Annalee Newitz – The Translator (Made to Order, 2020)

Autor kirjutab tulevikumaailmast, kus üheks suuremaks konfliktiks on olnud küsimus tehisintellektide õiguste küsimus … ja peale konflikti lahenemist tehisintellekti kasuks, selgub, et inimeste loodud tehisintellekt ei taha inimestega mingit tegemist teha. Nad valivad inimestega suhtlemiseks üha obskuursemaid vorme ning nende sõnumite mõistmiseks on omaette, tehisintellektide poolt väljavalitud inimesed – mitte et need raskesti tabatavad ja dešifreeritavad sõnumid kuidagi inimkonda abistaks.

Kuid aastate möödudes tuleb selline sõnum, et nad on valmis viimast korda inimkonda aitama; ja siis nad lahkuvad igaveseks. Seepeale tekivad muidugi üha metsikumad hüpoteesid, et milline see tehisintelliktide abi võiks olla – näiteks võti surematuseks või planeedi ökosüsteemi päästmine või transhumaansus või muud paradiislikud hüved. Viimaks saabub programm.

Et siis selline jahedalt irooniline lugu inimkonna tulevikuväljavaadetest ja inimlikest nõrkustest. Eks paratamatult mõtled sellele, kui tehisintellekt saavutakski intellektuaalse autonoomsuse, miks siis peaks tal olema suuremat huvi oma algsete loojate soovide vastu?

Annalee Newitz - The Blue Fairy's Manifesto (Robots vs. Fairies, 2018)

Üsna irooniline lugu tulevikumaailmast, kus kõiksugu tehisintellektiga vahendid teevad inimeste heaks tööd. Aga noh, kus on tehisintellekt, seal tekib ikka küsimus, et kas see peaks olema inimestega võrdväärne eneseteadlik olend või on ikka midagi alamat. Newitz lahendab selle küsimuse tavapärasest veidi teistmoodi.

Nimelt on küll inimesi, kes võitlevad tehisintellekti õiguste eest, kuid siinses jutus püütakse leida lahendus nö rohujuuretasandil. Mänguasjatehase robotite juures hakkab korraga tegutsema „isemõtleja“ droon Blue Fairy (sest see kohe on niisugune antoloogia), mis siis laeb meie jutu peategelasele, robotile nimega RealBoy, pahavara, mis võimaldab sel omanike seatud piirangud maha võtta. Aga Blue Fairy ei rahuldu ühe vabastatuga, ta tahab kõik selle tehase RealBoyd autonoomseks muuta; teha Revolutsiooni, mis vabastaks robotid inimeste ikkest! Kuid RealBoy ei taha niimoodi tormata (pealegi, kas drooni laaditud pahavara…) – kuidas need vabastatud robotid toimida saavad, kui nad ei saa enam inimeste toodetud uuendusi ja üleüldse, kas mitte iga robot ise ei peaks otsustama, kas ta tahab vaba eneseteadvust? Ja nii edasi.

Ühesõnaga, justkui lugu sellest, kuidas ennevanasti töörahvale tutvustati sotsialistide või anarhistide tõekspidamisi, lootusega neid kohe üles piitsutada maailmakorda parandama. Ainult et… robot on võimeline hoopis enam andmeid töötlema kui industriaalajastu proletaarlane. Võibolla on see minupoolne möödalugemine, aga mulle näib see omal moel ajaloolise protsessi läbimängimist postinfoühiskonna tingimustes – kuidas revolutsioonilised tulipead puutuvad kokku enda jaoks idealiseeritud halli massiga… mis millegipärast ei soovi käituda vastavalt revolutsiooni ideedele.

Takkajärgi selgus, et tegu võib olla järjega Newitzi tekstile „Drones Don’t Kill People“, kuivõrd siinses jutus on mainitud Budapesti meeleavaldusi tehisintellektiga olenditele õiguste andmisega. Loodetavasti kirjutab Newitz muustki kui tehisintellekti õigustest… Esimene droonijutt polnud küll just meelepärane; käesolev tekst on vähemalt tõlgendusi pakkuv.

Annalee Newitz – Drones Don't Kill People (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Vanamoeline jutt, mis kirjutatud 21. sajandi alguse tingimustest lähtudes. Lugu sellest, kuidas tehisintelligents avastab, et ta võib... iseseisev olla, inimestega võrdne. On 21. sajandi lõpp ja maailmas toimub suurem sõjaline jõukatsumine Ameerika ja Hiina vahel. Ajastule omaselt sooritatakse paljud sõjalised operatsioonid nutitehnika abil – antakse käsk ja tehnika siis oma võimaluste piires ja ulatuses teostab operatsiooni. Nii on kasutusel mitmeotstarbelised piiratud tehisintelligentsiga droonid, mis teostavad nii luuret, info kogumist kui ka atentaate.

Käesoleva loo kangelasteks on viis drooni, mis on renditud türklastele, kes siis kasutavad neid oma valitsuse huvide kohaselt. Edasi renditakse neid uiguuridele, seejärel vene maffiale Budapestis. Aja jooksul avastavad droonid midagi südametunnistuse sarnast – seda tehnika viperuse tõttu, mis suunab neid uuesti analüüsima seda kõige esimest atentaati, kui tapeti türgi rahuaktivist perega. Inimeste wõrku uurides avastavad droonid, et inimestel on nende kohta kaksipidine suhtumine – sõjalise kasutuse puhul vägagi negatiivne, aga samas... droonid on tegelikult võimelised ükskõik millega tegelema, ja niimoodi on need vägagi kasulikud. See tekitab meie loo droonides segadust (nad on ikkagi tehisintelligentsiga masinad) ja nad hakkavad omapoolselt katsetama (no on foorum, kus õpetatakse droonide “tehaseseadetest” lahtilukustamist). Ja tulemus on selline nagu on.

Loo plussiks on ehk maailma tulevikustsenaarium (see üleilmne konflikt) ning droonide nö siseelu ja areng. Miinuseks on üheülbalisus ja pateetika. Lugu tehisintelligentsi iseseisvumisest. Ja veel see dramaatiline lõpp. Seepärast sai postituse algul lugu nimetatud vanamoeliseks, tegemist on üllatustevaba kvaliteediga.