Kadri Põder - Ma ei jäta sind (2026)

 

Pole juba mõnda aega puhast suhtekirjandust lugenud ning eks mingil moel mõistan, miks üldiselt loen vaid fantaasiakirjandust ja Loomingu Raamatukogu - selline elu kobarperse lööb oimetuks, siin pole vist ühtegi tegelast, kellel ei ole minevikutaaka ja/või konkreetset hetkeprobleemi. Kui tekst algab sellega, et peategelase abikaasa ja parim sõbranna on mõne aja eest vahekorda sattunud ning sellega kõigi kolme elu tuksi keeranud, siis edasi … tuleb veel probleeme. See sõbranna saab lapse! Sellest suhtest? Milline masendus ja koledus, pea kogu elu on hävinenud, ainult peategelase tütar … no tema on keskkoolis ja seal on ka probleemid!

Aga siis, ootamatu tööreis Inglismaale ja seal kohatud mees … Peategelane kohtab uuesti kirge, ta on jälle ihaldusväärne naine oma ihadega. Kui ainult … mees ikka õige on.

“Nõjatun Markile lähemale ja teen selle sammu talle lihtsamaks. Ajan end kikivarvastele ning Mark kummardub samuti mu poole. Ta surub oma keele mulle nii sügavale kurku, et ma ei saa hingata. Tea, kas see on mingi saksa komme? Ei usu, et midagi nii jäledat võib siiski kõigi sakslaste arvele panna. Kaldun arvama, et see on üksnes Marki nägemus, kuidas naisi peaks suudlema.” (lk 90)

Ja siis püüab endine sõbranna ta kinni ja räägib. Mida küll peategelane kuuleb oma kalli abikaasa minevikust! Ja laps, see laps. Ja sõbranna ise. Ja kõige selle taustal ta oma tütar. Ja ära saadetud abikaasa. Ja inglasest kirg. Mis toimub? Ja ühel hetkel, tuleb kõrvaltänavalt …

Draamat on enamgi ja eks vahel vilksatab ka tagasihoidlik geisõber. Igal juhul, suvalisi kõrvaltegelasi siin pole, kõikidel on oma roll ja etteaste, et peategelase elu keerulisemaks teha, eks teistsuguse kirjanduse lugejana natuke ootaks rahulikumaid hetki või laiemat üldistust (kuid eks mõnel juhul on eneseabilikke nõuandeidki), aga ei, siin on enamvähem kogu aeg punn põhjas (muidugi, see pole võrreldav Milvi Lembe hooga). Ja eks keskklassi probleemid on veidi teistsugused kui töölisklassi omad - muidugi, hingelised kriisid on universiaalsed jne. 

“Septembrikuuõhtu õhk on meeldivalt jahe. Kuuma mehe käevangus, soe veluurjakk õlul, on mõnus jalutada.” (lk 162)

Keeleliselt on tekst pogem lihtsakoeline, aga see muidugi päästab lausevärdjatest ja ebanormaalsetest kujunditest. Eks vahel tekib küsimus, kas teksti võiks lugeda campi võtmes, aga seda nagu siiski välja ei vea.

Nüüdisajal on tundmatu autori puhul muidugi kahtlus, kas teksti tootmiseks on kasutatud tehispläusti, aga ma ei oska seda selle teose puhul kommenteerida. Nagu ikka, kirjastus Hea Tegu jätkab oma raamatute teksti esitamist Arial fondiga ja see kraabib silma.

“Ühesõnaga olen omadega puntras. Alles hiljuti oli mu elus kaks meest, kes mind ihaldasid ja vajasid, nüüd aga olen suutnud nad mõlemad endast eemale tõugata. Kui ma endaga päris aus olen, siis mu süda valutab nende mõlema pärast.” (lk 192)

Heidi Iivari - Nõudepesumasin (Looming 6, 2026)

 

Ajakirja viies proosapla on samuti ühesõnalise pealkirjaga, ja samuti omamoodi nihkes olmekirjandus - erinevalt teistes võiks seda ehk pidada tragikoomilisekski (noh, samas muidugi kui koomiline on teiste inimeste õnnetu elu).

Lugu siis abielupaarist, kus Harri on perepea ja Helena ülesandeks on mehele neli last sünnitada, nagu Harri ühel sõbral. Naine olgu kodune. Ainult et … kuhu kõik see armastus kadus ja eks selle sümboliks on nõudepesumasin, mille mees ostis peale naise palumist ja aastaid laste kõrval rassimist … ja mis jääb kööki keset põrandat lihtsalt seisma, sest mehe järgi pole õige aeg seda töökorda seada (seda enam, et santehnikuna töötav Harri ei taha vabal ajal kodus torutöid teha). Aastad ja rõõmud kaovad, kolm poega kasvavad.

Võrreldes ajakirja teiste tekstidega on see kuidagi loetavamalt kirjutatud, aga ega kõike peagi mitmes kihis looritama, vahel võib ka lihtsalt lugu jutustada.

Monica-Linde Klemet - Halastus (Looming 2, 2025)

 

Lugu siis sellest, kuidas Kirsi ja Rein oma abielulahutuse endi jaoks ära vormistasid. Selleks läks küll vaja enamat kui formaalset hüvastijättu ja allkirju, aga noh, seda kindlam äratundmine.

Tekst algab õige mittemidagiütlevalt või noh, vähe klišeelikult, aga kogub siis draamat ning viimaks jõuab kõiksugu tegelaste kurnatuse piirini - tervel Pärnu EMOl on nüüd selge, et … asi ongi lõplikult ammendunud. Väga hästi teostatud kõrvaltegelane on see Joosep, kes nende tõttu traumapunkti sattus ning üha hullemini end tundis ja ometi püüdis kuidagi neid lahkuminejaid mõista, see tegelane vast tõstiski teksti paremaks.

Triinu Meres - Mismoodi on olla keisrinna (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Päris leidlik fantaasialugu keisripaarist, kel on mõningaid probleeme. Keiser on võimule tõusnud peale türanni kukutamist, ning on rahva hulgas võrdlemisi hinnatud, ainult et tahab oma võimu kindlustada järjekordse sõjaga. Nõuandjad soovitavad sellega oodata, et rahvas jõuaks kosuda ja jõukamaks saada. Ent keiser kardab, et temapoolne välispoliitiline tegevusetus näitab teda liialt jõuetuna.

Seda enam, et tema armastatud keisrinna ei jää ponnistustest hoolimata lapseootele, sest naise viljakam aeg paistab olevat jäänud selja taha (tal on varasemast abielust tütred). Aga keisrinna on ikka vapustav, ja kui hästi nad sobivad.

Peale järjekordset rasestumise luhtumist leiab keiser võimaluse, kuidas kaks kärbest maha lüüa - ta peaks abielluma naaberriigi noorema printsessiga ning nii sõjalised jõud ühendades saaks kergemini minna vallutama! See plaan tekitab … mitmeid probleeme, kuid keiser on keiser.

Ehk siis mis teha, kui su armastaja on muidu igati hea rahuldaja, aga samas üsna võimuhull (kuid kuulab küll nõuandeid). Aga nojah, järglase küsimus. Fantaasiakirjandusena omaselt on naiselgi erilisi võimeid - tema suudab suhelda puudega, ning puud ei jaga niisama iidseid ja esoteerilisi tarkuseterasid, nemad on tähelepanelikud.

Autor on ette võtnud fantaasiakirjanduse mitmed klišeed, aga neid kasutanud üsna värskendavalt, või koguni harjumatult. Ühelt poolt on keisripaari suhte saatus traagiline, teiselt poolt … elu tahab elamist ka peale jamasid.

Eduard Vilde - Dr. Aadu Rebane (Jutustused II, 1953)

 

Seekord on siis vaatluse all kadakasaksluse teema. Nimelt on Ursula nimeline tütarlaps saanud abieluettepaneku. Et tegu eestkostetava (kuigi just täiskasvanuks saanud) neiuga, koguneb perekonnanõukogu. Nad leiavad, et tõepoolest, noored armastavad teineteist, pealegi on noormees austatud arst, mis kaasavaratu neiu puhul on igati hea. Aga on üks probleem.

Sest mehe nimeks on Aadu Rebane. Milline matslik nimi! Kohe üldse ei sobi. Nõukogule tuleb pähe, et abieluga ollakse nõus vaid siis, kui noormees muudaks oma nime. Pika vaidlemise peale leitakse sobiv nimi (Adolf Fuchs!), millega võiks siis edaspidi lugupeetavam olla. Või muidu … nad loobuvad suhtlemast tulevase abielupaariga. Otsuse edastamine usaldatakse Ursula vanatüdrukust üleskasvatajale. Neiu … pole sellest just vaimustunud.

Eks muidugi edasise loo käigus selgub, kes need auväärsed baltisakslased päritolult tegelikult on (üllatus-üllatus). Ja noh, eks muidugi tehakse seniajani inimeste nimedega kõiksugu jõhkrusi; kadakasakslus on osa rahvuslikust seisundist.

Eduard Vilde - Kuub kahasse. Uinak tõllas (Jutustused II, 1953)

 

Kaks pigem anekdoodi kanti lugu noortest meestest. “Kuub kahasse” on lugu (muidugi kirjanduslike huvidega) ajakirjanikust, kes püüab muljet avaldada oma võimalikule pruudile ja eriti ta emale, aga kogemata kombel röövib seetõttu ühelt mehelt kuue …

“Uinak tõllas”: noor abielumees on tuttavate poolt täis joodetud ja seetõttu ei julge koju minna, ning heidab seeasemel hoovil seisvasse tõlda magama. See aga läheb õhtust taksoteenust osutama ning seetõttu satub purjus magaja õige piinlikku segadusse.

Mõlemad tekstid on tõesti lihtsakoelised ja tunduvad olevat puhtalt tükitöö ajaleheruumi täitmiseks. Eks muidugi on mõlemas loos tähtsal kohal ämmad, va põrgulised, kes hoiavad moraalilippu kõrgel. Kui vaid noorsugu neid järgiks.

Eduard Vilde - Kuida unenäod täide lähevad (Jutustused II, 1953)

 

Näide 19. sajandi lõpu Eesti uhhuutamisest ehk lugu ühest naisest, kes näeb muudkui unes endeid kosilastest. Naabervalla ennustajamoor muudkui kiidab takka, arbudes naisele kosilasi - kui Truuta talle ikka neid asju toob, mis ennustajamutile tarvis. Vähema eest … saab vähema kosilase või üldse mitte.

Ka vend Peetrile on tarvis kosilast Truutale - siis saaks ta viimaks talu täieõiguslikuks omanikuks, seda siis vastavalt kadunud isa testamendile. Ühel päeval naaseb jälle Truuta ennustaja juurest ja kuulutab, et talle tuleb rätsep kosja. Kuid … nojah, nagu ikka. Läheb mitu kuud mööda, ei midagi. Kuni ühel talveõhtul on ukse taga kolm meest, kes otsivad midagi …

Tekst on iseenesest üsna ülevõllihuumor, Truuta ja Peeter on paar parajad mitte just kõige teravamate pliiatsitena. Ja no muidugi see kosjakombestik, mida talulised võtavad õige … loominguliselt. Igal juhul, õige jabur tekst, seda võiks lavastada või lühifilmi teha või midagi.

“Kes lugejaist oskab välja arvutada, kui palju on 32 korda 365, see saab täpilt teada, kui mitu halli päeva Kramsu Truuta siin prügises ilmas juba neitsina on elanud. Lugeja leab selle arve järgi ühtlasi nime, mis Truuta vanadusele on omane ja millega teda valla kosjaealised noormehed tavaliselt ka kutsusid.” (lk 123)

T. Kingfisher - Swordheart (2025)

 

Oh, minu esimene romantasy ja järjekordne cozy fantasy, mis seekord maitseb ka õige mõnusalt. Ühtlasi kolmas Kingfisheri raamat ja tundub, et ei jää lähiajal mitte viimaseks (sest sellest maailmast on veel duoloogia ja tetraloogia ning järgmisel aastal ilmuvat viimaks sellele romaanile järg?). Igal juhul, paistab, et siin tuleb lugemisega hoolikalt doseerida, vältimaks üleküllastumist romantikast ja keskealistest kangelannadest (nojah, tegelt paistab nii mõnigi neist romaanidest olevat kväärkirjandus).

Mis selle romaani erilisemaks teeb, et üldiselt püüan vältida igasugust romantikat (või siis lugeda midagi täiesti raju nagu Cartland) ja eks siingi on mitmel puhul, noh, veidi lääge tunne. Aga samas … see on justkui raamat, mille puhul võiks öelda, et see on soovitatav alates 35. eluaastast, lähtudes peategelasest Hallast ja tema elukogemusest (muidugi, see on Kingfisher, teda loevad nooremadki). Ja noh, tema maailma-avastamine, selle eri tahkudes - mis teeb romaani vaimukaks ja helgeks ja ka tumedaks; eks meil kõigil ole minevik, kus erinevate mälestuste sekka segunevad erinevad valud: Hallal küll peamiselt kannatused.

Nii võiks mõelda, et kas lugejaskond võiks olla eelkõige elu näinud naised … aga see on Kingfisher, tema ongi ju enamasti vaimukas ja inimlik ning ära ole lugejana tuim, eksole. Ning Sarkise kujutelmad ühest ilusast naisekehast on küll midagi sellist, millele võib julgelt allkirja anda.

Ahjaa, süžee on umbes selline, et keskealine lesk saab päranduse oma vanemalt hõimlaselt, kelle eest ta hoolitses peale lesestumist (sest noh, ega naisel variante just palju polnud). Päranduse sellisest pärimisest ei taha midagi kuulda lese teised hõimlased - nad otsustavad raha kätte saamiseks Halla naita järgmise hõimlasega (kelle ülesandeks oleks ka järglase sepitsemine). Naine pole sellest kuidagi vaimustunud ning seetõttu tuppa lukustatud Halla eelistaks kasvõi suremist niisugusele abielule - viimases hädas otsustab ta viskuda toast leitud vanale mõõgale (sest ekstravagantne pärandaja oli eripäraste esemete kollektsionäär, vanamehe terve maja on täis erinevaid veidraid artefakte; rääkimata röökivast papagoist). Kuid mõõka tupest välja tõmmates … ilmub sinise tule pahvakaga ta ette võimas sõdalane Sarkis - mees, kes teenib selle mõõga omanikku (nüüd idenfitseeritav Hallana) kuni selle surmani (ja Sarkis on tegutsenud nii mõnedki aastasajad). Üllatus on mõlemapoolne … 

Ihukaitsjaks delegeeritud Sarkis aitab naisel majast ja linnast põgeneda, et hiljem kuidagi tõendada päranduse seaduslikkust, ning edasi on humoorikas hädade ja seikluste aeg, kust võrsub kirg ja armastus - aga miski pole nii sirgjooneline ning eluohtlikke olukordi ning isiklikke pettumusi jagub raamatu lõpuni. Lisaks vihastele sugulastele tuleb laveerida erinevate usundite vahel, kel on oma arusaamad inimeste kohtlemisest ja ühiskondlikust seisundist.

Väga tore lugemine; kohalike raamatupoodides on õnneks saadav paladiinide tetraloogia (ka siinses teoses on paladiinidel oma väike roll kanda). Vast ei saa mainimata jätta, et konservatiivsema ellusuhtumisega lugejal vast tõesti pole seda huvitav lugeda, sest noh, tekst pole just mustvalge tuimkirjandus.

Igal juhul, selline mõnus lugemine ja kui palju on siit veel avastada (sest duoloogias paistab üldse tegu olevat aurupungilike nähtustega; ja muidugi see Valge Roti religioon, ja see veider mäestik oma olenditega).

“Great god, it made no sense! Insomuch as Sarkis had a type, it was bold women who knew what they wanted. Halla was the farthest thing from bold, and not only did she not know what she wanted, she had an ability to make other people in the room start to question what they wanted.” (lk 143)

 

Eduard Vilde - Kosilane Rakverest (Jutustused II, 1953)

 

“Ja nõnda siis reisis meie lugupeetud sõber Tuts nelipühi laupäeval selle kilukuulsa linna poole naimingu alal õnne katsuma.” (lk 89)

Päris pöörane väikekodanlik kelmilugu mehest, kes läheb otsima endale Tallinnast rikast pruuti, aga ei suuda ahvatlustele vastu seista ning kihlub kibekiiresti kolme varaliselt kindlustatud naisega. Sest noh, alati on järgmine tutvus parem kui eelmine ning suures tuhinas ei katkesta Aadam Tuts eelmisi kihlusi.

Nagu selgub, on kõik need naised tegelikult omavahel sõbrannad, ja nüüd tuleb midagi välja mõelda, kuidas see alatu kosilane oma pattude eest maksma panna.

“Enesest mõistagi, et meie kolm õnnetut pruuti, esimesest suuremast vihatuhinast toibudes, üksteisele lähemalt ära jutustasid, kuidas keegi Aadam Tutsu tundma õppinud ja tema mõrsjaks saanud. Sellest osutus siis, et Rakvere isand oli kahe nädala jooksul kolme ausa Tallinna daamiga kihlusi pidanud. Nõnda võib teha ainult nurjatu petis, kellel nõu ei olegi naist võtta, või isik, kes mõtleb endale haaremit asutada. Needsinased kolm daami aga olid polügaamia veendunud vastased …” (lk 102)

Vildele vast sobibki enam selline väikekodanlik trall kui üks külahõnguline koomusk (nojah, erandiks on muidugi “Vigased pruudid”). Eks need naljatused tolle aja mõistes keskealiste naiste on tänapäevaks igati iganenud, aga samas sellisena ikkagi naljakad (vabandust).

Eduard Vilde - Pill pinu taga, toru toa taga (Jutustused II, 1953)

 

Jõulujutt ämmaga tülitsemise ainetel - tüli läheb sedavõrd tuliseks, et jõululaupäeval kihutab ämm oma kaupmehenaisest tütre endaga kaasa ja kodust minema. Sest kumbki tülipool ei ole nõus järele andma, ja noh, abielus pead sa oma ema sõna kuulama. Kaupmees pole aga täiesti südametu ega armastusest abikaasa vastu vaba, seega mehkeldab ta end küüdipoisiks, kes peaks ämma ja naise sugulaste juurde viima. Postipoisiks maskeerunud kaupmees plaanib niimoodi inkognito naisi jõuluõhtu tuisus vaevata, et ämm tahaks koju tagasi pöörduda, kuid üks ootamatu õnnetus rikub kaupmehe selle plaani.

Jutt on ilmunud jõulude puhul ja eks siis lõppe mesimagusalt nagu vaja. Vilde õrnalt puudutab siin kadakasaksluse teemat, eks ämm ole siin üks nurjatu olend, kellele võib kõik maailma patud kaela ajada. Nojah, muidu selline lihtne lugu.

J. G. Ballard - Ülekoormatud mees (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Vahelduseks vähe lühem lugu ja seda siis sisemisest kosmosest, või noh, selle poole püüdlemisest-liikumisest. Abielupaar elab arhitektide loodud eksperimentaalses linnaosas, mis peaks olema iga maja poolest erakordne (aga siiski ühtne ansambel), ei mingeid tüüplahendusi. Tulemuseks on see, et kui see on mõeldud haigla personalile elupaigaks, siis selles kõiges on midagi häirivat ning seal ei taheta elada.

Üks abielupaar on siiski jäänud algelanike hulka. Mees ei tunne end just õnnelikuna - vähemalt on ta vabanenud (vabastatud) oma töökohast (mida naine küll ei tea) ning naisest vabal ajal tegeleb ta pisiperverssuste ning oma ümbritseva annulleerimist vaimsel tasandil, mille käigus taandub ümbritsev abstraktseteks geomeetrilisteks kujunditeks. Kui ainult ei peaks oma naisega suhtlema, kui saaks kuidagi vabaneda inimlikest kontaktidest, olla vaid … abstraktne kujutelm. Kui naine avastab mehe töötuse, siis tema nii kõrgelennuliselt ei mõtle, tema ei kavatse taluda oma kukil elamist.

Kui eelmised tekstid olid kuidagi puised, siis see jutt läheb puhtalt egoistlikule tasandile ja töötab kuidagi arusaadavamalt. Eks võib mõelda, kas mehe püüdlused tulevad puhtalt temast endast või siis ümbritsev keskkond on kaassüüdlane soodumuse esilekerkimises. Ja noh, milline isiklik draama.

“Olles reaalsuse külge ankurdatud ainult randmele kinnitatud häiremehhanismiga, pööras Faulkner pead vasakult paremale, kustutades teda ümbritsevast maailmast süstemaatiliselt viimasedki jäljed tähendustest, taandades kõik formaalsetele visuaalsetele väärtustele. Vähehaaval hakkasid needki tähendust minetama, abstraktsed värvimassid lahustusid, vedades Faulkneri endaga kaasa puhtakujuliste psüühiliste aistingute maailma, kus ideede klotsid rippusid nagu magnetid Wilsoni kambris …” (lk 81)

Eduard Vilde - Klamanni-emanda kosilased (Jutustused II, 1953)

 

Kui kooliajast õigesti mäletan, siis Vilde oli nö esimene eesti linnakirjanik ja eks selles valguses on siin tekstis esindatud omamoodi läbilõige Tartu väikekodanlusest - esindatud on nii ohvitser, oskustöölised, ärimehed kui ka üks igavene üliõpilane (nojah, üks neist tahab küll saada luuletajaks, eks enne Juhan Liivigi oli küllaga veidrikke). Kõigil neil on plaanis võtta naiseks rikas lesk, et parandada elujärge. Plussiks muidugi see, et lesk vaid 28-aastane.

Aga lesk pole mingi ajuvaba lehtsaba, eks temagi pidanud nooruses tööd rabama enne abieluni jõudmist ja oskab hinnata oma vabadust ja vaeva. Niiet leinaaasta lõppedes võtab ta kõik kosilased vastu ja paneb need omamoodi proovile. Võitku see, kes kõige vastupidavam (mis siin ikka tunnetele pühenduda).

Eks autor näitab juba üsna jutu keskel, kes see kõige õigem kosilane võiks olla - ja ega vana arm siis roosteta jne. Sellised kosjajutud tuletab muidugi meelde August Kitzbergi rohkem või vähem lõbusad külalood; samas 1887. aastal on Vilde ikka hulga kindlama käega autor.

Üks audiotekste pakkuv firma on küll oma kujundusega mööda pannud, sellist tõsist vanamoori siin jutus küll pole.

Mats Traat - Kohavahetus (Mänguveski, 1972)

 

Traktorist Antsu naine Saima on kooli vahetanud ja ootab nüüd viimaks meest enda juurde majapidamisse, et mees hakkaks kohalikus kolhoosis traktoristiks. Mees ei taha lahkuda oma senisest elukohast, kuid naine on saatnud kirja, et tuleks ikka kohale.

Ants sõidab kohale, leiab maja, ees ootab nuttev naine ja kõrvalkorteris üürgav raadio. Naisel ei lähe uues koolis kõige paremini, sealne töömetoodika suisa vastumeelt. Ja vana asunikumaja kõrvalkorteris käib üks pidev jauramine ja trall, seal elab kooli kokk lõbusat elu kohalike viinaninadega. Kokk tuleb kiiresti õpetaja meest üle vaatama.

Väga troostitu pilt tollasest majandielust, mida autor avab päris kavalalt - maailma nähakse läbi mehe silmade, kel pole just suuremat soovi uues kohas alustada, seda enam et abielugi on kuidagi ähmane moodustis. Viimaks läheb Ants lihtsalt vooluga kaasa. Kuni siis loo lõpus avaneb korraks maailm läbi Saima silmade ja see seab asjad hoopis teise perspektiivi, mis selles loos vastu kajava hilissügise halluse kaks korda troostitumaks muudab.

Aga noh, samas on huvitav kirjeldus sellest, kuidas asulate vahel bussiga sõidetakse - lisaks bussijuhile on bussis konduktor, kuskil metsade vahel peatuses ronib peale veel piletite kontrollija (aga mis mõte sel konduktoril siis õieti on). Ja bussijuht ja konduktor saavad teha einelauas lõunapausi! Mil reisijatel hea külapoes käia ja suitsu teha.

David Lodge: Small World

 

Olevat triloogia teine osa. 
Või no ilmselt ongi, miks ma kahtlen. 
Aga mina lugesin seda iseseisvana, ei tea eelnevast midagi, ei tunne, et järge tarvis oleks. 

Selline raamat. Selge. Nii on.

Toimuva aeg on ilmselt lähiminevik. Kas eelmise sajandi seitsmekümnendad või kaheksakümnendad? Vist kaheksakümnendad, faksimasin on juba teema. Muidu ma, 1980 sündinud, olen hilisemate aegade laps ja eriti vahet ei tee. 

Väga keeruline on öelda, mis on selle raamatu teema ja kandev liin. Vast humanitaarid ja nende konverentsid? Üle kogu maailma viivad meid lennureisid ja peatumised, üks konverents seal, teine teisal, kolmas kolmandas kohas. Seovad omavahel tegelasi, kes kohati ei tunnegi üksteist, on tuttavate tuttavad ning ei mõtle üksteisele. 
Ja ometi on kõik mingitpidi seotud.

Tegelased antud romaani ka kannavad ja veavad. Esimesed umbes 50 lk läksid vaevaliselt, sest arvasin, et jutt tuleb naiivsest noorpoeedist, kel eestlasele rõõmsat muhelust suule toov nimi Persse. 
Aga siis selgub, et Persse on vaid üks tegelane paljudest. On temaga täiesti seostumatuid suuri liine, milles keegi talle ei mõtle, ja tema enda lugu muutub samuti päris huvitavaks. Ta võib ju olla armunud ja uskuda süütult paariminekusse jne, aga tal seisab ees hulk huvitavaid avastusi.

Ehk tegelased raamatus on põnevad ja autor ei suhtu neisse kuigi kohtumõistvalt. Salliv igasuguste veidruste suhtes.
Ja samas ja samas - ikkagi on naised ses raamatus Teised ja tähelepanu, mida neile osutatakse - üsna palju siiski - on tähelepanu Teistsugusele Eluvormile. 

Nad jagunevad Ilusateks, kelle saapaid ja juukseid ja naha siledust pikalt kirjeldatakse, ja Tavalisteks, kelle kohta saame parimal juhul teada, et heledad juuksed ja ülekaal.
Neid jahitakse, nendega vesteldakse, neile ollakse lojaalne või ei olda, neil lastakse öelda mõnd terast asja, ent mitte midagi liiga tarka. Nende eest pagetakse, nende poole õhatakse, aga nad ise saavad sõna ja agentsust vähe. 
Kõige rohkem šokeeris mind stseen, kus imelist maagilist enneolematut naist taganuttev mees kohtub temaga, saab teada, et naine on vastu kõiki ootusi elus, ütleb talle asju ja et sõidab õhtul rongiga teise linna.
"Tule ka, tule minuga," palub mees ja siis seisab viimase hetkeni ootusärevalt rongiuksel, vaadates, kas Ta tuleb. 
Aga nagu - idee peale, et äkki ei läheks sellele rongile, äkki jääks naisega samasse linna, kui ta juba leidnud oled, ei tule? Ei käi isegi korraks peast läbi?
Wtf?!
Muidugi, hiljem selgub see mees sama veidralt käituvat, nii et vbla hoopis tegelase järjepidevus.

Ma ei ütlegi, et too käitumine autori meelest normaalne on.
Lodge kirjeldab palju. Nii loodust, toite, lennuki häält, kui see õhku tõuseb, inimeste mõtteid ja tegusid. Jälgib kiretult ja ühesuguse sõbraliku huviga ka inimröövi kulgu, pornonäitemängu ja merehäda. Aga teatud ... nurk jääb meeste ja naiste vahele  ikkagi.
Naised on olulised peamiselt sellevõrra, kuidas nad meeste elu mõjutavad.

No 1984 ilmunud raamat, mis muud oodata? Omal ajal peeti seda feministliku lähenemise kandjaks. "Teoses ei varjata seksuaalset ahistamist, mis noortele naistele konverentsidel osaks saab" jms. 
Tänapäeval mõjub üsna vanamoodsalt. Polegi nagu väga vahet, kas loed seda või mõnda Fitzgeraldi. 

Aga hea raamat on, samas. Kiretu, ent vaimukas kirjeldamine ja põnevad tegelased kannavad.
Olgu, mingil hetkel läksid need arvukad mehenimed mul sassi ja ma ei saanud aru, kas tegutseb nüüd romaanikirjanik või mingi kriitik või kelle kirju lehm see nüüd oligi. Ent tähtsamad tegelased sain sujuvalt selgeks ja minu rõõmuks selgus, et need on ka autori meelest tähtsamad ning just nende lugusid sai raamatu lõpuni jälgida. 
Huvitaval kombel jäid naised paremini meelde. 
Võibolla, sest neid oli vähem. Võibolla aga seepärast, et neid nimetati enamasti eesnimepidi ja perekonnanime mainiti harva.
Meestega muidugi vastupidi. Olid ainult väga üksikud mehed, kelle perenime lugeja teada ei saanud, ja nemad kas teise mehe armukesed või muidu kõrvalised teenijad. Üht kõrvalist naistegelast kutsuti ka pidevalt täisnimega ja tema isiku paikapanemaisega oli mul samuti vaeva.
Parasjagu sümptomaatiline. Et naised väärivad vaid eesnime.
Noh, jah, veidi naljakas, kuid mitte otseselt häiriv. 

Lugu on täis kõige ootamatumaid kokkusattumisi, mis umbes neljanda järel saavad rutiinseteks. Muidugi näeb ta, esimest korda Amsterdamis, seal ihaldatud neiu pilti. Muidugi sattuvad surnuks peetud naine ja tema ihaldaja ühele ja samale õhtusöögile. Muidugi kohtub jaapani tõlkija inimesega, kes ainsana kõigist  Briti kirjanikest tunneb just seda tüüpi, kelle raamatut tõlkja tõlgib.
See on väike maailm, lõppude lõpuks. Misseeoligi ... igaühe maailm koosneb umbes viiekümnesest grupist inimestest, kes omavahel kepivad, sõbrustavad, vaenutsevad ja kohtuvad kõige jaburamatel hetkedel kõige ebatõenäolisemas Ankara kohvipoes. (Ütlus, mis ei pärine sellest raamatust ja tsitaat on väga vaba.)

Lõpus keeratakse kokkusattumuste vint täiesti üle. Pole enam isegi kuidagimoodi usutav. 
Ent vähemalt lõbus.

Naomi Novik - Castle Coeurlieu (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Autor kirjutab eessõnas, et see tekst on inspireeritud ta lemmikajaloolase Barbara Tuchmanist, eriti ka keskaegse katku ainelisest teosest.

Lugu siis 12-aastasest neiust, kes orvuna on äsja abiellunud ülikuga - kes saadab ta oma lossi kuniks ta ise kuninga sõjakäigul on. Seal lossis elab ka ta vigane poolvend (üliku eelmise naise laps) - kes ei kõlba katkujärgsete tüsistuste tõttu rüütliks, mistõttu ta on märatud õppima õpetlaseks, mida aga noormees sugugi ei viitsi. Noored sõbrunevad ning pisut vanem noormees räägib lossist (õigemini küll kindlusest) kõiksugu jutte ja legende.

Sõjakäik lõppeb, aga isand ei saa naasta - taas on tulnud katk. Ka kindlus peab olema karantiinis …

Selline poeetiline keskajaaineline tekst. Katk on seal juba mitu lainet üle käinud ning rahvastikku laastanud, eks siin ole sellest ja muudestki uskumustest ja legendidest juttu. Iseenesest huvitav tekst, aga hetkel ei tekitanud minus suuremat kaasaelamist, küllap nende noorte peategelaste tõttu.

August Kitzberg - “Oleks tädil rattad all…” (Külajutud, 1971)

 

Kuigi nime järgi võiks siin kogumikus olla vaid külajutud, siis tegelikult on see peale “Kelmikülas” teine jutt, mis on õieti linnaproosa - seekord siis Tartus teaduse taga ajajatest. Või noh, õigemini küll pilalugu naisüliõpilastest, kes on õige moodsate vaadetega ja kärtsud väikekodanlike aadete suhtes. Ja noh, nagu selle kogumiku puhul harjunud, siis jutt keerleb muidugi abielu ümber - ja kui ongi abielu, siis olgu vähemalt vabaabielu, mitte mingi pererahvaks mandumine.

Ja neiu Pääsuke on õigusega pahane - tema kaks sõpra otsustasid päriselt isekeskis abielluda ja tema jätsid välja, hoolimata kõigist neist tudengipõlve unistustest. Aga pole häda, tema vehib edasi teadust teha!

Ütleme nii, et Kitzberg pole just kõige vabameelsemate vaadetega, aga samas - nalja heidab nii konservatiivide kui liberaalide äärmuslikumate osade üle. Et algselt ilmus tekst 1910. aastal, oli autor juba austusväärselt 55-aastane, eks siis muidugi need üliõpilaste sebimised võisid paista vähe kummalised.

August Kitzberg - Hennu veli (Külajutud, 1971)

 

Nagu pealkirjast näha, siis tegu “Veli Hennu” eel-, järel- ja kõrvallooga - kus siis seekord veli Henn jutustab oma versiooni sellest, kuidas ta Jaaniga elas ja Mariega kokku sai ning mis kõik veel hiljem juhtus. Ja noh, vaatenurk ja tõlgendus sündmustele on vähe teistsugune kui Jaani poolt oli esitatud … omamoodi kättemaksulugu.

Nimelt esitas Jaan mingi kirjatsura abil selle “Veli Hennu” loo “Postimehele” avaldamiseks, mida siis sattusid lugema nii Henn kui Marie ja terve küla veel takkaotsa - ühed ärritusega, teised puhta (kahju)rõõmuga. Ja selline metafiktsionaalne trikk viib edasi päris postmodernse seguni, justkui proto-Mati Unt (kes teadagi hindas hoopiski oma kodukandi Vooremaa Lutsu). Nii on siin pikalt mälestusi tollasest kooliskäimisest, vahepeal on ilmarahvale naeruks Jaani enda näidendikatsetus (mille siis pole kirjutanud koostöös kirjatsuraga), siis on kõiksugu tarvilikkue soovitusi maarahva elujärje parandamiseks (näiteks asutada uusi ärisid kui kasutada raudtee võimalusi või ka karskusseltsi ideaale). Päris rosolje. Sest osaliselt on loo selgrooks ka Jaani ja Matilda vägikaikavedu - kas saab mees jalad alla ning edasi tanu alla või mitte.

Ajapikku hakkab see Kitzbergi vähe veiderdav jutustamine üha rohkem istuma.

August Kitzberg - Veli Henn (Külajutud, 1971)

 

Pikem jutustus Kitzbergi ühest lemmikteemast ehk kuidas (maal elavad) mees ja naine võiks viimaks abieluliidu sõlmimiseni jõuda. Erinevalt eelmistest tekstidest läheneb autor sellele pisut teisest küljest.

Nimelt on Nõuni talu peretütar suureks kasvanud ja aastakese linnas õmbluskoolis õppinud - vanemad soovivad, et tütar saaks parema elu peale ja ehk koguni mõne saksaga paari. Ja tõepoolest, kui tütar tagasi tuleb, siis tuuaksegi mõisateenijate poolt nende tallu üks mõisas põllumajandust tudeeriv saksa noormees.

Meie loo peategelane Jaan Kaasik on pea keskealine vallaline mees, kes oma venna Hennuga talu peab ning mõlemale on nüüd see suureks kasvanud Nõuni Marie igati meeldima hakanud … aga miks ta küll tahab olla selline kadakasaks ning selliste inimestega suhtleb? Peategelane kui eakam vend on nõus oma noorema venna nimel Marie püüdmisest loobuma, kuid ega Henn omalt poolt midagi arukat tee - ainult puhiseb omaette rahulolematusest ja ei taha Mariest midagi kuulda ega rääkida.

Taga hullemaks - Marie läheb koguni saksa leeri ehk peale seda ei tohiks ta üldse enam talumehele kaasaks minna, liig uhke preili selleks! Ja see saksa noormees ikka tiirleb ja käib Nõunil ühtvalu külas; ning ühel hetkel satuvad peategelase kätte kirjavahetus Marie ja ta sõbranna vahel … ning hirmus on see linnapreilide maailm. Jaan ei suuda end enam tagasi hoida.

Omal moel kajastab see jutt ka baltisaksa ja tsaarivõimu tähtsuse muutust - sakste võim üha väheneb ja vallatasandil saavad talumehed aina suurema võimu kätte, ainult et … nüüd tuleb seal kohaneda tsaarivõimu nõudmistega. Muuhulgas on Henn olnud kuus aastat sõjaväes ja seal vene keele selgeks saanud, mis siis hiljem kohaliku võimu puhastamise järel vägagi kasulikuks muutub - ükskõik kui palju Henn enda võimuleupitamise vastu ka on.

Päris veider on lugeda jutustuse lõpust kooli (õigemini küll küla) ühisest jõulupeost, mis on igati üksikasjalik kirjeldus - ja vajalik selleks, et teksti finaalini jõuda. Aga jah, päris pikk ja emotsionaalne tekst kahe inimesi paari saamisest, on see vast teekond.

Mats Traat - Mänguveski (Eesti uuem novell, 1986)

 

Lugu Least, kes ühise puhkuse ajal viib oma insenerist mehe vaatama naise lapsepõlvemaad: seal, kus ta oli elanud enne linnaminekut elanud kolmeteistkümnenda eluaastani. Suvi, palav, tolmavad teed, nemad liiguvad bussipeatusest jala Lea lapsepõlvekodu otsima. Lea proovib mehele rääkida, kuidas ta seda maastikku koges, palju elavamana kui see muidu on; mõndagi meenutab ta vaid ise.

Ja see naabripoiss Väino, tema tollane vaenlane - nii koolis kui kodukandis. Väino, kes teda ikka kiusas ja vahel ootamatult musi nõudis, kuni viimaks võttiski. Ja kes kinkis talle mänguveski, millest Lea lapsena nii unistas - ning millest ta ikka ilma jäi, kui poiss võttis kingi tagasi. Lea palub nüüd oma insenerist abikaasat, et see meisterdaks talle mänguveski. Mees viimaks nõustub, kuigi ta pole varem teinud midagi sellist. Ainult et …

Omamoodi lugu unistustest ja reaalsusest, mis tegelikult vastu vahib. Tüdrukuna unistas Lea abikaasast, nüüd tal ongi tüsenev insener, kes just pilgust soove ei loe. Millest siis Lea õieti unistas ja kuhu ta siis on välja nõudnud? Eks see tekst ole linnastumisest ja juurte kaotamisest; vanad majad ja maamärgid on hävinenud või ümber tehtud, insener ei oska enam … mänguveskit teha.

August Kitzberg - Püve Peetri “riukad” (Külajutud, 1971)

 

Üks ilus jutt sellest, kuidas lesest talupidaja oma kolm tütart tanu alla sai - hoolimata sellest, et talu oli mõisale võlgu ja sellest johtuvalt polnud kaasavaraks raha anda. Aga Püve Peeter mõtles välja viisi, kuidas talupidamine kolme väimehe abil uuesti rea peale saada ja veel koguni kasumitki teenima. Muidugi, selleks oli vaja ka mitmete asjaolude kokkulangemist ja väheke väimeeste väänamist. Aga mis peamine - keegi ei jäänud vanatüdrukuks! (Siin raamatus on see üks suur-suur probleem.)

Eks see tekst olegi selline humoorikas ja elujaatav edulugu - raske on seda süüdistada realismis. Imaginaarne Mulgimaa, kus elatakse kui Kungla rahvas muistsel a’al, tõsi küll, 19. sajandi tsaaririigi tingimustes. Kitzberg trallitab siin kasvõi tegelasnimedega, nii on kolm tütart nii kenaste Tiina, Miina ja Liina (õigemini küll Leenu, aga seda ei kasutanud keegi). Ja need kosilased ning kuidas äri ja abielu lepinguks kokku seatakse. Tõepoolest, vähe utoopiline lugu ühe küla ülesehitusest, aga vast võis see omal ajal tuua lugejatele kenasid unistusi paremast elujärjest (ikka väga erinev visioon võrreldes Särgava-Petersoniga).

“Vaieldakse sagedasti selle üle, missuguse vanuseaastani naisterahvas nooreks jääb, või selgemini ütelda, mitmenda eluaastaga noor neiu rahva suus vanatüdrukuks muutub. Kusagil ei teata selle kohta kindlat ajamõõtu. Noh, Mulgimaal on see mõõt olemas. Kui tütarlaps esimesel, teisel, ka veel kolmandal aastal peale leeriaega ei ole mehele saanud, loetakse teda vanatüdrukuks. Möödaminnes olgu öeldud, et vanapoisid selle vastu Mulgimaal seda kauemini noored seisavad. Mulgimaa kliima on juba seesugune, mis meesterahva värske hoiab, ehk võõras keeles ütelda, “konserveerib”. Kusagil ei leita nii palju vanapoisse kui Mulgimaal, aga vanad ei ole nad keegi.” (lk 205)