Piret Raud - Kirjad mulla alt (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Omamoodi läbilõige lahkumineku või leina protsessist - seda aga surnu poolt, kes siis muudkui kirjutab üha uusi ja uusi Seda Kõige Viimast Kirja. Eks emotsioonid muutuvad, paatoslik hüvastijätt muutub väiklaseks kättemaksuks ja seejärel lömitavaks andestuse palumiseks.

Eks see tekst võinuks olla pikemgi, et enam selgust saada, miks näiteks vahel lahkunu kahetseb, et oli ebaõiglane jms. Muidugi, see kõik on lahkunud mehe vaatepunktist (ja kui usaldusväärne see õieti olla saab?), elusa naise kogemusest pole ridagi (miks peakski?). Aga jah, see emotsioonide virvarr, mis siin avaldub - ühelt poolt oleks see pigem sarnane kellegi mahajäetu emotsioonidele, kes siis ühel hetkel püüab juhtunuga leppida, siis aga püüab mahajätjat omalt poolt maha teha ning seejärel lepitust otsida jne. Kuid tegelikult siis hoopis elust lahkunu järelehüüe oma elusale abikaasale. Huvitavalt nihkes värk.

Rachel Swirsky - Also, the Cat (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Lugu kolmest õest ja nende düsfunktsionaalsest suhtest (paar päeva tagasi on siinsamas blogis üks temaatiline raamatumulje), mis algas sündimisest ja kestis suremisest edasi. Nad on sündinud aastaste vahedega ning vanemad sunnivad neid kõike koos tegema, olles ise parajad psühhopaadid oma võimumängudega. Tulemuseks siis samamoodi psühhopaadist tütred, kes küll said kõik kodust välja lennata, aga nende pered polnud niisamuti just õnnelikud ning vanas eas pidid kolm tütart taas kokku kolima oma lapsepõlvekodusse, kus siis jätkasid üksteise vihkamist.

Kui ükshaaval tuligi elust lahkuda … kuid mitte kodust, kuhu nad jäid vaimudena pidama, algul ellujäänuid õdesid või õde jälgides, seejärel kõik koos. Mis on see, mis neid sellest vabastaks?

Swirsky on ühendanud ühelt poolt selle kibeda perekonna toimimise ja teiselt poolt … ei paku õnnelikku lahendust ega ka masendavat lõppu; vaid midagi vahepealset või inimlikku, mis samas on kuidagi rahuldust pakkuv. Ja eks see ole päris hirmutav meeldetuletus sellest, kuidas sellised perekonnad end taastoodavad. Ning eks need kolm õde olid niisamuti parajad fruktid oma eripäradega.

Ja noh, kass ka, kes lahendas saladuse.

Maarit Leijon: Koristaja

 

Värskelt loo lübi lugenud, mõtlesin, et sellest ei kirjuta- Liiga ilus, liiga valus, hoolisin tegelastest liiga palju ja Angelika on vist parim tegelane, kellest ma üldse lugenud olen.
Ei, ta ei ole sündmustikus oluline, ta lihtsalt on peategelase sõber. Aga uksainlanna, vägistatud, pekstud, puruks lõigatud ja pärast seda hirmsaks, kartmatuks ning uskumatult otsuekindlaks saanud, nii et tema raev hirmutab ka kaks korda suuremaid mehi - jaa! "Mida hullemat saab minuga juhtuda?"-suhtumine kiirgab temast nagu vaataksin päikesesse ja olgugi ta vaid kirjandusteose tegelane, ta on Küige Lahedam tegelane üldse.

Nüüd otsustasin ikkagi kirjutada.
Lugu pole enam nii valusere mu mälus ning ta on kindlasti reklaami väärt.
Räägib Eliasest, kes tunnetab emotsioone ja suudab neid teistes elusolendites esile kutsuda. 
Sellest tulenevalt on ta teatud moel sunnitud ja teatud moel valinud elu, mille oluline osa on hädasid likvideerida.
Kuhu ja kuidas see ta viib, kas vana arm siis roostetab või mitte ning kas eksida võib või on sellel hukatuslik mõju, on loo tasapisi väljakooruv ja -rulluv sisu.

Üks avalikult arvustaja leidis, et ses loos on ulme tegelikult ebaoluline lisand, ei mängi süžees erilist rolli.
Mina arvan, et just see ulmeline osa tegi Eliasest Eliase, teistmoodi oleks sellise inimese eksistents kahtlane.

BAAS

Kai Aareleid - Tule, suveöö (Looming 7, 2023)

 

Lugu naisest ja mehest, kes on tulnud oma kaksikutest poegade ülikooli lõpetamisele. Päev varem, et koos nendega rahulikult lõunatada. Nüüd on õhtul vanemad omaette linna peal ning jäävad peatuma ühte noorematele mõeldud “boheemlikku retrokohta”, mis on kõige lähemal nende majutuskohale.

Naine, kelle silme läbi see tekst jookseb, ei tunne end kõige mugavamalt - meenub tutvumine mehega, nende abielu on nüüdseks kuidagi … erilise läheduseta. Baaris köidab nii naise kui mehe tähelepanu üks noorem naine, keda nad kutsuvad oma lauda istuma, kui kohapeal kitsamaks läheb. Mehe ja noorema naise vahel tekib mingi klapp, ja naine jätab nad koos sinna baari.

Tekst, mis millegipärast toob silme ette Tartu ja Barlova baari (või kuidas seda kohta nüüd nimetadagi). Lugu lähedusest ja selle hajumisest. Jutu lõpp on mitmetimõistetav ja sellisena vist päris meisterlik. Mingis mõttes igati klassikaline tekst.

Anna Gavalda: Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks

Nad ütlevad: imeline karakteriloome, eripalgelised tegelased, oivaline jutuvestmine.

Mida mina leidsin: kahe erandiga (mees, kes põhjustas kokkupõrke, ja naissoost loomaarst) on kõik tegelased ühesugused.
See tähendab, väliste atribuutide poolest hästi erinevad, muidugi. Mõned mehed, mõned naised, mõned noored, mõned keskealised (vanu polnud ühtegi). Mõned hästi haritud, mõned üsna napi hariduspagasiga, mõned rikkad, mõned vaesed, mõned üksiklased, mõned pereinimesed.

Aga nad kõik kas vaatavad maailma kerge põlgliku üleolekuga või vaatab autor neid kerge põlgliku üleolekuga. Näevad pisikest vinni tüdruku suunurgas, kellega koos rongis sõidavad, ja mõtlevad, et muidu oleks ta päris pandav, või seda, kuidas ülemus suud kõverdab, kui alluvatega räägib. Oletavad vestluspartnerit nuputavat, kas nad kannavad sukki või sukkpükse, kui kallis aluspesu tal on, mõtlevad temast kui "sellest lollist". Kogu aeg on maailmale ja teistele inimestele suunatud kerge üleolev kõrvalpilk.
Vahel on see suunatud ka inimesele endale - ostan seda kallist veini, selle kalli aiamööbli ja eks see terake uusrikka moodi on, aga ostan ikkagi.
Kogu aeg kerge põlgus, mingi distants, vahetute tunnete puudumine.
Ja siis on neil kuskil sees selle ühe teema osas tugevad tunded.

Naistel enamasti anonüümne üldine iha armastuse järgi. Vahel ka konkreetne armastus näiteks lapse vastu. Viimases novellis tahab peategelanna oma novelle avaldada.
Meestel on peamiselt konkreetne iha mingi naise järgi, kes kätte ei anna.
Ja mis siis saab ja kuidas saab - vahel läheb hästi tugeva tunde osas, vahel halvasti. Vahel läheb hästi vähemalt ses osas, et selgub: paari teise inimesega on head suhted, isegi kui tugeva tunde objektiga asja ei saa.

Päris masendavat juttu ses mõttes ei ole, et kõik igal rindel pekki läheks. Aga ses mõttes on küll, et ma jälestan enamikku peategelastest.
Nad ei ole vahetud.
Nad on sellised inimesed, kes mitte ei ela, vaid mängivad elu ja siis on nördinud, kui mäng hästi ei lähe. 

Kahe erandiga. Kaks juttu on päris inimestest. Loomaarst ja reisiv müügimees on toredad inimesed, nendega tahaks rääkida ja tutvuda.
Kaks on veel, kes sellised ... enam-vähem. Pole nii hullud kui teised.
Enamasti on peategelased aga vastikud.

Ja üldiselt inimestele väga meeldib see raamat??? 

Ekspress
Thomas M. Vertigo
Proua Teisipäev

Anil Menon - The Robots of Eden (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Lugu lähituleviku ühiskonnakorrast, kus osa inimesi on nö Võimendatud (“Enhanced”) ja osa siis Mittevõimendatud (“Unenhanced”) ehk tavaline homo sapiens sapiens. Võimenduse sisu jääb õieti lahti seletamata (millegipärast viitab peategelane paar korda endale kui “posthuman”), igatahes on sel tehisintellekti taust ning põhivõtteks näib olevat tarbetute emotsioonide võimust võtmise nullimine, mis siis tagab inimese stabiilse toimimise (hmm, nagu miski depressiooni superravim).

Siin loos indialaste suhtepundar - abielupaar teeb läbi lahutusprotsessi, mees jääb Indiasse edasi elama, naine lapsega jääb türklasest armukesega Bostoni elama. Kõik kulgeb valutult (nad on Võimendatud ja teevad seega ratsionaalseid otsuseid), kuni hiljuti võimendatud laps reageerib vanemate lahutusteatele õige nö vanaaegselt. Õnneks võtab lapse võimendus tema üle kontrolli ning mõne aja pärast võtab temagi toimuvat ratsionaalselt.

Loo teine külg on aga meeste (ehk siis eks-abikaasa ja armukese) jutuajamised - türklane on tuntud autor, kes peale võimendamist pole aga ilukirjandust kirjutanud. Ärimees oli varem suur lugeja, aga viimastel aastatel on lugemisisu üle läinud. Üleüldse, raamatuid loevadki vaid need mittevõimendatud, sest noh … kunst ja ratsionaalsus ei käi just kokku. Ning türklane võtab vastu otsuse, mis võimendatutele on arusaadav, aga tavainimesed võtavad seda hulga dramaatilisemalt.

Jutt kulgeb üsna rahulikus tempos ning justkui illustreeribki seda võimendamise efekti inimeses. Kõik on justkui kena, aga noh … kõik ongi ratsionaalne. Seda häirivamalt mõjuvad mitmesugused juhtumid, kui on kokkupuude nö vanaaegsete emotsioonidega - kas siis värskelt võimendatud lapse reaktsioon vanemate lahutusele või siis mittevõimendatute reageering türklase otsusele. Ja muidugi meeste arutelud nö vanamoodsast maailmast.

Tere tulemast tehisintellekti avitatud paremasse tulevikku.

Helju Rebane - Jutustused (Õige valik, 2021)

 

Kogumiku lühemate juttude osa (raamatu teine osa on lühiromaan “Altrus”, sellest püüaks ehk eraldi kirjutada) on kenasti 20. sajandi (“pehmema”) ulmekirjanduse traditsioonides kirjutatud kirjandus. Ehk siis jutud, kus ulmeline taust on oluline (näiteks robotid või rännak teistele planeetidele), aga pearõhk on siiski puändil. Tekstid toimuvad enamasti lähitulevikus, kus nö tehniline progress on avardanud kõiksugu võimalusi, aga inimeste põhiolemus on ikka stabiilselt tuttava toimemehhanismidega. Ühesõnaga, need tekstid võiks olla loetavad ka tavalugejatele, teadusliku fantastika osa pole kontimurdev, oluline on lõpuks ikkagi see, kuhu see (tihtipeale suhte)draama omadega jõuab ning millised üllatused ees ootavad.

Kui eelmises lõigus sai öeldud “20. sajandi ulmekirjandus”, siis sellega kaasneb tihtipeale “keskealise valge mehe” taak. Nii on ka Rebase tekstis minajutustaja vaatepunkt eelkõige mehe oma (sellest erineb järsult “Ristsõnamõistatus”, aga eks see ongi omamoodi düstoopiline maailm), kel tuleb rinda pista nö kavalate naistegelastega, kelle motiivid pole meeskangelase jaoks just kõige arukamad ja tihtipeale destruktiivsedki. Veidi … ootamatu lahenemine - muidugi, miks peakski naisautori puhul eeldama võrdõiguslikkusega positiivsemat suhestumist. Oleks huvitav kuulda mõne feministliku vaadetaga lugeja arvamust nende juttude kangelaste ja antikangelaste “tõest ja õigusest”, minu meelest on see ootamatult vanamoodne.

On ka kaks puhtalt meestemaailma lugu (“Mis saab pärast” ja “Ootamatu edu”), mis paradoksaalselt on ehk enim muljet avaldanud tekstid (robotilood on päris vahvad); mõlemad on kui pikad anekdoodid … ja kui järele mõelda, siis mitmedki tekstid on võetavad (musta) huumorina (puänt, eksole). Ja kui midagi veel kiita, siis tegelikult siin polegi ühtegi otseselt nõrka teksti, lihtsalt mitmel puhul tekib küsimus, et noh, “keskealise valge mehe” ulmekirjandus või nii.

Kadunud või õigemini taasavastatud eesti autori puhul oleks kirjastuselt oodanud, et raamatusse on märgitud tekstide ilmumiskohad, takkajärgi selgus, et näiteks ajarännulugu Immanuel Kanti teemadel on ilmunud Rebase esikraamatus “Väike kohvik” (seda kergelt lehitsedes näis, et mõndagi seal ilmunust on kasutust leidnud lühiromaanis “Altrus”); “Minu pea” ja “Taruaeg” muuhulgas “Tuumahiid 3” kogumikus.

Vjatšeslav Rõbakov - Vesi ja laevukesed (Me armastame Maad, 2016)

 

Nagu selle kogumiku mitme loo puhul on teemaks olnud, tähendab kosmose suurem uurimisreis pahatihti kahesaja aastast rändu. Selles loos jõuab rändaja viimaks ka tagasi … ja avastab vägagi teistsuguse elukorraldusega maalased. Enam pole riikide vahelisi konflikte, inimsugu tegutseb ühel meelel - samas pole see ei kommunistlik ega kapitalistlik paradiis, vaid et looduslik valik on selekteerinud 23. sajandiks välja psiivõimetega inimkonna. Ehk siis need inimesed, kes suudavad teiste mõtteid lugeda.

Tähelendur Kohlil selline võime muidugi puudub ja nö aklimatiseerumise käigus tabab teda mõne aja pärast vägagi ebameeldiv üllatus, kui saab viimaks teada, et ümbritsevad inimesed on jälginud ta mõtteid algusest peale. Mis seletab ka seda valulist tõika, miks seksinäljas kosmonaut pole saanud ühegi naisega flirtidagi - inimestes tekitab õudust Kohli sõnade ja mõtete vastuolu. Pettunud mees otsustab uuest inimkonnast eralduda ja asub elama looduskaitsealale, metsikusse loodusse. Aga sealgi pole tal viimaks inimestest pääsu - ning inimkond peab tegema valiku, mida õieti peale hakata sellise ebastandardse ja -mugava inimjäänukiga.

Et siis vaat et eksistentsialistlik kirjandus ulmelikus keskkonnas. Või et mis siis see ideaalühiskond võiks olla … ja milliste puudustega. Peategelane Kohl on kukkunud välja kuidagi väga inimlikult, muidugi inimene hakkabki endamisi mõtlema viisil, mis pole seltskonnas kuidagi kombekas. Kes siis nii ei teeks, või mis.

“Just sel ajal sai Kohl teada, et demograafiline probleem on lahendatud Päikesesüsteemi planeetide asustamisega, mis muudeti inimestele sobivaks vähendamise, ümberehitamise, tehispäikeste süütamise ja muude muinasjutuliste tegevuste abil. Küllap pani Kohl seda Maale lähenedes isegi tähele? Kohl kinnitas, et muidugi, ikka pani, jättes täpsustamata, et pidi lolliks minema, tundes Päikesesüsteemi vaevu ära ja kahtlustades mitu tundi paaniliselt, et on kosmoses ära eksinud ja valesse kohta sattunud.” (lk 141)

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman – Mouse (Smoke and Mirrors, 2005)

Vahest üks masendavamaid lühilugusid, mida olen Gaimanilt lugenud. Raamatupidajast inglane on läinud elama Ameerika lõunaosariikidesse koos ameeriklannast armukesega, kellega pole just imeline läbisaamine, pealegi läheb naine aborti tegema. Lisaks on nende elukohas probleem närilistega, kohalikust loomapoest õnnestub mehel viimaks saada hiirte püüdmiseks selline puur, mis ei peaks loomakesi tapma – kinnipüütud hiire võib alati kuskil nurgal lahti lasta. Kuigi selle puuri puhul pole just kindel, mida see õieti lõksujäänud hiirega teeb. Igal juhul, mees ostab neid kaks tükki ja paneb need majja üles.

Naine läheb siis aborti tegema ning mees jääb palgatööd tegema (kaugtöö!). Ta kuulab poole kõrvaga kohalikku raadiot, kus on intervjuu mingi poolhullu vandenõuteoreetikuga, kes räägib sellest, mida liberaalid ja homod õieti taotlevad, kui abordid on lubatud – nimelt võetakse need elualged ja süstitakse need siis laborihiirtele, et nii leida ravi AIDSile, mis homosid ja liberaale vaevab. Õhtul tuleb naine tagasi, mingi aeg jääb esimene hiir lõksu kinni.

Et siis … õige süsimust tekst. Pole just Gaimani säravamate tekstide hulgast, küll aga õige vastiku järelmaitsega õuduslugu või nii. Muidugi, kui paljud enam mäletavad, milline surmaotsus oli aastakümneid tagasi HIV positiivse diagnoos, ajad ikka muutuvad … õnneks või kahjuks jäävad küll igasugu hullud alles.

ulmekirjanduse baas

Yōko Ogawa “Majapidaja ja professor”. Varrak (2012), tlk Margit Juurikas.

„Peamajast vaadatuna paistis kõrvalmaja mahajäetuna. Vanamoodsa aia värav asus viirpuuheki sees. Hoolega vaadates oli näha, et värav on kindlalt tabaga lukustatud. Tabaga, mis oli üleni roostes ja linnusõnnikuga koos ning vaevalt, et võtitki enam selle lukuauku lükata sai.

„Seega siis ülehomme, esmaspäeval,“ tegi naine, vältimaks tüütuid küsimusi, jutule kiire lõpu. Nii sai minust professori majapidaja.“ (lk 7)

Selle raamatu peategelasteks näivad olevat inimlik lähedus (soojus/armastus vms) ja matemaatika; kõrvaltegelasteks on mälukaotus (professor suudab uusi asju meeles pidada vaid 80 minutit) ja pesapall, ning lavaks on sumbunud ja hüljatud nurgake tavaelu äärealal, kus saavad kokku inimesed, kes ühiskondliku edukuse jõe kaldaäärses vees loksuvad. Need on siis igavesse1975. aastasse ja pidevasse omaenese haiguse avastamise seisundisse määratud professor, noorelt üksikemaks saanuna end ainsa käepärase töö ehk majapidamisega elatav naine, tolle 10-aastane poeg ja taamal professori vennanaine, kes on oma varemlahkunud abikaasalt saanud päranduseks kohustuse hoolt kanda tolle invaliidistunud venna eest. Kusagil taamal kummitavad ka minevikusaladused.

Matemaatika osas muretsesin vägagi, et see jääb pigem pinnapealseks õhkamiseks ja poosetamiseks, aga enese suureks rõõmuks pidin tõdema, et raamatus sisalduvad tehted ja kasvõi tekstülesande lahendamine on täiesti arvestatav osa lugemisnaudingust. Kui alguses teeb numbritega vehklemine pisut ettevaatlikuks – sest kõik need täiuslikud arvud ja sõbralikud arvud on küll selline tore uus teadmine matemaatikavõõrale (minule siis, sest no mis see natuke koolimatemaatikat siin kontekstis ikka on), aga samas ähvardab sumbuda lihtsalt teadustamiseks, et küll see matemaatika on ikka sügav ja pühalik, siis 1st 10ni naturaalarvude summa leidmine (kahel eri viisil) ja matemaatikaharjutused Ruutjuurele (majapidaja poeg) ning tekstülesande lahendamine jms lepitasid mind täielikult. Ilukirjandusliku teose osana jõukohast aritmeetikagümnastikat teha on ääretult tervitatav vaheldus. Milline oleks teie praktiline rats 1st 10ni naturaalarvude summa leidmiseks? Kas üle aritmeetilise keskmise, nagu majapidaja poeg nutikalt välja mõtles või kolmnurkarvude stiilis (mis oleks minu enda vaikelahendus, vähemalt kui lähteülesanne eeldab paarisarvus sisalduvate naturaalarvude summat, paaritu puhul oleks vast see keskmise mõte). Ja siis jääb muidugi mõttesse, et kas neil Ruutjuurele antud ülesannetel (355 x 840; 6239/23 jne), et kas neil oli ka mingisugune sügavam arvuseoslik tagamaa või olidki need lihtsalt tehted? No see selleks. Igal juhul püsib tänu sellele raamatule nüüd pisut aega jälle meeles, et e on Euleri arv ja misasi on ruutjuur -1st jne. Noh, ja samuti see Euleri identiteet (või võrrand), mis raamatus nii olulist rolli mängib, vaatasin isegi Youtube'ist ära video, mis selgitas, et miks see ikka nii liigutavalt kaunis ja ilusamaiks võrrandiks tituleeritud nähtus on. Ühesõnaga, matemaatika on lisaks hardusttekitavale maailma ilusaimale võrrandile ka sisuliselt mõtestatud nähtus, ja see on ütlemata kena.

Inimsuhete osas on mõnes mõttes käimas midagi väga jaapanlikku – on peotäis inimesi, kes on justkui äärealal ja siis nad leiavad omamoodi õnne lihtsates asjades, läbi üksteise. Ühelt poolt majapidaja, kelle positsiooniks ühiskonnas on pikad töötunnid lihttööl, kus tuleb arvestada klientide suva, halvustava suhtumise ja kummaliste nõudmistega, ning tema 10-aastane poeg, kes on juba varakult harjunud hilise õhtutunnini iseseisvalt kodus hakkama saama, olles üks neist „võti kaelas“ lastest, kelle ema ei ootagi kenasti tolmuimejaga üle käidud toas värskeltvalmistatud mitmekesise toiduvalikuga ega valva hoolega koolitükkide ja täiendõppe ja huviringide ja testitulemuste järele. Teiselt poolt professor, kes mõneski mõttes tundus mulle kõige konstrueeritumana neist tegelastest. Professor on väike kössis vanamees, kes poetab kõõma, kelle küünealused on mustad, kelle õueskäimise kingad hallitavad, kelle võidunud ülikond on märkmepabereid täis klammerdatud ja kelle kodus on kõik vana ja lagunev. Aga samas on professoril ka supervõimeid, millest üks oleks matemaatika ja teine oleks oskus ning tahe seda arusaadaval ja sütitaval moel seletada ning kolmandaks ehk tingimusteta ja vahetu armastus laste vastu. Lõpetuseks on professoril veel üks hästi oluline omadus – 80 minutit mälu, mis kombinatsioonis supervõimetega muudab ta omamoodi püsivate väärtuste aardelaekaks muutlikus maailmas.

Kindlasti ei tasu „Majapidajat ja professorit“ lugema asuda fookusega professori mälul – siinkohal on pigem tegemist raamatu seisukohalt vajaliku võttega, mitte eraldi uurimusega sellest, et kuidas oleks kui iga 80-minuti tagant kõik oleks uus. Selge on, et professor pidi olema suurepärane inimene juba enne oma õnnetust, keegi selline, kes elas suure osaga oma mõttemaailmast matemaatikas ja kes armastas tingimusteta lapsi. Võiks öelda, et professor on see, kes juhib tähelepanu maailmale nii nagu see parajasti on, võimalusele võtta iga hetke ja asju sellistena, millised need on ning seostele, mis mida selline olemine endas sisaldab. Professoril on oskus konstantsest ärevusseisundist hoolimata, leida rahu ja pidet matemaatikast, ning ühtlasi siiralt nautida ja armastada Ruutjuure seltskonda, kes ometigi igal korral peab olema tema jaoks täiesti võhivõõras laps koos paberil seisva teadmisega, et ta teda siiski tunneb, ning loomupärane võime ka keerulisi asju lihtsalt seletada justkui võrdne võrdsele. Ja see on ilmselt midagi, mida majapidaja olukorras inimene oskab hinnata – siiras lahkus ja tähelepanu.

Originaalis on raamatu pealkirjaks „Hakase ga aishita sūshiki“ ehk „Professori lemmikvalem“ (või siis „Valemi(d), mida professor armastas“ või „Professori armastatud valem“ või ... ma tegelikult ei tea, kas valem oleks kõige õigustatum siinkohal) ja tõlkija järelsõnas on rõhutatud raamatus olulisele kohale jääva Euleri identiteedi sümboolset rolli, midagi, milles võib arvata erinevate inimeste omavahelisest seotuses peituvat liia ja ülejäägita harmooniat. 

Ja sellega koos jõuame muidugi ka sellise kirjanduslikult ümara lõpptulemuseni, kus ülevaks on tõstetud inimlik kontakt, mida toetab nn maailma kauneima valemi pühapaiste ja viide universumi sügavamate saladusteni, mille ees igasugused väikekodanlikud normaalsusstandardid ja väärtusideaalid murenevad ja kahvatuvad (noh, muuhulgas). Aga las ta siis olla, sellised need lood juba kord on. Ja ma mõtlen, et see asjade võtmine nii nagu nad on, mida mina enda jaoks siit lõpuks välja lugesin, et see on tegelikult päris mõnus meeldetuletus, mida kaasa võtta. Rääkimata nauditavalt sisse põimitud matemaatikast – Euleri identiteeti ju loetaksegi tõepoolest ilusaimaks teoreemiks, ja no siis on ju täiesti õigustatud sellele ilukirjanduslikku ülevust lisada; ning see, et arvudesse võiks suhtuda intuitsiooni ja tunnetuse varal, on vast samuti midagi, millel lihtsalt sellesama väljaütlemisegi näol pisut jumet on. Aga samas on kuskil vist ka mingi tähenduslikkuse küsimus, matemaatika omandab siin loos tähenduslikkuse ikkagi läbi professori ja eks siis jäävad kõige lõpuks sõelale ikkagi see inimestevaheline üksteise elude rikastamise värk, millest võiks lisaks välja lugeda ka kummarduse inimestele, kes on pisut teistsugused ja just seetõttu võivad midagi väga olulist õpetada, ja kuidas raske elukäik õpetab omakorda alandlikkust ja oskust tõelisi väärtusi ära tunda ja ... selles mõttes muidugi tundub see kõik juba väga tuttav, aga see käibki ju ometigi asja juurde. Las siis olla selline kirjanduslik ekskurss matemaatikasse tuttavlikus inimliku läheduse ja püsiväärtuste kastmes. Milline kokkuvõte muidugi loob suurepärased eeldused kõigile matemaatikahuvilistele selles raamatus rängalt pettumiseks. Või midagi sellist.