Lavie Tidhar - The Smell of Orange Groves (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Lugu paigutub autori Central Station maailma (üks andmebaas näitaks, justkui oleks tegu varaseima ilmunud looga) ja paistab olevat otseseks eellooks “Vladimir Chong Chooses to Die” tekstile. Ehk siis kogu see Lähis-Ida naabrus on vähe leplikumas võtmes hiiglaslikus tehismaailmas, kus siis on Chongide juudi-hiina-vene juurtega sugukond, ning neid ümbritseb inimeste, robotite ja tehisintellekti möllamised. Muidugi on siin tehisintellekt kõikvõimas, aga siin jutus puudutatakse muuhulgas robotite võrdõiguslikkuse teemat. Ja Boris Chongi kahtlast tegemist geenidega (selle väidetava Marsi jubina augmenteerimise mõjutusel?). Ja eks siin ole tegelaste mälestuste segunemist, millal Vladimir ja millal Boris, või on veel keegi.

Eks nii üldine jutt viitab muidugi sellele, et väga tähelepanelikult ega isuga lugenud seda teksti, sest noh … natuke igav.

Naomi Novik - Seven Years from Home (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Nagu näha, võib Novik kirjutada ka puhast teaduslikku fantastikat - mis on küll õige fantaasiaküllane. 

Jutt on siis planeedist, mille kaht eri kontinenti asustavad nüüdseks kaks täiesti erinevat tsivilisatsiooni. Suuremal kontinendil on Melina, kes on siia saabunud varem ja võtnud eesmärgiks elada kooskõlas loodusega; seetõttu on ka inimesi (humanoide? posthumaanseid?) vähe, suguline vahekord väljendub suhtes 5 naist 1 mehe kohta. Väiksemal kontinendil on Esperigan, hiljem saabunud kolonistid, kes on kõvasti arvukam kui Melida rahvastik ning terraformimise ja maavarade kasutamisega on muutmas seda kontinenti enamvähem elamiskõlbmatuks - mistõttu on neil vaja oma tegevus edasi viia suuremale ja rohkemate ressurssidega kontinendile. Mis ühtlasi tähendaks Melida tsivilisatsiooni hävitamist (need tiibadega inimesed!).

Olukorda on tulnud jälgima suure Konföderatsiooni esindajad Teresilt; esmalt Esperigani juurde, seejärel siis Melida kontinendile - see esindaja jutustabki lugu. Ruth Patrona avastab siis Melida eluviisi, mis on tema jaoks paeluvalt nanotehnoloogiline. Ühtlasi avastab naaberkontinendilt saadetud ohvreid otsivad lõhkeseadeldised, mida aitab siis kohalikel hävitada (kuivõrd on aru saada, et sellise tehnoloogilise võimekuse on neile õpetanud tema kolleeg). Puhkebki suurem konfliktilaine, kus kumbki Konföderatsiooni esindaja aitab oma kontinendi militaarseid jõudusid.

Patrona samas suhtleb oma kaastöötajaga ja annab talle Melida saladusi edasi; samas aitab võidelda Esperigani üha järgnevate uuenduste vastu. Viimaks saavad Melida inimesed pihta Melida kahepalgelisele tegevusele, ja nad teevad midagi ootamatut.

Nagu öeldud, puhas teaduslik fantastika. Melida poolelt võluvalt fantastiline loodusega kaasolemine (utoopia). Samas ei saa öelda, et Esperigan oleks teine äärmus - see ongi viis, kuidas inimesed toimetavad (realism), ja kuidas seda õieti peatada või muuta?

Rich Larson - An Evening with Severyn Grimes (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Larson tuntud headuses ehk siis tegevusrohke põnevuslugu tulevikumaailmas. Severyn Grimes on ameerika oligarh, kes on juba aastakümneid ja aastakümneid oma eluiga lasknud pikendada, kasutades selleks kehadoonoreid - mitte siis erinevaid elundeid või kehaosasid, vaid kogu keha. Grimes eelistab noorte meeste trimmis kehasid.

Tema viimane keha pärineb ühelt noormehelt, kelle ema igatseb oma kadunud poja järele. Ja et sellistele meestele peab jahti Priesthoodi nimeline rühmitus, lööb ema nendega käed, et saada poja keha tagasi (millele siis poeg “tagasi laadida”) ning Priesthood saaks sellise nende mõistes ebanormaalse oligarhi mahalöömisega kuulsust (ja seejärel lähemale võimu haaramisele). Rööv õnnestubki, aga siis hakkab Grimes oma ellujäämise nimel võitlema, ja selleks kõlbavad kõiksugu võtted.

Larson tekitab oma tekstidega minus ebalust, loeks nagu mingit … ulmetekstimasina toodet: kõik lippab, kõik on käpas, ainult et kaasaelamist ei teki, kuidagi hingetu. Aga võibolla on see lihtsalt minu eelarvamus.

R. S. Benedict - My English Name (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Päris veider ja mõnel moel häiriv tekst. Mingisugune olend (mis täpsemalt, jääb selgusetuks; tõlgendajad peavad enamasti tulnukaks) võtab endale (järjekordse) inimese keha (kuidas, jäävad detailid õnneks täpsustamata) ja hakkab niimoodi kaasaegsel Hiinamaal inglaseks. Ja noh, selliseid võõraid kasutatakse seal heal meelel ära, eriti kui selline inglane on viisaka välimusega (erinevalt reaalsetest õllekõhtudest). Sobib nii reklaamideks, ärikohtumiste kaaslaseks kui ka keeleõpetajaks. Peamiseks töökohaks saabki inglise keele õpetamine (eks ta isegi peab oma keeleoskust kohandama).

Et ta on … selline olend, ei saa ta olla nö 100% inimlik - ta kannab inimnaha ülevõtmise tõttu oma kaelal alati salli (sest muidu), ta nahk on liialt õrn, et inimestega lähemalt suhelda, söömise-joomise etendamine on päris keeruline (sest see tuleb kuidagi sisemusse vastu võtta, hoiustada ja siis uuesti välja saada, enne kui see jõuab kahjustusi tekitada).

Aga selline kena mees äratab tähelepanu, muuhulgas ta tööandjal, kes sooviks arendada õpetajaga mõnd homoseksuaalset suhet (ise on ta muidugi abielus jne). Ka olend tunneb tema suhtes läheduse või armumise tunnet, mis, noh, muudab olukorra segasemaks. Seda enam, et mõne aja pärast tunneb olend, et ta inimkest hakkab kasutamise tagajärjel lagunema.

Oeh, päris segane ja omal moel kaasahaarav tekst. Ja see kaasaegse Hiina olude kirjeldamine (autor on olnud seal sellelaadne keeleõpetaja). Ja see lõpuni selgusetus, mis olendiga õieti tegu on. Omal moel horror.

Peter S. Beagle - Oakland Dragon Blues (The Dragon Book, 2009)

 

Teksti lugemiseks said inspiratsiooni Locuses ilmunud arvustusest Beagle’i viimase romaani asjus (mida sooviks täitsa lugeda), kus seda nimetati väga naljakaks looks. Noh, kerge huumor seal muidugi on.

Politseinik Mike saab vahetuse algul väljakutse ühele ristmikule, kohale jõudes näeb ta seal lösutamas suurt lohe, mis ei paista laskvat end kuidagi häirida autode signaalidest vms. Tema ülesandeks on nüüd olukord lahendada ja Mike’l õnnestub lohega jutule saada (sest mees soovib saada politseis läbirääkijaks). Nimelt selgub, et lohel on vaid üks soov, peale mida on tal täiesti ükskõik, mis temast saab. Lohe tahab kohtuda selle autoriga, kes temast kirjutas ja siis korraga loost välja võttis, kiskudes sellega lohe ta omast maailmast välja ja jättis siia reaalsusesse ekslema. Maailma, kus inimesed maitsevad nii halvasti.

Politseinik lubab selle autori üles otsida, aga seda peale vahetuse lõppu. Lohe nõustub ja peidab end hiiglasliku reklaamtahvli kohale. Nüüd tuleb siis autor üles leida …

Ühesõnaga, edasi läheb üsna metakirjanduslikuks värgiks - kuidas loosse kedagi sisse kirjutada ja mis on see, mis teeb tekstist ilukirjanduse. Eks loole annab lisaväärtuse autori enda isik - mitte et ta oleks tingimata selles tekstis esineva autori alter  ego; lihtsalt selline beaglelik maailm. Noh, Beagle’i kohta üsna kergekaaluline lugu; ma polegi endale pihta saanud, kas Beagle on üks ameerikalik suurus või on tal ka laiem tähendus.

Michael Swanwick - The Dog Said Bow-Wow (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Ulmelise kelmisarja avalugu, kus siis inimene Darger ja koer Surplus seiklevad tuleviku fantaasiamaailmas. See maailm oleks justkui uusaegne ajastu, ainult et … täis kõiksugu veidrusi. Eks see natuke meenutab Garth Nixi sarja Fitzist ja Herewardist, kuid see on muidugi puhtalt fantaasiakirjandus - erinevalt siis käesolevast, mida võiks vast nimetada heal juhul teadusfantaasiaks. Kuid eks sellelaadseid kelmipaare on veel küll ja küll nii teaduslikus fantastikas kui ka fantaasiakirjanduses-

Siin siis kelmipaar võtab ette Inglismaa võimukeskuse Londoni, et lahkuda sealt salamisi ja millegi väärtuslikuga. Koer Surplus mängib sellise uue maa nagu Virgina saadikut ning Darger tema autistlikku ja kurti teenrit. Kasutades kohalike kasu- ja võimuiha õnnestub neil viimaks eluga pääseda, edasi Pariisi.

Eks mõned aastad tagasi jäi selle kogumiku lugemine pausile just selle teksti lugemisel, ka nüüd ei tekkinud  just vaimustust; näis, mida selle kogumiku kaks järgmist kelmilugu pakkuda võivad. Swanwick pole just pieteeditundest juhitud, nii on siin võrgutaja rollis koer Surplus (mitte et selles maailmas kuidagigi omapärane oleks).

Ann Leckie - Another Word for World (Lake of Souls, 2024)

 

Selles tekstis oleks justkui midagi Ursula le Guini vaimus (jajah, see pealkiri). Et siis lugu sellest, kus kaks erinevate kolonistide ühenduste juhtivat liiget avastavad end õhusõiduki vrakis kuskil kõnnumaal, kuna neid transportinud õhusõiduk on kellegi poolt alla tulistatud. Ja mis veel hullem - paistab, et seade, mis nende keele teineteise jaoks ümber tõlgib, tegeleb õige kahtlase tõlgendamisega (aga seejärel kaob ka selle kasutamise võimalus). Ning sada aastat tagasi, just selle kõneseade abil sõlmiti kolonistide vahel rahuleping, mis on takkajärgi tekitanud paksu verd - sest üks pool arvab, et see töötab teise kasuks.

Igal juhul, keegi peab paremaks seal planeedil asju hullemaks ajada ja kahjuks nende elude arvelt. Siiski õnnestub neil võimukandjatel jõuda ühe piiriasulani, kus neid võetakse vastu mitte just kõige sõbralikumalt.

Küsimus siis mõistmisest ja liialt toetumisest tehnikale - kui kogu suhtlus käibki vaid kõneseade abil ning keegi ei vaevu teist keelt õppima, siis noh … olgem tegelikult paranoilised. Tekstis on tegu matriarhaadiga, seda mõlemas ühiskonnas; selgusetuks jäi ses suhtes kolmanda osapoole vastav töökorraldus.

Michael Swanwick - The Skysailor's Tale (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Lugu mehest, kes sündis Philadelphias ja seikles Briti õhupalliarmaadaga mööda Ameerika kontinenti. Leidis sellest õhupallimoodustiselt endale naise (kes oli küll osalemiseks meheks maskeerunud) ja viimaks perekonnagi.

Teksti on keeruline kokku võtta, sest Swanwick on siin kõvasti pingutanud, et luua kunstilist väärtust. Või noh, üldse teha fantastilisust. Aurupungist lähtuvalt on tegu alternatiivajalooga, lisaks viited võimalikele maailmadele ja no üldse jäi minu jaoks palju hämaraks (mis teema oli õieti isaga, eksole). Kokku sai sellest võrdlemisi tüütu lugemiskogemus - mis teistkordsel lugemisel kindlasti leeveneks arusaadavamaks, aga ajast on kahju.

Michael Swanwick - Tin Marsh (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Päris hea psühholoogiline lugu kahest Veenuse maavarade otsijast, kes on lepingu tõttu üksteisega nii tihedalt seotud olnud, et on omavahel kõike jaganud ja viimaks teineteist hakanud vihkama. Aga firma, mis on neid palganud ja varustuse andnud, on kandnud hoolt selle eest, et nende vara mingil juhul ei rikutaks, mistõttu nad saavad üksteist vaid verbaalselt solvata.

Kuid Veenuse juhtuva maavärina tõttu saab ühe uurija eksoskelett kahjustada … ja ta on nüüd teise meelepäras - kuid selle asemel, et oma vihatud partner kohe tappa, hakkab see temaga nagu kass hiirega mängima sealsetel kõnnumaadel. Kahjustatud eksoskeletiga naine (kes on selle loo jutustaja) püüab küll välja mõelda kõiksugu võimalusi pääsemiseks … aga midagi ei aita, ta on alati aeglasem ja tema käigud etteaimatavad. Aga …

Ühesõnaga, lõpuni välja päris thrilleri moodi tekst, tegelaste omavaheline äng ja väljapääsmatu olukord on päris lämmatav ja eks loo lahendus (vaata pealkirja) on meeldivalt “mööda”.

Michael Swanwick - Slow Life (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Visioon uurimisreisist Titanil ja seal uue eluvormi avastamisest - midagi, mis suudab elada (või on suutnud eluks moodustuda) sealses jääaluses ookeanis. Ja noh, mis see siis õieti olla võiks. Igal juhul, eluvormil kui sellisel on veel suurem šokk avastatuks osutumisest kui Titani uurijatel selle leidmisel - neil ju oligi eesmärk avastada uusi teadmisi, samas kui eluvorm sai vägagi suure üllatuse osaliseks kogu oma eksistentsi ja selle piiride asjus.

Teiselt poolt on see lugu ühest neiust, kes jääb sinna Titanile lõksu, kohe nii hullusti, et teda päästa justkui ei õnnestukski. Ja ei teised astronaudid ega maapealsed taha hästi mõista, et temaga võiks kommunikeeruda Titanil asuv mõistusega olend - pealegi läbi unede.

Omal moel päris huvitavalt lahendatud katastroofi- ja kohtamislugu. Ja no see, kuidas astronaudid peavad suhtlema avalikkusega - igaüks võib neile sõnumi saata, sina tee hea nägu ja vasta tasakaalukalt. Aga jah, Titan ja selle avastamine, millal  ja kas see üldse juhtuda võiks.

Hannu Rajaniemi - Deus Ex Homine (Invisible Planets, 2017)

 

Tüüpiline Rajaniemi jutt ehk siis mitte lihtsalt ulme, vaid Ulmeline Ulme - kus siis tegelased on mingid augmenditud vms inimesed ja kõiksugu tehisintellektipärased jõud möllavad füüsilises ja psüühilises ilmas.

Peategelane on Jukka, kes on kunagi saanud nö viiruse läbi jumaliku laksu … kuniks ta ärakasutatuna nö mahakantud, tagasi inimesemaks saanud. Ta tutvub Šotimaal kohaliku neiuga, neil tekib kuum suhe kuni äkitselt jätab naine ta maha. Nagu taaskohtumisel selgub, on naine läinud sõjatandrile inimlike olendite ja tehislike päritolu olendite ja selle erinevate käsilaste vahel (samas ka tehisolendid võivad olla nö inimeste poolel, eksole). Selgub seegi, et suhte katkemine tuli sellest, et tollal elas ta kiirkorras üle raseduse, mille tagajärjeks oli üks beebi - selline, mis tüüpiliselt neiusuguse inimsoo vastaspoolel on. Aga ka selline “beebi” vajab vanemaid …

“The angel moves towards the baby. Its hands explode into fractal razor bushes. A glass cannon forms into its chest. Tiny spheres of light, quantum dots pumped full of energy, dart towards the baby.

The baby laughs again. It holds out its tiny hands, and squeezes. The air - and perhaps space, time - wavers and twists. And then the angel is gone, and our baby is holding a tiny sphere of glass, like a snow-globe.” (lk 14)

See oli nüüd väga tagasihoidlik kokkuvõte sellisest dramaatilisest vanemate ja lapse taasleidmisest. Kõiksugu nanobotid ja viirused ja tehisintellektid ning rohkem või vähem posthumaansed tegelased. See tekst pole küll täiesti tundmatus tulevikus või maailmaruumis, säilinud on inimlikud traditsioonid ja kohanimed. Rajaniemi on võimeline teatavasti hulga rajumalt kirjutama.

Neil Gaiman - An Invocation of Incuriosity (Trigger Warning, 2015)

 

Tekst ilmunud Jack Vance’i Dying Earth sarjale pühendatud antoloogias ja nagu ikka, siis selliste tribuuttekstide (nt Martin) kaudu tundub see maailm küll huvitav (no üht Vance’i originaali ka siiski lugenud).

Lugu siis ühest Florida kirbuturu kaubitsejast, kelle eripärased pakkumised pakuvad huvi loo mina-tegelasele (nagu ikka, kerkib mina-tegelase puhul silme ette Gaiman ise). Nimelt see veidra välimusega kaubitseja (aga milline sealne kaubitseja pole kummaline?) pakub müügiks väga eriskummalisi nipsasjakesi, mis “olevat väärt rohkem kui nende eest makstakse” ning õhtusöögile kutsutud kaubitseja jutustab ühe õige fantastilise loo.

Mis siis sisaldab päikese kustumist ja sellele järgnevat maailma või universumi hukku; üht isa, kes seikleb ja äritseb eri maailmade ja aegade vahel ning tema poega, kes tahab olla enamat kui isa ori. Ja kuidas tuleb Eimidagi. Minategelane ei kergita selle peale suurt kulmugi.

Et siis jah, keeruline on kirjeldada, miks selliste metatekstide kaudu võiks tunduda see Vance’i Dying Earth intrigeeriv … aga autoritel paistab olevat miski hoiak, kuidas seda maailma täiendada - ja see näib mulle meeldivalt mänguline.

Teksti on võimalik netist lugeda.

ulmekirjanduse baas

Kage Baker - The Ruby Incomparable (Best American Fantasy 2, 2008)

 

Järgmine lugu sellest “Anvil of the World” maailmast ja taaskord põrguvürsti ja jumalanna ühest järeltulijast - seekord siis tütar, kes oleks justkui mõlemalt vanemalt midagi pärinud, aga pigem on omasoodu jooksja, kes tahab võimalikult palju avastada; seda siis mõlemas vanemas parajalt hämmastust tekitades … kuniks viimaks teda tabab armastus (aga millise tavalise mehega!) ja ta ühel hetkel otsustab lapse saada. Ning emadus … on hoopis midagi uut.

Eelmise teksti tühikargajast peategelane ja ta arvutud järglased ei leia siin justkui üldse mainimist (või siis ikkagi üks neist vendadest - aga kuhu see lasteaed on kadunud?), sest suhtes nagu tekitas segadust selline vähe uus lähenemine nendele vanematele. Ja eks loo lahendus läks vähe siirupiseks, kuigi samas jah, see vanemluse teema oli ka eelmises tekstis üsna oluline. No peaks siis samast sarjast kolmanda teksti ette võtma, ehk viimaks jõuaks ka romaani lugemiseni.

Tad Williams - The Stranger's Hands (Wizards, 2008)

 

Küla lähedal metsas peatuvad kaks võõrast meest - üks neist on pea liikumatu, teise mehe sõnul on ta peale õnnetust mälu kaotanud. Aga sel omas maailmas elaval mehel on imettegev käepuudutus - nimelt kui keegi ta tähelepanu haarab, võtab ta kinni selle käest … ning nüüd võib täituda inimese sügavaim soov. Nagu peagi selgub, siis kõigiga nii ei lähe, ta tähelepanu äratab ehk üks inimene viiest.

Mis on muidugi enam kui küll, et sinna metsa hakkavad liikuma omamoodi palverännakud, ja et õnneotsijaid rahast tühjaks teha, tekib sinna omamoodi teenindav asula. Imetegija kuulsus jõuab kohaliku võlurini, kes tuleb seda kunsttükki vaatama, ning õudusega avastab, kellega selle vaikija puhul õieti tegu on. Võluril pole niisugust jõudu, et vajadusel sellele vastu astuda - ta kutsub kohale oma ajastu parima võluri, kes juba kord on “sellega” jõudu katsunud.

Lugu areneb saladuse arenedes päris pingeliseks, ning omamoodi on ka päris lahe lahendus.

Naomi Novik - Vici (The Dragon Book, 2009)

 

Eks väike kahtlus ole, et see tekst on kuidagi seotud Temeraire seeriaga - noh, et inimesed ja lohed, aga kuidagi nende suhte algusaja värk. Ehk siis tekst paigutub antiikaega (hägusalt nagu mäletaks seeria avaraamatust, et see lohede-inimeste suhe oli veelgi iidsemast ajast pärit?), kus üks roomlasest kaak saab kohtumõistmisel valida, kas surmanuhtlus või minna tapma Rooma kanti laastama ilmunud lohet.

Tänu õnnelikule juhusele õnnestub kaagil viia see lohe surmani ning ühtlasi leiab ta sündmuskohalt lohemuna, mille eest loodab ta varanduse teenida. Rikkaks aga saab ta kui lohetapja, ning muna ei soovi keegi osta (pigem pakub üks gladiaatorivõitluste korraldaja, et teatud tasu eest võiks ta võtta selle muna, lootuses, et ehk miskit koorub ja see on võimalik areenil tappa).

Peale üht väsitavat ja nüristavat orgiat tervitab tülpinud peategelast … voodisse piiluv koorunud lohe, mis koguni mõistab ja räägib ladina keeles. Veel hullem, lohe osutub intelligentsemaks kui lohetapja, ning kui mõne aja pärast tahab riigivõim lohe hukata, siis pääseteeks osutub Galliasse minek, et aidata roomlastel kohalikega võidelda. Lohe soovibki seiklusi.

Gallias … kohtub see Marcus Antoniuse nimeline endine kaak peale lahingut gallialastega Julius Caesari nimelise väejuhiga, kel on Antoniusele õige huvitav ettepanek.

Ehk siis selline humoorikas alternatiivajalugu lohedest, Roomast ja selleaegsetest kuulsustest; võimalus antiiki meelde tuletada.

Tad Williams - A Stark and Wormy Knight (The Dragon Book, 2009)

 

Humoorikas lühilugu sellest, kuidas ammuilma üks lohede esiisa pääses hirmsa lohetapja rüütli käest ja mil viisil on inimkond unustanud lohede olemasolu.

Veidi keeruline on seda teksti pidada kõrgfantaasiaks, kuna Williams ironiseerib üsna nähtavalt ka modernse ühiskonna teemal - mis muidugi võiks ka fantaasiana võetav olla … aga see läheks vast juba liialt keerukaks peeglite mänguks. Aga jah, see lohede vaatepunkt nende alamate ja ärritavate elajate kohta nagu inimesed (mille kallal on küll igati mõnus kõhtu täita - nagu selgub, võib lohede pulmapeo tarbeks ära kuluda oma kolm külatäit kahejalgseid jne). 

Ja see kangelaslik rüütel, kes tõttab lohe käest röövitud printsessi päästma … ja need halenaljakad juhtumid printsessi kehaga … ohjah, autoril oli vast päris lõbus seda kirjutada.

Garth Nix - Stop! (The Dragon Book, 2009)

 

Müsteerium viiekümnendate aastate Ameerika tuumapommikatsetusest, kus enne pommi lõhkamist kõnnib selle juurde inimolend, kes säriseb radioaktiivsusest … ja keda ei peata ükski tuumakatsetust turvava sõduri kuul (sõdurid saavad ise kiiritada, kuna see radioaktiivne olend kõnnib nende kaitseliinist läbi).

Et tegu on tuumaajastu algusega, siis teadagi olid pea kõik katsetes osalejad mingil määral kiiritatud ja enamvähem enneaegsele või piinarikkale surmale määratud, nii siis läheb üks hiljuti ohtlikult kiiritada saanud teadlane sellele inimolendile järgi, otse algava tuumakatsetuse keskmesse. Selgub, et inimolend on võimeline rääkima, ning ta jutustab teadlasele oma loo, mis sai alguse juba antiikajal, kui Maale kukkus kosmoselaev, mille sees oli …

Nojah, kui lugeda antoloogia pealkirja, võib vast aimata, mis seal tulnukate laevas õieti oli - ja andis seda käesoleva loo puhul alles oodata! Eks omamoodi huvitav alternatiivajalugu, aga tõepoolest, loheni jõudmine võttis kaua aega ja polnud nagu päris see.

Hannu Rajaniemi - His Master's Voice (Invisible Planets, 2017)

 

Kunagi ütlesin mingi ulmeteksti iseloomustamiseks “rajaniemitamine” ehk selline megahüper ulmetamine, mille maailma mõistmine kergelt või raskelt üle pea ning suhu jääb nano maitse. See siin on järjekordne rajaniemitamine.

Ehk siis lugu kauge tuleviku posthumaansest maailmast, kus kaks tehisloomast lemmikut püüavad taasluua oma loojat … aga selleks läheb tarvis kurikavalat plaani, sest nende looja polnud just kõige seaduskuulekam kodanik ning peale vahelejäämist pühiti maailmast ta identiteet. Kuid koer ja kass leiavad võimaluse, mida proovida - tänu uuele juhendajale.

Eelnev lõik on muidugi eriliselt mittemidagiütlev, sest nagu rajaniemitamise puhul sai mainitud, loo kõigist finessidest ei saanud kaugeltki aru. Igatahes, igaüks sellist ulmet just ei kirjutaks ning eks see tekst on valitud mitmesse aasta parimate antoloogiasse; viimati koguni uude maailmaulme antoloogiasse “The Best of World SF, vol 1”.

Rajaniemitamise puhul tuleb muidugi tõdeda, et ega Rajaniemi isegi seda alati tõsimeelselt harrasta, tal ka mitmeid tavaulmelisi soomemaigulisi tekste.

Robert Reed - Suvekuru draakonid (Läbi valu ja vaeva, 2020)

 

Reedi teine eestindus (varem siis ilmus “Orioni vöös”) on vast esimene lugu sellelt autorilt, mis on mulle head muljet avaldanud (kuigi millalgi varem olen üht juttu samuti kuue punktiga hinnanud, aga ei mäleta selles lugemismuljest õieti midagi).

Seekordne lugu on draakoniluudest ja nende väärtusest (mõneti oleks see justkui torge hiina nö traditsioonilisele meditsiiniline, mis on keskendunud maailma liigirikkuse hävitamisele). Kuid luudest ja soomustest veel väärtuslikumad on munad, sest … äkki õnnestuks  panna mõni draakonitibu kooruma.

Loo kangelane, endine eriväelane leiab kõnnumaalt aga hästi säilinud tiine draakoni jäänused, kus on tervelt pesakond kahjustamata mune. Tema leid paneb käima sündmuste ahela, kus mitu asjast huvitunut püüavad üksteisel üha suuremate panustega  nahka üle kõrvade tõmmata.

Teksti võlu on ehk selles kergelt jaburas metsikuläänelaadses maailmas, kus muuhulgas kasutatakse eriväelaste varustuses draakonisoomuseid (ükski kuul ei läbista draakonisoomustest kaitserüüd! Välja arvatud muidugi draakoniluust kuul). Või siis evolutsioonilised küsimused, kuidas draakonitest arenesid imetajad ning millised kõverteed veel seal olla võisid. Muidu on tekst küll üks paras sorav seiklus ning senise Reedi kogemuse valguses on see meeldiv üllatus.

ulmekirjanduse baas

Andy Duncan - A Diorama of the Infernal Regions, or The Devil's Ninth Question (Wizards, 2007)

Sissejuhatus sellesse Pearleen Sunday tsüklisse - kuidas siis ühest vanemate poolt hüljatud tüdrukust sai võimas võlur, kes päästis Kuradi vangistusest ja sai jagu Kuradi väimehe esitatud kaheksast mõistatusest.

Lugu on iseenesest veidi veider, kuidagi palju on kokku kuhjatud, igal juhul eelnevalt loetud kolmas lugu oli kuidagi kompaktsem (nojah, samas võib mõista, et siin olevast lõngakuhilast hakkavadki eri niidid hargnema). Kui kolmas lugu näis olevat folklooripärase põhjaga, siis see on pigem tavalisem fantaasiakirjandus, kõik need võlurid ja tsirkused ja teised dimensioonid.

Ja mis mind kõige rohkem üllatas - tegelikult see tsükkel algabki kuskil 19.-20. sajandi vahetusel, niiet kolmandas loos mainitud 1929. aasta auto võibki paigutada selle toimumisaega; tolle lugemise ajal millegipärast arvasin, et tegu on Kuradile kuuluva stiilse uunikumiga … Ohjah, tuleb ikka terasemalt lugeda! Aga jah, eks siitki on koorumas Kuradi ja tema väimehe konflikt, mis siis hiljem … kipub veelgi süvenema.