Triinu Meres - Päriselt minu (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Tundub, et ma pole küll varem autorilt sellist teksti lugenud, mis jäljendabki kunstmuinasjuttu. Loomulikult pole see muinasjutt just lastele … kuigi jah, mõni enesekindel vanem võiks ju seda ettelugemiseks proovida.

Lugu siis kuningast, kes armastas kõiksugu kaunist ja eksootilist ning muuhulgas oli tal seetõttu haarem. Ja seal muidugi kaunid naised, neist kauneim ja vahest ehk targeim üks keeruliselt hääldatava nimega mustapäine kaunitar. Kui nüüd kuningas veetis temaga ühe armuküllase öö, pakkus ta naisele kingiks ükskõik mida see sooviks.

Ja vastus omamoodi rõõmustas kuningat, et naine valis midagi nii lihtsat kui rüüd, mis säraks nagu paabulinnul ja oleks päriselt tema oma. Lihtne värk, kuninga meelest. Ainult et … nagu peagi selgub, mõtles naine, et kleit oleks tõesti originaalne, mitte et jäljendaks paabulinde ühel või teisel viisil. Ja see tekitab segadust.

Eks muinasjutul ole ka oma selge moraal, mis aga samas pole minu jaoks ühtigi nii selge; ning eks teksti lõpuosa läheb vahest hämaraks. Aga see muinasjutulik jutustamine (jutustaja!), see on küll lahedalt teostatud - sest ega siis päris oma muinasjutu (või noh, kleidi) väljamõtlemine pole miskit näpuga nipsata.

Eduard Vilde - Dr. Aadu Rebane (Jutustused II, 1953)

 

Seekord on siis vaatluse all kadakasaksluse teema. Nimelt on Ursula nimeline tütarlaps saanud abieluettepaneku. Et tegu eestkostetava (kuigi just täiskasvanuks saanud) neiuga, koguneb perekonnanõukogu. Nad leiavad, et tõepoolest, noored armastavad teineteist, pealegi on noormees austatud arst, mis kaasavaratu neiu puhul on igati hea. Aga on üks probleem.

Sest mehe nimeks on Aadu Rebane. Milline matslik nimi! Kohe üldse ei sobi. Nõukogule tuleb pähe, et abieluga ollakse nõus vaid siis, kui noormees muudaks oma nime. Pika vaidlemise peale leitakse sobiv nimi (Adolf Fuchs!), millega võiks siis edaspidi lugupeetavam olla. Või muidu … nad loobuvad suhtlemast tulevase abielupaariga. Otsuse edastamine usaldatakse Ursula vanatüdrukust üleskasvatajale. Neiu … pole sellest just vaimustunud.

Eks muidugi edasise loo käigus selgub, kes need auväärsed baltisakslased päritolult tegelikult on (üllatus-üllatus). Ja noh, eks muidugi tehakse seniajani inimeste nimedega kõiksugu jõhkrusi; kadakasakslus on osa rahvuslikust seisundist.

Triinu Meres - Kes sa oled? (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Samasugust teksti “Kes ma olen?” lugesin paar aastat tagasi Vikerkaarest, pealkirja muutuse järgi võiks eeldada ehk ka teksti muutust, aga kontrollimiseks pole ajakirja käepärast ning Vikerkaare arhiivis ei paista seda üleval olevat.

Kuid see lühike tekst on jätkuvalt segadust tekitav. Tama nimeline naine püüab tappa nugade abil jumalkuningannat, kes selle tapatöö käigus ikka arutleb, kes see Tama olla võiks, kas mõni reinkarnatsioon jumalkuningannade vereliinist, mõni eelkäija. Tama ei tea sellest midagi, tema tahab lihtsalt vabaneda valitsejast, et tema asemel oleks mõni inimesest valitseja - ükskõik milliste vigadega, aga ikkagi inimene!

Et siis - mis õieti toimub. Sest noh, kui lugu koosnebki ainult tapmise protsessist, siis see on mõneti päris häiriv ning eeldaks justkui mõnd laiemat konteksti või lugejale selgemat sõnumit; antud lühiteksti puhul jään selles suhtes nagu jänni. Või tuleks seda teksti võtta kui autori hemingwaylikku näpuharjutust, ühe väiksema visiooni läbikirjutamist? Segane värk.

Aliis Aalmann - Pääsulinn (2025)

 

Olen Aalmannilt varem lugenud ta esimest ja igati hinnatud luulekogu “Verihaljas” ja mõndasid lühilugusid (äsja on ilmunud ka jutukogu “Kes aias”, eks sedagi tahaks tulevikus kätte võtta), kuid lugemata on teine ja samamoodi hinnatud luulekogu “Väevõim”, seega ei oska enda jaoks kaardistada / piiritleda / lahterdada Aalmanni loome arengut. Aga see loome ise on eriline. 

Kui esimese luulekogu põhjal leidsin kenasti mütopoeetilist kõlapinda, ning võrdluseks sai toodud Kristiina Ehin, siis kolmanda luulekogu puhul on autori tekstid vahetumad, siin võiks paralleelidena näha ehk Elo Viidingut või Maarja Pärtnat, ehk siis ühiskonnakriitiline suund ja ökoluule ning eks siin esitatud nägemusi ja kogemusi pole just rahvushärdalt meeliülendav lugeda. Ning mis see tulevik veel on, eksole. Noh, oma parematel hetkedel ma vist ei suuda nii pessimistlik olla ja nii mõnegi luuletuse (anarhistliku?) agenda poolt üksüheselt olla. Eks omal moel märkimisväärne seegi, et siit kogust puudub nö lembepoeesia (sest mis see luule muidu siis on, eksole. Või on see … ajaluule!).

Aga jah, millised kujundid, juba ainuüksi see rida “kuid surm tuleb hiiresammul kasukas mälestuskirbud” (lk 41) on vaat et üks mu selle sajandi lemmiknägemusi; ning eks alltoodud luuletustest on ka nii mõndagi mälestusväärset. Sellest vähesest lühiproosast, mida senini olen autorilt lugenud, tundub see luulekogu oma toonilt samm või kaks edasi läinud; või õigemini jutud haaravad väikse osa luulekogu tundeskaalast. 

Küll paneb kukalt kratsima see, miks on märgitud luulekogu toimetajaks ja koostajaks Hasso Krull; miks küll autor ise pole kokku pannud … Vähemalt võib rõõmsalt tõdeda, et Loomingu Raamatukogul paistab hetkel veel tugevam aasta olevat kui 2024, ainult Pirogovi mälestused paistavad lati alt läbi jooksvat (nojah, pole ka lugenud saksa-korea väsimusühiskonda).

rohepööre

ja nüüd ma näitan teile kuidas teha rohepööret kui kuld vilab smaragdväljadena kiirgab pimestab verihaljendab. need haavad hüübivad ja nahk kasvab armkoena tagasi siis nülime uuesti kõik männikuusekasesegalehtmetsad pühad hiied ürgsed salud. harvester ei küsi mis tüüpi on veri ta murrab joob ja joovastub kodumetsalõhnast põlistukalehast on saanud vänge parfüüm mis maitseb samuti kui kanaarilinnu vaikus kaevanduses see on itk ja need on pisarad vaata kuidas pööran haljast pinda kuis mets on masinate magala autode urisev põõnav areen kus kütus voolab ojadena tummiste niredena. joonistame kunstniku laenatud käega end samblakihtidele ürgsete koopamaalingutena vaik valgub ja katab südamesooned vaik nagu kuldpaber õlimaalil. flöödi kutsuval muusikal võlun välja raha ja rikkuse ärimehed kannul kõmpimas nad laulavad mu taktikepi viibutusel keeled vestil vesised kui manan kulda hõikan hõbedat mis küpseb ilmapuul need puud tuleb maha võtta iga tüvest lõigatud haluga kütan maailma taevast kuumemaks saun teeb ju terveks ja parandab haavad meil on päris oma kasvuhoone kus soojus ei kustu vaid tätoveerib end jõudsalt selgroole ah ma värisen ootusärevuses. maasikad õitsevad järgmise katastroofini ja võibolla natuke ka pärast. üleujutuses ja varemeis jäävad ellu ainult prussakad. aga võibolla need me olemegi. pööra mind roheliseks arm

(lk 27)

kõik linnud põlgusele

täna ohverdan tallinna

kogu ülemiste järvega

kogu mustamäe ja kadrioru pargiga

haljastuse ja linnahalliga

ja tartu annan üle

ehitusjärgus sildadele eeslinnadele

ehitame veel kuni maad enam lihtsalt pole

kuni mahume kenasti nagu kilud karpi

üksteise najal püsime püsti

tarkus valgub jõkke voolab välja

jäävad vaid hoonete labürindid

lihtsurelikele üks õige elamuskeskus

ahhaa

ja rakvere laiendan karjamaaks

suureks poriseks karjamaaks

hävitamine on inimlik

vaata kui inimlik ma olen

kui hävitan omagi linna

võru on ketikoer keda pole põllule lubatud

haugub maruliselt

iga südamelöök kui püssipauk

nõnda kõlab ta üle vagula

üle koreli

üle tamula

ja ronib minu poole

ronib mööda keldreid ja treppe

ronib luuderohuna

kallineva elektriliinina

otse mu akna taha

kiitsakate tihaste kõrvale

harjutusväli

hurjutusväli

valga on kaksik

selle anname tagasi naabrimehele

las kasvatab

las laiendab

las võõrutab

või hoidku vabapidamisel

ohverdan puust ja puutumata linnad

ohverdan kivi ja metalli ja

ja pärnu las vajub vee alla

meie oma atlantis

mille rusudel tantsime

see on beach grind

esinejad on päris pöörised

vesipüksid ja tornaadod ja muidu trombid

viljandi lagundame väikesteks osadeks

V L N D

veel endale veel endale

seejärel kanname kivi kivi haaval laiali

aga kuhu paigutada ohvrikivi

meenutuseks

hoiatuseks

muu pärand läheb kohtutäiturile

muu pärand läheb riigile

väevõimule

(lk 52-53)

Eduard Vilde - Uus toaneitsi (Jutustused II, 1953)

 

Puhas jant, mille teeb ehk erilisemaks see toimumiskoht - omaaegne kuurort Narva-Jõesuus - ning et noored armunud on eri rahvusest: eestlasest tudeng ja venelannast ohvitseritütar. Tõsi, ka tudeng elab Peterburis (omaaegne suuruselt teine eestlastest rahvaarvuga linn), seega - õige piiritagune jant.

Lugu siis sellest, õnnelik noormees laseb rannavetel end kanda kuni ühel hetkel avastab, et kohalik rand on õhtusse jõudnud ning suplejate asemel patseerivad seal jalutajad. Kuid oh häda, tudeng on roninud vette ihualasti ning rannaliivale naastes avastab, et on kaotanud riietuskabiini võtme kui ka üldse mälestuse sellest, kus see õieti asub. Mistõttu ta asub jalutajate meelehärmiks kabiini otsima. Sünnib suur tüli, mille tagajärjel õnnestub küll rannast põgeneda … ja riiete otsingul tungib ühte majja. Taga hullemaks, saadaval on vaid naisteriided.

Ja siis see jant jätkub, sest majas pesitseb just see perekond, kelle tütrega see tudeng oli eile tantsinud ning oma südame kaotanud. Aga noh, kunagi oli siis selline kuum koht nagu Narva-Jõesuu.

Triinu Meres - Südamelugu (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Žanriliselt võiks seda ehk nimetada body horroriks (või mis see õige termin ongi, pole õuduskirjanduse jälgija), igal juhul tehakse siin kehaga kõiksugu koledusi, sest peategelane jääb sõna otseses mõttes oma südamest ilma. Kuid … ta otsustab oma kaotatud süda tagasi võidelda. Ja noh, südamest ilma jäänud inimene on tõepoolest südametu ning võib seetõttu endale lubada erinevaid teguviise - kui vaid selle vitaalse organi tagasi saaks. Kuid südameröövlil on varuks oma üllatus …

Nagu alatasa korrutatud, pole ma õuduskirjanduse huviline ning ehk niisugune elundivärk on seal mingil moel levinud, igatahes mind nagu see tegevuskäik üllatas. Ja eks autor jätab vägagi lahtiseks selle, millised maailma toimimise printsiibid siin õieti toimivad (kui mul nüüd meenuks see termin, millega tähistatakse kujundi või metafoori reaalset elluviimist), igal juhul pole siin tegu just tavapäraste homo sapiens sapiensitega; mõni neist suudab lennata või nõiduda või elavast inimesest elundeid eemaldada (või siis … maagilise peategelase tõttu ongi selline teguviis võimalik?). No ja eks siin ole tõepoolest kirge kah, südame kaotamine on ka tavapärases võtmes.

Tundub, et raamatu kaanekujundus pärineb sellest jutust.

George Saunders - My Chivalric Fiasco (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Väikelinnaelu läbi veidra noormehe silmade (või noh, kogemuse). Ta satub ühel õhtul peale juhtumile, kus ta ülemus on sobimatus kehalises kontaktis ühe ta abielus töökaaslasega. Et asja summutada, pakub ülemus mõlemale ametikõrgendust - meie kangelane saaks koristajast turvatöötajaks. Ja et olla turvameheks, tuleb tarbida üht ainet. Igati uhkust sütitav ametikõrgendus; rääkimata rahalisest kasust, sest peategelane on oma perele ainus raha sissetooja.

Järgmine hommik ootabki siis uus ametiriietus koos droogiga “KnightLyfe”. Kõik on normis, kuni see droog hakkab dehüdratsiooni tagajärjel vähe ületöötama ja paneb mehe rüütellikult käituma - mis pole päris täpselt see, mida ta töökohas oodatakse ja mis töökaaslasi kuidagi rõõmustaks.

Nojah, tragikoomiline lugu. Eks üks asi ongi see, et mis maailm seal õieti on - kas see on sedavõrd segane seetõttu, et peategelane pole vaimult just kõige tervemõistuslikum või siis see väikelinnamaailm ongi natuke mängulisemate reeglitega või siis lihtsalt kirjeldus lähitulevikust, kus mitmesuguste droogide abil on võimalik parandada töötulemusi (no millise hinnaga, eksole). Igal juhul, halenaljakas lugu.

Ja noh, nagu takkajärgi selgub, peaks see olema ilmunud mõned aastad tagasi ilmunud Saundersi tõlkekogus, mida pole kahjuks senini lugenud.

Eduard Vilde - Muhulaste imelikud elamused Tartu juubeli-laulupeol (Jutustused II, 1953)

 

Kogumiku seniloetud lugudest vast kõige seikluslikum ja ka kriminaalsem tekst, igal juhul pole siin puhtalt nali ja pilge; loo ühe peategelase Siimu teod on mitmel puhul enamat kui moraalne hukkamõist väärt.

Et siis on üks muhulasest elukunstnik Siim, kes peale mitmeid aastaid kaotsis olekut on naasnud kodusaarele, kus saab ta sepaks. Kuid hing ihkab enamat: rikkaks saada, seda siis abielu kaasabil. Päästjaks võiks osutuda perenaine Kai, kes jääbki kiiresti mehe võrku, ent siis jääb leseks üks kaunis Liisu, kel on veel parem pärandus. Siim siis katsub õnne Liisu juures, ning tõepoolest, naine pole sugugi ükskõikne. 

Kuid Tartus tuleb juubelilaulupidu (ikkagi 1894 juba!), kuhu siis Siim tahab Liisut viia, aga oh õnnetust, see Kai kleebib niisamuti kaasa. Mees leiutab nüüd mandrile sõidul kõiksugu plaane, kuidas Tartusse minnes ühest naisest eemale hoida ja teisele külje alla pugeda, kuid mehe kõrtsilembus segab soovitu täitumist - Tallinnas pummeldamise järel püüab rahatu Siim piletita Tartu rongis pärale jõuda, kuid konduktorid pole just papist poisid ning kui Raasikul ta rongist maha tõstetakse, päästab hädast Liisu rahakott. Mis aga jääbki kogu täiega Siimu kätte ning edasise rongisõidu ning Tartu jaama rahvasummas ei suuda nad uuesti kohtuda. Mistõttu siis Liisu on nüüd hoopis rahata, samal ajal kui Siim hakkab kõrtsis aega veetma kahtlaste sellidega.

Samal ajal läheneb Tartule Kai, kelle Siim juba Haapsalus maha raputas, ning kelle süda on täis kahtlusi mehe ausate plaanide asjus - ja Tartus ei oodatagi teda nii, nagu Siim talle varem ette maalis. Pealegi leiab ta mehe õige kahtlase naise seltsis …

Vilde loob sellest Siimust õige ebameeldiva tegelase, sellise paraja tolvanpõmmpea, kes küll saab valusalt tüssata linna petistelt. Kuid … samas karistus nii Liisu kui Kai petmise eest (niisamuti Liisu raha raiskamine) on küll mõneti lahja. Kolmest peategelasest on nii Siim kui Kai üpris ebameeldivad, neile vastukaaluks on siis Liisu ja tema ehmatused kokkupuudetest ebaõiglase maailmaga (aga tasuks on …).

J. G. Ballard - Neljamõõtmeline luupainaja (2025)

 

Kindlasti üks üllatavamaid tõlkeid viimaste kümnendite ulmekirjanduses; saan aru “Crashi” ja “Koleduste väljapaneku” (polegi veel lugenud) ilmumisest, aga selline varane jutukogu ja veel Sündmuste Horisondis, kus omakorda kirjutab ulmeringkonnas üsna mitmeti hinnatav Jan Kaus järelsõna - ootamatu. Eks see juttude keskmine hinne (4,8) ja üldmulje raamatust pole just kattuv, nii mõnigi tekst jäi kaugeks või keskpäraseks, aga samas … kuidagi meeldejääv on kogu õhustik. Nüüd võiks muidugi veel romaane tõlkida.

Kaks asja paneb kulme kergitama. Miks küll Jan Kaus järelsõnas jätab mainimata eesti keelde tõlgitud “Unenägude täisühingu”, samas pakkudes selle romaani tõlkevasteks hoopis “OÜ Piiramatu unenägu” (mis on kuidagi kohmakam). Ja kas on õige selle raamatu sisu järgi mainida 1963. aastat, kui tegelikult on tõlgitud 1974. aasta väljaande sisu järgi (ehk siis kaks lugu on välja vahetatud, lisandunud on “Ülekoormatud mees” ja “Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile”; hiljem ongi sama kogu avaldatud nime all “The Voices of Time”)?

Aja hääled 4/10

Mürakoristaja 4/10

Ülekoormatud mees 5/10

Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile 6/10

Aja aed 5/10

Liivast puur 5/10

Vahitornid 4/10

Chronopolis 5/10

Eduard Vilde - Kuub kahasse. Uinak tõllas (Jutustused II, 1953)

 

Kaks pigem anekdoodi kanti lugu noortest meestest. “Kuub kahasse” on lugu (muidugi kirjanduslike huvidega) ajakirjanikust, kes püüab muljet avaldada oma võimalikule pruudile ja eriti ta emale, aga kogemata kombel röövib seetõttu ühelt mehelt kuue …

“Uinak tõllas”: noor abielumees on tuttavate poolt täis joodetud ja seetõttu ei julge koju minna, ning heidab seeasemel hoovil seisvasse tõlda magama. See aga läheb õhtust taksoteenust osutama ning seetõttu satub purjus magaja õige piinlikku segadusse.

Mõlemad tekstid on tõesti lihtsakoelised ja tunduvad olevat puhtalt tükitöö ajaleheruumi täitmiseks. Eks muidugi on mõlemas loos tähtsal kohal ämmad, va põrgulised, kes hoiavad moraalilippu kõrgel. Kui vaid noorsugu neid järgiks.

Steven Erikson - The Crack'd Pot Trail (The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach, 2019)

 

Tekst, mida mitmed lugejad peavad Eriksoni halvimaks B&K looks ja mida muidugi autor peab endale lähedaseks (kihvt kirjutada!). Igal juhul, selle 200 lehekülje lugemine võttis ikka kuid aega, ning viimased 100 lehekülge sai lihtsalt järjest läbi näritud. Ühelt poolt tahaks anda sellele kogemusele 3 punkti, samas muidugi - see ei ole nii halb või nõrk, lihtsalt … kauge ja igav ning eks paremaks mõistmiseks tuleks uuesti läbi lugeda, aga et see taas ette võtta … lähiajal sellist jaksu pole (sest tahaks nüüd pühenduda “The Crippled God” teekonnale).

Kui nüüd lisamaterjali juurde lugesin, siis selgub, et tegu on ühe kaheks jaguneva reisiseltskonna rändamisega läbi kõrbe. Üks osa jälitab tuntud nekromante, teine osa kiirustab Farrogi kunstifestivalile. Ainult et kõrb on teadagi eriksonlik piin ning seda seltskonda vaevab üha hullem söögi- ja vedelikupuudus. Selle leevendamiseks otsustatakse veristada selline poeet, kelle loome pole elamist väärt. Ja nii siis need kunstnikud võitlevad oma elude eest ning mõnigi neist pannakse pintslisse.

Seltskond on üsna värvikas, aga eks ikka tekib probleeme tegelaste eristamisega, kõik see vadistamine läheb vähe kakofooniliseks. Muidugi, tegu on selgelt eriksonliku maailmaga ja eks poeetide juttudest kohtab mõnd tuttavat tegelast või vähetuntud olendit (Fenn!), aga jah, sellest just ei piisa kindlamaks nautimiseks.

Eduard Vilde - Suguvend Johannes (Jutustused II, 1953)

 

Et siis Vilde üsna terav pilge tolleaegse literatuuritsemise ja ka Juhan Liivi asjus (mõneti meenub Kitzbergi “Rahvuslik”). Nii on siin vaatluse all Johannes Käbi käekäik kodutalust Tartu ajalehetoimetusse. Käbi … on eriline oma enesehinnangu poolest ja eks see muidugi tekitab probleeme ümbritsevaga, kes ei suuda mõista luuletaja leegitsemist. Kuniks siis Käbi suudab end sisse suruda ajalehetoimetusse, kus ta järkjärgult tuntust kogub. Kuid luuleks on muidugi tarvis ka armuvalu …

Võib kujutleda, et omal ajal võis kaasaegsete jaoks olla Juhan Liiv õige tüütu nähtus - eks need luuletused on takkajärgi kena lugeda, aga igapäevaselt sellist vaimselt ebastabiilse (või kvaasistabiilne? alternatiivstabiilne?) isiku talumine võib olla päris tüütu. Eeva Park on Vilde ja Liivi kokkupuutest kirjutanud näidendi (aga selle sisu enam ei mäleta). Linnaelu võis tollal maainimestele ikka paista parajalt parasiitlik.

“Uus ajastik algas nüüd Johannes Käbile. Ihu ja hingega heitis mees paberi peale ja tindi sisse. Ta tundis eneses nüüd jõudu olevat suureks kuulsaks kirjanikuks saada. Seks osutusid kõik tingimused soodsaiks: ajalehed olid trükkinud mitmed laulukesed tema sulest, millest järgnes, et tal talent ei puudunud; ta nägi end inimestest võõriti mõistetud, pilatud, millest järgnes, et ta vaimusuuruses ja “omapärasuses” kõiki ületas, seega vastu läks suurele tulevikule; ja lõpuks - tal oli õnnetu armastus südames: see oli võie ta vaimu ajuratastele, see äratas mõtteid ja tundeid. –” (lk 160-161)

J. G. Ballard - Chronopolis (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Siit tekstist võiks juba kergelt aimuda “Crashi”, kus siis ühiskonna toimimine ja selle keskkonna teatud maniakaalsus. Aga antud juhul siis järelühiskond, see, mis on jäänud järele peale aja ja korra vastast mässu (mis muidugi tähendab teistsuguste survevahendite kehtestamist).

Ehk siis kunagi (tulevikus) viis rahvastiku kasv selleni, et ühiskonna toimimiseks tuli kõik ära reguleerida. Inimesed jagati 12 eri klassi, kes siis elasid vastavalt temale eraldatud ajaakendele - mida teha mis kellaja paiku, millal tööl ja millal juuksuris ja millal tööl olla või magada jne. Tänavad olid täis tuubitud kellasid, kus jooksid nö eri ajad eri klassidele - logistika ülim funktsionaalsus jne. Muidugi lõppes see kõik suure mässuga.

Sellele järgneval ajal keelati kellad, ega inimesi polnud ka sedavõrd palju ellu jäänud. Avalikud ajanäitajad lõpetasid töötamise, inimestelt korjati nende isiklikud kellad. Elu läks umbkaudsemaks.

Loo peategelane on noormees, keda lapsest peale hullupööra huvitab aja täpne kulgemine ja oh õnne, kui tal õnnestub leida üks töötav käekell. Ta ise proovib niisamuti ehitada ajanäitajaid, aga midagi jääb siiski puudu. Kuni ta viiakse Chronopolist vaatama.

Eks see jutt on kirjutatud oma ajastu vaimus, ning selles ülerahvastatud tulevikus kajastub eelkõige Ballardi kaasaeg (ega autor mujalgi just suurt pühendu uute tehnikavidinate kujutlemisele). Aga loeb idee ise ja see fetiš, mis on inimese enda täiesti vallutanud, see fikseeritud aja ihaldus, korra ja täpsuse tagasitoomine. Autori eesmärgiks pole vast sümpaatse peategelase loomine, pigem see … veider olukord, kummaline suhe ja sõltuvus aja mõõtmisest ning korrapära ihaldamine. Sest noh, paljudele vabameelsetele on sekund-minut-tund teadagi väga ahistav.

Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Reetta Vuokko-Syrjänen: Mida tegime klassimatkal

Alguses rändab suurest Soomest pärit naine põhja, et seal aasta aega õpetajana töötada. Tööd on vaja, töötus kõrge ja kodused jamad tahavad mahajätmist.

Üldiselt ei ole töö algklasside õpetajana (põhikooli algus võib ka olla - lapsed ei ole suured, aga kui väikesed just, jääb lugeja tunde määrata) halb, aga ümburkond kõle, lakkamatule vaikne ja lapsed muudkui küsivad oma eelmise õpetaja järgi, kelle jälgedes tegutseda tundub pidevalt kehvem, igatahes mitte-nii-hea olla. 
Raske välja kannatada. Ta on siin aasta ära ja siis päris Soome tagasi - saami keel on võõras ja saamikeelsed lapsed ei tahagi ju teda. 

Ja päris akna all on vahel suured karu jäljed, laste kirjanditest kukub eelmise õpetajaga koos läbielatust huvitavaid mõtteid, mida ta algul fantaasiaks, siis aga samm-sammult teatud moel ka päriseluks peab ning viimaks jõuab mõistatuseni, mille lahendamine tundub väga oluline just laste ja noorurite vaimset ja füüsilist tervist silmas pidades. 

Kuradi pedofiilid!

Aga kui lugeja noore õpetajannaga kaasa loeb ja elab, on talle juba silma hakanud, et oht ei ähvarda mitte ainult lapsi, vaid õpetajat ennastki.

Ümberjutustus, ah?
Vahel võib ka niimoodi, eks =)
Ja ma ei riku omateada lugemisrõõmu ära, kui ütlen veel, et saamid ja nende hõimud (ei ole ühtset "saami rahvast"!) on armastuse ja austusega käsitletud. 

Eduard Vilde - Kuida unenäod täide lähevad (Jutustused II, 1953)

 

Näide 19. sajandi lõpu Eesti uhhuutamisest ehk lugu ühest naisest, kes näeb muudkui unes endeid kosilastest. Naabervalla ennustajamoor muudkui kiidab takka, arbudes naisele kosilasi - kui Truuta talle ikka neid asju toob, mis ennustajamutile tarvis. Vähema eest … saab vähema kosilase või üldse mitte.

Ka vend Peetrile on tarvis kosilast Truutale - siis saaks ta viimaks talu täieõiguslikuks omanikuks, seda siis vastavalt kadunud isa testamendile. Ühel päeval naaseb jälle Truuta ennustaja juurest ja kuulutab, et talle tuleb rätsep kosja. Kuid … nojah, nagu ikka. Läheb mitu kuud mööda, ei midagi. Kuni ühel talveõhtul on ukse taga kolm meest, kes otsivad midagi …

Tekst on iseenesest üsna ülevõllihuumor, Truuta ja Peeter on paar parajad mitte just kõige teravamate pliiatsitena. Ja no muidugi see kosjakombestik, mida talulised võtavad õige … loominguliselt. Igal juhul, õige jabur tekst, seda võiks lavastada või lühifilmi teha või midagi.

“Kes lugejaist oskab välja arvutada, kui palju on 32 korda 365, see saab täpilt teada, kui mitu halli päeva Kramsu Truuta siin prügises ilmas juba neitsina on elanud. Lugeja leab selle arve järgi ühtlasi nime, mis Truuta vanadusele on omane ja millega teda valla kosjaealised noormehed tavaliselt ka kutsusid.” (lk 123)