Tiia Toomet: Vana aja koolilood

Eelkõige pildiraamat, kus sees fotod ja pildid vana aja kooliasjadest ja kooliga seotud inimestest. 

Kuna möödunud sajadi viiekümnendad aastad on ka minu jaoks Vana Aeg, lugesin mitte ainult huviga "kuidas tema seda nägi", vaid ka huviga "mismoodi see siis oli." 

Muidugi on siin sama käekiri, mis Tiia Toometi vanaaegsetest asjadest rääkivates raamatutes ikka: vana aja klassijuhatal oli siuke nimi ja olemus, vana aja klassikaaslased olid sellist (meelde jäid multitalent Martin ja istuma jäänud Maia, jutustaja Toivo ja kaebupunn Tiit, pinginaaber Malle ja ... olgu, rohkem ei jäänud). Vanal ajal kirjutati selliseid märkusi ja koolitee oli siuke ja siuke. See on armas lähenemine, korraga isiklik ja samas ajaloolist tõde järgiv, aga pean vajalikuks mainida, et kui mina lapsena esimest Tiia Toometi raamatut lugesin, ma küll vahet ära ei teinud, et oot. Need on ju tema isiklikud mälestused - ma lugesingi nii, et vanasti ütlesid kõik emad nii ja kõik jonnihood olid sellised ja sellised. 

Nüüd ma saan aru küll, aga nüüd ma olen ka palju kauem täiskasvanud kui laps olnud.

Päevikud olid meil kaheksakümnendatel küll sarnased ja mhmh - kõik teadsid, et inimesed peavad oma kodudes ikka jõule, lihtsalt sellest avalikult rääkida polnud sünnis.

Triinu raamatublogi
Epp Petrone

Tiit Tarlap: Haldjatants

 

Väike reipatooniline lugu sellest, kuidas mingi mees üheksakümnedate algul saeveskit põletada üritas ja mida selle põhjenduseks tõi. Ei tasu ikka uisapäisa pittu kaasa minna, võib juhtuda, et pead pidu haldjatega.
(Muretseksin lugemisrõõmu rikkumise pärast rohkem, kui loo nimigi poleks "Haldjatants".)

Jutt on hästi sirge ja lihtne, mingeid sügavamaid psühholoogilisi keerdkäike ei käida, hirmsaid loogikasõlmi ei harutata, lõpp on täpselt selline, nagu paar lehekülge varem öeldigi.
Ent võibolla just seepärast tundus lugu ka kuidagi armas ja kodune. 

Keel oli otsene, ei riivanud silma, ei kehutanud kujutlusvõimet üle piiride, samas ei ole midagi ette heita. Udu, hääled selles, hauapimedus - kõik kerkis silme ette. 

Lihtne, ent korralik, ütleksin ma.

BAAS

Rex Stout “Nad matsid Caesari”. Kupar (1993), tlk Ronald Lämm

Ma ei ole kunagi Nero Wolfe'i lugesid süstemaatiliselt lugenud, pigem on ikka nii, et mingi osa neist vedeleb siin või seal ja aeg-ajalt satub näppu ning enamasti olen järgmiseks lugemiskorraks suutnud peaaegu täielikult kõik ära unustada, esmajärjekorras selle, kes mõrvar on. Ega ma nüüdki mingi süstemaatilise lugemisega ei tegele, aga sai siin juhuslikult päris mitu tükki järjest loetud ja mõtlen nüüd, et tean vist vähemalt nelja raamatut, kus Wolfe, kes haruharva majast väljas käib siiski erakordsetel asjaoludel laias ilmas ula peal on. Üks on see raamat, kus Wolfe kodust väljas munarooga valmistab, teine on “Must mägi”, kolmas on “Teine ülestunnistus”, mida eile lugesin ja neljas on seesama pulliga raamat, millest praegu juttu. Kindlasti on mõni veel ja mitmes teises peaks esinema puhku, kus ta on sunnitud kõigest hoolimata korraks, kas kohtus või politseijaoskonnas vms paratamus asutuses kohal käima.

Nojah, see selleks. Caesari raamatus on Wolfe igatahes täiesti vabatahtlikul väljasõidul koos trobikonna orhideega, et suurel laadal-väljanäitusel selgeks teha, kes on kes ning mingisugusele orhideeauhinnale käpp peale panna. Õnnetuseks lõhkeb aga Wolfe'i auto rehv, mis tingib ebasoovitava lähikokkupuute auto esiosa ja ühe õnnetu puittaime vahel. Järgneb pikk dialoog, selgitamaks välja, kuidas õnnestub abi kutsuda ning kombinatsioon Wolfe'i soovimatusest jääda üksi auto juurde ja/või (üksi) pikemat vahemaad kõndides läbida viib selleni, et Goodwin ja Wolfe asuvad retkele läbi karjakopli taamal paistva maja poole. Poolel teel tutvustab end kopli elanik – üks võrdlemisi võitlushimuline pull, ning samuti ka tolle püssiga vehkiv ihukaitsja. Edasi toimuvad mõned ebagraatsilised diversiooni ja põgenemismanöövrid, mille lõpptulemuseks on Wolfe'i hiiglaslik kuju keset koplit kivikuningat mängimas ning käkaskaela üle aia maandunud Goodwin.

Nõndaks jääb meie koomiline duo lahkete võõrustajate juurde peatuma, ilmneb komplikatsioone seoses pulliga ja peagi leitakse ka esimene laip. Toimuvat esialgu võimaluste piires ignoreeriv Wolfe saab endale viimaks kliendi, kolib teise võõrustaja juurde ja loomulikult lahendab lõpuks mõrvad. Sisureetjana võib lisada, et kahtlust ei jää ka selles, kes on Liivimaa parim orhideekasvataja.

Nagu ikka, seisneb põhiline võlu Goodwini humoorikates kirjeldustes, lõputus ogaras teravmeelitsemises ja vastastikustes lapsikustes suhtes oma tööandjaga. Näiteks mainib Wolfe terve raamatu vältel järjepidevalt igale vastutulijale Goodwini oskamatust autojuhtimise alal. Puudu ei ole ka hea toit – lambafrikassee metodistide einelauas viib keele alla. Ahjaa, samuti on tegemist raamatuga, milles Goodwin tutvub esmakordselt Lily Rowaniga, pange tähele!

Patrik OuřednÍk – Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu (2018)

Huvitav kollaaž 20. sajandi läänemaailma käigust, mis muidugi nõuaks võrdluseks sarnast kirjavara eelnevate sajandite kohta (Egon Friedell?) … sest noh, autori kerglasest toonist ja vastuolusid genereerivast käsitlusest hoolimata avaneb õige ängistav lugu lähiajaloo käigust ja ideestikust. Algul on harjumatu, et tekst pole esitatud kronoloogiliselt, aga samas selline palavikuline visklemine loob huvitavaid paralleele. Tegemist on 2001. aastal avaldatud teosega, mis avab ühtlasi kenasti ja süngelt sissejuhatuse  21. sajandisse.

Tegu on siis Euroopa ja Põhja-Ameerika mentaliteedi uurimisega (nö europiidset Austraaliat pole vist mainitudki; armeenlaste ja juutide genotsiidi tõttu on orbiidil Türgi ja Iisrael) – eks olekski raske oodata kogu maailma kokkusegamist ja hoiab europotsentrismiga lugeja meelemõistust tervena. Kuigi tegemist on tšehhi autoriga, pole see tekstis kuidagi esil, no võibolla on ehk õhkõrnalt rohkem kaalu Kesk-Euroopa oludele (samas saab Balkan õige vähe tähelepanu). Igal juhul, pole siin kiidulaulu ei liberaaldemokraatlikele, autoritaarsetele või totalitaarsetele mõttevooludele – mitte et ajalugu oleks külmasõjalik staatiline vastasseis, pigem meenutab see orjanduslike ühiskondade toimimismudeleid, on see siis peidetud ideoloogiate või tarbimise värvidesse (mitte et ma oskaks seda mõtet kuidagi põhjalikumalt selgitada).

Võib ette kujutada, kuidas autori kergelt nihilistlik või irooniline käsitlusviis võib mõnegi moodsa või vanamoodsa mõtteviisi kummardaja harja punaseks ajada, kuid tegu on pigem mõtteeksperimendiga kui kanoonilisust taotleva kirjatööga. Ehk nagu Bardo Pond sedastab: „This Time (So Fucked)“. (Teemast välja: „Flux“.)

„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele. Sotsioloogid ütlesid, et traditsiooniline naisemudel on Lääne ühiskonnas pöördumatult kadunud, sest naised, kes olid aastasadu allutatud looduslikule elukorraldusele, astusid antibeebipillide abil lepingulisse elukorraldusse. Ja naiste emantsipatsioon on tegelikult pealesunnitud vabaduse paradoks, sest naistel on üha rohkem vastutusalasid ja kohustusi, ja ka seda, mida varem tajuti suure sotsiaalse saavutusena ja naiste privileegina, nagu öiste vahetuste keeldu ja emapuhkust jmt., tajuvad naised tänapäeval omamoodi rõhumisena.“ (lk 12)

„Ja arenenud maades asutati majapidamisi, mida kutsuti talumuuseumiteks või taluloomaaedadeks, ja linnainimesed sõitsid sinna vaatama, kuidas näeb välja hobune või lammas või lehm või kana, sest pikkamisi kadusid linnamajapidamises peetavad loomad. Aga vähemaks jäi teisigi elusolendeid, mäkrasid ja öökulle ja rohelisi konni ja liblikaid ja mardikaid teedel, ja ökoloogid ütlesid, et selles on süüdi keskkonnareostus ja pestitsiidid ja heitgaasid jne. Ja mõned ökoloogid ründasid öö varjus meditsiini- ja farmaatsiatööstuse uurimiskeskusi, kus tehti loomkatseid, ja lasksid vabadusse ahve ja küülikuid ja hamstreid ja koeri ja madusid ja kärnkonni. Ja üha rohkem inimesi arvas, et loomi tuleb kaitsta, ja asutas looduskaitseseltse ja vahel tõmbasid inimesed selga karu või tuuletallaja kostüümi ja avaldasid linnatänavatel meelt jahimeeste ja härjavõitluste ja teaduslike loomkatsete vastu ja ütlesid, et loomade tapmine on ebainimlik. Mõni nendest oli taimetoitlane ja sõi porgandit jmt. Jahimehed ütlesid, et nemad lasevad loomi, et kaitsta traditsioone, ja moodsas maailas on traditsioonid olulised. Ja aasta-aastalt üha sagedamini laskis mõni jahimees metssea pähe maha oma kaaslase ja teised jahimehed panid siis rahad kokku ja ostsid tema lesele uue pesumasina või muud taolist, mis majapidamises marjaks ära kulub.“ (lk 57-58)

„Kommunistlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud romaane tööliste elust, sest nad tahtsid näidata, et olla tööline on parim asi, mis ühe vabamõtlejast inimesega juhtuda võib, või nad kirjutasid inimestest, kes algul vaatasid töölisklassile põlglikult ülalt alla, ent siis mõistsid, et tööliste seas valitseb rõõmus elevus ja tahtsid ise ka saada tööliseks või vähemalt töötava intelligentsi esindajaks, et aidata töölisi oma uute ja julgete mõtetega. Seevastu demokraatlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud vabamõtlejatest, kes mässasid autoriteedi ja kehtiva korra vastu ja tahtsid säilitada oma vabadust, hoolimata võimalikust konfliktist ühiskonnaga. Ja tekkisid loomeühendused, milles noored kirjanikud katsetasid uusi kirjutamisviise ja eksperimentaalseid meetodeid väljendamaks, et maailm on absurdne.“ (lk 66)

ekspress
trakyllmaprokrastineerinj2lle
laiapea

Kuidas kaitsta end massilise hävituse relvade eest (1964)

Massihävitusrelvadega teatavasti nalja pole, seepärast on lohutav ning ka julgustav teada, kuidas on võimalik üle elada tuuma-, keemia- ja bakterioloogilise relvade rünnakud. Tuleb minna varjendisse ja seejärel tsiviilkaitseorganid aitavad korda luua. Muidugi, kui sa pole söestunud ja muul viisil viga saanud. Aga seda juhtub pigem siis, kui sa ei ole seda raamatut lugenud.

„Varjamata inimesed võivad valguskiirguse tagajärjel söestuda, jääda pimedaks ja saada põletushaavu katmata kehaosadele.“ (lk 5)

„Naha kaitseks kasutage vihmakeepe, kummeeritud riidest mantleid, polüetüleenist ja teistest materjalidest valmistatud riideesemeid, jalgade kaitseks – kummibotikuid, saapaid, vilte ja tavalisi jalanõusid kalossidega.“ (lk 10)

„Varjest, mille väljapääsud on kinni varisenud ja purustatud, võib välja pääseda peaaegu alati: tuleb avada uks ja lammutada varemed seestpoolt.“ (lk 18)

Khamsing Srinawk “The Politician & Other Stories”. Silkworm Books (2001).

Humoorikat, kurba ja tõsiseksvõtvat Tai maarahva (oletatavasti siis esmalt Kirde-Tai, kus autor üles kasvand; ja maarahvas, haha, see kõlab nii … maavillaselt. Aga samas, jällegi … ega’s see vesipühvliga rügamine ja ilma peale lootmine sarnaneb jällegi väga paljus hobuseadra taga higistamisele või jamsipõllu raadamisele ka) elust (märkasin ise ka, et ilma sulgudeta oleks see nelja ja poole realine lause alla rea pikk ja hõlpsasti kokkuloetav).

Autor on väidetavalt kõige kõvem sõna kaasaegse Tai lühiloo vallas (et siis kirjanduslik väärtus ka ilma maailmaavardamisboonuseta) ning nende kaante vahel on lugusid viiekümnendatest kuni üheksakümnendateni välja. Nii amerikaniseerumisest huumorivõtmes, kus suur valge ameerika kult tuuakse kohalike nirumate sigade tootlikkust parandama (tjaa, kas igasuguses sordiaretuse vallas ei olnud kah mitte väljamaa tõud nt Wabariigi ajal hinnas?) ja siis kirjanikul avaneb imetabane külahuumorlik võimalus perenaine huvi tundma panna, et kas siis nüüd see suur paks valge mees, kes külla saabus tuleb ehk ka tai rahva geenibaasi parendama … Üks märksa hilisem lugu on aga ettevõtlikust mehest, kel riigiteenistujana sissetulekut nappis ja kes siis bordelli püsti lõi, ent kui Ameerika sõjaväebaasid lõpuks Tais kodinad kokku pakkisid … no siis tuli vaesekesel taas end riigiametisse tagasi munsterdada.

On lugusid valimistega janditamisest ja kuningliku vere pühadusest. Sellest, kuidas vaesel inimesel on targem mokk maas pidada nii bandiitide kui võimukandjate läheduses, sest hambad võivad suust lennata mõlemal puhul. Taustal poputatakse pühvleid ja koeri, lapsed korjavad toiduks konni, pühvlisõnniku alt saab sitasitikaid ning üks lugu ongi sellest, kuidas näljaajal see mardikajaht sõprugi tülli võib keerata ,ning mida aeg edasi (lood on kirjutamise järjekorras), seda lühemaks lähevad vahemaad, kui ehitatakse paremaid teid ning päevapikkusest jalgsiteest saab mõnetunnine bussireis.

Vihmavesi, värske vihmavesi, mida külas majakatuselt koguda on peaaegu nagu koduaia õunad. Seda viiks heatahtlik memmeke pojale pealinna, sest kust sa sellist head värsket vett ikka mujalt saad? Khamsing on muidugi pigem sotsiaalse närvi ja peidetud kriitikaga vägevate ja nende tirelite suhtes. Külaelu poeesia ja ilmekas olustik pole enamasti eesmärk iseenesest. Ega’s ebausk ja lihtsameelsus tema silmis rohkem armu pälvi, kui korruptsioon ja ennastäisolemine. Üks hullus ja meeletus kõik. Tähelepanek ühest 60ndatel kirjutatud loost: “Sacred things don’t make men what they are; men make them up to keep hold over others.” (lk 60). Et siis kümnendi vaimule sobiv mäss autoriteedi vastu.

Viimases, 90ndatel kirjutatud loos, on muuhulgas stseen ebaseadusliku metsalangetuse laagrist, kus kahest khmeerist töölisest on jäänud vaid tühi telk ja hüljatud raadio. Teispool piiri teadagi, Kambodža ja punased khmeerid. Raadiost kuulatigi sõjauudiseid. Laagris kardetakse siis halvimat, kõik sõidavad minema … aga lugu pole muidugi üldsegi mitte sellest, vaid sellest, kuidas head budistid surijale võlgu andeks annavad, et ta ikka rahus lahkuda saaks ...

Ühesõnaga kena ja värvikas kronoloogiline pilguheit Tai ühiskonda ja selle kitsaskohtadesse. Loomulikult kaugel sellest, et olla ammendav ja tegemist on ajaloolise vaatega, sest kahtlemata annaks 2000ndate ja 2010ndate Taist rääkida palju uusi lugusid. Vahepeal toimunud demokraatlikud arengud Thaksini klubi eestvedamisel, sõjaväeline riigipööre ja uue majesteedi värvikas isik (mida loomulikult ei või türmiähvardusel käsitleda teisiti ilusas krüptilises võtmes … nagu siin raamatus näiteks kahtlustatakse üht koertegelast viitavat ühele sõjaväebossile ja paradiisilugu, mis hõlmab kärbseid ja sitalasu, usutakse ka viitavat millelegi … millelegi, mis on piisavalt krüptiline, et tont nüüd teab siis kindlalt, mis see on - ja hea muidugi on, kes teab, kas trellide taga oleks autor edaspidi nii viljakas jaksand olla) ja noh, kõik need ülejäänud asjad, millest kahtlemata aimugi pole, sest … Tai on ikkagi kaugel, mistõttu ongi muidugi hea mõte teda lähemale lugeda.