31 jaanuar, 2013

Maarja Kangro – Dantelik auk (2012)

Kangro on viimastel aastatel eesti proosa üks kvaliteedimärke – tahad kindla peale minna, loe Kangro lühiproosat (kuulu järgi olevat luulegi hea). Ja tõepoolest, miks mitte – tekstid on löövad ja ei jäta tuimaks; mingil juhul ei saa öelda, et juttude sihtgrupiks on vaid haritud tegusad naised – see on kirjandus kriitikutele ja säravatele humanitaaridele (ning inimestele, kes tahavad olla... keegi). Igal juhul, enne raamatu lugemist polnud kahtlust, et mingil moel need tekstid raputavad sisemist tuimust, ning nii oligi – tekstid ei pruugi “meeldida” ja võivad liivapaberina mõtlemist kriipida, ent mingil juhul ei pea kahtlema, et tegemist on hea kirjandusega.

Kogumiku parimad on ehk nimilugu ja “Homaarid kahele”, mis vast teravamalt seostuvad kõiksugu inimlike suhte- ja olemisprobleemidega ning nii mõnelegi suhtejamaga lugejale võiks need mõjuda häirivalt, teravdavasse peeglisse vahtimisena. Näiteks nimilugu paari lahku kasvamisest – enam pole midagi, mis tõsiselt teises erutaks, suhe on tühi ja igav ja seetõttu lõpuks ärritav. Homaaride puhul võiks kiuslikult nalja visata hormoonide üle, aga ei, see oleks väär. Kangro pole autor, kes punnitaks lugudele puänti kiskuda ja seega võibki öelda, et ta tekstid on kui kestev argipäev oma üles- ja allamägedega (tõsi küll, eks kirjandus elatub rohkem allamägedest, millest muud ikka suurt kirjutada on). Erandiks on ehk “Žürii” oma veidi grotesksema ainekäsitlusega (pole ka otsest peategelast), mis on autori kohta kuidagi sutt suvaline tekst.

“Jah, ühte ma teile ütlen: ärge eelistage öeldamatut öeldavale, ärge fännake müstilist vaikust, ärge uskuge sanctum silentium'i! Sest ma ütlen teile: kõige selle tagant võib lõpuks paista ainult – igavus, igavus! Jumala nimi, mis on öeldamatu – võib välja tulla, et see on ühtlasi jama nimi! Ma hoiatan teid, just Jama Nimeks võib öeldamatu ühel hetkel osutuda. Ah, ligimesed. Otsige endale kaaslane, kellel on keel; muidugi mitte logorröiline kaaslane – hoidku saatus teid selle eest. Aga otsige keegi, kes on reageerimisaldis, ja seda ka verbaalselt. Tingimata ka verbaalselt. Viga, viga on mõelda, et keel meid kastreerib, oi, misukene viga.” (“Dantelik auk”, lk 2)

30 jaanuar, 2013

Ádám Bodor – Sinistra ringkond (2012)

Nagu raamatu tagakaane tekst teavitab, tegemist pea kultusliku ungari autoriga, kellelt siis viimaks esimene eestindus ta igati klassikalise romaaniga. Ungari kirjandus on teadagi suur ja lai ja kuulsusrikas, millest suurt peale Molnari kedagi ei tea. Muuseas, ungarlased on meie sugulasrahvas (vaadakem kasvõi ungarlannasid), kuigi nüüd nad tahavad pigem kuuluda turgi keelkonda (või mis see nüüd täpselt oligi); et väheke kuulsusrikkama ajalooga või nii. Mida veel Ungarist teada on? Hiljuti oli seal võimukriis, mis ehk nüüdseks rahunenud. Mingid neonatsid tahavad Suur-Ungarit. Huvitav, et pole suurt kuulda Euroopasse tormavatest ungari võõrtööliste hordidest, või kes teab. Kunagi oli elukoha lähedal ungari kiirsöögikoht, seal olid küll maitsvad söögid.

“Gabriel Dunka ulatus naisele kõhuni, tal hakkas pea veidi ringi käima, kui ta koos nabalõhnaga tema pealt vihma hõngu sisse hingas.
Koju jõudnud – ta elas lihtsal, kõledal külahoovil ühes kuuris, mis ühtlasi täitis ka töökoja aset –, tagurdas ta otse ukse juurde, et naine ilma tähelepanu äratamata sisse toimetada. Ta teadis, et teispool oja jälgivad naabrid iga ta liigutust binokliga; ühe kääbuse nägemisest võib vaevalt isu täis saada.” (lk 145)

Bodori lokaalseks paralleeliks ehk Baturin, ainult et Baturin on vähe elavam ja leidlikum (psühhedeelsem, patoloogilisem, looduslikum?), ent mõlemad on sarnaselt libiseva tekstiga libedad kalad. On ringkond, mis omamoodi karistuskoloonia, aga ei ole ka. On loodus, mis ühtaegu mitmes aastaajas; ja linnud, kes ühtaegu õitsvad ja levitavad tapvat palavikku. On käsk ja karistus ehk lämmatav irreaalsus.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

29 jaanuar, 2013

Indrek Hargla – Excelsuse konkistadoorid (Mardus 3/1999)

Haruldane juhus, kus Hargla kirjutab kosmoseulmet. On aasta jumalteabmis ja inimkond on maailmaruumis laiali paiknenud; valitseb oligarhiline demokraatia (Hargla lemmikuvõitu valitsemisvorm, kui nüüd ei eksi) ning inimkond on valgustatumad kui kosmosevallutamise algusaegadel – nüüd püütakse teistelt planeetidelt avastatud eluvorme diskreetselt uurida, mitte hävitada või oma lõbuks jahtida. Ning eelkõige otsitakse jälgi Suurest Võõrast Rassist, mis on justkui mõndadel planeetidel endast väheseid märke maha jätnud.

On aga planeet Excelsus, kust on avastatud uus eluvorm – ningo ehk küünistega sardell või karvane lihaseline torbik. Asja teeb põnevamaks see, et samaaegselt avastati ühelt teiselt planeedilt koopainimesed, kes oleks koopajooniste järgi justkui... kunagi ningodega võidelnud. Mis värk on? Kuidas saavad ningod üleüldse elada sellisel jääplaneedil nagu Excelsus? Mis seos on ningode ja koopainimeste vahel – kui elatakse eri planeetidel ja elukeskkondades? Kas ningod on puuduv lüli inimeste ja loomade vahel? Miks ningod austavad roboteid ja inimesi vihkavad? Vastuseid teab vaid see jutustus.

28 jaanuar, 2013

George R.R. Martin – Troonide mäng. Esimene raamat (2006)

Päris mõnus on taaslugeda, avastada seoseid hilisemate raamatute juhtumistega – ning ei pea läbima neid Dany peatükke. Kui varem olid sellele emoblondiinile ligilähedaselt tüütud Starki tütarde ja Brani osad, siis nüüd neid täitsa kõlbas lugeda mõningase nukra naeratuse või sadistliku tuju saatel – milline pilkane masendus ja põrmu langemine on neid ees ootamas (no samas – kes selles seerias üleüldse hunnituid rõõme kogeb? Kui, siis Cersei?)!

Kus ja mis on Nägude Saar, mille iidsetes paispuumetsades peavad vahti rohelised mehed (lk 28)? Kuidas küll Cersei ja Jaime oskasid üles leida selle lagunenud ja mahajäetud Talitundru torni, mida keegi üleüldse ei külastanud, milline kirelõõm neid sinna juhatas? Ei mäletagi, kas hiljem selgus, kes tegelikult orgunnis Brani koristamiskatse. Miks see kuningas Roberti sohipoeg nii pagana oluliseks osutus, teiste järglaste välimuse pärast? Või Martinil ongi kombeks lahendamata liine segaduse tekitamiseks laiali jätta (pole just paha mõte). Veider mõelda, et Robb ja Jon on vaid 14-15 aastased noorukid, ometi sellised... asjapulgad. Teleseriaali puhul üllatas Renly ja Lorase homovärk, millegipärast polnud varasemast lugemisest see meelde jäänud, eks näis, mis järgmistes raamatutes on (kui kunagi raamatukogust kätte saab!); varem jäi rohkem silma intsestiteema. Miskipärast on endale kõige sümpaatsem kandidaat Seitsme Kuningriigi troonile kivinägu Stannis, aga noh, lootusi ei saa kõrgel hoida – peamine, et üks blondiin üle mere ei saa.

“Jah. Külm ja karm ja närune – selline on Müür ja mehed, kes sellel kõnnivad. Hoopis teistsugune kui nendes lugudes, mida su amm sulle rääkis. Aga persse need lood ja persse su amm. Niisugune see on ja sa veedad siin terve oma elu, nagu me kõik.” (lk 186)

bukahoolik (linke mujale)

27 jaanuar, 2013

Dan Simmons "The Fall of Hyperion" (2004)

“The Great Change is when humankind accepts its role as part of the natural order of the universe instead of its role as a cancer.” 

Simmonsi neljaraamatulise saaga teine osa möödus päris kiiresti. Jällegi kummitab mind kasutatuna ostetud raamatu sees olev pühendus Johnile. Nüüd mõtlen, et... too lugeja ei kinkinud raamatut mitte kellelegi. See oli John Keatsile, kas siis reaalsele isikule või raamatus taastatud projekt-kübergile. Seejärel sattus raamat müüki, et kellelegi teisele lugemise läbi elamust pakkuda. Päris kena idee, selline sisemise valguse levitamine. Selle raamatu efekt panebki, vähemalt natukeseks, mõtted sedapidi käima. Raamatu lõpupoole ilmuv, võib-olla liigagi romantiline "armastus kui reaalne jõud Universumis" mõte on peaaegu lääge, aga eks me ole ka selline kibestunud ja materialistlik lugejaskond. No see ulmelugeja. Kus on ulmes armastusele kohta, kui vaid vahel peategelase poolt rabatud kõrvalrolli täitva, suurerinnalise naise jalge vahel? Ulme on üldiselt mehine või noh... mis eksperti ma siin mängin, küll saan selle eest hiljem kaela!
   Vaadates seda Veristaja tegelaskuju, siis tundub mulle, et olen seda "arhetüüpi" ennegi näinud. See on Simmonsil olemas raamatutes"Carrion Comfort" (vanaeidest psüühiline vampiir), "Summer of Night" (too koletuslik kellatornis "elav" peapaha), "Drood" (müütiline, pea supervõimetega kurikael) ja "The Terror" (britte stalkiv lumekoll). Alati kergelt erinevates toonides esineb mingi üleloomulik Vari, kes on pea peatamatu ja inimeste vaenlane. Meenus Carpenteri Michael Myers, kes on peaaegu surematu ja hävitamatu looduse jõud. Selline jõud mängib paramatut rolli, ajades liikvele tegelased ja utsitab neid tagant. 

   Ka on tal üsnagi teemas holokausti teema, kus inimkond on tervikuna hävingu äärel ja satume sinna alguses vaid oma arrogantsuse tõttu. Seejärel, olles kurjuse sünnitanud, hakkab see juba ise kasvama ja ähvardab meid lõpus alla neelata. Muidugi tegeleb ta just suurte ideede kallal, mis hõlmavad meid alati kummitavaid küsimusi Jumala, tuleviku, reaalsuse olemuse ja muu säärase kohta. Mu jaoks pole see Hyperioni seeria seetõttu vaid puhas ulme, vaid omab ka mingit vaimset külge, kus autor tabab reaalsuse noote. No satub soonele, kus läbi ilukirjanduse suudab kanaldada lugejani midagi jumalikku. Õnnestunud looja teema. Ka sellest kirjutab ta teoses läbivalt - looja ning loodu suhetest ja arengust. 
   "Endymion" on tohutult süngem, kus inimkond on siiski osalt allakäinud ja religioosne terror ruulib. Selle raamatu lõpus valitsev helge toon muutub tulevikus mõneks ajaks hästi süngeks aga ka sellel on oma eesmärk. Nagu mulle väljamõeldud juttude juures meeldibki, on Hyperioni seerias sees filosoofiline ja hingeline iva, mida autor teps mitte demonstreerida ei häbene. Tegelikult ongi seda raamatut kandev ja saatev säde just hingeline ja kogu kosmosetrall ning scifi kräpp on sellele lihtsalt vajalikuks taustaks. Niisama meelelahutusena on see kindlasti huvitav raamat mitmete seast, aga tänu autori julgusele minna sügavamale ja torkida neid "imalaid" hinge teemasid on seerial just see laiem ulatus ja sealt ka tõeline kestvuspotentsiaal tulevikus sirguvate põlvkondade jaoks. Klassika.

John Updike – Brasiilia (2012)

Armastuslugu täis iharust, meelust, verd, meeleheidet, higi, lootust, naiivsust, raevu, ohverdusi, nälga, kaotusi, orjamist, surma, kõlvatust, taevalikkust ja nii mõndagi veel; nagu vahel elus juhtub. Rio kuumas rannas kohtuvad rikka mehe tütar ja vaene getopoiss, ning peale vahekorda otsustavad nad meheks ja naiseks saada. Tütre suguvõsa on nördinult vastu ja nad lahutatakse vägivaldselt, kuni paari aasta pärast otsib Tristao uuesti Isabeli üles ja nad põgenevad Brasiilia sisemaale, kus ootab neid kõiksugu häda ja viletsus ja kuum arm. Ning indiaani nõid, kes muudab mehe ja naise... osa nende olemusest. Lõpuks rändavad nad tagasi tsivilisatsiooni ja Isabeli isa viimaks toetab nende kooselamist (sest nad ei ole enam need, kes nad aastaid tagasi olid). Peale mitmete laste sünnitamist (ja röövimist) otsustab Isabel kaitsevahendit kasutada ehk magada vaid oma viljatu abikaasaga. Lõpp on lõpp ja tagasi alguses, tuksleb edasi naine kui müsteerium.

“Rumalus, Isabel. Sa armastad mind. Meile on määratud teineteist armastada, väljaspool meie armastust pole meid õieti olemaski, ilma selleta oleme vaid loomad, vaid sünd ja surm ja pidev hirm vahepeal. Meie armastus on meid välja tõstnud tühja elu õudusest.” (lk 229)

“Nüüd oli Tristao see, kes laskus alla, et võtta kaaslasena omaks üks neegrilipakas, see oli Tristao, kes maitses nüüd seda sugulise vallapääsu erutust, kui su armastatu pole sulle sotsiaalselt ega vaimselt võrdne, vaid mingi kaugelt sisse toodud lihast asi. Hingeeluga asi – hingeelu juhib meie armastust edasi, käänutades seda, süvendades seda; ent asjasus nagu mingi suurem ja oskuslikum masturbeeriv käsi on see, mis toob õndsuse. Kogu Isabeli keha näis nüüd kõhetum ja muhklikum, selle kumerused ja orvad rõhutatumad – nüüd, mil ta polnud enam pilvede ja kristalli, vaid maa, märja sileda puidu, läikiva sõnniku värvi. Nüüd võis Tristao raskusteta mõelda Isabelist kui seedesüsteemist jalgadel, millel oli vaja sittuda ja millele meeldis joosta, väikestviisi liikumist ja roojamist nautideski – peaaegu nagu tema. Isabeli pärak, mis oli talle enne kergelt vastik olnud, astudes oma pruunika varjundiga nahataskus kui plekk kannikate vahel, püsiv laik hõbejas lõhes, ilmutas end nüüd õrna näsalise lihapungana, mida purpurse tooni tõttu oli raske eristada ümbritsevast baklažaaniläikest. Tema häbemekarvad, mis polnud enam sirgu ja värvita kui tuustjam teisend tema peast, olid krässus ja libedad ja vetruvalt tihedad; Tristao'il oli vaid tarvis oma nina neisse matta, kui Isabel kaksiratsi põlvitas ta näo peal, irvitades talle oma eenduvate rindade vahelt alla, et tal tõuseks kui kurrutatud vandlikihv seal, kus Isabeli käsi, sirutudes taha, selle mänglevalt leidis ja seda valusalt väänas. Isabel oli teda enne kohelnud teatud aukartusega, nüüd juhtis ta Tristao häbitusse jahti, sundides teda mõnikord end maadluses alistama, ning kogema – sellal kui Isabel agaralt väänles, needis ja talle näkku sülitas – vägistamise kriminaalset õndsust, iga purse tegemas haiget nagu läbistanuks kuul ta kusitit. Isabelis oli vaenulikkust, ent Tristao'il polnud midagi selle vastu, niikaua kuni ta võis ta selili heita ja teda nikkuda omaenda vabanenud vaenulikkusega. Seks on kähmlus, mida meie mõistlikud minad panevad pahaks.” (lk 236-237)

26 jaanuar, 2013

Andre Trinity – Soovide Loss (Mardus 2/1999)

Muinasjutuline lugu meelelahutusasutusest nimega Soovide Loss, kus soovitu kipub põhimõtteliselt täide minema. Astuvad sealt välja äsjakohtunud mees ja naine, ja oh imet, kõik muud inimesed on korraga kadunud. Selgub, et mees endamisi soovis nii (pole just mõttesäravaim soov). Aga mis järgmiseks selgub – naine, kellega ta mõtles üksindust jagada, osutub võrdlemisi tühiseks neiuks. Mis teha? Võidujooks tagasi Soovide Lossi ning võitjaks osutub noorus ja pikemad jalad. Naine väljub uksest ja mees mõistab, et kõik on läbi. Muidugi, iseküsimus, et miks just nende kahe soovid täituda said (või on lossist pääs kuhugi vastavalt vormitud paralleelmaailmadesse?).

25 jaanuar, 2013

Dan Simmons "Hyperion" (2004)

“In the beginning was the Word. Then came the fucking word processor. Then came the thought processor. Then came the death of literature. And so it goes.” 

Tegu on 2004. aasta väljalaskega, kus koos esimene ja teine osa. Loen esimest korda seda inglise keeles, kuna eestikeelne tõlge on väga hea ning alles viimasel ajal mõtlesin seeria taas üle lugeda - seekord siis autori keeles.  Kuna tegu on viie euro eest ostetud kergelt kasutatud raamatuga, leidsin seest ka pühenduse eelmisele omanikule "John, for all your nice long times in our last week apart.... Love me. xxx" Minu jaoks on see hästi huvitav, kuna üks teise kesksetest tegelastest või tegelase varjust on luuletaja John Keats.

   Praeguseks ajaks võib teose kindlasti ulmekirjanduse klassika alla liigitada. Tulemas on isegi seeriapõhine sari/film ja mida populaarsemaks teos saab, seda enam hakatakse seda tõsiselt lahkama. Seetõttu on natuke kohmetu tunne seda arvustada, sest mida selle kohta juba öeldud pole? Peaks huvi pärast selle halbu arvustusi sirvima... Igatahes võin alustuseks öelda, et teos taastas kunagi mu usu ulmekirjandusesse, mis oli juba noores eas suhteliselt kadunud. Igasugune scifi tundus tobe ja lääge, iga teos sama nagu eelmine. Noh, siis polnud välismaa raamatud nii kättesaadavad ja lugesin meie riigis ilmunud tõlkeid läbi raamatukogude. Olles "Hyperioni" esimesed tosin lehekülge lugenud, sain aru et tegu on erilise raamatuga. Mõnus tunne, kui tead esimestest lehtedest alates, et sa hakkad teost nautima. 
   Raamatu üldiseks taustaks on saanud tulevik (28. sajand), kus inimkond on levinud sadadele planeetidele ja masinad on saavutanud singulaarsuse, ehk arenenud eneseteadvuseni ja seejärel loomulikult inimestest intelligentsemateks muutunud. Maa on hävinud läbi kogemata valla pääsenud musta augu ning nüüd elame niiöelda tähtedel. Põhiliselt laseb inimene heaoluühiskonnas nagu liugu, teaduslikud saavutused on taandunud meelelahutuse tasemele - oleme andnud end tehnoloogia kätesse, ehk siis meie eest teevad ja mõtlevad suuresti tehisteadvused. Inimesed naudivad progressi hüvesid ja on ikka keskkonnavaenulikud. 
   Tegevus ise jõuab lugejani siis, kui ühel Hyperioni nimelisel planeedil hakkavad avanema salapärased Ajahauad ning samas on lähenemas sõda inimkonna ja neist kunagi lahkulöönud hõimu vahel. Suur sõda tulemas. Ometi kutsutakse Ajahaudade juurde traditsioonilisele palverännakule seitse inimest, kellel igaühel oma lugu... Ja need lood võtavad suure osa raamatust. Koos rändama asudes jutustab igaüks neist  "oma loo". Iga lugu on tegelikult omaette lühiromaan, südantlõhestav ja paeluv. Kuna olen seda sarja mitu korda varem lugenud, jätsin preestri ja juudi lood vahele. Simmons on tuttav igasuguste žanridega ja nii on raamatus detektiivikat, madinat, intelligentset teoloogilist tralli kui ka horrorit. Ja igasuguse veristamise toob lavale muidugi... Veristaja. 
   Ma pole ikka veel midagi uut öelnud. Hmm. Mulle meeldib see teos, kuna see tegeleb muidugi inimkonna suurte probleemidega ja samas on seal üksikindiviidid oma muredega. Igaühel on eraldi saatus ja elu, mis põimuvad raamatus ühtseks liiniks ja kuidagi suudab Simmons selle huvitavana ja mittemonotoonsena hoida. Pluss on mulle eriliselt meele järele igasugused ajarännud ja sellega kaasnevad, aju väänavad paradoksid. Ja lõpuks reisitakse tulevikus ja mingis mõttes ka minevikus. Palverändur Silenuse lugu räägib sellest mis tähendab olla luuletaja, Looja ja inimene. On ka lugusid armastusest, no kõigest. Kusjuures paneb kaasa elama ja kaasa tundma. 
   Igasugused akadeemilised lahkamised jäägu tulevikku, las olevikku jääb vaid akadeemiline lahmimine! Kui keegi, kes pole kunagi ulmest huvitatud olnud küsiks minult mingit teost, mis ta meelt muudaks, siis annaks selle. Kui see ta külmaks jätab, siis on mul temast täitsa kahju kohe. 

24 jaanuar, 2013

Urmas Alas – Plahvatus (1997)

Alasi raamatu finaali üle juureldes võiks autorit kergelt süüdistada prohvetlikkuses – et tulevikust on saadetud Putin kaaslastega Venemaad / Nõukogude Liitu taaslooma, või on nad... veel mitte need? Seal taga on veel keegi või midagi? Kes teab... intriig on jätkuvalt õhus.

Hiljuti loetud eesti katastroofiromaanidest (Järve, Kivisiv) on käesolev raamat vast rahumeelsem ja ulmelisem, oleks Alas vähe haigema fantaasiaga, võiks ta päris hea camp autor olla. Igal juhul tuletab tekst rõõmsalt meelde, et kirjandus on fiktsioon ja vabadus, ei ole kohustuslik olla tõepärane, tähtis on loomerõõm ja katsetamine. (Muidugi, milline fiktsioon tegelikult paneb lugejat ütlema, et tähtis on loomerõõm jne?)

Lugu on siis umbes selline – augustis 1991 juhtub ühel ööl Tartus korraga midagi plahvatuslikku ning järgmine päev on linn nõukogude sõjaväe ja julgeoleku poolt karmikäeliselt karantiini pandud. Kui algul kahtlustab elanikkond, et juhtunud on õnnetus tuumalõhkepead vedanud lennukiga (niisiis toimunuks Tartu lähistel kuskil Liiva külas kergem tuumaplahvatus), siis hoopiski selgub, et okupatsioonivõimud kahtlustavad eesti natsionalistide korraldatud tuumaplahvatust – mille on siis ettevalmistanud kohalikud tuumafüüsikud... Ning kättemaksuks tuumaterrorismi ja natsionalismi eest tahetakse kogu elanikkond (üldse kõik eestlased?) kohaletoodud loomavagunites Siberisse küüditada ja võimu tahab haarata enivei sünge Päästekomitee. Käib üks kuum kartul sõjaväe, KGB ja füüsikute vahel, füüsikud püüavad tõestada oma süütust, ent lisaks toimub veel rida kummalisi või õigemini üleloomulikke juhtumisi, mis viitaks justkui millelegi muule – nagu oleks keegi suuteline väänama ruumi või aega. Ning nõukogude sõjavägi või luure tahab seda isikut kätte saada – et kas kasutada seda enneolematut knowhow'd maailma, Nõukogude Liidu või erahuvide hüvanguks. Ja tõepoolest, eksisteerib imetehnika, kuid see...

Kõiksugu hoogsat tegevust ja segadust on siin küllaga, ning niisama molutades ei jõua kuhugi. Hakka või uskuma, et Volga oli sõiduriist...

23 jaanuar, 2013

Marko Mörö Matvei – Sarvesaia unistus ehk üks pagarlik seiklus (2012)

Eesti absurdikirjanduse nimistu on saanud järjekordse lisanduse, seekord siis... sellise kena kollase trükise. Absurditekstide lugemine nõuab enamat kui lihtsalt lugemine – õiget tuju ja sellest tulenevat kaasaelamist näiteks, ühesõnaga, avatud meelt. A no sellega on mul pidevalt probleeme.

Matvei raamat räägib loo sellest, kuidas supermarketi pagariletis toimub võimuvõitlus frankofiilist sarvesaia ja kurjategija-ässitaja moorapea vahel (või õigemini küll tegemist pagariletikiusamisega). Ühel või teisel poolel sekkuvad teisedki küpsetised, välja arvatud kameeleonlik vahvel – see võib olla nii magus kui soolane. Aga ega siis konflikt vaid jahutoodetega piirdu, sarvesai kutsub appi oma looja ehk kergete vaimsete häiretega keskealise kondiitri Ulvi, kes aga satub teel supermarketisse vaimses hämarolekus iharasse vahekorda inspektor Tordiga. Jne jne. Nojah, viimaks saab sarvesai oma unistuste Pariisi; tõsi küll, pinalis.

Lugemine eeldab ehk autori tundmist ja muidu lahedat meelt, muidu vast tekst lugeja teadvuses niiväga uusi horisonte ei ava. Korralikult teostatud klantsväljaanne.

22 jaanuar, 2013

Lois McMaster Bujold – Verevennad (2012)

Vahepealsete aastatega täiesti unustanud, kes on Quinn – igal juhul, korraga on tema puhul tegemist olulise naisega Miles elus. Kes küll keeldub mehega naitumast Barrayari krahvinna staatuse pärast, kuid see-eest valmis võimalusel armurõõme jagama (need ihaldavad silmad, mis naise sisimasse tungivad...). Aga Quinn pole ainus Milesile ootamatult tähtis inimene – nimelt saab kangelane endale väikevenna. Kes on aastaid tagasi Barrayari vaenlaste poolt Milesist kloonitud ja juba 17-aastane äge ja vahva põngerjas ehk siis välimuselt identne ning Milesi asendajaks koolitatud – et meest asendades pääseda Barrayari ülikute sekka ning sealseid võimustruktuure intriigidega segadusse paisata. Nagu selgub, pole vaheda ja rikutud mõistusega (kuid normaalsete luudega) kloon just ülemäära rõõmus eesootavatest tulevikuperspektiividest, arvatavalt ta lihtsalt lüüakse mättasse, ta on vaid vahend võimumängudes. Korraks lähevadki Miles ja kloonist Mark vahetusse, ent midagi väga hullu ei jõua juhtuda.

Igal juhul, Miles tunneb rõõmu, et tal on nüüd väikevend (mitte et ta ise just Karlssoni mõõdupuuni ulatuks) – kuid kahjuks ei saa teda Barrayarile isale ja emale tutvustamiseks viia, sest kloon pole sellest üleüldse huvitatud. Ühesõnaga, järjekordne patiseis Milesi elus – ühelt poolt jäi ta ellu ja vingerdas välja seekordsest intriigide umbsõlmest (tseetagandalased ja komarrlased), teiselt poolt ei saa ta armsamaga pikki plaane pidada ning väikevend on selline nagu ta on. Ahjaa, kogu tegevus toimub seekord planeedil Maa, mis pole just suurvõimuna tegija, ent kultuuriliselt suundaandev ikka. London, see igavene metropol.

“Pangas loovutas admiral Naismith, kes oli inimese kohta, keda pole olemas, üsnagi lihvitud ja viisaka välimusega, oma küsitavad õigused ühele sõjalaevale, mis talle ei kuulunud, finantsorganisatsioonile, kellel polnud seda laeva vaja ja kes seda ka ei tahtnud. Nagu leitnant Bone märkis, oli vähemalt raha päris. Selle asemel, et Dendarii laevastik oleks hakanud tükkhaaval lagunema sel pärastlõunal – ajal, mil leitnant Bone'i arvutuste järgi esimesed Dendarii palgatšekid pangas tagasi lükatakse, – tuleb üks ilmatusuur pauk millalgi määramata tulevikus. Hurraa.” (lk 110)

“Miles silmitses oma lummuse objekti. Ta mõistis väga hästi, miks kloonist võib saada inimese kinnismõte, ja ka vastupidi. Ta kergitas harjumuspärase nõksuga lõuga, nähtavasti alateadlikult tegi Mark sama. Miles oli kuulnud, et inimeste ja kloonide vahel võivad tekkida kummalised suhted. Aga samas, inimene, kes võtab kätte ja laseb endast klooni teha, on ilmselt juba niigi kiiksuga. Palju huvitavam oleks saada laps, eelistatavalt koos naisega, kes on sinust targem, kiirem ja ilusam: siis on vähemalt võimalus, et suguvõsas toimub mingi evolutsioon.” (lk 268)

21 jaanuar, 2013

Eno Raud – Triin ja päike (1971)

Päike on teadagi kõikvõimas taevakeha. Väga kuum ja suur jne. Triin seda veel ei tea, tema suhtleb päikesega otse (loodetavasti ta ei vaata päikesele otsa?). Saavad hommikul kokku ja Triin teatab talle, et läheb maasikale, päike lubab maasikad punaseks praadida. Päike, sa oled väga hea, teatab Triin. Järgmiseks peseb Triin nukuriideid, päike lubab nad kuivatada. Päike, sa oled väga hea, teatab Triin. Ja siis otsustab tüdruk merre suplema minna, päike lubab sooja merevett. Päike, sa oled väga hea, teatab Triin. Ning selleks korraks päev läbi. Nojah, kui palju sel tegevustikul reaalsusega pistmist on, ei oskagi öelda. Mis on õpetlik iva – kõigest tuleb partneriga rääkida, olla avatud ja siiras, tänulik, et partner olemas on. Sõprus ja armastus, eksole.

20 jaanuar, 2013

Kõik siin maailmas (1980)

Kägu tõesti saab
kahe silbiga öelda
kõik siin maailmas
(lk 41)

Karikakrad kas
üksmeelselt ütlevad ei,
kui seda nõuad?
(lk 67)

looduse kaitse
rääkidagi ei kõlba
kõik ju nii teada
(lk 71)

Kumalast kuula!
Tal on selline hääl, et
leiad häid sõpru.
(lk 101)

kõigil on mõtted
kuhu me jõuame nii
üksikud väga
(lk 105)

Seemned oleme.
Põrmu tuleb meid heita,
et kutsuks päike.
(lk 119)

Jäätunud aknal
hüpleb tihaste varje
päike mu kallis
(lk 212)

19 jaanuar, 2013

Antony Beevor – Teine maailmasõda I (2012)

Järjekordne ülevaade Teise maailmasõja kulgemisest, teose esimene köide jääb pooleli Stalingradi lahingu, liitlaste Põhja-Aafrika saabumise ja ameeriklaste saartekampaania algusega. Ja mis sellest sõjast üldplaanis ikka uut avastada, ehk selles raamatus on huvitavamad peatükid need, kus juttu Prantsusmaa kokkuvarisemisest ning Aasias toimunust (eriti Jaapani ja Hiina jõhker ja segane sõjapidamine). Idarinne ongi vast pooleldi vaeslapse osas – tähtis see on, aga autori vunk läheb pigem mitte-kirillitsas avaldatu seostamisele.

Paistab, et raamat on kiirustades välja antud, on peatükke, kus aegajalt leidub mitmesuguseid apsakaid. Ja tõepoolest, mida uut on öelda või kirjutada ülevaatlikult Teise maailmasõja kohta?

“Üle terve Euroopa kokku kogutud rohkem kui 600 000 hobust – täpselt nagu Napoleoni Grande Armée's – moodustasid lõviosa Wehrmachti transpordivõimest sellel sõjakäigul. Toiduvarud, laskemoon ja isegi välishospidalid sõltusid hobuveost. Kui poleks olnud seda tohutut hulka autosid, mida Prantsuse armeel polnud õnnestunud enne relvarahu sõlmimist hävitada – see kutsus esile Stalini kibeda raevu – oleks Saksa armee mehhaniseerimine piirdunud peaasjalikult üksnes 4 tankigrupiga.” (lk 213-214)

18 jaanuar, 2013

Lew R. Berg – Viimane karje (Mardus 2/1999)

Õuduspõnevuslugu sellest, kuidas salajasel missioonil hullub allveelaeva meeskond. Nimelt tahab ameeriklaste mereväeluure ühelt Teise maailmasõja lõpus saladuslikult uppunud Jaapani allveelaevalt kätte saada seifi, mida see transportis Jaapani ja Saksamaa vahet. Luureametnikega varustatud allveelaev leiabki uppunud (ja kahjustamata) vraki ja läbi häda saab sealt seifi kätte. Ja seejärel puhkevad laeval seletamatud surmad ja hullumised, küll plahvatavad tuukrid rõhukambris või mürgitakse lõunatavaid mereväelasi või teostatakse kättemaksuks hullunuid omakohtuid. Kõiki tabab miski hullus, kaptengi notitakse maha. Harval selgusehetkel leiab üks ohvitser, et kõiges on süüdi jaapanlaste laeva seifist toodud salapärane helendav risttahukas ning laseb seepeale allveelaeva torpeedoga õhku. Pole Bergilt just säravaim proosa, aga käib kah.

17 jaanuar, 2013

Bill Bryson – Ei siin ega seal (2011)

Üldiselt väldin reisikirjade või elulugude lugemist (põnev teadmine, muidugi), aga eks Brysoni puhul võib erandi teha – no kui lubatakse veel ohtralt nalja. Mida vahel leidubki. Tegemist siis ülevaatega reisist 1990. a. Euroopas (koos võrdlusega nooruses tehtud sarnase ringreisiga 1973. aastal). Eks see natuke kummastav ole, et inimene läheb selle eesmärgiga reisima, et kogetust raamat kirjutada, aga noh, autoreid on erinevaid ja meelelahutustööstus pole naljaasi. Niisiis saab ülevaate, kuidas ameeriklane (kes küll elab Inglismaal) reisib eri maade vahel, küll rongide ja bussidega – Norra, Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa, Holland, Taani, Rootsi, Itaalia, Šveits, Austria, Liechtenstein, endine Jugoslaavia, Bulgaaria ja Türgi. Jõuab mõnda sihtpunkti, otsib ööbimiskoha ja siis käib ringi, niisama või vaatamisväärsuste juures, ning jutustab eri maade ja linnade elanike ja bürokraatia eripäradest (ja no eks siis võrdluseks ole, kui palju on nüüd kahekümne aastaga muutunud), kõiksugu klišeed ja muu säändne. Et siis selline reisimine raamatu kirjutamise eesmärgil. Eks see loetav ole, aga muidugi mitte nii kaasatõmbav kui teised tõlked.

“Parim asi, mida võib Norra televisiooni kohta öelda, on see, et see tekitab sinus koomatunde ilma sellega kaasneva mure ja ebamugavuseta.” (lk 28)

“Minu arvates on ainuke sobiv koduloom lehm. Lehmad armastavad meid. Nad on ohutud, näevad meeldivad välja, nad ei vaja kakamiseks kasti, nad pügavad muru ja nad on nii usaldavad ja rumalad, et lausa võimatu on neisse mitte armuda. Minu kodust natuke eemal on tee ääres üks lehmakari. Võin seal müüri ääres seista ükskõik mis ajal, ööl või päeval, ning mõne aja pärast taaruvad nad minu juurde ja seisavad seal, olles liiga lollid, et teada, mida edasi teha, kuid olles lihtsalt rahul, et saavad minu seltsis olla. Nad seisavad seal minu arusaamise kohaselt kogu päeva, võib-olla, et maailma lõpuni. Nad kuulavad meie probleeme ja ei küsi selle eest kunagi midagi vastu. Nad on igavesti me sõbrad. Ja kui me neist tüdime, võime nad tappa ja ära süüa. Ideaalne.” (lk 69)

love the world
avaldatud mõtted
kiiksu lugemisarhiiv 
bukahoolik

16 jaanuar, 2013

Gene Wolfe – See on väga puhas (Aphra, 2005)

Mis juhtub siis, kui oled vaevaga kogunud portsu raha ja lähed bordelli, et seal võimalusel robotnaisega lõbutsemiseks kulutada? Kui veel viimasel hetkel natuke loodad, et äkki on bordellis hinnad tõusnud ja sa võid siis seeasemel raha kulutada uue pintsaku või Grassi romaani ostmiseks? Ja kui ikkagi lähed ja seksid nagu oskad ning seejärel tunnistad tehisnaisele, et see oli esimene kord, ee, sellise naisega olla? Ja seepeale selline naine ütleb, et ära enam kunagi siia tagasi tule, see mõjub sulle halvasti? Tegemist on remonditavat tehisnaist asendava pärisnaisega? Kui hull on selline petmine? Mida küll noormees tunneb?

ulmekirjanduse baas

15 jaanuar, 2013

Marcus Kaas – Mitte millegi prints (Täheaeg 11/2012)

Fantasy seebiooper? Asjad lihtsalt juhtuvad, vajalikud tegelased lihtsalt ilmuvad vajalikul hetkel tegevusse, osa saladusi lihtsalt laheneb ja osa jääb sobivalt selgusetuks. Tõepoolest, tekst võiks raamatuna olla, selline järjejutu ilmumine on nagu tüütu. Sisu on raske kokku võtta – arvatav peategelane Andreas on Lõunas vangis ning tema ihukaitsjaks määratakse kapten Randt, kelle tegemistest siis kogu tekst räägibki (kui palju Randtist eelmistes osades juttu oli, pole kahjuks aimugi, pole Täheaegu riiulist võtta). Randt lahendab palgamõrvasid ja vandenõusid, mis Andrease ja Lõuna võimukandjate ümber käivad. Ja nii edasi.

Mingis mõttes võiks Kaasi kirjutamist nimetada nihilistlikuks – kõik need tegevuste ja olukordade üleseletused, need mõjuvad peagi lugejale näkku irvitamisena või süüdimatusena. Kaasi lugude siunamine on muidugi rahvuslik kettaheide, aga noh, selline ilmutamisviis teeb okkaliseks.

“Ruumid, mida nad läbisid, olid tühjad. Valitses tardunud vaikus, mis lõi petlikult eksliku mulje, nagu oleksid need alati sellised olnud. Loomulikult ei saanud see tõele vastata, sest muidu poleks nad ju seal olnud.” (lk 226)

14 jaanuar, 2013

Ülle Lätte – Puskarimees (Täheaeg 11/2012)

See lugu on kahjuks nõrgavõitu, ja puänt langeb täiesti ära või õigemini tekitab pettumust. Et siis – ühes külalähedases metsas avastatakse korraga omapärane mees, kes ajab avalikult (kõrvalisel lagendikul) puskarit, ning heasoovijaile annab seda niisama, koju kaasagi. Aga need, kes on halva käitumisega, saavad puskarimaitselist vedelikku, mis hiljem muutub millekski ebameeldivaks. Jne. Küla meessugu on rõõmust hullumas, saab tasuta end täis juua. Ühel külamehel on noor naine, kellega mees hakkas kokku elama kui see mõni aeg tagasi salapäraselt ta majja ilmus. Juhtub see, et puskarimees ja noor naine kohtuvad – mees väidab naist tundvat, aga naine ei tea seda mitte. Igal juhul, nad seksivad ja naine hakkab puskarimeest (kes siis päevade kaupa metsalagendikul muudkui puskarit keedab) alatasa külastama, käib marjul või öösel läheb ulmadesse. Naise pooliku riistvaraga teinepool justkui aimab naise sarvetegemist, aga samas hea meel, et saab tasuta juua ja naisel kah rohkem raha tekkinud. Nojah, ega siis asi nii jää ja lõpuks selgub saladus, kes see veider puskariajaja tegelikult on ja mis sidemed tal täpsemalt selle maakohaga on. Ja see on kuidagi ootamatult lihtne lahendus. Muidugi, peale nii briljantset esmatutvust on enam kui raske millegi samaväärsega kohe jätkata. Ajaga tuleb atra seada.

13 jaanuar, 2013

Tea Roosvald – Pime aken (Täheaeg 11/2012)

Katleenil on mure, suur mure. Raavo on jäljetult kadunud. Kes on Raavo? Katleeni uus töökaaslane ja armsam. Kadunud kadunud kadunud. Naine uitab peale tööd vanalinna tänavatel, Raavo maja ümbruses, et mingitki vihjet leida. Ei midagi. Raavo on kui õhku haihtunud. Ükskord näeb ta aga paarikest koerakesega jalutamas. Ja siis kuuleb kiljatust. Katleen ruttab lähemale, nurga taga on koerake, kes vapustatult taganeb, taganeb. Aga paarike? On kadunud. Vaid riidetükk on järel. Pimedad aknad. Mis juhtus? Kuhu kadusid tühjal tänaval need inimesed? Miks koer üksi jäi? Katleen uurib seina ja avastab ühe kahtlase akna, mis justkui... Ei või olla.

12 jaanuar, 2013

Alan Dean Foster "The Thing" (1982)

1982. aasta kultusfilmi saatev novell. Üldiselt mind filmide põhjal kirjutatud jutustused ei huvita, kui see pole just vastupidi: raamatu alusel vändatakse film ja siis loeks algmaterjali. Kuna Carpenteri "The Thing" on minu arust üks parimaid õudukaid, siis huvitab mind selle filmi juures ka kõik muu. Seetõttu on mul olemas algne lühilugu, filmi põhjal kirjutatud  esseekogumik ja seesama novell. Valisin riiulist midagi talvist ja pingelist. Algselt proovisin Lovecraftiga alustada, aga ei saanud kuidagi minema.
   Sünopsis seisneb selles, kuidas Ameerika Antarktika baasi vallutab võõrolend, kes suudab jäljendada elusolendeid täielikult. Isoleeritud ja kitsas keskkonnas hakkab olend neid salaja ükshaaval üle võtma ja keegi ei tea, keda usaldada. Mõnusalt paranoiline lugu, millest tehtud suurepärane film ja see raamat ongi rohkem tolle filmi austajale sobilik materjal. Raamat on pea üks ühele filmi ümberjutustus, kuskohas huvitavamad seigad ongi need, mis filmist lahknevad. Näiteks on raamatus stseene, mis filmist välja jäeti ja muud sarnast. Ka lõpp on kergelt teistsugune ning tegelaste ja olendi olemust jutustatakse veidi täpsemalt lahti.
   Ei saa rääkida raamatust eriti ilma filmita, nii et süvaanalüüs käiks pigem siis linateose kohta... see lühike revüü raamatu kohta rõhutabki seda, et kui oled Carpenteri versiooni austaja, siis on raamat ekstra boonus lugemismaterjal. Niisama sirvijale järjekordne õudusjutt.

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana – Kaelani vaakumis (Täheaeg 11/2012)

Südantsoojendav lugu kahe armunu andunud kodupunumisest, nagu ikka kombeks, tuleb selle saavutamiseks eelnevalt läbida vääramatult käänuline ja okkaline tee, kus noori kimbutavad mitmed tagasilöögid ja katsumused. Ent pole häda, armulool on kena lõpp, mis peaks igale õnnetu hingeeluga lugejale tuge ja meelekindlust pakkuma. Sest armastuse nimel tasub elada.

“Kas unepuudusest ja närvidest või kurat teab millest, aga selle aja sees muutusin tõeliseks anorektikuks. Sisikond ei võtnud enam seda solki vastu, mis skafander sitast ümber töötas. Oksendasin iga kord enne ja pärast sööki. Skafander kogus selle kokku ja töötles uuesti toiduks ümber. Pidin enne pool tundi mediteerimisprogrammi abil ennast veenma, kui suutsin selle jälkuse söömiseks suu uuesti avada. See ei aidanud. Varsti oli mao sisu mul uuesti skafandrikiivris. Ja see hais – ma ei suuda kirjeldada selle sita haisu, mida on kaks-kolmkümmend korda ümber töödeldud, läbi keha lastud, uuesti ümber töödeldud, välja oksendatud ja uueti ümber töödeldud. Lõpuks hakkas mul okserefleks tööle juba ainult selle peale, kui kuulsin ainemuunduri sumisemist. Loobusin lisaks unele ka toidust. Alguses näris sees, kuid peagi muutusin selle tunde suhtes tuimaks. Tehisorganite kriisikarjed andis vähemalt maha keerata, viimased orgaanilised elundid aga töötasid oma jõuvarude piiril. Tundsin, et oleme surmale määratud. Ka Sirts lebas tundide kaupa letargias. Mul ei olnud enam jõudu teda ergutada.” (lk 105)

Lugu siis umbes selline – seilab sõjalaev kosmoses ja valmistub vaenulikku tulnukate laeva maha võtma. Üks tähtsamaid lahingutegevuse liine on paratamatult virtuaalne madin – vastase petmine, kaitsesüsteemide mahavõtmine, viirustega võitlemine jne jne. Ning inimeste poolt juhib seda loo peategelane, kes siis kõiksugu tehisintelligentside ja digitaliseeritud isiksuste abil dirigeerib virtuaalsõda (ja heitleb värske õhu puudusega). Tulnukad on sellised limukalaadsed olendid, kellega inimsugu on püstihädas – ning kui nüüd on märgatud väiksemat lahingulaeva, on inimesed rõõmuga valmis seda sõelapõhjaks vormistama. Ent tegemist on kurikavala lõksuga.

Peategelane, kes pole just hardameelne sõjafanaatik, varastab lahingu käigus kapteni tagant kaks ainulaadset dessantskafandrit, mille abil ta pageb armsamaga hukkuvalt laevalt avakosmosesse hulpima – lootusega mõnele mööduvale tulnukate laevale külge haakida ja siis leida edasisi võimalusi inimeste juurde naasmiseks. Nad leiavad varjupaiga nö jäätmelaeval, mis tuleb inimeste sõjalaeva jäänuseid endasse ladustama; mees ja naine jäävad selle hiiglasliku tulnukate laeva välispinnale pidama (neil on erilised skafandrid!) ning noored hauvad plaani, kuidas jäätmelaeva kogutud jääkidest endile uut mobiilset kosmoselaeva teha. Selleks on vaja kõigepealt häkkida tulnukate süsteemidesse ja tulnukatesse endisse... See pole raketiteadus! Või on?

Lugu läheb veel pikalt edasi ja saab kõiksugu dramaatilist möllu, virtuaalsõda rullub vaikselt avali ja transhumanism hoiab inimlastel elunatukest sees! Minu vähene lugemus eesti ulmest otseseid eeskujusid selliseks virtuaalifestivaliks nagu ei leiagi, igal juhul, möllu ja fantaasiat jagub.

11 jaanuar, 2013

Triinu Meres – Kuningate tagasitulek (Täheaeg 11/2012)

Paistab, et Meres katsetab kirjutamist mitmes laadis – kui esmatutvus oli sci-fi, teine fantasy lugu, siis nüüd tegemist actionilaadsega; (kerges strugatskiuimas) Lew R. Bergi jälgedes, ainult et vähem madinat ja rohkem loomingulisust. Ja selline katsetamine on muidugi ainult hea, ja tekib küsimus, et mida järgmiseks?

Tegemist on siin ehk postapokalüptilise maailmaga (aga võibolla mitte), kus pärast Pauku on radiatsioon ning miskisugune hajutatud võim – on Unioon ja Konföderatsioon, ning lindpriid nende vahel. Radiatsioonirikkamas metsikus taigas käiakse sõjaväestatud retkedel, kus siis kogutakse... midagi (näiteks peategelase kamp leiab kahtlase kinga – sellele tekib küll hiljem seletus). Aga vabas looduses on ka sellised tegelased, keda hüütakse kuningateks – mõistavad inimkeelt, ent on sellised lumeinimese ja vampiiri ja Tarzani segu – suur ülikiirelt liikuv tappev karvane töll, kes päevavalgust ei seedi, kuna ultraviolettkiirgus mõjub talle väga halvasti (lk 25). Samas on need töllid ehk hoopis Paugujärgsed mutandid või masinad või tulnukad, kõik see superliikuvus ja kehaline paranemine ja tehnika mõjutamine, kõik see võib olla pagan teab mis (ja samas on juttu, et inimeste valitsejad kandsid kunagi varem kuningate nime) ja üleüldse kahtlane. Who knows.

Loo keskmes on taigasse lähetatud patrullrühma naissõdur Raun, kes autori poolt loodud huvitav tegelane, aegajalt pole tal ümberringi toimuvast täpselt aimu, ta lihtsalt täidab käsku ja kõik, lisaks veel sümpaatia bossi Katjaga, kel ehk pigem huvid vastassoo vastu. Raunil ühtviisi tähtsad nii grupitunne kui läheduseotsimine; ta on ühtaegu missioonil sõdur kui armukade naine – muidu ebakindel inimene (inimene, mitte naine), aga sõduriks olemine hoiab selgroogu, mõistust.

Ahjaa, lugu siis umbes selline – taigas on kuueliikmeline patrull, kes läheb hädakutsungi peale üht unionistide baasi kaitsma lindpriide eest, ent jäävad hiljaks – peale lindpriisid on baasi rünnanud kuninga nimeline olend, kes siis tappis unionistid ja lindpriid pea täiega maha (nimelt toituvad need metsikud olendid meeleldi inimlihast), vaid paar varjunud bandiiti jäi punkrisse varjunult ellu. Ja jätkutapatalgus lööb see õudus maha ka kolm patrulliliiget ning haavab üht tõsiselt. Aga korraga – ilmub teine kuningas ja võitleb selle killerkuningaga, kakluse tulemus jääb küll selgusetuks, ent hiljem saabunud kuningas osutub millegipärast üsna... inimsõbralikuks, tema kaasabil pääsevad kaks naist inimjanulise kuninga käest! Ja ellujäänud osutavad sellele ootamatule liitlasele abi, lootes tema abil sealt baasist tagasi tsivilisatsioon jõuda – selleks on ainus võimalus kasutada raudteed, millel saaks sõita baasis paikneva Paugueelse auruveduriga. Inimesed jõuavad kokkuleppele pimedas haavu lakkuva kuningaga, et see täiendaks vajadusel rongimeeskonda.

“Nii et Raun võttis kirve kätte, tõmbas laiba käe kehast eemale ning raius nii liigese kohalt, kui oskas. Enam-vähem vist sai õige, sest kirvetera jäi millessegi kõvasse kinni. Ta tõmbas tööriista lahti ja lõi uuesti. Ha! Täistabamus! Ainult veidi nahka ja lihast hoidis jäset ülejäänud keha küljes kinni ja käsi eemale tõmmata ning see lihariba läbi raiuda oli küll vastik, aga vähemalt mitte raske.
Katja võttis ulatatu vaikides vastu ning lükkas läbi kaltsudesse jäänud augu poolenisti valvuriputkasse sisse. Hüüdis siis avausest: “Meil on langenud kaaslasi veel kakskümmend tükki. Me oleme valmis neid teenete vastu vahetama!”” (lk 41)

Ja rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuhh kuni unionistide jäänused peatatakse metsa vahel... ning kuidagi õnnestub kuningas põgenema suunata... aga see pole veel kõik. Kohe üldse mitte. Pool loost jäi jutustamata.

Meres on üpris lihalik kirjutaja, on näha, et tegelastel on keha ja vaim ning need on olulised osad neist. Loodud maailm on üpris verine ja katkendlik, hoolimata sellest, et teksti on hinnatud liialt pikaks, on siin mitmeid auke, mis lugemisel tekitavad küsimusi selle maailma tagapõhjast ja toimimisest (mis Pauk, mis Linn, mis taiga, mis toimub?). Meditsiinilised toimingud paistavad üpris autentsed.
Kas tegemist on Täheaja seni pikima tekstiga?

10 jaanuar, 2013

Robert Silverberg – Reisijad (Aphra, 2005)

Kurb lugu sellest, kuidas Maale on ilmunud miskid nähtamatud olendid, kes hõivavad soovi korral mõneks ajaks inimese teadvuse ja kasutavad selle inimese keha enda meelelahutuslikel või mõistatuslikel eesmärkidel. Nii ärkab minajutustaja ühel hetkel ja avastab, et on olnud kolm päeva Reisija (nagu neid teadvuse napsajaid kutsutakse) valduses, ja arvatavalt sel ajal ühe naisega kehalisi mõnusid jaganud (kunagi ei tea, milliseid vingerpusse sulle tegelikult teha võidakse – pahatihti on need piinlikud). Nojah, samal päeval avastab mees tänaval selle naise, kellest on hägune seksimälestus neist kolmest päevast. Naine teda ei mäleta ja hoolimata ilmselgest teineteise sümpaatiast ei taha meest lähedale lasta – sest need viimased kolm aastat, kui Reisijad on inimestes segadust tekitanud, ei soodusta just lähedaste suhete tekkimist (no mida sa teed, kui näed ühel hetkel paarilist enda üle võimu kaotamast ja kellegi teisega mehkeldamas, sinust mitte midagi adudes?). Nojah, lõpuks suudab mees päevade möödudes veenda naist end usaldama. Siis aga... nagu ikka.

09 jaanuar, 2013

Alastair Reynolds – Suur Marsi müür (2012)

Kahest tekstist huvitavam on kogumiku nimilugu, kus Reynoldsi Marss on kui sünge edasiarendus Zelazny Marsist, millest on inimkond philipkdickilikult üle käinud. Ehk siis peale koloniseerimist ja kaevandamist on seal laguneval planeedil varjupaiga leidnud osa ühendujate sektist, kes kaotas raju sõja koalitsioonile ja nüüd on seal (suure Marsi müüri taga) lõksus, sest planeedi ümber on murdmatu blokaad. Sõja jäänukina on Marss ja teised taevakehad üleküllastatud kontrollimatute ja hiiglaslike militaartehnoloogiliste nö ussidega, mis (nagu jalaväemiinidki) pole mõistnud, et vaherahu puhul võiks end demilitariseerida. Ehk siis koalitsioon ihaldab neid ühendujaid lõplikult purustada ning ootavad mingitki provokatsiooni Marsi baasi ründamiseks ja ühendujate tehnoloogia enda valdusse saamiseks (kloonimine, nanotehnoloogia jms). Aga eelnevalt tuleb vormikohaselt pidada läbirääkimisi, ning selleks läheb peategelane Clavain koos sõltumatu vaatlejaga ühendujate Marsi baasi. Missiooni tabab totaalne ebaõnnestumine – enne baasi jõudmist ründavad nende lennuvahendit ussid, ühendujad teevad salamisi pagan teab milleks ettevalmistusi ja kõige lõpuks atakeerib koalitsioon ülekaalukate jõududega reetlikult ja ootamatult baasi. On möllu, on ulmet, on igatsusi, on draamat – igati meelepärane tekst.

Teine tekst on rohkem traditsioonilise mõrvauurimise poole, kus siis peale Marsi sündmusi Clavain ja kaaslased satuvad ühele pärapõrguplaneedile, kus oleks kui kõik asunikud saja aasta eest ühel või teisel moel siit ilmast lahkunud. Mis põhjustas selle hulluse, kes on see nö ellujääja. Ja jällegi on tähtsal kohal ussid, seekord jääussid, kes teevad muudkui jäässe tunneleid, mis meenutavad... ohhoo, kas tõesti?

Võrreldes Bacigalupi raamatuga on siin vähe normaalsem kaanekujundus. Aga jah, hetkel tundub kui oleks tegemist Orpheuse Raamatukogu seni kõige kaasakiskuvama numbriga, ühtaegu värske ja põnev.

Philip K. Dick – Koloonia (Mardus 2001)

Inimsoole sobivaid planeete katsetav ekspeditsioon töötab planeedil, mis on kui paradiis – pole siin viiruseid ega ohtlikke ilmastikutingimusi ega muid jamasid. Liiga hea, et olla tõsi! Ja tahetakse anda luba, et planeeti saab asustada, siin saaks jätkuda inimkonna tavaline tegevusmudel (ehk planeedi ja elukeskkonna lagastamine, nagu nukralt nendivad ekspeditsiooni juhtivad liikmed).

Kuni juhtub see, mis juhtuma peab – üht uurijat asub korraga kägistama mikroskoop, ja seejärel püüab sama meest surmata saunalina ja püksirihm. Kallaletungid tabavad teisigi, ja vahel letaalselt. Oh õudust, paistab, et planeeti valitseb miski protoplasmalaadne kuri ollus, mis suudab perfektselt jäljendada ükskõik millist anorgaanilist vormi. Mis teha? Kas põgeneda planeedilt ja riskida, et ülimalt ohtlik ja tabamatu võõrolend liigub siit planeedilt koos meeskonnaga ära? Või lasta sajaliikmelisel ekspeditsioonil end ükshaaval ära lahustada ning keelata igasugune kontakt planeediga? Juhtub see, mis juhtub. Aga mis täpsemalt? Kas see on tegelik happy end?

08 jaanuar, 2013

Roberto Bolano "The Third Reich" (2012)

Järjekordne Bolano. Pean mainima, et olen ikka "Monsieur Pain" mõju all ja seepärast teda uuesti ostangi. Et "äkki on midagi sarnast", mis on tegelikult hale ja kurb suhtumine. Enam ei loe ma teda kunagi selle mõttega, et äkki jäljendab üks ta teos toda lemmikumat. Teos leiti peale ta surma tema paberite vahelt või sahtlist, ja siis pandi selline post mortem raamat kokku. Bolano juurde kuuluv neurootiline/skisofreeniline/närviline mõttemaailm, unenäoline ja painajalik reaalsusetaju ja üleüldine nihkes kulgev reaalsus. Need on selles teoses palju peenemad ja see pole mingi põnevusromaan ega seiklus, kuigi miskipärast arvasin enne lugema hakkamist, et siin räägib Saksa spioonidest Külma Sõja ajal.
   Lugu räägib kahest noorest saksa turistist, kes lähevad Hispaania rannikulinna puhkama. Armunud paar, aga mehe hobiks on mängida selliseid realistlikke lauamänge, mis jäljendavad teise maailmasõja lahinguid. See on ta hobi ja rahvusvahelisel skaalal on ta Saksamaa tšempion ning tegeleb asjakohaste ajakirjade ja fännimaailma ülevalhoidjana. Kohe hakkab ta puhkusel ka mängu üles seadma ning ei käi eriti väljas. Kohtutakse inimestega samast hotellist, kuni üks nende uus tuttav merel surfates kaob. Ainult peategelane jääb veel hotelli, kui tema naine lahkub ja seejärel saab mees tuttavaks rannas paate üüriva põletusarmidega, napisõnalise mehega, kellega ta hakkab mängima lauamängu "The Third Reich". Peategelane elab oma peas läbi väga imelikke mõtteid ja tundub äärmiselt bipolaarne või neurootiline. Mäng Euroopa üle hakkab juurde võtma aina ebareaalsemaid ja tähenduslikumaid motiive ning peategelane tunnetab mingit kummalist tunnet, nagu toimetaksid ta ümber ebaloomulikud jõud.
   Terve lugemise ajal mõtlesin, et see pole selline raamat, mida ma tavaliselt loen. Mida ma siis tavaliselt loen? Mõtlesin sellele ainult selle lugemise ajal ja nüüd tundub, nagu oleksin selle raamatu sisu ise unes näinud. Stiil on selline, et unenäolisus ja reaalsus sulavad veidike ühte ja kui vaatenurk antud läbi peategelase "pea", siis on kokku üks unenäoline ja häiriv kompott. Jube hästi annab edasi inimese sisemõtteid, mis on suuremas osas vaimuhaiguse piiril ja põhjendamatud. Näiteks loeb tegelane öövahetuses töötava kelneri pilgust välja pahaendelist heakskiitu, vana sõbra hääles peituv lubadus millekski enamaks (aga milleks?) või toatüdruku näol on naeratuse esimene samm, mis viitab talle mõnitamise algetest. Umbes selline ettekujutuse ilm, samm eemal skisofreenilisest mõtlemisest "kõik elektripostid soovivad mulle halba, kuid jalgrattad on mu peale vaid kadedad."
   Reaalselt võttes on see lugu ühe noore mehe kuu-ajalisest puhkusena alanud jamast, mis venib unenäoliseks ja ta pannakse vaimselt proovile. Aga kes siis paneb? Miks ta neid asju teeb? Iseenesest mingit kandvat motiivi peale elu ja kunsti ebatõelisuse pole. Mida tarka Bolano kohta üldiselt veel öelda? See peaks mu temateemaline neljas arvustus olema ja ikka pole enda arust midagi tarka maininud. Laialivalguv arvustus... Kas ma soovitaksin? Ilmselt küll, aga mul on selline tunne, et ma ei tea kellele seda soovitada. Pole metafüüsiline, ega samas selline ilukirjanduslik teos. Kuidagi... ebareaalne. Teen pika pausi sellest Bolanost nüüd. Mitte ta halvim raamat tegelt.

Oskar Luts – Nukitsamees (1973)

Eksisid kord maasikakorjamisel õde-venda paksu metsa ära – kunagi pole eksinud, aga näe, seekord ei leia kuidagi koduteed, muudkui jõutakse ringiga ühe pahaendelise kivimüraka juurde tagasi. Tuleb pimedus ja hirmunud lastel jaks otsas, vaja puhata ja valget aega oodata, vajutakse puu alla külili. Öökull huikab pahaendeliselt, siiski saab mõne aja magada. Üks hetk päästab tähelepanelik poiss pesast välja kukkunud linnupojukese kulli käest, järgmine hetk äratab poisi aga vanamoor, kes lubab nad koju saata. Kahtlane vanamutt, kuri ja sellist moori pole lapsed varem näinud – miks küll vanemad sellise eide lastele järele saatsid? Ning kodu asemel viib ta hirmunud lapsed hoopis tundmatusse räämas metsatallu, kus sunnib neid tööle – või vanamoori kaks mühaklikku poega söövad lapsed ära. Vend teeb erinevaid õuetöid, õde aga hoiab metsamoori kolmandat last, kes on üpris inetu ja tüütu isend. Põgeneda ei õnnestu, kas vanamoor ärgas või öösiti luusivad maja ümber kurjalt lõugu lõksutavad soed.

Siis aga ühel päeval lendab poisi juurde väike linnuke ja hakkab talle siristama. Poiss avastab, et mõistab linnukeelt! Tegemist selle sulelisega, kelle pojukese poiss saatuslikul ööl kulli käest päästis ja nüüd pakub linnuke lastele põgenemisplaani – metsamoori pojad tulevad kohe koju sooviga maa alt leitud rahapada kätte saada, ent selleks on vaja metsamoori tarku sõnu. Poiss leiab, et linnu plaan on okei. Peagi kargavadki metsamoori mühakad õuele ja rahamaias majarahvas kaob robinal metsa. Vend tõttab tuppa õe juurde ning õhutab teda otsustavale põgenemisele. Õde on enamvähem nõus, aga mida teha selle üpris inetu ja tüütu isendiga (keda kutsutakse Nukitsameheks), väikest last ei saa omapäi jätta, juhtub äkki õnnetus. Ärevil linnuke siristab aknal, et lapsed kiirustaksid otsustamisega, metsarahvas peagi tagasi! Ja õde-venda võtavadki metsamoori noorima jõnglase endiga kaasa, lind juhatab nad sinka-vonka metsaveerele, oskuslikult vältides neid taga ajavaid metsarahvast.

Lapsed jõuavad koju, vanemad ja vanaisa väga rõõmustavad neid nähes, samas võõrastavad seda kaasatoodud inetut ja tüütut isendit. Ent ajapikku, kuude möödudes ja metsikuste taandudes, tuleb sellelegi miskisugune inimnägu pähe ja Nukitsamehest saab Ants.

07 jaanuar, 2013

Roger Zelazny – Koguja roos (Aphra, 2005)

Zelazny tekstidega pole ma senini suuremat kontakti leidnud, ja nii ka seekordne tõlge paneb õlgu kehitama ning viisakalt ahah ütlema, klassikute värk. Maalased on ekspeditsioonil marslaste juures, kes on üpris hääbuv rass. Ekspeditsioonil on kaasas üks kuulus maalasest luuletaja, kel hea keelteanne ja kes oskab teistest enam marsi keerukat keelt (no eks ta luuletab ka). Ta lubatakse Marsi pühade tekstide juurde – ent selgub, et selleks tuleb osata kõrgmarsi keelt. Nojah, andekas nagu ta on, õpib selle marslaste juures kiiremas korras selgeks. Ja koorub välja, et marslased on üle elanud midagi kosmilise kiirituse sarnast, mis on nad nüüdseks steriliseerinud – ehk siis ootab neid paratamatu hukk (“Mars tuleb täita lastega” - täitumatu unistus). Ent ootamatult ilmneb, et maalasest luuletaja on ühe marslasest tantsija käima peale pannud, või noh – leiva ahju susanud. On võimalik, et Marsi naised ei peagi peagi hääbuma! (Ka üksikutele meestele antakse viljakuslootust.) Aga siiski tuleb eelnevalt mõned vastuolud võita. Ja selleks aitab kaasa maalaste esitletud Koguja raamat, mis tutvustab marslastele neile nii tuttavat masendust ja kaduvikumeeleolu.

Okei, järjekordne segane postitus.

06 jaanuar, 2013

Gene Wolfe – Kerberose viies pea (Aphra, 2005)

Huvitavalt ebamoraalne tulevikumaailm – müüakse turul orje, kaubeldakse laste ja noorukitega, õilmitseb lõbumajandus ja gladiaatorivõitlused; sealse moraali kohaselt on kõik siiski tasakaalus ja ekspluataatorid ei kobise, neil on kloonimised ja inimeksperimendid, robotid ja mälusiirdamised. Lugu kui sellist on raske ümber jutustada. On kaks venda, kes elavad koduses vangistuses. Neile antakse kõva haridus ja ajapikku lastakse tutvuda välismaailmaga. Ning ühel päeval tutvuvad nad oma isaga, kes laseb poisse ühekaupa tuua öistele ülekuulamistele, mil uurib nende teadvust ja olemust näiteks narkootiliste ainete manustamise abil. Mis põhjustavad loo jutustajale tõsiseid mälukaotusi jms. Lõpuks on poisid nii vanad, et saavad saatjaga väljaspool maja rohkem ringi liikuda, ning nende seltsi ilmub tütarlaps, kelle isa omakorda loodab tütart ühele vendadest abikaasaks või lõbunaiseks müüa – sest vendade isa on respekteeritud ja rikas mees, kes peab lõbumaja eliidile jne. Nojah, lõpuks puhkeb kloonimise- ja geneetikasegadus, kes on kes ja mitmendas astmes kes. Ja aborigeenid!

“Teadsin siis ja tean ka praegu, et inimene, keda ma armastasin, suri hulk aastaid enne minu sündimist ja mina suhtlen vaid tema koopiaga, kelle olemus rajaneb üksnes matemaatikaseadustele ja kes vaid originaali imiteerides reageerib inimkõnele ja -tegevusele. Ma ei mõista siiani, kas teadvus, mis Mr Millionil on, annab talle õiguse rääkida kogu aeg “ma mõtlen” ja “ma tunnen”. Minu pärimise peale ütles ta, et ei tea ka ise vastust sellele küsimusele, sest võrdlusmomendi puudumisel ei suuda ta hinnata, kas ta enda mõtlemisprotsessid esindavad tõelist teadvust või mitte ja mina omakorda ei suutnud otsustada, kas tema vastus esindas elava hinge sügavaimat veendumust või oli see vaid minu küsimuse poolt esile kutsutud fonograafiline reaktsioon.” (lk 167)

05 jaanuar, 2013

Minu 2012. aasta Top 8

Siinkohal toon ära oma viimasel aastal loetud raamatute edetabeli, mis põhineb kriteeriumil "pakkus elamuse"... ah, ma ei peagi midagi õigustama!

1. Malazani seeria, kus on umbes tosin raamatut ja mida lugesin kokku pool aastat. Fantaasiakirjandus, mis räägib enamast kui võluritest ja lohedest.
2. Roberto Bolano "Monsieur Pain" Äärmiselt sürreaalne/unenäoline jutustus, mis mulle kui absurdi ja groteski hvännile peale läks.
3.Jon Ronson "The Psychopath Test" Uurimus vaimuhaiguse ja psühhopaatia olemusse tänapäeva ühiskonnas vms.
4. You Are Being Lied To Disinformationi sarja kokkuvõte mõnedest "müütidest", mida meedia tõepähe levitab.
5. Patrick Ness "A Monster Calls" Üks sünge ja kena lasteraamat.
6. Disinformation: The Interviews Ehk siis intekad letikultuuri tegelastega.
7. Dan Simmons "The Crook Factory" Mõnus spioonikas Simmonsi vaimus, kes kasutab ajalooliselt eksisteerinud "kultuurikuulsusi" ja muudab nende seigad seiklusteks. Hemingway vs. natsid.
8. Deepak Chopra "The Path to Love" Raamat armastusest, mis räägib sellest ühe ja teise külje pealt ja mis see kõik tähendama peaks.

Nimekirja ei lisanud neid teoseid, mida ma kunagi juba lugenud olen ja see aasta uuesti ette võtsin.

Barbara Cartland – Suudlus Roomas (1996)

Tegemist ehk Cartlandi varasema perioodi romaaniga, sest tekst on päris ilukirjanduse moodi, pole vaid lihtlausetega masinlikku ladumist. Väikest kaasaelamistki! (Kuigi, kui naistegelasel on raske hetk, siis hakkab autor suvaliselt kolme punkti kõnesse toppima, tekib selline hakitud hingeldamine – aga mehed on kaljukindlad, nemad nii ei räägi!) Lugu iseenesest on tore ja kaasatõmbav ja kas nüüd just mõtlemapanev.

Vaesunud maa-aadli neiu (kena, tark & hea südamega) Alina Langley jääb õnnetumal kombel vaeslapseks ning avastab, et armsatest vanematest on mahajäänud ports võlge. Ta müüb asju jne, aga noh, tulevik näib ütlemata tume ja guvernantlik, majagi laguneb ja tolmab. Ühel päeval on aga ukse taga lapsepõlvesõbranna, varakate ülikute järeltulija kaunis Denise, kes vajab hädasti abi – nimelt on ta suutnud lasta katkeda Londonis kihluse ja nüüd ilgelt kahetseb enda ülemeelikust ning tal on vaja sõita hopsti Rooma, et nukker ekskihlatu üles leida ja taas ta oma lämbesse armuvõrku mässida. Aga selleks ihasõiduks on vaja niisugust mõistvat seltsidaami, kes laseks Denise'l vabalt noormehega sebida (sest sugulaste määratu oleks kindlasti muudkui siivsalt noorte juures). Denise pakub Alinale, et see võiks olla selleks abivalmiks seltsidaamiks – kehastudes Alina kuu aja eest surnud emaks (väga noorusliku välimusega naine!), kelle surmast Denise'i sugulased veel ei tea ja nii näiks kõik viks. Peale suuri kõhklusi vaene neiu soostub ettepanekuga – ta saab tasuks raha ja riideid ja pealegi harukordse võimaluse hurmavat Roomat külastada. Ning muidugi armastust aidata. Asjal on üks ebameeldiv aga, nad peavad reisima koos Denise'i sugulase lord Tevertoniga, kes sõidab Rooma valitsuse eriülesannet täitma (ühtlasi on ta sunnitud sugulasele ja selle seltsidaamile öömaja pakkuma). Ja kena lord on naistega üks pahatahtlik käituja, ikka võrgutab ja jätab maha. Nojah, jõutakse Rooma, Denise saab kihlatu tagasi püünisesse ja Alinale (kes kehastab oma nooruslikku ema) hakkab pidulikul õhtusöögil ägedalt külge lööma nurjatu vürst Alberto.

““Te erutate mind!” sõnas vürst. “Ja ma tahan ka teid erutada. Te olete kas tõeline jäätükk, nagu enamik inglannasid, või ma süütan teie südames leegi!”
“Ma... ma olen jäätükk!” hüüdis Alina.
Ta püüdis mehe kätest vabaneda, kuid tulemusega. Vürst oli temast tublisti pikem ja väga tugev.
“Ma tahan sind, Alina!” rääkis ta kirglikult. “Ma õpetan sulle armastust, tulist, kirglikku itaalia armastust. Sellel pole midagi ühist nende lastevallatlemistega, mida inglased armastuseks nimetavad.”
Mehe nägu oli tema oma lähedal. Taibates, et mees hakkab teda suudlema, karjatas Alina ja püüdis tema sülelusest välja rabelda.
“Ei! Ei! Kuidas te... võite nii käituda?! Me ju alles tutvusime!”
“Ma olen sind miljon aastat tundnud! Ma olen otsinud sind sellest ajast peale, kui meheks sain, ja lõpuks olen sind leidnud!”
Ta huuled puudutasid neiu õrna põske. Alina karjatas taas. Mees pigistas teda veelgi tugevamini. Neiu taipas, et kõik pingutused on asjatud ja ta ei pääse lahti. Äkki aga kostsid täiesti ootamatult venitatult lausutud sõnad:
“Mulle näib, leedi Langley, et kohe algab meie tants.”” (lk 57)

Alina päästab Alberto käest... lord Teverton! Kes koguni suudleb teda hetkeks külmade huultega – esmakordselt kogeb üleelatust vapustatud Alina, mis see suudlus üleüldse on ning mis tundmusi see meeltes ja kehas tekitab. Piinlik on, aga mis siis ikka! Järgmisel päeval jalutavad Alina ja lord Colosseumis ning õhtul tuleb mehel taas neiu (või õigemini Alina ema?) ihara Alberto küüsist päästa. Ent korraga peab Denise'i kihlatu päevapealt tagasi Londoni kiirustama. Ja sinna kolmekesi suundutaksegi, noorpaar abielluma ja taasnoorenenud Alina tagasi maakohta unustusse. Kas lord Teverton mäletab Alinat peale tollega Roomas koos veedetud aega? Kas selgub, mis rolli mängis Alina oma sõbranna mehevõtuplaanis? Milliste naiste embusse lord Teverton tõttab? Kas Alina jääbki üksi rõskesse maamajja nukrutsema? Raske öelda.

04 jaanuar, 2013

David McRaney "You Are Not So Smart" (2012)

Teos, millesse on kogutud natuke alla viiekümne näite sellest, kuidas sa end ühel või muul viisil petad, endale valetad või täielikus kujutelmas elad. Autor teeb poppsühholoogiat kasutades paari lehekülje vältel selgeks, kuidas tegeleme enesepettusega ja miks. Enamus neist on evolutsiooni ja miljonite aastate põhjal välja kujunenud refleksid, millele me ei mõtle ja mis peavad meid panema turvaliselt tundma ja tekitama head enesetunnet. Ainus jama on selles, et viimase paari tuhande aasta jooksul oleme ühiskonnana muutunud totaalselt teises suunas ja vaimne pool ei taha eriti uues ühiskonnakorralduses toime tulla. Paljuski on see sellest, et me ei tea tegelikult miks me midagi teeme, me ei tunne ennast üldse ja ei mõtle eriti sügavalt millelegi. Seetõttu tekitab inimese aju teadmatuse asemele lohutavaid fantaasiaid, mis peaksid tekitama üldiselt turvatunnet kuid selle miinuseks on see, et neid fantaasiaid toidavad tihti reklaamiagnetuurid, poliitikud ja pätid - ehk siis kasutatakse meie mõistuse ja käitumise nõrkusi ära suhteliselt manipuleerivatel eesmärkidel.

"Krebs has researched purchasing trends on Amazon and the clustering habits of people on social networks for years, and his research shows what psychological research into confirmation bias predicts: you want to be right about how you see the world, so you seek out information that confirms your beliefs and avoid contradictory evidence and opinions."

"The maintenance of a positive self-image seems to be so important to the human mind you have evolved mental mechanisms designed to make you feel awesome about yourself. Cognitive biases lead to poor choices, bad judgements and wacky insights that are often totally incorrect. For example, you tend to look for information that confirms your beliefs and ignore information that challenges them. This is called confirmation bias. The contents of your bookshelf and the bookmarks in your Web browser are a direct result of it."

"Research shows if you believe someone is going to be an asshole, you will act hostile, thus causing them to act like an asshole. This same research shows if people think their partner doesn't love them, they will interpret small slights as big hurts - and this will then lead to a feeling of rejection that causes the partner to distance him - or herself. The feedback loop will build and build until the prophecy is fulfilled."

"When it comes to belief, you are not so smart, and the things you think are true will become reality if given enough time to fester. If you want a better job, a better marriage, a better teacher, a better friend - you have to act as if the thing you want out of the person is already headed your way. It doesn't guarantee you'll see a change, but it's better than nothing. The point is this: a negative outlook will lead to negative predictions, and you will start to unconsciously manipulate your environment to deliver those predictions."


Mõnus lugemine neile, kes tahavad enda kiikse ja käitumist uurida ja häiriv ja peletav lugemine neile, kes usuvad horoskoope. peavad end erilisteks või on masenduses.

George R.R. Martin – Risti ja lohe tee (Aphra, 2005)

Autori tõlgetest vast igavaim tekst. Lugu siis sellest, kuidas tulevikuühiskonnas – kui inimkond on jagunenud eri planeetidele ja ollakse läbisaamises mittehumanoidsete eluvormidega – tegeldakse ikka ja jälle religioossete probleemidega. Milline usk on see kõige õigem ükskõik millisele eluvormile, kuidas käituda vääruskudega jne. Et tegemist on kauge tulevikuga, on selge, et mitmesugused meile tuntud nö ajaloolised faktid on teisenenud või kadunud või siis hoopis asendunud. Niisiis, üpris keskpärase levikuga kuid muidu tähtis katoliku kirik puutub kokku uue ja üha populaarsema väärusuga, mis on nii kõlava nimega kui Püha Juudas Iskarioti Ordu. Jah, tõepoolest, Juudas ise, kelle kohta on siis olemas väidetav pühakiri, kus olemas Juudase elu ja teod (markantsem vast, et ta allutas endale lohed, millega vahetevahel eri aegadel hävingut külvas), ehk miks on just Juudas see, kes on toonud õiget usku.

Inkvisiitor sõidab seda pahatahtlikku asja uurima ning ebaordu piiskop tunnistab heameelega, et tegemist on väljamõeldisega, ta on hoopis Valetajate liige, mis on siis aegade hämarusest kõiksugu religioone ja ilmalikke asju kokku valetanud ja mäkerdanud. Mis veel hullem, selle Valetaja tegusid mahhineerib tähtis Valetaja, jälk telepaat. Inkvisiitor lööb selle valekiriku uppi. Aga... kahtluseuss jääb.

03 jaanuar, 2013

Robert A. Heinlein – Pikk vahikord (Lilled Algernonile, 1976)

Juhtub nii, et tuumafüüsiku haridusega Kuu Patrulli pommiohvitser avastab, et teda kutsutakase osalema riigipöördekatses – et Kuu raudsed sõjaväelased võtavad Maal võimu üle, ning oma jõu demonstratsiooniks lastakse paari tuumapommiga mõned tähtsusetud linnakesed maatasa. Ohvitser tunneb, et see ei ole mitte õige tegu (ebahumaanne!), ja ta kavaldab end tuumapommide manu ning kehastub kamikazetuumafüüsikuks – tema riigipöörajatele töökorras või parandatavaid pomme ei loovuta! Mässajaid tabab seepeale rahutus, selline olukord neile hästi ei sobi, aga kamikaze ei jäta jonni, istub pommidega luku taga ja ähvardab sissetungi korral pommi lõhata. Lõpuks tal õnnestubki pommid täielikult kahjustada... ent siis selgub, et selle töö käigus saadud kiiritusedoos on enam kui tappev. Nii lähebki. Tänulikud maalased toimetavad tinakirstu Maale ja matavad auavalduste saatel.