Kõige enam meeldis
mulle peatükk, mis algas prügikoti ja lõppes prügikotiga, kuid
sinna vahele mahtus salapärase mehe ilmumine ukselävele ning
liitumine kummalise ühinguga ning selle vestluse käigus ilmneb
muuhulgas ka kõigi asjade tumeda poole eksisteerimise võimalus ning
selles peituv õõvapotentsiaal. Olgu siinkohal veel öeldud, et
prügi võib võtta ka kui üksiku inimese elu ainsat
tunnistajat.
“Oxfordi romaani” hispaaniakeelne pealkiri on
“Todos los almas” ehk “Kõik hinged” ja kui paslik tundub see
kirjeldama justkui varjudena ilmuvate ja kaduvate tegelaste,
minategelane kaasaarvatud, kõikumist mööda Oxfordi linna – olgu
see siis ülbete ja uhkete kodutuina tänavail, eraelusid kiivald
saladuses hoidvate ning samas teiste elusid vilunult väljanuhkivate
ja klatšivate õppejõududena traditsioonilistel õhtusöökidel,
või tähtajaliste armastajatena ette kindlaks määratud
armukeserollis. Aga samas tuleb tunnistada, et Oxford pealkirjas
kõlab siiski ka üksjagu värvikamalt ja teatud ootusi, isegi kui
see on ootus vanadele kivihoonetele ja tolmunud raamaturiiulitele ja
ainus, mis ma pealkirjaga seoses (mille tõlkimine on ka ka lahti
seletatud) öelda tahtsin, ongi see, mis öeldud.
Ehk kõige lemmikum
tegelane on see kõige müstilisem neist – uksehoidja Will, kes
kõrges eas vankumatult ametipostil jätkab ning viibib oma mõtteis
vaheldumisi kõigis aegades ja kõnetab saabuvaid professoreid
kõikvõimalike ammuste (ja kes teab, ehk ka tulevaste) professorite
nimedega, mitte iial aga nende endi omadega ja sellest võib
järeldada, et kunagi ei ole teda veel olevikust tabada õnnestunud.
Eks kõigest sellest
aja ja kaduvusega pendeldamisest õhkub hästi ka pikema ent
tähtajalise viibimise hõngu. Seda justkui kohanemist ja kohal
viibimist, aga samas ka äralõigatust ja hajusust. Kaks aastat ei
ole piisav aeg, et muutuda “siniste silmadega hiinlaseks” nagu
Marco Polo, kes liiga kauaks Hiinasse jäi, aga samas on see liiga
pikk aeg, et jääda päriselt külaliseks või turistiks, piisavalt
pikk aeg, et vajada sõprus- ja muid suhteid, luua sidemeid
ümbritseva ruumiga.
Loomulikult leiab siit ka ekslemist
tolmustes vanaraamatupoodides, millega on samuti seotud üht-teist
pisut kummalist ja unenäolist – vastates nõnda siis nii Oxfordi
nimega seotud ootusele, et on tolmused raamatud, kui ka hingedega
seostuvale müstikaaimdusele. On vanapaar, kes jälgib päevast päeva
mustvalgelt ekraanilt keldriruumis toimuvat, kui sinna mõni klient
peaks eksima; on õppejõud, kelle minategelasest hispaanlane tabab
ennastunustavalt venekeelset luulet lugemast (ja kelle kohta
räägitakse, et ta olla käinud NSVList põgenenuid tõlgina
intervjueerimas); on kummaline lonkav tegelane kolmejalgse koeraga,
keda hispaanlane märkab järsku endaga pidevalt samades poodides
viibivat; on jahti mõnevõrra obskuurse kirjaniku (Arthur Machen)
haruldastele teostele, ja hiljem veelgi obskuursema kirjaniku (John
Gawsworth) elulookildudele, mis hakkavad lõpuks ühe teise tegelase
looga, vähemalt jutustaja kujutlusis, traagiliselt tumedat kuju
võttes põimuma.
Tegelikult on siin
muidugi ka üksjagu ülimalt loomulikku ja kergelt absurdset koomikat
alustades õppejõudude õhtusöögikirjelduse ja kohustusliku minuti
pealt reglementeeritud vestluskorraldusega paremal ja vasakul käel
istujatega ning sealt edasi liikudes kaamerat jälgivate poodnike
meelelahutust silmas pidades võimalikult elava ja liigutusterohke
keldririiulite vahel viibimisele ning miks mitte lõpetades sellega,
millega alustatud sai, see tähendab tolle salapärase jälitaja ja
salapärase ühinguga.
Kui aus olla, siis loo kulgemise viis
meenutab näiteks Ishigurot – kerge unenäolisus ja absurdsus ja
mäluga mängimine ning selle lahutamatus ettekujutuse ja
fabulatsiooniga; ja siis armastus ja surm – nagu järelsõnas välja
toodud. Järelsõnast muidugi leiab veel humoorikaid fakte – nagu
too fiktiivselt reaalne Redonda kuningriik väikesel asustamata
Kariibi mere saarel, mille too obskuurne kirjanik Gawsworth ühelt
teiselt kirjanikult päranduseks saanud ja kelle kirjanduslik
mantlipärija Jon Wynne Tyson olla tollest tiitlist Javier Mariase
kasuks loobunud. Nõnda on siis selle loo autor ühtlasi nüüd ka
fiktiivne monarh, kes jätkab sõpradele ja lugupeetavatele
fiktiivsete aadlitiitlite jagamise traditsiooni – muuhulgas saanud
Orhan Pamuk Värvide Hertsogi tiitli ja siinkohal tuleb tunnistada,
et “Oxfordi romaan” meenutas mulle oma kulgemisviisilt natuke ka
Pamukit. Siinkohal võib ainult muiates kahjatseda, et Friedebert
Tuglas omal ajal, kui ta mõtles välja salapärase kirjaniku nimega
Arthur Valdes, kelle fiktiivset elulugu hiljem teisedki täiendanud
on, et siis ka ei taibatud mõni kuninglik või muidu väärikas või
eksootiline fiktiivne tiitel mängu lisada.
Ta pööras
pilgu ära. Korraga näis lort Rymer oma iharast unelusest ärkavat,
viibutas tarmukalt haamrit, ning leides end keset tohutut vaikust
(enam ei kostnud isegi pominaid ja kõik üliõpilased alumistes
laudades olid oma armetu õhtusöögiga ühele poole saanud ning juba
mõnda aega tagasi minekut teinud, võtttes hüvitisena kaasa mõned
noad), tegi ta ebamäärase põlgliku liigutuse ja osutas käepidemega
meie poole:
“Mis kärbes teid
hammustas? Kas teil pole üksteisele midagi öelda või jäi kont
kurku kinni?” Ja end püsti ajades lükkas ta tülgastunud
puusaliigutusega eemale hernestest tühjendatud ja muidu puutumata
praetaldriku, tõi kuuldavale jämeda ladinakeelse fraasi, ilma et
oleks püüdnudki seda õigesti hääldada, äigas lömmis
haamrialusele viimase raevuka hoopi ja röögatas eufooriliselt:
“Magustoit!”
Kõrgetel söömaaegadel
on see väga pühalik ja (plastiliselt) kaunis silmapilk, kuna see on
kõikidele külalistele märguandeks püsti tõusta, uuesti
järjekorda võtta (sedapuhku üpris korratusse, tuikuvasse ja
anarhilisse) ja liikuda edasi salongi, vähem ametlikku ning
sõbralikumasse kui söögisaal, kus pooleteise tunni jooksul
lastakse tõttamata hea maitsta värsketel puuviljadel, troopilistel
puuviljadel, kuivatatud puuviljadel, jäätisel, kookidel, pirukatel,
šerbetil, tavalistel šokolaadikommidel, küpsistel, vahvlitel,
piparmündi- ja alkoholitäidisega šokolaadil, samal ajal kui
päripäeva ja väga reipalt lastakse ringi käia hulgal pudelitel
või õigemini karahvinidel haruldaste portveinidega, mida
tavalistest poodidest ei saa. Sellel teisel, õhtusöögi pisut
soodsamal etapil, mis on pigem keskaegse kui kaheksateistkümnenda
sajandi hõnguga ja mida kohalikud tunnevad “banaanisöömisena
kuuvalgel”, vahetatakse lõpuks vestluskaaslasi ja nendega võib
rääkida ajapiiranguta, ning sedamööda, kuidas portvein teravdab
soovi kaotatu tasa teha ja annab ühtlasi viimse lihvi esimese
vaatuse käigus joodud veinide mõjul juba niigi mandunud
keelekasutusele, muutub jutuajamine üldiseks, taltsutamatuks,
tooreks ja vahel isegi kaootiliselt sündsusetuks. Lisaks on ka
ähmane võimalus, et mingil hetkel otsustab warden (nagu kõik muu,
oleneb ka see tema tahtest) juua kuninganna terviseks, mis tähendab
seda, et lõpuks on lubatud suitsetada. (lk 51-52)
Aga enam ei
leia seda kohta, kus öeldi umbes miskit sellist, et ka raamatud on
tihti ainult ajutiselt kellegi omad, et siis jälle naasta oma õigele
kohale, vanade raamatute maailma.
