Kivivalgel - Kaadervärgid (Looming 4, 2026)

 

Tekste võiks nimetada argielu anarhiaks - püüd vabaneda kivistunud reeglitest, olla elus ja loominguline. Või mingil moel on see kõik tõesti kui eneseabi … kaadervärk, ja tulemused võivad olla vägagi erinevad. Aga noh, nii see eluke veereb.

Jutud loetavad Loomingu kodulehelt.

“Kaadervärk peab olema heterogeenne. Ta peab koosnema eri tüüpi disparaatsetest, ühismõõdututest osadest nagu klotsid ja värvilised kivid. Ja plastiliin ja ajakirjast väljalõigatud pildid ja kirjad ja mündid ja teekann. Naelu täis löödud puuklots, poolenisti vett täis purk, milles on kahvlid, tikandiga taskurätt. Märgid, sõnad, pildid ja materjal. See on kaadervärk. Vohang. Reaalsusemasin. Erik Alalooga – üks eesti põhilisi kaadervärkide meistreid Vaike Lubi kõrval – on neid asjandusi nimetanud ka vabastatud masinateks.” (“kaadervärgid. kummardus vaike lubile 2”, lk 454)

 

“Et kui minus juba aastakümneid kinnismõttena kangastub kujutlus kellestki, kes kirjutab igale poole – seintele, mööblile, põrandale, lakke, paberitele, raamatutele ja raamatutesse, lauanõudele jne –, siis ei ole tingimata tegu kujutlusega ümbritsevast olevikulisest materiaalsest maailmast eraldumisest ja abstraktsetesse kujutlustesse lämbumisest, vaid väga spontaanse, vahetu praktikaga, mille käigus antakse materiaalsele maailmale lakkamatult lisamõõtmeid. Maailmale lisatakse uusi maailmu. Võideldakse üheplaanilise, lämmatava, tähendusetu perse vastu.” (“keegi, kes kirjutab igale poole”, lk 457)

 

“Ühesõnaga, hävitustöö tulemusena sünnivad ja taastulevad mu ümber hävitustööd, sünnid, taastulekud, nende kõiksuguste väes- ja käesolude praktikad ja teooriad. Nõnda nagu tuli mõistab oma leeki või tuulispask oma keerlevat kuju stabiilsena hoida, on need hävitused ja taastulekud moodustanud enda ümber või endast teatava struktuuri või identiteedi, ad hoc reaalsuse, et mitte järgmisel hetkel pauguga ümbritsevas aines laiali pihustuda, ent toiminud siiski edasi hävitustööna ja sodise sünnina.” (“marie kondo from hell”, lk 458)

Kivivalgel: 2013-2024

 

Ma lugesin seda raamatut vähemalt poolel määral eriti vastuvõtlikus seisundis. Haiglas, palavikuga, vahepeal tugevates valudes, kogu aeg eksistentsiaalse ängi piiri peal. Mitte üle, mul on väga head meeleoluravimid, aga piiri peal. Ehk küsimused nagu "miks on nii, nagu on, kui ometi pole see ju tegelikult mõnus ega inimsõbralik" on mul peas olnud kaua. Kui on halb aeg, siis meeleheitlikult ja raevukalt, kui on hea aeg, üritan neid unustada, sest igapäevareaalsuses elamise teevad nad raskemaks.
Parasjagu olid nad üleval, ent ei lämmatanud.

Seletamaks silti "blogikirjandus" - minu teada pole ükski neist tekstidest üheski blogis ilmunud. Aga võinuks. Just sellist blogi loeksin ma erilise innuga. Vaat nüüd sul käes on õige soon, vaat see on alles õige toon - kuigi tegelikult on ideaalseid blogisid olemas küll. Lihtsalt teistmoodi ideaalseid. 

Blogidega seob neid tekste, et nad on ajahetke-mõtted. Just tol ajahetkel pähe tulnud. Pole kohustust mõtet valmis veeretada, vaid lihtsalt käes hoida ja mudida. Pole kuigipalju tähtis vastust valmis pongestada, küsimus ise on olulisem.

Vahepeal kukub sisse kilde lastest, tuttavatest, tuttavatest lastest ja nii edasi. On nad vähem või rohkem päris, pole ju oluline. Nagu heas blogis ikka - kogetu äratas mõtteid, vaja need kirja panna mingil hästiloetaval kujul..

Teatud vastused muidugi vormuvad. Aeg möödub, mõtted kristalliseeruvad. S.t. mitte ei tardu, vaid neisse tekib mingi uus selgus, puhtus ja kui kristalle tuleb juurde, ei muutu mitte esialgne struktuur, vaid talle kasvab uus haru külge.

Viis, kuidas autor vaatleb, ei ole igapäevameediast tuttav. Tema aksioomid pole laiatarbepsühholoogia aksioomid - ja ometi. See, kuidas ta kasutab sõnu "reaalsus", "monoliit", "konsistentusväli," kuidas näeb surma musta joont korraga kõike sügavamaks ja samas lihtsamaks tegemas, näeb, kuidas Tartu toimib ja näeb lapsepõlvereaalsust, on kuidagi ürgsel tasandil mulle tuttav. 

Jah, muidugi. See on see. Need on need. Ma tean, millest ta räägib.

Miks maailm ei räägi mulle kogu aeg neist asjadest? Need on ju tähtsad?

Lihtne ja ilmne vastus leheküljel 83: "Süsteem ei ole huvitatud sellest, et subjektide reaalsus oleks keeruline ja huvitav."

Selle raamatu puhul ei häiri mind isegi, kui isane ta on. Nimepidi on mainitud vist kolme naist üldse - teiste hulgas ehk ühena kolmest, MIND. 

Ääretult meelitav. Ma pole autoriga iial kokku puutunud. Tema ei tunne mind, mina ei tunne teda. Ja ikkagi olid lk 56 täitsa mitu lauset mu intekast Maalehele 2023 lõpul. 

Ausad laused. 

Peatüki lõpus on küsimus: "... kas need inimesed, kellel on ikka tõsine depressioon, millest mina vist midagi ei tea või mille olen täielikult unustanud - kas nemad ei taju oma reaalsusekasti seinte taga halli monoliiti?"

Vastan: ega ei taju. 

Üks kõige masendavamaid asju seal kastis ongi tunne, et laias laastus on kõik teada, midagi uut ei ole olemas ega tulemas, kogu aeg sama jama. Mis seal vahet, Paapua või Keila, inimesed on inimesed igal pool. Mõned uued taimed, teistmoodi merekohin - ja ikkagi avastad end naeratamas ja meeldida püüdmas, kuigi ei oska, ja millise aususe ja tõsisusega ka püüad läbi murda tõelise inimeseni, ikka ütleb ta sulle midagi stiilis: "See on põhjendamatu omistamine," või "Merd tunned ainult sinna uppudes," ja miks ma üldse.

Teine faktor, mis pimestab, on valu. Depressioonikast mahutab mind küll vabalt, aga mitte sirgena, rääkimata võimalusest käsi kuskile poole laiutada, midagi venitada, saada lahtist tunnet. Ja kui valu (nt liikumatusevalu) on piisavalt kaua kestnud ja kõikehõlmav, hajub (vähemalt mul) ära enamik tajusid väljaspoole. Jääbki ainult: "Mul on nii halb, miks mul peab nii halb olema, kas kuidagi saaks olemast lakata, et see halb ära lõppeks ometi?!"

Iseasi, et ma pole enam kindel, kas mul ongi päris depressioon olnud. Vbla on mul natuke teine meeleolutõbi.

Et psühhiaater diagnoosis?

Kuulge, kõik ju teavad: arstid ei tea midagi. Vähemalt vaimse tervise omad küll.

Aa, siis kirjutab autor muude asjade seas veidi ka kirjutamisest. 

Mulle nii meeldib, kui kirjutamisest kirjutatakse. Aga eriti meeldib, kui pannakse kirjutamine elamisega ühte patta.

Mhmh, minu jaoks on ka nii. Ei ole ala nimega "kirjandus", veel vähem selle žanriteks jagamist. On "see on elu, kellegi reaalsus.".

P.S Selle lugemismulje kirjutamine võttis mul maha neli päeva kestnud migreeni. 

Millegi, ükskõik kui suvalise, loomine on eluvajalik.

Mudlum

Loteriis varem

Sulepuru kirjutab kahest raamatust koos

Kivivalgel. 2013-2024

 

Mingil moel võiks seda teksti võtta kui eneseabi raamatut või kootsingu juhatust - kuidas elada paremini, kuidas enda peas huvitavamalt elada; miks ei sobi kokku depressioon ja alkohol, kuidas (reaalselt) lapsevanemaks olemine on … mentaalselt tervistav. Eks mingil moel tekib paralleel Heinsaare “Ööpäevikuga”, lihtsalt koostamispõhimõtted on täiesti erinevad: kui Heinsaare tekst peaks olema kronoloogiline, siis siin on dateeritud tekstid jagatud eri valdkondadesse, temaatilised osad näiteks kirjutamisest või depressiooni eri vormidest või muusikast või lastega kasvamisest. Nagu autor mitmel puhul rõhutab, seda kõike ei saa võtta autobiograafiliselt, see on tunnetuslikult loodud tekstina - mis aga autori järgi pole fiktsioon selle traditsioonilises mõttes.

Mis see siis õieti on? Püüe (autori) reaalsust kaardistada? Nägemuste odüsseia? Siin ei ole kuigivõrd esil küsimus “kes ma olen”, vaid pigem “kus ma õieti paiknen; mis on see, millest ma end leian”. On reaalsus ja on Reaalsus - aga kelle jaoks? Autor ei suru lugejale peale, ta räägib vaid enda kogemusest, see pole kuidagi universiaalselt esitatud või tähelepanekutena igaks elujuhtumiks. Lihtsalt, kuidas hakkama saada. Üks võimalus.

Niiet ehk ikka õieti pole eneseabiraamat. Mu enda lugemiskogemus oli küll selline, et justkui oleks korraga sukeldunud teise inimese pähe, kogemusse. Et olen autoriga üheealine, siis muidugi tekkisid nii mitmedki võrdlusmomendid enda kogemustega mitmeski sarnasest eluetapist (ahjaa, raamatu saingi autori enda kaudu).

“Ma kirjeldan “elu ennast”, kirjutan “nii, nagu on”. Aga ma sooritan eluga teatavaid operatsioone. Abstraheerin. Eritlen kihid, maailmad, reaalsused. Jagan neid, kõrvutan, sulatan teistsugusel viisil kokku, nihestan. Struktureerin ümber. Mind just huvitavad formalistlikul moel need operatsioonid ja struktuurid, mitte niivõrd nende sisu, “elu ise”. Ja selleks, et need operatsioonid huvitavalt välja kukuksid, ja, mis samuti tähtis, oleksid selgepiirilised - selleks ma muudan vajadusel kirjeldatavaid asju, olendeid, nähtusi ja sündmusi. Ma võtan materiaalsest tegelikkusest olukorra, miljöö, inimese vms, seejärel teen sellest tõmmise, simulaakrumi ning siis asun sellega nimetatud operatsioone sooritama. See, mida ma kirjutan, ei ole tõde. /-/ See on nihestatud elu. Aga see ei ole fiktsioon.” (“tükk elatud ja nihestatud elu”, lk 8)

 

“Miks  ma kirjutan? Sest et ilma on õudne olla. Aeglane enesetapp. Ilma on vaid tegelikkuse nüri, abrasiivne tasapind. Hasso Krulli sõnadega: “Suur vormitu perse, mis ei  ütle mitte midagi, vaid lihtsalt istub meile peale.” Selle vastu tuleb ometi  midagi ette võtta.” (“tartu - nullilähedane linnake lõpmatuse kohal”, lk 115)

 

“Kunagi ei tohi kirjutada või joonistada “seda, mis oli”, “nii nagu oli”, “mida ma vaimusilmas näen” vms. Tuleb lihtsalt kirjutada või joonistada. Teritada nuge. Parandada taburetti. Teha midagi. Uus reaalsus, uus elu tulevad ise järele.” (“lihtsalt üks roheline tont”, lk 206)

 

“Võiks kõnelda anti-teeskleja sündroomist. Anti-impostor syndrome. See pole mitte see, kui oled nartsissist ja sõge võimusnik, kes arvab, et teeb kõike õigesti ja ei eksi kunagi, vaid see, kui kahtlustad, et ei tee asju piisavalt valesti, ei ole piisavalt isehakanu, ei koba piisavalt pimeduses. Et tead liiga palju selle kohta, mida sa teed. Et peaksid hakkama seda ära unustama. Selle poole püüdlen.” (“anti-impostor syndrome”, lk 208)

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2023

 Möödunud Alveri-aasta 7 samuraid on valitud.

Nad on need raamatud.

Kristi Everst, luulekogu „Koerad haukusid mu minekut“ 

Elisabeth Heinsalu, luulekogu „Kui ma olin udu“

Mart Kuhi, romaan „Vihmakass“

Sven Mikser, romaan „Vareda“

Mirjam Parve, luulekogu „Varjukeha“

Maryliis Teinfeldt-Grins, luulekogu „Kivi alla kükakille“

Sven Vabar, jutukogu „Ribadeks tõmmatud linn“

Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast (2013)

Ilmunud järjekordne väljaanne sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”. Kogumiku löövaimaks artikliks on Ainson-Uriarte “Igapäev kui fantastiline”, mis siis näitab seda, kui mitmekesised tungid argihalluses peituvad. Argipäev, mis koosneb avalikust Sümboolsest ja varjatud Reaalsest. Igal juhul tegemist teemaga, mis võib päid painata või üllatada, meeldivalt või mitte (kuid sellest on juttu alltoodud tsitaadis), ning kuidas see võib kunstiteostes avalduda. Kahju, et artiklile pole lisatud illustratsioone nagu Vindi artikli puhul.

“Argiaskeldused on läbinisti sümboolsed, nad esitavad, presenteerivad konstrueeritud mudeleid; see on kui hoolikalt kokku seatud tsirkus, läbimõeldud ja korrapärane etendus ning sellevõrra topeltusutav. Igapäeva a-poole fantastilisus seisneb selle maksimeeritud “normaalsuses” ja samasuses.
Igapäeva b-pool on seevastu platvorm, kus obsessioonid, perversioonid, nihked ja liha võtavad eri kuju ning vormivad karakterit. See, kuidas ja mis eri hetkedel ja tsoonides välja imbub ja väljendub, on sõna otseses mõttes fantastiline. Selles on “ebatõelisust” (võrreldes “tõelisusega”, millega harjunud oleme); kummastust, kummalisust ja kõhedust.
Kui mõelda lacanlikes terminites, siis võiks öelda, et igapäeva a-pool on kui Sümboolne vald ning b-pool seevastu Reaalne. Reaalne on kõik see, mis on teiselpool Sümboolset, sisaldades tunge, traumasid ja liha – ühesõnaga kõike seda, mis on kirjeldusülene (integreerimatu ning ka teiselpool Keelt).
Siit ka seletus, milleks on meile igapäeva a-poolt vaja, milleks me sellest nii kinni hoiame ja seda taasprodutseerime – sest me oleme ihamasinad ning need argikihid ja -askeldused on üles ehitatud ja üksteise peale kuhjatud selleks, et püüda nende kaudu hoida end (mõnikord lausa meeleheitlikult) “normaalsuse” ja “tsiviliseerituse” piires. Argiaskelduste ja nende nii sümboolse rolli ja korduse kaudu tegelikult püütakse piiri Reaalsega kindlustada, või isegi selle kohalolu unustada, kustutada. Seega on Sümboolse olemasolu vajalik eelkõige selleks, et Reaalne meid lihtsalt nahka ei pistaks.” (lk 140)

Kogumiku lõbusamat või lausa meelelahutuslikumat poolt esindavad Kraavi “Bizarro. Sissejuhatus veidra poeetikasse” ja Laaniste “Tehiskaaslased ja nende fiktiivsed elud” artiklid. Kraavi tutvustab niisiis Bizarro “liikumist”, mil eesmärgiks luua vabameelset veidruste kirjandust, olla žanrikirjanduse underground. Ja toodud tutvustus tekitab endaski huvi selle nähtusega tutvumiseks. Kui Kraavi toob eesti kultuuri puhul veidruse võimaliku näitena ühe Kivisildniku teksti, siis tegelikult tuleks pilk suunata ameerika nähtuse eeskujul kuhugi eesti trükiste põhjakihti (see ei ole halvustav väljend!), kus on kõiksugu veidrusi olemas – tõsi küll, kas ka täiesti vabameelsed või šokiiharad, seda vist veel mitte. Laaniste artikkel aga käsitleb seda, et kas on mõtet luua võimalikult inimsarnast robotit – vastus on negatiivne. See oleks liialt kallis (pole veel selgegi, kuidas normaalselt liikuvat tehisinimest saavutada), tarbetu (töötamiseks on parem midagi muud kui inimkuju) ja pealegi õõvastav (nn uncanny valley). Ent säändsete robotite eelkäijaks on nüüdisajal nukk-kaaslased, Laaniste siis tutvustabki sellega seostuvat mõneti problemaatilist fetišimaailma.

“Šklovski loogikast lähtudes võiks seega öelda, et bizarro on (üle)järgmise või kõrgema astme “kummastus”, mille tekitavad mitte niivõrd kirjandusele üldiselt, vaid konkreetsele žanrile iseloomulikud tunnused. Sellele tasandile tõstavad bizarro kõikvõimalikud loo juurde kuuluvad komponendid: fantastilised aegruumid, kausaalsuse puudumine ja absurd sündmustikus, imelikud-irratsionaalsed tegelased ja veidrad teemad, poliitiline ebakorrektsus jne. Veidruskirjanduse sündmustikku iseloomustavad märksõnad nagu imelik, ebatavaline, friiklik, vildakas, haige, julm, nilbe, lõbus, jabur, alatu, camp jms.” (lk 118-119)

Nendele vabameelsetele artiklitele vastukaaluks on kogumikus Masingu ettekanne “Rohelise udu vang”, mis on selline vanamoeliselt mõtlev ja sarjav, mingil moel paistis Masing uskuvat, et helge tulevik on vaid siis, kui inimesed muutuvad sisemiselt. Eks omamoodi värskendav on jälgida autori viitematerjali, mis on kogumiku taustal päris... fantastiline.

“Minu meelest on SF praegu hoolimata rämpsust muilt pindadelt ainus liik proosat, mille kohta võib öelda, et tema autorid vähemalt osalt mõtlevad. Ainult see liik kirjandust kuidagi rahuldab inimese vajadust teada, mida võiks teha olemasolevate ja kujuteldavate tehniliste vahenditega. Rahuldab ka vajadust mõista, kelleks võiks saada inimene ise. Seda ei tee aga hoopiski mitte eksistentsialistlik-darwinistlik timukakirjandus, ega tee ka tegeliku kolhoosi-tehase elu olukirjeldajad autorid või perekonnaromaanide kokkuvorpijad. Järgmiste aastakymnete kirjanduses on tõenäoliselt pääosa just teaduslikul fantastikal.” (lk 40-41)

Orgilt on kaks artiklit eesti ulmekirjanduse oludest: “Pilk eesti ulmekriitika tulemisse ja olemisse” (niisiis üpris viitetihe ülevaade omamaisest ulmekriitikast) ja “Aurupunk ja tujuulme. Kuidas lugeda Indrek Hargla “Frenchi ja Koulu” lugusid”, kus ta püüab kodustada kaht omakeelset mõistet: tujuulme ehk comic fantasy (lk 112) ja pudrumentaliteet ehk pulpmentaliteet (lk 114). Ühtlasi on natuke segasevõitu mõte, et aurupunk on kui eesti kultuuri ja ajalugu iseloomustav hiljaksjäämist ja katkestust hästi iseloomustav paradoks (lk 112). Et siis, pange aurupunki. Aga F&Kle lähenemine on korralik.

Kogumikus on veel mitmeid ja mitmeid artikleid. Aga neist ei hakka rääkima.

“Kui ma mõtlen fantastilisest, siis mõtlen ma igapäevast. Igapäevast, mis koosneb maad võtvatest, laiali laotuvatest vaikustest, mis omakorda annavad ruumi üleskerkivatele fantaasiatele. Mind huvitab see kardinatetagune igapäev, kus igaüks meist on kooldus väljapressivate afektide kohal ning samal ajal läbitud pidevast kõhklusest toimuva illusoorsuse või tõsiseltvõetavuse suhtes.” (lk 139)

Mitte-Tartu (2012)

Sven Vabar on niisiis moodustanud raamatu sellisest Tartust, mis senini suurt kanoniseerimata.

Esseelikemal tekstidel üldiselt kaks suundumust – sünnipärased tartlased räägivad oma lapsepõlvest, migrantidest elanikud aga Tartu avastamisest, kogemisest.

Kui kaks neiut välja arvata, siis tegemist keskealiste meeste kogumikuga.

Humanitaaridel on vahel komme luua hingelist hingetut teksti, joobuda oma tekstijooksust.

Kui tuntud autorid esinevad tavapäraselt heal tasemel, siis seevõrra kerkib esile kolm üllatavamat autorit oma elusate tekstidega: Friedenthal, Pilter, Luuk; ootamatu värk.

Järgmise aasta Stalkeri nimekirja võiks ehk kuuluda Friedenthali ja Tombergi mingis mõttes ulmelised tekstid.

postimees
sirp
za/um