Clifford D. Simak – Libahundi printsiip (1997)

Simak ei ole just eriline ulmeuuendaja või silmapaistev käsitööline – pealiskaudselt vaadates on selle raamatu puhul pigem tegemist pigem nö klišeeliku kirjutajaga. Aga siis hakkavad lugedes mingid asjad kokku kolksuma ning käivitub autori enda positiivne maailm – kõik inimesed või olendid polegi sitapead, neis on mingit hoolivust või uudishimu teiste vastu, nad on üldjuhul üksteisega võrdsed. Vabadus, võrdsus, vendlus. See on nagu muinasjutt täiskasvanutele, mingil moel lohutus igapäevastele argijamadele (eskapism?). Eks endalgi äratas väheke imestust, et kas tõesti ja miks küll sellise Simaki raamatu lugemiseks valisin... aga kui viimaks muinasjutt lõppes, tuli küll heasoovlik muie suule.

Ja ega siis tekst vaid positiivse programmiga hiilga (niisiis ei tähenda, et tingimata head võidavad ja pahad kaotavad, või ulmesotsrealismi), siin on ka paras annus psühhedeeliat. Peategelane ise on kanister-android, kus on kolm erinevat isiksust. Või siis need majad, kes võimaluse piires inimestega suhtlevad (jah, nad on küll selleks programmeeritud, kuid seejuures toredalt närviajavad). Või siis haldjad, kes pärinevad kuskilt planeedilt ja kes on avastanud, et Maal on neil lahe elada (ok, ehk mängib siin kaasa hiljuti loetud Pratchetti lood Nac Mac Feegle'test). Iseenesest võiks ükskõik milline psühhedeelsus totralt välja kukkuda, aga autor ei lasku labasustesse (no hea küll, majade puhul on see veidi vaieldav). Nad eksisteerivad ja kõik.

Lugu on iseenesest... üpris eksistentsiaalne oma probleemiasetuses.

ulmekirjanduse baas

Urmas Vadi – Kuidas me kõik reas niimoodi läheme (2014)

Veidralt morbiidsete toonidega kogumik, pea igas loos on tähelepanu all kellegi lahkumine ja mingil moel surelikkusest arutlemine (või ka hullumine), raamatu teises pooles on kolm Allaberti lugu, mis moodustavad üpris omanäolise maailma (Vadi on selle kohta üpris valgustavalt rääkinud ühes intervjuus). Igas loos on peategelaseks kirjanik Vadi ning tegemist sellega, millised asjaolud võivad autori elus ilmneda, suhtluses ametikaaslaste või lugejate või tuttavatega (tuleb välja, et varemgi ses laadis kogu ilmunud, ei mäletanudki). Muidugi ei saa raamatu autorit võrdsustada lugude peategelasega, mõni kõrvaltegelanegi nuriseb, et loos esinev autor võimendab hiljem oma juttudes nendega juhtunut üle (mäng mängus, ühesõnaga - metavärk).

Eks see kultuuritegelastega jantimine on nagu on, selles suhtes on kogumiku halleim tekst “Peied”, mis jääb tõesti... halliks ja mittemidagiütlevaks; vaevalt et Vadi selle just ruumitäiteks kogumikku pani (ehk on tegemist paroodiaga?). See Vadi loome, mida me kõik palavalt armastame, hakkab kõige tugevamalt tööle pikimas loos “Korrektuur”, kus Allaberdi-müüdiga kihutatakse õige kummastavatele radadele (kes ta tegelikult oli ja mida ta nüüd tahab?); siin avaldub Vadi tekstihullus kõige kuraasikamal moel. Lõpuks hakkavad kogumiku tekstid juba omavahel segunema (Võru raamatukogu, läti tõlkija, muidugi Allabert niisamuti).

Aga jah, miks küll tekstides nii palju tähelepanu surmale. Ja kes on Hall Vurru võimalik prototüüp?

“Allabert tahtis mind jälle oma sõrmega torgata, aga ma tõmbusin eemale. Kunagi varem polnud ta niimoodi näpuga vehkinud. Huvitav, millest siis nüüd äkki selline familiaarsus, mis ta mind nügib, olgugi et surnud ja Reformierakonnast, see ei anna talle veel õigust togida.” (“Hamlet ja isa vaim”, lk 208)

Chuck Palahniuk – Kaunis sina (2014)

Kes on suurimad tarbijad? Selgub, et naised. See raamat pakub ühe viisi, kuidas need parimad tarbijad enda tahtmise alla saada. Selleks pakutakse naistele võimaluse kogeda midagi erakordset – orgasmi. Müüki paisatakse intiimsete abivahendite tootesari “Kaunis Sina”, mis vallutab maailma naised pea ühe nädalaga. Tõepoolest, naised kogevad midagi enneolematult võimast, ja seda kasvõi mitu korda päevas. Ent nagu loo kangelannale selgub, on neis intiimtoodetes oma nanotehnoloogilised lisandid, mille tagajärjel on 98% maailma naistest tootesarja looja Maxwelli mõjuvallas. Sel on siis plaan planeedi rahvastikku disainida ja et naised tarbiksid seda, mida Maxwell nanovärke manipuleerides tahab. Ostavad ühe firma kingi, ühe kirjastuse raamatuid, ühe firma patju – kõik need firmad on muidugi selle megamiljärdari valduses.

Tagajärjeks siis see, et mehed jäävad naisteta, sest naistel pole mehi vaja. Nemad vajavad aina uusi ja uusi “Kaunis Sina” tooteid ja patareisid, mis neid seadmeid töös hoiaks. (Raamatu edenedes jääb vähe arusaamatuks, kuidas nüüdsest töötamsest loobunud naised seda osturallit endale lubada võivad.) Võiks öelda, et mehed on enam kui pettunud kogedes naiste sellisest zombistumist. Veel hullem, Maxwell, kes selle naiste alistamise organiseeris, on võimeline soovi korral klientidesse manustatud nanotehnoloogia abil naisi elutuks orgasmitada, mehe-naise vaginaalne vahekord on niisamuti võimatu (need faktid on küll teada vaid peategelastele).

“Naine rögises vastuse. See oli samuti olek, mille Penny ära tundis. Tihti, pärast pikka testimist, olid valjud ekstaasioiged ta kurgu kuivaks ja kasutuks teinud.
Teised nihkusid lähemale, tuikudes, ebakindlalt, sirutades oma peenikesi kaelu, et näha, millega Penny tegeleb. Penny nägi, kuidas nende uudishimulike zombide juuksed juurtest katkesid, kahtlemata alatoitumisest. Nende pealagedel läikisid kiilakad laigud. Talle ei olnud teadmata, et üks varasemgi seksrevolutsioon oli neile sarnased kõndivad luukered kaasa toonud. Mitte väga ammu oleks need komberdavad luidrad heidikud AIDSi ohvrid olnud.” (lk 112-113)

Ühesõnaga, järjekordne visioon inimeste totaalsest manipuleerimisest. Tekst on õige orgasmi- ja rahuldusrohke, eriti seal, kus kangelanna Penny peal katsetatakse tootesarja mõju. Või siis juhtumid Nepaali 200-aastase nõiatariga, kelle rahuldamine võib ehk panna lugejal sisemuse vähe keerama (need... häbemekarvad).

Lugu ise algab kui muinasjutt – keskpärane neiu kohtab ülirikast ja kõmulist poissmeest, mis siis aga peagi keerab musta huumoriga düstoopiaks, kus lugejat piitsutatakse üle ääre astuma. Palahniuk ei loo usutavat maailma, see on grotesk, kus kõiksugu detailid peavad panema lugejat ahhetama (millised orgasmivõimalused! Või kuidas pettunud meeste poolt kokku kogutud dildod peale hiiglaslikku lõkkesse viskamist miinipildujatena tööle hakkavad).

On selline meelelahutuskirjandus, irriteeriv jne.

Tim Stevens – Rotipüüdja (2014)

Ülitempokas action, mis on kokku surutud umbes 72 tunni sisse marsruudil Rijeka > London > Tallinn ning mille tulemusena jäävad õhku laskmata Eesti ja Vene presidendid. Kuidas need küll ellu jäävad, ei hakka paljastama. Salateenistuste valgustkartev värk!

Rotipüüdja on inglise supertüüp Purkiss, kes koristab Briti salateenistuste reetjaid. Ise on ta nelja aasta eest salateenistusest taandunud peale ühe isikliku tragöödia kogemist; kuid ta on palganud üks salapärane mees... Selgub, et see tragöödia põhjustanud mees, kelle tõttu Purkiss niivõrd okkalisele teele asus... on vanglakaristuse asemel Tallinnas nähtud. Miks? Miks siis nii?? Fallon pidi ju Kuningriigi reetmise eest pea eluea vanglas istuma, aga nüüd?

Rotipüüdja tööandja saadab Purkissi kohemaid Tallinna, kus muuhulgas peaks ülejärgmine päev Maarjamäel toimuma Eesti ja Vene presidentide ajalooline lepitustseremoonia. Ja selgub, et Fallon on koostöös kohalike Eesti riigiga rahulolematutega korraldamas tippkohtumise totaalseks nurjamiseks midagi õige tumedat. Mis see täpsemalt olla võiks... hakkab vaikselt ja valusalt selguma lehekülgede jooksul. Olukorra teeb närusemaks see, et üks Tallinnas resideeruv briti salateenistuse tüüp on niisamuti salateenistuse reetnud ja mehkeldab nende militaarsete rahulolematutega. Aga kes see järjekordne reetur on? Ja mida ta õieti ajab?

Igatahes, läheb lahti õige vägivaldne möll, kus Purkiss koos mõne abilisega kustutab nii paarikümne kurikaela elu. Seda nii südalinna hotellis, vanalinnas, Lasnamäe klubis, pankrannikul, maakohtades ja kus kõik veel, kasutuses on tulirelvad, külmrelvad, improviseeritud lahendused kui ka toores musklijõud. 48 tunni sisse mahtuv Tallinna tapatalg on kohe selline, et... kohe on, vahel lased detailsemad kohad diagonaalis üle (mis siiski maksab kätte – sest kohe tekib lugedes küsimus, et kuidas küll meie kangelane ometi ellu jäi). Lõpuks muidugi selgub, et Purkissi minevikuga seostuvad veel mitmed asjaolud, millest mees saab alles juhtumi lõpus teada! Igatahes, arvatavalt on oodata järge selle mehe tegudele mõnes järgmises pingekoldes.

“Purkiss näpistas pöidla ja nimetissõrmega ninajuurt. Liiga palju šokke, liiga palju adrenaliinisööste. Ta oli lugenud, et stressihormoonide sage vallandumine võib pikas plaanis kaasa aidata dementsuse arengule. Ehk oleks see kergendus, mälestuste puudumine?” (lk 108)

Eks autori nägemus Tallinnast ja Eestist on selline nagu on. Nii arvab Purkiss, et nt hotelli adminstraatorid ei pruugi osata inglise keelt. Või et telefoniautomaadid on üldises kasutuses. Või et talve saabudes katkeb Soome lahel laevaühendus Talsingi vahel. Või et Eesti lennuväel on hävitajad, rääkimata sellest, et taasiseseisvumise alguses moodustatud sõjaväel olid kasutuses kopterid ja väeosad nendega tegelemiseks. Või et selline presidentide lepitustseremoonia üldse toimuda võiks. Hea küll, ega tegemist olegi miski turismikampaaniaga, see on vaid põnev sündmuskoht suures malemängus osalejatele.

postimees

Juhan Voolaid – Hokimängija Tartu linnamüüril (2014)

Üheltpoolt reisijuht Tartu ajalukku, teiselt poolt... joomaselt sooritatud enesetõestus. Ehk siis Tartu ajalugu täiskasvanutele? Iseenesest võiks olla selline kerges vormis ajalootutvustus koos peategelase noorpõlvemälestustega Tartu koolilastele hea lugemine, aga see viinajoomine koos mäluauguga... ei kõlba alaealistele isegi hoiatuseks, arvan väsimatu moralistina.

Lugu siis sellest, kuidas keskealine mees on naasnud Tartusse ja otsib oma lapsepõlvelinnaga lepitust. Juhtus tal siin aastaid tagasi paar õnnetut kokkupõrget, mille tagajärjel ei tahtnud ta enam Tartus olla, aga nüüd on ta tagasi ja püüab eneseületuse abil Tartuga rahu leida. Selleks seab ta endale ülesandeks läbida Tartu kesklinnas ring, mille moodustab keskaegse linnamüüri asukoht. See linnamüür on muidugi ammu kadunud ning selle peal nüüd majad ja muud ehitised, ent kaardi abil on võimalik taastada müüri asukoht. Ühesõnaga, kui tollase müüri kohale on nüüd maja ehitatud, siis tuleb sellest kas üle või läbi minna, ja seda ikka otse ja täpselt linnamüüri kohal. Vast hulleimaks takistuseks on Botaanikaaia palmihoone, mis tuleb niisamuti (täpselt!) ületada. Eks selleks teeb kangelane tublisti ettevalmistusi – kas siis paneb enne saatuslikku ööd majade katustele nöörredeleid või tasu eest läbib kortereid (ikka täpselt linnamüüri kohal) või hullemates kohtades liigub köiega majade vahel (või nt üle Raekoja platsi). Ja et asi turvalisem oleks, on tal seljas hokimängija varustus.

Ülesanne on hull. Ja et selleks tegevuseks julgust hoida, on tal lahenduseks enese parajalt purju joomine – nii enne selle öise ekstreemraja kallale asumist kui ka strateegilistes punktides viina juues (et püsiks jätkuvalt purjus). Viin annab tõepoolest julgust... ja muudab kangelase tasapisi mölakamaks... kuniks järgmisel päeval ärkab ta kodus mäluaugust. Mis vahepeal juhtus?

Nagu öeldud, on selline ajalooaineline joomatripp, kus kangelane mõtleb peale Tartu ajaloosündmuste ka enda elu lugudele, puutub kokku igasugu öiste rohkem või vähem tüütute tegelastega, peab mõttes või joomahämus niisamuti kõnelusi ajalooliste isikutega (vürst Vjatško! Peeter I!). Ja hämmastav on see, et see joogine taarumine on päris hästi kirjutatud, pole mingit tuharaputamist või praalimist. Inimene lihtsalt teeb ja kõik, ärgu vaid keegi seda järele proovigu.

Raamatut illustreerivad fotod, kus tänapäevast tänavapilti on täiendatud keskaegsete tornidega – kus need võiksid praegu asuda jne. Kui korrektne on see täpsus ja kas tornid ja müür just sellised olid, oskavad ehk asjatundjad öelda, aga illustreeriva materjalina on see küll päris intrigeeriv (need paar turnimispilti on ikka niisamuti montaažid?). Üllatav raamat.

ekspress

Henry S. Whitehead – Lääne-India valgus (2014)

Kogumiku plussiks on see, et pea kõikidel lugudel on sama peategelane Gerald Canevin, seega ei ole lugemisel visklemist eri settingute vahel. Ühtlasi on tegemist selle sarja vist mahukaima raamatuga... et siis nüüd eesti keeles esinduslikult olemas 20. sajandi alguse ühe olulisema õudusautori loome või nii. Õuduskirjanduse hindamine eeldab vist teatavat meelelaadi või valmisolekut, mis mul puudub, seetõttu on mulle Whiteheadi tõlked pigem loominguraamatukogulikuks klassikanäideteks pea sajanditagusest nišikirjandusest. On oma temaatika, mida käiatakse loost loosse. Nõidused ja anomaaliad! Üleloomulikud jõud! Canevini lood pole iseenesest järjepidevaks tervikuks loodud, on küll mõned korduvad tegelased, aga üldiselt saaks kogumiku tekste lugeda kasvõi juhuvalikul.

Whitehead pole tehniliselt just esileküündiv autor, põhirõhk on ikka salapärastel juhtumitel ja neile mingigi seletuse leidmisel. Mis viirastub toaseinal nuttev härjapea? Miks maal veritseb ja silmi pilgutab? Miks on härra Morley eripärane? Noh, vastused neile ja teistele küsimustele on teadagi õudustäratavad ja reaalsust väänavad. Paljudel puhkudel tuleb selleks pöörduda Kariibi saartel edasiarenenud aafrika loodususundite tundmise poole.

“Vaatepilt, mis oleks tundunud groteskne igaühele, kes polnud Olevuse mineviku ja identiteediga kursis, tekitas minust tõsist tülgastust. Mõistes toimuva põhjuseks olevat õudust, tekkis mul soov katta nägu kätega. Tundsin, kuidas mind tabas kerge südamepööritus.” (“Cassius”, lk 123)

Ega ma tegelt sellest kogumikust suurt midagi kirjutada oska, õudus pole lihtsalt mu teetass, aga noh, ikkagi Fantaasia kirjastus ning enamvähem püüaks selle väljaandeid lugeda. Kuigi jah, selle kirjastuse toodetega kaasneb see üsna tavapärane probleem – raamatu kaanepildi kohta ei oska taas midagi head öelda, on justkui mõne lasteraamatu eriti ebaõnnestunud kaas.

ulmekirjanduse baas

Ivan Turgenev – Senilia (2014)

Turgenev. Proosaluule! Klassiku viimane teos. 19. sajandist! Ammu-ammu! Ammu ilmunud. Vana inimese tagasivaade elule, unistustele. Elu, see on elamist väärt! Olgugi et sa tulevane tolmukübe. Unista ja tee.

“Mida inimene ka ei paluks, ta palub imet. Igasuguse palve võib kokku võtta järgnevas: “Armas jumal, tee nii, et kaks korda kaks ei oleks neli!”” (“Palve”, lk 50)

“Kahekõne” on kindlasti selline lugu, mis peaks kaunistama ulmekirjanduse baasi väärikat nimekirja. Ikkagi Turgenev! Hea küll, pole midagi sellest raamatust kirjutada, on selline tundeküllane mõtteproosa jne. Ja nüüd eesti keeles olemas jne.

“Nessun maggior dolore
Helesinine taevas, ehmeskerged pilved, lillede lõhn, noore hääle sulnis kõla, suurte kunstiteoste särav ilu, õnnenaeratus hurmaval naisenäol ja need nõiduslikud silmad... milleks, milleks see kõik?
Lusikatäis vastikut ja kasutut arstirohtu iga kahe tunni tagant – seda, vaat seda on vaja.” (lk 72)

sehkendaja

Jaan Kaplinski – Peatükke eesti rahva esoteerilisest ajaloost (Jutte, 2014)

Ajalugu algab sellest, et ühel noorema kiviaja hommikul peatus Lammasmäel UFO, sealt väljus nägus tulnukas, kel oli vaja galaktikalennumasinale jahutusvett. Kohalik blond kaunitar juhatas talle lahkesti tee allikani. Üheksa kuud hiljem sündis sel kaunitaril tütar – kelle kõhul oli kukkur (sest tulnukas kuulus kukkurantropoidide hulka). Tulnukas käis hiljemgi kaunitari eostamas ja nii tekkisid kukkureestlased, kes senini eksisteerivad eestlaste ja muude rahvuste sees. Milleks on vaja kukkureestlasi? Mu, Atlantis ja Shambhala on kadunud, aga Eesti on jäänud ja see on Maa energeetiline keskpunkt, see on ainus Maa cakra, mis on enamvähem tervena alles ning kus on võimalik suhtlus Maa ja kosmose vahel. Loogiline.

Kui Eestis on ilmatargad (Taara-seisundiga olendid, kes kaitsevad seda tähtsat Maa keskpunkti ja muidu hoolitsevad universumi heaolu eest), siis Eesti antipoodis ehk Vaikses ookeanis paiknenud alal olid manatargad, kes ihkasid Eesti cakrat endale allutada. Ja nad lõid muuhulgas selleks inimesetaolised loomad ehk jumalad (nt Zeus, Jehoova, Baal, Lemminkäinen, Peko), kes hakkasid omakorda iseseisvudes uut segadust tekitama, kes tahab mida ja keda valitseda – kuni viimaks õnnestus suurem osa neist para-hiisi (millest on tulnud sõna “paradiis” (lk 273)) toimetada.

Ent kangekaelsemad jumalad jäid Maale... neist hullemateks osutusid Jehoova ja Aphrodite, kes ühel hetkel said kokku ja sigitasid Jeesuse, kes asetati edasi “neitsi Maarja” ehk väliskukkureestlase Mirjami kukrusse kasvama jne (paljud juudid on tegelikult kukkureestlaste juurtega). Kõik selleks, et Eesti cakra enda valdusse saada. Jeesus tuli, oli mingil moel ja pääses peale hukkamist para-hiisi, ning vanemate õhutusel tekkis talle hulk järgijaid. Siit omakorda sündis hiljem manatarkade õhutusel templirüütlite organisatsioon, mil eesmärgiks pääseda vahepeal tekkinud alumisse Eestisse (teatavasti oli nn Kaali meteoriidi pauk vale-Taara ebaõnnestunud diversiooniakt, mis nõrgendas Eesti kaitsevälja ja sundis sellega kukkureestlasi ümber paiknema Maa õõnsusse ehk Kunglasse). Seepärast siis ristisõjad Jeruusalemma (kah Eestiga seotud koht) ja Maarjamaale.

Ühesõnaga, maailma tegelikku ajalugu tuleb interpreteerida selle kaudu, et mis toimus Eestimaaga seoses ja mis seetõttu lainetas eemale – miks tapeti Julius Caesar, milleks oli vaja islami usu teket, miks ristikoerad lasid Eestis kõrgeid kirikutorne ehitada, milleks oli vaja Lutheri ja Kolumbuse vägitegusid jne jne jne. Sest templirüütlid, vabamüürlased ja manatargad vajavad pääsu Kunglasse ja kuidagi tuleb neid eemale hoida.

“Alumine Eesti on osa tohutust tunnelite, käikude ja koobaste süsteemist, mis kõik on ühenduses Maa sisemuses asuva suure õõnsusega, mille keskel seisab oma telje ümber pööreldes väike päike, mis paistab nii päeval kui öösel. Selle päikese olemasolust teadsid muistsed esoteerilised filosoofid, nagu Pythagoras, kes nimetas teda vastupäikeseks, või Vene õpetlane Obrutšev, kes nimetas teda Plutoks ja õõnsust tema järgi Plutooniaks. Esoteerilisest eesti keelest on pärit teine, meil mõnevõrra levinud nimetus – Kungla.” (lk 301)

“Põrgu-ideoloogia peafunktsioon on kasvatada inimestes kuulekust kirikuvõimule, Jehoovale ja Aphroditele ning tekitada neis ebausklik hirm maa-aluste, see on alumise Eesti, Kungla ja kukkureestlaste ees. Nagu teame, kandis see püüd mõnelgi puhul vilja. Kuid mitte alati.” (lk 302)

“Jehoova kuritahtlikud teenrid, reetlikud manatargad olid rüütlitesse programmeerinud vastupandamatu kihu tungida kõigisse maa-alustesse koobastesse, nende haistmismeel oli arendatud eriti täiuslikuks, nii et nad oleksid teoreetiliselt võinud välja nuhkida mõned halvemini varjatud käigud, mis viisid maa-alusesse Eestisse. See võime andis tähelepanelikkudele inimestele, ka neile, keda ei olnud pühendatud ilmatarkade saladustesse, põhjuse nimetada võõraid tulnukaid ristikoerteks.” (lk 304)

Tsiteeritavat on siin tekstis enam kui küllalt, nii mõnestki üksikust stseenist annaks kokku kirjutada mahukaid auhinnalisi romaane ning mul on aukartus siin postituses veelgi enam valgustada seda Kaplinski vahendatud käsikirja tõdesid ja tõdemusi. Siin on sügavad tarkused ja iidsed ajaloojuhtumid, mis aastasadu rohkem või vähem märkamatult ja vääramatult meie eluteed on juhtinud. Mõni templirüütlite käsilane ehk ütleks, et tegu on jumala- ja esoteerikavallatu tekstiga, aga see on ootuspärane reaktsioon nende poolt. Olgem uhked kukkureestlaste üle, meie kaitsjad ja Maa hoidjad.

“Taarausu tegelik tuum on see, et inimene viib meditatsiooni ja kontemplatsiooni abil oma vibratsioonid teatud Taara-seisundisse, mis avab talle ligipääsu kosmilisele astraalsidekanalile, mille kaudu ta saab suhelda kaugel, kas teistes tähesüsteemides või isegi teistes aegruumides olevate olendite ja energiatega. See on õieti Taara-seisundi esimene aste. Vaimselt täiustudes ja kosmilist energiat salvestades saab taarausuline tõusta Taara-seisundi järgmistele astmetele. Sellisel inimesel ei ole enam võimalik taassündida meie planeedil, vaid ta peab siirduma paremate väljadega piirkondadesse nagu Jupiteri kaaslane Io või Orioni udu. Kõige kõrgematel Taara-seisundi astmetel ei ole inimene enam inimene, vaid tal on otseühendus jumaliku puhta energiaga, ta võib võtta erinevaid kujusid, materialiseeruda, dematerialiseeruda, ületada silmapilkselt tohutuid kaugusi ja viibida mitmes kohas korraga. Sõna TAARA on lühend esoteerilisest väljendusest Teadvuse Alternatiivse AegRuumi Avanemine.” (lk 263-264)

“Kõige madalamal tasemel on “kurat” palvemantra, millega pöördutakse Kalevi poole, et ta eesti rahvast meeles peaks. “Kurat” on lühendus palvest “Kalev uuenda eesti rahvas aegade tulekul”. See on olnd eesti rahva orja- ja okupatsiooniaegne põhimantra, mis aitas tal säilida, hoida usku, lootust ja armastust ning mitte langeda eetiliselt orjarahva tasemele.” (lk 266)

Ilukirjanduses on kukkureestlaste teemat ehk õrnalt puudutanud Hargla Koulu lugudega, vahest leiaks salapäraseid vihjeid mujaltki.

ulmekirjanduse baas
bukahoolik

Jasper Fforde – Kadunud heasse raamatusse (2014)

Iseenesest on need Nexti raamatud kuidagi... naiselik ulme. Või õigemini naistele suunatud ulme? Ja kui nüüd selles osas avastab Thursday Next end rasedana... siis jah. Ent naisel tekib võrdlemisi piinav küsimus, et kes on lapse isa – kas värske abikaasa (kes ent kustutatakse Koljati korporatsiooni poolt eksistentsist, sundimaks Nexti tegema asju, mida ta ei taha teha) või siis keegi iseenesest tundmatu mees, kui Next avastab end peale abikaasa kustutamist pisut muutunud reaalsusest? (Samas teised sellist kustutamist kogenud inimesed mõistavad Nexti muret, see kogemus pole selles maailmas väga erakordne.) Kes teab.

Võrreldes esimese osaga on kirjandusajaloolise materjali osakaal kõvasti tõusnud – Next on nüüd üks neist, kes raamatute sees lippab ja aitab ebakohtasid siluda. Kui esimeses raamatus sai selgemaks Shakespeare'i autorlus, siis seekord saab konflikti lahenduse käigus teada, kuidas kolm miljardit aastat tagasi tekkis Maal elu. Traagiline & dramaatiline.

Nextil seekord kõvasti jagelemist Koljati jätistega (aga on veel üks vaenlane, kes ta pead jahib), kes nõuavad eelmises osas Poe luuletusse vangistatud Koljati sitapea vabastamist – vastutasuks taastaksid nad naise abikaasa. Aga kõik ei lähe nii, nagu lubatud. Et peategelane on tubli ja tore, tekivad talle mitmed liitlased jne, kes aitavad tekkinud segapudrus orienteeruda ja ellu jääda.

Fforde'i maailm on selline, mille toimimiseks ei ole just vaja loogikat usaldada. Uskumatud asjad toimuvad, sest autor laseb neil vajadusel tegelastega juhtuda (raamatu lõpus on viide paralleelmaailmale, mis on väga sarnane meile tuttava maailmaga). Reisitakse läbi maasüdame, ajaränd on võimalik, niisamuti võimalik sukelduda fiktsionaalsesse maailma – või ka fiktiivsed tegelased võivad teatud tingimustel nö pärismaailmas askeldada. Jne. See on nii, sest see on nii.

ulmekirjanduse baas

Mihkel Nummert – A. Kirjad (2014)

Seda võiks nimetada kiriromaaniks. On mees ja naine, kel ühine ja probleemidega minevik. Jaan on nüüd mõned aastad vaimuhaiglas olnud ning enamvähem lõpetanud suhtlemise Kadri ja nende ühise lapsega, aga ta saadab siiski naisele lugusid, mida haiglas olles kirjutab, ning naine on siis omapoolsetes kirjades tänulik, et vähemalt sellinegi suhtlus on alles. Kadri ehk loodab, et mees terveneb ja nad jätkavad koos olemist, mehe tekstides leiduv võimalik reageering selliste lootusrikaste sõnade peale pole just paljutõotav.

Jaan kirjutab lugusid, mis katkevad justkui enne lahendust, saladuse avanemist. Esimene lugu on ehk armastuse otsingust või selle illusoorsusest – Kadri reageerib sellele oma vastuses ühe nendevahelise suhteprobleemi kajastamise ja vabandamisega, sellele järgneb Jaani teine lugu Tallinnat tabavast zombihävingust (ei tulegi ette, kas sellist eestikeskset zombihävingut on varem kirjutatud), kus tegelasteks on justkui Jaan ja Kadri ja nende poeg. Naine on siin tekstis (arvatavalt tahtmatult?) zombistunud ja mehe ülesandeks on poja päästmine (muidugi jääb selgusetuks, mis pärast päästmist edasi saab); tekst ise on päris vägivaldne või suisa gore. Kadri reageering sellele loole on üsna valuline, Jaan “vastab” omakorda kolmanda looga ehk müstilisevõitu (ja võrdlemisi raskeltloetava) muinasjutu või fantasyga olemasolu mõtte otsimisest (ühtlasi on see vastus naise teises kirjas esitatud india eluguru mõtete refereeringule?). Kolmandas kirjas ütleb Kadri loo kohta vaid viisaka “Väga lahe.”, edasi on juttu mehe vaimsete probleemide võimalikest stsenaariumitest.

Suhtlust ei teki, on vaid illusioon selle võimalikkusest. Mõistmatus jääb. Lugejana ei hakkaks kumbagi osapoolt õigustama (üks võimalus oleks öelda, et näe, embkumb ei mõista teise sügavust või olemise raskust), eks autorgi pigem kirjeldab seda universaalset ja ehk ahastamapanevat üksildust, kus inimesed võivad kulgeda, kui nad elu järele sügavamalt katsuvad. Muidugi pole mul aimu, mida autor tegelikult võis öelda või kuidas tõlgendada romaani pealkirja (või mis täpsemalt on see “A”, Kadri ütleb ühes kirjas, et a-nimelised naiskujud pole just õnnestunud).

Nummert kuulub selle raamatudebüüdiga ehk nende kergelt müstiliste keskealiste Tallinna autorite hulka nagu Lauli ja Kaints. Ajavad mingit üsna kompromissitut rida, mis ei pruugi just kõige lugejasõbralikum olla, nende küsimused on ehk mõneti ebamugavad ja motiivid salapärased või hämarad. Aga kes teab. No loe, siis tead.

Jasper Fforde – Eyre'i juhtum (2014)

Ulmeline krimilugu leiab aset 1985. aastal. Ehk ajal, mil Inglismaa ja Tsaari-Venemaa vaheline Krimmi sõda on vahelduva eduga kestnud 131 aastat. Lisaks on Inglismaal pinged iseseisva Walesi Vabariigiga. Millalgi on niisamuti olnud sõda Saksamaaga, ning saksa väed viibisid Britannias. Senini kasutatakse ühe liikumisvahendina dirižaableid. Ja muud sellist – ühesõnaga, aeg liigestest on lahti. Mis veel hullem – ilukirjandus kui selline on masside tõeline lemmik. Kas on midagi olemuslikult tähtsamat kui viimaks teada saada Shakespeare'i teoste autorlus? Ega vist.

Nojah, sellises kergelt napakas maailmas peavad kirjanduspärandi kaitseks tegutsema riiklikud kirjandusdetektiivid, kelle hulgast pärineb käesoleva teose kangelanna Thursday Next. Kes ühel hetkel võtab endale hingeasjaks tabada maailma nurjatuselt kolmas kurjategija – Acheron Hades, Nexti kunagine kirjandusõppejõud. Mees, keda ei võta kuulid, kes võib ümber kehastuda kelleks iganes, kõnnib läbi seinte ja kuuleb, kui ta nime mainitakse lähikonnas. Rääkimata siis ülimalt nurjatust meelelaadist. Peale Hadese ja Nexti dramaatilist konflikti röövib mees Nexti onu Mycrofti, kes on leiutanud seadeldise ja viisi, kuidas saab siirduda kirjandusteosesse (Mycroftil on muidki hämmastavaid leiutisi).

Sellisel kirjandusaustajate ajastul on seesihandne masin muidugi enam kui väärtuslik ning Hades asub sellega muutma röövitud originaalteoste sisu (muudad originaali, muutuvad automaatselt koopiadki) – kui muidugi Inglise valitsus selliste tegude lõpetamiseks tasu ei anna. Ent Hadest ei jälita vaid inglaste Erioperatsioonide Võrgustiku eri organisatsioonid, vaid ka superkorporatsioon Koljat, mis on vaat et vägevamgi kui kodumaa ise. Viimaks lähevad panused eriti kõrgele – Acheron röövib “Jane Eyre'i” käsikirja ja kohkumusega avastavad teose miljonid andunud austajad, et teos muutub (õigemini hävineb) nende endi silme all...

See on nüüd väga lihtsustatud kokkuvõte. Mainimata jäi Nexti katkine süda ja Krimmi sõja taak ja ajas rändamine ja palju muud. Mingil moel on teose eelkäijaks ehk Powersi “Anubise väravad” oma kirjanduslike seiklustega – ainult et siin on metakirjanduse osakaal hulga suurem, tegevuses osalevad näiteks “Jane Eyre'i” tegelasedki (kuna ma pole seda teost lugenud, on abiks autori toodud romaani lühiülevaade). Fforde'i loodud maailm on selgelt mänguline, siia on raske end sisse kujutleda või unustada – muidugi, kindlasti on lugejaid, kes ennastunustavalt sukelduks sellisesse kergelt aurupungilikku fantaasiamaailma (nagu teatab raamatu reklaam, tegemist on siiski bestselleriga). Noh, kindlasti on omamoodi kurbarmsaks lemmikloomaks kloonitud dodo, paistab teine olevat selline nunnu, armas ja mõtlik linnuke.

Kokkuvõttes ei oskagi öelda, et mida teosest arvata – on ja ei ole ka. Võibolla see kirjandusliku ainese ohtralt kasutamine käib vähe või rohkem närvidele. Ja miks see antikangelane Hades niivõrd koomiksipäraselt ülivõimetega tegelinski on. Samas raamatu fantastiline pillerkaar on omal moel lõbustavgi.

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Ma kannan keskööd (2011)

Siin siis Tiffanyl esimene kokkupuude Ankh Morporki ja selle vahtkondlastega; vilksatavad nii Vimes, Porgand kui Angua. Ei tule küll meelde, et linnaga seostuvates romaanides oleks Pratchett maininud Boffo võlupoodi, aga noh, kes teab. Eks Nac Mac Feegle'te kuri kuulsus ole tuttav linna elanikelegi, ent need tollipikkused haldjalaadsed olendid suudavad heastada mõnedki linnas sooritatud vägiteod.

Raamat ise algab raju perevägivallaga – purjus isa peksab alaealist rasedat tütart nii, et see kaotab lapse. Seejärel püüab Tiffany päästa peksjat küla kättemaksu eest, kuid mees püüab end järgmisel päeval üles puua. Ühesõnaga, Pratchetti kohta võigas algus. Nojah, lisaks sellele tajub Tiffany, et kohalikud inimesed (niisamuti ankhmorporklased) on tema kui ka teiste nõidade vastu üsna pahatahtlikult meelestatud, ning uurimine selgitab, et nõianeiu seiklus Talvesepaga on unest äratanud sellise tegelase nagu hingetu Kavala Mehe – kelle/mille sajanditepikkuseks tööks on nõidu hävitada. Ja nüüd siis Kaval Mees leiab, et Tiffany on selle maailma kurjajuur ja asub teda kinni püüdma.

Eks Tiffanyl ole ka noore neiu muresid – tema senine ustav sõber ja südamepõksutaja Roland on kihlunud ühe hertsogi tütrega (kes osutub hiljem...). Aga et noortel inimestel on tunnetemaailm valla, leidub nõiatarilegi üks huvitav ja ustav süda. Nojah, üleüldse, raamatu süngest algusest hoolimata käib hiljem paras armastuse pühitsemine ja peale Kavala Mehega konflikti lahenemist algab noorte paariminek. Ning Nac Mac Feegle'd saavad uuelt parunilt inimeste seaduste poolt heakskiidetud staatuse.

Kas sellele Tiffany seeriale enam jätku tulebki, mingil moel sai siin raamatus mõnelegi algsele probleemile lahenduse – Tiffany sai hinnatud nõiaks, Kriidimaa tõuke arenguks, Nac Mac Feegle'd tulid kapist välja. Eks intriige annaks edasi arendada, aga jah, mingil moel on justkui ok.

ulmekirjanduse baas

Roald Dahl – Külaline (2014)

Tõlkekogus neli lugu, neis kolmes peategelaseks mehed ja ühe puhul siis naine. Lood sellest, kui kastreerivalt võivad mõjuda meestele ulakad naisseiklused (muidugi, oleneb mehest! Kahe loo kangelane onu Oswald vaevalt nüüd millestki heitub...). Eriti kurb näide on “Suur naistevahetus”, kus abikaasa saab loo lõpus oma pahaaimamatult naiselt kuulda üpris kurvastavat tõde. Ehk lõpulugu “Lita” läheb kuidagi... vanamoeliseks – seal loos luuakse nimelt lõhna, mis ajaks mehe hullupööra kiima (sest veel ahvinimestel oli säändne võime) ja selle lõhna mõju all otsiks ta endale rahuldamiseks ükskõik millise naise; mis, noh, iseenesest on päris jube mõte. Üks lõhna kasutusviis võinuks olla näiteks meeleavalduste laiali ajamine: pisargaasi asemel pritsitaks meeleavaldajaid selle lõhnaga, ning algaks suur naistemurdmine. Iseasi, mida arvaks asjast mõni naine, kes ei soovi, et suvaline koll teda korraga murraks ja väntsutaks.

Sellistele kergemeelsetele lugudele vastukaaluks on “Viimane vaatus”, kus peategelaseks keskealine naine, kes peale pikka õnnelikku abielu kaotab autoõnnetuses abikaasa. Paar oli omavahel tõesti lähedane, ja kuidas nüüd peale ränka kaotust eluga edasi minna, kui lihtsam oleks enesetapp? Psühholoog muudkui toonitab, et vaja asemele leida uus mees, kellega seksida ja nii pingeid lahendada jne. Kui siis mõne aasta möödudes tööreisil olles kohtub naine oma kooliaegset armsamat, kellega minnakse dringile, mis omakorda viib välja selleni, et võiks hakata keharõõme jagama. Ent voodis see günekoloogist mees... Jällegi üks sadistlik lõpp, tekib küsimus, kas Dahl ise ka mõistis siin oma musta huumori ränkust.

Eks Dahl kirjutab niisiis selliseid omal moel riivatuid lugusid, mis mõnel puhul kombivad hea maitse piire – aga noh, tunnustatud autoril on see lubatud jms. Ei saa öelda, et tegemist oleks kirjandusklassika kullafondi kuuluvate novellidega, peamine on vürtsikas puänt kui selline, mingeid erilisi lugejaid kaunistavaid õpetusivasid siit ei leia. Kolme meheloo kõrval kerkib ehk rohkem esile see ainus naislugu, mis sirutub inimkogemuse päris traagilistele aladele. Ja ikkagi, kas Dahlile oli see lugu samasugune kergemeelne riivatus nagu teised kolm lugu? Ei oskagi arvata.

Kõlab veidralt, aga kõik need kogumiku lood on ulmekirjanduse baasis ära märgitud.

“Mina ise ei ole kunagi, absoluutselt mitte kunagi lubanud lähedasel suhtel kesta kauem kui kaksteist tundi. See on viimane piir. Isegi kaheksa tundi on minu arvates juba liiast. Vaadake näiteks, mis juhtus Isabellaga. Kui me seisime püramiidi tipus, oli ta võrratu kehaga daam, nõtke ja mänguline nagu kutsikas, ning kui ma oleksin jätnud ta sinna nonde kolme araabia kõrilõikaja meelevalda ja üksinda alla hiilinud, oleks kõik olnud hästi. Aga ma jäin rumalal kombel tema juurde ja aitasin tal alla ronida, ning selle tagajärjel muutus armastusväärne daam vulgaarseks kriiskavaks lirvaks, keda oli vastik vaadata.” (“Külaline”, lk 20)

Jan Kaus – Elupäästja (Vikerkaar 10-11, 2014)

Et kuna november on teadupärast selline meeste tervise kuu, siis on ka Vikerkaar avaldanud temaatilise loo Kausilt. Kaks keskealist meest vestlevad vabas vormis ning leiavad, et tervise hoolt tuleb hoolt kanda. Et naised on küll ussid ja raha tuleb raskelt, aga elada tuleb ja rutiinne arstlik kontroll on äärmiselt vajalik.

Taustal on sotsiaalsed probleemid ja küsimus riigi identiteedist, noh, Kaus ei saa muidu kui et peab tekstides selliseid küsitavusi esitama. Eks kordamine on tarkuse ema ja inimlikkus, see on hea. Paratamatult on tunne, et autor võiks selliseid tekste aastas kümme tükki kirjutada.

Viktor Pelevin – S.N.U.F.F. Ut00pia (2014)

Vast seni kõige tüütum Pelevini romaan (mälu järgi polnud “Libaloomgi” suurem lugemisrõõm). Kui lugedes jälgid leheküljenumbreid, et näha kui palju on veel teksti lõpuni, ja tunned tuska, et miks see kõik nii kaua aega võtab, siis... jah.

Võibolla see tekst imiteerib tekstiredaktorit, millega seal kolmanda aastatuhande Big Byzis avalikkusele tekste vorbitakse, ja sellest siis selline... lõputu jama ja loba ja targutamine ja hämamine, mis muudab raamatu lugemisel aju tardunud süldiks. Pool teksti on peategelase tehisnaisest ja sellega jamamisest. Kuidas tehisnaise suhtuda. Mil viisil see suhtleb omanikuga, milliseid mõnusid ja valusid ta oma tarbijale pakub. Milline on üldse erinevus inimese ja tehisinimese vahel, kumbki pole tegelikult oma saatuse sepp. Et noh... jaa. Juba esimesed sada lehekülge arutelusid muudab selle teema enam kui tüütuks, see pole kokkuvõttes muud kui autori soov lugejaid raputada, pakkuda neile (mõneti turvalist) perverssuste ja jälkuste maailma. Mitte et ma vankumatu moraalijünger oleks, aga selline lõpmatu tampimine on lihtsalt tüütu.

Kui järele mõelda, pole Pelevin oma romaanides kunagi suuremat loo jutustajaks. Ta pistab tegelased situatsioonidesse ning seejärel nüpeldab neid, vahel kuni verest tühjaksjooksmiseni. Ja see kõik muidugi looritatud tugeva müstitsismi vürtsiga. Iseenesest midagi toimub kogu aeg, aga see oleks lugejale nagu katseklaaside uurimine – toimuvad katsed, mil mõni erandlik (või vastupidi – midagi üdini labast või argitobedat) situatsioon on taasloodud katsejälgijat selge õrritamissooviga võtmes. Et oleks, millega vastuvõtjat ärritada!

Nii ka siin romaanis on tegevus justkui vati sees, peamine on Pelevini lõpmatu möla. Romaani teine jutustaja (seda küll õigemini tehisnaisega jamaja suu läbi) kogeb niisamuti selle maailma metafüüsilist külge, mis on Manitu ja blablabla – kuidas see lugeja kogemustega tänasest maailmast ja selle võimalike arengutega kokku kõlksub, milliseid huvitavaid ja ärritavaid sünapse see lugeja kogemustes torgib. Kõik kokku on nagu kollane esoteerilisemaiguline ilukirjandus. Tahtmise korral annaks selle peal igasugu mõttevilju küpsetada, aga kui autori konstruktsioonid tunduvad õõnsad, ega siis pole suuremat tuju pliidi all tuld hoida.

Ehk olen ignorantsuses ebaõiglane romaani mitmete võimalike väärtuste osas, kuid see lugemine läks siis sedamoodi ja ei ole tahtmist rohkem kirjutada. Mulle tõesti ei meeldi raamatute kohta halvasti öelda, üldiselt pole raamatute kirjutamine mingi naljaasi (no on muidugi konveiereid jne, aga kui palju sa seda saasta ikka loed), aga vahel viskab mingi jura üle.

“Kuid inimestele jäi hästi meelde, et sõjad algavad siis, kui uudised ja filmid vahetavad koha. Ning ellujäänud otsustasid need ühendada, et äravahetamist enam kunagi ei toimuks. Inimesed otsustasid luua “filmuudised” - universaalse tegelikkuse, mis ühtse soonena kulgeks läbi reaalsuse ja fantaasia, kunsti ja informatsiooni. See uus tegelikkus pidi olema kindel ja igavene. Ehe nagu elu ise ja niivõrd ühetähenduslik, et mitte keegi enam ei suudaks seda pea peale pöörata. Selles pidid kokku sulama inimolemise kaks energiat – armastus ja surm –, mida on kujutatud just sellistena, nagu nad tegelikult on. Nii tekkisid snafid – ja algas postinformatsiooniline ajastu, milles me elame.” (lk 179)

"“Kas teie usute revolutsiooni?”
Andrei-André vaatas teda ähmase vanamehepilguga.
“Ära sa, poju, seda kaamerate ees ütle, kuid enda tarvis jäta meelde – kõik revolutsioonid eranditult lõpevad meie Urkistanis vere, sita ja orjusega. Sajandist sajandisse muutub ainult nende osakaal. Ja vabadus kestab täpselt nii kaua, et jõuaksid kohvri pakkida. Kui on, kuhu sõita.”" (lk 370)

ulmekirjanduse baas

nuxxbooks

Ene Mihkelson – Hüüdja hääl (1993)

Mul tuleb meelde küll et ühes teises elus ma olin
vana nõid Onn kanajalgadel mu koduks rahva tahtel
oli saanud Ma meelitasin sinna lapsi (vist?) ja
arvati et neid ma söön seal üpris mõnuga Sest aega
polegi nii palju möödas ja ma usun et ajalugu välja
selgitab ka selle tõe et olin lihtne külaeit kes kord
metsa ära eksis Onn aeti segi marjakorviga ja mu va-
nad luud ja kolp harvade hammastega vahest tõesti
mõnda last ka hirmutas Kus hunti näed seal ikka
hüüa tõde See on kui puss mis rasvarinda augu uuris-
tab ja tühjaks teeb kõik sajandite laimu
(lk 20)

Isad võtsid naised Emad läksid

mehele Me sündisime kahe ilma

vahele kus isad tapeti ja emad

orjaks müüdi Prii on meie küüt

igatsuste lahele Kuid merd me sil-

mad eal ei näe Südameil on kae

(lk 36)

Kelle käsi käib hästi Vaenlasel
Miks sõbra käsi ei käi Sest mina
hoian tast kinni Aga naabri käsi
See valvab et vaenlasel käiks ja
meie hoiaksime teineteise hingi
(lk 52)

Õhtu jõuab Aeg saabub

Vaatan väravalt järele

Ma – ukse külge naelutatu

kinni-lahti kõlkuv

hinge küljes

kehaga katan avaust

Samamoodi maja taga

Õhtu jõuab Aeg saabub

Ja sinu sees ja seljataga

ainult õhtu

(lk 163)

Keda su kannatus huvitab Või tühi
tuba mööblit täis Kõik kõhu kõrvalt
koonerdatud Ühele ei ole nõnda palju
vaja Ma ka ei tea et oleks vaja
Kas elu ennastki ja kodusust
mis kogemata meelde jäänud Võib-olla
päritud Keegi hingab kogu aja Mitte
seintes vaid südames Tema teab aga ei
ütle nimegi
(lk 186)

Laird Barron "The Beautiful Thing That Awaits Us All" (2013)

Lõpuks ometi keegi, kes Lovecrafti tänapäeva toob. Tegu on mulle tundmatu (kuid tunnustatud) õuduskirjaniku vist kolmanda jutukoguga ja see on suhteliselt täiuslik. Siin on uus, kosmiline õudus. Loomult on tegu HPL maailmatunnetusega, kuid seda niiöelda mehisemas võtmes: Lovecrafti tegevuskohad olid raamatukogud või vanaaegsed külad ja peened majad, Barronil seevastu räpased hotellid, raielaagrid ja isegi ulmekirjanike kokkutulekud. Ka peategelased on mehisemad, nagu gängsterid ja kriminaalid, jahimehed ja muidu karmid mehed.
   Barroni õudus on groteskne, nihilistlik ja teatud mõttes pseudofilosoofiline. Samas teeb ta paaris loos ka Lovecrafti jäljendajate üle nalja ning kirjeldab ulmemaailma autorite siseringi nääkluseid. Lovecrafti mainib ka üks kosmiline koletis ja mitte väga meelitavalt. Lugudes on seesama ja vist vältimatu  klishee, et mingi muidu suvaline jõmm avastab järsku universumit neelava koletusliku vandenõu või plaani ning ega sealt ta jaoks head nahka ei tule. Need jõud, mis inimkonda õgivad, on takistamatud, tundetud ja halastuseta. Barron alandab ja vägistab inimkonda, pean nüüd ka ta ülejäänud asjad tellima.  Peab ikka imetlema seda oskust kirjutada sarnasel zhanril ja mitte laskuda täielikku HPL ahvimisesse või klisheedesse. Kui väga vaielda, võib ju öelda et eks kõik on jäljendamine jne aga kui loetu tekitab minus autoripoolselt kavandatud efekti on asi minu jaoks õnnestunud teos ja seda see kindlasti ka on.

Jüri Kolk – Ta teab, mis ma tegin mullu suvel (Vikerkaar 10-11, 2014)

Kui hetkeks tekkis lootus, et Kolk on viimaks hakanud kirjutama tõsist proosat, siis... ei. On hoopis humanitaari unistus paremast või sobivamast maailmast. Muidugi, seda kõike tuleks võtta mingil moel tervisliku irooniaga, juba loo pealkirjaski viide hollivuudile ja nii.

Aga lugu siis sellest, kuidas 3 neidu ja 3 noormeest lähevad ühe noormehe isa erasaarele, et seal mitu nädalat lõbutseda ja paarituda. Kuid nagu kohe kohapeal selgub, ei tule sellest midagi välja, mingi õudus luurab seal saarel ringi, mis siis keerab kõik lõbustused tuksi. Tehnika niisamuti. On see Jaak, kes eelmisel suvel sama seltskonnaga kaasas oli ja kelle raamatud merre visati, mistõttu sai õnnetu nohik jälgida vaid teiste lõbutsemist ja tema üle irvitamist? Või midagi... sõnulseletamatut, kirjeldamatut? Peagi selgub, et majas on veel üks tuba. Salatuba. Kuhu saareomanik ei ole lubanud oma pojal mitte mingil juhul minna. Mis seal peituda võib? On seal tont või inimene? Noored avavad ukse...

“Järgmised päevad olid nagu jube uni. Ükshaaval andsid mu sõbrad alla. Rita hakkas rääkima väga segaseid sõnu, aga ta polnud ainus.” (lk 15)

Nojah, Kolk on Kolk, vahel traagik, vahel veiderdaja, klounigrimm vist varjab midgi, mis ehk vahel luules ilma immitseb. Aga kes teab. Tervikteksti võimalik lugeda Vikerkaare lehelt.

Ann Leckie – Ancillary Justice (2014)

Eks see ole vähese lugemuse viga, aga pole nagu kohanud sellist teksti, kus inimeste sooline määratlemine niivõrd segane on, hoolimata sellest, et ingliskeelses tekstis see ometi nii... selgelt väljendatud on. Ehk siis peategelane räägib alati naissoolistest, teiste tegelaste otsekõnest siiski selguks, et mitmelgi puhul tegemist meessoolistega – kuigi sellised vastukäivad väljendused on kogu teksti mahus piisaks ookeanis. Nii et... justkui oleks tegemist miski totaalse naistemaailmaga, aga tegelikult vist mitte. Sest no nii ulme ei saa ometi olla?

Või siis see peategelasest AI-jäänus ei saa inimsugudest aru (mitmelgi puhul on märgitud, et ta määratleb vestluskaaslase sugu vääriti) ja seepärast on minajutustajale kõik inimesed naissoolised (kuna erinevalt AI-st on need loomulikul teel paljunevad?). Igal juhul, selles suhtes äraspidise fiilinguga teos, et harjumuspärase maskuliinse intriigitsemise asemel oleks tegemist... kasvõi kesksooliste või hermafrodiitide maailmakorraga. Eestikeelne tõlge saaks siin kõvasti vatti.

“I saw them all, suddenly, for just a moment, through non-Radchaai eyes, an eddying crowd of unnervingly ambiguously gendered people. I saw all the features that would mark gender for non-Radchaai – never, to my annoyance and inconvenience, the same way in each place. Short hair or long, worn unbound (trailing down a back, or in a thick, curled nimbus) or bound (braided, pinned, tied. Thick-bodied or thin-, faces delicate-featured or coarse-, with cosmetics or none. A profusion of colors that would have been gender-marked in othe places. All of this matched randomly with bodies curving at breast and hip or not, bodies that one moment moved in ways various non-Radchaai would call feminine, the next moment masculine. Twenty years of habit overtook me, and for an instant I despaired of choosing the right pronouns, the right terms of address.” (lk 283)

Lugu ise on selline mastaapne intriig, kus sõjalaeva hävingu käigus saab sealt põgenema osa selle laeva AI-st, kes/mis on nüüd siis inimvormis ja vannub kättemaksu oma omanikule, ilmatu Radchaai impeeriumi juhile. Ainult et... see juht on omakorda jagunenud sadadeks nö kloonideks, kes samas impeeriumi nimel omatahtsi intriigitsevad (vähetuntud fakt väljaspool seda, ee, juhimassi). No ja ühe intriigi tulemuseks oligi selle sõjalaeva hävitamine tunnistajateks vabanemiseks. Enne seda veel AI sundimine oma lemmikinimese tapmiseks. Ja nii edasi. Lugu areneb kahes voos, esimeses kujutatakse AI kättemaksuaktsiooni ning teises seda, miks AI üldse sellise situatsioonini jõudis.

Otsest madistamist on raamatus üpris vähe, põhitähelepanu on selle intriigipuntra harutamine ja maailmakorra kirjeldamine. Tegevus toimub ehk kauges-kauges tulevikus, igatahes pole märkigi kunagisest Maa tsivilisatsioonist. Radchaai naabruses on ka teised inimtsivilisatsioonid, keda siis megaimpeerium pole veel jõudnud endale allutada (miks see vallutamine pooleli jäi, on ka tähtis küsimus). Samuti on kontakt Presgeri nimelise võõrtsivilisatsiooniga, mis on Radchaaist tehniliselt üle ja vast sekkub inimeste võitlustesse, kuid seda varjatult... aga kes teab.

Raamat on kahtlemata tubli tükk intrigeerivat ulmet. Eks see AI seiklemine inimmaailmas ole midagi muud kui Asimovi idealistlik robotiloome. Ajad muutuvad. Jne.

ulmekirjanduse baas

Nikolai Baturin – Kajokurelend (1975)

AKNE ALL 

Sadap või tiip et sadap
või hoopis vihmjald vinetep 

Sellegi väikse ilu mis iiläss
nüid ihmjass inetep 

Midä udutsembess lüüp akan
sedä selgembess enge pääl 

Ek küll ei näe enämb vällä
näep sissi mis sünnip sääl
(lk 12)

TÕUSVAN KURAASIN

Kuu ku nülitu konn miu laasin

kesk üüd ma ütsinde juu

ja jorute tõusvan kuraasin:

kik mis om kik mis on – om muu

Lilli võleste lõhnave vaasin

viltust värssi kõrrutep suu:

kesk üüd ma ütsinde juu

kuu ku nülitu konn miu laasin

(lk 54)

ÄRASPIDI 

Mis sest et kaamel
küürü äräteenitu missioonen -
mia ole ka kaame
ja küürü miul kasunu sissipoole
(lk 60)

Terry Pratchett – Talvesepp (2011)

Nüüd siis Tiffany 13-aastane ja satub romantilisse olukorda. Nimelt tantsib ta salajase rituaali käigus Talvesepaga, kes peab tüdrukut alguses Suveks (no on üks selline jumalalaadne olevus). Talvesepp on nimelt see sepp, kes teeb talve. Kord talv peal ja suvi all, kord suvi peal ja talv all. Looduse ringkäik, aastaaegade vaheldus. Talvesepp on hämmeldunud, et Suvi nii kättesaadav on, ja pealegi inimese vormis, ning seepeale otsustab niisamuti inimeseks saada. Aga mitte just õnnestunult – õiget, elusat hinge on vaja, ei piisa Mendelejevi tabeli elementide lisamisest.

Nojah, inimkonnale on jama värk see Talvesepa kiindumus. Möllab selline talv, mida pole varem kogetud, sest Talvesepp tahab tüdrukule muljet avaldada. Maa on mattunud lume alla, lumehelbed on omakorda kiindumuse märgiks Tiffany-kujulised, aga seda märkavad õnneks vähesed (küll aga äratavad imestust ookeanitel kihutavad tüdrukut meenutavad jäämäed, mis uputavad laevu). Aga kus häda kõige suurem, seal appi tõttab Vanaema Weatherwax ja muidugi Tiffany isiklik (ja soovimatu) ihukaitsevägi – Nac Mac Feegle'd. Kes omakorda ajavad rünnakukorda Kriidimaa noore ülikupoja Rolandi, kelle süda taob vahel Tiffanyle.

Tekst selline meelelahutuslik ja ei kratsi silmi maotustega. On kasse ja kanu ja hiiri ja üks mõmisev sinihallitusjuust Horace. Huvitav, et noortele kirjutades laskub Pratchett vähem labasustesse kui muidu tavaromaanides. Just nagu... pingutaks rohkem.

“Kassipoja nimi oli Kuule, nagu väljendites “Kuule, jäta järele!” ja “Kuule, kao sealt pealt minema!” Nimedega ei hakanud Vanaema Weatherwax peenutsema.
Nüüd vatas Vanaema Weatherwax lumehelbeid ja naeratas oma erilist, otseselt-mitte-meeldivat naeratust.
“Tule sisse tagasi, Kuule,” kutsus ta ja pani ukse kinni.” (lk 88-89)

ulmekirjanduse baas