Naomi Kritzer - Cat Pictures Please and Other Stories (2017)

 

Olles paari Kritzeri lugu kogenud, oli juba mitu aastat plaanis seda kogumikku osta, aga noh, raamatu veidi kõrgem hind sundis jahtima vähe soodsamat hetke. Igal juhul, loetud see sai ja elamus on parem kui Kritzeri võitluskaaslase Kelly Barnhilli kogumiku puhul (Barnhill tekstide keskmine hinne 4,9; käesoleval kogumikul on see oluliselt kõrgem: 5,5).

Ka Kritzeril on mitmeid fantaasiatekste, aga põhirõhk siiski ulme poolel. Aga siit ei tasu otsida teaduslikku fantastikat või koguni kõrvaulmet, autor on eelkõige inimeste uurija ning ulmelisus on pigem võte fantaasiarikkamaks väljendumiseks. Ehk siis paljugi oleks võimalik realistliku kirjanduse võtetega läbi kirjutada, aga see oleks ju … palju tavapärasem.

Kritzer on kahtlemata nö humanistlik autor, ta tekstides on inimlikku soojust või koguni lootust paremale maailmale, kasvõi mikroskoopilistes mõõtmetes.

Omaette teema on nö lähiajaloo käsitlemine fantastilises võtmes, mis mõnel juhul paneb õlgu kehitama või siis ei teki haakumist. Aga siin vast pigem tegu lugeja kaugusega autori sellisest kogemusest ja kultuuriruumist.

Huvitav, et autor on alles viimastel aastatel kutsutud nö kõvemate koostajate temaatilistesse antoloogiatesse, loodetavasti nüüd saab Kritzeri tekste ikka mitmest kohast veel lugeda.

Cat Pictures Please • 6/10

Ace of Spades • 5/10

The Golem • 6/10

Wind • 5/10

In the Witch's Garden • 6/10

What Happened at Blessing Creek • 6/10

Cleanout • 6/10

Artifice • 6/10

Perfection • 5/10

The Good Son • 6/10

Scrap Dragon • 7/10

Comrade Grandmother • 4/10

Isabella's Garden • 6/10

Bits • 6/10

Honest Man • 5/10

The Wall •  4/10

So Much Cooking • 5/10

Naomi Kritzer - So Much Cooking (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Meenub, et esimese koroonalaine ajal oli kuskil juttu sellest tekstist, ja tõepoolest, tollastes oludes (oh, juba kaks aastat tagasi, need aastad on olnud kui igavik) võis see mõjuda ühtaegu muserdavalt ja lohutavalt.

Ehk siis lugu linnugripist, mis inimestele kandudes osutus õige surmavaks. Tulemuseks siis kõiksugu karantiinid ja esmatarbekaupade kadumine jms; sellega omakorda kaasnes rüüstamised ja muud rahutused jne, aga selles loos mainitakse seda möödaminnes. Peategelane on toidublogija, tekst koosneb blogi sissekannetest, mis kanduvad toidutegemistest õige eemale - sest noh, pole just kättesaadavat toidukraami, millest huvitavaid rooge valmistada (kartowlid!), aga samas on jätkuvalt lugejaid ja nö arvamusliidrina tuleb midagi neile pakkuda.

Elu on muutunud, muidu lastetule abielupaarile on nüüd lisandunud kaks tiinekast vennalast (sest vanemad peavad töötama ja ei taha riskida, et viivad toovad haiguse nendeni). Ja siis veel kaks last, ühe vennalapse sõber ja tema väikevend. Ja siis järgmine sõber ja järgmine. Koguneb siis kuus last, kelle vanemad ei puutu nendega kokku, kartuses, et võivad neid linnugripiga nakatada - aga peategelasel on aiaga maja ning neil pole vaja tööülesannete pärast välismaailmaga kokku puutuda. Ühes  majapidamises siis kaks täiskasvanut, viis tiinekat ja üks väikelaps.

Ja kuidas neid siis toita. Või tegevuses hoida. Ja üldse selge mõistuse juures püsida - seda enam, et väljaspool ei lähe midagi paremaks, pigem kogevad lapsed isiklikku traagikat.

Nagu ikka, inimlikku soojust ja natuke huumorit ja eripärasid; maailm on küll hull koht, aga see ei tähenda, et sina pead huntidega kaasa uluma. Eks see praegune olukord ehk langetab teksti hinnet, kuna … tüdimus (jajah, hoiatav näide on Tihhonovi “Maailmalõpu päevik”, kus need haiguselained jäidki venima kuni oma fataalse (ja ulmelise) lõpuni).

Naomi Kritzer - Honest Man (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Americana kelmilugu Kritzeri moodi ehk ühe naise elukäik Teise maailmasõja aastatest sajandivahetuseni, kes kolmel korral puutub kokku ühe triksterliku kelmiga - kes petab pettureid. Aga naine on aus ning seepärast teda kelm otseselt ei puutu.

Küll aga ennustab kelm naisele ta tuleviku, mis pole kuidagi mustlaslikult pahaendeline, mida saaks vaid raha põhjatusse kurku valamisega ära hoida. Ei - naise mees naaseb sõjast, nad saavad lapsed, nad kõik omandavad hariduse ja elavad kuni surevad. Ainult et mees sureb natuke varem ning nüüd on vana naine üksi silmitsi pahategijatega. Kuid taas ilmub muutmatult noor trikster ja pakub talle omamoodi abi.

Kuni loo lõpuni on selline vähe uimane värk, aga see viimane petuskeem oli kuidagi südantsoojendav (jajah, üsna omane järeldus Kritzeri lugudele, eksole).

Naomi Kritzer - Comrade Grandmother (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Vähe ajuvaba tekst ehk kuidas Baaba-Jagaa (ei teadnudki, et selline võiks olla korrektne nimi) päästis Teise maailmasõja keskpaigas (1941-1942) Nõukogude Liidu - seda tänu naisele, kes soovis näha oma sõjaväkke võetud armastatut ja et Nõukogude Liit pääseks fašistidest.

Baaba-Jagaa … nõudis fašistidest pääsemise hinnaks neiu armastatu elu. Neiu polnud niisuguseks ohverduseks valmis ning erinevate kokkulepetega jõutakse viimaks Stalingradi lahinguni, kus viimaks kohtusid ja hukkusid nii armastatu kui neiu. Aga fašistid peatati.

Ühesõnaga, üpris jabur värk. Lugu ilmus 2002 ja ehk siis see võis olla omamoodi lahe ettevõtmine, nüüd 20 aastat hiljem mõjub tobedalt (eriti arvestades, et lugesin seda teksti millalgi jaanuaris - kui tundus uskumatu, et putler midagi sellist korraldab). Aga noh, plusspunktid selle Baaba-Jagaa tegutsemise eest (jajah, hiljuti ilmus see Katherine Ardeni triloogia, eks ühe maagilise Nõukogude Liidu sõjaloo on kirjutanud ka näiteks Genevieve Valentine).

Naomi Kritzer - The Good Son (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Fantaasialugu haldjast, kes armub Iirimaad külastavasse ameerika neidu ning tuleb ta järel Ameerikasse elama (kuigi teda hoiatab haldjavend, et surelikega ei tasu jamada). Muidugi pole neiu teadlik oma austaja taustast, seega haldjas organiseerib endale kõiksugu dokumendid ja … vanemad. Ta nõiub selleks ära ühe lastetu vanapaari.

Ka neiu tutvub oma kaaslase perega, kõik on hästi, ainult et haldjas teab, et tegelikult ei saa ta end naisega siduda - kui ta seda tõeliselt teeb, peab ta olema neiuga kuni selle surmani, ise samal ajal vanemata (muidugi, on ka võimalus teada saada, milline elu seda neidu ees ootaks; aga selline lahendus ei meeldi haldjale).

Aga juhtub hoopis nii, et ta “emal” avastatakse ajuvähk, mis kiiresti edasi halveneb. Ühel hetkel jätab “isa” oma pere ning nüüd oma ema eest hoolitsemine eelkõige poja kätes. Ja tuleb välja, et ema pole midagi nii nõiutud.

Ehk lugu siis mitme nurga alt armastusest ja kaotusest, ja eks ka mitmel moel südantlõhestav. Iiri haldjas pole muidugi selline dramaatiline kuju nagu de Linti “Südame metsad” sisserännanud - temal on võimalik tahtmise korral naasta oma kodupaika. Aga nüüd … on uued juured.

Naomi Kritzer - Perfection (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

Lugu tähtedele laienenud inimkonnast, kes on seal arenenud õige mitmes suunas. Tegevus leiab aset planeedil, mida asustavad geenmuundatud inimesed - kõik on arendatud ühesuguse välimusega elanikeks ning sinna saabunud immigrandid peavad laskma end samuti samasugusteks inimolenditeks muuta.

Peategelane töötab patoloogina ning tal juhtub selline õnnetus, et üht sisserännanu kodaniku laipa töödeldes toimub sellel laibal miski nanotehnoloogiline reaktsioon, millele järgnenud hoop murrab peategelase nina. Sellise inetuse saab muidugi korda opereerida, kuid ilukirurgi juurde minnes satub ta enklaavi, kus elavad teiste maailmade inimesed, kel pole mingit soovi end põliselanike sarnaseks muuta. Ja oh imet, nendega suhtlemine on üks silmiavav kogemus.

Jällegi tekst, kus ulmeline pool on pigem toetav kui kandev, põhirõhk on ikka inimlikel küsimustel ja et “erinevus rikastab” temaatikal. Boonuseks on teksti läbiv taustaarutelu, et kas kohalikud peaks endale saba lisama, mis võiks lisada teatud mugavusi (aga samas kaasneks sellega füüsilise liigutamise vajaduse vähenemine). Arvamused jagunevad pooleks.

 

Naomi Kritzer - Artifice (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Lugu lähituleviku heaoluühiskonnast, kus kodanikupalgaga saab põhimõtteliselt rahulikult ära elatud - saad igapäevase leiva, tagasihoidliku eluaseme ning majapidamisroboti, mis kõige koduse eest hoolitseb. Ning vabal ajal võid tegelda kasvõi kaunite kunstidega või hobidega (ka nende eest on võimalik muuhulgas lisa teenida ja sellega võimaldada rohkem hüvesid - muidugi, ka reaalne töötamine on vägagi tulutoov. Ainult et vaba ajaga on siis nagu on).

Loo peategelane on osa sõpruskonnast, kellele meeldib üheskoos mängida kõiksugu vanaaegseid laua- ja strateegiamänge. Kõik on sellised kahe-kolmekümnendates noored, mõni püsisuhtes, mõni vahel vallalisem. Peale järjekordset lörriläinud suhet otsustab Mandy endale muretseda mehesarnase majapidamisroboti, mis võiks olla programmeeritud olema selline meessõber nagu Mandy soovib. Säästude eest (Mandyle meeldib maalida fotorealistlikke teoseid, mida on siis vahel müünud) ongi võimalik selline osta. Selle nimeks saab Joe ning peagi toob Mandy ta endaga kaasa lauamänguõhtule.

Joe … käitub nagu Mandy soovib. Sõbrad leiavad ühe mängu, kus Joe ei saa õieti hakkama (sest seal tuleb bluffida), ning kuidagiviisi ta aktsepteeritakse mängukaaslasena. Mandy täiendab ajapikku oma robotsõpra, aga midagi on ikka puudu. Kuni viimaks leiab naine endale järgmise elava meessõbra ja Joe taandatakse (koos programmeeritud armukadedusega) tagasi majapidamisrobotiks. Sõprade üllatuseks jätkab Joe sõpruskonna mänguõhtute külastamist Mandyta (kelle uus meessõber ei hooli vanadest lauamängudest). Kuni ühel päeval teda enam pole, ning Mandy ukse taha ilmunud loo jutustaja näeb naise korteris tavalist robotit koristamas.

Jällegi, omamoodi südamlik ja armas ja irooniline tekst, mis oleks kui “Sõprade” tulevikuversioon, aga jah, hulga iroonilisemas võtmes. Eks see heaoluühiskond, nojah, puhas ulme, mis muud. Tekst on pigem nö kommete komöödia kui teadusliku fantastika ambitsioonidega; peamine on ikka see inimsuhete värk ja kummalisus.

Naomi Kritzer - Isabella's Garden (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Vähe õuduse või anekdoodi kanti paigutuv lugu 2,5 aastasest Isabellast, kellele meeldib vanemate aeda kõiksugu köögivilju ja lilli istutada. Ja ema suureks üllatuseks läheb kõik ka kasvama - erinevalt siis tema enda katsetest midagi istutada, mis juhtus enne Isabella sündi.

Kaalikad ja kapsad ja viinamarjad. Isegi kommipuu, mille Isabella koos isaga kommist kasvama pani. Või kupüüripuu, mis hakkas dollareid kandma. Isa muidugi arvas, et ta naine ja laps püüavad talle nalja teha. Ühel hetkel uuris tüütu naabritädi, kas Isabella ei sooviks endale väikeõde (mitte et ta oleks teadnud, kui palju muresid oli kasvõi Isabella eostumisega). Üks nukk kadus vaateväljalt ja paari nädala pärast oligi ühel varahommikul kuulda aiast beebi nuttu. Aga see polnud veel kõik …

Nagu öeldud, sõltuvalt vaatenurgast kas õuduslugu või siis omamoodi anekdoot. On muidugi hämmastav, et 2,5 aastane võib nii asjalik tegelinski olla (tõsi küll, loo jooksul sai ta vähemalt poole aasta jagu eakamaks).

Naomi Kritzer - The Wall (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

1989. aasta kevadel kohtub noor ameerika tudeng korraga oma tuleviku minaga, kes käsib sel neiul tollasesse Lääne-Berliini minna, et olla novembris tunnistajaks Berliini müüri langemisele. Nojah, külaline tulevikust ja tema nõudmised ja see, et ta tõepoolest teab peategelase olukorda … aga ikkagi, miks ta peaks õieti Berliini minema. Külaline tulevikust käib veel paar korda teda veenmas, kuni viimaks peategelane ostabki viimase minuti lennupileti Berliini, kus siis oma tulevikumina saatel kogeb müüri avanemist; ning miks ta õigupoolest pidi siia tulema ja kuidas see tuleviku-mina temani jõudis.

Natuke jabur jutt, mis ei tekitanud just suuremat emotsiooni. Autor toob järelsõnas välja põhjuse, miks ta sellise loo kirjutas - et tema põvkonna noortele oli Berliini müüri langemine justkui teatavaks murdepunktiks; nii nagu tema põlvkonna vanematele oli selleks tähthetkeks Woodstocki festival. Ja nii ta siis kujutleski, mis oleks võinud olla sellise tipphetke kogemine ühele tollasele noorele … aga ikka teadusliku fantastika võtmes (kuigi ajamasina toime jäi enamvähem lahti rääkimata).

Ühesõnaga, emotsionaalselt jäi vähe kaugeks. Eks siin muidugi on Kritzerile omast inimlikku soojust, aga see kandev idee jäi vähe kaugeks või mittemidagiütlevaks.

Naomi Kritzer - Bits (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Kui üldiselt on Kritzer oma tekstides üsna siivas, siis seekordne lugu on puhtalt kõiksugu eneserahuldusvahendite teemaline. Ehk siis väikeettevõtte teeb meestele ja naistele mitmesuguseid mänguasju, aga tuleb välja, et vaja oleks ka tulnukate suguorganeid jäljendada, sest Maale maabunud tulnukad on muuhulgas sõlminud suhteid siinsete naiste ja meestega ning nende paaride ühine soov oleks koos kogeda suguelu kõrghetki, mis muidu pole võimalik inimeste ja tulnukate erinevate füsioloogiate tõttu.

Ja nii siis peab loo peategelane muuhulgas tegelema tulnukate kaheharuliste peeniste mõõtmisega (mille mõlemad harud on inimlikus mõõtkavas üüratud, ligi meetrised vemblad). Edasi selgub, et naissoolised tulnukad vajavad ka meesinimeste õiget varustust jne. Ja inimpaarid omakorda avastavad jne jne.

Et siis selline siivutu tekst. Armastus … leiab võimaluse.

Naomi Kritzer - Cleanout (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Kolm täiskasvanud tütart koristavad lapsepõlvekodu - ema on haiglasse viidud ja tema lõpp on lähedal. Tütreid on alati painanud, et kust õieti on nende vanemad pärit - nende jutu järgi kuskilt endise Nõukogude Liidu Kesk-Aasia või Kaukaasia vabariigist, aga kust täpsemalt, ei ütelnud. Keel, mida vanemad nende lapsepõlve ajal omavahel rääkisid, on hiljem neil justkui unustatud. Lood, mida nad oma lapsepõlvest rääkisid, olid õige veidrad.

Ja miks nende isa (kes suri 10 aastat tagasi) hoiatas tütreid, et nad ei saa lapsi, kuna nende vanemate päritolukoha naised on viljatud (aga noh, kuidas siis see kant polnud välja surnud) ning tõepoolest, ka viljakusravi ei aita ühelgi tütrel rasestuda, ning seetõttu on kaks neist hakanud kasuvanemateks.

Ja see vanemate maja, see on otsast otsani täis kõiksugu asju, mida vanemad kas ei raatsinud ära visata või mida nad kogusid - sest ameeriklased ei mõista asjade väärtust nagu nemad sisserändajatena seda teevad. Viimaks leiavad tütred veidra ehtekomplekti ja kotikese mullaga, millega omal ajal ema aitas isal teispoolsusse astuda.

Omal moel südamlik lugu oma juurte otsimisest (ja ka ameerikalikest väärtustest), kui sul on ometi sellised vanemad: kes ei pruugi olla pärit siit maailmast, aga no kes siis õieti tütred on, eksole. Ühtaegu on siin nii sooja huumorit nii mineviku otsimise kui ka tulnukate teemal - kuigi, mõned inimesed ongi veidrad.

Naomi Kritzer - What Happened at Blessing Creek (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Teksti võiks pidada tumefantaasiaks või õuduseks, igal juhul peategelane elab läbi … õige meeltmurdvaid kogemusi.

Lugu on siis Metsiku Lääne allutamisest: väljarändajad lähevad läände ja leiavadki viljaka maalapi, kuhu rajada püsiv asula. Ainult et … peale valiku langetamist avastatakse, et asuvad pärismaalaste naabruses - kelle sõnumitooja soovitab heaga neil lahkuda. Mida väljarändajad ei tee - sest neid juhib vägevate maagiliste võimetega preester, kelle maagia peaks nende asulat kaitsma (vähemalt senikaua, kuni tuleksid järgmised väljarändajad sinna elama).-

Ainult et Metsikus Läänes on peale pärismaalaste ka lohed, mis kuulu järgi olevat kohalike juhitavad. Ja kui esimene lohe tulebki nende uus asunduse kohale tiirutama, vallandub paanika ja peategelase kaksikõde pussitab nende preestri surnuks. Misjärel peab maagiast puudutatud peategelane tema asemele asuma ning maagiaga asulat kaitsma hakata. Teda hakkavad juhendama isa ja teised mehed, muuhulgas tuleb süüa surnud preestri südant, et saada osa tema võimetest.

Kuid see ei jää noorele neiule ainsaks südamesöömiseks, sest lohe naaseb ja midagi tuleb peale hakata nende pärismaalastega. Kuid järgmine südamesööming toob kaasa hukatuse.

Nagu öeldud, õige sünge lugu, kus noorel peategelasel tuleb sooritada teiste, valgete väljarändajate  hüvangu nimel vägagi võikaid rituaale. Järelsõnast selgub, et autor proovis senist Metsiku Lääne müüti (näiteks “Väike maja preerias”) vähe teistmoodi lahti kirjutada, ning tulemuseks ongi selline jõletu jutt (muidugi, oleneb vaatepunktist).

Naomi Kritzer - In the Witch's Garden (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Et siis ulmeline (või koguni postapokalüptiline? Kuigi see maailm võiks olla nö normaalne asjade seis) versioon Lumekuninganna muinasjutust. Kinnisest linnast läheb kaduma Kai ning ta noor sõber Gerda läheb teda otsima - et kuulu järgi röövib Lumekuninganna linnast välja sattunud lapsi. Gerda satub linnast välja … ja avastab hoopis uue maailma.

Lugu on jutustatud läbi nõia silmade, kes näeb võimalust saada endale laps, kelle saamist on ta igatsenud. Ta paneb Gerdale nõiduse peale ja paar kuud elavadki nii nagu ema ja laps, siis aga avastab nõidusest vabanenud Gerda oma mineviku ning ta läheb uuesti Kaid otsima - seda siis nõia nõusolekul ja salajase jälgimisega. Tüdruku leiab rääkiv vares, ta satub teadlaste jaama, varastab sealt rääkiva koera, sõidab sellega kaugele põhja ja viimaks mõistab, mis Kai ja teiste kadunud lastega tegelikult juhtus. Ning teda eemalt jälgiv nõid saab samuti teadlikuks oma peidetud minevikust ning põhjuse, miks ta pole lapsi saanud.

Päris vaimukas tõlgendus, mis kasutab nähtavalt muinasjutu skeletti, aga pealekasvatatud liha tekitab hoopis teistsuguse rõhuasetusega suveräänse loo. Eks lapsepõlvest saati pole see “Lumekuninganna” telelavastus just kõige lemmikum olnud (samas, kõik muud peale Gerda ja Kai ja põhjapõdra on päris lahedad osatäitmised), samas selle teksti originaalsus on küll mõnusalt värskendav ja võiks eesti keeldegi tõlkida - noh, juhul kui mõni kirjastus tahaks teha tuntud muinasjuttude tõlgenduste antoloogiat.

Naomi Kritzer - Wind (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Fantaasialugu kolkas sündinud kahest tüdrukust, kel kumbki on nö oma maagiline jõuallikas - ühel Maa, teisel Õhk. Üks unistab arstimisest, teine kunsti loomisest. Õhk paneb püsimatult liikuma ja kunsti looma; Maa aga sunnib kohale jääma, mis ei lase ravitsejal midagi enamat õppida - seeasemel saab ta lapsed ja jääbki külla aastakümneteks ravitsema, kuuldes külast lahkunud kunstniku vägitegudest ja püsimatusest.

Kuni talle tuuakse ravimiseks võõras naine, kes tutvuse süvenedes lubab talle nii mõndagi: kui ta vaid ärkaks oma tardumusest ja läheks laia maailma õppima.

Iseenesest õige muinasloo tüüpi tekst, kuigi Kritzer lahendab selle minu jaoks õige ootamatute nippidega (võõras naine, kes ravimiseks tuuakse, pole see, kes ta õieti välja näeb jne). Et siis selline täiskasvanute muinasjutt või nii, unistuste ja võimete täideviimisest - mis teatud eluaastatest muutub kuidagi püüdmatuks või nii. No eks oleneb muidugi inimesest.

Naomi Kritzer - Ace of Spades (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Noor naine töötab rindereporterina lähituleviku kodusõjaaegses Hiinas. Ta on valinud niisuguse ameti, sest on pärinud emalt Huntingtoni haiguse ning seetõttu pole vanaduspõlve niiehknaa oodata. Elu on seal ohtlik ja uudiseid välismaailmast suurt pole, aga ühel päeval loeb ta värskest ajalehest, et Huntingtoni haigusele on leitud ravi, mis paneb mõtlema, et kui ta end terveks raviks (juhul kui muidugi Hiinast elusana minema saaks), kes ta siis õieti oleks, mida ta tegelikult teha tahaks, millist elu elada - asjad, millest ta pole varem mõelnud.

Lugu on kirjutatud 2006. aastal ja esmakordselt on ilmunud selles kogumikus. Mõelda võib, et kas näiteks 15 aastat hiljem autor kirjutanuks Ameerika rahuvalvajatest, kes seal Hiina linnas ülestõusu maha surub ja sellega hoiab Hiina valitsuskorda elus. Millegipärast … olen hetkel kuidagi Hiina võimsusest pimestatud, ning hetkel mõjub see vähe ebausutavalt. Loo tehniline pool ongi sellisest 2006. aasta reaaliatest kantud: et infoallikaks võivadki olla paberlehed (kuigi rahuväelaste puhul on mainitud tsenseeritud uudisvoogu). Ameerika rahuvalveks on kaugjuhitavad maapealsed “droonisõdurid” - et siis kuskil Ameerika sõjaväebaasis istubki kari sõdureid (antud juhul koguni merejalaväelased), kes juhivad tuhandete kilomeetrite kaugusel olevaid nö inimsarnaseid lahinguroboteid. Eelkõige siis ameeriklaste elude säästmiseks - oli ju kirjutamisaegses Iraagis õige kuum lahinguoperatsioonide aeg jms.

Et jah, tekstil oleks justkui kaks poolust - ühelt poolt see üksikisiku draama või tragöödia; teiselt poolt see tulevikuolude käsitlus. Esimene on õige ajatu, teine pigem näide oma ajastu painetest või ootustest.

Naomi Kritzer - Field Biology of the Wee Fairies (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Ei oska nüüd öelda, kas see ütleb midagi eelmise aasta ingliskeelse ulme lühiproosa parimate juttude kohta või on antoloogia koostaja Strahan peast vähe soojaks keeranud, aga igatahes järjekordne väga kvaliteetne võluvik üleloomulike olendite asjus (nagu Kingfisher! Novik! Harrow! Newitz! Miks mitte ka Nix ja Ford ja Jemisin). Enamus neist lugudest on minu meelest igati mõnuga loetavad, ja noh, minu napid kogemused Kritzeri proosaga on küll seni igati mokkamööda olnud.

See lugu leiab aset 1962. aasta Ameerikas, kus noored neiud reaalselt usuvadki, et kui kinni püüda üks imeliselt lendav väike haldjake, siis selle vabastamise eest saab endale vastu nõuda ilusa naha või juuksed või midagi muud kena. Ent loo peategelane on noor tüdruk Amelia, kes tahab pigem teadust teha kui end tuleviku tarvis ehtida. Selleks ta näiteks peab oma toas kaht gruppi laborihiiri ja dokumenteerib hoolega nende käitumist – et selle tulemusi esitada osariigi noorte teaduskatsete konkursile. Ja kui haldjakesed tõesti olemas on, siis tekib Amelial paratamatult küsimus, et kuidas nad õieti toimivad, milles seisneb nende võluvägi.

Amelia ema muidugi ootab pikisilmi, et tüdruk kohtaks viimaks oma haldjat, ja et nii oleks tüdrukul nii välimust kui ka ajusid. Koolis … on Amelia veidi pettunud. Seal on teadusering, milles tohivad osaleda vaid poisid, ja nagu tüdruk tähele paneb, pole neil oma katsetega just suuremat sinasõprust.

Aga ühel hommikul kooli minnes näebki Amelia väikest haldjakest, kes nii kutsuvalt ta lähedal virvendab (nagu teada, siis haldjakesed nagu tahavadki seda, et neid kinni püütaks). Amelia otsustab temast mitte välja teha (ka seda võib võtta teadusliku eksperimendina). Kuid haldjas ei kao päeva jooksul kuhugi. Viimaks püüab tüdruk ta kinni ning haldja õuduseks on Amelial kindel soov temaga katseid sooritada – seeasemel et pruntis suud või pikki ripsmeid vms soovida.

Lugu on täis mitmesuguseid vaimukaid ajalikke ja ajatuid detaile, mis esmapilgul teevad naljad, aga tegelikult kirjeldavad päris kenasti nö ühiskonnale sobivaks kasvatamisest – kuivõrd Amelia oma tõsiste soovidega pole ühiskonda just valutult sobituv tüdruk. Ka haldjate võluvõimetega seonduv saab üsna usutava seletuse (ikkagi süstemaatiline lähenemine!). Ühesõnaga, sotsiaalselt tundlikel teemadel ei pea tingimata kirjutama pateetiliselt või didaktiliselt, hoopis meeldivam on ... vaimukam lähenemine.

Selle võiks küll eesti keelde tõlkida.

Naomi Kritzer – The Golem (Year's Best Fantasy 1, 2001)

Kritzer paneb kokku golemi, holokausti ja LGBT. Kui eelmised lugemiskogemused selle autori loomega olid vägagi meeldivad ja humoorikad, siis holokausti teemaga ei saa just palju vaimutseda (muidugi on siiski Hilsenrath).

Natside okupeeritud Prahas äratavad tšehhist ja juudist sõbrannad surnuaial ellu legendaarse golemi (mis on seekord naissoost välimusega ning idenfitseeribki end vajadusel tšehhi neiuna): et see aitaks kohalikke juute ja Praha vastupanuliikumist. Loomulikult pole golemil selle ülesande vastu vähimatki (noh, ta on golem), aga et ta on võimeline nägema ette inimeste saatusi, tunduvad need ülesanded talle parajalt mõttetuna – nii sõbranna kui juudid ja hulk prahalasi surevad peagi. Kes Heydrichi atentaadile järgnenud karistusoperatsioonides, kes lihtsalt kuskil koonduslaagris või enne sinna jõudmist. Golem näeb kõikide saatusi. Nii et golem aitab pigem tuua hetkelist leevendust enne vältimatut hukku. Asi seegi, resümeerib olend (ja hoiab pöialt, et seekord ta ellukutsujad ei kustuta ta elulõnga).

Kuid … nagu golem avastab, on tal siiski võimalik saatuseid nö mikrotasandil muuta. Tal pole kuidagi võimalik peatada natside koledusi või päästa juute (eks see Heydrichi atentaatki … kas see suures plaanis muutis midagi halvemaks-paremaks?), aga mõni eluke siin ja seal, kasvõi mõneks tunniks või päevaks või kes teab kui kauaks.

Kritzer … oskab kirjutada. Teema valik on ühelt poolt kahtlemata ebapopulaarne (no pole just palju mänguruumi, või kuidas), aga viis, kuidas ta loo probleemi lahendab, no jumala eest, väga kena fantasy, mis ei tallu kohustuslikku rada, aga ometigi on vägagi sümpaatne.

„The golem shrugged. For the Germans to deport the Jews from Prague, it was necessary that the deportations be clean and quiet. The Czechs were not an unkind people: on the one occasion that the Germans marched them to the train station by day, the Czech witnesses were horrified at the spectacle. The men ostentatiously doffed their hats, and the women wept. To the extent that the golem had made the deportation cleaner – more painless – she had served the Germans that day, and not the Jews of Prague.
It didn’t matter. Nothing she did would matter.“ (lk 214-215)

Naomi Kritzer - Scrap Dragon (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)

Mõnusalt metafiktsionaalne tekst kuningatütrest ja draakonist, kes on õige kurjade kavatsustega. Aga et tegu on metafiktsiooniga, siis see lugu on esitatud nii, et jutustaja räägib lugu ja tema kuulaja omakorda kommenteerib, esitab küsimusi ning palub muuta seda ja teist. Ühesõnaga, omal moel on see kahe tegelase duell selle nimel, kuidas lugu esitada, kelle nägemus võiks prevaleerida. Ja see on nauditav, sest noh, üks osapool surub siiski oma nägemuse peale.

Kuigi kirjeldus võib näida mõne kirjandusteadlase märja unenäona, on lugu kui selline väga suure mõnuga loetav, kumbki osapool pole mingi kuivik, ja eks arutelu ole kaudselt sellestki, kuidas tänapäeval muinasjuttu esitada või vastu võtta – ning millised arhetüübid on sellised, millest ei saa loobuda. Väga viis, juba esmatutvus Kritzeri jutuloomega oli magus, nüüd sai minu kujutelm autorist mõnusaid nüansse juurde; peaks ikka ta eelmise aastal ilmunud jutukogumiku tellima ning asja vähe lähemalt uurima.

Naomi Kritzer – Cat Pictures Please (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

See lugu võitis Locuse lühilugude auhinna. Tekst on mõnusa lühidusega, vaid 7 lehekülge (netis loetav siit) ning jutustab loo tehisintelligentsist, mille ülesandeks on otsingumootorite algoritme korras hoida. Nagu TI leiab, pole selliseks tööks just teadvust vaja – küll aga läheb põnevaks siis, kui hakata inimestele pakkuma seda, mida nad reaalselt vajavad. Näiteks elukoha- või töövahetus, või depressiooniravi või kapist välja tulek. TI katsetab ning püüab katseisikute elusid paremaks muuta. Ta avastab, et info nina alla lükkamine ei aitagi, inimesed pole just praktilise mõtlemisega (milleks istuda päevas 5 tundi näoraamatus, kui selle aja võiks hoopis ökonoomsemalt kulutada tööportaalidele jne?) ning ta peab ülesandele lähenema loovamalt, näiteks saates reklaame katseisikute lähedastele, et need suunaksid katseisiku vajalikku kohta jne jne. Kuid nagu TI avastab... on inimesed aeglased ja pealegi lähedasi ei huvitagi katseisikute probleemid (eks oma süü selleski, et abivajaja võib ise paras tüütus olla).

Aga need pealkirjas mainitud kassipildid... no loo kangelane on nimelt kassipiltide järele hull, mis siis omakorda... seab aitamise kriteeriumeid. Mida rohkem võrgus kassipilte levib, seda parem! Tekst on omal moel päris humoorikas; loo TI-kangelane käsitleb ühtlasi seda, kuidas on senini kultuuris tehisintelligentsi kujutatud (heade ja halbade suhe on 1:5), inimesed on tema meelest ilmselgelt rumalad, et nad ei mõista, millist kasu neile võiks olla tehisintelligentsist. Kritzeri lugu võiks olla omamoodi eellooks Rymani tekstile, kus TI juba hoolitseb inimeste vajaduste eest.