Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea (2019)

Meresi raamatus kirjeldatud ühiskondlikku korda ei oskagi õieti täpselt määratleda. Oleks justkui matriarhaalne (kõik see trall tütarde ümber), kuid võimu teostajad on selgelt mehed – eks samas jutukogu matriarh Anno omakorda mitmel puhul rõhutab, et paljuski otsustavad (suunavad?) asju klannide juhtnaiste nö tagatoa kohtumised (samal ajal kui mehed ametlikult asju ajavad). (Ma nüüd ei julgeks mitte kuidagi kasutada seda vanamoodsat ütlust, et „naine on mehe kael“.) Meeste eesmärk olekski justkui võimalikult soodsalt naituda, et sellega Kuuevalla võimurägastikus võimalikult ettepoole nihkuda.

Teose põhiteemad on kokku võetavad Meresi debüütromaani pealkirjaga: „lihtsad valikud“. Kas süda või mõistus. Tunded või kord. Au ja südametunnistus ning sellega seostuvad eetilised probleemid (mille parimaks näiteks on vast Joonetiks saamine). Nii on kolmes tekstist kahe puhul tegemist eelkõige naistest peategelaste eetiliste küsimuste valikutega – kas järgida süda või korda.

„Minu vend usaldas mind, sest tema uskus minu uhkusesse.
Aga mina ei uskunud enam kellegi uhkusse, ma uskusin punasesse kuuma tuksumisse, soolamaiku, mehehigi lõhna ja pimeduses lausutud sõnadesse.“ („Sulavesi ja vereside“, lk 24)

Meresi naised on õpetatud korra järgijateks (mõlemal puhul ongi tegu oma klanni nö pärijatega), kuid mõlema ihad satuvad vastuollu klanni vajaduste ja normidega: kas siis väga vale abikaasa või sobimatu armuke. Tegemist pole pieteetide ühiskonnaga, aga kasvõi kõrvalsuhetega võiks klannivajadustega arvestada. Nagu avalõigus öeldud, kuidas õieti seda Kuuevalla ühiskondlikku korda kirjeldada – enamasti on see meeste lükata-tõmmata, aga samas võim ise teostubki läbi naiste. Tuleb muidugi meeles pidada, et kõik need kirjeldatud võimusuhted avalduvad selle raamatu maailmas läbi Kuuevalla eliidi, kogumiku ainus lihtrahvast pärit olulisem kõrvaltegelane on see uus-Joonet.

Autor heidab omamoodi kinda tavafantasyle, pakkudes nimiloos konfliktile lahenduse nii testosterooni kui ka testosterooni ja östrogeeni võtmes. Kui T-lahendus on igati harjumuspärane, siis TÖ-lahendus jääb minu jaoks utoopiliseks, muinasjutuliseks. Aga milles see T ja TÖ seisneb, ei saa siin kahjuks lahti kirjutada, see oleks finaali liigne avamine. Veidike segaseks jäi minu jaoks esimese ja kolmanda teksti seostamine – miks õieti Anno peret ähvardati? Kuninga liitmisintriigide tõttu? Või see Anno kunagine südamerõõm oligi siis …

Huvitaval kombel ei jäänud jutukogust meelde religiooniteemasid. Võin muidugi vabalt eksida, aga ei meenu ühegi preestriseisusest tegelase mainimine, või kõigevägevama tõsimeelne kummardamine. Ehk ka oli midagi, aga et see oluline polnud, jäi lugemistuhinas märkamatuks. Igal juhul, harjumatu lähenemine – samas, miks on minus see veendumus, et miski tuntavam religiooniteema oleks just harjumuspärasem? Ikkagi fantasy, või mis.

Meres on kiirelt avaldanud kolm proosaraamatut, mis üsna edukalt täidavad SFF põhiskaala – „Lihtsad valikud“ (SF), „Kuningate tagasitulek“ (SFF) ja nüüdne jutukogu (F). (Ja tänu jumalale, ükski raamat pole üleskasvamisromaan!) Minu jaoks vast teravamat arutlusmaterjali pakub enim vast käesolev raamat – vähemalt mina tunnen küll selle puhul mitmesugust kimbatust ja intriigi. Meres tundubki olevat eelkõige tegelaskeskne autor („mis paneb inimesed niimoodi käituma?“), samuti on oluline (eripärane) ühiskondlik kord („kuidas on võimalik tegelastel vastavates oludes opereerida; mida selline mudel ütleb meie kaasaja kohta?“). Mitte et tegevustik nõrgimaks küljeks on, lihtsalt need kaks aspekti tunduvad minu jaoks alati huvitavamad (ja kuhu on kadunud religioon, eksole?). Sest noh, lihtsad valikud ja „lihtsad“ valikud.

 „Anno naeris.
Ta ei olnud naerdes ilus, aga ta ei hoolinud, ei mõelnudki sellele enam. Alasti, Leitariga ihu ihu vastas oma voodi hallikasvalgetel linadel oli ta piisavalt ilus. Ta oli kuninga tütar. Tema puhul ei olnud ilu kõige tähtsam.
Ta oli Lõunavalla Anno, lastekandja, mõistus ja mõistuslikkus uurivates silmades, visadus vastu pidada, oskus oma tahet painutada, kõik sügaval luudes ja linas.
Ja peale selle kõige oli ta ka elus naine.“ („kuigi sa proovid olla hea“, lk 113)

kirjanduslik päevaraamat

ulmekirjanduse baas

sirp
reaktor

Sarah Monette - Why Do You Linger? (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)

Kurblik lugu mehest, kelle abikaasa on surnud, aga ta ilmub ikka ja jälle vaimuna nende majja. Nad olid 16 aastat abielus ning viimasel ajal mitte just õnnelikult, kuivõrd mehele tekkis kõrvalsuhe, millest teadlikuks saanud naine polnud ülemaara rahul.

Ühesõnaga, abikaasa vaim on pidevalt mehel seljas ja see tekitab elajal väheke kõhedaid hetki; rääkimata sellest, et see situatsioon on enam kui tüütu. Mees tühjendab kodu naise asjadest, aga ei, ikka ilmub see ilmutis tagasi ja vaatab teda nii süüdistavalt. Mehel on vaja teada, miks kadunud abikaasa teda niimoodi piinab ja viimaks õnnestub tal vaimuga mõtteid vahetada.

Lugu on pigem selline lüüriline impressioon, mille eesmärgiks on eelkõige emotsioone pakkuda, mitte et anda mõtte- või arutlusainet. Õnneks on see tekst parajalt lühike, mistõttu tegemist igati harju keskmise lugemiskogemusega.

Sam Beckbessinger, Lauren Beukes, Dale Halvorsen – This Book Will Find You (The Outcast Hours, 2019)

Kirglik hullumeelsus, kus naine püüab ellu äratada oma armsamat, kes vedeleb vannitoas oma vereloigus. Selleks on naise kätte sattunud veider käsikiri, kus õpetatakse kuue etapi läbimisega oma armsama ellu äratamist. Ent kui see tseremoonia peaks ebaõnnestuma, on deemonitel lõbu laialt.

See surnust äratamine … selle tegevuseni jõudmine on võtnud aega, mida leinav armastaja on veetnud üksinduses erinevate vägijookide ja retseptiravimite seltsis. Mistõttu on armunute pesa muutunud õige jubedaks urkaks: siiski on siin võimalik tseremooniat teostada.

Kui mingil moel võib loo senine kirjeldus tunduda vähe hullumeelse armastusloona, siis tegelikult on ikka puhas räme horror. Juura õppejõust naine meenutab seda kirge oma üliõpilasega ja kuidas nad … kuidas nad niisuguse olukorrani üldse jõudsid. Päris painajalik värk.

Paula Nerve – Nii palju lugusid (Vikerkaar 3, 2019)

Huvitav psühholoogiline novell, millel puuduvad vastused. Kuid see teksti mõneti neurootiline ja veider rahutus, see on peamine, see jääb. Anna ja Artur, mis nendega õieti oli. Või mis õieti fiktsioon on, eks. Nii palju lugusid, või kuidas? Ja miks minajutustaja seal on, millest selline häiritus? Et … Anna? Või Artur?

Nagu öeldud, vaikne ja tasane lühilugu, aga rahutukstegev, vaat et argieluhorror. Ja muidugi, täiesti tundmatu autor (või lihtsalt varjunime taha peitunud?). Lugemiselamuseks hea häiriv kompott.

Alan Garner - The Owl Service (1967)

Harry Potteri saaga peal üles kasvanud põlvkonnad võivad seda raamatut (mis, märkigem etteruttavalt, on kirjutatud noorsoole) lugema asudes juba esimestel lehekülgedel tunda segadust ja pettumust, kuna selle pealkiri ei tähenda sugugi mitte öökullide postiteenistust, vaid öökulliserviisi. Sellise serviisi leiavad üksikus Walesi orukeses asuva vana maamaja pööningult majakeses suvitav Alison ja majahoidja poeg Gwyn. Alison avastab, et taldrikute lillmustrist moodustuvad mustri osi mosaiigina teistpidi kokku pannes öökullid, mis aga taldrikult paberile kopeerituna salapärasel kombel kaduma lähevad. Samal ajal hakkavad orukeses aset leidma teisedki kummalised ja müstilised sündmused; eelkõige tajuvad seda muutust noored peategelased Alison, Gwyn ja Roger, kes, nagu sündmuste arenedes järjest selgemaks saab, on kogmata kombel valla päästnud taldrikutesse kammitsetud müstilise jõu, mis sunnib orus neid uuesti läbi mängima Blodeuweddi legendi: mütoloogiline kangelane Lleu laseb endale teha lilledest naise, kuna needuse tõttu ei saa ta inimesega abielluda. Tema abikaasa Blodeuwedd aga armub teise kangelasse Gronwi ning koos otsustavad nad Lleu tappa. See neil ei õnnestu; Lleu tapab ise odaga Gronwi ja Blodeuwedd muudetakse karistuseks öökulliks. Sedasama mudelit või mustrit on põlvkondade kaupa tahes-tahtmata korranud üha uued ja uued armastajad; seepärast võib arvata, et ka Gwyni, Alisoni ja Rogeri lugu ei saa hästi lõppeda. Selles on vähemasti täiesti veendunud orukese asukad, kes võtavad nende saatust juba ette kui paratamatust või loodusjõudu, sest müüt on ühelt poolt justkui end visalt asfaldist läbi pressiv puuvõrse, mis lõpuks kunagi ikkagi jälle päevavalguse kätte pääseb, vallapääsenuna aga kui marutuul, mis kõiki, kes ta teele ette jäävad, mängukannina ringi pillutab.

Võiks nüüd arvata, et sellist raamatut on väga nüri ja igav lugeda, kuna selle maailm on piiratud ja süžeepöörded juba ette teada (kuigi peategelased ise seda ehk ei aima), eriti kuna romaan järgib sellist noorte- või seikluskirjandusele omast "aardejahi" vormi, kus vihjete mosaiik tavaliselt tükk-tükilt kokku koguneb ning ainuke probleem on ära seletada, miks just lapsed seda kokku peavad panema. Aga. Juri Lotmanil on artikkel "Kanooniline kunst kui infoparadoks", kus ta kõneleb sellest, kuidas kanooniline tekst võib teatud juhtudel toimida tugeva informatsiooni katalüsaatorina, mis kujundab ümber konteksti, millesse ta lülitatakse. Nii juhtub tegelikult ka Garneri raamatus. Müüt seob endaga ka kõik muu, mis ei seostu pealtnäha otseselt keskse kolmiku ja nende läbi mängitava tragöödiaga - nende päritolu ja tausta, varalised ja sotsiaalsed suhted. Kõik see - näiteks asjaolu, et Gwyn on töölisklassi päritolu walesi poiss, sellal kui Alison ja Roger on pigem kõrgemasse klassi kuuluvad inglased - tõuseb müüdi valguses hoopis teravamalt esile. Garneri romaan meenutab seega oluliselt rohkem nt Joyce'i "Ulyssest" kui, maidea, Narnia lugusid, sest süžee, müüt, on pigem vaid karkass, mis maailma üleval hoiab, üle loed sa seda raamatut aga ikka tema rikkaliku maailma pärast, milles iga kord lugedes uusi urkaid avastad.

PS. Eespool öeldu taustal saab öökulliserviisi lugu lugedes ka väga selgesti aru, miks Michael Moorcock oma "Eepilises Puhhis" tõstab Garneri puhul esile tolle austavat suhtumist oma noorde lugejasse (aga ka noortesse tegelaskujudesse). Garner on küll lugeja suhtes nõudlik - ei nämmuta talle kõike ette, peaasjalikult näitab, mitte ei kirjelda, mistõttu raamatuga peab olema kannatlik ja seda mitu korda lugema - kuid see tuleneb asjaolust, et ta kohtleb last või noort endaga emotsionaalses mõttes võrdsena. Ta teab, et lastel on tunded ja hoiakud ka siis, kui neid täiskasvanute meelest olema veel ei peaks, ehk isegi eriti just siis, sest isegi kui lapsevanem (või autor) lapsele ei ütle, et "me oleme nendest paremad", siis mingil moel väljendub see käitumises ikka ning tungib ühel hetkel ka lapse enda käitumisse ja hoiakutesse. Aga see on juba natuke kõrvaline teema, kuigi mitte läbinisti, kuna mul praegu Garnerit lugedes just see tasand eriti silma ette jäi.

Kazuo Ishiguro “Maetud hiiglane”, Varrak (2017), tlk Krista Kaer.

Ei olnud sellisel moel kurb, nagu kartsin. Kindlasti magusnukker ja melanhoolne, täis unustuse ja vägivalla udus lahku triivinud tegelasi maailmas, mis on rajatud lugematule arvule valendavatele luudele. Aga samas, nii ju täpselt ongi. See, kas mälu on sõber või vaenlane sõltub sellest, mida mälestustega peale hakata ja kuidas neid kasutada.

Mulle väga meeldib kui mitmekihilisi ja keerukaid tervikuid Ishiguro põimida oskab. Ühest küljest võib teda täiesti õigustatult süüdistada aeglases ja uina-muinerdavas kulus, eriti vist dialoogides, kus tegelased räägivad pikalt ja täislausetega ja ühe uuesti samu asju üle korrates ning korduvalt üle kinnitades, kuid tegelased tihtipeale mitte lihtsalt ei räägi, vaid maalivad igaüks omaenese reaalsust, üritavad vahel veenda samahästi nii ennast kui ka vestluskaaslast.

Maetud hiiglane on samuti selline hoolikalt kokku pandud tervik – ühekorraga kollektiivne mälu ja individuaalne mälu; abielupaari ja vanemate-laste vaheline armastus; lõppkokkuvõttelise üksilduse paratamatus; hea-halva kunstlikkus ja teadliku valiku vajalikkus lugudes, mida enesele koostame – nii indiviidi kui näiteks rahvusena... ja lisaks oskus põimida üldisemasse tasandisse väikeseid illustreerivaid lugusid, väikesi seiku, mis on kergesti igapäevaeluliselt samastatavad ja mis vähemalt minu jaoks on alati justkui väikesed sillad, mis aitavad romaani fantastilist ehk väljamõeldud ja konstrueeritud maailma siduda igapäevase lihtsa inimeseks olemise kogemusega.

Näiteks see Koduste remonttööde käsiraamat, mille The Unconsoled'i peategelane täiesti juhuslikult kingib poisile nimega Boris. Nii mälu puudumine kui ka muud teadvustamata-kontrollimata faktorid, mis ometi nii inimlikult äratuntavad on, põhjustavad osalt justkui isarolli paigutuva peategelase ükskõiksust poisis suhtes, mis omakorda väljendub viimase ääretus huvis juhuslikel asjaoludel kingitud raamatu vastu ning lõputus kordamises enesele umbes nõnda: “See on suurepärane raamat. Siin õpetatakse plaatimist ja kõike. Selle abil saan ma ise nii palju tehtud.” Alltekstiks siis keskendumine ühise kodu leidmisele ja loomisele, kui asjale, mis lahendaks kõik probleemid ning usk, et ühe väikese poisi võimuses on asuda seda hüpoteetilist kodu remontima ning sellega täiskasvanute suhteid parandada, samas kui täiskasvanu maailmas on see konkreetne küsimus vaid üks ähmane ja hägune nurgake.

Maetud hiiglases kerkib üles jälle kodust lahkunud poja ja vanemate teema, side, mis on katkenud ja nüüd triivivad kõik vanemad ja pojad maad katvas udus igavesti lahus. Ning ka näiteks Edwinit liikuma panevaks jõuks on soov oma röövitud ema päästa.

Samuti oli huvitav üldinimliku hetke äratundmine paadimehe ja vana naise loos. See õnnetu jänes, ühest küljest siiras lahkus, teisest küljest solvang, psühholoogiline mehhanism, mis sellises olukorras paratamatult tõlgendaks sellisel hetkel ja selliselt isikult saadud jänese vastuvõtmise justkui vahetuskaubana oma abikaasa eest, kingitus, mida ongi ju võimatu vastu võtta.

Võib arvata, et siin raamatus ei ole ükski element päris lihtsalt niisama ja kuna ma pole Arthuri legendidega nii põhjalikult tuttav, siis on päris mitmeid kohti, millest ma ei ole kindel, et kas need peaksid kuidagi sümboolsed olema või, mis nendega täpselt, aga lugemiselamuse saamiseks pole see muidugi tingimata oluline. Tavaliselt ma ülemäära sümbolismi ja allegooriad jms ei armasta, ent Ishiguro puhul, tundub mulle, on alati selline eluline ja nüansirikas aspekt, äratundmishetki sellest, kuidas inimesed pisikestes igapäevahetkedes tõepoolest käituvadki ja sellised tähelepanekud seovad kogu terviku hoolimata või tegelikult, just tänu unenäolisusele, faktide ja tausta jupphaaval avanemisele, seda ehedamalt emotsionaalsete tõdede ja inimeseks olemise küsimustega. Fookuses ei ole mitte tegelane, kui üks konkreetne näidisinimene vaid viisid kuidas me üksteisega interakteerume, üksteist haavame ja toetame, kuidas tekivad olukorrad ja mis tunne on neid läbi elada erinevates rollides, kuidas toimub distantseerumine ja lähenemine jne.

Ja ma mõtlen, et paadimees ise ei ole ju ikkagi ka süsteemiväline, kui ta vabadel päevadel külastab Rooma villa varemeid ja kui tal (või ta kolleegil) vanemad katku ajal surma said?

(Ning kujundus on sel raamatul tõesti ilus, need läbikumavad, puusüümustriga lehed kaane sisekülgedel ja tammepuumotiiv ja ... )