Piret Raud - Uus naaber (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Dramaatiline lugu hamster Mariost, kel on ebaõnne kokku puutuda ooperilaulja Paulaga, kes kardab hiiri. Aga Mario on hamster! Igal juhul, nende esimene kohtumine lauljapoolse kõrgendatud hädakisaga, kui puurist välja pääsenud Mario kohtub temaga lauljanna vannitoas. Saabub hamstri omanik ning viib ta puuri tagasi.

Paistab, et Mario omanikule meeldib see Paula ning ühel päeval kutsub ta lauljanna hamstrit vaatama. Paula … ei tunne vaatepildist just erilist liigutust. Takkajärgi pääseb Mario uuesti põgenema ja jällegi lauljanna vannituppa, kus aga seekord saab ta tunda lauljanna jala otsa kinnitatud kinga.

Ühesõnaga, kergelt sadistlik looke, kus vaene hamster ohverdatakse “Tosca” finaali loomiseks. Ja kui nüüd mõelda, mida kõike oli vaja selle loo kirjutamiseks. Kuid seda me ei küsi, tahaks ikka öösiti magada.

Triinu Meres - Preili, röövel ja koerad (Teistmoodi tavaline, 2025)

Lugu vabameelsetele koeraarmastajatele - need, kes ei pane pahaks, kui eri tõugu koerad viimaks üksteist leiavad. Sest eks see ole nagu inimestega - lähedus võib leida sind õige ootamatu nurga alt ning kas peaks siis seda eemale peksma.

Nii ka selles loos, mida jutustab vana mõisateenija - kuidas tema mõisavalitsejast keskealine preili leidis endale hingesugulase ühes kunagi mõisast ärajooksnud korrarikkujaga; ja seda tänu koertele, kes muidu omanikke nii hoidsid ja samas ei suutnud vastassoolisest penist loobuda. Ning keskealine naine ning mõneti noorem mees jõuavad niisamati äratundmiseni mööda käänulisi teid.

Et siis selline igati inimlik lugu, jutustatuna elu näinud jutustaja poolt, kel on samuti oma saladused (või mäluprobleemid?), mida mõisavalitsejaga jagada. Aga kõigest ei saa rääkida.

 

Mary Robinette Kowal - Jaiden's Weaver (Escape Pod, 2020)

 

Armas YA lugu noorest tüdrukust, kes soovis endale kõigest hingest kaisukaruämblikku … ning nägi kõvasti vaeva, et selle muna ostmiseks raha koguda. Kui viimaks muna “koorus”, selgus, et kaisukaruämblik on vigane, kaheksa jala asemel on seitse jalga, ning seetõttu pole võimeline ämblikuvõrku, mida oleks muidu võinud raske raha eest maha müüa. Siiski on tüdruk oma vigasest ämblikust sedavõrd sisse võetud, et vanemad viimaks nõustuvad seda invaliidi mitte hävitama.

Seitsme jalaga olend kasvab hiiglaslikuks kaisukaruämblikuks. Vastavalt geneetikale püüab see hakata ämblikuvõrku kuduma … aga jah, selleks vajalik jäse puudub. Siiski ei jäta kaisuämblik oma jonni …

Eks selline tiinekas tekst ole, aga noh, vähemalt on loo peategelane üks igavesti asjalik tiinekas, mitte mingi vedel plönn. Ikkagi ulme, eksole.

“I leaned against the wall of the nesting house and rocked my baby teddy. They really do look like teddy bears, you know. Especially when they are young and about the right size. The illusion vanishes when they open their mouths, of course, and the three lobes of flesh part, right along the lines of the threads of a stuffed bear’s mouth. But even that was a source of utter fascination to me. Her long, coiled tongue looked like a pink seashell or party favor and it quested out of her mouth for the fruit paste as it were an extra arm. If only she had come with a spare.” (lk 199)

Manfred Kalmsten: Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus

Minu meelest väga mõnus jutt.

Esiteks: mulle meeldib see maailm, mis on nagu meie oma, aga samas üldse ei ole. Autod on, inimesed on, raha on (ehk põhiline). Isegi sigaretid ja piljard on! Et on ka vampiirid, gnoomid, kaosetükkidest kokku pandud rääkivad kassid ja "kahjurihävitaja" on igasugu härjapõlvlaste ja krattide hävitaja, on juba "pisiasjad-pisiasjad".
Teiseks meeldib mulle peategelane. Kujutlesin tema elamisena omaenda tudengikorterit - külm vesi ja kemps koridoris, raudahi ja triibuline räpane vatimadrats põrandal -  ja tundsin tugevat ühtekust. Mees ujus maailmas ringi nagu minagi - osadest asjadest saab aru, osadest ei saa, aga no saame kuidagi hakkama. Alati on ju saanud.
Noh, ta jõi rohkem, ent pisiasjad-pisiasjad.
Kolmandaks meeldis mulle ka krahv, tema motiivid tundusid loogilised, tema isik meeldiv.

Mulle ei meeldinud väga, et loo keskosas muudkui peategelast jälle erinevatel põhjustel krahvi juurde toimetati (autor toimetas), et too saaks taas veidi lisainfot tilgutada ning sigarit pakkuda.
Ent kui lõpp (no 11 viimast lehekülge nt) kätte tuli, sai see kõik unustatud ja andestatud, sest lõpp oli NII HEA. 
Põnev, toorelt PÕNEV, loogiline ja mitte-ette-äraarvatav. 

Hea lugu. Tunnustan!

Loteriis enne

Urmas Vadi – Kääbussiga (Vikerkaar 9, 2019)

„Siis oli tükk aega vaikust, lõpuks tulid Kaire ja Margus, hakkasid kohe remondiga pihta, Kaire tõi tomatitaimed, maja päikesepoolsele küljele istutati viinapuuväädid, ka meie käisime neid taimi vaatamas ja suhtlemas, pakkusime abi ja tööriistu, suveõhtutel istusime koos väljas, ajasime juttu ja meist said aegamisi lausa sõbrad. Aga lõpuks tuli ikkagi välja, et ei saanud. Kuid kohe alguses me seda ei teadnud. Kõike ei oska ette näha, inimese sisimasse hinge ei ulatu vaatama. Me ei oska iialgi ära arvata, mis seal võib peidus olla, kust võib pauk tulla. Aga sellist asja ei osanud me tõesti oodata, et nad võtavad enda minisea.“ (lk 2)

Vadi jutustab südantlõhestava loo naabritest ja karmast ja kääbusseast, kelle nimi on Marelle. Aga … sama nimi on ka … !

Igal juhul, autor hekseldab kiirkorras läbi tänapäeva väikekodanliku heaolu ja noh, karma on ikkagi karma, rääkimata kirjutatud ja kirjutamata seadustest. Sest, ikkagi, eksole, naabrid, see pole mingi naljaasi, ikka puhas Titanic ja eestlus, kodukandihorror.

Jana Raidma – Libakass (Täheaeg 18, 2019)

Hoogne musta huumoriga vürtsitatud lugu kassist, kes loovutas ristteel vanapaganale kolm tilka verd (aga no kelle verd?), et … naaberkassile koht kätte näidata. Selleks palub ta vanapaganalt võimet inimeseks muutuda – ta saabki selle, aga vaid kolmeks täiskuu ööks.

Värske libakass avastab esimesel täiskuisel ööl, on sel muutumiseks omad plussid ja miinused. Inimkonnale on selline moondumine … miinuseks. Ja noh, jutt juhibki iga ööga õige tumeda tragöödia suunas … kui võtta aluseks inimeste õige masendavad saatused. Mitte et see libakassi kõigutaks.

Igal juhul, ninnu-nännu armsast kiisuloost on asi kaugel, küllap ulmejutuvõistluse žüriile imponeeriski see, et kuigi tekst on naljakas, siis happy end on õige ebainimlik.

ulmekirjanduse baas

Theodora Goss – The Other Thea (The Starlit Wood, 2017)

Goss on ette võtnud H. C. Anderseni ühe mulle tundmatu muinasloo ja selle läbi siis kõneleb kujundlikult depressiooni olemusest (no seda võib järeldada autori järelsõnast). Ehk siis lugu noorest naisest, kes on lapsepõlvest saati elanud varjuta (sest vanaema lõikas ja peitis selle ära, kui noor tüdruk teda ärritas) ning hakkab nüüd ise hääbuma (no mis teha, kui sa pole täielik?).

Tegemist oleks justkui omamoodi Harry Potteri kõrvaltegelase looga peale kooli lõpetamist – oled küll võlurite koolis kõiksugu värke õppinud (ning kooli lõpetanud), aga … see ei tähenda elus hakkama saamist. Nii naaseb Thea aasta pärast kooli lõpetamist tagasi kooli, et vilistlasena endistelt õpetajatelt abi saada. Mis muud nõu ta ikka saab, kui et peab oma varju leidma ja kasutagu selle tagasisaamisel ometigi koolist omandatud kutseoskusi.

Goss on loonud päris huvitava peategelase – Thea on üsna abitu ja jõuetu, pikapeale kaob endalgi usk, et siit võiks midagi positiivset välja kukkuda (muidugi, oleneb vaatepunktist jne). Aga eks see vast ongi mõne inimese depressioonis elamine, lihtsalt enese vee peal hoidmine, et mingitki stabiilsust või tasakaalu hoida.

Lugu on esitatud kuidagi visuaalselt, sellest võiks mõne jaapanliku multifilmi või siis euroopaliku noortefilmi vändata. Lihtsalt, vihjeks.

Holly Black - The Dog King (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2011)

Vahelduseks on päris mõnus lugeda puhast fantasyt, möll ongi siis miskite võimukandjate ja kummaliste elajatega. Jutt siis sellest, kuidas ühte (kauget-kauget) maad kimbutavad talviti hundikarjad, kes siis külmadel talvedel võivad terve küla maha murda (mis siis muidugi ei avastata enne kui talv läbi). Muidugi, kas tegu on ikkagi tavaliste huntidega, mõtisklevad kohalikud.

Selle kuningriigi linn on turvaliselt müüride taga peidus ja sinna hundid suurt ei tiku – seda enam, et õukond pigem laseb püüda hunte, et neid loomataplusteks aretada. Kuningas on koguni nii kõva sõna, et tal on isiklik hunt, kes temaga kõikjal kaasas käib jne. Mida aga avalikkus ei tea, et see kuninga hunt on … libahundist poisiohtu noormees, kes siis kuulab õukonnas pealt, mida salaja sosistatakse ja kannab siis kuuldut kuningale ette.

Siis aga … leitakse lossist purukskistud laps, ja hiljem veel mõned; kõigil hundile iseloomuliku puremisjäljed. Kuningas lubab, et kes selle hundi tabab, saab tema järel kuningaks (eks tal ole oma kindel favoriit niiehknaa). Mis, nagu selgub, pole üleüldsegi mõistlik pakkumine järglase leidmiseks (no tõesti, kui juba on niisugune libahundiprobleem).

Kui peaks tunduma, et jutustasin nüüd terve loo ümber, siis tegelikult jäid kõik kavalad asjad mainimata. Kes on see kuningas ja mis tegelased need libahundid õieti on ja miks neid lapsi tapma hakati. High fantasy või midagi, igal juhul igati psühhoanalüütiku lemmikunenägu. Sel teemal vast ei viitsiks romaani lugeda, küll aga on lühema jutuna igati sobilik.

Katherine Arden – The Girl in the Tower (2018)

Jätkub siis ameerika autori visioon slaavi folkloorist, ehk siis paganluse ja ristiusu kokkupõrkest keskaegsel Venemaal – kusjuures pigem panevad sarved kokku paganlikud jõud (nagu ka esimeses romaanis); ristiusk lämmatab ja kustutab niiehknaa paganlikku traditsiooni. Et see romaan leiab suuremas osas aset Moskvas ja selle lähistel (avaromaan leidis mäletatavasti aset seal kaugel metsakülas), lisandub taustale ka mongoli-tatari vallutajate usk – kuivõrd tollane Venemaa oli tatarlaste ülemvõimu all (nagu autor on märkinud, toimub tegevus 14. sajandi keskpaigas – Kulikovo lahinguni on veel aega).

Ühesõnaga, peategelane Vasja/Vassilissa on põgenenud külmataadi antud hobusega metsa, et rännata ja maailma näha. Ainult et lapseohtu [tegelikult küll 17-aastane] neiu pole veel õieti maailmaavastamiseks karastunud, mistõttu temast üha enam hooliv külmataat Morozko mitmel korral ta surmasuust päästab – ning viimaks õpetab ka külmrelva (sõna otseses mõttes) enesekaitseks kasutama.

Samal ajal tuleb Moskvasse üks tundmatu bojaar abi paluma, kuna miski tatarlaste bandiidibande märatseb talvisel maal, põletatakse külasid ja röövitakse noori neide. Suurvürst Dmitri koos Vassilissa venna, sõjamunk Aleksandriga ratsutavad neid marodööre hävitama, kuid need on kavalad … või on siiagi miskid üleloomulikud jõud mängus.

Kuni viimaks Vassilissa oma imehobusega need bandiidid leiab ja nende käest kolm talutüdrukut vabastab – mis põhjustab raevuka tagaajamise kuni Vassilissa kolme tüdrukuga jõuab kindlustatud kloostrini, kus puhkab Dmitri sõjasalk.

Õe ja venna kohtumine … on mõlemale, kuid eriti vennale šokeeriv. Nad otsustavad jätkata selle näitemänguga, et Vassilissa on vend Vasja/Vassili – kuna tüdruk ei saa ometigi üksi ringi rännata ja veel pealegi sõjarelvis. Et Vasja viib Dmitri sõjasalga röövlibandeni ja aitab neid võita, saab Vasjast suurvürst Dmitri suur lemmik. Viimaks jõuab võidukas sõjasalk tagasi Moskvasse ning Vasja on vaat et samas kuulus kui suurvürst või võitlusmunk. Vassilissa ja Aleksandri vanem õde Olga on nüüd tähtis vürstinna, ning temagi peab vastutahtsi taluma oma vennaks nimetatud õe tegemisi, oodates pikisilmi hetke, kui saaks õe tagasi koju saata. Nii Aleksandrile kui Olgale näib, et Vassilissa on koduküla sündmustest rääkides … kahtlane.

Ja nüüd hakkab raamatu suuremamastaabiline intriig täiega peale. Ühtäkki on Moskvas tatarlaste saadik, kes nõuab kümnist, mis on viimastel aastatel Moskval maksmata jäänud. Asja teeb hullemaks Vasja, kes kahtlustab, et tatarlaste mõjuvõimas saadik oligi see, kes Venemaa lumistes metsades röövlibandet juhtis ja Dmitri karistussalga käest põgenema sai. Ja siis see salapärane ei tea kust ilmunud bojaar, kes sõjasalga appi kutsus ning nüüd Dmitri uue suure sõbrana kõikjale nina topib ja nii omakorda Vasjat mitmel puhul kõiksugu jamadest päästab; aga mis motiivid tal õieti on, jääb õieti selgusetuks. Ja Moskvaski on Vassilissa silme ees külmataat Morozko ja teised paganlikud vaimud, mis – tõsi küll – suudavad vaevu kristliku jumala surve all oleleda.

Ühesõnaga, tekib kõiksugu möllu ja intriige, pahatihti Vassilissa tarkusest ja lollusest. Selle romaani kurjajuur on järjekordne tegelane slaavi mütoloogiast (jäägu ta siin saladuseks), kel on ootamatult lähedane seos Vassilissa perega … ja külmataadil (või õigemini surmakutsaril) on temaga väga vana kitkuda. Vasja Moskva tähelend on võimas … ja seda hullem on Vassilissa ja ta lähedaste saatus.

Romaani lugedes võikski pool aega pead kinni hoida ja oiata, et mis jamasid see neiu korraldab. Samas, eks see on lugu ka emantsipeerumisest – mis on õieti naise koht sellises ühiskonnas (muidugi, ega enne 20. sajandit naiste staatus normaalsemaks ei muutugi). Vassilissa ei taha olla paaritatav mära (siin on omaette lugu ta imehobuse Soloveiga, keda tahetakse tõuaretuseks kasutada – ka Vassilissa unistab ühel hetkel hobusearetajaks saamisest); ta tahab ise oma õnne leida ja maailma näha – seda siis kasvõi noormehena esinedes.

Autori vene (või siis ikka slaavi?) mütoloogia kasutus on kahtlemata ilukirjanduslike vabadustega, see on läänelike lugejate tarbeks kohandatud muinasjutt – mitte et ma tingimata sooviksin lugeda vastukaaluks suurvene vaimust kantud teemalahendust. Eks keegi võiks pikemalt arutleda, miks need paganlikud (või looduslikud? loomulikud?) jõud niimoodi tektoonilise järjepidevusega ragisevad; ehk leiaks sellele seletuse aastaaegade vaheldumises vms.. Nojah, tuleks siis lugeda, kuidas see triloogia viimaks lõppeb.

„It was the wine – only the wine – that brought heat to her face. Her mood changed. „Is that all there is to me, then? To be a ghost – someone real and not real? I like being a young lord. I could stay here and help the Grand Prince. I could train horses, and manage men, and wield a sword. But I really cannot, for they will have my secret in time.““ (lk 233)

„Sasha looked at his sister. He had never thought of her as girlish, but the last trace of softness was gone. The quick brain, the strong limbs were there: fiercely, almost defiantly present, though concealed beneath her encumbering dress. She was more feminine than she had ever been, and less.
Witch. The Word drifted across his mind. We call such woman so, because we have no other name.“ (lk 304)

Joy Adamson „Vabana sündinud“. Eesti raamat (1985), tlk Silvia Kippasto

Raamat, mis sisaldab ohtralt nii inimeste ja loomade kui ka loomade omavahelist suhtlust – jälle üks mu lemmikuid teemasid. Mõnes mõttes tundus, et meil siin põhjas polegi päris lootust sarnaseks kogemuseks, metsiku looduse asustustihedus ei ole selline, et võserikus peaks hoolega jälgi lugema ja silmad lahti hoidma, et mitte kõikvõimalikele eri liiki loomadel otsa jalutada ning ootamatult elevandikarja sisse lõksu jäämine pole ka teema ja olla jõe ääres istudes pidevalt ümbritsetud narritavatest paavianitest (ilmselgelt ei ole see igasugu soojamaa muinasjuttudes, kus ahvid sees, üldsegi ülemäära suur loomtegelase isikustamise hüpe, kui need sindrid narrima ja näppama pannakse) ja krokodillidest (noh, see, et meil jõgedes-järvedes krokodille pole, sellega olen ma küll nurisemata nõus leppima siiski). 

(Kuigi, eks need inimesed, kes metsas rohkem kodus on ja loomadel ühel või teisel põhjusel erilisemalt silma peal hoiavad, eks need inimesed ikka üksjagu märka ja kohta ka. Piltegi on näiteks sellest, kuidas vares rebast sabast sikutab või eks ole mul endalgi, nii vähe kui ma tegelikult ka metsas ringi kooserdan, õnnestunud (väga matslikult) kutsumata kähriku uru juures tammudes koduomanikuga pea ninapidi kokku põrgata.)

Vabana sündinud passib kenasti samasse ritta Durrelli klassikutega ja Konrad Lorenzi loodusraamatutega – annab väärtusliku aimu sellest, kuidas olla kasupereks ühele lõvile, sest seda Joy ja George lõpuks ju on. Küllap võti seisnebki selles, mida autor ka ise raamatu keskel, kui Elsa juba piisavalt täiskasvanu on, mainib. Et nad arvestasid lõvikutsika loomuse ja vajadustega, ning lõpuks jäi järele pigem võrdsete sõprus, kus Elsa oli niivõrd kuivõrd kursis metsaelu reeglitega ning samas ei unustanud ka oma inimperega kooseksisteerimise ja suhtlemise viise.

Taustaks on Aafrika (Keenia) loodus oma külluses, palju tundmatuid taimi ja loomi oma igapäevasuses (jah, teistel laiuskraadidel on kask ja kuusk eksootika!), üks pere teine lemmik, damaan – jälle loomake, kellest midagi ei tea, aga samas, milliseid suhteid on võimalik temaga luua. Eks kindlasti oli suur loll neis suhetes sellel, et ka Joy ja George olid ju erialainimesed, looduse ja loomade uurimine nende kirg. Ning lisaks see, et soe kliima, sagedased väliretked ja üldine eluolu tundus olevat üksjagu kaugel linliku punktuaalsuse ja puhtuse visioonist. Pidas Konrad Lorenzki ju elutoas hakki ja talus kannatlikult jahuussipudru kõrvatoppimise armastusväärsust. Olen üsna kindel, et minul endal ei jätkuks leplikust lasta mürakal lõviteismelisel end armastusväärselt pikali hüpata, tõsi, ühel hetkel kui hakkas väga tihti korduma olukord, kus Joy enam iseseisvalt endale otsa hüpanud Elsa alt välja ei pääsenud, siis tegi ka tema sedasorti suhtlusele lõpu.

Ka lõvikutsika seiklused paljude erinevate loomadega olid mõnusalt kirjeldatud. Küll meeldis talle kaelkirjakuid varitsedes mängida, elevante jälitada, pühvlite peale eriliselt elevile minna ... kuni ajani, mil ta iseseisvalt murdma õppis oligi vast mängukaaslane paslik sõna küll. Ja huvitav oli see, et kui lõvil kõht täis ja ta avalikult ringi jalutab, siis ega need teised loomad niiväga ei peljanudki, ühtlasi oli suurtel loomadel ka rahumeelseid strateegiaid oma laste lõvist ohutusse kaugusse korraldamiseks. Kui nii võtta, siis kattuvad siinse raamatu vastastikkused suhted päris hästi ahvenapoiss Sulevi poolt tiigis kohatuga – kui nüüd kõik see vastastikuse abistamise osa ja õrnatundelisus kõrvale jätta.

Igal juhul väärt sissevaade ühe lõvi ellu ning järjekordne meeldetuletus, et loomadele vaadates tuleb unustada liigne inimesekesksus ja teiste olendite alahindamine.