Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett“, Toledo (2020)

Näe, tuleb välja, et sellest ühest ja samast asjast – külade üleujutamisest, saab kirjutada küll mitmeid ja mitmeid raamatuid ilma, et teema ammenduks… Tegelikult muidugi „Kollane vihm“ ei rääkinud külade üleujutamisest, vaid lihtsalt tühjenemisest, lagunemisest, võssakasvamisest, maha jäämisest … endiste aegade kadumisest, aga kuna mõlema raamatu järelsõnas mainitakse veehoidla põhjast esile kerkinud kunagise koduküla kummituslike varemete nägemist vapustusena, mis Llamazarest üldse kirjutama pani, siis võib võtta ka „Kollast vihma“ laiendusena kaotatud koduküla loole ning külade üleujutamise küsimust omakorda kui erijuhtu üldises urbaniseerumise ja juurtetustumise kontekstis.

„Kuidas vaadata vett“ kirjeldab tegelikult üht põgusat hetke päikeselisest suvepäevast kunagi küladega täidetud orgu rajatud veehoidla kaldal. Õigupoolest ei juhtugi seal raamatus muud, kui et ühe vana mägilastõugu Hispaania talupoja vastu igasuguseid kristlikke traditsiooni tuhastatud põrm ootab vettepuistamist ning tema naine, neli last, lapselapsed, mõned laste ja lastelaste kaasad (või endised kaasad) ootavad samuti vaadates ühte ja seda sama maastikku, mõeldes ühe ja sellesama inimese elule, saatusele ja oma suhtele temaga ning olgugi see vaatepilt ja see lahkunud inimene üks ja seesama, ometigi on igal vaatajal oma erinev koht ja elukogemus ja sellest tulenevalt on ka nende vaikimisi mõlgutatud järelhüüded sarnased, kuid ometi nõnda erinevad.

Domingo elu keskseks vapustuseks on loomulikult sunnitud lahkumine pikkade põlvkondade vältel peetud kodutalust, esivanemate külast ning ümberasumine mägedest võõrale ja kõledale lauskmaale, ja sellele lahkumisele järgnenud häving, armutu vesi ja kõigele settiv muda, mis tähendab, et lahkumine ei ole mitte pelgalt teise kohta siirdumine vaid täielik ja järsk äralõigatus, mineviku tühistamine, identiteedi muutumine paljalt sõnadeks ja mälukatkeiks ilma maapinnata, mis seda tõendada ja kinnitada võiks. Nõnda siis mõtisklevad ka kõik matuselised selle teema üle, identiteedi ja juurte üle, noile talupoegadele osaks saanud ülekohtu üle ning mida nooremaks ja kaugemalseisvamaks muutuvad mõtisklejad, seda vähem puudutavaks muutub ka minevikus aset leidnud juurte läbilõikamine.

Lõpuks ei jääda vastust võlgu ka pealkirjale – viimane veehoidla veerelt lahkuja avaldab lugejale sellegi saladuse ning koos selle saladusega ka midagi väga lihtsat ja olulist, mis võib kergesti suurte kaotuste ja traumade varju ära kaduda... Minu jaoks jäi kajama see, et olgu selle mineviku mäletamise ja möödaniku traumadega kuidas on, siis unustada ei tohi ka seda, et kodu on ikkagi siin ja praegu, selles elus, mida päriselt elatakse, selline tasakaal, et on oluline mäletada, aga vähemalt sama oluline ka elada, täie kohaloluga, et koht ja pärand on oluline, aga päriselt kõrval olev teine inimene on veel hoopistükkis midagi teistmoodi olulisemat ... või midagi sellist.

…minu suguvõsa jaoks elavad nemad väljaspool tõelust, hoides irratsionaalselt kinni mälestustest ja sellest kadunud kohast, kuhu nad ei saa enam tagasi muidu kui – nagu mu äi praegu – pärast surma. Ja olgu öeldud, et ma mõistan seda juurtetuse tunnet ja armastust kunagi neile kuulunud ja neilt ära võetud maa vastu, aga pärast nii pikka aega tunduvad mõlemad mulle ülemäärased.

Võib-olla on asi selles, et nende läbielamised jäävad mulle kaugeks. Võib-olla minu elu, mis millegi poolest ei sarnane nende omaga (minu vanemad ja vanavanemad on kõik Barcelonas sündinud ja ma olen tundnud vaid seda linna), on pannud mind kõike teistmoodi vaatama, ei paremal ega halvemal viisil kui nemad, aga teisiti. Isegi oma abikaasaga tunnen mõnikord kaugust, mis on rohkem seotud meie elukäigu kui sellega, mida me kumbki tegelikult mõtleme, vähemalt minu puhul.

Mina näiteks ei mõista, et üks inimene saab elada, vaadates minevikku; selle asemel, et vaadata tulevikku nagu kõik teised. Ämm ja äi on elanud nõnda kogu aeg… (lk 67-68)

Garth Nix - Fire Above, Fire Below (Tor.com, 8.5.2013)

Armas lugu maa-alusest draakonist, kelle eksistentsi lõpp pole just meeldvate tagajärgedega - kuid nii on seepärast, et inimasustus laiub nüüd nende iidse asukoha kohal.  No raske on maa-alt väljuda, kui selle kohale on ehitatud linn. Ja no inimesed… ega neidki rõõmusta ootamatud ja destruktiivsed tulekahjud. Kuid…

Kuid nagu pärast ühe ärihoone hävingut, eksisteerib salajane leping linnavõimu ja nn draakoniinimeste vahel, kes linnale ohtlikes olukordades tulevad appi maa-aluse draakoniga tegelema (vastutasuks on siis see, et neid nn inimesi jäetakse rahule) - nimelt tahavad surevad draakonid naasta maapinnale, et sealt taevasse lennata  ja surra (romantiline kujutelm, eksole)... ning nad on valmis avauste ees olevaid ehitisi tulega kõrvetama niikaua kuni saavad välja. Leping seisneb selles, et ohu süttides tuleb draakoninimene, saab draakoni meeltamiseks kulda (sest need ju armastavad seda) ning noore tugeva orvust mehe või naise, kes aitab kulda maa alla tarida ja siis…

Niisiis kokku on kergelt humoorikas ja armas lugu sellest, kuidas tänapäevane maailm puutub kokku millegi harjumatult mütoloogilisega. Ning inimesed, kes sellesse saladusse pühendatakse, neil on veidi keeruline olukorda muud moodi kui muinasjutulisena aduda - kuni ikkagi peavad oma arusaamides radikaalsed korrektiivid tegema. Igati kena lugu, loetav Tori lehelt.

Karen Joy Fowler – Heartland (Interzone: The 3rd Anthology, 1988)

Kuidagi kahtlane tunne, et mul on selle loo puhul mingi väga oluline osa kontekstist puudu, sest mul kipub puuduma arusaam, mis selle teksti õieti ulmeliseks teeb. Mõne müüdi ümberjutustus? Või see vastuolu kadunud aja (mida loo jutustaja mäletab) ja nüüdismaailma (McDonalds ja mehed) vahel? Jääb arusaamatuks.

Lugu on iseenesest lihtne – linna külastav mees lubab McDonaldsi kassaneiule maad ja ilma kokku, saab neiult mida soovib, ning lahkub mõne aja pärast jäljetult. Neiu jõuab peagi arusaamale, et mees ei tulegi tagasi, ning poob end üles. Taustal on siis see linna paremat elu otsima tulnud vanaisa ja lapselaps (kes on ka loo jutustajaks), kel on ühel või teisel viisil kultuurikonflikt nüüdismaailmaga.

Et Fowler on hea autor, tekib paratamatult küsimus, mis mul õieti märkamata on jäänud, millised teadmised on mul loo mõistmiseks puudu.

Hao Jingfang – Folding Beijing (Invisible Planets, 2017)

Vaade tulevikku, kui Hiina võimud on ülerahvastatuse ja majandusliku heaolu küsimuse lahendanud omal moel – Peking on jagatud kolmeks nö tsooniks. Esimeses tsoonis elab 5 miljonit, teises 25 miljonit ja kolmandas 50 miljonit inimest. Ja need tsoonid … vahetuvad niimoodi, et linn on jagatud kolmeks osaks, mis kordamööda maapinnal asuvad, muul ajal on linnakeskkond ja inimesed nö kokku pakitud. Noh, võib ette kujutleda seda hiiglaslikku mehhanismi, mis hiigellinna struktuure niimoodi liigutab.

Ehk siis asi on selles, et massitootmises ja põllumajanduses pole enam inimesi kuigi palju vaja (arvatavasti piisaks esimese ja teise tsooni inimestest, et majandust ja riiki elujõulisena hoida), kuid üleliigseid inimesi (Pekingi näitel siis 5/8 elanikest) pole kuskile panna (üks tegelane toob näiteks Euroopa, kus seda lahendati osalise tööaja abil – mis on aga majandusele kurnav) – nii on välja mõeldud, et need üleliigsed inimesed võiks kasvõi käsitsi prügi sorteerida (kuigi masinad teeksid seda muidugi tõhusamalt). Ja noh, et alamklass liigselt oma elu üle ei nuriseks, tuleb tsoonide elanikkonnad üksteisest võimalikult eraldatuna hoida. Nii on kokkupakitud tsoonide elanikud uinutatud, kui on nende kord maa all olla.

Ma ei saa öelda, et oleks päris täpselt aru saanud sellest mehhanismist, kuidas Pekingi üks või teine tsoon „kokku pakitakse“, aga eks aimu saab ikka. Tekst ongi sellest, kuidas üks keskealine prügisorteerija satub omatahtsi sõnumivahendajaks tsoonide vahel ning seetõttu kolmandas esimesse ja tagasi kolmandasse läks, ning mida kõike ta nägi ja koges – kolmanda tsoon ülerahvastatus on ikka vägagi erinev väikelinnaliku luksusega esimesest tsoonist jne jne.

Han Song – Submarines (Broken Stars, 2019)

Lugu siis linnastumisest, võõrandumisest ja ökoloogilisest olukorrast. Vist. Peategelasest poisil meeldis lapsepõlves käia Jangtse kaldal, et vaadata seal peatuvaid sadu ja sadu allveelaevu. Need kõiguvad rahumeeli jõel, vahel küll sukeldudes või siis äkitselt pinnale sulpsatades. Allveelaevades … elasid maalt tulnud perekonnad, kelle vanemad siis käisid päeval linnas tööl, aga õhtul said minna tagasi allveelaevadesse oma perede juurde (igasse veesõidukisse mahtus üks pere) – enam polnud nii, et perepea läks kuudeks linna raha teenima, nüüd sai kogu pere koos olla.

Täiskasvanud linnaelanikud üldiselt vältisid jõekallast või üldse allveelaevadest (avalikult) rääkimist, kohalikud lapsed olid sellisest jõelinnakust enam kui huvitatud. Nad ujusid laevade juurde ja leidsid seal võre taga ujuvad allveelaevalapsed, aga omavahelist kontakti õieti ei tekkinud – liialt erinevad kultuurid.

Mõne aasta pärast põles see allveelaevade linnak maha.

Tekst ei lahenda mingeid saladusi, mis ehk lugejal võiks tekkida. Külaelanikud lihtsalt õppisid niisuguseid laevu ehitama, võtmata eeskuju Jules Verne’i lugudest ega neid ei koolitanud välismaa mõjuagendid. Ehitasid laevu, sõitsid perega kohale, hakkasid tööle ja hoidsid linlastest muidu eemale. Niisamuti vältisid täiskasvanud linlased neid kui … teistsuguseid. Võib muidugi spekuleerida, mida autor torgib, aga samas – äkki torgib midagi muud? Nii oled lugejana samamood abitu tekstiga nagu peategelane oli segaduses allveelaevalinnaku olemusega. Täiskasvanud võiks justkui midagi teada … aga nemadki on abitud ja kardavad Võõrast rohkem kui avatud meelega lapsed. Hea lugu, eksole. Või siis mitte?

Joe Abercrombie – Red Country (2012)

Tuleval kevadel peaks ilmuma seitsmes romaan (ehk kaheksas raamat, sest viimati ilmus jutukogu) Esimese Seaduse maailmast, mis peaks olema jõudnud omadega tööstusajastusse. Küllap sellised arengud mõlkusid käesoleva romaani kirjutamiselgi autoril peas, sest siinne romaan on õige nostalgiline vanade aegade suhtes … sest tsiviilseaduste ja tööstusmasinate ajastu on algamas. Kuid seda verisem on hüvastijätt senise ilmakorraga.

Tõepoolest, kuigi eelmised viis romaani õige grandioosse ulatusega konflikte ja kättemaksu, siis see teos on täis mikrotasandil pulbitsevat vägivalda. Tuttavad ja uued tegelased uputavad neile kõige vaenuliku (või segava) veresse – ning mingis mõttes see personaalne vägivaldne odüsseia mõjub ehk teravamalt kui ka ängistavamalt kui eelmiste romaanide tapatalgud.

Abercrombie jätkab lugeja ootuste petmist: kuidas inimesest saab koletis, mitte et pakuks seda, kuidas muidu ebameeldivast tegelasest kasvab midagi kangelase laadset (meenutagem kasvõi esimese triloogia kuningaks kujundamist; samas muidugi on tegelasi, kes ehk moraalselt mõneti täienevad). Ikka loodad, et Logan saab minevikust vabaks … kui ei, lõpuks on ta ikkagi berserk-tõurastaja. Huvitav, kas sellisele tegelasele on üldse võimalik diagnoosi kirjutada? (Jajah, kindlasti on, reaalsus on alati hullem kui kirjandus.) Tagasi on ka Nicomo Cosca, kes jagab lõputuid kvaasimakjavellilikke õpetussõnu, mille must huumor hakkab kergelt kujunema moraali mustaks auguks.

Mitmel puhul on seda romaani nimetatud vesterniks ja raske oleks vastu vaielda – ehk siis kuidas tärkava industriaalühiskonna levimisel peab senine elukord alla vanduma. Abercrombie jätab justkui siiski ühe augu sisse – nimelt on möödaminnes juttu sellest, kuidas Draakoni rahvas on saatnud sõdalasi võitlema šankadega (mitte ei meenu, kas triloogia lõpus sai selgust, kuidas need šankad tekivad), ehk siis tulevikuski on sellistel tegelastel oma osa järjekordses vana ja uue kokkupõrkes.

Kõige selle vägivaldse ja inimhinge viletsuse nonstop kogemisel (tõepoolest, möll hakkab pihta pea avalehekülgedest ja paneb lõpuni välja – üksikud hingetõmbepausid on vaid pettekujutlused, et ühel või teisel tegelasel võiks midagi … positiivsemaks minna) tekib küsimus, et kui usutav selline möll õieti on. Võikski siis öelda, et tegu on groteskse fantasyga, mille kirjutamise puhul võiks Abercrombiet nimetada musta huumoriga rikastatud nihilistiks. Tegelastel justkui oleks mingid ideaalid või ka unistused pehmematest väärtustest, aga samas … inimene on nõrk. Pealegi kuulub enamik tegelasi surevasse aega, neil pole õieti kohta industriaalühiskonna reaaliates (no kuulake kasvõi Coscat, eksole).

Ehk seitsmenda romaaniga hakkab Abercrombie ehitama omamoodi Ankh-Morporki – nii nagu Pratchetti tegelased muudkui räägivad uhkusega kangelaslikult ja verisest minevikust, aga ometi kohanevad suurema rõõmuga uue ajastu nõudmistega. Samas ehk niisugune pratchettlik tööstustoodang võiks Abercrombie puhul olla päris kole – kuigi tal vist on juba sõlminud lepingu Esimese Seaduse maailmas toimuva kolme romaani ja ühe jutukogu kirjutamiseks.

Igal juhul, „Red Country“ on päris vägev ja painajalik lõpplaul senisele Esimese Seaduse maailmale.

„Sworbreck had come to see the face of heroism and instead he had seen evil. Seen it, spoken with it, been pressed up against it. Evil turned out not to be a grand thing. Not sneering Emperors with world-conquering designs. Not cackling demons plotting in the darkness beyond the world. It was small men with their small acts and their small reasons. It was selfishness and carelessness and waste. It was bad luck, incompetence and stupidity. It was violence divorced from conscience or consequence. It was high ideals, even, and low methods.“ (lk 341)

ulmekirjanduse baas

Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus (2017)

Meeldiv sissejuhatus Tartu linnalukku läbi kirjandusloo pilgu, seda siis Faehlmanni muistenditest 21. sajandi saginasse. Eksirännakud on hoolsalt kokku kompileerinud Halliki Jürma, Katrin Raid ja Maia Tammjärv; tellijaks Tartu Linnavalitsus. Raamatus enim kasutust leidvad autorid on Mehis Heinsaar, Oskar Luts, Bernard Kangro ja Mati Unt; neist Heinsaare kongeniaalne „Kõhkleja Bernard“ võiks olla Tartule hümniks – seeasemel et selleks pidada Runneli masendava finaaliga poeesiat (lk 14):

„Ma lähen, äkki vajub 

jalg justkui mädasool, 

siis näen, kuis mäe all vajub 

maa põhja ülikool.“

(lk 15)

TÜ vilistlasena protesteeriksin niisuguse blasfeemilise nägemuse põlistamise pärast! Aga noh, eks see ole tartlaste siseasi, kuidas nad endil härdust esile kutsuvad.

Lisaks Emajõe Ateena traditsioonilistele laulikutele on leitud päris huvitavaid tsitaate autoritelt, keda Tartuga ei oskakski seostada (nt Vaarandi, Viiding) või kes on tänapäeval unustusse vajuvad (nt… no läks juba meelest). Eks huvitav oleks mõelda, milline protsent tekstidest käsitleb mälestuste (unistuste) ja milline protsent autorite kaasaja Tartut; muidugi, niisuguseid kaasaegseid tähelepanekuid ongi ehk… keerulisem lugejale meeldejäävaks, nö legendaarseks kirjutada.

Minu meelest on väga tartulikke tekste kirjutanud Jüri Ehlvest ning Indrek Ryytle (takkajärgi „Tartu ilukirjanduses“ andmebaasi kontrollides selgus, et mõlemad on seal mitme näitega esindatud), aga nende Tartu jääb ehk nendesse linnaosadesse, mida selles kogumikus ei vaadeldud (et siis võib oodata veel üht raamatut?). Igal juhul see Ryytle luuletus on minu jaoks vägagi üheksakümnendate Tartu:

Uduvihm & leheprygi pargipingil joon 

kaaslastex taas hilissygis viin & depressioon 

Torkab äkki puusa sisse taskust punnivinn 

vaatad kynkalt alla orgu paistab Tartu linn

acta nubis
tartu postimees 

Kōbō Abe “Luitenaine”. Eesti raamat, Agu Sisaski tõlkes, 1968.

Esmaavaldatud on raamat  1962. aastal ja juba 1964. aastal on vändatud sellest ka samanimeline film (Suna no onna ehk Woman in the Dunes).

Minu jaoks on Abe selline kergelt muhe kirjanik, kuigi, ma saan aru, et Luitenaist on tegelikult ikka pigem painajalikus võtmes loetud (ka mustvalget filmi saadab pinev ja kurjakuulutav helitaust), mis sisu arvestades on kahtlemata muidugi kohane. Aga minu jaoks on tema tegelased piisavalt üldistatud, karikatuursed, et nende üdini inimnatuuriomast ja suurepäraselt edasiantud käitumist vaadates endamisi muheleda, et selline see inimene ju ongi.

Niki Junpei on elukutselt ametnik, kes vabal ajal harrastab entomoloogiat. Ühel saatuslikul nädalavahetusel otsustab ta siirduda otsima seninägemata variatsioone teatavat liiki kärbestest, keda usub kaardi pealt välja peidetud luidetelt leiduvat, sest ka liivast on ta endamisi palju mõelnud, seda uurinud ja tal on oma teooriad selle olemuse kohta ning usk, et just selles igimuutlikus keskkonnas võiks leiduda omapäraste kohastumustega liike.

Midagi omapärast ta neist luidetest kahtlemata leiabki, ent mitte uut putukaliiki vaid hoopis isevärki eluviisi – paistab, et liiv on hoopis kohalike külaelanike kohastumisvõime proovile pannud ja sellest on koorunud üks isevärki eksisteerimise viis labida ja kottide abil. Nobedaltloetavast ja psühholoogiliselt läbimõeldud, ent mitte elu eest inimhinge sisemisi peensusi lahkavas loos on mõnusalt kokku põimitud ohtralt küsimusi ja paralleele.

Luiteküla, kus suurest kodukohaarmastusest on jõutud esmapilgul absurdse elukorralduseni, kus pool külast elab majades, mille luide on ammugi alla neelanud, ent mis püsivad vaid nende elanike igaöise kaevetöö tulemusena, kus maja ümber ja peale kogunev liiv järjepidevalt kokku kogutakse ja ühistu poolt minema vinnatakse samas kui luide maja ümber aina kasvab ning maja aina sügavamasse auku jääb. Sellist iga hinna eest hukule määratud kodu külge klammerdumist võiks võrrelda iga hinna eest vana eluviisi ja traditsiooniliste väärtuste külge klammerdumisega ajal, mil sõjajärgne Jaapan juba täie hooga hoopis teistsuguse ühiskonnana edasi areneb. Noored ei taha arusaadavatel põhjustel külla jääda ja nõnda katsutakse puudujääki täita juhuslike võõrastega.

Külatagustel luidetel ekslemisega hiljapeale jäänud Niki Junpei juhatatakse abivalmis vanamehe poolt kohalikku kodusse öömajale. Omal vabal tahtel ronib ta köisredelist alla ühte augus asetsevasse majja ning sellega ongi ta iseenese teadmata küla poolt alla neelatud ja paika pandud. Niki võib karjuda hääle kähedaks väites, et erinevalt koerast ei saa teda, kui inimest niisama lihtsalt ketti panna. Et ta on ühiskonna liige (filmis loetleb Niki tegelane alguses luidetel uitamisest puhkepausi pidades ette aukartustäratavalt pika rodu erinevatest tõenditest ja tunnistustest, mida üks ontlik ühiskonnaliige oma eksistentsi erinevate tahkude tõestamiseks omama peab), et tal on töökoht ja identiteet, et see on kuritegu ja et teda tullakse kindlasti otsima. Küla aga vaikib. Sest nemad teavad paremini – bürokraatlik identiteet on vaid fiktsioon, see lendab laiali nagu liiv tuules kohe, kui taustsüsteem ära võtta. Ent füüsikaseadused ja bioloogia jäävad ning ega inimene siis koerastki nii palju enam ei erine, haukugu ta ise mis tahab  ...

Ka liiv ei hooli sellest, millised peened ja rafineeritud teooriad Nikil tema olemuse kohta on. Liiv lihtsalt ON ja inimesel oleks targem õppust võtta ja näib, et harimatud kohalikud on päris taiplikud õppurid.

Lõpuks võib tõdeda, et jah, kus iganes ja mis põhjustel me ka ei viibiks ja ei elaks, see, mis meid ümbritseb ja see mida me igapäevaselt teeme muudab ja kujundab inimest tema tahtest ja igasugustest inimese väljamõeldud reeglitest hoolimata. Raamatu alguses on lause „Mis lusti oleks põgenemisest, kui puuduks kartus, et sind karistatakse,“ mida ma ei suutnudki lõpuni lahti mõtestada. Ehk on see omamoodi kompliment külaelanike suurepärasele, loodusjõulikult ükskõiksele ja vääramatule „kasvatustööle“ – Niki põgenemiskatsetesse suhtutakse nagu leebe vanem suhtub mudilase katsetesse keelatud asju puutuda. Mitte keegi ei karista teda otseselt, ent kui tööd ei tee, ei tule vett. Kui sa põgened, siis püütakse sind lihtsalt pea sõbraliku iseenesestmõistetavusega kinni ja pannakse tagasi, kus on sinu koht.

Film järgib raamatut üsnagi täpselt, tegemist on vana ja mustvalge (1964) teosega, mis tänapäevasele vaatajale jätab tänu tolleaegsele kaadrite staatilisusele ja heliefektidele mulje pigem telelavastusest kui kinolinastusest, kuid ei ole sellegipoolest kaotanud vaadatavust või esteetilise nauditavuse aspekti. Vahekaadrid liivast on lummavad ning eriti just Luitenaise näitlejatöö muljetavaldavalt loomutruu. Filmiti seda päris liivaluidetel Kyuushuu saare läänerannikul.