Viimaks ometi on ühel raamatul peategelaseks lühike mees, kes ei ole samas kääbik, päkapikk ega päriselt väike inimene selle meditsiinilises tähenduses.
Äärmiselt meeldiv vaheldus. Ta ei tee oma lühidusest draamat, ent rahvahulgas ei näe teistest üle ja juhuslik liikleja, kellele ta ette jääb, ütleb midagi "kassisuuruse" kohta.
Tal on kirglik ja tark naine, imetore pisike tütar ja dementne ema.
Dementne ema, kes sureb, on tegevuse käivitaja.
Peategelase elu kõige hullem päev. Vähemalt tema enda hinnangul tol ajahetkel.
Raamat mängib ulmekirjanduse ja maagilise realismi piiril ning kuigi lugedes tundub sündmustik väga maagilise realismi moodi, antakse lõpuks ulmeline seletus. Kõik mida peategelane tajub, need kummalised erisused korterite osas, mis peaks nagu aastaid elaniketa olema, ent kus kõik on tolmust puhas, või teistmoodi riiulite asetus raamatukogus või mis iganes keskonnamuutused veel, kõik on tegelikult põhjendatud.
Maaglise realismi ja ulme erinevus on teatavasti, et kui maagilises realismis tunduvad meile tavalised elureeglid kummaliselt painduvat, ja see tundub tegelastele sama kummaliselt loomulik, mingit seletust ei anta, siis ulmes on kõigel põhjus ning see on enam-vähem loogiline. Isegi kui see nõuab maailma võlukunsti või plasmapüsside või ajas liikumise sisse arvestamist, need on tegelastele tuttavad asjad ja nad ei pea neid kummalisteks, maailma reeglitest väljaspool asuvateks. Nii käib.
Samas kui tegelane kujutleb rongi, jookseb sellele rongile järgi, hüppab sisse ja sõidab eelmisest stseenist minema, aga keegi kunagi ei varem ega hiljem seleta, mismoodi see võimalik oli, on tegu maagilise realismiga.
Loen "Väära kassi päeva" ja saan, et selles maailmas on kassid kummalised. Et nende juuresolek või isegi kasside vaatamine paneb reaalsuse painduma ja väänduma. Seda teab peategelane ja seda tuletatakse ka korduvalt meelde kasvõi tänaval asuva sildiga, et kasside vaatamise tagajärgede eest ei vastutata.
Nojah siis, nii on.
Et inimeste mälestused on kummalised ja ei haaku peategelase omadega, näib talle endalegi arusaamatu ja veider. Õhkkond on selline, et sellel on põhjus, kui ka muul mitte. Seletuse peab leidma tänav, mida ei tohiks olla. Tuba, mis on täiesti uus. Aga miks kassid kogemusi ja mälu väänavad, ilmselt ei selgu, sest nii lihtsalt käib.
Loo saladuslikkuse keskmes on ema, keda peategelane pole vist kunagi õieti tundnud. On mälestused - ent mis nendes on tõene, mis ei? Noorema ema mõtted ja tunded ühes ja teises ajahetkes saavad üle vaadatud, ent kes ikkagi on see naine, kes on tema ema, ei selgu.
Ema tuleb süstida, et ta (jälle) ei sureks, ent ta pageb peategelasel kogu aeg käest. Lisaks on peategelase naine avamas näitust, mis tõotab tulla kõmuline ja paljastada ühe vana mõjuka mehe minevikusaladusi. Kommunismi ja nõukogudemeelsuse teemad on tugevalt üleval ning võiksid eestlase meelt mõjutada rohkemgi kui soome lugeja oma.
Vana mõjukas mees on samuti raamatu tegevuses osaline ja tema roll ning olemus vastuolulised. Oli ta kommunist? Kes oli toonane mõrtsukas? Oli ta eeskätt heatahtlik arstionu ikkagi?
Peategelase eraelu on korduvalt puudutatud. See on talle ju tähtis. Tema naine ja tolle tedretähed. Seks. Armastus. Pisike tütar.
Need puudutused on elavad ja kaunid.
Romaani on põimitud mitmeid ajatelgi ja igal neist toimuvaid rohkem või vähem murrangulisi sündmusi. Kõik ajateljed on kirjeldatud kujukalt ja elavana.
See vast oligi minu kui lugeja jaoks loo suurim pluss. Kirjeldamise emotsionaalus ja elavus. Kõik tegelased olid tõesti tegelased omaenda siseelude, tunnete ja veendumustega.
Lõpuks antakse loo paljudele kummalisustele seletus. Samas mitmed kummalisused jäävad seletuseta. Lahendus seletab seda ja toda ja seda ka - aga seda ja seda üldse mitte. Mitu olulist küsimust jäävadki õhku. Mingi seletus osadele ka antakse, ent kas ikka õige?
See on küsimuste raamat. Vastuste oma vähem.
Ent minu jaoks selgelt ulme- mitte maagilise realismi žanri kuuluv. Pigem ikka kriminaalromaani sorti lahenduse otsimine, mitte asjaolude kummalisusega leppimist ootav tekst.
Sehkendaja
Algernon
