Päris vinge postsovetlik road movie noortest ukrainlastest, kes päevad läbi teevad midagi, enamasti küll väga purjus või pilves olekus. Eks üheksateistkümne aastastel on teadagi meri põlvini, nii on selline olelemine omamoodi loomulik eluetapp - eriti muidugi üheksakümnendate aastate algul, kus riigikorra muutumise järel avanesid korraga tuhat võimalust paremaks või halvemaks eluks. Selle romaani tegelased ei seadnud endile erilisi eesmärke, mõned neist küll õppisid kõrgkoolis, aga noh, tollane ülikoolielu oli ikka midagi muud kui praegune kõrgharitute tootmine.
Kui algul mõtlesin, et teksti teatud satelliitideks võiks olla “Jelgava 94” või Marusja Klimova romaanid, siis tegelikult oleks see justkui “Trainspottingu” väiksem vend (muidugi, selliseid rämedaid arenguromaane on eesti kirjanduseski) - paar päeva noorte nö hedonistlikust (eks see on tõlgendamise küsimus, kuidas sellist elupõletamist nimetada) elust, kus kangeid narkootikume asendavad piiritusjoogid koos kanepiga ning sotsiaaltoetuste puudumisel otsitakse raha erinevate hangeldamiste (jajah, see Venemaalt viina toomine) või jaburate pättustega (Molotovi büst). Romaani nö teine peategelane ongi tollane ühiskondlik eluolu - lagunemise kõrval tärkavad kõiksugu väikeärid, mida siis kontrollivad mendid või organiseerunud kantpead. Ja muidugi lääneliku elu pealetung (adventistide misjonär, Depeche Mode), mida siis kohalikud omadele vahendavad (romaani vast jaburaimad kohad). Millele on omakorda vastukaaluks äärmuslaste trotskistlik utoopia, kus töölisi õpetatakse igavese revolutsiooni tarbeks erinevaid lõhkeaineid valmistama.
Ja kõige selle keskel siis kolm tuttavat, kes otsivad neljandat tuttavat, et talle teatada kasuisa surmast ja matusest. Selleks käiakse läbi üsna teadvusetu otsing mahajäetud tehasekompleksis, mustlaste getos, rahutu ja iseseisva kindralitütre korteris, kongides ja raudteejaamades, Ja kes kuhu viimaks jõuabki?
Eks see raamat on paratamatult võluv, kuivõrd peategelased on minust vaid paar aastat vanemad ja teadagi on noorus elu inspireerivaimaks ajaks. Muidugi, tollane Tallinn ja Eesti polnud vast nii troostitu kant kui raamatu Harkiv ja Ukraina, aga teatud olud ja jamad tekitasid küll kerget nostalgiat. Kuid sellele vaatamata on see romaan kuidagi … hea litakas.
“Naistel on meist suva, isegi ringteeäärsetel prostituutidel, mõnikord käime neid vaatamas, see on meie jaoks nagu mingi ekskursioon, tasuta meelelahutus, pappi meil muidugi pole, nii et lobiseme nendega niisama, lunime tobi ja räägime oma elust erinevaid lugusid, ühesõnaga, takistame neil oma prostituudi rasket leiba teenida. Aga nad suhtuvad meisse täitsa hästi, ega neid endidki seal ringteel kellelegi väga tarvis ei ole, nagu meidki ei ole, ka neil nagu meil pole piisavalt pappi, nii neile kui meile ei jätku ühiskonna armastust ning me vireleme sel märjal vihmasel suvepäeval Harkivi kõledas äärelinnas, mis on rohtu kasvanud ja reklaamplakatitest kirju - imeline paik, imelised prostituudid, imeline elu. Homoseksualismiga me ei tegele, ehkki kõik liigub sinna suunas.” (lk 36)
“Ma tean, seda kõike teeb tema, ja kui ma enda kõrval üldse kellegi olemasolu olen tundnud, siis just nimelt tema olemasolu, ehkki vaja oleks loomulikult kedagi muud, oleks hea, kui mu kõrval, kui mu ümber õhus poleks mitte pelgalt see paganama saatan, vaid keegi palju meeldivam, aga noh, on nagu on, on läinud nii ja mitte teisiti, ja seepärast ei häbene ma ühtegi oma tegu, ehkki mingeid tegusid polegi nagu otseselt olnud, on olnud lihtsalt mingi tungimine läbi tihke tummise õhu, püüd pressida end läbi, pressida veidike veel, veel paar millimeetrikest, ilma ühegi sihita, ilma ühegi soovita, ilma ühegi kahtluseta, ilma mingi edulootuseta.” (lk 159)
