Lauriito – Keelekas (Vikerkaar 3/2014)

 Lugu sellest, kuidas naisfiloloog läheb Emakeele Seltsi koosolekule ja mõtleb sinna mineku käigus keelekorralduse küsimuste üle, ning sattudes vestlema vanema kolleegiga, tabab teda ehk valgustus. Autoril on vist tagasihoidlik eesmärk kuuluda eesti literatuurärritajate esiviisikusse ja noh, selles suhtes nagu ootad, millal siis see käesoleva loo paroodiline filoloogitsemine muutub lihalikumaks või nilbemaks. Sest noh, kujutelm filoloogist on ju teadupärast kas seksuaalselt rahuldamatust või siis überfrigiidsest kujust (igal juhul, midagi ebaloomulikku). Nojah, oodatavalt hakkab jää murenema siis, kui peategelannal on juttu vibraatorile omakeelse vaste leidmisest – aga oh imet, loo puänt (kui selline) saabub alles viimase lausega. (Ülbelt võiks sedastada, et viidatud kultuurinähtus on aasta jooksul juba ununema hakanud – kuid siin vist tõepoolest tegemist pigem enda mäluprobleemidega.)

Et siis selline kolme leheküljeline pala. Saab imetleda autori filoloogilist keelekasutust ja muud sellist.

Batman ja Robin – Eesti “Tule jumal appi” kirjandus (2012)

Luuleraamat teadlikule luulelugejale, paljude luuletuste tõukematerjal jääb mulle rõõmsalt häguseks (mis muidugist piinlik võibolla). Lihtsalt öeldes võiks siinseid tekste nimetada luule madaldamiseks või nullimiseks või siseringi värgiks, mõneti nagu tudengikirjandus ning kaanon ja kaanan. Oma loomingu mõistmiseks loetlevad autorid raamatu algul ette postmodernismi märksõnad, mis kenasti kergendavad tulevaste arvustuste tegemist. Või siis mitte – milleks sellised kümnenditagused märksõnad, milles konks on, kuidas võiks käsitlemisel olla omakorda vaimukas? Ei oskagi öelda, kumb autoritest löövam on, kord Batman peal ja Robin all jne, pahatihti ei suuda luuletus lõpuni vaimukaks jääda (no eks see oleneb lugejast). Kujundus on hea.

“HELEN 

Kui mina olin veel väikene mees,
üks Helen mul tilbendas silmade ees. 

Ja kui mina sirgusin suuremaks,
see Helen läks järsku nii seksikaks. 

Siis, pärast rindadesuurendusoppi,
kogus ta feimi ja Rate-s sai TOP-i. 

Nüüd nagu marja ta endale nopiks!
Oh, seda uut Hellut küll mudiks ja topiks!”
(lk 40)

“AIA ÄÄRES TÄNAVAL 

Me, aia ääres, tänaval,
nii armas oli see,
kuis kasteheinas põlvili
Sind järjest panime. 

Vist koolitunnis magasin,
kui keegi seletas,
et alati, kui kepite,
siis võtke presekas. 

Eks teiste kombel tahaks ma
veel ringi vaadata.
Kuid ütlesid, et ootad last,
ma olla kaabakas. 

Kui me ei abiellu nüüd.
Käekõrval viib mind ment,
sest toimunu on minu süü,
ma maksku aliment.”
(lk 53)