Dan Simmons “Heeliksi orvud”, Fantaasia (2017)

Sisaldab kahte lugu – Heeliksi orvud ja Tulemuusa.

Esimene siis ühes universumi nurgas mõnda aega pärast Hyperioni-Endymioni raamatute sündmusi. Aenea Jagatud hetk – ehk siis super-massikommunikatsioon, kus messias sai jagada oma mõtteid ja kogemusi empaatilisel tasandil kogu inimuniversumiga – on endiselt teema. Aenea järgijatest on aga saanud aeneaanid, kes kokkupuutes Aenea verega on saanud osa nanotehnoloogiast (nagu väidab wiki), mis võimaldab suhtlust kauge maa taha jms. Kuna ma ise mäletan kõiki neid detaile ja ülesehituslikke küsimusi jms, mida vastavast wikist leida võib, kahetsusväärselt vähe, siis küllap korralik Hyperioni-saaga fänn loeks ehk seda lugu teise pilguga ja võibolla läheks lõpu peale mõni eriti oluline lambike põlema, kuigi, mul on tunne, et see on täiesti võetav iseseisva loona ja oluline taustainfo on ka kenasti sisse ära põimitud.

Amoiete Spektriheeliksi nimelisest maailmast on pisut vähem kui 700 000 asukat kaksikheeliksi kujulisel kosmoselaeval asunud teele otsima asustamiseks sobivat maailma väljaspool inimuniversumi piire, et edasi viia oma kultuuri ilma inimliigist järgmist liiki eluvormiks arenenud aeneaanide mõjudeta. Teepeal, üsna Star Trekilikus võtmes, kohatakse ühte hätta sattunud heidikute kolooniat, kelle elupaigaks valitud tehis-kosmosemetsa ründab iga 57 aasta järel automatiseeritud kosmosekombain. Eetilised kaalutlused tingivad, et kombaini uisapäisa hävitada ei või – ilmselgelt ta ju kogub ressursse ja viib need kuhugi ning tema tegevusest võib jälle sõltuda mõne teise tsivilisatsiooni elu.

Käputäis üles äratatud asunikke peavad moodustama töörühma ja viima läbi otsuseid, neid assisteerivad 5 Aid, kes asunike külmaunes viibimise ajal laeva üle valvet peavad. Isiksused on need Aid sedapuhku saanud Jaapani klassikalise kirjanduse vallast – Saigyō, Bashō, Murasaki shikibu, Ikkyū, Ryōkan, aga see on rohkem selline lõbustav aspekt.

Lõppküsimus näib olevat selles, et kas saavad hundid söönuks ja lambad terveks, ning et mis värk nende aeneaanide ja nende heatahtlikkusega lõpuks ikkagi on …

Ahjaa, külastasin Wikipediat ka igaks juhuks ja avastasin enda jaoks uue ja huvitava infokillu. Nimelt Veristaja ehk originaalis shrike, olla tulnud hoopis samanimelise linnu järgi (eestikeeli õgija). Nimelt olla õgijail kombeks oma saaki (putukaid ja väikseid närilisi) nt mõne okaspõõsa ogade otsa torgata või oksaharude vahele tagavaraks suruda. Hallõgija Wikipedia lehel on kohe väga temaatiline linnuportree ka.

Tulemuusa keskendub ühele rändavale teatritrupile, mis esitab eranditult Shakespeare'i näidendeid. Ja loomulikult ei rända nad mingite vankrite ja hobustega mööda maapealseid laatu vaid neil on ikka kosmoselaev, küll vana ja ohutuks modifitseeritud, ja kujutavad nad endast ainsat meelelahutust, mis alamateks mustatöölis-orjadeks taandatud inimliigile seal universumis üldse lubatud on. Saabudes ühele kiviplaneedile kaevandustöölisi lõbustama juhtub midagi ootamatut ja enneolematut – trupp kamandatakse mõisniktulnukate (haha, justkui sellises kontekstis sõna tulnukas kasutatav oleks) arkonite kantsi etendust esitama ning sealt edasi läheb hullumeelne Shakespeare'i maraton täie hooga käima.

Tuleb välja, et Shakespeare olla olnud ainumas põhjus, miks inimliik üldse omal ajal ellujätmist vääris – see seletab ka elukorralduse, kus kogu selle orjastatud töölismassi peale on võimaldatud spetsiifilise erandina just Shakespeare'i mängivate rändtruppide eksistents ja edasikestmine. Ja nüüd on siis jälle kord ühe trupi kätes piisava veenvusega suure klassiku tükke elama panna, et järjekordselt saaks terve liigi saatuse üle otsustada ning võibolla on kaalul enamatki.

Eks see lugu olegi selline väike kummardus Williamile ja sekka vast ka üht-teist teatrihuumorit. No ma olen selles vallas väga tuhm, aga vähemalt Mac... tähendab eeee ... Šoti näidendi nali jõudis kohale, sest millise etendusega kõik need jamad ikka pihta hakkavad, kui mitte sellega. Aga muidu on see muidugi õõvastavalt suureplaaniline nägemus inimliigi saatusest – et nagu aastasadu või tuhandeid praktiliselt kogu maailmade kultuuride pärandi surma ja siis ainult Shakespeare'i looming jääks nagu alles ja siis oleks teoorias veel mõeldav võimalus, et kõik muu, mis vahepeal ära unustatud saab lihtsaltniisama meelde tuletada kah veel?

Muudab lõppkokkuvõttes bioloogilised kehad ja kultuuripraktikad kuidagi väga tähtsusetuteks ja universaalselt masinlikeks... Ja idee, et keegi võõrliik peaks inimteatrist kuidagimoodi aru saada saama, tundub pehmelt öeldes kummaline. Eks see ole muidugi see tüüpiline Star Treki retoorika, et kohtugem ükskõik kui võõraste liikidega kosmoseavarusis, aga lõpuks nad ikka heldivad inimlike vendluse, kaastunde ja õigluse väärtuste ees (kuigi, olgu öeldud, et nt maapealses kohtusaalis võib neil väärtusil korruptsioonisüüdistusega silmitsi seistes üsna vähe kaalu olla).

Aga noh, eks lõpuks puutu religioossed mõtisklused ka (või siis peamiselt) asjasse (kuigi, võiks olla väga hea meeldetuletus, miks jumalate või jumaluste eksistentsi võimalus saab olla VÄGA kõhe mõte – et nagu möödaminnes sajandeid orjapõlve ja pole asigi) ja iseenesest on ju ometi hea muhe lugu. Simmons mainib otsesõnu ära, et on Rosencranzi ja Guildersterni filmi ka vaadanud ja … ma poleks üldse üllatunud, kui see talle näiteks inspiratsiooni andiski, mõnus film, mulle tuleb nüüd meelde, et plaanisin ju kunagi ammu kui seda nägin ka Hamleti üle lugeda. Sest kes see keskkooliaegsest lugemisest enam midagi mäletab …

Dan Simmons "The Abominable" (2014)

Mul on neid Simmonseid terve riiulitäis. Tal on paremaid ja halvemaid raamatuid. Viimased on olnud kehvapoolsed: "The Terror" ja "Drood" näiteks. Ja siis veel sellised mõttetused, nagu "Children of the Night" ja "Carrion Comfort". Simmons tahab respektaabel olla, läheb aina reaalsemaks ja detailirikkamaks. Talle meeldib võtta reaalselt eksisteerinud persoon ja tema ümber fantaasiamaailm punuda. "Crook Factory"'s oli üheks peategelaseks näiteks Hemingway.
   Tal on üks lumeraamat veel, see "The Terror". Seda lugesin läbi suurte piinade, kuna tegu oli tolle John Franklini ekspeditsiooni kirjeldamisega ja mis kõiki koledusi nad seal pidid läbi elama. "Drood" oli huvitav ainult esimesed sada lehekülge, siis vajus ära ja tõi pettumuse. Nüüd siis "The Abominable", milles väike seltskond 1925. aastal Everesti vallutama asub. Kuskil esimese veerandi peal mõtlen, et Simmons on ikka jube tüütu tellise kokku pannud. Valmistuvad ronimiseks ja muudkui kirjeldatakse mägesid ja nöörisidumistehnikaid jne. Samas läheb huvitavamaks, kui mängu tulevad väljajoonistatud isiksused ja intriigid.
   Poole pealt hakkas vedama ja totral kombel ei tahtnud enam käest panna. Viimased sada lehte läksid une hinnaga. Järgmine raamat pidi tal rääkima Sherlock Holmesi looja seiklustest vms. Selles mõttes ootan ja ostan kindlasti. Mulle lihtsalt ei meeldi tema vajadus detailide järele. Jätsin vahele lõike ja lehekülgi, kus nad ronivad. Väga detailselt. Ehk alpinistidele meeldib rohkem. Kui hakkavad ronima või varustusega jaurama, lasin silmadega üle järgmise dialoogikohani ja seiklus võis jätkuda. Parem kui "The Terror" kindlasti, kuigi eks see toimu ka keset armutut lumemaailma ja igasugu kollid käivad kannul. Sellised segased tunded jäid, aga eks ikka pigem positiivsed ja ajaraiskamine see kindlasti polnud.

Dan Simmons "Children of the Night" (1992)

Imestan tihti duaalsuse üle, mis Simmonsi loomingus valitseb: keskpärased raamatud kõrvuti täitsa geniaalsete üllitistega. Lugesin hiljaaegu ka tema "Fires of Eden" raamatut, mille tegevus toimub Hawail ja seal maadeldakse ärganud jumalatega. See siin on samas laadis klassikaline klišee, kus pahaaimamatu ja tugev naine satub kokku meeskangelasega, kellega koos tohutute jõudude vastu astutatakse ja raskuseid ületades saadakse jagu ka mineviku painavatest mälestustest ning koos lennatakse minema plahvatusest, mis kõik pahad õhku laseb.
   Tegu on diktaatorist vabanenud Rumeeniaga, mille Ida-Euroopalik atmosfäär peidab endas õudust nimega Vlad Tepes. Vampiirimüüt saab teaduslikuma spinni ja igasugused vereteadlased nuputavad kuidas see asi ikka toimib. Röövitakse lapsi, tapetakse eksabikaasasid, süütud saavad surma kuid lõpuks lunastab armastus kõik. Dracula lehvitab veel järele. Täitsa möga, ma lihtsalt tunnen sundust kõik ta raamatud läbi lugeda aga see on vist sama mage, kui "Carrion Comfort". See pole tegelt eriline õudukas, isegi 90ndate alguses oli see vaid thriller with supernatural undetones. Lugesin nõnda, et skippisin igasuguseid ilma-, maastiku- ja musistseenide kirjeldusi ning hüppasin tegevuse juurde mis oli kõik ette teada lugematutest klišeedest. No ma ei tea, 3/10.

Dan Simmons "The Endymion Omnibus" (2005)

“To see and feel one's beloved naked for the first time is one of life's pure, irreducible epiphanies. If there is a true religion in the universe, it must include that truth of contact or be forever hollow. To make love to the one true person who deserves that love is one of the few absolute rewards of being a human being, balancing all of the pain, loss, awkwardness, loneliness, idiocy, compromise, and clumsiness that go with the human condition. To make love to the right person makes up for a lot of mistakes.” 

"Hyperion" ja "Fall of Hyperion" on legendaarsed ulmeteosed. Cantose kolmas ja neljas osa on eelmistest mitmeti erinevad. Vähemalt nii mulle kunagi tundus, sest esimesed kaks osa jätavad nii suure mulje. Simmons ehitab üles peene maailma koos tugevate tegelastega ning kisub need lõpus maha. Julge samm. Ühest küljest võinuks ta ju alati oma tegevuse Hegemooniasse jätta ja seal märulit teha. Nagu Silenuse "Dying Earth" sari, mille esimene osa oli menukas ja edasi läks järjest läägemaks, kuna pakkus raha nimel lugejatele sama vana ülessoojendatud suppi. Selle asemel oleme liikunud edasi pea kolm sajandit teise osa lõpust ja universumis on mitmed muudatused. Ja suuremad veel tulemas.

   "Endymioni" raamatud võtavad aina süveneva, filosoofilisema tooni. Ikka ja uuesti müts maha Simmonsi ees, kes julgeb niimoodi süvitsi minna. Lihtsam on jätta kõik ju ulme pealiskaudsele tasandile, kus on madin, intriigid ja muu lavakaunistus. Sari võtab aga käsile inimkonna reaalsed küsimused, nagu evolutsioon, armastus ja meie roll universumis. Meie ja elu roll üldisena. Kristluse moonutatud vorm koos TehnoTasandiga on seekord pahalaste rollis ja Veristaja muutub veel vägevamaks kolliks. Maailmad, kus Raul ja Aenea reisivad, on düstoopiate ja utoopiate vahepealsed - Rauli rännakud annavadki enamuse raamatu sisust ja eks ta hiljem ka selgitab, kuidas ta teadis, mida kuskil kaugel keegi teine mõtles või ütles. 

   Igasuguse tehnika taga seisab hoopis armastuse jõud. Simmons on ise läbi oma raamatute kütkestatud kirjanikest ja loovast teost üldiselt: siin seletab ta, kuidas luuletajad ja kirjanikud on alati olnud kontaktis nende jõududega, millest kõik hiljem osa saavad. Selles mõttes võib see raamat peletada veidike tranditsioonilise ulme või esimese kahe osa fänne. Kisub suhteliselt metafüüsiliseks või "läägeks". Samas on raamatus esitletud nägemus evolutsioonist ja elu kohanemisest väga huvitav ja teedrajav.

   Miinusteks pean mainima kirjelduste venivust. Kuidas Raul erinevaid planeete kogeb või kuidas mitte just kõige põnevamaid asju teeb. Paneb lugemisele veidi pidureid peale, kuskohas esimesed kaks osa on tempokad. Tihti olidki põnevamad kohad need, mis viitasid esimeste osade tegelastele või sündmustele. Venis ja venis, kuigi vist nii see oligi mõeldud. Ja see armastusloo liin, mis kõike läbis... heartbreak city! Noh, sai nutta ja sai naerda, kõike sai. Ah, mis ma ikka patran.

Dan Simmons "Flashback" (2011)

America, 2036: a wasteland in economic ruin. Terrorism and ultra-violence plague a once powerful society, whose only escape is to numb itself on flashback a euphoric yet cripplingly addictive drug that allows its users to re-visit their happier, past experiences. Ex-cop Nick Bottom is about to receive a proposition. Flashback dependency has taken his badge, his reputation, and the love of his son. All he has left are the flash-induced memories of his beloved wife, Dara, taken from him in a tragic car accident. Now powerful magnate Hiroshi Nakamura needs Bottom's services, and, in particular, his memories. As head of the original investigation into the murder of Nakamura's son - an unsolved and seemingly impossible mystery - Bottom's flashbacks now, six years later, hold the key to solving what was the toughest case of his career. But as Nick delves deeper, the harder it becomes to trust those around him. And when he uncovers a connection to Dara's death, it is not only Hiroshi Nakamura who wants answers.

Selline tagakaanetekst. Düstoopilises tulevikus on radikaalne Islam alla neelanud Euroopa ja paljud muud paigad. Ühiskond laguneb, mehhiklased võitlevad neegritega ja Ameerika on alla käinud, olles maailma areenil suhtelisel marginaalne jõud. Selles masendavalt muserdavas maailmas on liikvel aine nimega flashback, mis laseb kasutajal eredalt läbi elada mälestusi, mille ise välja valib.
   Sisult on see traditsiooniline krimka, ainult tuleviku võtmes. On allakäinud detektiiv, kes järsku tähtsate ninade poolt suure keissi külge pannakse ja hargnema hakkavad aina ohtlikumad ja salapärasemad sündmused. Pole just Simmonsi säravaim moment. Lugesin enne ostmist ka arvustusi, muidugi viskasid ameeriklased ennekõike talle ette poliitilise korrektsuse puudumist. Raamatus on peavaenlaseks radikaalne islam ja selle kõrbeusundi napakad esindajad. Euroopa Liit ja  Ameerika ning Hiina on võlakriisi ja töötuse tõttu laiali lagunenud ja tõusvad riigid nagu Jaapan ning Iraan võitlevad oma tükkide pärast.
   Simmons on kirjutanud kolm krimkat, mida pole veel hankinud ja kunagi vast peaks. Igatahes oli selline mitte kõige põnevam lugemine. Enamvähem etteaimatav süžee, kuigi see tulevikuvärk tundus huvitav, kuigi veidi pessimistlik. Et kõik laguneb laiali ja iga rahvus hakkab teise vastu kohe sõdima jne. Ei tea, kas inimesed ikka nii totakad on. 

Dan Simmons "The Fall of Hyperion" (2004)

“The Great Change is when humankind accepts its role as part of the natural order of the universe instead of its role as a cancer.” 

Simmonsi neljaraamatulise saaga teine osa möödus päris kiiresti. Jällegi kummitab mind kasutatuna ostetud raamatu sees olev pühendus Johnile. Nüüd mõtlen, et... too lugeja ei kinkinud raamatut mitte kellelegi. See oli John Keatsile, kas siis reaalsele isikule või raamatus taastatud projekt-kübergile. Seejärel sattus raamat müüki, et kellelegi teisele lugemise läbi elamust pakkuda. Päris kena idee, selline sisemise valguse levitamine. Selle raamatu efekt panebki, vähemalt natukeseks, mõtted sedapidi käima. Raamatu lõpupoole ilmuv, võib-olla liigagi romantiline "armastus kui reaalne jõud Universumis" mõte on peaaegu lääge, aga eks me ole ka selline kibestunud ja materialistlik lugejaskond. No see ulmelugeja. Kus on ulmes armastusele kohta, kui vaid vahel peategelase poolt rabatud kõrvalrolli täitva, suurerinnalise naise jalge vahel? Ulme on üldiselt mehine või noh... mis eksperti ma siin mängin, küll saan selle eest hiljem kaela!
   Vaadates seda Veristaja tegelaskuju, siis tundub mulle, et olen seda "arhetüüpi" ennegi näinud. See on Simmonsil olemas raamatutes"Carrion Comfort" (vanaeidest psüühiline vampiir), "Summer of Night" (too koletuslik kellatornis "elav" peapaha), "Drood" (müütiline, pea supervõimetega kurikael) ja "The Terror" (britte stalkiv lumekoll). Alati kergelt erinevates toonides esineb mingi üleloomulik Vari, kes on pea peatamatu ja inimeste vaenlane. Meenus Carpenteri Michael Myers, kes on peaaegu surematu ja hävitamatu looduse jõud. Selline jõud mängib paramatut rolli, ajades liikvele tegelased ja utsitab neid tagant. 
   Ka on tal üsnagi teemas holokausti teema, kus inimkond on tervikuna hävingu äärel ja satume sinna alguses vaid oma arrogantsuse tõttu. Seejärel, olles kurjuse sünnitanud, hakkab see juba ise kasvama ja ähvardab meid lõpus alla neelata. Muidugi tegeleb ta just suurte ideede kallal, mis hõlmavad meid alati kummitavaid küsimusi Jumala, tuleviku, reaalsuse olemuse ja muu säärase kohta. Mu jaoks pole see Hyperioni seeria seetõttu vaid puhas ulme, vaid omab ka mingit vaimset külge, kus autor tabab reaalsuse noote. No satub soonele, kus läbi ilukirjanduse suudab kanaldada lugejani midagi jumalikku. Õnnestunud looja teema. Ka sellest kirjutab ta teoses läbivalt - looja ning loodu suhetest ja arengust. 
   "Endymion" on tohutult süngem, kus inimkond on siiski osalt allakäinud ja religioosne terror ruulib. Selle raamatu lõpus valitsev helge toon muutub tulevikus mõneks ajaks hästi süngeks aga ka sellel on oma eesmärk. Nagu mulle väljamõeldud juttude juures meeldibki, on Hyperioni seerias sees filosoofiline ja hingeline iva, mida autor teps mitte demonstreerida ei häbene. Tegelikult ongi seda raamatut kandev ja saatev säde just hingeline ja kogu kosmosetrall ning scifi kräpp on sellele lihtsalt vajalikuks taustaks. Niisama meelelahutusena on see kindlasti huvitav raamat mitmete seast, aga tänu autori julgusele minna sügavamale ja torkida neid "imalaid" hinge teemasid on seerial just see laiem ulatus ja sealt ka tõeline kestvuspotentsiaal tulevikus sirguvate põlvkondade jaoks. Klassika.

Dan Simmons "Hyperion" (2004)

“In the beginning was the Word. Then came the fucking word processor. Then came the thought processor. Then came the death of literature. And so it goes.” 

Tegu on 2004. aasta väljalaskega, kus koos esimene ja teine osa. Loen esimest korda seda inglise keeles, kuna eestikeelne tõlge on väga hea ning alles viimasel ajal mõtlesin seeria taas üle lugeda - seekord siis autori keeles.  Kuna tegu on viie euro eest ostetud kergelt kasutatud raamatuga, leidsin seest ka pühenduse eelmisele omanikule "John, for all your nice long times in our last week apart.... Love me. xxx" Minu jaoks on see hästi huvitav, kuna üks teise kesksetest tegelastest või tegelase varjust on luuletaja John Keats.
   Praeguseks ajaks võib teose kindlasti ulmekirjanduse klassika alla liigitada. Tulemas on isegi seeriapõhine sari/film ja mida populaarsemaks teos saab, seda enam hakatakse seda tõsiselt lahkama. Seetõttu on natuke kohmetu tunne seda arvustada, sest mida selle kohta juba öeldud pole? Peaks huvi pärast selle halbu arvustusi sirvima... Igatahes võin alustuseks öelda, et teos taastas kunagi mu usu ulmekirjandusesse, mis oli juba noores eas suhteliselt kadunud. Igasugune scifi tundus tobe ja lääge, iga teos sama nagu eelmine. Noh, siis polnud välismaa raamatud nii kättesaadavad ja lugesin meie riigis ilmunud tõlkeid läbi raamatukogude. Olles "Hyperioni" esimesed tosin lehekülge lugenud, sain aru et tegu on erilise raamatuga. Mõnus tunne, kui tead esimestest lehtedest alates, et sa hakkad teost nautima. 
   Raamatu üldiseks taustaks on saanud tulevik (28. sajand), kus inimkond on levinud sadadele planeetidele ja masinad on saavutanud singulaarsuse, ehk arenenud eneseteadvuseni ja seejärel loomulikult inimestest intelligentsemateks muutunud. Maa on hävinud läbi kogemata valla pääsenud musta augu ning nüüd elame niiöelda tähtedel. Põhiliselt laseb inimene heaoluühiskonnas nagu liugu, teaduslikud saavutused on taandunud meelelahutuse tasemele - oleme andnud end tehnoloogia kätesse, ehk siis meie eest teevad ja mõtlevad suuresti tehisteadvused. Inimesed naudivad progressi hüvesid ja on ikka keskkonnavaenulikud. 
   Tegevus ise jõuab lugejani siis, kui ühel Hyperioni nimelisel planeedil hakkavad avanema salapärased Ajahauad ning samas on lähenemas sõda inimkonna ja neist kunagi lahkulöönud hõimu vahel. Suur sõda tulemas. Ometi kutsutakse Ajahaudade juurde traditsioonilisele palverännakule seitse inimest, kellel igaühel oma lugu... Ja need lood võtavad suure osa raamatust. Koos rändama asudes jutustab igaüks neist  "oma loo". Iga lugu on tegelikult omaette lühiromaan, südantlõhestav ja paeluv. Kuna olen seda sarja mitu korda varem lugenud, jätsin preestri ja juudi lood vahele. Simmons on tuttav igasuguste žanridega ja nii on raamatus detektiivikat, madinat, intelligentset teoloogilist tralli kui ka horrorit. Ja igasuguse veristamise toob lavale muidugi... Veristaja. 
   Ma pole ikka veel midagi uut öelnud. Hmm. Mulle meeldib see teos, kuna see tegeleb muidugi inimkonna suurte probleemidega ja samas on seal üksikindiviidid oma muredega. Igaühel on eraldi saatus ja elu, mis põimuvad raamatus ühtseks liiniks ja kuidagi suudab Simmons selle huvitavana ja mittemonotoonsena hoida. Pluss on mulle eriliselt meele järele igasugused ajarännud ja sellega kaasnevad, aju väänavad paradoksid. Ja lõpuks reisitakse tulevikus ja mingis mõttes ka minevikus. Palverändur Silenuse lugu räägib sellest mis tähendab olla luuletaja, Looja ja inimene. On ka lugusid armastusest, no kõigest. Kusjuures paneb kaasa elama ja kaasa tundma. 
   Igasugused akadeemilised lahkamised jäägu tulevikku, las olevikku jääb vaid akadeemiline lahmimine! Kui keegi, kes pole kunagi ulmest huvitatud olnud küsiks minult mingit teost, mis ta meelt muudaks, siis annaks selle. Kui see ta külmaks jätab, siis on mul temast täitsa kahju kohe. 

Dan Simmons "The Crook Factory" (1999)

   "Hemingway is physically graceful and imposing, Mr. Director, while at the same time the man can be clumsy as an ox in a phone booth. His vision is not good, yet somehow he manages to be an excellent wing shot. He hurts himself constantly. I have seen him run a fish hook through the ball of his thumb, split a gaff and ram splinters into his leg, slam a car door on his foot, and slam his head into a door frame. If he has a religion, it is exercise; he urges all those around him to immerse themselves in one violent for of exercise or another - even to the point of ordering his executive officer on the Pilar, a millionaire named Guest, to do road work and run several miles a day with the current Mrs. Hemingway. Yet at the earliest sign of a sore throat or cold, Hemingway will take to his bed for hours or days on end. He is a habitual early riser, yet he often sleeps in until late morning."

   Dan Simmonsi ulmeraamatute tetraloogiat, koondnimetusega Hyperion Cantos, on siinses blogis juba arvustatud-mainitud. Mida aga Simmonsi loominguga korraks kokku puutunud inimene teada ei pruugi, on fakt, et tüübile meeldib oma lugudes kujutada reaalseid kohti ja ajaloolisi isiksusi. Tegelt on seda tunda ka juba tema Hyperioni saagas, kus tuuakse keeruliste protsesside kaudu tagasi kirjanike taastatud isiksused jne. Näiteks on Simmonsilt ilmunud suurepärane romaan "Drood", mis käsitleb Dickensi ja tema läheda "sõbra" seiklusi kuratliku antikangelase otsingutel läbi tolleaegse tumedatoonilise Londoni allilma.
   "The Crook Factory" keskendub Hemingway spioonivõrgustikule 1942. aasta Kuubas. Jah Ernest Hemingway organiseeris omaalgatuslikus korras spioonivõrgustikku, mille lõppsihiks oli Natsi-Saksamaa agentide tabamine ning "hundikarja" allveelaeva uputamine käsigranaatide ning tulirelvade abil. Vot mis mees ta oli.
   Autori väitel on 95% loost tõsi ning seda kinnitavad ka FBI kaudu saadud, ennist salajastena hoitud toimikud.  Ma pole ammu enam spioonikaid lugenud, kunagi lapsepõlves ikka sai seda tehtud. Kõik oleks tavapäraselt klišeeline, kui tegelased oleksid olnud must-valged kangelased/pahad ja muu standartne trall. Loos saadab kurikuulus Hoover fiktiivse FBI agendi (kelle silme läbi siis Hemingway ja tema Crook Factory meeskonnaga kohtume) kuulsal kirjanikul silma peal hoidma. Hemingway kirjeldustele ja olemuse tabamisele on kulutatud palju aega ning mis kõige lahedam - keset natside küttimist Kuuba väikesaarte luidete vahel jutustab H. sõpsile romaanide kirjutamisest.
   Agent sümboliseerib seda lugejat, kellele kirjutamine võib endalegi võõras olla. Hemingwayd vaadatakse kaugest, kahtlustavast vaatenurgast: kas ta on siis see mehine ulukikütt, poksija, härjavõitleja, sõjaveteran? Mind huvitasid ka raamatus lendavad faktid ja ajaloolised sündmused, millega ei pakutud just üle, kuid Saksamaa, Inglismaa ja Ühendriikide luureteenistuste kolmetähelised nimetused ajasid vahepeal juhtme kokku. Põhimõtteliselt komistab Hemingway oma amatöörliku luuremänguga tõsisele operatsioonile, kus põrkuvad mitme suurriigi huvid. Nagu luureringkondades tavaks, ei lähe miski plaanitult. Inglismaa luureteenistust representib näiteks Ian Fleming. Ka mainitakse ära noore JFK seostus natside agendi keppimises ning kuidas Hoover FDR naist jälgida lasi. Keda kotib ajalugu ja põnevus, võiks pilgu peale heita.
   Raamat ise on põnevik ning küllaltki erinev Simmonsi Hyperioni teemast. Olles muutunud tema "fänniks", on mul riiulites olemas pea kõik ta teosed ja seega on huvitav jälgida tema üleminekut õudukatelt ja ulmekatelt aina reaalsemate teemade juurde. Näiteks on üks ta hiliseim romaan "Terror" Sir John Franklini kadunud loodeväila ekspeditsioonist, kus meeskond jäässe kinni jääb... Mis nendega juhtus, me täpselt ei tea: sealtmaalt Simmons lünki täitma hakkabki. Samamoodi selle raamatugagi, kuna Hemingway tollastest tegemistest nagu midagi kirjutatud pole ja elulooraamatud ei oska ka miskit tarka kosta.
 

"Why do you do it?" I said softly. The breeze blew a few mosquitos away from my face. The line of surf was glowing in the late twilight.

"Do what?"

"Write fiction rather than write about true things."

Hemingway shook his head. "It's hard to be a great writer. Lucas, if you love the world and living in it and you love special people. It's even harder when you love so many places. You can't just transcribe things from the outside in, that's photography. You have to do it the way Cézanne did, from inside yourself. That's art. You have to do it from inside yourself. Do you understand?"

"No," I said.

Dan Simmons – Endymioni tõus (2006)

Sarnaselt “Hyperioni langusele” (kus on ülijutustaja kübriid oma unenägudega) on siin (ja tegelt ka “Endymionis”) nagu üks ülijutustaja ehk Raul, kes on siis omandanud Aenaelt mälestuste nägemise võime (ehk surnute ja elavate keele) ja seeläbi siis jutustab Schrödingeri kassina vangipõlves takkajärgi (ettejärgi ongi sutt raske jutustada – kuigi! - ulmekirjandus või nii) juhtunust eri tegelaste kaudu – kes võivad olla ka üpris marginaalsed (no kuidas kellele). Raamatu sündmustik on natuke laialivalguv või siis liialt laiahaardeline, eks see tekst vähe new age või emo ole, kui läheb Aenae missiooniks, kõik need eri vendade ja eluolluste sõprused ning maailmakõiksuse sünergia jne. Aga noh, nagu teada, on üks armastus üks üleütlemata tore asi.

“See, kui sa oma armastatut esimest korda alasti näed ja tunda saad, on üks puhtamaid ja jäägitumaid ilmutusi selles elus. Kui universumis leidub mõni õige religioon, siis see kas hõlmab selle kokkupuute tõde või jääb igavesti õõnsaks. Kehalise armastuse jagamine selle ainsa ja õigega, kes seda armastust väärib, on üks väheseid absoluutseid hüvitusi inimese elus, mis korvab kogu valu, leina, piinlikkustunde, üksilduse, idiootsuse, kõik kompromissid ja saamatuse, mis on inimelu lahutamatu osa. Kehalise armastuse jagamine selle ainuõige inimesega korva hulga puudusi.” (lk 368)

Raamatus on vast kaks kohta, mis tõrguvad kujutlusele (heas mõttes) allumast – ehk siis Rauli langemine sellel atmosfääriplaneedil ja teiseks muidugi Heidikute Tähepuu kirjeldus. Ent tore, kui on mida ette kujutleda. Ja 666. lehekülg on oma numbrit väärt. Mille pärast Veristaja sinna Silenuse hauale nii hardunult jäi? Vabandust, et pole selle tetraloogia taaslugemise puhul ühegi raamatu loost kirjutanud, no juhtus noh. Ja eesti tõlgete kaanekujundused pole nagu üldse head.

“Naatsareti Jeesus sisenes Siduvasse Tühjusse. Me teame seda. Tema hääl on üks selgemaid nende hulgast, kes räägivad surnute keeles. Ta jäi sinna küllalt kauaks, et jõuda vastutuse ja püüdluse järgmisele tasandile – elavate keele õppimiseni. Ta õppis selle piisavalt hästi selgeks, et kuulda sfääride muusikat. Ta jõudis voogavatel tõenäosuslainetel küllalt kaugele, et näha omaenese surma ja oli piisavalt vapper, et seda mitte vältida, kuigi ta oleks seda võinud. Ja me teame, et ta õppis – vähemalt üks kord, ristil suremas olles – tegema seda esimest sammu – liikuma läbi ja üle Siduva Tühjuse aegruumivõrgu, ja ilmus oma sõpradele ja jüngritele tulevikus, mitu sammu edasi sellest hetkest, kus ta surres ristil rippus.” (lk 424)

Dan Simmons – Endymion (2002)

Kui esimene raamat on eepiline, teine adrenaliinilitakas, siis kolmas on isiklik või intiimne ehk siis midagi arenguromaani laadis (või mitte) – Rauli ja de Soya odüsseiad Aenae pärast, mäng käib üle meeste peade (või on nad natuke vales kohas vette visatud), nad on suured etturid Paxi ja Tasandi võimuvõitluses (ehk siis: “tooge mulle Aenae pea”). (Aga tegelikult.) Kuna kangelaste hulk on langenud talutavuse määrani (3+2+1), on nüüd võimalik tegelastesse süüvida ja neil endil hea kildu visata, ja seda muidugi seoses maamats Rauliga, kellest peaks potitatama Sangar. Igatahes saab siin raamatus itsitada kõiksugu kangelaslikkuse kõrval, ehk siis: Simmons on taas jutustamisviisi meisterlikult muutnud.

“Vajutasin 'edasi' mustrile ja me hakkasime lendama ülesvoolu, võssakasvanud võlvi poole. “Kas sa saad minuga läbi kaugsiirdeportaali rääkida?” küsisin ma.
“Käivitatud portaali?” küsis laev vastu. “Kuidas ma saaksin seda teha, härra Endymion? Te oleksite siis valgusaastate kaugusel.”
Sellel laeval oli eriline oskus mulle tunda anda, et ma olen rumal ja mats. Kuigi tema seltskond mulle harilikult meeldis, pean tunnistama, et mul polnud eriti midagi selle vastu, et ta meist maha jäi.” (lk 288)

Ahjaa, raamatu lõpupooles hakkab teksti ilmestama kolmas mõttemaailm ehk siis Veristaja inimlaadne koopia Nemes, kes/mis on järjekordne Tasandi kurjusprojekt inimkonna sünapside allutamiseks. Pisarakiskuja on Aenae vandersellide Sol Pacemi läbimine, kõigepealt jäävangis rähklemine (jõgi, brr!) ja seejärel Nemesi hävitustöö planeedi pärismaalaste kallal (oh!). Epic yeah on Veritseja ja Nemesi duell, wunderbar möll. Eks omaette lõbu on jälgida Paxi poolt ajaloo ümberkirjutamist.

Kui Hyperioni lugudes on surmasau Hegemoonia ohvitseride hallata, siis Paxi aegadel käsitlevad seda ilget relva juba tavalised reamehed. Natuke arusaamatuks jääb ristikuju vastuvõtnute vananemine – peale surma moodustuvad kehajäätmetest ikka samaealiseks jne, aga mis siis saab neist, kes nö naturaalselt vananevad, millisena nemad taassünnivad? Vist vanadena.

Ja muidugi, need ristikujudega elluäratamised kullerlaevadel, mis mind viimasel ajal hägusalt painasid (ja kui palju valesti mäletamist sellega seoses, jeerum küll).

“Need on inimesekujulised polstrita terasalused, mis meenutavad pigem lahkamislaudu kui voodeid. Alustel on püstservad – de Soya on kindel, et nende ülesandeks on hoida vedelikku suure raskuskoormuse juures maha loksumast – ja ta taipab, et ainuke kompenseeriv jõuväli laevas on mõeldud ümbritsema neid voodeid, nii et pulbristunud ihu, luud ja ajuollus lõpupidurdusele järgneva kaalutusperioodi ajal lendu ei tõuseks.” (lk 66) 

“Ükski kolmest šveitsi kaardiväelasest ei lausu sõnagi. Kõik nad mõtlevad ilmselt surmale surmas, mis siis järgneks – hukule, millele ei eelne vähimatki hoiatust. Nad jääksid oma kiirendusvoodites/elluäratuskambrites magama nagu harilikult ja lihtsalt ei ärkaks enam kunagi... vähemalt mitte selles elus. Ristikuju sakrament on tõeliselt imeväärne – see suudab taaselustada tükkideks rebitud ja plahvatanud surnukehad, annab tagasi keha ja hinge nendele uuestisündinud kristlastele, kes on maha lastud, põletatud, nälga surnud, uppunud, lämbunud, surnuks pussitatud, lömastatud või haiguste ohvriks langenud – kuid sellel on omad piirid: väga pikaajalise kõdunemise vastu on see võimetu, ja sama kehtib ka laeva planetaarmootoris toimunud termotuumaplahvatuse puhul.” (lk 454-455) 

“Raafaeli mootor on suurel määral pettus: kvantkiirusele liginedes saadab see signaali meediumile, mida kunagi nimetati Siduvaks Tühjuseks. Mujalt tulev energiaallikas käivitab kaugseadise, mis rebestab selle meediumi ühe alltasandi, murdes end läbi aja ja ruumi struktuuri. See rebestus surmab silmapilkselt inimestest meeskonnaliikmed, kes hukkuvad agoonias – rakud rebenevad, luud jahvatatakse pulbriks, sünapsid ütlevad üles, soolikad väljutavad oma sisu, elundid muutuvad vedelaks. Need detailid jäävad neile teadmata: kõik mälestused viimastest mikrosekunditest täis õudust ja surma kustutatakse ristikuju rekonstrueerimis- ja elluäratustöö ajal.” (lk 529)

Dan Simmons – Hyperioni langus (2000)

Jutustamise muutus võrreldes eelmise raamatuga on üpris muljetavaldav – esmateos on pea eepiline voolamine, siis siin on vägagi tormiline möll, siuh-säuh vahetuvad vaatepunktid, mineviku vaatlemise asemel tormab mõni hoopis tulevikku võitlema, on selline peadpööritav seikluste karussell; kõike seda möllu markeerib kasvõi peatükkide ehitus – palju-palju lühemad eelmise raamatuga võrreldes, esimeses pooles näiteks suisa mõneleheküljelised, raamatu teises pooles hakkavad peatükid üldse hajuma eri kangelaste lugudeks: ühesõnaga, justkui GRR Martin ülehelikiirusel (või siis vastupidi – nagu Martin saanuks puuga pähe enne oma sarja kirjutamist). Tegevus toimub enamvähem reaalajas, mis mahub mõnda päeva. Ainult et... enamasti läbi ülijutustaja Severni unenägude. Finaal on üpris müstiline ja lõpp päris pateetiline.

“Ogapuu tundus koosnevat samasugusest terasest ja kroomist ja kõhrest nagu Veristaja; ilmselgelt tehislik ja samas ometi kohutavalt orgaaniline. Tüve läbimõõt jalamil oli kaks- või kolmsada meetrit, alumised oksaharud olid peaaegu sama jämedad, kuid väiksemad harud ja ogad ahenesid peagi stilettpeenikesteks, hargnedes oma kohutavaid läbitorgatud inimvilju kandes taeva poole.
Võimatu, et selliselt läbipuuritud inimesed kaua elada suudaksid; topeltvõimatu, et nad selle väljaspool aega ja ruumi asuva koha vaakumis üldse elus püsiksid. Kuid ometi nad elasid ja kannatasid. Kassad nägi, kuidas nad väänlesid. Nad kõik olid elus. Ja kõik kannatasid valu.
Kassad adus seda valu nagu võimsat alalävist heli; kurdistavat katkematut valusireeni, nagu vajutaksid tuhanded oskamatud sõrmed tohutul valuorelil mängides tuhandetele klahvidele. Valu oli füüsiliselt nii tuntav, et ta heitis pilgu eretavasse taevasse, nagu oleks puu tuleriit või hiiglaslik valguskiir, mis valu lained selgesti nähtavale toob.” (lk 262-263)

Luulelugemine käib ikka üle kivide ja kändude, nende interpreteerimine on liig mis liig. Ausalt öeldes ei saa senimaani aru, mis see Veristaja on ja mis mõttega need Sargad ajas tagasi liiguvad (ja seda peale enam kui 1000 lk lugemist...). Omamoodi põnev kui tekst praegu ümber kirjutataks / mugandataks (raamat ilmunud 20 aastat tagasi), et “tänapäevastada” tehnilist keelt (no samas peaks seda siis iga 10 aasta pärast uuendama).

Nojah, viited esmalugemise postituses.

“Ma mõtlesin sellele, kui harv nähtus oli viimastel sajanditel olnud märatsev rahvamass: pööbli tekkimiseks on vaja avalikke koosolekuid, ja meie aja avalikud koosolekud kujutasid endast Kogumuse või teiste andmesfäärikanalite kaudu suhtlevaid üksikisikuid; on raske tekitada massikirge, kui inimesi lahutavad kilomeetrid ja valgusaastad ning neid ühendavad vaid sideliinid ja laussideniidid.” (lk 331)

Dan Simmons – Hyperion (1998)

Tagasihoidlikult arvates tundub Simmonsi sari olevat parim, mida olen ulmekirjandusest lugenud. Ja lugenud olen vähe. Põrisevad kosmoselaevad, dramaatilised saatused, plahvatavad planeedid, ülihull Veristaja, sisukad tegelased, metatraagika ja mis kõik veel – midagi enamat kui tavaline hea romaan (ja sari). Mäluprobleemid muidugi takistavad mäletamast kahe aasta eest loetut, aga vähemalt on pagana mõnus uuesti lugeda – kui esimesel korral käis parajalt närvidele nende palverändurite pikkade eellugude läbimine (Weintraubi lugu on ikka konkurentsitult kõige igavam, kõik see laps ja Aabraham, ökk), siis nüüd võtad kohe mõnuga (et siis Konsul ja PS on süüd Racheli õnnetuses?), sest – üllatus-üllatus – need lood omavadki mõnesugust tähtsust.

Kui sukelduda hetkeks arvude maailma, siis selgub selline pingerida palverändurite lugude pikkusest – Brawne 81 lk, Hoyt 65 lk, Weintraub 58 lk, Silenus 52 lk, Kassad 49 lk ja Konsul 48 lk, mis teeb ühtekokku 353 lehekülge kogu raamatu 449 leheküljest. Ehk siis u 78% raamatust. Põnev, kas pole?

Heidikud ja transhumanism, aga see rohkem järgmiste raamatute värk, millest ei hakka kunagi kirjutama. Ausalt öeldes inspireeris taaslugema see mõistusele vastuvõtmatu kirjeldus “teleporteerumisel käiteldavatest inimkehadest”, aga ses raamatus sest polnudki juttu. Kas siis tõesti tuleb järgmist lugeda...

“Rühm läks välja õhtujahedusse, varjates käega silmi taevast täitvate hääletute plahvatuste jalustrabava vaatemängu eest: erkvalged tuumasähvatused, mis levisid nagu laineringid üle taevassinise tiigi; väiksemad ja eredamad sinised, kollased ja erkpunased plasmaimplosioonid, mis ahenesid nagu vastu ööd sulguvad lilleõied; hiiglaslike põrgupiitsade välgumöll, kus väikeste planeetide mõõtu kiired niitsid valgustundidepikkusi kaari ja kooldusid tõrjesingulaarsuste rebengulainetes; hirmuäratava energia surve all hüplevate ja haihtuvate ning mõne nanosekundi pärast taastuvate kaitseväljade virmaliste sädelus. Keset kõike seda joonistasid leeklaevade ja suuremate sõjalaevade sinivalged tuumasabad taevasse täiuslikke sirgeid, mis meenutasid lõikekriime sinisel klaasil.” (lk 392)

Dan Simmons – Endymioni tõus (2006)

“Meie elemendid Tasandis – elemendid, kelle eesmärgiks pole mitte ainult inimsoo säilitamine, vaid ka teie liigiga mingis liidus püsimine – hävitasid John Keatsi kübriidi ühe koopia, kuid selle asemele loodi teine, kellel õnnestus oma põhiülesanne täita.
Ja selleks ülesandeks oli – teha sugu ühe kindla naisterahvaga ja luua “messias”, kes oleks seotud nii Tasandi kui inimkonnaga.” (lk 274)

Selles suhtes “halb” raamat, et tahad muudkui teada, mis edasi juhtub ja seetõttu muudkui kappad kiirkorras edasi (ja avastad, et jätsid miskit tähelepanuta). Neljas raamat on ka seepärast “tänamatu”, et sealsed ajasegadused puutuvad kokku esimese ja teise raamatuga – et kes kus mida ikkagi tegi. Ja mis paganama ajas see toimus.

Hyperioni seeria käib lainetena – kui esimene ja kolmas raamat on nagu indiviidikesksemad lood (no enamvähem), siis teine ja neljas osa on üüratud impeeriumite lood (vastavalt siis Hegemooni ja Pax; muidugi jätkuvad omad väiksed ajalood).

Alates käesoleva raamatu II osast muutub raamatusarja senine peatükindus (“Hyperion” tegelt... oli ka vist traditsioonilisem) – selmet iga intrigeeriva peatükilõpuga hüpata järgmisse peatükki hoopis teise intriigikeskkonda, liigub nüüd “Endymioni tõus” sirgjooneliselt edasi, Pax kaob tausta, ikka Raul ja Aenea siin ja seal.

“Silla teises otsas kaljuastangul seisab miski, mida varjavad tihedad pilved. Nemes lülitub termonägemisele ja naeratab, kui näeb, et see pikk kogu ei kiirga vähimatki soojust. Ta sondeerib seda oma otsmikku installeeritud radariga ja uurib kujutist: kolme meetri kõrgune, ogad, neli ülemõõdulist lõikursõrmedega kätt, absoluutselt radarpeegelduv kilpsoomus, vahedad terad rinnal ja laubal, hingamine puudub, õlgadest ja otsmikukidadest kerkimas lõikurtraat.” (lk 474)

Raul on ehk humoorikam kui eelmises raamatus, päris lõbusad on ta hinges pulbitsevad armukadedushood. Siin esindatud ka kosmoseerootika, Raul ja Aenea avastavad kaalutuse lihaliku poole.

Eelmise raamatu puhul sai mainitud rohelist ulmet, mis siiski järele mõeldes paneb pisut kukalt kratsima – et need Heidikud tahavad teha omamoodi nõukogudelikku jõgede ümberpööramist ning panna kõrbed (või siis gaasihiiud siinses kontekstis) haljendama – et kas nende ideaalid pole samuti... tasakaalu rikkumine, mitmekesisuse hävitamine?
“Muiri Vennaskond ja meie, Heidikute, lõdvalt seotud konföderatsioonid ei taha midagi vähemat, kui et kõigi planeetide pind, mered ja atmosfäär kõigi tähtede ümber elust rohetama lööks. Enamgi veel, me töötame selle nimel, et galaktika muutuks roheliseks... et selle köitraod... elu superstringid... ulatuksid naabergalaktikateni.” (lk 567)

Omamoodi naljakas, kuidas Simmons võimendab 20. sajandi konflikte edasi tulevastes kosmosetsivilisatsioonides – et palestiinlased ja neomarksistid ja kes kõik veel püsivad oma ideoloogiatega elus nii 11-12 sajandit hiljem ja igasugu kosmosekolgastes. Budistlikud lendurid (nt lk 300) sarnanevad üsna Windhaveni ametivendadega. Paavsti teotus toimub nii sobilikult lk 666. Braavo.

“ “Nii et puistan su tuha laiali?” sosistasin ma lõpuks.
“Jah,” sosistas Aenea peaaegu juba läbi une.
“Mu kallis armas tirts,” ütlesin ma, “sa oled üks morbiidne litsike.”
“Jah,” pomises mu Aenea. “Aga ma olen sinu morbiidne litsike.”” (lk 647)

baas

Dan Simmons – Endymion (2002)

“Pakkusin noolepüstolit algul ühele, siis teisele, kuid mõlemad keeldusid. Aenea ei soovinud üldse relva; android märkis, et ta ei saaks relva inimese vastu kasutada ja avaldas lootust, et ma olen läheduses, kui mõni tige loom teda taga ajab.” (lk 233)

3. raamatus hakkad juba ise kahtlema, et äkki Heidikud olidki Tehnotasandiga kambas ja hävitasid eelmises raamatus Hegemoonia? Või noh, Simmons laseb osa saada ajaloo tõlgendamise võimalusel.

Püüdsin kuidagi sõnastada seda tunnet, mis raamatuga kaasas käib ning see võiks olla “ebainimlik” - olukorrad, mida kogetakse, on inimlikult vastuvõetamatud. Näiteks see kullerite saatmine ja nende otseses mõttes taaselusta(u?)mine on iseenesest rets idee – et lähed surma ja loodad, et hiljem ärkad edukalt ellu tagasi, noh, see on mõistusele kuidagi vastuvõetamatu. Kangelastele (Raul, de Soya jt) on iseloomulik ebainimlike füüsiliste kannatuste läbimine (see jääplaneedil solberdamine oli ütlemata jälk). Igatahes mõjub hetkel igasugu ristide nägemine inimkehal pisut õõvastavalt.

Kui raamat algab igati vaikselt, siis mida lehekülg edasi, seda kipamaks läheb. Tõsi küll, peatükkide ühtmoodi lõpetamine on üsna kindel nipp lugeja töös hoidmiseks, ja vahel selline autoripoolne manipuleerimine muutub tüütuks – et noh, kaua sa ikka üht ja sama nippi kasutad. Kangelaseks on tavainimene (“üks meie seast”), kes satud kuidagi süüdimatult neisse seiklustesse ja on vajadusel igati humoorikas ja nõrkustega. Oh, ja Nemesi ja Veristaja mõõduvõtt on titaanlik ja vinge. Igatahes, mõnus lugemisvara. Arvasin, et juba kolmas raamat samal teemal ei saa just kõrgtasemel olla, aga meeldiv on eksida.

“Peletis oli kujult keerukas – massiivsed jalad, mille liigeseid ümbritsesid ogalised vöödid; lame labajalg, varvaste asemel kumerad lõiketerad ja kannas pikk nõgus teravik, mis võis olla ideaalne vahend soolte väljalaskmiseks; keerukas ülasoomus, mille siledat kroomkesta palistasid lõikurtraadi ribad; käed, mis olid liiga pikad, liiga liigeselised ja mida oli liiga palju – pikema ülemise kätepaari alla oli mahutatud veel üks lisapaar; ja olevuse külgedel rippusid lõdvalt neli suurt lõiketeradega varustatud kämmalt.
Kolju oli valdavalt sile ja veidralt piklik, ekskavaatorikoppa meenutavaid lõugu täitsid metallhammaste read. Olevuse laubal oli kumer lõiketera ja kõrgel ülal soomustatud koljul veel üks. Silmad olid suured, sügaval oma koobastes ja tumepunased.” (lk 595)

Huvitav oleks teada, kuidas Simmonsi arvates tuleviku kosmosetsivilisatsioonid väldivad asteroide ja muud sellist prahti oma planeetidele sattumast. Aga noh, eks siis ole tehnika teine.

baas

Dan Simmons – Hyperioni langus (2000)

“Ta ei olnud taskulampi kaasa võtnud; komistades liikus ta käsikaudu mööda koridori edasi, tundes õudust topeltfantaasia ees, et ta puudutab pimeduses midagi libedat ja külma või komistab ruumi, kus ta uuesti sündis ja leiab sealt omaenese laiba, millel on veel haua kõdulehk küljes. Dure kisendas, kuid see hääl mattus tema enda pulsi tornaadomühinasse, kui ajahoovused uue jõuga taas puhkesid.” (lk 250)

Kui “Hyperion” oli nagu kägisev kiiktool, siis see raamat on kui hõiskav karussell, tegevus pulbitseb üle ääre ning verd ja tuumalaenguid pritsib igasse hambaauku. Selle raamatu lugemine oli endale hea energialaksakas, viimaste lugemistega kaasnenud tuimus tekitas tunde, et enam ei tahagi raamatut kätte võtta (no aga kust narkar järgmise doosi leiab?).

Mõned juhumõtted.
Olen nii rumal (ja pealiskaudne), et senimaani ei saa aru, miks ja kuidas see Veristaja tekkis.
Klassikalist luulet on võimatu lugeda – nö võõrkeha; osa, mis nõuaks süvenemist, paatoslikku lugemishetke. Aga tahad hoopis seiklustega edasi kihutada!
Iga ulmekirjaniku kinnismõtteks tulevikust on hiiglaslikkus – hiiglaslikud tehnikaimed, hiiglaslikud pinnavormid – Maa ja minevik kui häbenetav kääbus.
Simmonsil on kassivaimustus Escherist, ikka on arhitektuur või hologrammid jms escherlikud.
Keegi võiks uurida (kindlasti on seda tehtudki), kuidas ulmekirjanikud näevad oma ulmades Kuu tulevikku – siin on taas Kuu ajaloo prügikasti vajunud. Kuu on nagu pinnuks silmas, arvatavalt tuleviku seisukohast tähtsusetu, aga kahjuks praeguses ajas ainus käegakatsutav saavutus (omamoodi 1960. aastate kosmosevaimustuse etteheide praegusele ajale?).
Roheline ulme: elagu eripärasus ja mitmekesisus – mis on muidugi igati tervitatav.

“Meie uus inimekspansiooniajastu ei maasarnasta midagi. Me ei pelga raskusi ja tervitame võõrapärasust. Me ei sunni universumit kohanduma... meie kohandume ise.” (lk 574)

baas

Dan Simmons – Hyperion (1998)

“Järjepidetul sündmustikul ja lõdvalt seotud proosal on omad poolehoidjad, kelle seas ma pole mitte viimane, kuid lõppude lõpuks, mu sõbrad, on tegelaskuju see, kes pärgamendil surematuse saavutab või sellest ilma jääb. Kas te pole kunagi endamisi mõelnud, et just praegu juhivad Huck ja Jim kusagil oma parve allavoolu mööda mingit jõge, mis jääb meile napilt kättesaamatuks, ja on palju tõelisemad kui see jalatsikaupluse müüja, kes mingi paari päeva eest aitas meil kingi jalga proovida? Kui seda sitast lugu kord juba rääkida tuleb, siis peaksite vähemalt teadma, kes selles esinevad.” (lk 168)

Tsiteerides klassikat: “Kui midagi öelda pole / Siis riimin” (Suuman) – ehk siis midagi peaks kirjutama raamatust, aga midagi öelda pole. Rist ja viletsus oli see lugemine, seeaseme sai aseainena igasugu kribu-krabu loetud.

Esimeste lehekülgede reaktsioon oli selline – huvitav, kas olen seda raamatut varem lugenud (ja selle edukalt unustanud) või on kogetud mõnd sarnast teost eesti autorilt või tõlgitult? Igatahes see palverändurite värk ja nende jutustused tundusid algul kuidagi struktuuriliselt tuttavad. Kõlab kirjandusvihkajalikult, aga kõik need palverändurite jutustused tõmbasid kõvasti lugemispidurit, asi hakkas mõneti meenutama nö seisundiulmet – muudkui jutustatakse eri lugulaule ning kulgetakse vältimatu huku poole; omamoodi “Apocalypse Now”. Kõige igavamad jutustused pärinesid Weintraubilt ja Konsulilt, pagana pisarakiskujad (või on lihtsalt varasemad lood jõudnud mälus tuhmuda?), nagu sunnitöö oli neist läbi närida. Lamia jutustus oli ehk kõige kaasaköitvam.

Raamatu lõpupool hakkas tasapisi huvitavaks muutuma, kõik need räägitud lood kõlksusid üha enam kokku. Mis varem võis tunduda oluline (nt Kassadi võitlus üksi Heidikute vastu), oli tegelikult tühine juhus või selgusid hoopis grandioossemad sepitsused. Ja Veristaja kuju on huvitav – nagu ürgõudus, ulme balrog, omamoodi kristlik saatan.

Kuigi Hyperioni ajastule on üsna iseloomulik lahtikistus praegusest ajast (tolle ajastu A ja O on mingi Hedžra nimeline mullistus), meeldib siiski Simmonsile toetuda praegusele kultuurimüüdile, tekstis leiavad oma koha nii Lincoln, Keats, Pound ja ports 20. sajandi nähtusi. Mis millegipärast tundub mulle pisut ebaloogiline – no kui palju praeguses eluolus kajastub nt 10. sajandi kultuur ja ajalugu? Iga tegelase jutustus erineb tavapärasest tekstist – Simmons püüab tarvitada nende puhul neile isikupärast kõnepruuki, kas siis lobedam või pühalikum või naksakam vms (üldine tekst on muidug üsna tavapäraselt nö kirjanduslik).

“Kui midagi öelda pole / Siis riimin”

hyperioni langus
endymion
endymioni tõus

baas
loterii