Naomi Novik - After Hours (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Tekst, mis kuulub Scholomance maailma ja räägib loo sellest, kuidas Beata nimeline tütarlaps on sinna kooli sattunud ning kuidas ta toakaaslaseks on määratud ülbe ameerika neiu: kooli poolt on sellise valiku teinud viis võlurit ning eesmärgiks on, et nad üksteist täiendaksid. Beata ja Jayne ei saa aga kohe esimesest päevast teineteisega üldse läbi.

Beata lootis koolis äri teha seentega (sest kõik teevad vahetuskaupa õpingute või isiklike soovide edendamiseks), aga Jayne on peale nende kokkupõrget tema maine sedavõrd ära susserdanud, et keegi ei taha tema seeni. Poolakast tüdrukul on küll koolis heatahtlikke tuttavaid, aga sellest ei piisa edukaks eluspüsimiseks. Beata otsustab minna öösel kooli võlutarvikute lattu, et seal enda tarbeks midagi revideerida - hoolimata tuttavate hoiatustest ja kooli sisereeglites kõlavast hoiatusest.

Need hoiatused polnud moepärast.

Novik näib huvitav autor, aga see Scholomance seeria pole senini huvi tekitanud: et noh, mingi võlukunsti ja kooli teema. Blogis on varem kirjeldatud romaani “A Deadly Education”, peale Orion Lake’i ei paista siin muid ühiseid tegelasi olevat. Ja eks siin kogumikus on see teksti esmatrükk.

August Kitzberg - Hennu veli (Külajutud, 1971)

 

Nagu pealkirjast näha, siis tegu “Veli Hennu” eel-, järel- ja kõrvallooga - kus siis seekord veli Henn jutustab oma versiooni sellest, kuidas ta Jaaniga elas ja Mariega kokku sai ning mis kõik veel hiljem juhtus. Ja noh, vaatenurk ja tõlgendus sündmustele on vähe teistsugune kui Jaani poolt oli esitatud … omamoodi kättemaksulugu.

Nimelt esitas Jaan mingi kirjatsura abil selle “Veli Hennu” loo “Postimehele” avaldamiseks, mida siis sattusid lugema nii Henn kui Marie ja terve küla veel takkaotsa - ühed ärritusega, teised puhta (kahju)rõõmuga. Ja selline metafiktsionaalne trikk viib edasi päris postmodernse seguni, justkui proto-Mati Unt (kes teadagi hindas hoopiski oma kodukandi Vooremaa Lutsu). Nii on siin pikalt mälestusi tollasest kooliskäimisest, vahepeal on ilmarahvale naeruks Jaani enda näidendikatsetus (mille siis pole kirjutanud koostöös kirjatsuraga), siis on kõiksugu tarvilikkue soovitusi maarahva elujärje parandamiseks (näiteks asutada uusi ärisid kui kasutada raudtee võimalusi või ka karskusseltsi ideaale). Päris rosolje. Sest osaliselt on loo selgrooks ka Jaani ja Matilda vägikaikavedu - kas saab mees jalad alla ning edasi tanu alla või mitte.

Ajapikku hakkab see Kitzbergi vähe veiderdav jutustamine üha rohkem istuma.

Heinrich Eisenschmidt - Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus (2024)

 

Siin raamatus on nüüd kaks teemat, mida ma üldiselt väldin - baltisaksa kultuur ja mälestused. Kuid niimoodi väikse vihikuna lugemiseks, miks mitte. Ja tegelikult on see huvitav pilguheit ühe tolleaegse kooli toimimisse.

Tegu siis Saksamaalt Võru poistekooli õpetama tulnud mehe mälestustega sellest Krümmeri koolist ja inimestest ja oludest, seda alates 1835. aastast. Eks võib veidike imestada, miks sellises kohas on küllaltki elitaarne erakool, aga küllap just niisugune eraldatus ilmaelu suurematest pahedest aitaski õpilaste üle kontrolli hoida (ka autor ise võinuks valida sünnimaal kirikuõpetaja ameti kuskil kolkas, aga soovis siiski Vene riiki õpetama tulla). Sest noh, kirjelduse järgi olidki õpilased pea 24/7 mingil moel järelvalve all, üks õpetaja saatis neid enamvähem terve päeva (mis algas juba hommikul kell 6).

Omamoodi huvitav on jälgida seda, milline on koolirahva ja maarahva suhe. Autor seda õieti ei mainigi - talumehed küll pakuvad küüti ja neid kohtab tänavatel (oluline on seegi, et kui talumehed teevad talvetee üle Tamula järve, saab seal viimaks õpilastega uisutamas käia - senikaua kuni talumehed talvetee kasutamise lõpetavad). Mainitakse pagareid ja poodnikke, aga mis rahvusest need olla võisid, pole öeldud. Õpetajad ja õpilased käivad ka väljasõitudel (Munamäe, Rogosi, ka Petseri ja Otepää), kuid sealgi on peatumiskohad mõisades ja kõrtsides. Autori kirjeldusest jääbki mulje, et kool eksisteerib täiesti omaette selles linnaruumis - nad küll käivad igapäevaselt jalutamas Võrus ja selle lähiümbruses, aga sellega justkui kõik piirdub.

Alles koolimälestuste viimastel lehekülgedel (tõlgitud on üks osa Eisenschmidti mälestustest) selgub korraga, et Kümmeril on probleeme linnajuhtidega ning autoril on sõbraks muuhulgas Kreutzwald, järelsõnast selgub, et millalgi oli õpetaja ka abiellunud ja isaks saanud - aga autor ise ei maini sellist elukorralduse muutust sõnagagi. Et siis jah, mälestused on rangelt kooliga seotud ja tegelikult mingit laiemat pilti tolleaegsest Võrust ei saa.

Autor jagab ka mitmeid tarkusi, kuidas õpetajate ja õpilaste suhtlust parandada - mitmed mõtted on ajatult üldinimlikud, mitmed mõtted on muidugi oma ajastu peegeldused.

Igal juhul, omal moel päris huvitav lugemine.

“Järgmisel päeval, 21. oktoobril, nägin Võru linna esimest korda, ja võib vaid aimata, millise ootusega. Kahjuks oli päev sombune ja sadas lörtsi ning seetõttu on mõistetav, et Võru ei jätnud ei kaugelt ega lähedalt esinduslikku muljet. Loomulikult on mulje palju soodsam, kui näha sillerdavate ümbritsetud linna päikeselisel suvepäeval ja ta näib, nagu üks poiss kunagi ütles, vähke täis kausina, millel petersell ümberringi.

Oli hiline pärastlõuna, kui ma selle vastiku lörtsise ilmaga Võrru jõudsin, läbikülmunud, aga terve. Ei saa öelda, et elu Võru tänavatel oleks mind hämmastanud; oli vaikne, väga vaikne. Üksikul turuplatsil hävitasid kolm melanhoolset hane viimaseid riismeid platsi looduslikust kattest.” (lk 9)

Theodora Goss - Christopher Raven (The Collected Enchantments, 2023)

 

Kõrvalepõige ehk õuduskirjanduse kanti või nii, kuigi Gossi mitmed tekstid on vast tumedama fantaasia sugemetega. Jutt siis Inglismaal vanas mõisamajas asuvast internaatkoolist, kus pannakse ühte varem kasutamata tuppa koos elama neli tüdrukut. Tüdrukut pole omavahel just kõige soojemates suhetes, aga peale esimesi öid selgub …. et nad kõik näevad unenägusid ühest kaunist mehest, kes neid nii ihaldavalt vaatab ja kõiksugu kauneid sõnu räägib. Unenäod on erinevad, aga kõigil lähevad aina kuumemaks.

Viimaks uurib üks neist maja ajaloost rääkivast raamatust, et tegu on 19. sajandi algul seal peatunud poeediga, kes peale tüli omanikuga sealt lahkub ja seejärel hukkub kuskil Alpides. Aga unenäod ütlevad justkui midagi muud ja kui tüdrukud hakkavad maja lähemalt uurima, siis …

Et siis selline britilik kummituslugu. Raamjutustuseks on samade tegelaste külaskäik oma endisse kooli aastaid hiljem - elus on nad päris hästi hakkama saanud, kas siis abielu või eneseteostuse läbi; elukogemused ja armastused on nii ja naa. Eks see tekst ole ka veidi emantsipatsioonist - kuidas naistena 20. sajandi esimeses pooles enamat saavutada kui see traditsiooniliselt on võimalik olnud. Pole just Gossi tippteos (või noh, minu teetass), aga järjekordne näide heast stiilitajust.

John Green: Alaskat otsides

Ma ei teadnud enne selle raamatu lugemist üldse, mislaadi teosega on tegemist. Arvasin seda raamatukogust võttes end mäletavat, et Alaska on koer, mingi malamuudi sorti suur koer, siis ta kaob ära ja teda otsitakse. 
Ma eksisin. Mälestus oli selgelt valemälestus. Kogu raamatus pole isegi mainitud mitte ühtegi koera. 

Alaska on tüdruk.
Tema otsimine on metafoorne. Enam-vähem. 
Aga eelkõige on see kujunemisraamat. Kuidas peategelasest nooruk läheb uude kooli, seal sisse elab, leiab sõbrad ja vaenlased, nii palju kui need vaenlase nime väärivad, mida ta teeb - ohtralt suitsetamist ja joomist, mis tegelikult talle isegi eriti naudingut ei paku - esimesed seksuaalkogemused, esimene armumine. Sedasorti kujunemisraamat, mida üldiselt üsna rõõm lugeda on, sest ei toimu mingeid suuri ebausutavusi ega draamasid draamade pärast, kõrvaltegelased on isikupärased ning usutavad, suhted nendega olulised ja huvitavad ja üldiselt on lugemine nauding. 

Poole raamatu peal juhtub suur asi, muutub kogu raamatu fookus.
Kui ma olin üle saanud ootusest koeraraamatu osas, ootasin õudusega toreda kujunemisloo taga paistvat teismeliste armulugu ja --- noh, murrang tuli hoopis teistsugune. 
Teine pool raamatut polnud enam lihtsalt nauding, vaid neelasin selle päevaga. Sellest hoolimata, et lahendasin mõistatuse ammu enne tegelasi ära - aga ma olen neist ka vähemalt 2,5 korda vanem. Ja mul oli raamat, millest detaile välja noppida, neil lihtsalt elu. Igatahes on raamatu esimene pool hea, teine lausa väga hea.

Juba mainisin, ent mulle väga meeldisid kõrvaltegelased. Ülilühike, ent autoriteetne Kolonel, rumeenlannast Lara, pulbitsev Alaska, asiaadist räppar Takumi, tark ja karm dr Hyde, karm ja armastav Kotkas. Nii meeldiv on lugeda tegelastest, kelle osas ei mõtle ma, et ebanormaalne, sellist inimest ei saa olemas olla, ta moodustubki ainult tüüpjoontest, mitte mingeid inimlikke kiikse ja omapärasid.  

Teiseks hakkas silma, et vahel sageli käitusid noored tegelased uskumatult avameelselt. Oli situatsioone, milles noor mina ei oleks mitte mingil juhul kelletki abi küsima läinud või jutustanud oma esimesest abitust suuseksist teistele inimestele, ent nende jaoks see justkui polnukski eriti piinlik. Küllap rõhutati meile sellega jutukaaslaste sõpruse suurust ja anti ühtlasi mõista, et seks pole eriti tähtis ja selle pärast ei pea häbenema. Mis on mõlemad head eesmärgid, ent ikkagi ... kuidagi pentsik on lugeda, kuidas inimesed lihtsalt ei oska suu ja peenisega midagi teha ja siis lähevad sõbralt küsima. 
Nagu halloo. Kas see on päriselt realistlik?

Samas need head suhted meeldisid mulle väga. Mulle meeldis väga lugeda sõprusest, lugeda väikesi ilminguid, kuidas vanemaid armastatakse ja vastupidi ka, väga ja väga, kuidas õpetajad hoolivad õpilastest ja isegi vaenamised on omamoodi hellad. Pakutakse aina vaherahu ja räägitakse omavahel.
Raamatus on kõvasti suhete teemalisi pingeid samuti, aga taustal on tunda, kuidas autor usub: inimesed tegelikult on kogukondlikud ja hoolivad üksteisest. Lihtsalt see ilmneb nii ja naa, arusaamatused ja valestimõistmised, tavad ja kombed, kes usub reeglitesse, kes selle andmisse, mida talt küsitakse ... elu ei ole lihtne kellelgi.
Usk inimestesse oli igatahes väga armas ja hingekosutav, mis siis, et lugesin ja vahepeal pisarad voolasid. 

Kokku väga tore raamat, soovitan lugeda. 

Johanna kirjanduslik blogi 
Tamme gümnaasiumile kirjutatud essee
Lugemissoovituse blog
raamaturiiulike
Lissu lugemised
Manni lugemisblogi
Marietti lugemisblogi

Holly Black - In Vino Veritas (The Poison Eaters, 2011)

 

Lugu erakoolis õppivast poisist, kes igavusest teeb igasugu tempe (noh, eks see ole ka põhjus, miks ta sinna pandi). Et ta on pigem nohik, siis pole tal just märkimisväärset läbilööki vastassoo esindajatega - mis siis tuleb eriti teravalt esile, kui lähenemas on lõpuball ja ega tal pole sinna kaasa kedagi reaalselt kutsuda. Või kui ka on mõni võimalus, siis … tema meelest parem mitte. Koos sõbraga otsustavad nad hoopis balli toimumise ajal minna koolihoonesse läbustama.

Ent päev enne balli teatab sõber, et ta siiski läheb peole koos ühe seni ärapõlatud neiuga ja eks tallegi leiduks keegi. Noormees on sõbra reetlikkusest enam kui löödud ja otsustab siis ise üksi sisse murda ja nosu täis tõmmata. Sissemurdmine ja viina joomine õnnestubki, kuni ta joomaselt avastab, et seal peavad miskit kummalist riitust kooli ladina keele ringi osalised - kel on plaan ballil valla päästa dionüüslik orgia (mida siis muuhulgas filmida), mille lõpptulemuseks oleks menaadide hull möll. Noored keelesõbrad ja ladina keele õpetaja otsustavad säästa peategelast, kuid tal on siiski ees ebamugav valik.

Ehk siis üsna noortefilmilik lugu, koos mõnede orgialike elementidega. Eks selline lõpuballi värk on meelahutustööstuse jaoks üks lemmiktroope, Black lahendab selle vähe ulmelikumas võtmes.

Natsume Sōseki - Noorsand (2022)

 

Tõlkija on põhjalikus järelsõnas nimetanud seda romaani omamoodi jaapani “Kevadeks” - kuigi kooliromaani asemel võiks seda pigem nimetada õpetajaromaaniks, kus meie kallist ja tundliku Arnot asendab Tokyost väikelinna saadetud noor matemaatikaõpetaja, kes oma käitumiselt ja tundeskaalalt meenutab pigem rullnokka.

Ja see ongi intrigeeriv - kui senise jaapani kirjanduse lugemiskogemust iseloomustaks kui teatud viisil reserveeritud väljenduse kogumit (ükskõik kui hull see maailm ka on), siis siinne peategelane on õige elav tuulepea, kes pigem reageerib enne mõtlemist; vahest ehk impulsiivne ekstravert (ERRi lehel on esitatud katkend noorsandi noorpõlvest). Mitte et ta oleks mässaja või trikster - lihtsalt, noh, õpetajaks sattunud rullnokk (ja sellistelgi inimestel on loomulikult oma helged hetked ja eetika).

Kes siis avastab, et tema esimese töökoha kollektiiv on õige silmakirjalik ja intrigeeriv ussipesa; ühesõnaga - reaalne inimeste kogum oma heade ja veadega, ainult et … nagu näha, siis närukaelad ja nende jälgedes lömitajad on õiges sõiduvees. Mis muidugi paneb rullnokk-õpetaja vähe ebamugavasse olukorda, kuna teda tahetakse paika panna või noh, sobivaks voolida. Mis on muidugi tokyolasele vähe nörritav.

Niiet jah, kui algul pani paralleel “Kevadega” veidi kulme kergitama - aga kui võtta seda kui õpetajakeskset kooliromaani (kus õpilased jäävad enamvähem halliks massiks), siis muidugi tuleb kõiksugu äratundmist (eks ole, millised probleemid on tiinekatel ja millised täiskasvanutel, vast on need esmapilgul vähe erinevad). Sest milline kollektiiv on üldse … kõigile võrdselt normaalne? Ja no peategelane ise, ta on omamoodi päris hea jäädvustus ühest tavalisest inimesest, kelle lapsepõlv pole mingi Bullerby ja kes parema elu (või äraelamise) nimel teeb seda või teist tööd ning püsib nii vee peal. Sellest lähtuvalt on tekst päris hea sissevaade Jaapani igapäevaellu, mida tõlkija on avanud ohtrate allmärkustega.

“Kui tookord pärast ühiselamuintsidenti olin saanud õpilased vabandust paluma, arvasin esiti, et nüüd on asjaga ühel pool. Kuid selles ma eksisin suuresti. Olin tõepoolest üks lihtsameelne talleke, nagu pansioni perenaine oli öelnud. Õpilaste vabandamisel polnud tehtu kahetsemisega vähimatki pistmist. Nad tegid lihtsalt direktori käsul moe pärast alandliku näo pähe. Nii nagu kaupmees, kes küll koogutab ette ja taha, aga tõmbab sulle siis ikkagi koti pähe, võivad õpilased vabandust paluda küll, aga koerusi ei jäta nad mingil juhul. Kui nüüd järele mõelda, siis küllap maailm nende õpilaste moodi inimestest koosnebki. Ja seda, kes teiste vabandusi ja kahetsust tõsimeeli uskuma jääb ning andeks annab, peetakse küllap lihtsameelseks ullikeseks. Parem oleks juba kohe arvestada sellega, et tavaliselt käibki vabandamine ja andestamine üksnes moe pärast. Ja kui tahad, et keegi siiralt vabandust paluks, pead teda seni taguma, kuni ta päriselt kibedat kahetsust tunneb.” (lk 99-100)

Naomi Novik - A Deadly Education (2020)

Võlurite koolidest on praeguseks kirjutatud kindlasti sadu, kui mitte lausa tuhandeid raamatuid ja seegi on üks nendest - nagu pealkirigi reedab. El - täisnimega Galadriel (päriselt ka!) Higgins - on õpilane ühes sellistest, kuid Noviki loodud Scholomance on koolina täiesti värdjalik. Isegi Lev Grossmani Brakebills on selle kõrval täiesti lebo paik, rääkimata siis Sigatüükast. Noviki loodud maailmas (tänapäeva maailmas, ainult võlukunstiga) ründavad võlureid alailma maagilised, võlujõust toituvad koletised, malefecaria. Ja et sul vähegi oleks šanssi jääda võlurina ellu, on kõige parem käia koolis, kust tervelt veerand õplilastest elusana välja astub (mitte iga sajas või nii). Sest õpingute lõppedes peavad kõik üritama välja murda läbi koletisi täis aktusesaali (mis polnud päris sellisena plaanitud, lihtsalt puhastusmehhanism läks varsti katki ja keegi pole seda enam suutnud ära parandada). Õpetajaid seal pole, ilmselt seepärast, et neil võiks õpilastest kahju hakata. Kool õpetab lapsi seega ise, ja suht halastamatult. Ja traumeerivalt muidugi ka: nii mõnigi vilistlane kasutab omandatud oskusi nähtavasti vaid selleks, et võluda endale töökoht kuskil suures firmas, kus keegi teda tähele ei pane ja ta ise midagi tegema ei pea (mis meenutab natuke Quentinit Grossmani "Võluritest").

El on selles keskkonnas natuke nagu valge vares, või õigemini mustimaist mustim ronk. Ta pole populaarne, tal ei ole sõpru - kuigi ega neid pole õieti kellelgi -, ja tagatipuks on teda õnnistatud tõeliselt kurjakuulutava andega: kui ta vähegi tahaks, võiks ta pelga näpuliigutusega linnasid maa pealt pühkida, ainult et ta väga ei taha. Mis sest, et selleks sobivaid loitse pakub kool talle köidete kaupa (ilmselgelt pole teda programmeerides sellise võimalusega arvestatud), lihtsamat laadi koristusloitsu saamiseks peab ta aga hullu vaeva nägema. Eli plaan koolist pääsemiseks on seetõttu olnud saada hakkama millegi tõeliselt heroilisega, mis paneks inimesi teda tõsiselt võtma ja mõni enklaav ta endaga kampa võtaks. Sellele plaanile tõmbab aga kriipsu peale Orion Lake, tõeline prints valgel hobusel, kes kõiki kogu aeg päästa soovib ja seetõttu hakkab korduvalt päästma Eli, kes omakorda on tõeline magnet koletistele. 

Edasi võiks nagu arvata, mis juhtub, aga õnneks päris nii siiski ei juhtu. Neist saavad lihtsalt nagu sõbrad või nii ja jummalast tore on lugeda raamatut, kus noored inimesed on normaalses mõttes sõbrad ja pilavad teineteist jõhkralt, kui nad parasjagu koletisi ei tapa. Või koolitööga ei tegele. Noviki loodud kool on põhimõtteliselt kooli kui sotsiaalse keskkonna kvintessents - koos kõigi sotsiaalse hierarhia füüsiliste väljenduste (paremad lauad sööklas jne), klikkide ja tapvate pilkudega, millele võlukunst omalt poolt veel mitu vinti peale keerab, kuna pilgud võivad päriselt tappa ja istekoht võib päriselt olla elu ja surma küsimus. Ja El on selline toredalt sünge kuju, iga noore gothi unistus, sõltumata tema soost. Kokkuvõttes seega tore ja lõbus lugemine, ehkki see väga suurt vaimset pingutust ei nõua. Natuke suisa ootan seetõttu päeva, mil keegi kirjutab raamatu samasugusest võlurite koolist, mis on aga rusuv, nagu Šalamovi "Kolõma jutud".

Neil Gaiman - Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga (Suits ja peeglid, 2021)

 

Ühe 12-aastase juudipoisi koolitee inglise poistekoolis; raamatud ja kool ja tärkav seksuaalsus. Veel on aeg, kui raamatutegelased on osa reaalsest elust, nii nagu seda on siis Moorcocki Elric, see tumedate ihadega kangelane. Kuna tegu on poistekooliga, siis ei puudu siit ka kahtlased õpetajad, eks eraviisiliselt võivad olla … lapsepilastajad.

Autor on sissejuhatuses viidanud, et tegu on üsna autobiograafilise tekstiga, ses suhtes see viide pilastajale on ikka päris õõvastav. Algselt on tekst ilmunud Elricule pühendatud antoloogias, ja noh, nagu ikka, järjekordne ulmeklassika fenomen, millest ma pole aru saanud (üksvahe kogusin kõik need Elricu tõlked kokku … aga ei saanud edasi). Eks veider ongi, et Gaiman on päris palju kirjutanud ulmeklassikute ainetel - Moorcock, Bradbury, Zelazny ja muidugi Lovecraft - kelle originaallooming pole mulle just muljet avaldanud, kuid nende teemalised tekstid võivad päris head olla (no eriti Lovecrafti Cthulhu soga); samas Lafferty, kelle originaalid pendeldavad tavalisest väga heani, pole Gaimani töötluses ei midagi enamat harju keskmisest.

ulmekirjanduse baas

Kadri Umbleja – Siis, kui nad tulid… (Täheaeg 18, 2019)

Seniloetud jutuvõistluse tekstidest on sellel lool kahtlemata kõige emotsionaalsem mõju (ja tore, et žürii ei lasknud sel massi uppuda). Sellele aitab kaasa autori saatesõna, mille järgi loos kujutatud olukorrale sai ta inspiratsiooni Teise maailmasõja eelloos ja sõja edenemisega Jaapani okupeeritud Okinawal: ainult et kasutatav tehnika on mõnel juhul tänasteski oludes õige ulmeline.

Niisiis, noor viieaastane tüdruk kogeb, kuidas ta kodukohta saabub metall-lindudel uus võim. Uus võim on vägev, ning tüdruku unistuseks on saada õpetajaks, et õpetada teistele lastele selle uue maailma imesid (mida ta kuuleb kohalikult õpetajalt). Aastate pärast valitaksegi ta õppima uue võimu õpetajaks … kuid eelduseks on, et ta peab unustama emakeele ja kultuuri. Paari aasta pärast puhkeb sõda teise, koleda impeeriumiga. Koolidirektori hommikuste kõnede järgi läheb see sõda nende impeeriumile hästi, aga siis korraga hakatakse nende saart ründama, ning viimaks määratakse tütarlastekooli õpilased sõjaväe meditsiiniteenistust abistama. Ja avanev olukord on hoopis midagi muud kui koolidirektori senine propaganda.

Autor toob väga kenasti välja ajupestud tüdruku olukorra ja kuidas sõja tõttu see olukord väga hulluks pöörab – kuni kõik lõppebki väga traagiliselt (ja mõttetult). Kui muidu on ulmekirjandusele iseloomulik teatav mängulisus (sa pead uskuma, et teatud asjad on loo loogika jaoks võimalikud), siis Umbleja jutustab lihtsalt traagilise loo ulme vahenditega. Hea töö.

ulmekirjanduse baas

Theodora Goss – The Other Thea (The Starlit Wood, 2017)

Goss on ette võtnud H. C. Anderseni ühe mulle tundmatu muinasloo ja selle läbi siis kõneleb kujundlikult depressiooni olemusest (no seda võib järeldada autori järelsõnast). Ehk siis lugu noorest naisest, kes on lapsepõlvest saati elanud varjuta (sest vanaema lõikas ja peitis selle ära, kui noor tüdruk teda ärritas) ning hakkab nüüd ise hääbuma (no mis teha, kui sa pole täielik?).

Tegemist oleks justkui omamoodi Harry Potteri kõrvaltegelase looga peale kooli lõpetamist – oled küll võlurite koolis kõiksugu värke õppinud (ning kooli lõpetanud), aga … see ei tähenda elus hakkama saamist. Nii naaseb Thea aasta pärast kooli lõpetamist tagasi kooli, et vilistlasena endistelt õpetajatelt abi saada. Mis muud nõu ta ikka saab, kui et peab oma varju leidma ja kasutagu selle tagasisaamisel ometigi koolist omandatud kutseoskusi.

Goss on loonud päris huvitava peategelase – Thea on üsna abitu ja jõuetu, pikapeale kaob endalgi usk, et siit võiks midagi positiivset välja kukkuda (muidugi, oleneb vaatepunktist jne). Aga eks see vast ongi mõne inimese depressioonis elamine, lihtsalt enese vee peal hoidmine, et mingitki stabiilsust või tasakaalu hoida.

Lugu on esitatud kuidagi visuaalselt, sellest võiks mõne jaapanliku multifilmi või siis euroopaliku noortefilmi vändata. Lihtsalt, vihjeks.

Urve Sõmer „Päikesevõimalus“ (2017)

Tuberkuloos on selline kirjandus- ja kultuurilooliselt kuidagi eriline haigus. Neid raamatuid, kus on verdköhivaid ja palavikku põdevaid tegelasi, kes vaikselt ja pöördumatult hääbuvad, ei jõua üle lugedagi ning eraldi aeg on veel teise maailmasõja aegne-järgne periood, mil akuutne toidu ja ressursside nappus tähendab seda, et ega seda ainsat ravi ehk organismi kaitsevõime toitainete ja elutingimustega poputamist ei saa kah kellelegi eriti peale panna.

Päikesevõimalus tundub olevat omanäoline tasakaal pärismälestuste ja ilukirjanduse, indiviidide ja ajaloo vahel ning luubi all on sedapuhku mitte niivõrd kopsu- kui luutuberkuloos, miski, millest mul enne seda raamatut eriti aimugi polnud. Raamatus elustub peaaegu käegakatsutavalt minevik – peategelaste saatuseid puudutab sõja põhjustatud trauma, nii ühiskondlikul kui vägagi valusalt intiimsel tasemel, haigus läbi erinevate raviviiside, -võimaluste ja etappide, ning üldse elu Eestis nii nagu see oli kolmel või enamalgi sõjajärgsel aastakümnel kuni tänapäevani välja. Lisaks eelmainitule või siis hoopis esmajoones on see justkui ühe eraldi kogukonna ja maailma lugu, sest haiglakoolid, haiglad, sanatoorsed koolid ja sanatooriumid moodustavad justkui ühe suure võrgustiku ja eraldi maailma, milles nende lugude peategelased veedavad oma lapse- ja koolipõlve ning mille vahet pendeldavad sedamööda, kuidas uued terendavad ravivõimalused või kaelakukkuvad komplikatsioonid nõuavad. Kõik need kohad ja majad on samuti justkui raamatu täieõiguslikud tegelased. Olen isegi jalutanud mööda Metsakoolist, mõeldes, et mis kool see selline siis oli, teadmata midagi selle maja ajaloost – ei Konstantin Pätsist ega haiglakooli aegadest. Samuti olen käinud korduvalt mööda sest Kalevi tänava villast Tartus, kus raamatu peategelased aastaid, kas voodisse kipsituna või karkudel ukerdades veedavad – too solaarium, kuhu kaldteed viisid on vist seesama Füüsikahoone kõrvane park, eksole? Just sel suvel sattusin ka Narva-Jõesuus jahtima seda, mis puitpitshooneist veel tänaseks järgi ning mitte aimugi ei olnud mul nende majade ajaloost ega kõigi nende õnnestunud ja mitteõnnestunud operatsioonide statistikast, rääkimata inimeste saatustest, kes mändide ja meremüha taustal kõigest hoolimata ikkagi oma elu elasid.

Mulle tundub, et lõppkokkuvõttes on tasakaal kirjanduslikkuse, informatiivsuse, ajaloolisuse ja omaeluloolisuse vahel üsnagi suurepäraselt õnnestunud. Postimehe arvustus küll kahetseb tolle tänapäevase raamjutustuse osa sisuliselt üleliigseks. Mõnes mõttes võib nõustuda, et Ruti, Gerta ja Hanna lood tõmbavad lugeja endasse ja minevikku sellise jõu ja veenva voogavusega, et naasmine Eha ja tema reiside juurde on igal korral justkui lummusest väljaraputav teekonarus. Aga samas tundub mulle, et see kiht, mis võimaldab luua jätkuvussideme tänapäeva olude ja kohtadega ning faktiga, et nende lugude ja aegade mäletajad ei ole veel põrmugi ajalootolmu vajunud vaid täiejõuline osa ka sellest praegusest, nii teistsugusena tunduvast maailmast. On ju meie lähiajaloos olnud nii palju suuri katkestusi ja eriilmelisi etappe, et vahel tuleb kerge imestus ja segadus peale kui kultuuriliste ja ajaliste distantside kokkulangevused ja erinevused reaalsustaju moonutama kipuvad. Võib-olla, et puht ilukirjanduslikust aspektist lähtudes oleks saanud natuke teisiti, veel paremini, aga mulle tundub, et siin raamatus on räägitud ära just see lugu, mis rääkimist vajas. Ahjaa, raamatu esimese poole internaadielus on ka midagi Kadrilikku ning eks leiab ehk ka hilisemas pooles midagi Kasuemalikku ning eks mõlemad raamatud, koos mitmete teiste tollel ajal kõneainet pakkunud kultuurinähtustega on ka ära mainitud.

Ahjaa – mis pisaraid puudutab ... Ei ole nõretav ega sentimentaalne, aga minul vanal härdameelsel tõmbas ikka silma niiskeks, kui lastel puha vanemad Siberisse viidud ning pool lapsepõlve kipsis lamades mööda läheb, eksole. Ja väljakutse punktid vajavad ikkagi täitmist ka. Tegelikult mind hoopis veetles see, kui mõnusalt tuleb siit raamatust välja see, kuidas seestpoolt vaadates on maailm, millele väljastpoolt tehakse kastike ümber ja lüüakse peale tempel „puue“ või „erivajadus“, lihtsalt täpselt seesama maailm, milles kõik elavad ainult mõningate füüsikaseadustest jmst tulevate täiendavate aspektidega, millega pole võimalik arvestamata jätta. Noja see, kuidas ema ümisemine ning Lenini ema Apassionata olid paralleelidena välja toodud oli minumeelest ka täiesti meisterlik. Midagi niivõrd ehedalt ajastute olude vaimulist, mitte, et ma ise just päris neid aegu kogenud oleksin, kuid ma kujutan täiesti ette, et just nii see pidigi olema, küllap andis parteiajaloostki üldinimlikke näiteid leida, kui tahtmist.

***

Kui jõuame Aia ning Pargi tänava ristumispaika, ma lihtsalt pean näitama Ehale, mismoodi Gerta ja Ruti poodi või postkontorisse minnes läbi aiaaugu ronisid. Kohta, kus endist haiglat ümbritseval aial kahe püstvarva vahelt S-tähe kujuline metallkõverik puudu, pole raske leida. Siia kõrvale on samasuguseid ning suuremaidki auke lisandunud, aga mina leian erilise vaevata üles just selle õige. Ei usu Eha, et mina nii kitsast pilust läbi mahun. Võtan sisse poolkükkasendi, astun parema jalaga läbi augu ja, külg ees ning pilk õlale suunatud, libistan end aiaaugust läbi. Eha juurde tagasi pääsemiseks tuleb trikki korrata ning alles siis märkan, et täidlased vanadaamid teispool tänavat mind imestunud pilguga seiravad.
„Kas patsiente siis normaalsel viisil poodi ka ei lubatud?“
„Ei, sellega oli okei. Lihtsalt põnev oli. Ja läbi akna oli ka huvitavam käia kui ukse kaudu.“ (lk 152)