Lugemine: 2024

 

Möödunud lugemisaasta oli eelkõige Loomingu Raamatukogu nägu - nii sai läbi loetud kõik seal ilmunud 19 raamatut. Eks üks eesmärk oligi proovida, kas suudaks kogu aastakäigu läbi lugeda, ja teiseks siis see, et ei loeks ainult fantaasiakirjandust, oleks rutiinile mingit vaheldust. Seal ilmunud raamatud võiks laias laastus jagada nelja gruppi:

Esimene (tõsiselt paeluv või puudutav): Bora Ćosić, Inga Gaile

Teine (tekstid, millele jääd takkajärgi veel mõtlema): Carolina Pihelgas, Nii Ayikwei Parkes, Andri Krasnjaštšõhh, Doris Lessing, Ondjaki, Philip Roth

Kolmas (midagi on huvitavat) : Heinrich Eisenschmidt, Mart Kangur, Sophokles, Alice Zeniter, Max Blecher, Jáchym Topol, Péter Nádas

Neljas (noh, loetud need on): Friedrich Nietzsche, Félix Guattari, Reiner Brockmann, Pierre Michon

Nagu näha, siis eelkõige tekitas tülpimust esseelikumad tõlked - ma saan aru, miks need on vahendatud, aga nende pateetika, noh, see on retro, mis ei puuduta just hingekeeli. Aga seevastu need esimese ja teise grupi tekstid, seal on mõndagi sellist, mida võiks uuesti lugeda; ses suhtes üllatasid enim tänapäeva klassikud Lessing ja Roth, kelle puhul küll senini arvasin, et nende raamatuid ma vast oma elus lugema ei satu. Hea on eksida.

Rõõmustavalt palju Kesk-Euroopa kirjandust, huvitav Aafrika diasporaa autorite valik, prantsuse autorite tekstid enamasti ikka pateetilised. Eks värskemaid eesti autoreid võinuks olla enam kui 2, aga see tulnuks siis Brockmanni arvelt. Huvitav seegi, et tegelikult polnud Eestist põhjapoolsemat (nt skandinaavia) kirjandust - kõige talvisemad kirjeldused pärinesid vast Eisenschmidti 19. sajandi Võrust.

Aasta lugemiselamuseks oli kahtlemata Cosici hullumeelne keskkond, pea samaväärne oleks Gaile painajalik ajarännak.

Muust kirjandusest vast parim oli Steven Eriksoni järjekordne titaanköide (pole veel senini õieti alustanud kaheksanda köitega), samuti erinevat lühiproosat (Kingfisher, Galina; Adamsi ja Strahani antoloogiad) ning kohalik antoloogia “Kübeke elutervet vihkamist”.

Sel aastal ootan eelkõige Joe Abercrombie uut romaani (viimaks muu kui Esimese Seaduse maailm) ning samuti käepärasemat lahendust Christopher Buehlmani värske romaani puhul, midagi peaks ilmuma K. J. Parkerilt; ja eks oleks kena lõpetada hetkel poolikud romaanid. Ja samas on muidugi eesti autoritelt mitu värskemat teost, mida pole jõudnud lugeda (kohe torkab pähe Vadi, Ehin, Heinsaar, Põldver), aga võiks sel aastal need ikka kätte saada (aga mis teha, lihtsam on raamatuid osta, kui leida aega raamatukogu külastamiseks ja seejärel kohustuslikku aega nende lugemiseks); tundubki, et olen eesti kirjanduse lugemisega kuidagi maha jäänud, näib ilmuvat nii mõndagi huvitavat.

ilmunud 2024:

Carolina Pihelgas - Lõikejoon

Heinrich Eisenschmidt - Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus 

Tuuli Tolmov - Hingede aeg

Friedrich Nietzsche - Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner

Félix Guattari - Kolm ökoloogiat

Mart Kangur - Pöörduks

Hannah Kaner - Sunbringer

Nii Ayikwei Parkes - Sinise linnu saladus

Sophokles - Antigone

Martha Wells - Allumatuse protokoll

Bora Ćosić - Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni

Andri Krasnjaštšõhh - Jumal on. +/-

Reiner Brockmann - Seal tähevõlvi all

Heinrich Weinberg - Mitmekihilisem

Alice Zeniter - Kes neid jõuaks lahuta

Triinu Meres - Omasid ei jäeta maha

Manfred Kalmsten, Kadri Kääramees - Kübeke elutervet vihkamist

Doris Lessing - Suvi enne pimedust

Ondjaki - VanaemaÜheksa ja soveti saladus

Steven Erikson - Reaper’s Gale

Django Wexler - How to Become the Dark Lord and Die Trying

Inga Gaile - Ilusad

Ann Leckie - Lake of Souls

Saou Ichikawa - Küürakas

Pierre Michon - Rimbaud, poeg

Philip Roth - Nemesis

Martha Wells - Väljumisstrateegia

Maria Galina - Dagor

Jáchym Topol - Saatana värkstuba

Max Blecher - Juhtumusi vahetus ebatõeluses

Timo Talvik - Sulid ja sulased

Péter Nádas - Piibel

varasemalt ilmunud:

K. J. Parker - Saevus Corax Captures the Castle (2023) 

K. J. Parker - Saevus Corax Gets Away with Murder (2023)

T. Kingfisher - Thornhedge (2023)

Travis Baldree - Bookshops & Bonedust (2023)

Teffi - Mälestusi Leninist ja Rasputinist (2023)

Siegfried von Vegesack - Jaschka ja Janne (2023)

Tiisikuse pildiraamat (1934)

Jim Butcher - Kooljarütm (2023)

Josef Nesvadba - Einsteini aju (1964)

Jonathan Strahan - The Book of Witches (2023)

Charles de Lint - The Fair in Emain Macha (1990)

R. F. Kuang, John Joseph Adams - The Best American Science Fiction and Fantasy (2023)

Ingvar Luhaäär - Psüühiline kaitse (2000)

John Gwynne - The Hunger of the Gods (2023)

Veera Kasimova - Lihtne luule (2021)

Jaan Kaplinski - Raske on kergeks saada (1982)

Inga Gaile - Ilusad (2024)

 

Päris võimas romaan, vast üks selle aasta mõjusamaid lugemiselamusi. Eriti siis raamatu esimene osa, mis keskendub Violetale ja Vilksile ja Ravensbrücki koonduslaagriga seonduvale, see on emotsionaalselt … päris päris karm. Ja kuivõrd iga järgmine põlvkond on samuti vägistamisest sündinud ning isaduse mõiste on selles romaanis õige voolav, siis kokku moodustub vägagi häiriv traumakirjandus - kuidas seda võivad kogeda naissoost lugejad?

Alljärgnev tsitaat pole küll raamatu kohta tüüpiline, aga samas iseloomustab üsna hästi selle Violeta osa maailma - laps sünnib, ema jääb ellu (aga kuidas?), edasi pole enam nii otsene mass-vägivald, aga … mis õieti edasi. Kui muidu on ilukirjanduse keskseks teemaks armastus, siis siin see õieti ei saagi teemaks: kuigi sellest ka räägitakse ja mõnel puhul õhatakse, on see lõpuks kõrvaline, olulisem on elus olemine, mingil põhjusel (Violeta!), sisemine stabiilsuse taastamine. Ehk eksin.

“Palun, Jumal, palun aita teda, ma tean, et sind ei ole olemas, kuid aita last, aita seda last, saast! Ma räägin sinuga, idioot, nõdrameelne, aita sel lapsel välja saada. Aita, palun! Meie isa, kes sa oled täis situtud taevas, mis on punane kõigi nende verest, kelle oleme tapnud, missugune, kuradi päralt, on sinu nimi, kus on sinu nimi, mul on ükskõik, missugune on sinu nimi, ja pühitsetud see pole, see pole, see pole pühitsetud, pressi, pressi, kullake, pressi, Magda, karjun talle, pressi, ma tean, et see pole Magda, ma tean, kurat võtaks, las see laps tuleb sellesse kohta, mis võib-olla on ka sinu kuningriik, sest jänesed on siin inimesed ja miski pole siin püha, sest kõik on püha, sest kõik on kannatamine, sest kõik on kannatamine, sinu tahtmine, sinu tahtmine, sul pole vähimatki tahtmist, sest kui sa suudad Erlenile anda võimu, kui sa suudad enda võimu minule, ärgu sinu tahtmine sündigu mitte kui kunagi, mitte kunagi, kuid aita sel lapsel sündida, igapäevast leiba ei ole mul vaja, sest pole enam päeva, Jumal, ja pole enam leiba, mis ei oleks siginenud tapetute laipadest, ja mina ei anna kellelegi andeks, ja sina, hoorapoeg, ära mitte proovigi mulle andeks anda, mulle pole seda vaja, mulle pole seda vaja, kuuled, sa rõvedik, sina, kes sa midagi ei mõista, lapse peakene tuleb välja, ma palun teda, et ta ootaks hetke ja pressiks siis uuesti, et ta kõige nimel, mis pole püha ja pole seda kunagi olnud, pressiks, kullake, hüüan ma läti keeles, tema pressib ja laps langeb minu käte vahele nagu viinamarjakobar ja hakkab kohe karjuma, igavesest ajast igavesti, meil pole millegagi nabanööri läbi lõigata, ma panen lapse talle rinnale ja tal on piima, ära lase mul langeda kiusatusse ja tunnistada, et sa siiski oled hea, Jumal, ma panen neile mõlemile oma mantli katteks peale ja heidan nende kõrvale looteasendisse ja nutan.” (lk 62)

Muidugi, mõnedki lõngad jäävad siin raamatus hämaraks, kuna ma pole lugenud autori varasemat romaani “Klaas” (eesti keeles 2018). Et miks see Ilze nii oluline on, Gudsbergise lugu ja muidugi ka Vilksi ja Cirula eellugu. Eks tuleb lugeda.