Neil Gaiman - Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga (Suits ja peeglid, 2021)

 

Ühe 12-aastase juudipoisi koolitee inglise poistekoolis; raamatud ja kool ja tärkav seksuaalsus. Veel on aeg, kui raamatutegelased on osa reaalsest elust, nii nagu seda on siis Moorcocki Elric, see tumedate ihadega kangelane. Kuna tegu on poistekooliga, siis ei puudu siit ka kahtlased õpetajad, eks eraviisiliselt võivad olla … lapsepilastajad.

Autor on sissejuhatuses viidanud, et tegu on üsna autobiograafilise tekstiga, ses suhtes see viide pilastajale on ikka päris õõvastav. Algselt on tekst ilmunud Elricule pühendatud antoloogias, ja noh, nagu ikka, järjekordne ulmeklassika fenomen, millest ma pole aru saanud (üksvahe kogusin kõik need Elricu tõlked kokku … aga ei saanud edasi). Eks veider ongi, et Gaiman on päris palju kirjutanud ulmeklassikute ainetel - Moorcock, Bradbury, Zelazny ja muidugi Lovecraft - kelle originaallooming pole mulle just muljet avaldanud, kuid nende teemalised tekstid võivad päris head olla (no eriti Lovecrafti Cthulhu soga); samas Lafferty, kelle originaalid pendeldavad tavalisest väga heani, pole Gaimani töötluses ei midagi enamat harju keskmisest.

ulmekirjanduse baas

Michael Moorcock – Red Pearls: An Elric Story (Swords & Dark Magic, 2010)

Olen seni lugenud üht Elricu romaani, mis muljet just ei avaldanud. Käesolev lugu paikneb tegevustikuga jumal teab kui kaugel sellest esimesest romaanist, ja noh, ikka on selline... pateetiline fantasy (nojah, mis on lubatud Tolkienile... siis teistel puhkudel pigem ärritab – nostalgia jne). Milleks kirjutada fantasyt moorcocklikult, kui seda on võimalik teha Kiernani või Abercrombie või Eriksoni laadis? Aga eks maitsed on erinevad ja paljugi sõltub lugemishetke tujust.

Tuleb välja, et maailm, kus Elric tegutseb, on munakujuline. Ja muna tipus on meri, mis siis lahutab kahte maailmapoolt – laevaga on võimalik sõita üle selle... munamaailmatipu. Teisel pool on siis samuti inimesed ja linnad ja... Elricu sugulased Phoornid, kes on õige loheverelised ja kelle perekond ei toimi omavahel just kõige väärikamalt. Et ühe Phoornil on Valge Mõõk, mida Elric hädasti vajab, on mees nõus aitama lahendada seda perekondlikku inetut seisu. Mis muidugi tähendab suurt tapaorgiat.

Moorcock kirjutab justkui vanamoeliselt – mehed on vägevad mehed ja naised on kaunitarid (kuigi ka head relvakäsitlejad). Tegelased on tüübid, mitte karakterid – kuigi jah, võibolla on eelmistes raamatutes-juttudes neid karakteriloomisi kõriauguni arendatud, seepärast puudub siin nende elusalt esitamine. Ja no muidugi see loo lõpplahendus, mis lihtsalt korraga saabub ning Elricu ja sõbrad hukust päästab (jällegi, pole tuttav Elricu maailmaga, ehk seal ongi kombeks, et jumalad sekkuvad hoogsalt tegevusse). Nagu autor tekstis mitmel korral mõista annab, eks see Elric ole üks antikangelane, aga kas sellest piisab, et olla fantasykirjanduse üheks lipulaevaks... see paneb veidi kukalt kratsima.

ulmekirjanduse baas

Michael Moorcock – Elric Melnibonest (1999)

Muu kirjandusega võrreldes on fantasy puhul vast eriti oluline, et asi hakkaks endale tööle, et loodud maailm muutuks mingil moel oluliseks. Moorcocki Melnibonega mul sellist tunnet ei tekkinud – on see Elricu ja ta esivanemate maailm oma maagia ja taagaga, aga lugejana ei saa aru, ei leia kaasakiskuvust – lihtsalt eksisteerib ja kõik. Tegemist on justkui laval toimuvaga – tegelased sebivad kitsal laval, vahelduvad kitsad silmapiiri ahendavad kulissid jne, ja kõik (Elricu sari olevatki mingit tuntud arvutimängu inspireerinud). Moorcock on kui Howardi haritum vend, kel jääb samas puudu oma poolnapaka vanema venna campi totakavõitu puudutusest ainese käsitlemisel.

Lühidalt sisust – Elric on allakäiva iidse saareriigi imperaator, kes ihaldab naist, kelle vend omakorda ihaldab Melnibone trooni. Kokkupõrgetes sellepärast plärtsuvad maagiad ja tegeldakse jumalatega. Elric kaotab selle käigus oma algse progressiivsuse ja muutub seniste imperaatorite sarnaseks verejanulisevõitu juhiks, vahetades oma hinge Kaose Isandale. Aga noh, lõpuks jäävad kõik intrigeerijad ellu ning järgmises raamatus läheb trall edasi.

Tekst pole tõepoolest selline, mis esitaks lugejale suuremaid kaasamõtlemise nõudmisi, on lihtsad stseenid, mis kulgevad sirgjooneliselt ja paatoslikult edasi, on need siis kuningalossis või kuskil varjuilmas. Nojah, ega Martini ja Bretti sarjade esimesed raamatud ka mulle suurt ei meeldinud, aga hiljem... Eks näis.

ulmekirjanduse baas