Tänapäevase pilguga vaadates õige provokatiivse pealkirjaga luulekogu ja luuletus tekitab minus lugejana veidrat segadust või ka pettumust. Suurem poiss Kalev kiusab väiksemat poissi Otti, ning kahe esimese stroofi puhul võiks mõelda, et kas Kalev ärgitab lugejat mõtlema: hakaku see Ott nüüd talle vastu ja võidelgu enda eest; ära ole selline tohlakas, kes vaid õndsalt magusat nosida tahab. Või siis on tegu didaktilise pildiga nö koolivägivallast (need lapsed võivad küll noorema olla), kus nõrgemaid kiusatakse. Kuid… luuletuse viimases stroofis saab suurem poiss hoopis kokku kurja sokuga, mis paneb Kalevil püksid vett sõeluma. Deus ex machina?
OLE IKKA MEES!
Ott on pisikene, hea,
ei tee kellelegi paha.
Kalev, suur ja sasipea,
tõukas Otikese maha.
“Ole ikka mees,
ära rahva ees
nõnda pirise
ega virise!”
Kõike maitsvat magusalt
sööb me Ott, on silmis sära,
aga Kalev võttis talt
suure küpse pirni ära.
“Mis sa virised,
aina pirised,
ole ikka mees,
häbi rahva ees!”
Kalev samal päeval ju
kohtas naabri kurja sokku.
Võttis, hirmust meeletu,
kogu väleduse kokku.
“Appi! Appi!” karjus ta
ahastava häälega,
putkas soku eest.
Nähti alles meest!
(lk 27)
Mis siis õieti on see õpetusiva? Hammas hamba vastu? Kes teisele auku kaevab? Kiusaja ja kiusatava probleem nagu ei lahenenud - Ott on ikka lükata-tõmmata, “pisike ja hea”; või on lahenduseks Kalevi võimalik naerualuseks saamine? Kas keegi üldse midagi õppis? Vaevalt, et suurem poiss nüüd väiksema poisi kiusamise lõpetab.
Et siis selline intrigeeriva pealkirjaga luuletus, mis küll kuidagi soorollide uuringutele kaasa ei aita.
