatu lõpus on sama tegelane 30-aastane). Karvased ja kiilakad, suits ja alkohol, muusika ja hängimine. Nooruslik uljus ja suhete segadused. Vanemad, kool ning piletikontrollid kontserditel ja ühistranspordis. Vähemalt on elu selgem kui virtuaaljamadega ilmas - alles nooruse lõpus ilmub ühe tegelase kätte mobiiltelefon; sümboolselt on peategelane selle seiga unustanud, alles teiste meenutustes tuleb see pinnale.

“See polnud Nirvana, kohe üldse mitte. Aga kuulama pidi. “My girlfriend says/That I need help.” Pole mul mingit girlfriend’i, mis ta sogab, midagi muud, läks! “My boyfriend says/ I’d better be off dead.” Juba parem. “Fuck you I’m gonna get drunk”, kohe väga hea. Kurat, kaugemale ei võigi sõnadesse minna. “All people are shit!” - päris sügavalt öeldud. Põhiline, et vihaselt ja ilma kompromissideta.” (lk 27-28) 

“Ma ei tea, kas süüdi oli värske õhk või pingelangus pärast stressi, aga lõpuks hakkasid mu organismile kogu jõuga mõjuma terve õhtu jooksul tarbitud joogid. Jalad ja keel läksid lõdvaks, aga hea oli olla. Mu kõrval kõndisid omad, ka neil kakerdas keel ja lällasid jalad, me tallasime lund, olime arktilisel ekspeditsioonil, leidnud varjupaiga üksilduse eest. Olla koos teistega on seesama, nagu olla ei kusagil, peab leidma oma üksilduse tee, millel kõndida koos teistega, ja me olime selle leidnud. Nad olid mulle andestanud minu kohutavad patud, nad oli mu vastu võtnud, see tõesti tähendas, et ma olen prints, ja ka tüdruk kollaste juuste ja pruunide silmadega oli mind kõnetanud, ja mõtted ei tüürinud sugugi Mileedi poole. Ma olin vaba. Ma olin õnnelik selle verise lume sees.” (lk 153) 

“Sellal me juba pildusime päid mööda õhku. Oma päid. Nüüd mu juuksed olid juba piisavalt pikad, ja ma osalesin täieõiguslikult headbang’is, imelises metal’i-tantsus, kus ei pidanud tüdrukut tantsima kutsuma ja end tema armu kätte usaldama, vaid võis lihtsalt rahmata juustega neile kuhugi. Aga muidu polnud tüdrukutel seal sellist kaalu. Ma olin ainulaadne hing tuhandepäises kehas. Need tuharad olid ka minu tuharad. Aga ma ei vajanud midagi sellist, ainult muusikat, mis tulvas meie üle, ja meie ise olimegi muusika, ja me tulvasime üle kõige.” (lk 216-217)

V. Villik - To Tallinn by your own car (1973)

Voldik ei anna reisimarsruudist muud teada, kui et turistil on võimalik autoga sõita Leningradist Tallinna. Tee peal on Narva, kus on võimalik (ehk tohib) peatuda, seal on 1 bensiinijaam ja 1 söögikoht välismaalastele. Sõita tohib ainult päevasel ajal ja maanteelt ei tohi kõrvale kalduda.

Tallinnas ootab turiste 3 hotelli kesklinnas ja 1 motell Kloostrimetsas. Raha saab vahetada eelkõige hotellides, valuutat võib kulutada  hotellide baarides ja ühes välismaalastele mõeldud poes. Kui on soovi teisi Eesti linnu külastada, tuleb selleks kokku leppida Inturisti reisibürooga ning kokkuleppele jõudes võib kasutada ainult Inturisti transporti.

Tallinn on ilus linn. Siin on palju koole ja mitmeid tööstusi, siin on kena vanalinn. Niisamuti ootavad turiste meeldivad restoranid ja kohvikud. Inturisti kaudu on võimalik külastada varieteed ja muid kultuuriasutusi. Kui vaja, saab autot pesta ja hooldada Veerenni tänaval. Kui soovite muuta reisiplaane, peate seda kooskõlastama Inturisti büroos.

Kui autosõidul juhtub mõni tehniline probleem, siis liiklusmiilitsa patrullid toimetavad su sinna, kuhu vaja. Parem kui sa oma autoga seda liiduvabariiki ei külasta, ent valuuta kuluks hädasti ära. Nael kummi.

Netist ei leidnud kahjuks trükise kaanepilti, seeasemel siis tootmiskoondis Norma müstiline rinnamärk 1973. aastast.

Ene Mihkelson "Ahasveeruse uni" (Tuum, 2011)

Juhtus lõpuks nii, et selle raamatu jupikaupa lugemiseks kulus pea terve eelmise aasta suvi ja tibake sügist otsa. Soovitaks alustuseks kindlasti kõigile neile, kes plaanivad väljakutsena ette võtta mõne (maailma/moodsa/eesti) kirjandusklassika vms tõsise/raskestiloetava/peaks-aga-ei-ole veel lugenud raamatu, sest ilmselgelt ei ole teps mitte tegemist millegagi, mille taha end sujuvalt paariks unetuks ööks ära unustada. Aga kui kord läbi närida ja sisse süüvida, siis on jällegi tegemist üsnagi tasuva kogemusega – seega soovitaks teise asjana kaaluda selline lugemisalane väljakutse ette võtta, et oleks põhjust „Ahasveeruse uni“ ajukurdude vahele uitama lasta.

Raamatu nn olevikutegevus toimub üle mitme aasta, meile on lahtikirjutatud ühe keskealise naise otsing tõe järele oma metsavennast isa surma asjaolude ja isapoolsete sugulaste osas. Tõde koorub vähehaaval, vastutahtmist, valusalt ja ei anna siiski end täie selgusega valguse kätte. Ent põhjalikumaid ülevaateid või analüüse tasub muidugi netiavarustest otsida, on doktoritöid ja kirjandusteaduslikke artikleidki.

Raamat on kirjutatud mina-vormis, aga see mina-vormis raamatu mina on mitmestunud mina minaks, selleks, kes jutustab ja tema-minaks, kes on justkui kõrvaltvaadatud mina, see teine osa minast, kes avaldab arvamusi, tegutseb, vahel räägib asju, mida nähtud sellele jutustavale mina-minale alles hiljem jne. Ja siis saavad võimalikuks sellised lõigud:

„Tahtsin ütelda: sure ära, ja - hammustasin keelde.

Väljas oli hall lumeta päev ja ma valmistusin kuulama, kuidas ta oli käinud Eesti teises otsas oma koduvalla kalmistul suguseltsi haudu otsimas." (lk39)

Nii, et kavatsen igal juhul autorit lisaks kõigele muule ka muheduses süüdistada. Mustas huumoris ja iroonias. Ärgem laskem end petta pealtnäha raskepärasest stiilist. Kes teab, ehk alusetult, ikkagi kurbade silmade ja mustade kaantega tõsikirjandus, aga kui nii, siis on see lihtsalt liiga elutruu, mis muud.

Mitmestunud mina muidugi ei tee lugemist tingimata just lihtsamaks. Ja kokkuvõtvalt pealtnäha nii lihtne süžee vonkleb läbi sisekaemuste, mälestuste, unenägude, igapäevaelukillukeste, filosoofiliste tõdemuste virrvarri. Nagu tõepoolest vaataks toimuvat peategelase sisemuse tõrrepõhjast (nii võib ju sellele mina-minaga teatav kamraadsuski tekkida).

Lisaks leiab raamatust praegugi päevakajaliselt täpseid olustikukirjeldusi – näiteks kogu suhtlus arstidega on puhas kuld – ning tegelastel näib kõigil olevat paras annus iseloomu. Ei maksa ka unustada sõnu ja keelt. Uits, hõllanduma, hirmukahm, repetanud ja see, et eesti keel on vahetult mõnevõrra keerukamate taotlustega eneseväljenduse teenistuses. Lisaks jääb kogu lugemiselamuse taamale terendama visuaal tollest salapärasest tuisutoast Tartus, vene kiriku läheduses, mida ilmsi ei leia, kuid kus laed olnud kõrged ja aknad nii suured, et väljas tormav tuisk näis otse tuppa sisse sadavat. Millegipärast on mul tunne, et selle põhjal annaks ka mõne väga hea filmi teha.

Loo moraal on muuhulgas ehk ka midagi nii lihtsat kui andestamine.

H. G. Wells - Venemaa pimeduses (2017)

Wells viibis 1920. aasta sügisel Petrogradis ja Moskvas ning propaganda eesmärkidel lasti tal tutvuda tollase elukorraga - eks tehti talle ka potjomkinit (koolikülastus, kus õpilaste lemmiktõlkeautoriks on Wells), aga ta sai ka ehtsamat linnaelu näha ning kõiksugu keskastme juhtidega juttu ajada (hiljem küll on Leniniga kohtumine soolas).

Tollane Venemaa oli veel küllaltki lahtiste arenguteedega riiklik moodustis - ühelt poolt valitses punaterror ja nälg, teiselt poolt oli alustatatud mitmete eksperimentidega; näiteks laste internaatkoolides ja tööliste sanatooriumides kasvatamine. Möllasid Lenin ja Trotski ja nõukogud, Stalinist pole sõnagi. Wells mõistab ühelt poolt hukka bolševike utoopia, samas leiab, et see ongi ainus jõud, mis suudab tol hetkel Venemaad ohjeldada - kuna bolševikud on lihtsalt kõige paremini organiseerunud ja neil on nägemus (tsaarivõim oli oma aja totaalselt ammendanud ja uuemad liikumised jäid hambutuks). Ühiskonna puhastus pole veel nii totaalselt käima rappunud, Petrogradi ja Moskva linlased saavad käia kirikus pappe kummardamas ja kõiksugu mittebolševikud võisid oma vaateid… omaks pidada.

“Kiriku vastasmaja fassaadil ripub plakat Moskva ühe esimese revolutsioonilise linnavalitsuse ajal kuulsaks saanud lausega “Usk on oopium rahvale”. Loosungi mõju kahandab suurel määral asjaolu, et vene rahvas ei oska lugeda.” (lk 51)

Wells paistab uskuvat, et just kapitalismi ja kommunismi ühendamine, õigemini teineteise positiivne mõjutamine võiks olla maailmale igati positiivne, mis hoiaks ära Esimese maailmasõja järgse maailma edasise kaosesse vajumise. Autor pakub, et kui Nõukogude Venemaa saab endale kapitalistliku partneri, on sel võimalus jalgele tõusta - tema uskus selleks saavat Ameerika Ühendriike, aga sai hoopis 1920-1930. aastate Saksamaa oma muutuvate ambitsioonidega.

Igati emotsionaalne raamatuke Wellsi reportaažlikust või esseelikust nägemusest elust nõukogude võimu algaastatest Petrogradis ja Moskvas. Elu oli jube, aga mingi kord oli taastumas, bolševikud näitasid end organiseerunud jõuna - vastupidi nendele liikumistele, millega tol ajal toimusid erinevad kodusõjad (Denikin, Koltšak, Wrangel jms).

“Ma mäletasin Kremlit 1914. aastast väga avatud paigana, niisama avatuna nagu Windsori loss: sealt käis pidevalt läbi palverändureid ja turiste. Nüüd on Kreml suletud ja sinna on väga raske pääseda. Juba välisväravas oli palju sekeldamist passide ja läbipääsulubadega. Enne Lenini juurde jõudmist pidime läbima viis-kuus tuba ja igaühes kontrollisid valvurid ja ametnikud meie dokumente. Võib-olla on seda vaja Lenini kaitsmiseks, kuid see takistab Venemaa vahetut suhtlemist temaga, ja mis efektiivse juhtimise seisukohast veel tähtsam - takistab omakorda temal Venemaaga vahetult suhelda. Kui kõik, mis jõuab temani, peab enne filtrist läbi käima, siis käivad ka tema enda sõnad läbi filtri ning selle käigus võib informatsioon olulisel määral muutuda.” (lk 52)