Leila Tael-Mikešin - Mustade Inglite Armee (Tuumahiid 4, 2018)

Tuleb tunnistada – esmapilgul täiesti lootusetuna näiv jutt muutub puändi abil hoopis paremaks. Tänu jumalale, et tekst niivõrd lühike on, muidu hakanuks kahtlustama, et autor on … õige kummaliste eksperimentide kallale asunud ning selle lugemiseks peab samuti joovastuma.

Niisiis, hullumajas on kaks erilist patsienti, kes kuulutavad, et kuuluvad Mustade Inglite Armeesse. Noh, tegelikult on nad nunnudest inglite välimusest veidi kaugel – üks on troll ja teine ükssarvik. Inglitele kohaselt on nad riietunud roosadesse pitsseelikutesse jne. Krokodillilaadne olend, kes neid hullumajas kontrollib, pakub välja, et nad saavad vabaks … kui nad lähevad vabaduses viibiva kolmanda kaasosalisega ühele ohtlikule missioonile – selle käigus nad saavad kas terveks (muidugi, Mustad Inglid tunnevadki end tervetena) või nendega juhtub pagan teab mida: nagu nendega, kes sinna missioonile on varem saadetud. Nagu peagi selgub, osutub kolmandaks Mustaks Ingliks päkapikk …

Ja nii edasi. Nagu öeldud, esmapilgul õige totter tekst (muidugi, teistsuguses lugemistujus võiks see kindlasti ohjeldamatu killuallikas olla) loksub minu jaoks paika puändiga. Polegi juba mõnda aega lugenud niisugust lühijuttu, mille lõpp oleks niivõrd oluline teksti mõistmiseks ja nii mõndagi pea peale pöörab. Muidugi (lisaks tähelepanupuudusele) on teiseks võimaluseks, et teksti edenedes mõtlesin veidi teistsugustele taustsüsteemidele, mis ühe või teise tegelasega võiks kaasas käia ning nii jäi tähelepanuta hoopis, ee, maalähedasem versioon. Oh jah, mitu korda ma õieti üht ja sama asja kordangi.

Igal juhul, tekst muuhulgas loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Pikad varjud (2015)

Kuna ma pole õuduskirjanduse huviline, siis ma ei tunne, et oleks midagi asjalikku öelda või mõelda eesti etnoõuduse kui sellise kohta – no kui palju on linnainimesel kokkupuudet maaoludega, nagu sellesse kogumikku valitud tekstides tavaks on (erandiks ehk Merese Haapsalu-aineline lugu, mis on üldse... üpris teravalt erinev). Mitte et siis ikkagi vait oleks.

Nii ei pane suurt kulmu kergitama 4 esimest lugu (Orlau, Loper, Polberg), mis on nö literatuurne etnoõudus – autorid kirjutavad asjadest, millest nad on lugenud ja selle pealt siis fantaseerivad midagi kunstmuinasjutulaadset. Tegelastel on probleeme kire ja sugutungiga ning seetõttu saavad kas kahjustada või karistada.

Tänav-Taeli “Manajad” jätkab esmapilgul justkui 4 eelneva loo rida (oo, ammune külaelu, oo, folkloorsed olendid, oo, iidne paine), kuid ühel hetkel keerab sellele veidra vindi peale – korraga tuleb juttu kratiga paaritumisest ning selles on omamoodi kivirähklikku fiilingut. Häiriv, haige ja pisut kergemeelne.

Heinsaare “Tiigi sünd” demonstreerib üsna veenvalt, et kogenud autor ei pea end kammitsema küla-atmosfääri loomisega ning see tiik-vanamees on minu jaoks selle kogumiku üks kahest õnnestunult üleloomuliku kujutamisest (teine on avaloo Orlau näkk, kes jõepõhjas magades veekeeriseid tekitab).

Sanderi “Pikad varjud” paneb natuke kukalt kratsima – kuidagi melodramaatiline, traagikale rõhuv tekst; kas nüüd see endise sõjaväelase posttraumaatiline stress ikka kannab loo lõpuni välja.

Merese “Võtja” on huvitav lugemisväljakutse – kas tekst on lõplikult viimistlemata (nt lk 175) või ongi õnnestunud näide viirastuslikust stiilist. Loo aines on üllatav ehk kuidas I maailmasõja ajal takistavad eesti sõjaväelased Haapsalu vaksali õhkimist. See on ainus lugu, mida kaks korda läbi lugesin, aga ikka ei suutnud Merese võttestikust läbi närida – jah, on viirastuslaadsed olendid, kes pendeldavad tänapäevas ja minevikus ning vahetavad kehasid jne. See kõik jääb segaseks... või uusveidraks või uusimelikuks (“new weird”?).

Kivirüüti “Metsavana maja” on pigem noorsoojutt ning eelneva nelja loo järel jääb kahvatuks või õigemini ühekülgseks – aga nagu öeldud, pole ma mingi õuduskirjanduse hindaja või austaja.

Kui kogumikust midagi esile tõsta, siis ehk need vähe kiiksuga lood, mille on kirjutanud Tänav-Tael ja Heinsaar. Need pole vaid õuduse kangutamised (küla)traditsioonilises võtmes. Kogumikku võiks uurida feministlikust vaatenurgast, nii mõnegi loo puhul on naiste kujutlus selline... mõttekoht (Orlau, Loper, Palberg, Tänav-Tael, Sander). Ja Merese lugu... see paneb kukalt kratsima – kas see on uus kvaliteet või ühe otsingu tulemus? Kas autor jõudis teda rahuldava või intrigeeriva tulemuseni?

Kokkuvõttes – ootamatu, et korraga selline kogumik koostati, aga tõepoolest, miks mitte. Citius, altius, fortius. Kunagi püüan Laipaiku lugeda.

ulmekirjanduse baas
reaktor

Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood (2015)

Ilmunud on teine kogumik Ippolit-Tooni ühismaailmast ja ausalt öeldes on pilt veelgi põnevamaks muutunud, ning mina ei suuda veel täiega aduda, mis õieti võis juhtuda selles ajavahemikus, kui Kallose pool lõusta äestati (“Prussakad jäävad”) ja enne kui Õnnepäev tegutsema hakkab (“Must muna”), need kaks liini leiavad ühenduse kogumiku lõpuloos “Öönõia laps”. Samas, tegemist on meile teadatuntud inimsoo jaoks üsna süngete arengutega, ja kas üldse tahakski edaspidi end nende nägemustega masendada...

“Duumioru” õnn ja õnnetus on see, et ta on esimese kogumikuga läbi põimunud ja tegelikult tuleks lugeda kaht raamatut paralleelselt (kuigi raamatu lõpus esitatud kronoloogia pole minu arvates väga korrektne, aga sellest veidi allpool); kui ise olin jõudnud kogumiku kolm lugu läbi lugeda, pidin võtma esimese raamatu abiks, sest mitmedki võimalikud viited varasematele lugudele ei hakanud mälus tööle.

Kahe kogumiku lood jaotuvad kahel moel kaheks. On põhitekstid (nt “Stardiloendus”, “Elu ei hüüa tulles”, “Au ei olegi vaja”) ja siis üksikute detailidega seda maailma toetavad tekstid (nt “Tema meeltes voolab jää”, “Lahkumiskink”). Niisamuti jagunevad tekstid kahte ajastusse – enne ja pärast Toonit SF ning tuleviku muinasfantasy (ennekõike esimese kogumiku Metsavana lood), mis ühenduvad selgemalt alles “Öönõia lapses”. Esimese kogumiku paar fantasylugu ei haaku minu jaoks suurt selle maailmaga, on mingi muinasvene olud, mille puhul saab kinnitust, et Ippolit senini töötab (ja on muutunud kultusobjektiks), aga suurt muud kui muinasjutulikku meelelahutust need lood juurde ei anna – seda eriti peale võrdlust “Duumiorus” Maale naasnud Kallose tegutsemisi ja üsna õõvastavaid vägitükke. Kerge küsimus ka selles, et kas “Laenatud elu” osutus ühe autori umbteeks või peaks see ikkagi sobituma üldisesse narratiivi – näiteks kronoloogia järgi pidanuks eestlased selleks ajaks varjenditest väljas olema (või siis selle loo tegelastest hakkasid moodustuma eiteamillised maoljad?). Ahjaa, siis on veel tähelaev “Estonia” sooritatava planeediotsingu lood, millele mitmel puhul viidatakse (esimeses kogumikus oli “Vanemate nimel”, veel on Täheajas ilmunud “See maailm on mulle”), kas sarja võimalikul edasikirjutamisel on oodata selle liini jätkamist või selginemist?

“Duumiorus” on siis tähelepanu eelkõige sellel, mis see Tooni on ja millise tegeliku ohu see Maale tõi. Esmatutvus Tooni olenditega (“Elu ei kutsu tulles”) meenutab pisut Asheri romaani jäledusi, kuid areneb siiski millekski muuks – Maa ümberterraformimiseks (või kuidas seda protsessi maavõõrikute vaatepunktist nimetadagi), mida taevased ja maised eestlased ning nende mõttekaaslased takistada püüavad. Ainult et... selle käigus tuleb tegelda vennatapusõjaga ning niigi genotsiidides süüdistatavad “Stardiloenduse”-Kallos ja “Lahkumiskingi”-Jaak peavad taas vastu võtma vägagi masendavaid otsuseid; ikka selle parema tuleviku nimel. Kas need otsused olid kõige õigemad, jäägu lugejate ja sarja kirjutajate otsustada. (Keegi võiks ära seletada, millised inim(?)liigid arenesid peale Tooniga kokkupuudet.) Igal juhul, Tooni-jamad jõuavad niisamuti Kuu baasidesse – mis veel hullem, millalgi peaksid Maale tulema Tooni tõelised peremehed, kellele-millele Maad üldse ette valmistatakse; kuskil oli justkui juttu, et ettevalmistuseks läheks vähemalt tuhat aastat, mis muinaslugude toimumisajaks võiks enamvähem täitunud olla (jällegi, kas seda kirjutatakse võibolla tulevikus lahti?).

Mulle tundub, et selle maailmaga jännates on Maniakkide Tänav õige huvitavas kirjutamishoos – näiteks autori viimased romaanid on minu jaoks kahvatuma värviga. Aga siin käib selline lammutamine ja melodraama, et puhuti kipub hing kinni jääma, need fiktiivse maailma läbikatsumised lähevad üpriski rängaks ja meeleolult õige tumedaks. Autor ei mängi ega splätterda tegelastega (eks tegevuses ikka splätterdatakse), ta elab nendele kaasa ja “valutab südant”. Kallos peategelasena pole ei must ega valge, ehk isegi halliks sobimatu. Muidugi, tegemist on ühismaailmaga ja selle kogumiku autoriteks on tervelt viis inimest – ent on ainult üks Tänava-vaba lugu (see paigutub samas väga varasesse Tooni-aega). Eks jah, kiitmise motiivid võivad olla sellised ja sellised, kuid mulle tõesti tundub, et nende kahe kogumiku parimate tekstide puhul on olnud Tänav oma parimas loomehoos – mis ei tähenda seda, et tulekski jääda sama sarja edasi vorpima. Kiusliku küsimuse tekitab see, et kui tõsiselt ajab Tänav seda eestluse teemat, on see ikka loominguline värk... või piilub sealt ka miskit patriootlikku välja.

Eks võib tõdeda sedagi, et lugudest ajju tekkinud mitmed hallimad alad tekitavad uudishimu – mida paganat tegid ameeriklased Kuul (“Pagemisruum”) või kuidas seal Kuu peal nii hoogne ja tõhus tootmistöö peale hakkas (ja seda enne Tooni tabamust)? Mis toimub “Estonial” uue koduplaneedi otsingu käigus? Mis sai lastest (“Prussakad jäävad”)? Kas Tooni loojad tulevad? Mis toimub Kuu baasides väljaspool Villa Maret (eriti peale “Surema programmeeritud” sündmusi?)? Selliseid küsimusi võiks muidugi küllaga treida.

Raamatu lõpus olev lugude kronoloogia vajaks ehk kohendamist – miks peaks “Stardiloendus” eelnema “Väike täpp horisondile” (see on vaid üürike episood pikema loo taustal). “Surema programmeeritud” eelneb kohe kindlasti “Au ei ole vaja'le”. Miks “Must muna” eelneb “Proovisõidule”? Hetkeks tekitas segadust seegi, et “See maailm on mulle” on märgitud kronoloogias siin kogumikus taastrükituks, aga eks see ole apsakas.

Lõpetuseks – tore, et kogumikku on kaasatud mitu uut autorit, loodetavasti nii Andreson, Laurik kui Tael jätkavad selle maailma kirjutamist, erinevad vaatepunktid mõjuvad alati värskendavalt nii lugejatele kui kirjutajatele. Üks autor mainis, et kolmas selle sarja raamat oleks romaan Õnnepäeva ajast.

ulmekirjanduse baas
reaktor

Leila Tael-Mikešin – Loojate mängud (2012)

Omamoodi 21. sajandi punkromaan Trubetsky & co jälgedes, kõiksugu löövat möllu ja loosungeid, mida lugedes tabas aegajalt tunne, et olen 10-15 aastat liiga vana selle raamatu jaoks, pole mul olnud mingit kokkupuudet gooti ega muude noorte subkultuuridega (või siis hingelt vana). Ent teiselt poolt – ka siin raamatus asjatavate piibellike tegelaste süsteamatiseerimisega on raskusi; kõik see tekitab tunde, et pole romaani taustaga suurt tuttav, loos on aegajalt auke ja hüppamisi, mida ei suuda alati ühendada.

Aga jah, lugu siis umbes selline, et toimub eri üleloomulike jõudude vaheline vägikaikavedu – ühel pool Aza(zel), teisel pool blaseerunud inglid Gabriel ja Lucky ning nende tuttavad ja suguselts. Aza tahab kogu maailma olevusi käpiknukkudena juhtida, inglitel vähe ükskõiksem suhtumine ümbritsevasse. Inglid (või kes nad ongi) on üpris õitseva seksuaalse suunitlusega, natuke transud ja natuke geid ja natuke aseksuaalid. (Ma nüüd ei kujuta ette, kui selle raamatu oleks kirjutanud mõni meesautor.) Armastus ja vihkamine käivad ikka ühes sammus, igasugu emotsevad tegelased saavad surma või proovivad suitsiidi või on lihtsalt lihamüüjad. (Selles suhtes nõustuks Reaktori arvustusega – tegelased ei sära mitmekülgsusega ja nende reaktsioonid toimuvasse on üpris löövalt, ee, nooruslikud.) Ja on samas kõrgemad jõud, mis jälgivad Maal toimuvat ja vahel sekkuvad sellesse.

“Kilk ja Kaaren noogutasid üheaegselt. Oraakel raputas patta omapoolse panuse ja vastloodud uues maailmas algaski hommik. Maa asukateks olid endiselt pealtnäha tavalised inimesed, lihtsalt pisut teistsugustes riietes kui varem. Kõik jooksid sihitult ringi mööda lillelisi aasu, lopsakaid savanne või liivaseid kõrbeid, mõned ka lumistel lagendikel, ja kallistasid ülevoolavas rõõmus üksteist, kuni juhtus see, et üks inimestest ajas kogemata hobuvankriga alla naabri koera, teine sattus ettevaatamatusest võõrale aasale ja komistas heina sisse vedelema jäetud reha otsa ja läks, muhk otsa ees paisumas, vihaselt otsima reha omanikku, et teda kohtusse kaevata, kolmas komistas kivi otsa ja koperdas otsa neljandale, mistõttu viimane kukkus omakorda kaevu ja uppus ja nõnda jätkus õnnetuste ahel üle terve maakera, kuni kogu idüll oli jäädavalt rikutud. Unistus õnnelikust maailmast jäi endiselt julgete mõtete maailma oma aega ootama.” (lk 127)

Finaal jäi natuke arusaamatuks, ja mida õieti Puurilind tegi või ei teinud Lucky heaks. Igal juhul, julge teostusega romaan, autor on seadnud endale ette pingutava lati. Aga mis ja kuidas selle teose kohta veel öelda, selleks puuduvad mul õiged kogemused ning loodetavasti teevad seda teised. Ning tõepoolest, raamatut reklaamitakse kui sarkastilise huumori näidet.

reaktor

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 10: Juubeliväljaanne (2012)

Liina Laks “Väike needus” - jutu finaal või puänt on puändiväärne ehk milleks küll selline lihtne lahendus? Et siis õuduslugu ühest Eesti külast, kus juhtub liialt palju morbiidseid värke. Ühte juhtumit kutsutakse uurima folklorist, kes siis leiabki sellele konkreetsele juhtumile seletuse, mis on aga mõneti erinev oodatust (sellepärast, et). Iseenesest on Laksil Ritaga otsad lahti, jutus mainitakse, et ta on varemgi sellelaadseid ilminguid lahendanud. To be continued?

Leila Tael “Roxanne” - eksortsisti ja vampiiri suhtedraama, mis lõppeb õnnetult, sest naine ei taha peret luua (või mis see nüüd oligi). Iseenesest väga ökonoomne lühilugu, soovi korral võinuks sellest kasvõi romaani välja venitada, igasugu draamat ja olukordi saanuks oi kui palju edasi arendada – aga siinne tekst on vaid 7 lk, mis pole tundmatu autoriga tutvumiseks just ülemäära palju, aga ei jõua ka ära tüüdata.

Taavi Kangur “Kirjutatud elu” meenutab muinasjuttu. Ehk ajamanipuleerimine ja tüdruk, kes vananeb üldiselt teosammudega, selline pisarakiskuja(ulme). Laps peategelasena on alati asi, mis just lugema ei kutsu.

Aleksander Batanov “Dahlbergide aed” - tekst, mis võiks ilmuda pigem Loomingus kui just kitsama lugejaskonnaga väljaandes. Ehk siis kunstitegemine üleloomulike kalduvustega. Kõik jutuvõistluse esikümne autorid näivad olevat omandanud mingi keskmise ilukirjandusliku väljenduse, millel samas puudub – veel – omapära. Rohkem vabameelsust, daamid ja härrad.

Tea Roosvald “Öösiti ma nutan” - selle kogumiku jutuvõistluse lugudest vast kõige eriskummalisem; tekst pole usutav, aga on hirmus. Lugu siis needusest, mis suguvõsas pärineb ja millest kuidagi lahti ei saa. Ja noh, ega siis peategelase tahtmatu käitumine sellele kaasa aita. Aga igati morbiidne värk, painaja missugune. Lõpp kisub nagu ära, aga juhtub. Hämmastav, et vaid kümnes koht, aga ega ma pole õuduskirjandusega üleüldse tuttav.

Järgnevad tekstid pole siis enam jutuvõistluse tööd.

Kristjan Sander “Mere pruut” - üpris kriminaalne lugu libaangerjast, kes kunagi kehastus kauniks saarte neiuks. Aga kes teab. Hämar.

Maniakkide Tänav “Must muna” - esimene tekst siin, mis pani soontes vähe verd jooksma, ehk siis MT strikes back – kui eelmises kogumikus oli Lätte külaõudus parim tekst, siis nüüd on Tänav vastanud viksilt sarnase ruraalõudusega, aga väheke ebatraditsioonilisemalt, või noh, perverssemalt (tõepoolest, mis tunne võiks olla avastada enda küljes midagi esmakordselt tilpnemas). Kuradi Beatrice, eksole, lastehulludele peaks olema omaette reservaat, kus nad saaksid taielda ja ei segaks igapäevaelu. Kui üldiselt olen Tänavi varasema loome austaja, siis see annab kah lootust.

Marcus Kaas “Viimane vahetus” - kui eelmist Täheaega võis kutsuda eesti naisautorite antoloogiaks, siis see kogumik võiks olla eesti etnoõuduse oma (vahest ehk “Roxanne” pole nii eesti juurtega). Kaasi tekst siis jubelugu ühest kohalikust mõisapärimusest, millel pole – üllatus-üllatus! - just õnnelik lõpp (krt, ükski eelnev lugu pole happy endiga). Kui seni on Kaasi fantasy üsna ebalevaks jätnud, siis seekordne tekst on juba päris kindla käega kirjutatud.

Triinu Meres “Sulavesi ja vereside” - parem tekst kui jutuvõistluse võidulugu, ja hoopis midagi muud. Ühtlasi esimene tekst, mis muu kui õudus. Kergelt erootiline, lihalik, pühalik, sisendav, iseteadlik. Ülikusoost neid satub armuma pisut valesse mehesse ja mis sellest saab. Väike verepulm. Huvitav näha, mida Meres siis kirjutaks, kui loobuks naiselikust (?) kehalisusest – aga samas, milleks peaks sellest hetkekski loobuma. Ehk on tekst staatiline, aga selline see sisekõne on (võrdluseks võiks proovida Aleksejevi ristisõjaromaane). Mida järgmiseks?

“Mõtted nagu vaibad näol. Lämmatavad ja lämbed. Ma kuulan su juuste häält oma sõrmede all ning hingan sind sisse. Sa ei lõhna nii hästi kui varem, aga ka mitte halvasti. Sa lõhnad sinu järele, ja läbi vere, higi, mustuse, kuse, vana rooja ning kivimüüride kõva hõngu on seal sinu lõhn ja ma taha seda mitte kunagi maha jätta.” (lk 152-153)

Ursula K. Le Guin “Lahtisidumise sõna” ja “Nimede seadus” - esimesest tõlkest pole midagi kirjutada, aga teine lühilugu on küll vaimukas kelmilugu võlurist, kellel on kirev minevik ja hall olevik ja... tulevik. Aga vähemalt üks mats sai endale veel viimasel hetkel hea tibi kaasa krabatud.

George R.R. Martin “Tema laste portreed” - tekst siis sellest, kuidas autor oma teostele inspiratsiooni saab, mis ei pruugi lähedastele just erilist rõõmu pakkuda. Aga lähedased ei saagi kirjutamisest aru! Ja nii neid autoreid mõttetult piinatakse.

Huvitav on see, et kaanekujundusel pole ühist ühegi looga – näeb kena ja kaasakiskuv, aga ühtki kosmoselaeva siin küll ei kohta, sputnikutki mitte. Kokkuvõtteks – parim lugu Meresilt; head lood: Tänav, Roosvald ja Le Guini teine lugu.

Järgmise Täheaja kaastööde tähtaeg on vist käesoleva aasta 1. juuliks.

ulmekirjanduse baas
bukahoolik