Istusin baaris, jõin teed (see ei sobi küll Hemingwayga kokku), kui barman kiirustas lauast mööda, viskas vabandades ühe raamatu aknalauale, läks edasi, vaatasin, Hemingway „Ja päike tõuseb“, olen seda vist kunagi lugenud, keskkoolis, kohustuslik kirjandus, vähemalt 15 aastat tagasi, võib-olla rohkem. Kui kaaslane läks suitsetama, lugesin läbi esimesed poolteist lehekülge, ja see oli nagu ilmutus. Täiesti geniaalne!
Raamatu esimesed poolteist lehekülge, mis kirjeldavad Robert Cohni, üht raamatu tegelast, on tihedad, iga järgmine lause lisab eelmisele nüansi, mis pöörab senise arusaama ümber, iga järgmine lause on pööre ootamatus suunas. Iga lause üllatab – ah et nii hoopis!, minu mõte oleks tüürinud teises suunas. Raamatu algus:
„Robert Cohn oli kunagi Princetoni poksitšempioni keskkaalus. Ärge arvake, et see poksijatiitel mulle imponeerib, kuid Cohnile see tähendas väga palju. Ka tema ei hoolinud poksist midagi, tegelikult oli see talle vastumeelt, kuid ta õppis seda sporti hoolega ja põhjalikult, et üle saada alaväärsuse ja arglikkuse tundest, mis temas oli tekkinud Princetonis, kus teda oli koheldud kui juuti. /../ Ma umbusaldan kõiki usaldavaid ja siiraid inimesi, eriti kui nende jutud on tõepärased, ja mul on alati kahtlus, et võib-olla Cohn ei olnudki kunagi keskkaalu poksitšempion, et võib-olla oli hobune talle näkku astunud, või oli ema teda kandes ehmatanud või midagi näinud, või et ta ise oli väikese lapsena millegi otsa komistanud /../“ Jne. (Lk 7).
Just need esimesed laused – ta oli poksitšempion, siis järgneb jutustaja hinnang, et see tegelikult ei olegi mulle väga oluline, aga Cohnile endale oli. Siis järgneb uus info – selgub, et ta samas ei hoolinud poksist, ja omakorda, et tal oli alaväärsuse tunne, ja omakorda, teda oli koheldud kui juuti. Esimese kolme lausega päris palju infot. See võte tekitab tunde, et tegelane on sügav, huvitav, mõistetamatu, hoiab lugejat mõistatamas – tahaks nagu näppu peale saada, aga iga järgmise lausega libiseb välja. Siis omakorda jutustaja mõttekäik, et ta ei usalda usaldavaid ja siiraid inimesi – huvitav, keda ta siis usaldab?
Usaldus võinuks ilmselt olla teema, millest keskkoolis õpetaja oleks võinud lasta selle raamatu põhjal kirjutada. Aga vaevalt. Ma tõepoolest ei mõista, miks selline tekst oli keskkoolis, mida sain 18-aastane inimene sellest raamatust, või mida ma ise tookord siit üles võisin korjata. Ilmselt mitte palju, sest ma ei mäletanudki sellest midagi. Ma ei mäleta, et Hemingway oleks mulle väga imponeerinud, jättis pigem külmaks (siiski ma tean, et mitte kõiki tolles vanuses).
Natuke imelik on öelda, et see raamat mõjus värskelt, sest see on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi. Aga ta mõjus, just selles mõttes, et siia polnud sisse susatud sügavat mõtet, allteksti, allegooriat, midagi suuremat kui seda, mida on näha. Siin on see kõik olemas just sellepärast, et ma ei näe, kuhu see on susatud, ja ma ei näe, mis on selle teksti „kandev idee“. Siin ei ole kandvat ideed. Sellepärast võib siit leida palju ideid. See raamat võiks olla heaks näiteks, mida tähendab „show, don’t tell“.
Mulle meeldivad lood, kus suhted on keerulised, kuid sa pead ise selle üle imestades pildi kokku panema. See tähendab, et ei ole ette antud definitsiooni, ma ei tea, kas üldse oleks mõtet rekonstrueerida arenguid, mis tegelaste minevikus toimusid. Heimngway loomingu kohta (keegi hiljuti mainis) on öeldud, et see, mis on kirja pandud, on jäämäe tipp, ja lugedes tunned kogu aeg, et seal all on nii palju rohkem, seal taga, see, millest ta ei kirjuta. Hemingway kirjutab hästi lihtsalt, läksime sinna, istusime maha, tuli kelner, tellisime õlled, siis ma ütlesin seda, ta vastas toda, jne. Tegevustik, suuremate kommentaaride ja emotsioonideta. Samas on pidevalt tunne, et seal all on midagi, see kõik on mingit pidi tähenduslik, see pole päris niisama. Mulle tundub, et sama tähenduslik kui see, et ma siin praegu arvuti taga istun ja seda teksti kirjutan – mingis mõttes täiesti mõttetu, teises mõttes muud ei olegi, ja kui muud ei ole, muutub see kõige olulisemaks üldse. Tähendus tuleb sellest, et muud ei ole.
Ja siis eksivad teksti sisse laused, nagu välgatused või sähvatused, mis astuvad korraks kõrgemale, astuvad sellest pisikesest siblimisest eemale, selle kohale, ja vaatavad pealt, kommenteerivad, imestavad, et kuidas ma siia sattunud olen, selline see elu siis vist ongi. Korraks on see imestus, ja juba järgmises lauses suubub tagasi kulgu lausega „läksin einetama“ – järjekordne suvaline tähenduseta tegevus paljude seas. Tegelased teevad asju, nad on justkui oma inimeseks olemise sees vangis, oma ihade, tunnete, soovide, oma keha ja vajaduste vangis. Milleks sellele hinnagut anda? Milleks hinnata paratamatust, ja kuidas üldse? Vahepeal saab seda kõrvalt vaadata. Ja siis oled taas kogu selle kupatuse sees. Sest nii see inimeseks olemine käib. Parim, mida teha, on seda tunnistada, võtta sellena, nagu see on, mitte hakata tegema nägu, et siin on midagi enamat (ilmselt saaks – ja kindlasti on seda sada korda ka tehtud – tuua selle mõtte kinnituseks kirikus käimise stseene).
Üks n-ö tegevusest välja astuv lõik (ja kogu teose jooksul minu arvates kõige võimsam just sellepärast, et ta on üks väheseid taolisi teose sees – aga ehk tuleb selle võimsus välja ainult siis, kui lugeda enne ära ka need 198 lehekülge?) on selline:
„Nii see elu on. Lase armastatud naisel ühe mehega ära minna. Tutvusta talle siis teist meest, et ta ka sellega minema jookseks. Nüüd aga mine ja too ta tagasi. Ja kirjuta telegrammile: suudlen. Aga küllap see peab vist nii olemagi. Läksin majja einetama.“ (lk 198)
See „läksin majja einetama“ on nagu kirss tordil! Kulg läheb edasi, olemises kinni olemine järkub.
Kohe teose alguses ütleb minategelane, et ta umbusaldab kõiki usaldavaid ja siiraid inimesi. Selgub, et see tähendab, et ta ei usalda naiivseid inimesi, neid, kes on üle võtnud käibetõed, käituvad nii, nagu mingi üldine moraal ette näeb, katsuvad ühte tõde venitada kõigi ja kõige peale, otsivad midagi universaalset, samas ei vaata ega taha näha, mis on siin ja praegu, mis on hetkes; kes annavad hinnanguid selle asemel, et näha ja mõista. Selle mõttekäigu valguses saab mõista ka, mida tähendab siin armastus – sest siin on ometigi suur armastus, ja see armastus on ebakonventsionaalne, ebaharilik. Ma arvan, et selle armastuse juur on ausus. Sellepärast see ongi nii arusaamatu – sest väga sageli ei ole armastuse juur ausus. Aga kui on, siis muutub see armastus selliseks, paljukihiliseks ja hõlmamatult sügavaks.
Siin tekstis on ausad suhted, vähemalt peategelaste, oluliste tegelaste vahel. Ei ole keerutamist, võltsvagadust, valetamist. Minategelasele ei meeldi paljugi, nt et ta armastatud naine abiellub teisega, aga on veel mitme mehega, kellega veedab puhkust, põgeneb ära jms, ja kuigi peategelasele see ei meeldi, ei anna ta hinnaguid. Sest küsimus ei ole tegudes, vaid selles, kas keegi on enda vastu aus, ja teistega. Võib-olla on küsimus siis enesereflektsiooni võimes, selles, et olla enda tunnetest ja tegudest ja tagajärgedest jms teadlik. Võib-olla olla põhjus-tagajärje-teadlik. Selle teadlikkuse, sellise aususe poole kaldub minajutustaja sümpaatia. Sellise teadlikkuse kõrval jäävad igasugused teod teisejärguliseks.
Silma jäi ka vanuse teema. Peategelased on kolmekümnendate keskpaigas. Ma ei tea, mida võisin keskkoolis sealt üles noppida, aga praegu jäin mõtlema, kui palju rikkam maailm on selles vanuses võrreldes kahekümnendate algusega. Kui mitmekihilisemad suhted, kirjum ja mitmetasandilisem minevik. Minevik ise annab tasandeid ohtralt juurde. Midagi on olnud, midagi kogetud, ja kogetud pikalt, korduste ja muutustega, arengutega. Seda ei saagi tekkida muidu kui ajaga, aastatega. See jäämäetipu all olev ongi minevik, see, mida me raamatust ei loe, aga võime aimata. Ma võisin seda taju, seda rikkust keskkoolis aimata ja kadestada, aga vaevalt et mõista.
On nauding lugeda teksti, kus pinnal pole kriitika ühiskondlike normide, sotsiaalse süsteemi ja kõige muu pinnalise suhtes, vaid eksistents ise – eksistents ise oma olemuselt on paratamatu, ängistav ja võib-olla just sellepärast ka ülimalt võluv.
Peale sellise romaani lugemist
võiks endalt küsida, et mida õieti uut võiks sünkmorn veel pakkuda (seda
eelkõige nö keskmises plaanis maailmade mõõtmes – nagu Abercrombie ja McDonaldi puhul;
hiiglaslikumad maailmad nagu Eriksoni ja Martini epopöad on vast lihtsalt
teistsugune ooper). Maailm kui selline on muidu üsna tüüpiline grimdarkile – kenasti
brutaalselt jõhker ja küüniline ja küllastatud kõiksugu egoistlike intriigidega.
Ainult et … selle maailma juhtivateks jõududeks on erinevad meelepetted („delusion“)
ja nende rakendamine rahvamasside võimendamise abil (kes üksikisikutena on
samuti õige segased). Kas seda võiks nimetada psühhopatoloogiliseks sünkmorniks,
noh, mul pole selleks mingit psühhiaatrilist diagnoosivõimet, aga kiusatus on
öelda küll.
Raamatu lõppu on lisatud
erinevate patoloogiliste meelepetete sõnastik, mis siis peaks andma üldise
pildi erinevate tegelaste, ee, diagnoosidest ja motiividest ja sundmõtetest. See
kõik võimendub ingliskeelsele lugejale sellega, et enamasti nimed ja nimetused
on õige saksapärased, mis loob kenasti raskepärase psühhedeelse õhustiku
(Doppelgangist! Gefahrgeist! Geisteskranken!).
Eks romaani puhul võlubki,
kuivõrd süüdimatult igasugu jõledusi tehakse: omakasu (kas seda ongi õige
niimoodi nimetada) nimel on kõik vahendid ja teod lubatud, eksole. Ei saa öelda,
et see just reaaleluliselt midagi uut oleks, küll aga on see romaanis
äärmustesse viidud … ja selles meelepetete maailma reaaliates vaid püsitaksegi.
Eks tegelastega samastumisvõimalus on nagu on; sõltuvalt igaühe rikutusest või,
noh, kupli all toimuvast. Ja omal moel on see muidugi värskendav lugemiskogemus.
