Jonathan Maberry – Ironheart (Robots vs. Fairies, 2018)

Väga ameerikalik lugu, selline cormacmccarthylik visioon 2050. aastate ameerika farmeritest, kes on muidugimõista hädas, sest neil puuduvad euroopalikud põllumajandustoetused, ja no muidu ka.

Loo peategelane on elupõliste põllumeeste järeltulija, kes tervisehädade tõttu ei saa suguvõsa farmi juhtida. Sest ta läks suguvõsa traditsioonide kohaselt vabatahtlikult sõjaväkke ja järjekordses Ameerika sõjas islamiäärmuslastega sai nii rängalt haavata, et talle pandi tehissüda. Pandi küll, aga mis edasi saab, on mehe enda asi. See tehissüda … see nimelt ei sobitu kehaga, ja põline põllumees tunneb, et tal pikka pidu pole. Mistõttu farm on suremas, sest pole sellist peremeest, kes suudaks robotitest põllutöömasinaid töökorras hoida. Ja see tehissüdame ravi, see võtab viimasegi rahanatukese (36 tabletti hommikul, 36 tabletti õhtul). Ühesõnaga, traagika nagu muiste. Südamehaige saab end kasulikuks teha vaid tehnikat parandades – aga vaid siis, kui tervislik olukord vähegi lubab. Noh, ja edasi läheb veel traagilisemaks.

Selle antoloogia ehk kõige ameerikalikum lugu, mis ühendab endas, ma ei tea, vanade ulmeautorite tulevikuideed ja realismiklassikute eksistentsiaalse ängi. Siinse antoloogia, eh, tänapäevase tilulilu hulgast kahtlemata eristuv tekst. Esmatutvus Maberry lühiloomega oli vägagi teistsugune.

Jonathan Maberry – The Damned One Hundred (Operation Arcana, 2015)

Monumentaalne lühilugu. Tõepoolest! Punase Värava valvureid on ootamas hukatus – Värava poole on tulemas enneolematult suur vaenlaste armee, sada tuhat meest ja hulk piiramisvarustust. Sellist jõudu pole Värava kaitsmisel kunagi kohatud ja on selge, et nii Punane Värav kui ka selle kaitstavad maad ja inimesed pühitakse lähipäevadel ajaloo prügikasti. Paratamatu häving on ees!!!

Värava kaitsjate ülemusel on veel viimane õlekõrs, mis võiks neid päästa vallutajate hordidest. Ent selleks tuleb pöörduda Punase Värava lähedal paikneva päikese eest peidetud kindluse üleloomulike valitsejannade poole, et nemad ühineksid kaitsjatega... ja selle käigus päästaks muuseas ka iseend – sest nagu selgub, on see vallutajate armee niivõrd nurjatu loomuga, et on rünnanud vallutatud maadel nende ebajumalannade teisi kindlustusi ja need kogunisti hävitanud! Oo, oo, hirmus! Ja Punase Värava kaitsja tuletab ühe hirmutava ja hävitava abinõu, kuidas need ebajumalannad saaksid inimesi muuta...

Siis selline tõsine ja lühike fantasy kangutamine, elust suurem hetk, otse Viimaste Kangelaste Ajastust! Lugemise puhul üsna unustamiskõlbulik.