A. Merc Rustad - This Is Not a Wardrobe Door (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)

Melanhoolne tänapäeva muinaslugu lapsepõlvest ja mängulisuse kaotamisest – mis küll selle jutu järgi ei peaks tingimata juhtuma. Et siis on pärismaailm ja lapsepõlvemaailm täis erinevaid fantaasiaid… mis selle loo kontekstis on omavahel võrdsed maailmad. Kuid fantaasiamaailma korraldajale (raamat!) näib, et neid ei vajata enam, inimesed on neid unustamas ega hooli kõikidest neist olenditest, ning pettumusest suleb ta läbikäigud kahe maailma vahel. Mis siis tekitab väga suurt stressi väikestele inimestele ja nende teise maailma olenditest sõpradele. Aga… sõbrad proovivad ikkagi kokku saada.

Nojah, selline omal moel armas lugu lapsepõlvest ja kaotatud õnnetundest (või siis mängulise fantaasia lahtumisest argielu üha rohkemate sekelduste tõttu?). Põhimõtteliselt on see tekst loetav ka lastekirjanduse võtmes. Lõpuks heidab autor kondi ka küünikutest foobikutele, andes võimaluse teksti vähe teistsuguses tõlgenduses lahti harutada.

Harlan Ellison – Fööniks (Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames, 1999)

Lugu töötab eelkõige puändil, õnneks on tegemist suhteliselt lühikese tekstiga, mistõttu seda peategelase viha oma kaaslaste vastu tuleb suhteliselt vähe kannatada (niipalju kui Ellisoni olen sirvinud, tundub autor miskis pidevas afektiseisundis kirjutavat).

Aga jah, lugu on meeldiv üllatus kõigile neile, kes usuvad imepärase Atlantise olemasolu ja selle leidmise võimalikkust: Ellison pakub välja üsna kindlalt töötava variandi, kuidas ammukadunud legendaarseid maid leida. Ja see kindlasti töötab!

Aga rohkem ma ei oskagi lisada, olen elevusest pahviks löödud jne.

ulmekirjanduse baas

Merca „Jututulbad/Storypillars”. Fantaasia, 2015.

5 lugu + needsamad 5 lugu inglise keeles. Tuleb tunnistada, et jaanuarikuu kõige suurem lugemisüllatus. Võtsin raamatu ette vähimagi eelteadmiseta ning Jututulbad, Kelle uni see on, Suur nagu Pakuk-lind, Las vahepeal mõtleb keegi muu ja Manadused olid lõppkokkuvõttes üks päris virgutav lugemiselamus. Regina-Mareta Soonseini illustratsioonid lisavad samuti üksjagu lugemismõnu.

Mulle meeldib, kui kuskilt ulme või fantaasiakihtide vahelt kumab kodumaist kultuurikihti ning nendes lugudes mitte ei kuma vaid kõik ongi otsast lõpuni üks lakkamatu fantaasiast pulbitsev sõna ja kultuurikihi ja viidete mäng, täis etnohuumorit, nagu sisekaanel lubatud. Et pealtnäha nagu fantaasia või ulmeloo moodi, aga mul on tunne, et ulme ei ole siin alati mitte see peamine vaid pigem hea käepärane vahend kuhu sõnaline pulbitsemine ära mahutada. Täiesti huvitav kohe, et seda kõike üldse tõlkida andis.

Jututulbad on selline pisut muinasajaline ja maagiahõnguline, mõnes mõttes ikka selle loo ja kujutlusvõime jõust, et räägiks ikka nagu mingi kiiksuga eestlaste endi ajalugu ümber – ja olgugi, et need päris sõnad ja maagia oleks nagu kaotsi läinud ning kindakirjad hõbeseeklite eest maha kaubeldud, ikka punnitavad mingid (ürgjõulised) jututulbad end välja pressida ... mis nendega nüüd teha?

Kelle uni see on, on samuti tuubil viiteid nii lähimale kui kaugemale ajaloole ning paslikult unelise kulu, unelise painajalikkuse ja unelise lõpuga. Igal sammul justkui möödaminnes pudenevad kummalised olendid ja olukorrad on tõeline rõõm – kummitsate limpsimine ja mol’od ja joodikute meri ja Heldur oma betoonjalgadega ... Lavastus, kus pidid figureerima perekond Forresterid ja Sally Spectra toob suure heldimusega meelde 90ndad (no ja tegelikult muidugi vist ka 2000ndad, sest tegemist ikkagi mammutseriaaliga, eksole, ja samas ka 80ndate lõpu, sest kõik ju algas ikkagi Soome televisiooniga, vähemalt siin põhjas...).

Suur nagu Pakuk-lind ja Las vahepeal mõtleb keegi muu on sellised lühemad ja rohkem lihtsalt ulmeloo tegu ja nägu. Sealjuures hea ulmeloo, mis kulgeb loomulikult, aga sikasaka vulisedes kui mägiojake. Pakuk-lind hõllandab pisut Strugatskilikku teadusjoomarlust ning ehk Bradburilikku imetabasust, aga muidugi Mercalikus tempokas lõbususes. Lydoon ja Klapagos panevad kujutlusvõime tööle küll, mul oleks päris hea meel, kui selliseid lugusid oleks veel. Olgu selle laboripiirituse vastutustundetu tarbimisega kuidas on ... kosmoses seigeldes pead sina ikka lõpuks iseenesele otsa vaatama.

Manadused on aga selline esmapilgul hullumeelne kompott, mis ometi vähimagi probleemita algusest lõpuni täie tambi ja lõputu seoseküllusega välja peetakse – olgu pealegi tegelasteks Päike, jänes ja muruniiduk. Mitte, et ma poetagusest joodikultuurist just ülearu palju lugeda tahaks ja vahepeal väsitas see peadpööritav jant pisut ära ka. Aga siiski, kui teksti sees saab sujuvalt kasutada lauseid „Ema viis hälli heinamaale” ja „eest ära, järv tuleb”, siis on sel kõva väärtus iseenesest. Muidugi ma ei tea, äkki on meil selliseid tekste hulgi ja mina pole lihtsalt lugema juhtunud?

„Vist küll ... Muide, mis sinu nimi on?”
„Alleaa.”
„Misasi?”

„Alleaa.”

„Miks?”
„Et miks Alleaa. Oh, mu vanemad on mitmendat põlve koorijuhid ja isa on Lydia Koidula täpne koopia, muide! Aga ema viis hälli heinamaale.”

„Arusaadav.”

Kõnnime väikest aega vaikides. Veider, aga kõikjal tuiutavad inimesed ei näita mingeid väsimuse märke. Ühes kohas lakub üks poisiohtu sell rentslist mahavoolanud õlut. Siin-seal jääb silma sihitult ekslevaid kummitsaid. Mõned vibulevad mingis endale teadaolevas suunas. Vahel seisab otstel püsti ffitavaid gruppe. Mind nad enam miskipärast ei tülita. Hea seegi. Mul  on nende suhtes mõningane tõrge.

***

Udu Tuprus peale järsku igast küljest. See oli nii tihe, et sondeerimiskapsel tundus järsku  kulbina pliinitaigna sees. Joomed kriipisid illuminaatori taga kassiküünistena. Paar hetke tagasi seda ollust väljas veel polnud.

„Siin onn kõrb,” mõtlesin ma.

„Siin on kõrb?” imestas Vari mu mõtte üle.

„Ära ahvi mind,” porisesin.

„Ma ei ahvi,” solvus Vari. „Ma olen ju peaaegu sina.”
„Hea küll,” nõustusin. Mul polnud mõtet Varjuga tülli minna. Ta tegi meelsasti neid töid, mis mulle tüütuna näisid, ja lõpuks sai temaga vestelda ka, teinekord kaartegi mängida, kui õhtud igavaks läksid. Eile alles mängisime, aga mu mõtted olid uudsest olukorrast johtuvalt laokil, seega sai Vari sohki teha. Ikkagi esimene öö Klapagosel. 

Michael Swanwick – Et on üks masin see maailm (Mardus, 2001)

Selle loo puhul on taas põhjust viidata Weiri „Marslasele“ (ma ei tea, mitu korda olen viimase paari aasta jooksul sellele raamatule viidanud; küllap on see romaan siis tahtmatult mulje jätnud). Niisiis, siin on tegemist astronaudiga, kes on peale õnnetust Iol üksi ellu jäänud – ning nüüd on eesmärgiks maandurini jõuda, et selle abil Iolt minema põrutada.

Ainult et, selle füüsilise pingutuse juures (ta veab ühtlasi hukkunud astronauti sinna maanduri poole) näib talle, et ta on kas hulluks läinud või see Io räägib temaga. Kas võib arvata, et tegu on artefaktiga ja Ios pesitseb tehisintellekt, mis soovib ootamatult külla sadanud maalasi omal viisil ära kasutada. (Hiljuti oli Tori lehel juttu sellistest… hiigelsubjektidest.)

Lugu siis üpris sarnane samas kogumikus ilmunud Kelly tõlkelooga ehk inimene kuskil täiesti võõras olukorras, ja mis siis seal temaga juhtuda võib. Mõlema loo puhul on muidugi kõva kahtlus, et tegemist võib olla jutustajate hallutsinatsioonidega, mistõttu pühendunud esoteerikud tunneks tekste lugedes vast pettumust. Inimene, see kõlab uhkelt.

ulmekirjanduse baas

Tõnis Päi - Waremed ja warjud (1905)

Halwa Luule lugemine on omal moel wärskendaw, see on kui wärske keele lehk, mis sind ootamatult tabab. Pööritab hinge! Annab jõuudu! Eks wõime kujutella Kirjaniku hoogu, ikka pikki pikki wärsiridu kirjutades! Südamesundi, mis tahab lipata taewastesse kõrgustesse! Kuigi siintoodud näitused on pigem intiimsemad, siis Päi kirjutas palju Eestimaast ja Eesti rahvast!

Sa olid ilus.

Sa olid ilus! jah ilus

Kui hommiku päikese kuld!

Su südamlik silm säras

Ja loitis, ja leegitses tuld.

Sa olid ilus! jah ilus

Kui mägede helisew õhk!

Sa olid armas ja magus

Kui õitswate rooside lehk.

Sa olid ilus! ja ilus

Kui öösise sina sees kuu!

Sa olid ilus! nii ilus

Kui hõõguwa armukse suu!

Sa olid ilus! nii ilus

Kui taewaste elawam täht!

Su rind see laenetas, wajus

Ja kerkis kui walendaw waht.

Sa olid ilus! jah ilus

Kui merepind tormisel a’al!

Ja puhas sa olid ja kõrge

Ja süüta! - mu ideal.

(lk 48)

Sa kiitled, et sõprus, mis seud

Sa muga on puhas kui kuld.

Jah, näitagu seda su teud,

Siis usun su sõpruse tuld.

Jah, näitagu seda su tegu,

Et kuld on wõltsimata,

Sest harilikult on segu

Kuld muu metalliga.

(lk 59)

Annake, kallike, kenam, mu kullake,

Anna, sa ingel, mu õrnake lillike,

Anna, sa joowastad, nõiud?

Arm, sa uimastad, õnnestad?

Anna, mis täitis kül rinda,

Kui kord Amori kannel

Kõlises hingeni õnnel? …

Anna, arm lõhkus meil rinda,

Kui mule kinkisid enda…

Ilus, kui hellama näolt

Ilmub õrn, häbelik puna…

Wangistaw, uimastaw waade…

Õnned! … kui saledalt puusalt

Langeb ju neitsilik wöö…

Anna, su silmade läige,

Uimastaw, hingelik, sügaw,

Tume ja niiske kui öö,

Põletas rinda, kui äike…

Õnned, oh täitke weel rinda,

Et kuld Amori kannel

Kõliseks hingeni õnnel! …

(lk 90)

Eks wõib arwata, et nii mõnigi lõputuna tunduv wärsijoru on saanud kena hoo sisse weini juues.

Luule on weinis -

Kui wõtan ma klaasi,

Siis tunnen ma wiisi

Tuliselt põues.

Luule on weinis -

Kui rüüpan weel teise,

Siis luuletan wärsi

Weinikest juues.

Luule on weinis -

Weel wähe on waja,

Siis jookseb kui oja

Laul sõprade ringis.

Luule on weinis -

Kui kärgataw kaja

Üle pilwede raja,

Ta mühiseb - õues.

(lk 157)

Joe Haldeman – Pimedusega löödud (Mardus, 2001)

Lugu algab õige uimaselt ning nii jäi tekst mitmeks päevaks kopitama, enne kui proovisin juttu lõpetada. Ja noh, loo teine pool läks mõneti pööraseks, mis vedela alguse igati kompenseeris.

Jutt siis noorest geeniusest, kes avastab juba noorena, et inimese aju kulutab silmanägemise töötlemiseks kõige enam mahtu. Ta tutvub kooli ajal pimedaks jäänud neiuga, ning peale doktorikraadi omandamist jõuab veidi vanemaks saanud geenius arusaamiseni – silmadeta inimesed võiksid ülimalt intelligentsed olla, kuivõrd silmadele energia raiskamise asemel saaks aju seda kasutada oma omanikule hoopis otstarbekamalt. Ja nii meelitab ta pettuse abil operatsioonilauale oma abikaasa, väites, et suudab taastada osalist nägemist. Seeasemel likvideerib ta operatsioonide käigus naiselt silmamunad, et nii kergemini ligi pääseda silmanärvidele. Naine ärkab narkoosist, ning tõepoolest… maailm pole enam endine.

Ohjah, eugeenika ja meditsiinieetika ja mis kõik veel selles loos näkku paiskub – eks muidugi Haldeman hoiatab juba avalehekülgdel, et midagi head siit oodata pole. Või muidugi oleneb vaatenurgast – eks algul keeldus ka maarahvas kartulit söömast. Mistõttu lugu on huvitav hoiatus.

ulmekirjanduse baas

Diana Wynne Jones – Kindlus õhus (2018)

Triloogia teine romaan on sirgjoonelisem ja lihtsakoelisem kui avaraamat – kui seal esines mitmeid kummastavaid juhtumeid ja võimatusi (Howli kindluse nelja ukse kontseptsioon oli päris hea kaardipaki segaja; eriti muidugi see, et üks uks avanes tegelastele ootamatult tänapäeva maailma), siis siinne romaan on pigem muinasjutu laadis kirjutatud ning läheb üsna kindlalt punktist A punkti B. Ehk siis kuidas Abdullah enesele naise „saab“ (aga poolt kuningriiki siiski mitte). Kui 2/3 raamatust on üsna Abdullahi traagilise armastuse keskne – ta quest oma armastatu džinni käest päästmiseks – siis raamatu viimases kolmandikus selgub, et tegemist on hoopis suurejoonelisema mänguga, kus Abdullahil on tegelikult üsna etturi roll ning eelmise raamatu peategelased on vägagi seoud Abdullahi otsinguga (pahategelased on küll uued). Aga jah, nagu teada, vahel võib ettur malelaual mitmesugust segadust tekitada – kui vaid etturi juht on küllalt osav ja vastasmängija liialt riskialdis.

Nagu ei jäänud märkimata, on see raamat lihtsam, kergem ja kiiremini loetav. Kui esimene romaan oli üsna kiiksuga inglise lastekirjandus (Roald Dahl, Lewis Carroll, Neil Gaiman jt), siis nüüd… no nüüd on selline, et annaks lapselegi unejutuks lugeda. Pole nii õõvastavaid hetki ja kohati päris lõbustav; kuidagiviisi on koguaeg kindlus, et ega tegelastega midagi väga hullu juhtuda ei saa. Romaani džinnid tuletasid hägusalt meelde hiljuti loetud džinni-ainelise fantasy-antoloogia, noh, Jones on asja lahendanud hulga kergemalt ja lõbusamalt kui selles kogumikus (eks ka lugejad on vähe teistsugused).

Neil Gaiman – Põhjala müüdid (2018)

Sellest raamatust (romaan, jutukogu?) on õieti raske midagi arvata. Et siis enoraualik ümberjutustus laiale lugejaskonnale skandinaavia mütoloogiast? Mitte et ma selle teemaga suurt tuttav oleks (peaks üle lugema Villy Sørenseni „Ragnaroki“, kunagi oli see mõnus lugemiskogemus), aga paistab, et lugejate oodatav võimalik gaimanlikkus avaldub eelkõige nö detailides, mitte et autor oleks loonud omapoolse kirjandusliku mütoloogia (nii nagu Eno Raua „Kalevipoeg“ on hea sissejuhatus Kalevipoja eeposse, kuid tsiteerimiseks tuleks ikkagi originaali kasutada) – no huvi pärast oleks võinud lugeda ka sellest, miks Loki selle Brisingite kaelakee pidi väratama ja mis kõik veel nende siin esitatud lugude vahel puudu on (selge see, et Lokita oleks üldse keeruline sellest maailmast vasikavaimustuda). Vast gaimanlikkus avaldub kõige poeetilisemalt raamatu finaalis, kus maailm kenasti hukkub (nagu seda eelnevalt on korduvalt ennustatud) ja… Või on seegi lähedane tavapäraste Ragnaroki kirjeldustega?

Ühesõnaga, mul tundub olevat väike probleem sellega, et otseselt ei saa midagi uut lugemispagasisse – kuivõrd autori sissejuhatuse järgi eeldus on, et Gaiman püüdis võimalikult allikatruu olla (muidugi seda kirjanduslike võtetega kaunistades). Mis tekitab justkui küsimuse, et kellele see raamat õieti mõeldud on – neile inimestele, kes soovivad eelkõige põhjala mütoloogiaga tutvuda? Muidugi Gaimani padufännidele, kes võtavad iga kirjutist puhta kullana? Mingil moel tundub see teos olevat eelkõige Gaimani austusavaldusena skandinaavia mütoloogiale, sooviga jagada laiale maailmale oma igipõlist vaimustust (jajah, „Ameerika jumalad“). Mis on muidugi vahva, aga pole õieti see, mida vaikselt ootasin – kuid eks mul Gaimani lugemiskogemused jagunevadki laias laastus kaheks: vaimustavateks ja pettumusteks. Ühel pool fantaasia- ja mänguküllased romaanid, teisel pool… sellised fantaasiaküllased romaanid, mis suurt ei kõneta.

Kaanekujundus on päris hea.

“Vaadake üles taevasse ja te vaatate Ymiri pealuu sisemust. Tähed, mida näete öösel, planeedid, kõik komeedid ja langevad tähed, need on Muspelli leekidest lennanud sädemed. Ja pilved, mida näeb päeval? Need olid kunagi Ymiri ajud, ja kes teab, mis mõtteid need praegugi mõtlevad?” (lk 26)

 „„Ja Freyja, mida me ilma Freyjata peale hakkame?“ küsis Tyr.
„Kui ehitaja on tegelikult hiiglane,“ lausus Freyja, hääl jäine, „abiellun ma temaga ja lähen temaga Jötunheimi ja saab olema huvitav näha, keda ma rohkem vihkama hakkan – kas teda selle eest, et ta mu siit ära viis, või kõiki teid selle eest, et te mu temale andsite.““ (lk 69)

 „Loki, kelle jaoks salaplaanide haudumine oli sama lihtne kui teistel sisse ja välja hingamine, muigas Thori viha ja teadmatust nähes. „Sinu vasara varastas Thrym, kõigi hiiglaste valitseja,“ ütles ta. „Ma veensin teda vasarat sulle tagasi andma, kuid ta nõuab oma hinda.“
„Olgu siis,“ lausus Thor. „Mis on hinnaks?“
„Freyja käsi.“
„Ta tahab ainult tema kätt?“ küsis Thor lootusrikkalt. Käsi on Freyjal ju lõppude lõpuks kaks, võib-olla õnnestub teda suurema vastuvaidlemiseta veenda ühest loobuma. Tyr ju loobus ühest käest.“ (lk 98)

kruusatee

Diana Wynne Jones – Howli liikuv kindlus (2017)

Kena fantaasia noortele, kus… ei juhtu just palju ahhetamapanevat koledat, aga ometi on mitmeid esmapilgul õõvastavaid juhtumeid. No tõepoolest, see, mida Kõnnumaa Nõid plaanis teha printsist ja võlurist… see oli päris koletu ja maniaklik. Aga jah, romaani tegelased on meeldivalt mitmepalgelised – nii Sophie, Howl kui Calcifer võivad olla nii heatahtlikud kui nurjatud. Romaani lõpplahendus läheb vähe… seebikaks, ning maksab lõivu sihtrühmale suunatuse tõttu.

Lugemisel mängib paratamatult kaasa romaanist kuulsam animefilm (mida olen küll poolikult näinud) – nii kerkisid silme ette eelkõige kujutelmad ukse taga voogav kanarbikunõmm ja see veider hernehirmutis; samas romaani tegelased ei sarnane kujutluses just suurt filmi tegelastega, romaani puhul mõjusid need vähe täiskasvanulikemana. Eks võiks mõelda, kui palju on Howlis triksterit või on see triksterivärk osa needusest, mis kaasneb Calciferi ja Kõnnumaa Nõiaga tegelemisest. Howli ebamoraalsus ongi vast selle romaani kõige täiskasvanulikum element. Omamoodi värskendav on Sophie kaksipidi olek – ühelt poolt püüdlused needusest vabanemiseks, teiselt poolt see vanaeidelik askeldamine Howli elupaigas. Kas Calciferi puhul võib mõelda, et Gaiman on seda ühes oma noorteromaanis veidi teistmoodi edasi arendanud?

Päris tore meelelahutus.

„Ja ta ronis trepist üles, valjusti pomisedes: „Tõesti, need võlurid! Võiks arvata, et keegi pole varem end ära külmetanud! Noh, mis siis lahti on?“ küsis ta, komberdades magamistoa uksest sisse räpasele vaibale.
„Ma suren igavusest,“ sõnas Howl haletsusväärselt. „Või ehk lihtsalt suren.“ (lk 197)

Caroline M. Yoachim - Welcome to the Medical Clinic at the Interplanetary Relay Station | Hours Since the Last Patient Death: 0 (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)

Üpris lõbustav metakirjanduslik lühilugu (loetav Lightspeedi lehelt) õnnetust juhusest, kui sind on hammustanud miski tundmatu putukas ning seejärel näib asi nii hull, et pead erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtule tormama – kus on ooteaeg kuus tundi (kui peaksid sealt ruumist näiteks tualetti lahkuma, siis langed järjekorra lõppu). Ja et tegemist on kosmosejaamaga, mida asustavad peale inimeste veel mitmed erinevad (äärmiselt jõhkrad ja tüütud) võõrrassi esindajad, siis… ootab sind üks õudne katsumuste kadalipp.

Tekst on esitatud valikutena (eeskujudeks OULIPO ja Cortazar?) – autor pakub peale esialgset tegevust ühe või teise või kolmanda valiku, kuhu edasi minna (esineb ka paar umbteed, kuid need on lihtsalt lugeja hurjutamiseks). Ausalt öeldes on see tekst ka järjest loetav, eks mõnel hilisemal lugemisel võiks järgida autori soovitusi (mitte et teksti jutustaja erilisi illusioone looks, et lugejad käituks ilmtingimata nii nagu tekstis ette nähtud).

Sarnaselt Yoachimi esmatutvusega taaskord igati meeldiva elamusega lugemine. Aga jah, elu on hädaorg!

„R. You sneak out of the clinic and return to your quarters. You search the station database for treatments for your beetle-induced purple rash. There is no known cure, although some patients have had luck with amputation of the affected areas. Sadly, you are incapable of amputating your own ass. Even if you go back to the clinic, the rash is now too widespread to be treated. Go to Z. Or, if you want to see what would have happened if you’d opted to search through the exam room cabinets, go to S. But remember, going to S is only to see what hypothetically would have happened. Your true fate is Z.“ (lk 249)

Vjatšeslav Morotško – Te teate mu nime (Diogenese latern, 1976)

Loo „pärliteks“ on peategelase sisekõned (aga samas seostub sellega loo puänt), mis nii tõsisel ja kurval moel räägivad sellest, kuidas peategelane tahaks maailma paremaks muuta, aga seni on kõik katsed untsu läinud. Muidugi, austusväärne on see, et kõigi ebaõnnestumiste kiuste (meditsiiin, astrofüüsika, mees on mitmekülgne!) ei visanud peategelane püssi nurka jätkas seda maailmaparanduse okkalist teed – seeasemel et tavainimese kombel iseenda heaoluks aega pühendada. Aga millised hingepiinad, eksole.

Kui postituse esimene lõik annab ehk mõista, et seda teksti võiks lugeda, siis tegelikult lood nii roosilised pole. Peategelane on nimelt asunud müütilise heategija Erakordne jälile, et selle abil millegi loomises viimaks õnnestuda. Aga kes või mis see Erakordne on, pole olemas ühest arvamust, ta pigem ilmub ja seejärel kaob niisama ootamatult. Ühesõnaga, loogiliselt võttes võiksime kahtlustada, et kui oled tubli jms, avaldub korraga see Erakordne sinus eneses. Milline igav lähenemine.

Huvitav, kas üks tundmatuks jääv eesti luuletaja võttis just selle loo pealkirjast oma geniaalse poeemi kirjutamiseks inspiratsiooni? Igatahes, kongeniaalne värk:

Keegi ei tea minu nime.

Keegi ei tunne mind ära.

Mu isiku taust on pime.

Mind ümbritseb salapära.

Kohata mind oleks ime.

Keegi mind kuskil ei märka.

Keegi ei tea minu nime.

Mu nimi on Veiko Märka.

ulmekirjanduse baas

James Patrick Kelly - Valguse levi tühjuses (Mardus 1, 2000)

Omal moel on huvitav avastada, milliste nüüdisulme autorite jutte tõlgitakse eesti keelde (Marduses olevat ilmunud 1993. aastal Beagle’i „Libahunt Leila“?), niisiis avastasin mõningase üllatusega käesoleva autori tõlke. Kelly on vast esimest ja viimast korda eesti keeles – igatahes ulmebaasi lugejate reaktsioon on küll… õige tõrjuv. Jutt ise on nii ja naa, originaali kuskil antoloogias nähes just lugema ei tõttaks (kuigi tegemist on suhteliselt lühikese tekstiga, mis on alati kõvaks plusspunktiks Võõraga tutvumisel), aga kui maakeeles kätte antakse, siis võib end harida ja järjekordse ristikese kirja saada (varasematel puhkudel olen Kelly tekste igati loetavateks pidanud – see tekst võiks kergelt ühte jalga käia ühe Kelly & Kesseli varasema looga).

Tekst on siis eksperimentaalsest kosmoselennust, mille käigus ületatakse valgusekiirust. Varasemate loomkatsete puhul on elajad edukalt naasnud, nüüd aga… meeskonna 50 liikmest on alles jäänud vaid üks, mis teistega juhtus… põle õieti aimu. Ehk hüppasid laevast välja igavikku, ehk tapsid üksteist maha. Peategelane… pole tegelikult üksi, tal on nüüd uus naine (ametlik abikaasa on üks neist kadunuist) – see on küll kujuteldav, kuid ikka võimalik pereelu või paarisuhtes elada. Nagu teada, on kõik peas kinni, seksis ei pea ilmtingimata kehavedelikke või puudutusi jagama (vastupidi näiteks Kij Johnsoni ühe riivatu nägemusega).

Jutt on enamvähem intervjuuna vormistatud, kord räägib peategelane, kord ülevalguskiirusetagune naine, mõlemad kommenteerivad kujuteldavale vastuvõtjale teise öeldut. Nagu arvata võib, oleks kerge kahelda ainsa ellujäänu terves mõistuses, aga… ehk ongi üle ülevalguskiirust ületades hoopis teistsugune reaalsus. Või siis mitte, ja peategelane on hullunud.

Nagu öeldud, üllatav tõlkevalik (kuigi Kelly on angloameerika aasta parimate antoloogiates tihe külaline, seega tegemist pole kindlasti vähetuntud nimega). Autor püüab küll varjata teksti kõvaulmesse kuulumist (nimelt on peategelane kunstnik, tema otseselt ei jaga seda ülevalguskiiruse teooriavärki), aga eks see on pigem kõvaulme lugejate teetass, või siis ka neile, kes sellist laadi kirjandust vahel tarbivad (sest kunstnik ju ometigi ei taipa kõike neid ülevalguskiiruse finesse, eksole). Kuigi… samas see hullumise aste võiks olla niisugune, mis võiks ehk huvi pakkuda psühhorealismi lugejatele.

ulmekirjanduse baas

Juri Nikitin – Diogenese latern (Diogenese latern, 1976)

Kena näide nõukoguliku ulme campilikust küljest – mis siis saab, kui tehisintelligents osutab inimloomuse vigadele? Et jutu lugeja olukorra täit tõsidust aduks, on küsimuse all (nõukogude) geniaalne ja kõrgeltaustatud teadlase isikuküsimus – hoolimata inimkonna jäägitust austusest leiab tehisintelligents, et… Igor Švedov pole tolerantne ning seetõttu ei saa talle usaldada küsimust, kus tuleks suhelda võõrtsivilisatsioonidega. Nagu tehisintelligents sedastab, võib tolerantsuse puudumine viia selliste õudusteni nagu rassism või fašism.

Skandaal missugune, aga tehisintelligentsi tähelepanekutes on iva ning maailma üldsus… arvestab sellega. Võib muidugi edasi mõelda, et mis saab sellest häbisse paisatud inimesest edasi – vaat sellest võiks sotsrealismivaba jutu või romaani või antoloogia kirjutada (kes teab, ehk on seda tehtudki).

„Iga sõna selgesti hääldades vastas robot külmalt:
„Ükski inimene ei tohi ennast inimkonnast kõrgemale seada. Kui see nii ei ole, palun mind ümber programmeerida.“
„Jätka!“ ütles esimees.
„Arenevas ühiskonnas toimub alati võitlus arvamuste ja maitsete vahel. Kuid ainult vastaspoole seisukohtadest lugupidava võistluse kujul. Mitte ükski geenius ei tohi oma maitset teistele peale suruda. Ta võib seda ainult propageerida. Toon näite. Švedov, mis te ütlesite möödunud aasta kaheteistkümnendal detsembril Artemjevile?““ (lk 118)

ulmekirjanduse baas

Jeff VanderMeer – Hanoveri parandamine (Täheaeg 9, 2011)

Ega VanderMeeri lugemine paku suurt inimlikku õndsust, tekstid on pigem ikka va keerulised. Seekordne jutt on ehk fantasy kanti, ning räägib loo põgenikust, kes vastutahtsi paljastab end jälitajatele ning sellega põhjustab oma heausklike varjajate hukkumise. Kena eetiline probleem, kas pole?

VanderMeeri maailm on… võõras, peale peategelase pole kohalikel aimugi, mis neid suuremas plaanis ümbritseb. Või see ühiskondlik kord, mis toimib põgenikku kodustavas rannaküla kogukonnas, see oleks justkui kõrgemal tasemel võrreldes naabruses asuva mäestikuhõimuga, aga ometi on nad vahetuskaupa tehes nö nõrgemal positsioonil – neil on vaja neid metslasi, kuna nende pakutavast sõltub rannaküla heaolu. Aga miks need koobastes elavad mäeinimesed tahavad vahetuskaubaks kõiksugu tehnoloogilisi vidinaid (mis mõnelgi puhul on randlastele mõistmatud), sellele tekstis selget vastust pole – küllap siis need omakorda vahetavad tehnovidinaid teistele, veelgi kõrgemal tasemel naabritele. Aga miks see neile (tundmatutele) kolmandatele seda kola vaja on, on ehk seoses loo peategelase mineviku ametikohaga.

Igal juhul, loo keskmes on juhtum, kus külavanema käsul peab peategelane korda tegema rannale uhutud romu, mida võiks ehk robotiks pidada. Peategelane aimab, et see on üks kahtlane kaadervärk, kuid tema peale pahane külavanem nõuab selle romu töökorda seadmist, et saaks mäemeestega kaupa teha.

Nojah, ei saa öelda, et tekst pakuks viimaks mõne igapäevase tarkusetera, pigem on oluline lugemisest tekkiv emotsioon ja loodetavalt harjumatu kujutluspilt. Vast VanderMeerile ongi kõige olulisem lugeja harjumuspärase heaolu kõigutamine – parem võõras kui senituttava nämmutamine.

ulmekirjanduse baas

Kate Elliott - "I Am a Handsome Man," said Apollo Crow (The Book of Swords, 2017)

Alternatiivajalooline fantasy Rooma keisrist ning maagilistest olenditest, kel on temaga kana kitkuda. Ühesõnaga tekst täis kõiksugu pettusi ja maagilisi üleminekuid, küll saab ühest elusolendist mitusada olendit jms.

Ei saa öelda, et ma kõike kirjutatut mõistnuks, aga no kui jutt ei hakka sinu jaoks mingil moel tööle, siis ka ei viitsi väga pingutada finesside kallal – peamine, et saaks teksti kaelast ära. Muidugi on siin kõiksugu stiilseid mõõduvõtmisi ja igati epateerivaid tegelasi, aga jah, see masinavärk ei pannud mul silmi särama ega järgnevaid lehekülgi õgima (aga see jutt läheb juba lihtsalt ruumitäiteks, et postitus visuaalselt natukenegi mahukam oleks kui muidu paar mittemidagiütlevat rida). (Ühesõnaga, aitab mulli ajamisest.) Elliott on pareminigi kirjutanud!

Triinu Meres – Joosta oma varju eest (Täheaeg 9, 2011)

Nagu mõni aeg peale romaani „Lihtsad valikud“ lugemist selgus, on Meres varemgi sellest maailmast kirjutanud (senini arvasin, et kõik ta tekstid on täiesti erinevates fiktsonaalsetes maailmades; ja kas Meres nüüd veel ei maininud, et ehk kirjutab veelgi sellest maailmast?) – ning kui ma enda varasemat lugemiskogemust vaatasin… siis ei meenunud tekstist õigupoolest midagi (ainult see tunne, et midagi muud kui tavapärame ulmekogemus). Aga milleks siis muidu raamatukogud on, kui pead vaevab süümetunne?

Tekst ise on kahtlemata päris hea (ikkagi teenitult ulmejutuvõistluse võitja!) ja maiuspalaks eelkõige nõudlikumale lugejale – takkajärgi imestan, et esmakordsel lugemisel agaralt ei kurtnud, et… tekstis on palju hämarat, arusaamatut, kiuslikku. Ning kuivõrd Meres mainib loo sissejuhatuses tänuga muuhulgas Dan Simmonsit, siis meenub, et romaani esimeses veerandis sai kah mitmel puhul mõeldud Hyperion-Endymionile ja selle kristluse õõvastavale kosmoseversioonile; nüüd on see seos vast selgemaltki esil (kunstiteose puhul pole laenamine kui selline pea kunagi halb, keegi ei ela vaid omas mullis ega loo ainuvõimalikku autentsust). Lugu on seetõttu huvitav, et siin on üsna selgelt juttu ühest saladusest (Simmonsi ümberkasutamine!), mille avastamine romaani puhul oli sealsetele tegelastele üsna traagiline kogemus. Ja et mul romaani käepärast pole, siis ei saa ka raudkindlalt väita, et loo üks peategelane on hiljem romaanis oluliseks taustategijaks.

Kui midagi kritiseerida, siis ehk see deemon oli oma nõudmistes vast liialt inimlik… aga kuivõrd seletusest tuleb välja, et tegemist on omal moel piibellik-müütilise olendiga, siis… taandub see eelkõige lugeja maitsele ja kogemusele.

Aga jah, lugu ise on üks halastamatu jutustamise pärl, vahest on autor lugeja vastu liigagi nõudlik… kuid tänu jumalale, et nüüd aastaid hiljem on romaani puhul ilmunud loole (hägusalt) seletav kommentaarium. Ning et romaani peategelaseks pole Kogeri sarnane lõikaja (naljaga pooleks viide Veristajale?), vaid ikka lihast ja luust tavainimene.

ulmekirjanduse baas

Matthew Hughes - The Sword of Destiny (The Book of Swords, 2017)

Üsna kjparkerlik kelmilugu ehk siis loo kangelasega juhtub mitmeid tragikoomilisi juhtumeid rohkem või vähem eriskummaliste tegelaste osavõtul ning tulemus on selline… et kas nutta või naerda, olenevalt tuule suunast.

Peategelaseks on ühe võluri käsilane, kes on saadetud varastama Saatuse Mõõka. Muidugi ta ebaõnnestub ning tööandja (või orjastaja) viha eest põgenedes satub ta järgmise võluri võrku. See võlur teenib üht kohalikku hertsogit, kes näeb vangi langenud noormehes praktilist kasu (võlur, kes on rohkem akadeemilise taustaga kui peategelase endine tööandja, huvitub enam sellest, kuidas küll mees Saatuse Mõõga käest eluga pääses – sellest võiks huvitava teadusliku artikli kirjutada) – nimelt peab hertsog ohverdama iga seitsme aasta järel maa-alusele deemonile (kes andis hertsogile võimaluse rikkaks ja mõjuvõimsaks saada) ühe kohaliku noormehe ja neiu, või muidu tuleb deemon hertsogi hinge järele. Noored ohvrid muidugi ei tea, mis neid õieti ees ootab (igal juhul mitte paradiis, nagu neile lubatakse) või sedagi, et kui nad lahendaksid deemoni esitatud kolm mõistatust, saaksid nad vabaks ja deemon hertsogi hinge.

Nojah, peategelane ja üpriski kohtlane taluteenijanna (hertsog valib alati võimalikult rumalaid noori, keda deemoni juurde saata – et need jumala eest selle mõistatusi ei mõistaks lahti muukida) kohtuvad siis maa-aluses pimedas käigus seda ilmatuma jäledat deemonit ning asuvad mõistatusi lahendama. Millele järgneb siis deemoni tänu… ja hertsogiga õnnetus… ja edasi uuesti retk Saatuse Mõõga juurde, sest millegipärast on ikkagi uskumatu, et see maagiline relv peategelast kohe maha ei nottinud. Ja nii edasi.

Kui lugu algab üsna ilmetu pehhovliku kelmifantasyna, siis peagi hakkab masinavärki murendama kjparkerlikud toonid, mis muudab teksti üllatavalt mõnusaks lugemisvaraks. Ja nagu öeldud, siis ootab ees tragikoomiline finaal, mis harrastel fantasyaustajatel vast tekitaks mõningast ärritust. Mis on muidugi tore. Tore avastada autorit, kellelt võiks ehk midagi veel lugeda (üks tekst ongi silmapiiril).

Ken Liu – The Hidden Girl (The Book of Swords, 2017)

See lugu võiks olla alguseks millelegi grandioossele (asi, millest näiteks Patrick Rothfuss võiks õppida – kuradi lapsepõlvele ja noorusaastatele ei pea miljoneid lehekülgi pühendama) – kuidas noorest tüdrukust kasvas see, kes maailma muudab jne. Muidugi, hoopis põnevam lahendus võiks olla see, kui selle koolitatud supertapja edasi elukäik oleks täis ametialaseid ebaõnnestumisi – huvitav, kas sellisest lähtepunktist on mõnd head fantasy romaani kirjutatud. Ehk siis õnnetu peategelane, kes ei loogi midagi erilist, kelle olemasolu võiks hoopis olemata olla – hoolimata paljutõotavast algusest jne.

Lugu siis sellest, kuidas budistlik nunn varastab ülikult tütarlapse, et sellest kasvatada väga eriline tapja (sest Buddha järgi on niisugune lähenemine lubatud, kui oled enda vastu aus jms). Kui aga peale kuue aastast õppeperioodi neiuks sirgunud õpilane oma initsiatsiooniriituse ajal oma õpetajale vastu astub, siis tuleb tal rinda pista oma õpetaja pahameelega. Aga nagu postituse avalõigus mainitud, siis to be continued jne.

Et tegevus leiab aset muistses Hiinas, siis on siin kenasti silme ette manatav ninjavärk, mille filmilikule esteetikale lisandub erinevates dimensioonides madistamine. Ühesõnaga, kena lugu, mis igati loetav, lihtsalt et see… kangelase üleskasvamine kui selline on üldiselt üks paras YA värk.

 „She prefers to approach her victims in the unseen dimension, to prick the inside from the undefended direction. She liks to press the needle into the middle of their hearts, leaving the rib cage  and the skin intact. She like to probe the needle into their skulls and stir their brains into mush, driving them insane before their deaths but leaving no wound in the skull.“ (lk 81)

Merlin Piirve - Süü (Värske Rõhk 31, 2012)

Kui loo pealkiri on selline nagu on, siis võib oodata… vähe süngema laadiga lugu. Ja Piirve ei peta lugeja ootusi, tema Marie on just täpselt niivõrd segane, et… süü kui selline on. Aga jällegi, kas süüdi on ühiskond või üksikisik.

Marie pakub nimelt inspiratsiooniteenust nendele noormeestele, kel oleks justkui pea otsas, aga ei julge vastassooga lähemat tutvust sõlmida. Marie siis heidab end dzotile, ta tutvustab noormeestele, milline on see naisega lähedalolek. Asja teeb veidi problemaatiliseks see, et seda tuleb varjata lähedaste (ehk isa ja kihlatu) eest. Mis muidugi ei lõpe nii nagu asjast mitteteadlikud arglikud noormehed sooviksid - Marie heategevuslik töö paljastub avalikkusele ning naine jääb ilma kihlatust kui ka põhjustab pettumust isale. Marie otsustab aja maha võtta, kuid…

Nojah, see isakuju sissetoomine viitab õige klassikalistele valukohtadele, mis eneseteadlikel naistel võib ühiskonnas olla. Marie pole naudingute koguja, vaid miski segu Plathi ja Dostojevski kangelannadest. Kui pool lugu mõtlesingi, et tegemist on omamoodi antipoodiga Ellise “Ameerika psühhopaadile”, siis lõpupoole ongi ootamatu viide Patrick Batemanile.

Marianne Pitk - Isakaru (Värske Rõhk 31, 2012)

Sarnaselt autori esmatutvusega on seegi lugu humoorikas ja veelgi selgemate ulmesugemetega. Mees läheb nädalateks jahiretkele ning satub pahaaimamatult karu intriigide valda - sel nimelt on vaja inimest, et oma edasisi plaane teostada (mis täpsemalt, see jäägu lugeja avastada). Lisaks sellele, et karu on niisuke kurikaval, oskab ta ka… inimkeeli kõnelda.

Igal juhul, fantasy mis fantasy, kui mitte koguni horrori sugemetega (sest et… karu teeb midagi väga kahtlast oma plaani teostamiseks - aga see jäägu niisiis pahaaimamatu lugeja avastada). Tekst on kirjutatud igatepidi noorusliku õhinaga, võiks kahtlustada koguni nö segase panemist, kuid see on igati kena. No küll on alles karu, eksole.

Juhan Reimann - Iibe eest (2001)

Kui luulekogul on niisugune tirriteeriv pealkiri (ja Albert Gulki illustratsioonid), siis eks pika otsimise peale leiab sealt ka vastavaid värssteoseid, mis tekitavad erinevaid mõtteid. Esimese näite puhul tunnetan tugevalt oma vaimupimedust mõistmaks autori sõnumit, aga viide Taarale sundis mind seda siin ära tooma.

Karje aega

Ei taha et

rahvas sureks

mureneks murelik

meel.

Lahustuks ilmas

suures

mere avatud

teel.

Maha nühiks

kõik nukid

kühmud karvasel

käel.

Elule jõudu

kannaks

Taara vaimsuse

väel.

Hiie pühadel

puudel

lehvigu vabana

lint.

Solvatud hinge

hüüdel

valgene

mustunud tint!

(lk 35)

Järgnev luuletus esindab kenasti kõike seda, mida me, mehed, naiste hingeelust teame. Milline valus armastus siit vastu kajab!

Feminiinselt

Lapse vaev

ei heiduta me

hingi,

mehed teid

me vajame.

Käimal olek

tekita ei pingeid

juuri alla

ajame

rahva hällil

kohal olul

kodu ust

kui kaitsete.

Liitlaseks meil

elu julgus

rõõmupäevi

maitseme.

Kui kajaks

armastuses maa

kodu loojaid

küllaga.

(lk 57)