Kir Bulõtšov - Kolmteist aastat teel (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Kui antoloogia esimesed lood olid pigem nõrgukesed, siis nüüd peale Larionova ja Kamenko parematele tekstidele järgneb Bulõtšovi õige hea jutustus.

Uurimislaev on teel Luige Alfasse, kuhu see peaks jõudma 119 aasta jooksul. Kuid … tegu pole miski põlvkonnalaevaga, nimelt on olemas teleportatsiooni laadi tehnika, tänu millele saadetakse laevale varustust ja igaks aastaks uue meeskonna. Ainult et … ühel hetkel side Maaga katkeb. See, et Maast kaugenemisel kahaneb ka teleportatsiooni võimekus, on paratamatus ja seetõttu Luige Alfani lähenedes kahaneb aastate jooksul ka meeskonna suurus. Aga kui nüüd katkes igasugune side Maaga, on laeva lõksu jäänud inimesed igati plindris - kas jätkata sõitu Luige Alfani (jäänud 13 aastat sõitu selleni; ja 13 aastat tagasi, et jõuda sinna kanti, kus side Maaga võiks taastuda - üks uurija leidis aastaid tagasi, et sel teleportatsioonil on oma piir, tõsi küll, selle uurija pakutud piirist sõideti ammu mööda) või keerata laev kohe ümber ning alustada sõitu tagasi kodu poole (nii nagu instruktsioonis kirjas, kui peaks juhtuma sellelaadne probleem). Laeva naised ja mehed otsustavad jätkata. Kuid millise hinnaga?

Lugu on nähtud läbi laeva noorima ja uusima liikme silme läbi. Meeskonnavahetus jäi katkenud side tõttu pooleli, pool siinolejatest pidanuks lähipäevadel tagasi Maale saama, pool alustas oma aastast vahetust), kes õnnetul kombel armub esimesest silmapilgust endast veidi vanemasse naisesse - kes pidanuks järgmisel teleportatsiooniga Maale saama. Noormeest tabavad kõiksugu romantilised kujutelmad, naist … kohe üldse mitte. Ja noh, nüüd siis neil vaja 26 aastat kolmekümneliikmelise meeskonnaga üheskoos teel olla.

Jutustuse mikro- (peategelase armumine) ja makrotasand (see reis järgmisele tähele) on õige vastuolulised, ühelt poolt noormehe egoism, teiselt poolt aga uurimisretke saatus.  Selline vastuolu on esmapilgul üsna tavaline kirjandusvõte, aga samas see nooriku kiredraama niisuguse uurimisreisi kontekstis muutub mingil moel … inimlikuks katsumuseks, üleskasvamise looks. Või noh, suisa kunstiliseks kujundiks (autor ei anna miskeid kergeid lahendusi). Ootamatul kombel igati lahe tekst, meenutab juba jutukogust “Perpendikulaarne maailm” saadud head emotsiooni.

ulmekirjanduse baas

Kir Bulõtšov - Rajoonivõistlused doominos (Munk maailma äärel, 2009)

 

Loole lisatud daatumi (1987) järgi võiks eeldada, et tegu oleks justkui Tšernobõli õnnetuse järellaines ilmunud tekstiga: Veliki Gusljari linna tabavad maailma teises otsas toimunud tuumasõja järel erinevad kliima- ja tektoonilised katastroofid, aga … rajoonivõistlused doominos peavad igal juhul toimuma, sest seekord on korraldajate arvates just neil head võimalused võita konkurente rajooni teistest linnakestest. Aga noh, maailma hävingut ei saa muidugi lõputult vältida.

Muidugi, Tšernobõl oli vaid üks (kuid kõige käegakatsutavam) tollaste tuumaajastu paine, ka ise mäletan algkoolist, kuidas koolis toimusid õppused tuumaplahvatuse üleelamiseks ja mis kasu võiks sel puhul olla marlist maskidel (juhul muidugi, kui sa korralikult peitusid varjendisse … või kasvõi kükitasid aknaaluses ega pistnud nina väljapoole - sest noh, kõikehävitav lööklaine, eksole). Autor keerab tekstiga muidugi tõhusalt vinti üle … ikka palju hullemalt kui näiteks tekstiga, milles tähistati Oktoobrirevolutsiooni 50. juubelit (ilmunud kogumikus, kus veel üks Gusljari tekst tõlgitud). Ja no eksole see nõukogude eluolu.

ulmekirjanduse baas

Kir Bulõtšov - Päästke Galja! (Läbi valu ja vaeva, 2020)

 

Tegu siis paroodiaga “Stalkeri” filmi ja Strugatskite “Väljasõit rohelisse” ainetel. Eks paroodia avaldamine niisuguses valikkogus pani vähe kulme kergitama (no autorilt võinuks võtta mõne teksti, mis jätkanuks näiteks Gusljari maailmas), ent eks siis ilmakuulus film ja pealekauba Strugatskid kah.

Ekskursioonil tehasesse kaob Galja nimeline tüdruk tehase kõrval laiuvasse Tsooni. Tüdruku päästmiseks organiseerib tehase direktor salajase päästegrupi ning stalkeri juhtimisel kogeb see kolmeliikmeline grupp Tsoonis õige õõvastavaid juhtumeid ja olendeid. Aga Galja leitakse.

Loo lõpuks selgub Tsooni tõeline olemus, mis on küll igati Strugatskite algteksti vaimus moodustis, ent suuresti teistsuguse rõhuasetusega. Tavaliselt on paroodia kohta lugemine (ja selle ettekujutamine) pahatihti vaimukam tegevus kui paroodia enda lugemine (oh issand, meenub hiljuti läbitud Tom Holti orkide teemaline romaan) - sest noh, kui kaua autor ikka suudab teemat värskelt kasutada. Nii ka selle teksti puhul on vast loo huvitavamad hetked tegemistel enne ja pärast Tsooni (ehk siis lõpuks selgub, mis koht see õieti on), kohapeal läheb see vähe tuimaks questiks.

ulmekirjanduse baas

Kir Bulõtšov – Kosmoselaevastiku agent (2018)

Seda võiks nimetada „vanaks heaks ulmeks“ ehk siis niisugune raamat, mida ulmevõõrad lugejad stamplikult-kramplikult ulmekirjanduseks peavad. Eks oleks veidi keeruline kujutleda, kui niisugused lühiromaanid tänapäeval ilmuksid ja siis tähelepanu ärataksid (muidugi, ka konservatiivid vajavad materjali, et siunata nüüdisulmet); kuid niimoodi retroulmena lugeda… miks mitte, vaheldus kui selline.

Esimene lühiromaan „Kosmoselaevastiku agent“ on vast asjalikum ja teine lühiromaan „Nõiakoobas“, no ma ei tea, seikluslikum. Avateksti puhul võiks rääkida tähelepanu pööramisest külma sõja ajal toimunud võidurelvastumise ummikteele (muidugi, ehk on see läbi lillede esitatud). Teine lühiromaan on ehk kommunikatsiooniraskustest – kuidas suhelda niisuguse kultuuriga, mis ei lähtu sinu viisakusreeglitest? Ja tegu pole võõrtsivilisatsiooniga, vaid vastavastatud planeedi inimestega, kes pole oma arengutasemelt nö 20. sajandisse jõudnud (see arengutasemete küsimus on üldse oluline selle planeedi puhul; üheaegselt eksisteerivad seal nii saurused, inimeste eellased kui varakeskaegsed gängid). Loo kuritegelane on üsna geniaalne tegelane ning kindlasti pakub võimalusi kõiksugu järgedega edasi arendamiseks jne.

Aga jah, nagu lühikirjeldusest näha, tegemist siis kena retroulmega, kust võiks tähendada nõukogude ulmele iseloomulikku (nt kõik galaktikategelased oleks pärit kui vennasvabariikidest), mis tänapäeva küünilise nüüdisulme kogemise kõrval on üpris meeldiv vahepala. Selle autori minu jaoks surematu tekst on ikka see Oktoobrirevolutsiooni taaselustamine 1967. aastal… vapustavalt naljakas.

„Siin oli kõik palju traagilisem, kuigi vaevalt et paljud tunnetasid siis hävingu lõplikkust, seda lõplikkust, mille saab luua üksnes oma kätega, mille tekitab püüd vastastikuse hävitamise pool ja mida ei saavuta ükski epideemia, ükski loodusõnnetus, sest planeedi surma põhjuseks olid selle enda parimad mõistused, kes tahtsid kõigest vaid hävitada pool Ar-A elanikkonda, olles veendunud selles, et siis hakkab teine pool elama tunduvalt paremini, et ühtede surm saab ülejäänute õnne ja heaolu allikaks. Just see veendumus, mis on aluseks kõigile sõdadele, saigi surmapõhjuseks nii neile, kellele kallale tungiti, kui ka kallaletungijaile endile.“ („Kosmoselaevastiku agent“, lk 129)

„Kui vaid leiaks vastused kõikidele küsimustele, Galaktika muutuks siis lihtsaks ja heasoovlikuks. Sa saavutad mingil tasandil mõistmise, sa pingutad mõistmise pärast ainult selleks, et järgmise nurga taga kohata inimest, kes seisab pea peal. „Miks te pea peal seisate?“ küsid sa süütult. Sest sinu kodus ei seisa inimesed pea peal. Aga see inimene tulistab sind asendit muutmata surmava kiirega, sest sa oled teda oma küsimusega solvanud. See on üksnes näide mittemõistmisest – kuid tegelikkuses on see inimkonna peamine vaenlane niivõrd keeruline, et ükski arvuti Galaktikas ei anna vastust küsimusele, mida on võimatu formuleerida.“ („Nõiakoobas“, lk 300)

ulmekirjanduse baas

ulmekirjanduse baas

Kir Bulõtšov – Tõrge-67 (Perpendikulaarne maailm, 2010)

Äärmiselt humoorikas lugu sellest, kuidas 1967. aastal otsustatakse ülimalt suurejooneliselt tähistada Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni viiekümnendat juubelit – ja seda siis legendaarsete revolutsioonisündmuste täiemahulise kordamisega ülemaailmses televisiooni otseülekandes. Kaunist Leningradist saab revolutsiooniaegne Petrograd ning nii linnas kui linnalähistel valmistatakse ette mitmeid mastaapseid võttepaiku. Ühesõnaga, kaheks päevaks saalivad taastatud Petrogradi tänavatel junkrud, kasakad, anarhistid, mustasajalised, punakaartlased, kodanlased, talupojad ja kes kõik veel. Nende osi täidavad tehaste, instituutide, partei isikkoosseisud; miilitsajaoskonnad muudetakse trahteriteks, tehastel taastatakse ajaloolised nimed ja aastakümneid vaikinud kirikutes hakatakse kelli lööma. Tänavatelt ja majadelt kaovad partei plakatid ja nõukogude propaganda. Ja miilitsad hakkavad kehastama sandarme – sest needki peavad olema võimuka olemisega.

Aga, kus on massid, seal on ka massipsühhoos, ning Talvepaleed kaitsma määratud Ermitaaži töötajad ja teadurid hakkavad omavahel hirmunult arutlema, et mis võib juhtuda, kui revolutsioonilises võidujoovastuses rahvamass on plaani järgi nagu kord ja kohus Talvepalee vallutanud ning seejärel valguvad Ermitaaži hinnaliste kogude kallale... Leningradi tänavatel, nõukogude kodanike seas liiguvad sellised jutud. Kunstimuuseumi töötajad otsustavad kogusid kaitsta, hoida töörahva aardeid puutumatutena.

““Kas te ei saanud aru? Seletan uuesti. Kahe päeva pärast toimub rünnak Talvepaleele. Kas see on kõigile teada? Ründama on määratud Kirovi tehas, oblasti komsomolikomitee koondkolonn, grupp personaalpensionäre ja teised organisatsioonid. Kui miilitsat kohal ei ole, võivad ründajad hoogu sattuda ja nende seinte vahele tungida...”” (lk 204)

Pealegi, nagu selgub, ka kodanlased on inimesed.

“Zosja tegi järsu pöörde, et mitte näha Kerenski suuri musti lõõmavaid silmi. Kuid isegi vaatamata tundis ta oma seljal seda pilku ja mõistis, et revolutsiooniaade on saanud esimese kaotuse osaliseks. Naislöökpataljoni komandör, ühiskonnategelane, komnoor, abikaasa ja ema Zosja Petrova, portselaniosakonnast mõistis, et tema ja tema alluvad annavad kogu oma jõu, et kaitsta peaministrit ja tolle valitsust ülestõusnud rahvamasside õiglase viha eest.” (lk 219-220)

Et tegemist on novembriga ja see pole põhjapoolkeral just meeldiva ilmaga kuu, siis tarbivad nii mõnedki osatäitjad - kes peavad kehastama Kerenskit ja teisi tollaseid parempoolseid tegelasi - nii mõningases koguses alkoholi. Ja kerges joobeseisundis tekib hasart – tulebki demokraatlikult valitud Duuma võimu kaitsta bolševistlike marodööride eest! Vaba Venemaa nimel! Taga hullemaks, värsked revolutsioonilised punakaartlased ja muud tänavatel jooksvad statistid vaimustuvad oma uuest võimukast rollist... ja nabivad kontrollpunktis kinni äsja otseülekandes esinenud Lenini osatäitja, kes liikus revolutsiooni ettevalmistamisel ühest võttepaigast teise. Sest punakaartlased ei tunne temas Leninit ära. Telerevolutsiooni korraldajad avastavad peagi õudusega, et Lenin on jäljetult kadunud ja Lenini dublant oma naise sünnipäevapeost veel purupurjus, kuid ajaloolise revolutsiooni rattad peavad edasi kerima (maailm vaatab! Hiinlased vaatavad!). Ehk siis... loomulikult ei saa lavalt puududa kangelaslik Aurora.

““Ajalehti tuleb lugeda. Kuula nüüd. Meie intelligentide hulgas on kalduvus kujutada “Aurora” kogupauku nii, nagu poleks seda tegelikult olnudki. Nagu oleks seal olnud üks signaallask, üksnes pauk. Me pidasime seltsimeestega nõu ja otsustasime neile matsu anda. Nii et kuuekümne seitsmendal olgu olla tõeline kogupauk!”

“Aga seal, Ermitaažis, on ju pildid ja nii edasi...”

“Selle pärast ära muretse. Elektroonikud on kõik välja arvestanud. Mürsud tabavad saali lääne kunstiga. Neidsamuseid... impressioniste. Erilist kahju ei teki. Kas nüüd on selge? Noh, mine ja täida käsk. Ja et mitte üks iitsatus...”” (lk 222-223)

Ja tõepoolest, lahingulastis Aurora liigub Talvepalee poole, ent enne kulminatsiooni... jääb nõukogude ikoon Neeval madalikule kinni. Sest 50 aastaga on jõepõhi muutunud ja revolutsioonietenduse korraldajad pole sellega arvestanud (või noh, kasvõi kontrollinud, kas päästepaadis on loodimiseks vajalik olemas). Ning Ermitaažis arenevad ajaloolised sündmused omasoodu, stsenaariumist natuke nihu.

“Ta tõusis püsti, paiskas kummuli tooli, ajas põrandale tindipoti ja hakkas pilkases pimeduses otsima väljapääsu vanglast, kuhu salakaval Izvitski oli ta sulgenud. Ta ei teadnud, et mahakukkuva tooli mürin sunnib vastuvõturuumis istuvad armunud teineteisest eemale tõmbuma, ei teadnud ka seda, et ehmatas ära nurgas varitseva punaste piiluri, ei teadnud, et selle mürinaga äratas tukkuvad valvurid barrikaadi juures, ei teadnud, et ärganud valvurid tormavad kuulipilduja juurde, ei teadnud, et valvejunkur, kunstiteaduse kandidaat Izvitski, arvates, et on alanud, saatis õhku punase raketi, ei teadnud, et nähes raketti, läksid liikvele punakaartlaste ahelikud, kogunedes Peastaabi malmist võre äärde; ei teadnud, et vastuseks Izvitski punasele raketile süttis samasugune Petropavlovski kahurile välja tulistada signaallask; ei teadnud, et juba minuti pärast käskis välitelefoni kõrval tukkuv Leningradi televisiooni režissöör sisse lülitada kõik kaamerad, ei teadnud, et veel ühe minuti pärast heliseb telefon unne vajunud Smolnõi hoones, mis polnud veel ülestõusuks valmis, ei teadnud, et Sverdlov käskis Podvoiskil viivitamatult väljakule kihutada ja peatada need idioodid; ei teadnud, et alustas sellesamaga Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni. Kolm tundi enne kokkulepitud tähtaega.” (lk 242-243)

Läbematutel auroralastel siiski kästakse kodanliku Petrogradi vastu lahingumoona kasutada ja ajaloolise Talvepalee asemel saab laastava kahuripaugu Smolnõi telefonikeskjaam. Ning Talvepalee ärritunud ründajad ähvardavad Ermitaaži kaitsjaid maha nottida ja muuseumi naiste kallal vägivalda kasutada, peale esimesi raevukaid rünnakukatseid tarivad proletaarsed ründajad kohale kuskilt muuseumist röövitud “Katjuša”. Puhkeb verine võitlus barrikaadidel ja muuseumitöötajad kasutavad ajaloolisi tulirelvi, millele nad ise päev varem tinast kuule valasid. Ja dramaatilise lahingu pöördehetkel jõuab üllatuslikult Talvepalee juurde kindral Krasnovi polk, mis on võidelnud end läbi miilitsa ja RAI kontrollpunktide. Mille tulemuseks on see, et kommunistliku partei peasekretär Brežnev saadab strateegilise lennuväe Leningradi pommitama...

“Rosenthal jõudis järgmisest oraatorist ette ning jooksis tribüünile.

“Kes teie niisugune olete?” küsis eesistuja.

“Ma olen Talvepalee saadik,” ütles Rosenthal.

Need sõnad avaldasid Duumale hüpnotiseerivat mõju. Niisugune etteaste polnud kavandatud, sellest polnud sõnagi programmis, mis oli saadikutele tükk aega varem kätte jagatud.

“Vaba Venemaa kodanikud!” alustas Rosenthal oma pöördumist iseendalegi ootamatult Kerenski sõnadega. “Talvepalee on ohus! Teil pole õigust seitsmeteistkümnenda aasta vigu korrata!”

“Mida ma räägin?” vilksatas mõte esineja peas. “Mind arreteeritakse ju otse siin, saalis.” Rosenthal oleks tahtnud peatuda ja saalist välja joosta, kuid seda ta ei saanud. Kui tal oleks palutud selgitada, miks ta siis seda ei teinud, oleks ta käsi laiutanud, võtnud eest paksude klaasidega prillid, need puhtaks pühkinud ja öelnud: “Teate, elus juhtub niisuguseid asju...”” (lk 263)

Ühesõnaga, kui kirjanduses kohtuvad nõukogulik riigijaburdus ja massipsühhoos, siis võib tulemuseks olla ülimalt naljakas lugu. Ühelt poolt tuleb nõukogude kodanikel kõike teha korrektselt ja hingega, teiselt poolt tuleb etendada revolutsiooni ka “pahade” vaatenurgast – aga see on ometigi eetiliselt vastik! Ja pealegi, kui üle esined, mis siis peale üritust ütleb partei? Või mida teeb liigagaratega julgeolek? Kuidas kaitsta töörahva eest töörahva aardeid? Aga mis siis juhtub, kui keegi kõrgemalt ei ütle enam, mida ja kuidas teha, ning tuleb jätkata tegevust vastavalt kujunenud olukorrale? Ja kui iidsete kirikukellade kolin otse kutsub ristimärki tegema? Ja kui proletaarlased on... tolvanid? Ja kellele meeldib olla kaotaja, isegi kui...?

ulmekirjanduse baas

Kir Bulõtšev – Valik (Diogenese latern, 1976)

Saame teada intrigeeriva mõtte, et N.Liidu teadusmaailmas võisid tegutseda häbelikud tulnukad. Kui Balaševičiuse tekstis löödi avarii tõttu Maale sattunud tulnukas lihtlabaselt maha, siis siin vastupidi – läbi häda siia sattunud tulnuklaps pandi hoopiski lastekodusse, kust ta siis tõuseb hiljem teadustaevasse (tõsi küll, ega siis teata, et tegemist sellesamusega). Aga mis siis juhtub – maskeerunud tulnukale tuleb külla tulnukas, et too tagasi loomulikku elukeskkonda viia. Tulnukas kahtleb, kahtleb, tal on elu põnev N.Liidus! Siiski asuvad tulnukad teele... ent veel viimasel hetkel transformeerub tulnukas tagasi uuele kodumaale, et võita Katrini (eesti päritolu neid?) südant ja jätkata ulmelisi katsetusi töökaaslasega.

Üsna lapsik või õigemini vananenud tekst, ehk Trubetsky & co on saanud siit inspiratsiooni oma fantaasiateks.

ulmekirjanduse baas

Kir Bulõtšov – Perpendikulaarne maailm (2010)

Kui avalugu “Mäekuru” tundub algul selline noortekas ja tekitas teatud nõutust, siis poole pealt hakkab tekst üha avarduma (ulmebaasi arvustused annavad loost kena ülevaate). Midagi sarnast on Tarlapi avalugu, ainult et too võiks olla siinsele justkui eellooks. Lõpp on igati kena, võibolla on sel inimsalgal isegi lootust. Nimilugu on toredalt algav fantaasiaperestroika Gusljari linnast (Zinovjevi “Katastroika” hulbib ehk samas ookeanis), millel on paralleelmaailmaks vastupidine isikukultuslik kolgas (noh, umbes nagu hirmuunenägu Valgevenest), kus teisiktegelased on oi kui tagurlikud. Heas mõttes venelik must huumor (huvitavalt segane määratlus, aga noh, las siis olla), neid Gusljari jutte võiks veelgi lugeda.

“Lõunalauas avas ta televiisori kohaliku programmi. Näidati ühiskondlikku kohut Peredonovi üle, kes oli autobussipileti tänavale visanud. Proküror nõudis Gusljarist väljasaatmist, kaitsja rõhus ea ja kuulsusrikka eluloo peale. Kurjategija nuttis südantlõhestavalt ja lubas end parandada. Piirduti range hoiatusega. Siis vesteldi seersant Pilipenkoga hulkuvatest kassidest. Pilipenko arvas, et probleem on saanud alguse meie ebapiisavast armastusest kasside vstu. Kui kassi hellitada, ei lahku too kodust.” (lk 124)

Nii nimilugu kui kolmandat oopust - “Tõrge-67” - võiks päris julgelt soovitada igale ulmekaugele vene kaasaegse kirjanduse huvilisele. Tegemist siis mõnusalt jabura tekstiga sellest, kuidas Oktoobrirevolutsiooni 1967. a. juubeliüritus järjekindlalt ja peatumatult kiiva kisub, ja no ikka totaalselt kohe. Sigavinge lugu, kindlasti üks viimase aja koomilisemaid lugemiselamusi. Juhused, käpardlikkus, potjomkinlus ja nüri lollus moodustavad igati loomingulise kompoti ehk näidisrevolutsiooni nurjumise; mingil arutul moel tundub, et selline lugu võinukski soodsatel (õigemini ebasoodsatel) asjaoludel juhtuda. Väike paralleel ehk Jerofejevi Venitška osalusel toimunud kolkarevolutsiooniga, ainult et kui seal tõukus möll spontaanselt alkoholismi rohujuuretasandilt, siis siin on kõik kõrgemate instantside poolt viksilt orgunnitud. Ainult et läheb väga kõvasti nihu... Aurora paneb litaka hoopis Smolnõile ja Lenini osatäitja taritakse varguses kahtlustatuna soolaputkasse. Ja need Kerenski hurmavad silmad! Omamoodi kahju, et viimast (või ka teist) teksti ei avaldanud mõni suurem kirjastus (või kasvõi Loomingu Raamatukogu), saaks tõlge teenitult vähe laiemat tähelepanu.

ulmekirjanduse baas
nerdland
ulmeseosed
trakyllmaprokrastineerinj2lle