Lew R. Berg „Reekviem Galateiale“. Fantaasia (2004); Adena Sepp „Elu pöördelised hetked“. Ersen (2017).

Olen ise nii rahul, et taipasin neid kahte raamatut kordamööda lugeda. Et sups, kosmoseseiklus, siis jälle seebikas, tagasi machomäruli juurde ja no vahepeal pisut seebikat. Üsna sirgjoonelised ja žanripuhtad mõlemad. Mõnes mõttes nagu vastandid, aga teisalt hoopis üsna palju sarnast.

***

„Reekviem Galateale“

„Samal hetkel, kui maastikumasin tema eest kõrvale libises, avas Mally tule. Külmalt, eriliste tunneteta, tühjendas ta terve padruni magasini troppis lähemale tormavate vaenlaste pihta ning viskus siis maantekraavi. Mudane seisev vesi lõi ta pea kohal kokku, kuid juba oli Mally püsti tõusnud ja vahetas laskeseadmel palavikulise kiirusega pideme, et ka see samas suunas tühjendada. siis veel üks. Kui viimane salv oli tühjaks tulistatud, saatis Mally teele veel terve seeria kiirgusimpulsse, viskas siis kasutuks muutunud relva käest ning hiivas end rinnuli kraavipervele, et paremini näha, mis oli teisel pool maanteed toimunud.“

Mäletan, et lugesin kunagi samalt autorilt raamatut „Tants tulle“ ning ägasin ja oigasin, et milline kohutav klišee – loeks nagu mõnd meerika actionsarjade üldistavat kokkuvõtet või midagi. Teate küll, nii halb, et peaaegu hea juba.

Ei teagi siis nüüd, et kas oli siis asi ikkagi žanris või ei tahaks ma toda raamatut ka tänapäeval teist korda lugeda. „Reekviem Galateiale“ läks igatahes märksa libedamalt. Huvitav on, et raamatu taga nimetatakse avalugu isegi eesti ulmelugude paremiku hulka, aga mina jälle pettusin lõpus tugevalt. Et olgu pealegi, kosmose ja rahvapärimuse segamine on naiss küll, aga lõpuks ootasin selle miksimise tulemusena mingit üllatavat ja uudset lahendust. Noh, vast minu viga, et ootasin.

Igal juhul on kõik lood ühtlaselt taheda ülesehituse ja tempoga. Läksid libedalt alla nagu marineeritud puravik. Või milline see neist sissetehtud seentest kõige tatisem ongi... vekitud pilvik? ’Demilitariseeritud tsoon’ annab kena klassikalise üleolekutunde, kus pahapepu tegelane (olgu ta siis Poirot, MacGyver, Old Shatterhand või kestahes) longib niisama ringi ja siis juhuslikult sinnakanti sekendama sattunud pahalased saavad halva üllatuse osaliseks. Ei puudu ka peotäis eri vanuses daamikesi hädas, kelle aitamine täpsemalt defineerimata aukoodeksi järgi paratamatu on.

’Petukaup’ viib salakaubitseja, kes otseloomulikult on jällegi endine suur pahapepu ja endale veel ka ühe eksootilisest pahapepust kaaslase leiab, ühele obskuursele planeedile valgustkartvat äri ajama, mis otseloomulikult vussi kisub. Ega’s midagi, jällegi saab võitu aukoodeks, mis nagu oleks pisut suva ja siis ei oleks, kah ... no igal juhul peab näitama, kes siin boss on. Pahadega läheb nii nagu läheb...

’Reekviem „Galateiale“’ peategelane on muidugi jällegi ... pahapepu. Üritab teine kenasti ontlikku ametit pidada, aga no maailmas kipub ühtelugu miskit viltu minema ja ega’s ebaõiglus väärib korrigeerimist, kaunid daamid (kel hea maitse ning oskus õigel ajal õiges kohas olla) võiks ära päästa ning ellujäämine juba niikuinii.

Sügavama psühholoogia pärast muretsema ei pea, ning kuigi iga loo puhul on ehk mõni konarlik usutavuse koht, siis saab sellest üle näiteks lausega ’laeva päästmiseks ei olnud enam mingit võimalust’ ja nii on, ei pea pikalt seletama, et kuidas ja miks seda võimalust ei ole. Või siis veretilkadele mõeldes – miks näiteks kolmekuune tegevusetus pole piisav põhjus kapteni ametist kõrvaldamiseks? Noh, pole, kes seda koodeksit ikka teab kui mitte tegelased ise. Aga kui selle tutvustuse algusse tagasi pöörduda, siis võime näha ka stiilipuhast vastaste käitumist – sõdurid, kes alguses said hinnangu kui ootamatult head professionaalid, kelle vastu peategelase ainus eelis on parem orienteerumine ja liikumisoskus maastikul, tormavad otseloomulikult troppis peale, sest kuidas muidu nende suunas efektselt pidemeid tühjendada... eksole. (Aga nõnda, nagu seebikakangelanna võime ilma varvastki liigutamata ka inimtühjas paigas keskmisest kenamaid mehi ligi tõmmata, ei või ka siin vastaste juhmuse üle kurta – tegemist igati žanrikohase võttega...)

Tegutsevad tegelased on loomulikud keskmisest turskemad mehed, atraktiivsus pole point. Naistegelased üldjuhul nõrgukesed, seda kas nad on atraktiivsed või mitte, saab lugeja ka üldjuhul teada.

***

„Elu pöördelised hetked“

„Sinuga ei kavatsenud ma seda mitte mingil juhul teha, olgugi et oleksin võinud oletada, et kuna olete Kristiinaga sõbrannad, võiksid sa olla samasugune. Sa meeldisid mulle väga ja ma oleksin soovinud eelnevalt sinuga lähemalt tuttavaks saada, kuid nähes sind äkki saunas enda ees kogu ehedas ilus, kaotasin lihtsalt aru ja juhtuski see, mis juhtus. See, et sa osutuksid süütuks, vallutas mind nii, et ma tõotasin samas endale, et kui see türduk mind ikka jaksab ära oodata, võtan ta endale naiseks, kuid enne tuleb kool ära lõpetada ja leida kindel töökoht.“

Siin on meil tegemist jälle kena klassikalise ja stiilipuhta seebikaga. Süütu tütarlaps metsatalus, tuleb üks mees ja siis teine, tulevad ja lähevad, vanakesi ei taha ka kurvastada ning saunake on hea koht, kus ehal käia. Kenasti asjakohaselt ei tee ka Sepp mingit pikka juttu kõrvaliste teemadega – kõike muud on täpselt nii palju, kui Miia armuelu puudutavate rohkem ja vähem traagiliste keerdkäikude tutvustamiseks vaja. Kes Saarema eluolu, looduse ja inimtüüpidega lähemalt tutvuda tahab, peab siiski mujale otsima minema. Poemüüjast Miia võiks põhimõtteliselt ükskõik millises Eestimaa külas oma printsi oodata. Süžee on nii põgusa raamatu kohta parajalt tihe, teemaks mahub lisaks armastuse hädadele ka sõbrannatamine ja kolmnurgatamine jms. Halvad naistegelased on muidugi pigem ‘ülemukitud mõttetud tibid’, noh, mitte nüüd täiesti mustvalgelt aga siiski ja peategelane peab end hirmus tavaliseks, aga nagu möödaminnes selgub, et kui ta vaid saunalinal langeda laseb ... ja silmad on ka kenasti suured (ja nagunii hirmus tundelised).

Kui militaarulme puhul ei ole nt posttraumaatiline stress või üldse mingi üleliigne tundlemine teema, siis ühe korraliku seebika puhul ikka vastupidi – emotsionaalne pinge toob kohe kaasa reaalsed füüsilised tagajärjed. Mõnel korral tahaks küsida, et kas Eesti külades arstiabi ikka tõesti raske leida, et Miia oma rasestumisvastaseid vahendeid meditsiiniõest tädi kaudu hankima peab? Aga no see selleks. Miia pole iseenesest ju üldse halb rollimudel, oskab õigetel hetkedel enda eest seista küll, prints pole mitte päästerõngas vaid … oluline edasiminek elukvaliteedis, ehk.  Omamoodi nauditav on tegelaste kõnepruuk. No nad räägivad täiega nagu seebikakangelased. 

Et siis seegi lugu lippab nagu lepase reega ja läheb alla nagu magus limonaad laste sünnipäevapeol. Või midagi. Ja lõpus on loomulikult pulmad. Kui nii võtta, siis võiks ju ka ’Reekviem „Galateale“’ lõpus pulmad olla. Eeltingimused on päris hästi täidetud.

Meestegelaste kohta saame seda ka teada, et kas nad ikka on kenad või mitte. Kui õigesti mäletan, siis enamikel olid musklid ikka ka. Aga muidugi lahingus treenitud gorilladest eksmilitaare Saaremaa kandis eriti ei liigu. Naistegelased on kõik pigem kenapoolsed, kusjuures vihjamisi on löövaimaks relvaks ikkagi loomulik ilu.

Lew R. Berg – Üle piiri. Palgasõdur Willardi seiklused (2014)

Tänuväärne jutukogumik, kus kokku võetud varalahkunud Bergi loodud palgasõdur Willardi uskumatud seikluslood – mitte et autor vaid neid lugusid vorpinud oleks (ja iseküsimus, kuhu ta oli autorina suundumas, pidades silmas “Musta kaardiväge” ja seda pooliku käsikirja kohendust, mis hiljuti Täheajas ilmus). Igal juhul, nüüd siis ühiste kaante vahel üheksa teksti, millest nelja olen varem lugenud ning esmatutvus kolme ajalehtedes ilmunud järjeloo ja kahe käsikirjalise tekstiga, mille Belials selle kogumiku tarbeks lõpetanud.

Nagu Belials järelsõnas sedastab, on ta kogumiku tarbeks niisamuti kohendanud varem ilmunuid tekste, et moodustuks kronoloogiline ja muidu loogiline jada (eks vahel tundub, et sellega on muuhulgas tekstidesse lisandunud literatuurseid viiteid, nagu Jules Verne ja “Hüljatud saar” või “Operatsioon “Hades”” ning viited Hamelni ja Orpheuse müütidele). Kui muidu tekitavad sellised lahkunud autorite töötlused-tänapäevastamised teatud ebalust, et kas selle läbi autori loome ikka säilitab teatud autentsust, siis praegusel juhul ei saa öelda, et see suuremat häiriks – ja noh, selge, et lõpetamata lugude puhul tuleks pidada Belialsi kaasautoriks.

“Edasi otsustas Willard mitte mõelda. Firmas töötades oli ta piisavalt palju näinud, et mõista – reaalsus võib olla hullem kui kõige košmaarsem fantaasia. Ainus võimalus und rikkumata ka edaspidi oma palk välja teenida, oli liigne mõtlemine lõpetada ja toetuda palgasõdurite elutarkusele: ei ole olemas üleloomulikke nähtusi, on ainult liiga väike kaliiber.” (“Polaarjaam”, lk 122-123)

Belials kaasautorina pöörab ehk rohkem tähelepanu Willardi ja ta tööandjate suhetele. Nii näeme “Operatsioon “Hadeses””, milline võib palgasõdur olla Walkeri ja Horrigani silmades. Või “Hüljatud saar”, mille finaal pakub mõnele vandenõuactioni andunud austajale võimalust jätkata Willardi ja ta semude seiklusi hoopis uutes dimensioonides. Mõlemat lugu ühendab ka üsna ootamatult katkev tegevus (samas on see Bergi lugudele niiehknaa iseloomulik, pole mingit pikalt seletamist, et miks ja kuidas nii läks ja mis edasi sai). Eks küsimusi tekitab seegi, et kas see on Belialsi teene, kui varasemas loos “Kaos katselaboris” Willardiga lemberõõme jaganud Welma vilksatab hiljem “Operatsioon “Hadeses”” ja saab olulise rolli “Hüljatud saares”? Hea küll, aitab sellest Belialsi teemast.

Mõni kohalik telekanal võiks Willardi juhtumistest teha tele- või joonisseriaali. Oluline pinge markeerija oleks kindlasti see, kui indiaani päritolu Jacks igas osas teataks, et midagi seletamatut on nende saatjaks ja mille peale Willard kohkunult noogutaks, et... Jacks suudab teda iga kord üllatada oma salapärase selgeltnägemisega. Ja no mõelda vaid, millist erinevat möllu saaks – kord arktikas võitlus tulnukate või mutantidega, kord ürgmetsas tundmatute eluvormidega, kuskil maakohas hiiglaslike putukate või golemi või üleloomuliku püromaaniga, või linnatingimustes madin ebaloomulike rottidega. “X-Files” paduactioni võtmes! Mitte et see võiks kujuneda revolutsiooniliseks telesündmuseks, aga kuidagi lõbus oleks ette kujutada eesti näitlejaid või joonistegelasi sellises üleloomulikus möllus. Nojah, kui oskaks psühholoogiliselt Willardit analüüsida, võiks mehest vast mõndagi kurba järeldada.

“Vaatepilt ületas lõplikult reaalsuse piirid, pannes nii teadlased kui palgasõdurid kahtlema oma nägemises ning mõistuses.

“Granaadi plahvatus seda küll ei põhjustanud,” arvas Willard lõpuks vaikust katkestades. Ta võttis taskust sigaretipaki ning pakkus lähedalseisjatele suitsu, teades, et see harjumuspärane tervistkahjustav tegevus annab nende mõtetele uue suuna.” (“Tempel selvas”, lk 342)

Eks Bergi puhul oleks huvitav teada (või spekuleerida), mis ajendas teda sellise värvinguga lugusid looma. Nõukogude ajal levinud jutud Moskva metroo hiidrottidest? Nooruses kuuldud spekulatsioonid Bermuda kolmnurga ja Roswell ainetel? Millest selliste reaalsuste kirjutamine (peale eskapismi ja madinaiha ajendi)? Aga noh, tore, et selline ulmeaction on, ei tule ette, et enne või pärast Bergi oleks eesti ulmes niivõrd pühendunud actioni tootjat, millest on muidugi südamest kahju.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond (2013)

Kokkuvõtlikult sedastame mõtlikult ja järeleandmatult, et seekordne Täheaja number on selles sarjas kindlasti keskmisest tugevam. Siin polnud küll ühtegi teksti, mis pannuks vaimustusest huilgama, kuid õnneks puudus niisamuti õlgukehitav igavus. Vast veidraim tekst on kogumiku ainus tõlkelugu Asarolt, mis pani küll vähem kaasaelama-mõtlema, kuid samas kirjanduslikult või visionäärselt on see kogumiku esileküündivaim tekst. (Kui aus olla, siis pahatihti on Täheaja tõlked... kuidagi igavad või nirult erutavad.) Siin on harjumuspäratut inimkogemust, originaalset fantaasialendu, kriipivat ebamugavust. Mõneti arusaamatu, aga huvitav, ja väheke igav.

Mis viib edasi mõttele, et eesti autorite tekstid äratasid rohkem kaasaelamist (või on asi selles, et lihtsam on nö seedida turvalisemat või lihtsamat ulmesettingut?). Ma nüüd ei oskagi öelda, kelle teksti just esile tõsta. Tänavi mahukas lisandus Ippoliti sarjale on tänuväärne, aga seda maailma oleks parem kogeda kronoloogiliselt ühiste kaante vahel (muidugi oleks soovijail võimalus teksti paljundada ja seda siis Ippoliti-kogumiku vahele panna). Kalmsten ja Altroff on mõlemad huvitavad trükidebüüdid, kelle käekirja kujunemist oleks edaspidigi huvitav jälgida. Vastuolulisim tekst on Bergi käsikirja avaldamine – tekst on vägagi lõpetamata ja paneb mõtlema, et mis kõik veel olla võinuks, kuhu oleks juhatanud see pikk sissejuhatus, kas oleks tulnud midagi põhjalikumat kui Bergi märuliulme ja “Must kaardivägi”. Kes teab.

Kogumiku lõpetab Sulbi ülevaade Jules Verne'i tuntuima romaanitsükli “Erakordsed reisid” avaldamise asjaoludest ja autori koostööst / kaastööst kirjastuse toimetajaga; tegemist igati hoole ja armastusega tehtud artikliga. Natuke küsitav on, et kas värske ulme kõrval peaks käsitlema sellist vanamoodsat ajalugu; pigem oleks ehk löövam lugeda ülevaateid kaasaegse eesti või maailma ulme hetkeseisust või probleemidest. Tuleb muidugi tõdeda, et Sulbi pikad artiklid oma ja Täheaja blogis on igati tänuväärne lugemismaterjal. Nii et jah, pisut totter vastuolu, ühelt poolt tahaks Täheaja artiklitest lugeda midagi aktuaalset ulmest, samas kirjutab Sulbi neetult normaalseid ajaloolisi ülevaateid.

Ühesõnaga, kogumiku plussiks on see, et ta on ühtlase tasemega ja pole mingit närvilist tõmblemist fantasy või õuduse või SF vahel (või siis lihtsalt – seekordsesse numbrisse valitud lood on head). Kaanekujundus on nagu on, mulle Krošetskini laad ei istu; kahju, et Fantaasia koostöö Rostoviga jäi üürikeseks. Kergelt triskaidekafoobina äratab pinevust järgmise Täheaja numbri võimalik ilmumine, aga eks see ole mägede taga.

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg – Musta Roosi vennaskond (Täheaeg 12, 2013)

Tegemist niisiis tekstiga Bergi järelejäänud paberitest, mida on siis toimetatud ja juurde kirjutatud. Seetõttu on raske öelda, kui nö bergilik see poolik lugu on, tekst on ühtaegu harjumatult kammerlik ja samas romaani mastaapsuse poole suunduv. Ühesõnaga, tegu on katkendiga romaani käsikirjast. Ehk siis lugu sellest, kuidas peategelane jõuab tagasi koduplaneedile peale 10 aastat pagulust (muuhulgas teenides 7 aastat Kosmoseleegionis) ning pika sissejuhatava kulgemise järel hakkab tekst sattuma romaani käivitavatesse intriigidesse – veetleva printsessi vastupandamatud ja püüdmatud võlud ning samas terendamas võimalik sõjaväeline karjäär võitluses Linnuteed ähvardavate võõrolendite vastu. Aga siin katkeb tekst ja edasist võib vaid arvata vastavalt fantaasiale või soovidele.

Nagu öeldud, on tekst harjumuspärase Bergi lugemiskogemuse kohta harjumatult... kammerlik. Galaktilistes võitlustes karastunud peategelane naaseb koju pärandust üle võtma ning sellele järgneb kümnete lehekülgede kaupa tutvumist maa-aadlike eluviisi ja suguvõsa pärandiga. Mis läheb veidi igavakski. On muidugi vihjeid sellele, et niiehknaa ootavad peategelast kõiksugu võitlused ja raskused (päritoluküsimus, pärandi ülevõtmine teiste sugulaste poolt, muidugi romantilised probleemid), aga nagu öeldud – tekst katkeb. Teksti makromaailm on Linnutee tähesüsteemid ja mitmesugused võõrolendid, mikromaailm aga 19. sajandi laadis aadlike elu ja kombed. Sõidetakse tõllas ja käiakse maakõrtsides, kuid aadlike teenistusülesanded on nt kosmose erivägedes. (Ulmebaasis tuuakse võrdluseks Bujoldi loodud maailm, ent Berg on kuidagi vanamoodsam; kasvõi kasutatav moodne sidetehnika on kuidagi... üheksakümnendatest; kes küll mäletab, mis on nt teleks?)

Tegelased on mõneti skemaatilised või õigemini välja arendamata, toored, on sellised tüübid: tubli kangelane, taasleitud sõber, femme fatale, erinevad käsutäitjad jne. Huvitav on sellise imelooma nagu vargi sissetoomine (ka peategelane on bastard nagu Jon Snow – pole aimugi, kas Berg võis olla tuttav Martini saaga algusega, või kuidas täpsemalt ta seda vargi ette kujutas), ent algne võimas poolhunt taandub teksti jooksul ustavaks ja osavaks koeraks. Nagu öeldud, tegemist on poolelijäänud tekstiga ja mida toimetajad omapoolselt lisasid või maha tõmbasid, ei oska aimata. Eks Musta Roosi vennaskonna moodustumise idusid võib aimata seltskonnast, kes printsess Aureliana jahiretkel osaleb. (Ohhoo, üllatusega selgub, et siin tekstis põgusa arutluse all olnud Universumi Deemon eksisteerib ühes teises jutuski.)

Natuke paneb kukalt kratsima see Belialsi & Co ettevõtmine, et varalahkunud Bergi lõpetamata lugusid hakatakse valmis kirjutama ja neist uustekstidest antakse kogumik välja. Millegipärast arvasin (kui kuulsin võimalikust raamatust), et selle projekti puhul avaldatakse varem Mardustes ja ajalehtede järjelugudena ilmunud lood, aga võta näpust, tegemist hoopis uuelaadse ettevõtmisega eestikeelses kirjandusilmas. Kas see ka kirjandusliku kvaliteedina õnnestub, on vast kahtlane. Selline see pessimistide elu on.

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg – Vaimudejõe viirastused (Eesti ulme antoloogia, 2002)

Willard ja ta turvamehed teevad vahelduseks midagi õilsat – vabastavad teadlaste käest vangistusest ühe humanoidse isendi, keda muidu oodanuks kõiksugu katsetamised jne. Ja pahad teadlased (ehk Willardi tööandja projekti teostajad) jäävad pika ninaga (eks see hämmastav ole, milliseid jamasid see tööandja muudkui korraldab).

Tegevus siis toimub Amazonas pärapõrgus, kuhu saadetakse teadlaste ekspeditsioonilaeva remondi turvamiseks Willardi kamp. Kõik on rutiinne kuni öösel tabab jõelaeva mitu veidrat vahejuhtumit – keegi või miski ründab laeva, aga millega täpselt tegu on, ei saagi turvamehed aru (aga üks laborant käitub kahtlaselt!). Laev remonditakse liikumisvõimeliseks ning sellega jõutakse tagasi kohalike külani, kes võtavad neid väga vaenulikult vastu, süüdistades laevnikke jõevaimude vihaleajamises – no mida, arvab Willard. Järgneb öö ja korraga ründavad laeva kaimanilaadsed kahejalgsed, kellele tulirelvade kuulirahe ei avalda erilist mõju. Petterünnaku tagajärjel langeb jõevaimude kätte pantvangi Willardi üks semu, ning selgub, et laeva trümmis on vangis jõevaimude kaaslane... Willard otsustab teha karuteene kaasaegsele teadusele ehk vabastab selle trümmis paikneva harukordse kahejalgse. Jõevaimud (kel on niisiis mõistus) vabastavad vastu inimese. Õpetusiva, et semude eest tuleb seista!

“Willard ei uskunud küll eriti relvakonflikti tekkesse, kuid täielikult ei saanud seda võimalust kõrvale jätta. Eriti kui asi tõepoolest külarahva jumalatesse puutub, usutülid tekkisid võrdlemisi kergelt isegi tsiviliseeritud rahvaste juures, siinsed elanikud olid aga üsnagi vähearenenud mõttemaailmaga ning kummardasid oma metsikuid jumalaid. Kokkupuuted tsivilisatsiooniga õpetasid neid küll kasutama tulirelvi ja bensiinimootoreid, kuid polnud märkimisväärselt arendanud nende maailmavaadet. Vähemasti jäi Willardile selline mulje Larseni ja Migueli juttudest, kes tundsid kohalikke olusid temast märksa paremini.” (lk 269)

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg – Kolm tilka verd (Eesti ulme antoloogia, 2002)

Tegevuses vilksatab Kosmoseleegion, ent vähe rahulikumas rollis kui ühes teises imposantses jutus. Seekordne lugu on päris mereröövlite traditsioonis, piraatide kosmoselaevaski on pootsman ja tüürimees ning mehed elavad ruhvis. Juhtub nii, et üks kuratlik deemon (müütiline Universumi Deemon!) allutab endale piraatide kapteni, pakkudes algul tasuks vabaduse ja ohtralt röövsaaki. Kuni ühel hetkel nõuab kaptenilt kolm tilka verd – ja kaptenist saab deemoni käsualune. Kosmosepiraadid on kapteni isiksusemuutusest üpris segaduses ning peagi kuulevad, et deemon nõuab seestunud kaptenilt kogu meeskonna veretilkasid. Meeste nördimus on suur ja kaptenilt hõivatakse laevajuhtimine. Aga siis... langeb piraatla Kosmoseleegioni lõksu; deemoniorjast kapten pakub hulljulget põgenemisvõimalust, ent mehed ei kuula teda enam. Ning järgneb loo puänt, mis pole eriti puänt.

Bergi kohta üsna lihtsakoeline lugu, ja noh, kas nüüd just tõepoolest antoloogiavääriline tekst, autoril leidub õnnestunumaid kosmoselugusid. (Nojah, selgub, et olen seda lugu varem lugenud, tunduski kahtlaselt tuttav mereröövellikkusega.)

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg – Teras ja tähevalgus (Mardus 2001)

Lugu on tore, actionit nii planeedipinnal kui avakosmoses, ning ainest miks mitte täiemahuliseks romaanikski. Kosmoseleegion (mis meenutab pisut Kunnase sõjaväe heroilisust) asub vallutama üht planeeti, mida mitmed tüütud kosmosepiraadid kasutavad oma baasina. Vallutus kulgeb edukalt, justki liialt edukalt – vastupanu on loid ja see teeb ettevaatlikuks, kas tegemist on lõksuga? Edasi selgub, et planeedilt peab kinni püüdma kaks isikut, kelle kaudu selguks, kes on... Kosmoseleegionis reeturiks ja peab sidet kohalikega. Erigrupp läheb ülesannet sooritama ning nabitaksegi kinni kaks põgenevat tüüpi, kellel kaelal tuttavavõitu tätoveeringud, mis kahtlaselt meenutavad ühel väljasurnud saladuslikul planeedil nähtud sümboleid. Ja edasi lähebki agressoritel olukord käest ära – planeedil avastatakse küberorganism (sellise tehnilise tasemeni pole ükski tuntud tsivilisatsioon jõudnud), mingil moel on relvitud vangid maha nottinud neid eskortivad eriväelased ja emalaeva ründavad tundmatu päritoluga enneolematud lennujõud. Mis tegelikult toimub? Kui kõik lõppenud on, selgub reetur, ning Kosmoseleegion vannub kättemaksu sellele tundmatule jõule, mis nii tõhusalt nende ridasid rappis. Ave, Caesar, morituri te salutant.

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg – Viimane karje (Mardus 2/1999)

Õuduspõnevuslugu sellest, kuidas salajasel missioonil hullub allveelaeva meeskond. Nimelt tahab ameeriklaste mereväeluure ühelt Teise maailmasõja lõpus saladuslikult uppunud Jaapani allveelaevalt kätte saada seifi, mida see transportis Jaapani ja Saksamaa vahet. Luureametnikega varustatud allveelaev leiabki uppunud (ja kahjustamata) vraki ja läbi häda saab sealt seifi kätte. Ja seejärel puhkevad laeval seletamatud surmad ja hullumised, küll plahvatavad tuukrid rõhukambris või mürgitakse lõunatavaid mereväelasi või teostatakse kättemaksuks hullunuid omakohtuid. Kõiki tabab miski hullus, kaptengi notitakse maha. Harval selgusehetkel leiab üks ohvitser, et kõiges on süüdi jaapanlaste laeva seifist toodud salapärane helendav risttahukas ning laseb seepeale allveelaeva torpeedoga õhku. Pole Bergilt just säravaim proosa, aga käib kah.

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg – Terrakotasõduri needus (Mardus 4/2000)

Bergi tekstid mulle üldiselt meeldivad – puudub igav jutustamine, kohe naksti käib mölatu action, kasutatakse innukalt külm- ja tulirelvi. Nii ka seekord. Willard ja ta kaaslased peavad turvama üht ülisalajast saadetist, milleks osutub salapärase minevikuga terrakotasõdur, mis ärkab keset transportimist nö ellu ja asub teostama tapvat laastamistööd. Hurmav. Terrakotasõdur pärineb Hiinast, kus ta keisri hauast üles kaevati – aga tema maagiliseks ülesandeks on kättemaksu teostada, ning seda savisõdur asubki nüüd ülimalt osavalt ja destruktiivselt sooritama, vehib aga mõõgaga ja hävitab mitmesuguseid transpordivahendeid. Willardil ja ta turvameestel on häda käes, ei saa seda raiska maha võtta ei hea ega kurjaga, kuulid vaid peksavad savikilde välja. Ja muidugi tekib respekt nii oivalise tapamasina vastu, milline osavus, milline filigraansus, milline üleloomulikkus! Aga Willard on ikkagi Willard (kes siis muu?), ning viimasel hetkel meie omad võidavad terrakotasõdurit, lahustades ta algosakesteks! See teeb õnnelikuks.

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg – Naine Morooviast (Vaade pimedusse, 2003)

Üsna ootuspärane ulmepõnevuslugu väga hinnatud pearahakütist (ja tema huumorivaesest laevast), kes delikaatse operatsiooni käigus satub ise kütitavaks (nagu ta isegi imestas – miks oli tema teeneid selleks tööks vaja, kui lihtsam olnuks oma vahenditega otsitav tunnistaja eemaldada). Nojah, Rohhart on mees, kes tuleb igast olukorrast välja, nii ka seekord. Tegelased on laitmatult head, halvad ja kannatajad, ja alati oma ülesannete kõrgusel. Loole on ehk seekord vürtsiks inimese kloonimine ja tehisintellektiga kosmoselaev. Küllap olnuks sel jutul potentsiaali kõiksugu järgedeks ja arendusteks, iseasi, kas see lisanuks eesti ulmele uut kvaliteeti – nagu seda tegi Bergi viimane romaan.

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg – Tants tulle (2000)

Lugu nagu niisugune, et transgalaktilisel laineril juhtub õnnetus ja Gorgonea nimelisele planeedile kukub kaks päästekapslit. Gorgonea on ohtlik koht, kus ökokatastroofi tagajärjel on valla pääsenud kõiksugu sissetoodud kiskjad ning muteerunud humanoidid ei hiilga külalislahkusega. Päästesalk eesotsas Remariga saadetakse võimalikke elusolevaid kapslitegelasi päästma. Ja puhkeb möll.

Romaan siis omamoodi näide sellest, kui “Reekviem “Galateiale”” lugusid pikemaks jutustuseks või romaaniks välja venitada. Selline tore seiklusjutt, ikka veidrad olendid ja küllaldaselt põmmutamist ja põgenemist pimedates käikudes. Bergi pikematele tekstidele mitteomaselt pole siin tegemist raskelt relvastatud sõjameestega, vaid pooleldi tsivilistinärudest päästetöötajatega, kel (teatud eranditega muidugi) puudub sõjaväeline väljaõpe ning kel tutvuse poolest selleks operatsiooniks mõned raskemad relvad kaasas. Finaalile lähenedes annab ikka mõistatada, kes neist päästjatest maha lüüakse.

“Puutumatu vabastas ka Remari jalad, too tõusis püsti ja samal hetkel ajas end põrandalt üles ka surnuks peetud Tulekummardaja, pakkudes kaunis košmaarset vaatepilti. Väljatilkuv aju ja voolav veri koos annihilaatorikiire energiast pea külge sulanud kiivriga moodustasid võika maski, mille taolist võis ette kujutada vaid kõige hullemas hirmuunenäos.” (lk 140)

Teksti võiks iseloomustada kui “vana hea ulme”, palju seiklusi ja veidrusi ja ei mingit peamurdmist, lihtsalt mõnus meelelahutus, pole küberpunki ega transhumanismi. Raamatu viimane põgenemine on küll päris, ee, ulmeline (või noh, natuke Indiana Jones). No lõpp on lõpp, autorile endale hakkasid vist lained üle pea käima ja tegi siis kirvehoobiga loole katkestuse. Printsessid said kenasti päästetud, aga ei mingit romantilist tasu selle eest. Nojah, naised.

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg – Must kaardivägi (2005)

Võrreldes eelmiste Bergi raamatutega on autori areng olnud ikka hämmastavalt tähelepanuväärne, ikka mehine seitsmepenikoormasaabastega hüpe, nii selgelt omanäolist romaani just tihti ei kohta. Lugu siis sellest, kuidas sõjas osalenu Lex Rogan ei leia argielus rahu ja adrenaliini ning läheb palgasõdurina kuhugi endise sõjatsooni piiriplaneedile kolmeks aastaks korda looma. (Abikaasa seda just hõisates heaks ei kiida, aga no mis teha, noorte abielud.) Talisiumi nimelisel planeedil saab kõvasti actionit ja nagu ikka on palgasõdurid muust tsivilisatsioonist klaustrofoobiliselt eraldatud. Aga pole häda, selline see sõjameeste elu on (raamatu lõpupoole siiski hakatakse mõtlema, et kas ikka saadakse sellelt purukspommitatud rusuplaneedilt ära või peab igaveseks jääma). Ja nii siis ongi pea 500 lehekülge madinat Talisiumi allesjäänud populatsiooni ja veel ühtede olevustega. Kui oled Kunnase ja Anmanni sõjameheeepostega sõbramees, sobib seegi raamat lugemislauale.

“Lex rabas kabuurist püstoli ja lõi sellega pealepassijale pähe, aga pealiigutuse tõttu läks löök veidi märgist mööda ning hooga langev püstoliraud sattus mehe kõrva ja pea vahemikku. Kõrvalest rebenes lahti, jäädes ainult nibuga pea külge rippuma. Haavast purskus verd, mees tõmbas õhku kähinal sisse ja kohe pidi kostma eelmisest veelgi kõvem röögatus, mille vältimiseks Lex uuesti virutas. Püstolipära raksatas lausa kuuldavalt vastase kuklasse, karjatus sumbus kusagil õnnetu pealepassija kurgus ja teadvust kaotades vajus mees otseti maha. Lex äsas talle igaks juhuks veel korra vastu kukalt, nii et pealepassija keha läbis tõmblus, hüppas siis oma karabiini juurde ja vaatas valvsalt ringi.” (lk 250-251)

Kahju, et Vahing omal ajal seda raamatut ei arvustanud, tema analüüsi Lexist lugenuks suure huviga. Berg on vast nihilistlikult hoiakult võrreldav Tänaviga, aga see on siiski midagi muud Tänavi mängulisusest (mitte autor ilmtingimata nihilistliku hoiakuga oleks, vaid seda lugeja vaatepunktist). Ei tule ette ühtegi autorit, kes nii neutraalselt vägivalda suhtuks (varasemad romaanist kirjutajad räägivad neutraalselt suhtumisest sõtta). Või õigemini võlutult, Bergile meeldib kirjeldada vägivalla koreograafiat – kuidas veri lendab ja vange pekstakse või kuidas surmasaanu pea ees trepilt alla lendab (lk 174) jne jne jne. See ei ole otseselt glamuurivägivald – lihtsalt osa autori loodud maailmast, sellele pole otsest hukkamõistu (kuigi liialt ülemäärane – kui see on võimalik – vägivald leiab Lexi mõttemaailmas teatud taunimist). Eks kergelt homolik see sõjaväemaailm on (nt lk 97), aga eks see ole paratamatu sellistes machokooslustes. Kui viimases kolmandikus ilmub Lexi kõrvale Yolanda, siis see on hetkeks kui mingi emafiguuri vilksatus, moondunud südametunnistus, aga peagi laguneb Lexi jaoks seegi. Digifotonduse ajal on pisut harjumatu, et tulevikusõdalased ei kasuta selliseid lihtsaid lahendusi töö hõlbustamiseks.

Ühesõnaga, huvitav ulmetellis. Ja kahjuks jääb järg tulemata.

“Hüvastijätuks libistas ta pilgu üle kodumaja, kuid mõtetes viibis ta juba kaugel, teistel planeetidel, keset lahinguid. Ta oli taas leitnant Rogan, Esimese Koloniaalkorpuse võitleja, noor uljas ohvitser, kes koos oma kaaslastega võis korda saata tavainimestele mõistusevastasena tunduvaid tegusid.” (lk 504)

ulmekirjanduse baas

ulmeseosed

päevaleht

sirp

Lew R. Berg – Reekviem “Galateiale” (2004)

Kogemata sai valitud lühijuttude kogu, ja noh, ausalt öeldes on ikka põnevam pikemaid tekste lugeda; et lühem tekst paeluks, peab see ikka väga hea olema (mõttekas lause muidugi). Kirjastus võinuks raamatule sisukorra orgunnida, või kuidagigi tekste eristada, olnuks nagu lugejasõbralikum või nii... Berg on oma kosmoseooperites üsna merendussõnavaralemb (või meeleolult selline piraaditsev pigem), nii tossutab siin kapten piipu ja osalevad tüürimees ja pootsman ning sõiduriistaks suisa kosmosejaht. Põhimõtteliselt võiks siinse kogu 4 loost igaühe venitada jutustuseks või romaaniks, kui vaid soovi oleks, tegemist ongi kui kondikava või kildudega.

Nimilugu on ootamatult sentimentaalne (ja napi verekaotusega), suisa kobavalt õrn. Ja mis nii tundlikult algab, võiks muidugi ütlemata kurvalt lõppeda, aga võta näpust, noormees ja neiu lahkuvad koos tulevikku, hakka või Sun Ra'd kuulama. Igal juhul, üllatav looke.

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg – Tempel selvas (2001)

“Röögatus “häire!” ja üksik, samuti ilmselt äratuseks mõeldud lask tungisid pikselöögina ta rahulikku unne. Hetk hiljem oli Willard aseme kõrvalt Stari haaranud ja ühele põlvele toetudes laskeasendi võtnud. Lõkketule ja süüdatud taskulampide valgel avanes tema ees vaatepilt, mille võinuks esile manada palavikukrampides haiglane aju.” (lk 59)

Berg muidugi tegelastega ei üllata – kõik on klišeelikult just need, keda vaimusilmas harjunud sellisteks pidama, palgasõdurite kamraadlus enamvähem ruulib. Willardit võiks ääriveeri pidada nö klassikaliseks väliseestlaseks – et vanemateks on sõjapõgenikud ning poeg kasvanud möödunud sajandi Ameerika viljastavates tingimustes selliseks, nagu ta on; ehk siis mitte just tüüpiline kodu-Eesti (ja iseseisvusaegne?) raamatukangelane. Hämmastavalt naistevaba tekst, esimese jutustuse alguslehtedel mainitakse prostituuti, kelle teenetest Willard sõnatult keeldub, ja siis need koledad selvaeided, kellega ei tohi ülejäänud palgasõdurid sebida (ahjaa, ja muidugi Walkeri sekretär, kes mõlema jutustuse alguses tseremoniaalselt kas põlguse või imetlusega meest vaatab). Lugemine on kui puhastustuli, siin esineb igasugu nottimisi ja halastussurmasid raudse kindlusega (tekib küsimus, kui palju Willardil neid palgasõdureist kamraade tegelikult üldse kokku on, kui hulk pikaaegseist kaaslastest nende kahe jutustuse jooksul maha lüüakse). Bergil on veider komme ingliskeelseid väljendeid toorelt maakeelde tõlkida, mis on pisut veider komme.

Nimilugu siis sellest, kuidas palgasõdurid palgatakse turvama ekspeditsiooni salapärase templi juurde kuskil Lõuna-Ameerika džunglis, ja millised veidrad ja verised juhtumid sellega seoses juhtuvad. Kõlab uskumatult? Nii on. “Üle piiri” räägib sama firma poolt korraldatud satelliidi päästeaktsioonist Põhja-Venemaal, kus puututakse kokku vene sõdurite ja trollidega. Möllu rohkemgi kui pikemas jutustuses, 24 tunniga korraldatakse üks väike tundrapõrgu.

Tore lugemine, no future, let's destroy.

““Kõnge, raibe!” lausus Willard lühidalt ja vajutas päästikule. Kaks kuuli pähe saanud võõras jäi liikumatuks. Alles nüüd ennast julgemini tundev palgasõdur astus lähemale, takseeris surnukeha ja lõi püstolkuulipilduja õlatoega vastu tolle kihvu. Sama edukalt oleks ta võinud betoonseina taguda.” (lk 149)

ulmekirjanduse baas