John Gwynne - Wrath (2017)

 

Tetraloogia on läbi ja oli see alles reis. Lõpp oli raamatute vääriline ehk oma 200 lehekülge lõplikku lahingut, kus pea kõik seni elus olevad tegelased osalesid ja omasid dramaatilisi hetki ning paljud leidsid ka vägivaldse surma. Et tetraloogiale järgneb hilisemasse aega paigutuv triloogia (mida olen millegipärast ammu lugenud enne seda sarja), pole vast saladus, kes ikkagi võidab … ja tänu kellele (kes saabuvad teadagi millisel hetkel).

Eks Heleda Tähe kultuse lagunemisel leiavad Corbani järgijad uue hüüdlause, mida järgida ja mis võiks lugejatelegi päriselus abiks olla: tõde ja julgus (“truth and courage”). See seeria pole kuidagi grimdark oma küüniliste elutarkustega, siin ongi kõik must ja valge - ka need, kes kõhklevad oma valikutes, jäävad ikka algsele truuks; välja arvatud Veradis, aga tema ongi esimesest raamatust alates selline sõpruse küüsis viskleja) ja Jotuni hiiglased (hiiglasi ongi inimestest hulga vähem). Ja eks halvad on lõpuni väga halvad (ses suhtes on psühholoogiliselt huvitavamadki) ja head teevad üliemotsionaalseid kangelastegusid ja eneseületusi - aga selline see Gwynne’i maailm ongi.

Kui hakata jälle peatükkidega mängima, siis seekord on kokku 127 peatükki, neist 8 heal tegelasel on 93 peatükki ja 5 halval tegelasel 34 peatükki. Neist 13 tegelasest jääb ellu 6.

head:

Corban 24, Camlin 17, Veradis 12, Maquin 11, Coralen 10, Cywen 9, Fidele 5, Haelan  5

halvad:

Rafe 12, Lykos 7, Uthas 6, Nathair 5, Jael 3

Lisandub kaks uut vaatenurka, mõlemad halbade poolel: Nathair ja Jael. Kui Nathair asendab nö Veradise seniseid kogemusi halbade poolel, siis Jaeli tegevus jääb üsna üürikeseks; tema “eelkäijaks” on eelmises raamatus hukkunud Ulfilas. Kumbki tegelane just erilist isikupära juurde ei anna, nad lihtsalt kannavad tegevust edasi. Ses suhtes on halbadest vast huvitavaim tegelane Rafe, kel esimeset raamatust saati Corbaniga kana kitkuda, aga nüüdseks on ta tõusnud kuninganna Rhini eriliseks spetsialistiks, kel hoopis uus vaenlane Camlin, kes teda edutult tappa püüab. Ühtviisi hull on Lykos ja eks ta jätkab lugejate piinamist. Uthas pole samuti eriline karakter, eks tal on oma roll läbi raamatute (üks hetk mõtlesin, et näe, ainult inimestel on siin vaatenurgad, selline omamoodi tapeedist tegelane on siis Uthas).

Heade poolel on nö üheplaanilised tegelased pigem naissoost, ses suhtes torkab eriti silma Coralen oma arvukate peatükkide ja puhtalt toetava tegelasena. Ega ka Cywen ja Fidele just silmapaistvad ole, aga siiski enam tajutavad kui Coralen. Cywen on järjekordselt vangi langenud, ja noh, Fidele-Maquin-Lykos kolmnurk on lihtsalt selline … hull värk. Meestegelastega on lood paremad - Corban läheb küll õige jumalikuks kätte; aga vastukaaluks on alati Camlin, kes on kogu seeria kõige vingem vanamees (küllap olen ise vanaks jäänud, et sellistele hiliskeskealistele näppu viskan). Veradis on tuntud headuses; teine “vanamees” Maquin läheb juba liialt ebainimlikuks tapamasinaks, mis meenutab juba üht Steven Eriksoni hullu jumalakäepikendust (ahjaa, Maquin ju tõusiski varem surnuist üles). Ja omal moel on päris huvitavalt esitatud Haelani sirgumine.

Peatükkide rohkus on tegelikult petlik, nii mitmelgi puhul toimuvad eriti tähtsate madinate puhul kiired vaatepunktide vahetused, et tegevust ruumilisemaks muuta (see on eelköige Coraleni puhul, vast Corbani vabastamisoperatsioonil oli ta pea peamine nö toetav silmapaar). Eks seda kaelamurdvat möllu on sedavõrd palju, et raamatu lõpuks on kõik need alguse möllud enamvähem ununenud (tõepoolest, algul oli ju Jael …).

See inglite ja deemonite lisandumine on vähe vastumeelne tegelaskond, aga samas ka need valged inglid pole just ilmtingimata positiivsed tegelased (nii, see räägib nüüd vastu varem välja hõigatud mustvalge maailma asjus): inglid teevad küll head, aga samas on neil selleks vaid oma motiivid (see värk jätkub siis järgmises triloogias). Ses suhtes on see inglivärk natuke talutav.

Ja raamat, kus on sedavõrd palju möllu ja hävingut, kui palju Corbani teisejärgulisi (aga seda ustavamaid) kaaslasi (kellel siis pole mingit vaatepunkti) lõpuni ikka välja veavad - peale kõiki neid võitlusi alati ülekaaluka vastasega. Aga noh, eks täielikust hävingust ongi raske lugeda (meenub K. J. Parkeri triloogia “The Two of Swords”, kus aastakümnete pikkuse sõja käigus oli viimaks pea kogu elanikkond maha notitud; see oli … kõle).

Päevi hiljem peale lugemist meenusid … sipelgad. Need suured sipelgad. Õudne.

Malice 2013

Valour 2014

Ruin 2016

John Gwynne - Ruin (2016)

 

On see alles üks emotsionaalne seeria, autor leiab ikka uusi viise, kuidas heatahtlikku lugejat ja ta naiivseid lootusi maha tampida. Selle lugemine on üks paras vaev - kõik hea, mis jõuab kuidagi kokku klammerduda, see saab taas põrmu paisatud ning järjekordses lahingus või salasepitsuses langeb järjekordne hea tegelane. See kõik pole küll Eriksoni Malazani mõõtu tektoonika (juba maailmade, ajastute ja tegelaste mõõtkava pole võrreldavad), aga noh, sellevõrra kuidagi lähedasem, inimlikum.

Head tegelased võiks jagada ehk kolme rühma: Hele Täht (Corban 12, Tukul 4, Cywen 8, Coralen 5, Haelan 5), siis Tenebrali mässulised (Maquin 7, Fidele 6) ja noored kuningannad (Camlin 11). Hele Täht ja kuningannad jagunesid eelmises raamatus; selle raamatu hävingute tagajärjel võiks ehk toimuda Hele Tähe ja Tenebrali jäänuste ühinemine; noored kuningannad saavad iseenesest omamoodi puhastuse osaliseks.

Nö halvad tegelased ehk Asrothi järgijad on mõnes mõttes liikuvamad, kuna nemad jälitavad Hele Tähe järgijaid. Ühtaegu Tenebrali kui Hele Tähe järgijate hävitamisega tegelevad Veradis (7), muidugi Lykos (3), Ulfilas (10); kuningannade otsimisega on seotud rohkem kuninganna Rhini järgijad: Uthas (5), Rafe (5), Evnis (5) - need siis annavad lisaks vaatenurki Camlinilt nähtavale.

Peatükkide arv võib muidugi olla petlik, mõnel puhul kasutatakse nö vähemtähtsaid tegelasi kiireteks vaatepunktideks kuskil mõõduvõtmise keskel. Eks torkab silma, et Corbani seltskonnal on vägagi laiahaardeline ülevaade, samas Maquin-Fidele on üldse paariks hakanud ja noh … kuigi Camlin on kõige rokkivam tegelane, siis ega tegelikult see kahe kuninganna koos tegutsemine ei saa vaid ühe silmapaari läbi kõige paremat ülevaadet. Mõneti tähelepanuväärne on uus tegelane Ulfilas, kes siis kuningas Jaeli juhtiva sõdalasena tegeleb nii Haelani tagaotsimise kui ka Drassili ründamisega; tema silme läbi näeme, kuidas Calidus allutab Nathairile teised väiksemad kuningad, ja eks tema kogeb seda esimest Drassili lahingut, kui Corban teeb oma imetegusid. Kuigi hiiglaste roll üha kasvab, siis vaatenurga saab vaid Uthase kaudu, kel siis Rhini ja Asrothi toetusel plaan kõigi hiiglaste klannide kuningaks saada. Seni peab ta küll lahendama Rhini heaks inimeste jagelemisi.

Muidugi, suur probleem on õigusjärgsete pärijatega, eks siis seepärast ole suurem jaht kuningannadele ja ka noorele Haelanile. Eks siin ole ka isiklikke vastuolusid ja probleeme; markantseim vast Evnis (mis temast õieti sai?) ja ta poeg Vonn, kes kõigist vastuoludest hoolimata on … isa ja poeg. 

Ja siis on tähtsamate tegelaste romantilised või ka suguliselt vägivaldsed suhted: kõige rajum on Fidelega seonduv - Nathairi ema, kelle Lykos võttis oma valdusse (või kuidas seda öeldagi; igal juhul toimub see Caliduse maagia abil) ning kelle vabastas Tenebrali mässu käigus Lykose gladiaatoriks maandunud Maquin (keda siis gladiaatorina treeniti supertapamasinaks) ning põgenemise käigus tekib neil omakorda … aga Lykos ei jäta sellist naist. Siis on veel kaks arenemata armumist: Corban ja Coralen, Veradis ja Cywen (kahe paari peale koguni 1 musi!) - kuid kes neist muidugi üldse elus on peale Drassili langemist. Ja Veradis, kel võinuks ammu silmad avaneda, ja ehk nüüd on tõesti juba hilja.

Kui Asrothi Kadoshim on tänu Calidusele osaliselt maa peal tegutsemas, siis mis värk on nende Elyoni Ben-Elim inglitega. Nagu selle romaani lõpus selgub, on neil küll päris oma strateegia, kus maapealsetel on etturite roll. Millal siis need ikka tegevusse aktiivselt sekkuvad, kui viimasel hetkel?

Niisiis, igati kaasaegne, aga samas klassikaline fantaasia. Naised pole siin mingid iluesemed või köögikatad - nemad on ühtviisi võrdväärsed võitlejad. Ja noh, siis on Rhin. Ei saa öelda, et maailm oleks just meeletult sügav või karakterid just mitmepalgelised - küll aga on siin madinat ja möllu mitme romaani eest. Ja muidugi draamat - kuidagi peaks ikka tetraloogia viimane osa jõudma mingil moel positiivse lõpuni … aga hetkel on see küll kaugel (kui just ei lähe mingiks deus ex machina värgiks).

Aga korraks vaataks veelkord üle senise kolme raamatu peatükkide ja vaatenurkade jagunemise:

“Malice”: 7 tegelast, 88 peatükki - ehk siis sissejuhatav raamat, meeletu kogus Corbani vaatepunkti, lisaks muidugi Veradis (kelle kaudu siis Nathairi tegemised), teine positiivne kangelane oleks justkui Kastell, aga noh … Märkimisväärne erand on Ventos, kes jäigi nii siin kui järgmises raamatus marginaalseks tegelaseks ning kelle peatükk on vaid 1 lehekülg (mis siis pidi andma pildi nö pahade vandenõu ulatusest).

Corban 36

Veradis 19

Cywen 11

Kastell 9

Evnis 7

Camlin 6

Ventos 1

“Valour”: 11 tegelast, 120 peatükki - Corban ikka kõvasti esil, aga nüüd esile ilmunud Kastelli ustav kaaslane Maquin (kelle kaudu tekib ühendusliin Veradis-Lykos-Fidele). Cywen oluline, kuna teda päästetakse Caliduse küüsist. Ja tõusma hakkab Camlin, kes lihtsalt rokib. Veider, et Lykosel nii vähe peatükke, kuigi tekstis on ta vägagi meeldejääv: aga noh, eks see kajastub paljugi Fidele ja Maquini silme järgi.

Corban 30

Maquin 17

Cywen 15

Veradis 13

Camlin 9

Uthas 7

Fidele 7

Tukul 6

Coralen 6

Lykos 5

Evnis 5

“Ruin”: 14 tegelast, 93 peatükki - Corban küll liider, aga tõuseb Camlin, huvitav lisandus on Ulfilas ja Rafe, kaks nö spetsialisti pahade poolelt, kumbki pole kuidagi Asrothi ideoloogiline pooldaja, aga lihtsalt oma elukutse ja ellujäämise nimel teevad neid asju, mida teevad. Mõneti ootamatu on Haelani lisandumine - ta on küll Isiltiri pärija, aga ikkagi veel poisike (mingi oluline märk on Stormi kutsikate eest hoolitsemine?). Oma otsa leiavad Ulfilas, Tukul ja Evnis (eelmine selline vaatepunkti kadumine oli esimese raamatu Kastell). Evnis on seni igas raamatus esindatud, aga samas vast lühimate peatükkidega, ikka nii 3-4 lehekülge. 

Corban 12

Camlin 11

Ulfilas 10

Cywen 8

Maquin 7

Veradis 7

Fidele 6

Uthas 5

Rafe 5

Coralen 5

Haelan 5

Evnis 5

Tukul 4

Lykos 3

John Gwynne - Valour (2014)

 

Raamatu pealkiri on küll tõlgitav “vapruseks”, kuid tegelikult läheb siin kõik, mis võiks halvasti minna, lähebki halvasti. Sõltuvalt muidugi vaatepunktist: nö halbadel veereb kõik muidugi paremuse poole. Aga arvatavad kangelased saavad iga ettevõetud käiguga peksa. Et tegu on teise romaaniga, siis on arusaadav, et tetraloogia arvatava positiivse lõpuni tuleb veel üks suur ja okkaline ülesehitustöö. Mis õieti ootab ees kolmandas raamatus - mingit lootust oleks nagu viimaks vaja.

Kujunenud on siis kolm kurjuse jõujoont - formaalselt küll Nathairi pahaaimamatul juhtimisel (kes peab siis ise end Elyoni valituks (Seren Disglair / Bright Star)). Tema nö inglist kaaslane Calidus jahib neid iidseid artefakte, mille abil sepistada Asrothi tagasitulekut - selle nimel langevad kuningad ja hävitatakse hiiglaseid. Asrothi teenistuses on ka kuninganna Rhin, kelle lõppeesmärk jääb küll hämaraks - igal juhul on ta kavala skeemitamisega endale allutanud (Nathairi abil) kõik naaberriigid. Nathairi üheks vallutusväeks on Lykose juhitud piraatlikud saarlased, kes hiljem on muuhulgas määratud valitsema Nathairi kodumaad, kui see koos Calidusega jahib tollele vajalikke aardeid. 

Lykos siis toob Nathairi kodumaale Tenebrali oma kodusaarte Vin Thaluni kombeid … ja ta oskab ikka eriliselt vastik olla. Et autor armastab kasutada erinevaid vaatenurki, siis otsesemalt saabki sisse piiluda Lykose tegemistele - tema enda, Nathairi ema Fidele, eelmise osa hukkunud Kastelli kaaslase  Maquini kaudu; see on üks paras lootuste purustaja ja muidu inimsuse hävitaja.

Kõige salapärasem on Rhiniga seonduv - mingil moel saab aimu Evnise ja Uthase kaudu (hiiglane, kes salaja ta teenistuses), kuid nemadki jäävad rohkem Nathair-Caliduse masinavärgi sisse. Tal on otsekontakt Asrothi endaga (“Malice” algaski sellest, kuidas Rhin pakkus Evnisele Asrothi teenimist). Igal juhul, eakas (ja alluvaid võrgutav) kuninganna skeemitab vägevalt ning oleks selle käigus Corbani uutelt liitlastelt vastu näppe saanud, aga muidugi pääses edasi (ja allutas järgmise kuningriigi). 

Ja siis on see põhikuri Calidus, kes pani Nathairi uskuma, justkui tema oleks nö heade inglite poolt väljavalitu … aga nojah (ehk on Black Sun veel keegi teine?). Selle seltskonna sissevaateid saab muidugi Nathairi heauskse relvavenna Veradise kaudu (kel küll juba mõnda aega mõningad kahtlused - aga Nathair on ju ta sõber). Lisaks eespool mainitutele näeb Nathair-Caliduse köögipoolt ka Cyweni (Corbani vangi langenud õde) kaudu - keda Calidus laseb Nathairi retkedel kaasa vedada, et Corban teda päästma tõttaks ning seeläbi lõksu langeks.

Ning tõepoolest, kui muidu tegeleb Corban sellega, et Ardani printsess Edana ja kaaslased elus hoida ja Domhaini varju toimetada, siis uudis õe ellujäämisest põrmustab plaane ning meie Väljavalitu tõttab hoopis õde päästma - selja taha jäävad erinevaid sorte hävinguid (sest see on selline raamat!) ning õe päästmise hind osutub õige kalliks (aga küllap on sel lõpuks mingi sügavam mõte). Aga noh, mingid vastupanu kolded Nathair ja ta käsilaste vallutustele justkui oleks, kuhu ehk mõned Corbani retke ellujäänutest vast suunduvad (nojah, kes siis üldse kohale jõuaks). Ja eks raamatu finaal teeb Corbani olukorra veelgi hullemaks - kuid nüüd ta saab aru, et ta peab vastu hakkama!

Sest Corban on selline väljavalitu, kes ei suuda ise uskuda oma enneolematut staatust. Aga tal on tekkinud põgenemisteekonna jooksul sõpruskond, ning inimesed, kes nendega kokku puutuvad, saavad selle kogemisest tuge - iseasi muidugi, kui kaua nad seejärel üldse elavad või keda nad siiski võivad reeta. Ühesõnaga, hull värk, aga samas imeväike lootuski - kuigi jah, lugemisel oli pidevalt tunne, et mida halba veel võib juhtuda (ja reeglina juhtuski).

Eks siin on kõiksugu jõhkraid võikusi, kehaosad lendavad siia-sinna ja muidu piinamised (Lykos!). Seksuaalsusega seonduv on muidugi pahade pärusmaa, erilise masenduse kutsub muidugi esile Lykose (kes siis muu?) võim Fidele üle. Samas heade poolel on sellised … poisikeselikud õhkamised (jajah, amatsoon Coralen vs Corban ja sõbrad).

Vast parimalt välja kukkunud tegelased on need, kes õieti pole võimupositsioonil - näiteks Camlin, kes röövlist moondus Edana seltskonna aitajaks, ja ehk ka Maquin, kelle käekäik küll õige jubedaks keerab (muidugi Lykose juhtimisel). Eks tulevikku vaadates paneks vast mingeid lootusi mõnele hiiglasele, kes veel ellu jäänud ning ehk Corbaniga liituvad.

Gwynne’i loodud maailma võiks ehk võrrelda Anna Stephensi triloogiaga (mis on küll mõned aastad hiljem avaldatud, seega ehk mõjutatud), ainult et Stephensi maailm on veelgi jõhkram … aga samas mitte nii laiahaardeline oma ulatuselt (kõik need kuningriigid, mis siin jõudsid kaduda). Ja ega kumbagi saa õieti süüdistada grimdarkis ehk siis moraalselt ambivalentsete tegelaste loomises (vast lähedaseim sellele oleks hetkel Veradis). Eks ilmumisajal võrreldi seda seeriat tihti “Jää ja tule lauluga”, kuid Gwynne on vast traditsioonilisem ega pole ka nii laiahaardeline. Muidugi, praeguseks on see Martini seeria kuidagi rongist maha jäänud. Eks vast Gwynne’i ligitõmbavus ongi see puhas seikluslikkus ja dramaatilisus.

Kristi Kangilaski „Sõda on nagu …“ (Koolibri, 2024)

Mudilastele (5+) mõeldud pildiraamat, mis lühikeste tekstilõikudega üritab veidike lahti seletada sõda lastele mõistetavamate näidete kaudu. Või õigemini, nagu kirjastuse kodulehel öeldud – seletada, millest sõjad alguse saavad.

Sõda on siis muu hulgas nagu midagi sellist, kui jõuga võetakse ära paremas asukohas olev onn, mille teine ehitas või on erinevate hoovide lapsed ühel hetkel otsustanud koos mängimise asemel tülli pöörata ja valvavad, et teised teiste hoovi ei tuleks või kui otsustatakse kedagi mingite füüsiliste tunnuste järgi süsteemselt vaenama hakata jms. Raamat lõppeb mõnevõrra lootusrikka retoorilise küsimusega, mis ühtlasi ka kenasti kasvatuslikku suunda tüürib:

„Vahest siis, kui me ei alusta isegi pisikest kahe inimese võitlust, jäävad ka suured sõjad olemata?“

Inimesele, kel seal 5 taga neid plusse juba selgesti liiga palju, on see muidugi selgesti täielik (üle)mõtlemise katalüsaator. Võib julgelt vastavasisulise arutelu alguspunktiks võtta. Et no võib ju öelda küll, et sõda on nagu … aga no samas siis ju ikka nagu üldse ei ole ka nagu… või äkki ikka on? Sõnal sõda on ka mitu tähendust. Võib öelda, kui tahad kedagi oma nõusse saada, et mis sa sõdid vastu. Või siis saab kujundlikult kellelegi mingis asjas sõja kuulutada, mis tähendab siis valmidust igal sammul koostöö või leplikkuse asemel hoopis vastakust ja vaenu üles näidata vms ja siis on veel see päris sõda.

Sealt saab siis edasi mõelda, et nende kahe tähenduse üldnimetus võikski olla justnimelt see vastakus ja vaen, empaatia ja koostöö väljalülitamine. Noh, näiteks. Ja et kui tegu on sõja mastaabis relvastatud konfliktiga, siis kaasneb sellega … ilmselgelt terve rida asju, mis 5+ vanusele suunatud raamatusse kahtlemata ei sobi.

Küllap mudilasele, kellele sõja küsimus mingil põhjusel hinge peal, on see hea lugemine – esiteks leiab raamatu näol seltsilise, mis samast asjast mõtleb ja teiseks saab näidete varal sinna mahakeeratud empaatia ja põhimõttelise vaenamise seisundi poole mõelda, ja illustratsioonid ka moodustavad sinna juurde ühtse terviku. Laste puhul on ehk nende näidete juures oluline ka see, et kas asi jääb mängu piiridesse või mitte – kahe hoovi vaheline territooriumide kaitsmine võiks ju mängu piirides täiesti lõbus olla, aga kui reaalsuse ja mängu piir kaob, siis ohtlik. Ühesõnaga, täiskasvanu, nagu näha, peab enese jaoks loetut seedides ikka kõvasti rohkem vaeva nägema.

Mind ennast, kes ma kaugeltki sihtgrupp ega väikelaste arengupsühholoogia ekspert ei ole, jäi veidi häirima just see manitsev maik lõpus – tekkis tunne, et ehk oleks parem igasuguseid konflikte üldse vältida. Aga see ei saa ju ka päris eluterve soovitus olla? Või saab?

John Gwynne - Malice (2013)

 

Eks ma väheke oskasin oodata, mis siin emotsionaalses võtmes juhtuma hakkab (millegipärast on mul loetud selle tetraloogia järgse triloogia esimene romaan “A Time of Dread” - ei mäletanudki, et see toimus tervelt 100 aastat peale selle tetraloogia sündmusi) - mis halvasti saab minna, see ka enamasti halvasti läheb (tõsi küll, antud romaani sündmustik käsitleb ehk kolmandikku või kuni poolt kontinendist). Tegelased jagunevad enamvähem puhtalt headeks ja pahadeks - erandiks on Nathair, kelle arengut pahade üheks lipulaevaks saame jälgida.

Et siis - algamas on kurjakuulutav ajastu, midagi sarnast, mille tulemuseks omal ajal kujunes see kontinent, kui suurte sõdade ja kaotuste hinnaga said omal ajal inimesed selle kontinendi (“the Banished Lands”) oma hallata. Taas on pead tõstmas ääremaadele tõrjutud hiiglased, kes korraldavad üha ulatuslikumaid röövretki inimeste kuningriikidesse (mis ongi rajatud hiiglaste valduste varemetele). Taas on kuulda lohede ilmumisest. Ja siis veel esoteerilisemad märgid.

Kutsutakse kokku kontinendi kuningate nõukogu - kus Tenebrali kuninga nõunik loeb neile ette leitud ettekuulutuse sellest, mis lähiajal juhtumas. Vaja on jõud ühendada, et üheskoos kontinenti raputavatele Kadoshimi jõudude õudustele vastu hakata! Tulemuseks pole muidugi suurt midagi, vaid mõned neist tajuvad reaalset vajadust (ja siis on muidugi küsimus, kes õieti vastaspoolega mestis on). Tenebrali prints Nathair aga näeb siin head võimalust suhete loomiseks (millalgi saab temast kuningas) ja ühtlasi mõistab, et tõeliselt vägevaks saab vaid kogu kontinendi ühe valitseja alla allutades; seda tuleb teha kasvõi jõuga. Aga jah … vast enese teadmata on Nathair tegelikult teenimas Asrothi huvisid.

Nathair saab edaspidi endale (vastu oma isa tahtmist) nii ebasoovitavaid kui legendaarseid liitlasi. Mis päädib isa tapmisega - mille tulemuseks on siis võimalus naaberkuningriiki rünnata ning väidetava isa tapjast kuninga hävitamist. Kahe kuninga kahtlane surm ei Tenebrali uut kuningat kuidagi populaarseks kuningate ringkonnas.

Romaani vast suurem tähelepanu on tegelikult Ardani kuningriigis toimuval - seda eelkõige noore Corbani kogemuste läbi. Ta on kõigest sepa poeg, aga millegipärast … teadjate jaoks eriline. Aga selleks eriliseks tuleb siiski kasvada läbi erinevate katsumuste ja neid noormehele jagub. Siiski, tuleb saada kangelaseks - seda enam, et romaani lõpuks lähevad asjad Ardanis vägagi hapuks. 

Romaani kolmas peamine liin on hetkel ehk varjatuma tähtsusega - ehkki küll igati dramaatiline ning käsitleb Kastelli nimelise ülikupoja eluohtlikku seisundit Isiltiri kuningriigi oludes. Ta on sattunud pahatahtmatult võimuvõitluse oma sugulasega, kes soovib saada kuninga järeltulijaks. Noh, romaani lõpp ei anna sellele tegevusliinile just suurt elulootust.

Väga visandlik ülevaade sellest, kuhu romaan on õieti suundumas ja milline intriigide pundar ei taha kuidagi laheneda. Sest kuigi tegevust näeme enamasti nö heade tegelaste silme läbi, siis tegelikult saab päris hästi aimu, kui ussitanud on need inimeste valdused, kuidas kuningatega manipuleeritakse - ning romaani lõpuks kukuvad tõepoolest mitmed kaardimajad õige suure mürtsuga kokku. Tegu on alles esimese osaga tetraloogiast, seega võib ette kujutada seda häda ja valu, läbi mille peaks jõutama heade jaoks mingitki pidi rahuldava tulemuseni.

Eks Gwynne puudutab õrnalt ka võrdõiguslikkuse teemat (üks oluline kõrvaltegelane on ikkagi neiu), aga selles maailmas on siiski (veel?) naiste roll eelkõige toetav; Eriksoni või Abercrombie maailmadega võrreldes on see ikka päris traditsiooniline fantaasia - samas autori viimane põhjalafantaasia on küll mitmete jõuliste naissoost kangelastega.

Võrdlemisi mastaapne fantaasiaromaan, kus pika sissejuhatuse järel hakkab kõik allamäge minema ja nö vana koorekiht saab kõvasti harvendatud, et anda teed tulevastele kangelastele. Kuigi jah, kes teab, ikkagi esimene osa tetraloogiast.

Steven Erikson - The Crippled God (2012)

 

Suur maraton on läbi. Algselt plaanisin selle dekaloogia 10 aasta jooksul läbida (ehk siis üks romaan aastas), siis tegelikult sai hakkama 7 aastaga, neist sel aastal tervelt kolm romaani.

2019 “Gardens of the Moon”, “Deadhouse Gates”

2020 “Memories of Ice”

2022 “House of Chains”

2023 “Midnight Tides”, “The Bonehunters”

2024 “Reaper’s Gale”

2025 “Toll the Hounds”, “Dust of Dreams”, “The Crippled God”

Mis edasi? Jätkata Witness triloogiaga (mille teine romaan ilmus oktoobris)? Võtta ette paar Esslemonti romaani, mis toimuvad dekaloogia ajal? Võtta uuesti dekaloogia ette ja nende vahele lugeda Esslemonti romaane (no millal siis üldse nendeni jõuaks)? Ühesõnaga … kihu on sees ja soov seda maailma selgemaks saada - sest kui vähe sai pihta veel kümnenda romaanis puhul, mis värk on toimumas.

Ja noh … viimane romaan tegi minu jaoks huvitava kannapöörde ning selgub see Tavore armee retke mõte - päästa Crippled God. Ausalt öeldes polnud mul veel “Dust of Dreams” lugedes aimu, et midagi sellist on tegemisel - ja ega Tavore sõdalased ja liitlased seda tea. Aga nad võtavad selle üllatavalt mõistlikult vastu (sest kes ikka Capustani mäletab, eksole). Ja eks see viimaste romaanide ülesehitus ongi valmistatud siinse finaali kataklüsmideks - muuhulgas siis sellised tüütumad osad nagu Snake ja Shore (samas nagu ei kujuta ette, et teistkordsel lugemisel tahaks Snake’le aega kulutada … kuigi jah, milline emotsionaalne finaal).

Ja kas tõesti peaks siin postituses kokku võtma kümneosalist romaaniseeriat? Kuidagi … võimatu. Eks seda seeria lugemist võiks kirjeldada pigem nii: olulisem on protsess, seisund, kui kohale jõudmine.

Niivõrd eepiline värk tekitab muidugi tunde, et siin oleks lahenduseks vaja veel üht tuhandeleheküljelist kolossi, aga see läheks muidugi hullumeelsuseks - aga kuidas küll kõike seda eelnevat ometigi kokku võtta? Ja mis peaks siis sellest maailmast järel olema peale kõike seda lohede ja jumalate ja olendite hävitustööd? Mis küll on järel neist neljast vanimast rassist? Nagu aru sain, on plaan hävitada kõik Forkrul Assailid (keda peaks veel leiduma teistel kontinentidel), aga kuivõrd see läheb kokku selle kõikevõitva empaatia paatosega, mis siin finaalis korraga lõkkele lööb?

Ja vast oleks oodanud mingit suuremat etteastet kahelt superhävitajalt - muidugi, vangistatud meelemärkuseta Icarium oli kogu aeg ähvardusena pea kohal, Forkrul Assaili nö must hobune. Ja Karsa Orlong, kes Darujhistanis ootab oma võimalust jumala hävitamiseks, mis siis minu jaoks kuidagi möödaminnes juhtubki ja selle tulemus on finaali tarbeks vägagi uhke - aga ikkagi, eelnevate romaanide põhjal oodanuks nagu mingit vägevamat etteastet. Selle asemel on siis Ublala Pung, omamoodi ühenduslüli Karsa Orlongi ja Icariumi vahel.

Ja lohed, mis sai lohedest. Või Errastas, tema käekäik kadus lõpuks kuidagi ära (või jällegi, ei pannud tähele). Ja Heboric, kogu selle tekstimassiivi peale olin enamvähem unustanud selle olemasolu. Või et siis Apsalara võiks siis korraga saada õnnelikumaks.

Kõigist emotsionaalsetest jubedustest või juhuslikest saatustest hoolimata on tegu siiski fantaasiakirjandusega, ja eks siin ole sellist deus ex machina värki - kuidas Tavore armee pääses lühisabaliste rünnakust (see küll muidugi eelmises romaanis) või siis Parani armee sinna ja tänna ilmumine, ja no muidugi Tavore armee Klaaskõrbe läbimine, või noh, millised vägiteod aitasid Kolanse armee vastu. Ikka siuh ja säuh ilmub tagataskust trumpe.

Ja Cotillion ja Shadowthrone - miks nad üldse kerkisid jumalate staatusesse, kuidas nemad said selle suure intriigi õieti toimima; miks teised rassid (nii humanoidsed kui mittehumanoidsed) nendega koostööd tegid (Dassem Ultor ja T’lan Imass?). Jajah, nende võimule tõusmisest on olemas omakorda Esslemonti triloogia (ahjaa, kui jätkata postituse algust - äkki jätkata selle lugemisega? Või veelgi ajas tagasi ning Eriksoni teine pooleliolev, Kharkanasi triloogia?). Ja lõpuks ma ei mõistagi, mis sai Crippled Godist, mis see Cotillioni pussitamine siis oli? Nagu öeldud, senimaani ei saa kogu värgile pihta.

“In that Malazan Book of the Fallen, the historians will write of our suffering, and they will speak of it as the suffering of those who served the Crippled God. As something … fitting. And for our seeming fanaticism they will dismiss all that we were, and think only of what we achieved. Or failed to achieve.

And in so doing, they will miss the whole fucking point.

Fallen One, we are all your children.” (Fiddler; lk 446)

“‘We can’t win, can we?’

He glanced at her. ‘Among mortals, every victory is temporary. In the end, we all lose.’

She spat on to the white sand. ‘You ain’t cheering me at all, sir. If we ain’t got no hope of winning against ‘em, what’s the point?’

‘Ever won a scrap, Captain? Ever stood over the corpses of your enemy? No? When you do, come find me. Come tell me how sweet victory tastes.’ He lifted the sword and pointed down to the breach. ‘You can win even when you lose. Because, even in losing, you might still succeed in making your point. In saying that you refuse the way they want it.’” (Yedan Derryg, Brevity; lk 471)

“But Paran was shaking his head. ‘You don’t want that, High Mage. Trust me, you don’t. There are too many rogue players in this game. Icarium. Draconus. The First Sword of the T’lan Imass. Olar Ethil, Silchas Ruin, Tulas Shorn, Kilava - even Gruntle, the Mortal Sword of Treach. And now the Eleint, and how many dragons have come or are coming through the gate? A hundred? A thousand? Oh, and the Elder Gods: Errastas, the past Master of the Tiles, and Kilmandaros and her son …’

/-/

The High Mage threw up his hands. ‘Let’s just add the K’Chain Che’Malle and the Jaghut, and oh, we should probably mention Hood himself - no longer dragging the Throne of Death by one ankle. And who knows how many slavering fanatics of the Wolves of Winter? And what about the Crippled God himself - will he go quietly? Why should he? If I was him, even if you showed me the inviting door at the far end, I’d be slicing throats all the way down the corridor. I’d have damn well earned the right to as much vengeance as I could muster!’” 

Paran grunted. ‘All right, it’s rather more complicated than I had imagined, then.’” (Paran Ganoes, Quick Ben; lk 819)

siin blogis sellest romaanist varasemalt:

loterii

loterii

Christopher Buehlman - The Daughters’ War (2025)

 

Selle raamatu lugemist sai päris oodatud, sest “The Blacktongue Thief” oli üsna hea kogemus ning paistis pooleli jäävat vägagi intrigeerivalt. Kuid Buehlman läks mõneti sarnaselt Travis Baldree romaanidele ajas tagasi - ja võttis peategelaseks hoopis ühe senise kõrvaltegelase Galva, kelle kaudu siis kirjeldatakse viimast sõda goblinitega. Tegemist on jõhkra vallutussõjaga, kuivõrd goblinitel on niipalju erinevaid viise inimsoo ärakasutamiseks libaloomadena.

Kadunud on vargaromaani mitmeplaaniline hoog, seeasemel ongi üks sõjanaise kannatuste tee sõjas ja vendadega - sest tal on kolm venda, kes niisamuti on goblinite vallutusretke tagasilöömise kampaanias. Ja siis on Galva suhted naistega, mis samuti sisaldavad erinevat draamat (jajah, see siis jätkub vargaromaanis). Ühesõnaga, romaan on mõneti teistsugune kui esimene romaan.

Eks me muidugi teame, et kõigist õudustest ja kaotustest hoolimata on Galva ikkagi ellujääja ja romaan ongi kirjutatud omamoodi biograafia vormis, kus mitmel puhul hoiatatakse, et kohe läheb jamaks jne. Kergelt tüütu lähenemine. Aga veel tüütum on Galva noorema venna kirjad ja mälestused (kuidas küll need mälestused Galvani jõudsid, jääb minu silmis vähe segaseks (võlur Fulvir?); omal moel nii ongi siin kahe tegelase vaatenurgad toimuvale). Ja noh … kui tekst kulgeb üsna detailiküllaselt ning mõnikümmend lehekülge enne lõppu oli mul tunne, et sellelegi raamatule peaks tulema vähemalt veel üks järg (või noh, triloogia?), siis korraga tõmbab autor väga kiirelt otsad kokku ning viimase kümne leheküljega võtab korraga kokku vaat et sama mahuka loo kui senised 370 lehekülge. Nojah.

Natuke tekib kahtlus, et autor sai kirjastuselt rahamaigu suhu ja tõmbas seetõttu maailma kõvasti laiemaks (rohkem raamatuid!) … või siis kadus eelmise romaani värskus ja hakkas käsitööd tegema. Aga eks sellest saab õieti aimu siis, kui peaks ilmuma esimese raamatu otsene järg.

Steven Erikson - Dust of Dreams (2009)

 

Tegemist siis esimese poolega seeria finaalist ja Eriksoni senise romaaniloogika järgi oleks selles alles tegelaste tutvustamine ja tegevusliinide arendamine (tavaliselt siis romaani viimases veerandis - ehk siis antud juhul “The Crippled God” teises pooles - läheks kõvaks andmiseks). Mis küll ei tähenda, et käesolev romaan ei lõpeks paraja verevalamisega, mille käigus nii mõnigi armsaks saanud armee saab elavate maailmast pühitud (sest teadagi, surnud võivad naasta hoopis uues rollis). Lugu hakkab kiskuma sedavõrd pompöösseks, et paratamatult tekib küsimus, kuidas Erikson seda kõike lahendama hakkab (ahjaa, hetkel on ilmumas ja käsil selle dekaloogia järgne triloogia; sügisel siis ilmumas teine raamat) - vaadates selle romaani finaali, siis vast jällegi deus ex machina abil (no tõesti, lendav Icarium).

Romaani lihtsamad osad on paratamatult need, mis seostuvad Tavore Parani armee ning selle vanade ja uute liitlastega. Paran juhatab neid Kolanse tühermaale, kus neid ootab midagi, millest vaid Tavore Paranil peaks aimu olema (muidugi ta ei jaga oma mõtteid, vaid kannatab kangelaslikult selle koorma all). Uued liitlased (Letherii, Bolkando) küll hoiatavad sinna minemisest, aga marsivad siis ikka kaasa. Paistabki olevat põhimõte, et nad marsivad hukku, mida keegi ei näe, millest keegi ei saa rääkida, millest keegi ei saa tunnistada (jajah, see “witness”). Maha jääb uus kuningas Tehol, kes plaanib Letherii riiki ja nende naabrust paremaks muuta (kuniks ta võimult maha võetakse), seega eks siin ole humoorikamaid hetki.

Mingil moel arusaadav on ka need Barghasti hõimude tegevusliinid (sellest võrsub hilisem Onos T’oolani ja T’lan Imassi teema, mis läheb ikka palju segasemaks. Barghast pakub selle romaani jälgimaid hetki (Hetani rüvetamine) ja eks üleüldse tekib küsimus, miks need Barghastid õieti eksisteerivad. Kuhu samas Erikson selle tegevusliiniga jõuda võiks, pole aimugi.

Segaseks jääb Shore põgenikud, mis siis lähtub Letherii impeeriumist. Kui “Toll the Hounds” tuletas meelde Kharkanasi kunagise eksisteerimise, siis … viimaks need põgenikud sinna kummituslinna kogemata jõuavadki. Aga mis Tiste Andii värk seal, miks maailma naasnud (Anomander Rake’i hukkumise järel) Mother Dark neile tähelepanu pöörab … oh ei tea.

Ja siis see põgenikest lastekarja odüsseia Kolanse’i kandis - miks küll Forkrul Assail neid oluliseks peab? Kuivõrd see põgenemine on kestnud juba mõnda aega, siis viimaks saab ka vastuse sellele, millega need lapsed end õieti elus hoiavad … Aga miks see liin romaanis üldse on (ja miks siis Forkrul Assail sedavõrd mannetu on?) … eks see selgub vast sarja kümnendas osas.

Nagu ikka, kõik need jumalate ja muude ülijõudude tegemised käivad mul kaugelt üle pea. Anomander Rake’i hukkumise järel vabanes Dragnipuri mõõgast Draconus, kes enne uue sõbra leidmist (Ublala Pung ikka satub hulludega kokku) korraks näitas oma võimeid. Olar Ethil (kes korraldas Imassi muutumise T’lan Imassiks?) on vast … Draconusega võrreldav uustulnuk. Maailma asuvad hävitama ka Errastas ja Kilmandaros, neil plaan valla lasta üks seninägemata lohe (otataralist, mis siis kustutab võlujõudu?).

Ja siis need algrassid. Jaghut ja Imass on senise põhjal laiemalt tuntud, nüüd saab põhjalikumalt teada K’Chain Che’Malle tegelikust tegemistest (ja lisaks siis nende edasiarendus Nahruk), mis senise kaheksa romaani põhjal oli üsna negatiivse fooniga, aga nüüd … (ahjaa, nüüd on Nahruk); seni üsna neutraalselt taustal olnud Forkrul Assail on tegelikult hoopis midagi muud kui lihtsalt veidrad ja ohtlikud olendid kaugest minevikust. Ja mis siis järgmises romaanis õieti saab. T’lan Imass on vihale aetud, lõbusad jaghutid on kokku pannud miniarmee, Che’Malle on viimasel sõjaretkel (ja Nahruk, eksole). Kuskil on Forkrul Assail. Saab see kõik vast olema üks hävituslik kohtumine.

Ja siis on Icarium, kes on mõnda aega päris segane, jagades pead seitsme surnuga (kas Mappo Trelliga koos olles üldse juhtus midagi sarnast? Või on see reserveeritud suuremate kataklüsmide teostamise järelmõjuks?). Aga, et ta on siiski sedavõrd tehnikahuviline, ja, ee, vaimsete huvidega, siis on ta selle romaani suures tõmbenumbris oma roll kanda. Eks nende reptiilide lendavate mägedega muutub tekst rohkem justkui teaduslikuks fantastikaks kui fantaasiaks, aga noh, sedavõrd ulatuslike tsivilisatsioonide puhul võikski eeldada, et mõni tehnika võib areneda päris moodsaks.

Päris palju on juttu teistmoodi hävingust - ühelt poolt siis rahvaste kadumine (nt Awl, Elan), teiselt poolt mõistuslike liikide eri põhjustel hääbumine (Che’Malle, aga eks ole ka kõiksugu humanoidsed segaverelisi, kelle esivanemaid enam pole), kolmandaks aga elukeskkonna ja erineva floora ja fauna häving, seda siis eelkõige inimtegevuse tagajärjel.

Kuivõrd tegu on epopöa finaaliga, siis on veidi raske ette kujutada, kuidas seda kõike kokku tõmmata (või kas peakski), kui ikka veel lisandub uusi tegevusliine. Ja põhitegijatest polnud siin midagi Ganoes Paranilt või Karsa Orlongilt.

“‘Thank you, sir. It’s been our experience that most of the time it’s the locals who get sick when foreigners arrive from across the seas. This time it’s proved the other way around.’

Brys nodded. ‘I gather that the Malazan Empire was predicated on expansion, the conquering of distant territories.’

‘Just a bit more rabid than your own Letherii expansion, sir.’

‘Yes. We proceeded on the principle of creep and crawl - that’s how our brother Hull described it, anyway. Spreading like a slow stain, until someone in the beleaguered tribe stood up and took notice of just what was happening, and then there’d be war. A war we justified at that point by claiming we were simply protecting our pioneering citizens, our economic interests, our need for security.’ His smile was sour. ‘The usual lies.’”

(Brys Beddict, Fiddler, Cuttle, lk 314)

 

“‘The world was never simple, Jaghut, and if you believe it was, you’re deluding yourself.’

‘What would you know of the ancient times?’

He shrugged. ‘I only know recent times, but why should the ancient ones be any different? Our memories lie. We call it nostalgia and smile. But every lie has a purpose. And that includes falsifying our sense of the past -’

‘And what purpose that would serve, Herald?’

He wiped clean his knife in the grasses. ‘You shouldn’t need to ask.’

‘But I do ask.’

‘We lie about our past to make peace with the present. If we accepted the truth of our history, we would find no peace - our consciences would not permit it. Nor would our rage.’” (Toc, jaghut, lk 577)

loterii

Naomi Novik - Dragons and Decorum (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Novik on pakkunud võimaluse, kuidas võiks “Uhkus ja eelarvamus” toimida Temeraire’i maailmas. Napoleon tahab tungida Inglismaale, selle vastu on muuhulgas organiseeritud eksperimentaalne väesalk, milles lohed on nõus kuulama vaid naistest juhtide käske. Et Elizabeth kui pere tülikaim tütar on end pere nimel ohverdanud ning läinud sellesse eksperimentaalsesse väesalka väljaõppele - et teised õed saaksid rahumeeli abielluda.

Ühel kodusel külaskäigul kohtub Elizabeth muuseas Darcyga, kes teadagi ütleb oma pahura iseloomustuse naise kohta - mis vägagi ärritab Elizabethi lohe Wollstonecrafti. Ja nii edasi, kuni viimaks tõepoolest Napoleoni väed suudavad La Manche’i ületada ning Inglismaal õige kaugele edeneda. Ühel päeval peatub Elizabethi väesalk puhkamiseks kogemata Darcy maavaldustes, kus mees neid ja nende lohesid vägagi sõbralikult vastu võtab. Üks asi viib teiseni ja noored tunnevad tõmmet, kuid Elizabeth on vaid lihtne sõjaväelane, tema meelest selline naine ei sobi mitte kuidagi Darcyle!

Eks seda “Uhkust ja eelarvamust” on mitmel moel ulmeliselt tõlgendatud, näiteks õuduse võtmes (zombid! Frankenstein!) ning eks veel midagi, mis hetkel ei meenu. Temeraire’i olen lugenud vaid üht eestindust ja lühemat juttu, seega pole aimugi, mis seal kümne romaani puhul õieti juhtub. Tõlgendus on päris vahva, aga mitte nii 100% lööv, aga eks see jääb Temeraire’i mittetundmise taha.

Maarja Kangro - Viimane tango Kiievis (Looming 3, 2025)

 

Veider tekst. Kuni puändini ei saanud ma õieti aru, miks selle pidanuks Loomingus avaldama, samas muidugi puänt ise lõi hoopis uue reaalsuse.

Kolm luuletaja ja ühe luuletaja vend sõidavad Kiievisse, et siis seal luule-esinemisi teha (PEN-klubi värk). Aga noh, nagu peategelane Iti arutleb, mida on õieti temasugustel luuletajatel vene agressiooni all kannatavatele ukrainlastele, mis on nendel esimese maailma muredest. Igal juhul, Lvivist sõidetakse öörongiga Kiievisse, seal majutatakse nad hotelli, edaspidi ringkäik Butšas ja Irpinis, järgnevatel päevadel ootamas järgmised ekskursioonid ja esinemised; vahelduseks Kiievi suurlinnaelu enne komandanditundi.

Ja siis tuleb puänt.

Muidugi, kui mõelda, siis eks selline luuleturismi kirjeldamine peabki lugejat nüristama oma tühisusega, et siis sellevõrra ootamatu puänt pääseks tugevamalt mõjule. Eks Kangro on varem kirjutanud Vikerkaare ajakirjas oma Ukraina käikudest, aga pole seni kahjuks neid lugenud. Eks see luuleturism on kahtlemata luuletajatele endile vajalik, lihtsalt väljaspool seda seltskonda on see vähe sisutühi ja eks see kirjeldus tekitas ka mõningast vastumeelsust teksti enda vastu.

Igal juhul, soovi korral loetav Loomingu kodulehelt.