Mo Xiang Tong Xiu: Deemonliku tee suurmeister 3

Huvitav, missugused katused Hiinas olid? Lagesid ilmselgelt ei tuntud. 

Esimesed kaks raamatut olid mulle piisavalt võõrad ja nõudsid nii paljuga harjumist ja leppimist, et ebaloogilisused ei jäänud silma. Võibolla neid polnudki. Või noh - kui sedavõrd palju võluvõimetega seotut toimub, võibolla ei torkagi silma?

Kolmandas raamatus ma juba imestasin, KUI hea peab olema inimese muusikaline mälu, kui ta kohe esimese kuulmiskorra järel suudab veatult järgi mängida pala, mida on kord kuulnud. 

Ei, ma saan aru küll, et Wei Wuxian on imeinimene, kes suudab enam-vähem kõike, ent pani mõtlema. 

Või et katusekivide vahelt tuppa piilujad (vt mu esimest küsimust) näevad ja kuulevad kõike detailselt, tabavad pisikesi ilmemuutusi ja väikesi liigutusi. 

Samas - ja see olgu kohe öeldud - raamat oli põnevam kui eelmised. Läks kiiresti, kogu aeg oli huvi, mis edasi saab. Seda hoolimata tõsiasjast, et mälestuse seest kasvas välja järgmine mälestus ning esialgse põnevuse juurde üldse ei jõutudki. Mineviku põnevused oli piisavalt põnevad.

Võib ka olla, et mulle pakuvad suuremat huvi muud suhted kui armu omad. Selles raamatus tõusid viimaks esile suhted Wei Wuxiani sünniperes, nii vähe, kui ta neid mäletabki, kasuõe ja kasuvennaga, kes tegelikult sama ehedad õved kui bioloogiliselt seotud, isade ja emade põlvkonna omavahelised. See kõik oli läbi põimitud lugudega elavatest laipadest ja nende käitumisloogikatest (põhimõtteliselt zombied, keda saab karjakaupa kutsuda või peletada), võitlusest türanliku klanniga ja kuidas sellelgi olid mõned ausad ja lahked liikmed, ent peresuhete läbi raamatu jooksmine oli märgatav.

See tegi raamatu korraga armsaks ja hirmus huvitavaks.
Aga mis siis ikkagi sai Nie Mingjue peast?! Kuidas see asi laheneb?

meeldib lugeda

Mo Xiang Tong Xiu: Deemonliku tee suurmeister 2

Teadmisest, et raamatu lõpus on nimekiri tegelastest, nii et ma lugedes tean, kes on kes, muutis "Deeemonliku tee suurmeistri" teise osa lugemise väga meeldivaks. 
Esimese osa voorused - kiire tegevus, põnevad mõistatused, mille juures ühe saladuse lahendamine viib järgmiseni, kaunid noored mehed ja nende koomiliselt armsad segased tunded, on kõik alles. Aga seekord sain ka mugavalt järgi vaadata, kes on kes!

Tõsi, päris kõigi olulisemate tegelaste kohta infot polnud. Ent ma sain aru, kes on Lan Wangji, ning et  Lan Wangji ja Hanguang-jun on sama isik. Jiang Chengi ja Jin Lingi eri isikud olemisega oli ikka veel raske leppida, kuid iga kord, kui nime jälle üle kontrollisin, jäi see paremini meelde. 

Seevastu olin ära unustanud olulised sündmused. Kurb lugu Changi klanniga? Ah? Ma peaksin ilmselt teadma? 
Häguselt oli meeles, et mingi eriti hea ja üllas tegelane ise endal silmad välja koukis. Aga miks? Ja paha tegelast ei mäletanud ma üldse. 

Nii et teatud määral oli mulle sündmuste jälgimine isegi huvitavam, kui oleks lugejal, kes mäletaks, milles asi. Ma ei tahtnud ainult teada, mis peale Kurba Lugu Chani Klanniga juhtus, vaid ka seda, mis see Kurb Lugu oli. 
Aga muidugi emotsionaalselt kaasakiskuvam oleks raamatuid nii väikese vaheajaga lugeda, et südnmused meeles. Kuigi võibolla püsivad teise raamatu sündmused mul paremini mälus, sest nüüd ma ka tean, mis tegelane midagi teeb! Emotsionaalne side kohe tugevam.

Juba esimeses raamatus oli märgata, kuidas selle autor ei ole rumal. Ta puistab pisikesi tähelepanekuid maailmakorra kohta ning ei topi neid sugugi alati ei peategelase frivoolsesse ega mõne teise üllasse ja ennastohverdavasse suhu. Seekord ütleb tegelane, kes iga mõõdupuu järgi negatiivne, mõned nii terased ja läbinägelikud laused, et lugejana jäingi nende üle mõtlema ning tõdesin, et tal on ju ... õiguski?

Võib olla julm ja õel ja ikkagi tekitada empaatiat. 

Kuidas kõik loo osad korraga kokku hakkasid kõlama ja terviku moodustasid, oli ootamatult kaunis. 

Xue Yang sarjas

See raamat oli hea meelelahutus, hea meelelahutus, hea meelelahutus - ning puudutas siis korraga mu hinge. 
Mis midugi ongi meele hea lahutumise jaoks hädavajalik.,ent juhtus siiski ootamatult.
Ja imeilusates meestegelaste imeilusast tundeelust polnud veel üldse juttu olnudki!

Muuhulgas sain täiesti kogemata teada, et elus näitlejatega seriaal, mille nimi inglise keelde tõlgituna "Untamed" on, kuulub samuti "Deemonliku tee suurmeistri" erinevates meediumides esindatuse alla. Need tegelased "Untamed" sarja piltidel võtsid mu juba aastaid tagasi hardalt ohkama. Nii ilusaid (homoseksuaalseid või heteroseksuaalseid või biseksuaalseid või aseksuaalseid) mehi ei tohiks isegi kujutelmades olemas olla!

Enne raamatu teist osa - "Deemonliku tee suurmeistri"-lugude kümnendat, eesti keeles on ühe raamatus üsna mitu osa - tuli siiski omajagu armutundeid ette. Ent tundub, et Hiina kirjanik ei ole üldse kinni lääne kommetes armuasju tõsisel toonil kujutada. Need üksteise huulte riivamised või purjuspäi sõnakuulelikult voodissepugemised on kõige kerglasem ja lõbusam osa raamatust.

Autor on välja mõelnud ka suurepäraselt jutustamiseks sobiva loitsu - "Empaatia". See tähendab teise hinge täielikku lugemist ja tunnete jagamist ning võimaldab jutustada pikki lugusid lugude sees, nii et nende teadasaamine Wei Wuxiani ehk peategelase poolt pole ebausutav ega veider. Lood, mida läbi elatakse, samas kaitstud positsioonis ja kõrvalt jälgides, on huvitavad. Kasuks tuleb seegi, et meil lastakse näha võimekate ja ausa südamega isikute mälestusi. 

Kellegi ebameeldiva pähe sattumine ilmselt nii tore kogemus ei oleks. 

SEE on Wei Wuxian sarjast

Nautisin sedagi, kuidas autor ei ole mänginud ainult Wei Wuxaniga meetodil "ta polegi nii paha  vist". Neis empaatia-lugudes on tegelase negatiivsus samuti osaliselt valestiarusaamise, osaliselt põhjendatuse, osaliselt kas-üldse? alla pandav ning see tekitas toreda ajupingutamisvõimaluse. 

Nojah. Mõned asjad läksid ikka segamini, kohati oleks dramatis personae asemel olnud abiks ka "ennemalt tegi ta seda, see on SEE vend", ent ikkagi tore raamat.
MIS JÄI VÄGA PÕNEVAL KOHAL POOLELI!

Hea, et mul järgmine osa kohe kapist võtta on =)

Meeldib lugeda

Veiko Belials - Sõdalane Sauras (Kogu maailma au, 2026)

 

Enda sõnul on autor kirjutanud YA-maigulise loo, aga iseenesest ikkagi päris mõnuga loetav tekst.

Väikse lapsena on Sauras saadetud kloostrisse: perekonnast ei mäleta ta seetõttu midagi, ta ärasaatmise põhjuseks paistab olevat pärilussuhete lahendamine. Pärapõrgus asuva kloostri elu pole poisile just mokkamööda, eks ta on leidnud õpetajate pahameeleks endale tegevust lähedal mägedes.

Ühel õhtul näeb ta aga mägedesse suunduvaid tõrvikuid, lähemale hiilides näeb ta väesalga asemel relvastatud talunikke, kes püüavad tappa üht meest - Saurasele selline ebaõiglus ei meeldi, kohtupidamine olgu ikka aus. Ta hoopis päästab pimeduse varjus mehe talunike piiramisrõngast, juhtides selle oma peidupaika; senikauaks kuni olukord rahuneb. 

Päästetuks osutub legendaarse sõdalaste sekti üks liige, kes nähes noormehe vaprust ja muid kiiduväärt omadusi teeb Saurasest sekti liikme, ning lahkub seejärel oma teedele. Sauras hakkabki kloostris end sõdalaseks treenima ja ühel päeval saabub sõnumitooja teatega, et Saurase perekond on hukkunud ning teda on vaja nüüd maad juhtima. Nagu kohapeal selgub, ihutakse ta suguvõsa maadele hammast.

Seiklusi kui palju ning lõpuks tuleb suurem verevalaminegi. Tekst pole just eetiliste ja metafüüsiliste küsimuste poolest keeruline sasipundar, küllap seda autor hindaski siis YA kirjandusena. Kuid nagu öeldud, kenasti loetav.

Joe Hill - Ushers (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Vähemalt pole see tekst puhas horror, ehk võib avansiks nimetada tumefantaasiaks. Lugu siis FBI agendist, kes koos paarilisega on kaasatud ühe ohvrirohke rongiõnnetuse võimalikke põhjuseid. Muuhulgas on neil ülesandeks rääkida noormehega, kes olevat vältinud just sellele rongile minekut ning sama soovitanud ka ühele emale ja tütrele. Nagu selgub, siis noormees pääses ka noorena ühest koolitulistamisest, puududes samal päeval kehva enesetunnet tundes koolist.

Agendile näib, et noormees on küll omal moel veider, aga kindlasti mitte rongiõnnetuse põhjustaja. Õhtul üksi baaris lõõgastudes ilmub sinna ka see noormees, ning nüüd räägib ta agendile vähe teistsugust juttu: nimelt näeb ta olendeid, kes tulevad surijatele järgi. Ja tal on nendega pikaajalised kogemused. Agent otsustab asja lähemalt uurida, sest selgub veel üks surmajuhtum. Kuid kõigepealt tuleb aga seltskonnaga liitunud ärritunud partner puhkama saada.

Et siis selline hästi kirjutatud ja vägagi filmilik tekst, omamoodi well-made-play. Eks see vähe kristlik värk tundub, kuid ega need taevatalutajad pole miskid papist poisid, kui vahelesegamise tõttu plaanitut ei saa, võtavad suht suvaliselt kellegi teise.

Steven Erikson - No Life Forsaken (2025)

 

Tetraloogia teine osa ja tagasi nö tuttavamatel radadel - kui esimeses osas jännati metsikus põhjalas, siis nüüd Seven Cities intriigid ja hullused, täpsemalt G’danisbani linnas ja ümbritsevatel aladel.

Mallick Reli juhitav Malazi impeerium pole oma võimus just kõige kindlam: ka siin romaanis meenutatakse Mallick Reli osa Coltaine’i ja teda päästva armee reetmises, mis siis omakorda viis erinevate hulluste ja sõdadeni kuni nüüdse Va’Shaik jumaldamiseni, kelleks osutub varasemast tuttav Felisin Younger, vägagi traagilise noorusega tütarlapsest on sirgunud apokalüptilise sekti jumalanna (vabandust, aga mulle jäi hämaraks, kuidas ikkagi selline ülendumine toimub), kel sekti järgijate sõnul pole maailmale muud pakkuda kui hävingut (ka romaanis tõlgendatakse nö ajaloolist Whirlwindi ja Shaiki). Kui tore, kui vaid jumalanna poleks end tarbinud erinevatel moodustel oimetuks - mis muidugi sobib ta preestritele, sest see anna neile võimaluse jumal nimel erinevaid koledusi korda saata või siis varandusi koguda. Sest nad saavad.

Aga - jumalanna ärkab ja taastab oma inimliku välimuse (selle ja raamatukaanel kujutatu erinevusest natuke veel postituse lõpus) ning tema meestest järgijate jõhkrused paneb teda soovima oma järgijate ridu puhastama (ja on ka veel preestrinna Shamalle, kes on … omamoodi). Iseasi, kas selline elav (või õigemini oma soove avaldav) jumalanna enam sobiks ta järgijate plaanidesse - apokalüps tulgu, aga seda teistele sektidele ja muidugi impeeriumi võimudele.

G’danisbanis on impeeriumi kõrgeim esindaja High Fist Arenfall (kelle isa oli seotud Malazani vastu võitlemisega, aga nüüdseks siis poeg impeeriumi kõrge juht), kel pole käsutuses just suuremat sõjalist jõudu, et oodatavat ülestõusu maha suruda, küll aga kõiksugu kavalusi ja oskusi, et seda mingil moel ohjeldada. Kuid … populaarse Arenfalli ohjeldamiseks saadab Mallick Rel omakorda kõikvõimsa saadiku, koos impeeriumi salajaste supermõrtsukatega (see kurikuulus Claw) - sest nagu ikka, ehk on Arenfall liiga populaarne, liiga hea, ja nii võiks hakata ohustama Mallick Reli ennast (jajah, dekaloogiast tuttav teema). Ent kohal on ka Claw’ konkurendid: Talon.

Ja siis on muidugi leegionärid, omamoodi supersõdalased oma maagiliste võimetega - uus standard; juba eelmises romaanis tundus see kuidagi autoripoolse ülepakkumisena (muidugi, see ei tee neid siiski surematuks) ning kirjelduse järgi peaks tetraloogia kolmas osa üsna palju kirjeldama nende tegevusi (jajah, mis missioonile õieti Dunsparrow läks?). Ehk võiks mingil moel öelda, et nad esindavad romaanis justkui tervet mõistust (seda siis mitte uhhuudebiilikute mõistes), võideldes eelkõige kõige ebahumaanse vastu (mis võib tähendada pisut ootamatuid olukordi), ning kel tundub olevat mingi kaugem siht kui vaid esindada Mallick Reli impeeriumi sõjalist jõudu (sel juhul, kes võinuks seda sihti seada, Hasten Thenu?).

Kuid tegu pole vaid kolme (formalselt küll kahe, kuivõrd leegionärid on ometi osa impeeriumist) jõu tegemistega - millegipärast on jumal Mael (see vana Bugg) väga pahane ja räägib mitmel puhul petta saamisest, lisaks on veel iidseid jõude (mis teiste lugejate järgi on seotud Eriksoni poolelioleva Kharkanasi triloogia tegemistega). Ja surm, see ei tähenda tingimata lõppu. Ja korraks ilmub Icariumi taaskehastus (ja … Azathanai). Ja mis kõik veel. Ühesõnaga, teemakäsitluselt on see romaan kuidagi lähedasem varasema dekaloogia meeleoluga kui tetraloogia esimene teos (kergelt “Midnight Tides” kogemus?) - ainult et mahuliselt on see romaan oma poole väiksem ja seetõttu pole nii … hull kogemus. Aga jah, kõik need eetilised küsimused võimust ja humaansusest, need on väga nähtavad ning eks omal moel kommenteerivad ka meie praegust vaimset situatsiooni - ning midagi meeltülendavat siit välja ei loe.

Meeldejäävaid tegevusi on õige mitu - lemmikuks on vast Bornu Blatt, see Va’Shaiki mitte uskuv kirjutaja, kelle jumalanna teeb oma erisaadikuks ning saadab ta oma preestreid suurkoguks kokku kutsuma, et seal nö plats puhtaks lüüa ning naasta algsete ideaalide juurde. Kui vaid Va’Shaik (ehk Felisin Younger) poleks selline … nagu on. Bornu Blatt ja tema teekonnaga ühinevad erinevad kaaslased rändavad läbi tühermaade G’danisbani poole ning nende kohtumised eri inimeste ja olenditea on päris meeldesööbiv. Ja siis veel G’danisbani preestrinna Shamalle oma eripäradega (mis õieti juhtus raamatu viimastel lehekülgedel?). Ja Kanyn Thrall, veider iidne olend - kes ootab uusi seiklusi Satala seltsis. Ja Azathanai olendid (muuhulgas siis Mael). Ja muidugi Mute.

“‘I’ve often wondered,’ ventured Paucity, ‘if the Elder Gods guide the forces of nature, or just hide behind them, taking credit for things they never did.’

‘A bit of both, to be honest,’ Mael replied. ‘It’s all down to working with what you have. And what we have here, why, is ground-water. Lots and lots of ground-water. My involvement relates to denying the arrival of stasis for as long as possible. Let it rise.’

‘The Jaghut will resist you,’ Kanyn Thrall said in a growl. ‘They’ll freeze half the world to stop you.’

‘Maybe. They’re so irritating that way. But the truth is, Kanyn, the Jaghut have relinquished Omtose Phellack. Everywhere in the world, the ice melts, vanishes, flows down to join my realm, thus making me ever more powerful. Once they discover their error, it will be too late, for the most part. Besides, they are too few in number these days to be of my any real concern.’ (lk 319) - Paucity, Mael, Kanyn Thrall, Satala

Eriksoni enda lemmikud paistavad ikka olevat leegionärid, aga see pole minu peal uuesti tööle hakanud, nad on nüüd kuidagi üleloomulikult võimsad ja sellega oma reaalse inimlikkuse kaotanud (ohjaa, muidugi on neil vead ja viskavad lõputult kildu, aga ikkagi). Omaette ooper on Hasten Thenu, kes võiks olla dekaloogia üks põhitegijaid, aga kelle puhul on päritolu asjus ehk mitmeid küsitavusi. 

Teised lugejad on mitmel puhul öelnud, et see romaan tundub olevat justkui pool tervikust - tõepoolest, kui esimene romaan ilmus 2021, siis see 2025 ja kolmas osa peaks juba tulema 2026. sügisel, seega nagu võiks (rääkimata sellest, et kontinent jääb samaks ja mida siis ikka Dunsparrow oma sõduritega tegema läks).

“Because then, mortal, you do not return, so I need not recall how to speak, and all the unpleasant confusion that is conversation need not happen. Your hesitation has disturbed my eternity of pointless contemplation.” (lk 151) - Bornu Blatt, T’lan Imassi kolp

Üks asi, mis selle raamatu väljanägemise puhul häirib, on silmapaistev erinevus sellega, kuidas kujutatakse kaanel Felisin Youngerit (peale Kulati tapmist) ja kuidas tekstis antakse mitmel puhul üsna selgesti mõista, et tegu on küll tugevalt kaalust alla võtnud naisega (kes varem ei suutnud end liigutadagi), aga siiski ülekaalulise mõõtu isend - erinevalt siis mõlema raamatukaane võrdlemisi kuuma naisolendi kujutamisega (või nojah, tegu ikkagi jumaliku olendiga, kes raamatu lõpulehtedel teeb õige dramaatilisi metamorfoose):

“Awaiting him, Felisin sat upright in her bed, flowing silks of green and orange about her upper form, her auburn hair - absurdly long, a detail she would clean soon - combed out and then oiled and braided and now more or less out of the way, revealing a face mostly smooth and suited to a woman of about thirty years of age, still plump and rounded  as befitted her body which remained far from thin, her eyes lined in kohl and powdered malachite, her lips painted in gold-flecked vermilion.” (lk 109-110) - Felisin Younger, Korlat, Bornu Blatt;

 

ja ikka Felisini kehast: “The sense of that body, less than water yet palpable, was that of a large woman, woman such as Felisin Younger.”  (lk 163) - Bornu Blatt

Amal El-Mohtar - Seasons of Glass and Iron (2026)

 

Eesti raamatupoeketid ikka üllatavad - kui muidu laiutavad ingliskeelses ulmesektsioonis romantasylaadsed tooted, siis millegipärast võeti müüki ka selle autori jutukogu. Kõvakaaneline ja suhteliselt kallis (nüüdseks küll alla hinnatud), eks selle kodulehel ja riiulis nägemine üllatas sedavõrd, et ostsin endalegi - mitte et ma oleks El-Mohtari varem pühendunult lugenud (siiski, viis teksti), kuna sügavama mulje jätnud vms. Aga noh, uudishimu.

Tundub, et autor küll kasutab hoolsalt teadusliku fantastika ja fantaasia (rohkem küll viimast) võtteid, aga lood on ikka inimeseks olemisest, indiviidist ja lähedusest, kuidas olla mitte nii katki. Ja LGBT eri temaatikatest. Kuigi Kanada autor, on päris palju idamaist teemat (ma nüüd küll ei julge näpuga näidata, pakuks eelkõige Pakistani ja Pärsia kanti). Aga siiski, peamine ikka see inimeseks olemine, kui katki sa ka ei ole.

14 loo (raamatus on lisaks luuletusi) keskmine hinne on 4,7; eks enamvähem keskmine kogemus, keskmist hinnet tõmbasid alla kaks lühilugu, mis ei tekitanud mingit elamust.

Seasons of Glass and Iron • 6/10

The Green Book • 6/10

Madeleine • 5/10

The Lonely Sea in the Sky • 4/10

And Their Lips Rang with the Sun • 6/10

A Tale of Ash in Seven Birds • 4/10

The Truth About Owls • 4/10

Wing • 3/10

A Hollow Play • 5/10

Anabasis • 3/10

To Follow the Waves • 5/10

John Hollowback and the Witch • 6/10

Florilegia; or, Some Lies About Flowers • 4/10

Pockets • 5/10

Veiko Belials - Kohtumõistjad. Imed ei tohi surra (Kogu maailma au, 2026)

 

Kaks lühikest teksti, esimene nappide vahenditega dramaatiline, teine dramaatilise dialoogiga; mõlemad ehk erinevusest, pealesunnitud normidest erinemisest - ja mis ühiskond sellest arvab. Esimene lugu kaotusest (või õigemini kaotamisest), teine sõltuvalt võimu suvast lubatavuse piiril eksisteerimisest.

Ma ei saa kuidagi öelda, et oleksin siin autori kavatsustega kuidagi jõudnud ühele lainele, aga tundub, et autorile on aegade hämarusest saati meeldinud selliseid hõllanduslikke lühitekste kirjutada. Ja eks siin oleneb väga palju lugeja hetketujust, kuidas neid vastu võtta - kuuma päikese käes ei tekkinud ajus mingit meeleliigutust.

Amal El-Mohtar - Pockets (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Esmapilgul puhtalt teadusliku fantastika valda kuuluv tekst läheb siis ikkagi autori lemmikteema juurde ehk mis on see inimeseks olemine ja kuidas suhestuda teiste inimestega, kahju tegemata. 

Nadia on noor naine, kes ühel hetkel avastab häiriva asja: ta taskutest ilmub välja asju, mis pole tema omad. Kes temaga sellist nalja teeb? Ja miks küll? Sõbrad ei tea sellest midagi, ning pigem tekitab selline küsimus piinlikkust. Aga viimaks räägib ta selle küsimuse olemusest Tessale, kes viib ta seepeale oma töökoha laborisse - et Nadiat kaaluda ja seejärel võrrelda andmeid taskust ilmuvate asjade kaaluga (kuidas ja millest need õieti materialiseeruvad?), et seeläbi mingit teadmist luua.

Mitte et see teadmine neis tekiks, ning viimaks pakub Nadia, et ehk on hoopis tegemist sõnumiga - see mõte tekib ühe ilmunud klaverinoodi asjus. Tessa tunneb raamatukogus töötavat naist, kes oskab mängida noote ning nad viivad paberi talle: kes pistab paberilehe taskusse ja see kaob.

Nojah, jutu lõpuks hakkab siis kooruma see, miks asjad tulevad ja kaovad ning ega selles teaduslikku fantastikat küll pole, pigem ikka inimlikud unistused ja soovid, lähedused selles üksildases maailmas, õnne võimalus ja võimatus.

John Gwynne - Wrath (2017)

 

Tetraloogia on läbi ja oli see alles reis. Lõpp oli raamatute vääriline ehk oma 200 lehekülge lõplikku lahingut, kus pea kõik seni elus olevad tegelased osalesid ja omasid dramaatilisi hetki ning paljud leidsid ka vägivaldse surma. Et tetraloogiale järgneb hilisemasse aega paigutuv triloogia (mida olen millegipärast ammu lugenud enne seda sarja), pole vast saladus, kes ikkagi võidab … ja tänu kellele (kes saabuvad teadagi millisel hetkel).

Eks Heleda Tähe kultuse lagunemisel leiavad Corbani järgijad uue hüüdlause, mida järgida ja mis võiks lugejatelegi päriselus abiks olla: tõde ja julgus (“truth and courage”). See seeria pole kuidagi grimdark oma küüniliste elutarkustega, siin ongi kõik must ja valge - ka need, kes kõhklevad oma valikutes, jäävad ikka algsele truuks; välja arvatud Veradis, aga tema ongi esimesest raamatust alates selline sõpruse küüsis viskleja) ja Jotuni hiiglased (hiiglasi ongi inimestest hulga vähem). Ja eks halvad on lõpuni väga halvad (ses suhtes on psühholoogiliselt huvitavamadki) ja head teevad üliemotsionaalseid kangelastegusid ja eneseületusi - aga selline see Gwynne’i maailm ongi.

Kui hakata jälle peatükkidega mängima, siis seekord on kokku 127 peatükki, neist 8 heal tegelasel on 93 peatükki ja 5 halval tegelasel 34 peatükki. Neist 13 tegelasest jääb ellu 6.

head:

Corban 24, Camlin 17, Veradis 12, Maquin 11, Coralen 10, Cywen 9, Fidele 5, Haelan  5

halvad:

Rafe 12, Lykos 7, Uthas 6, Nathair 5, Jael 3

Lisandub kaks uut vaatenurka, mõlemad halbade poolel: Nathair ja Jael. Kui Nathair asendab nö Veradise seniseid kogemusi halbade poolel, siis Jaeli tegevus jääb üsna üürikeseks; tema “eelkäijaks” on eelmises raamatus hukkunud Ulfilas. Kumbki tegelane just erilist isikupära juurde ei anna, nad lihtsalt kannavad tegevust edasi. Ses suhtes on halbadest vast huvitavaim tegelane Rafe, kel esimeset raamatust saati Corbaniga kana kitkuda, aga nüüdseks on ta tõusnud kuninganna Rhini eriliseks spetsialistiks, kel hoopis uus vaenlane Camlin, kes teda edutult tappa püüab. Ühtviisi hull on Lykos ja eks ta jätkab lugejate piinamist. Uthas pole samuti eriline karakter, eks tal on oma roll läbi raamatute (üks hetk mõtlesin, et näe, ainult inimestel on siin vaatenurgad, selline omamoodi tapeedist tegelane on siis Uthas).

Heade poolel on nö üheplaanilised tegelased pigem naissoost, ses suhtes torkab eriti silma Coralen oma arvukate peatükkide ja puhtalt toetava tegelasena. Ega ka Cywen ja Fidele just silmapaistvad ole, aga siiski enam tajutavad kui Coralen. Cywen on järjekordselt vangi langenud, ja noh, Fidele-Maquin-Lykos kolmnurk on lihtsalt selline … hull värk. Meestegelastega on lood paremad - Corban läheb küll õige jumalikuks kätte; aga vastukaaluks on alati Camlin, kes on kogu seeria kõige vingem vanamees (küllap olen ise vanaks jäänud, et sellistele hiliskeskealistele näppu viskan). Veradis on tuntud headuses; teine “vanamees” Maquin läheb juba liialt ebainimlikuks tapamasinaks, mis meenutab juba üht Steven Eriksoni hullu jumalakäepikendust (ahjaa, Maquin ju tõusiski varem surnuist üles). Ja omal moel on päris huvitavalt esitatud Haelani sirgumine.

Peatükkide rohkus on tegelikult petlik, nii mitmelgi puhul toimuvad eriti tähtsate madinate puhul kiired vaatepunktide vahetused, et tegevust ruumilisemaks muuta (see on eelköige Coraleni puhul, vast Corbani vabastamisoperatsioonil oli ta pea peamine nö toetav silmapaar). Eks seda kaelamurdvat möllu on sedavõrd palju, et raamatu lõpuks on kõik need alguse möllud enamvähem ununenud (tõepoolest, algul oli ju Jael …).

See inglite ja deemonite lisandumine on vähe vastumeelne tegelaskond, aga samas ka need valged inglid pole just ilmtingimata positiivsed tegelased (nii, see räägib nüüd vastu varem välja hõigatud mustvalge maailma asjus): inglid teevad küll head, aga samas on neil selleks vaid oma motiivid (see värk jätkub siis järgmises triloogias). Ses suhtes on see inglivärk natuke talutav.

Ja raamat, kus on sedavõrd palju möllu ja hävingut, kui palju Corbani teisejärgulisi (aga seda ustavamaid) kaaslasi (kellel siis pole mingit vaatepunkti) lõpuni ikka välja veavad - peale kõiki neid võitlusi alati ülekaaluka vastasega. Aga noh, eks täielikust hävingust ongi raske lugeda (meenub K. J. Parkeri triloogia “The Two of Swords”, kus aastakümnete pikkuse sõja käigus oli viimaks pea kogu elanikkond maha notitud; see oli … kõle).

Päevi hiljem peale lugemist meenusid … sipelgad. Need suured sipelgad. Õudne.

Malice 2013

Valour 2014

Ruin 2016

Karen Orlau, Veiko Belials - Sinilinnu sitt (Kogu maailma au, 2026)

 

Kui õigesti aru sain, pole punktuaalselt tegu üheskoos kirjutatud tekstiga, vaid Belials on omakorda üle kirjutanud Orlau käsikirjast kogetu (see tekst “Mõõkade emand” siis omakorda ilmunud ühes antoloogias, mida ma pole lugenud). Eessõnas nimetab autor seda linnafantaasiaks.

Tekst ise on kergelt kõhe lugu ennustajamoorist, kes suudab maailma muuta. Kahe peategelase vahel (ehk siis klient ja ennustaja) on palju särisevat mõttevahetust, aga lõpuks ma siiski ei mõistnud, kuidas selline inimsaatuse disainimine õieti võimalik on (aga eks ma ole skeptiline ka uhhuutamise asjus). Igal juhul autorile sellised mõttemängud meeldivad, lisaks veel erinevate elutõdede pakkumine.

Veiko Belials - Kogu maailma au. Majakavahid. Viimase Nägija soolikad (Kogu maailma au, 2026)

 

Kui Renner ja Finki seeriat alustades arvasin, et ehk need kõik tekstid võiks moodustada midagi kollaažromaanlikku, siis tegelikult nii siiski pole - lühemad lood on vaid episoodid sellest, mis annavad aimu sellest, mis kõik varem juhtus, kuidas Rennerist sai Marutõbi. Nendes kolmes loos enam pole Finki - aeg on kõvasti edasi läinud, Marutõbi on möllanud aastakümneid kõiksugu sõdades ja nii endale sünge kuulsuse külge saanud. Ja kõige taga on ikka kahtlus, millised jõud seda maailma õieti valitsevad, millega tõmmatakse niite eri jõudude vahel. Tekstide lõpuks jõuab Renner pärale.

Selles suhtes jõuab see seeri oma algusest lõpuni - muidugi võiks seda edasi kirjutada või siis Renneri loos esinevaid suuri auke rohkem avada (möödaminnes saame teada ka Finki ja Renneri perekondade saatuse - ja miks Finki seetõttu pole). Ühesõnaga, potentsiaali oleks justkui ühismaailma kirjutamiseks. Huvitav, et Belialsil tekkis selle maailma idee peale “Ashinari kroonikate” (1997) ilmumist, seega tekstidena ilmumine võttis aega - ja nagu aru saan, siis paar teksti on õige verivärsked.

Kogumiku kaaneillustratsioon pärineb jutust “Majakavahid”, tegu on selle loo ühtede kõrvaltegelastega, kes järjekordselt vilksatavad Renneri teekonnas. Ses suhtes veidi ootamatu valik, aga Liis Rodeni tehtud illustratsioonidest kogumiku eri lugudele vast tõesti kõige kaanepildilikum.

Theodora Goss - Letters from an Imaginary Country (2025)

 

Kogumikuga võiks seostuda mitu märksõna, mida tekstid ühel või kombineeritul viisil puudutavad. Laiemalt võttes võiks lüüa kogu kaheks - tekstid väljamõeldud maadest (Cimmeria, Thüle, Pellargonia) ja siis klassikaliste angloameerika fantaasiatekstide töötlused (Oz, Narnia, Frankenstein, Dracula jms). Tõsi, on ka nö autobiograafilisel ainesel tekstid, mis omavad kokkupuuteid rohkem esimese teemaga - üleüldse on tihti siinsetel tekstidel nö metakirjanduslik maik man; näiteks esitatud akadeemilisest vaatenurgast või siis tegelaste kirjade kaudu. On tekstid, mis on algusest otsani klassikalised fantaasialood; on tekste, mis lähevad üle nö kvaasireaalseks või puha fantastiliseks. Ja muidugi - palju mängimist autori endaga (koguni omamütoloogia, eksole), lisaks identiteediküsimustele ka maitseid akadeemilisest eluolust; ja muidugi küsimus Ungarist, mis kõigist vastuoludest hoolimata saab ühe palavad armastuskirja läbi raamatu.

Kui “The Collected Enchantments” puhul imestasin, et kuhu jäi osa tekste, siis nüüd nende kahe kogumikuga paistab olevat ülevaade Gossi kogu lühiloomest (vist on küll mõni lugu, mis pole küll neis taasilmunud). Isiklikult jättis vägevama mulje esimene kogumik, nö muinasjutukogu - seda eelkõige seepärast, et need töötlused Ozi või Frankensteini või teiste klassikute teemadel … nojah, ma tõesti ei tunne huvi Narnia vms algtekstide lugemiseks. Mingil moel seetõttu tundub, et see kogumik tegelikult rohkem ameerika lugejatele (kasvõi nende töötluste pärast), sellest ka siis mõned nägemused Euroopast on kuidagi … Ameerikast kogetuna? Ei oskagi seda kuidagi selgemalt kokku võtta.

Aga noh, Goss on Goss, ka tema nõrgemad tekstid on väärt viit punkti (v.a. “Pug”, ka järelsõna lugemine ei kutsunud seda ümber hindama). Juttude keskmine hinne 5,7, mis on ikka väga hea (ja esimene kogumik oli veel parem: 5,9).

The Mad Scientist's Daughter • 5/10

Dora/Dóra: An Autobiography • 5/10

Cimmeria: From the Journal of Imaginary Anthropology • 7/10

England Under the White Witch • 6/10

Frankenstein's Daughter • 6/10

Come See the Living Dryad • 6/10

Beautiful Boys • 7/10

Pug • 4/10

A Letter to Merlin • 6/10

Estella Saves the Village • 5/10

Pellargonia: A Letter to the Journal of Imaginary Anthropology • 6/10

Lost Girls of Oz • 5/10

To Budapest, with Love • 6/10

Child-Empress of Mars • 5/10

Letters From an Imaginary Country • 5/10

The Secret Diary of Mina Harker • 7/10

Veiko Belials - Kroon ja kiiver. Surnud Kuninga Linn (Kogu maailma au, 2026)

 

“Kroon ja kiiver”: see jutt läks nüüd vähe muinasjutulikuks kätte; Renner ja Fink nagu õieti ei sobi suurt piiramislahingu võitlemist juhtima, nagu liialt suured saapad korraga täita. Ja need eelmise loo kadunud tegelased ja nende uus roll - iseenesest hea mõte, aga seda võinuks natuke laiemaks kirjutada, mitte et paari lõiguga lahendada. Kuidagi melodraamaks läheb kätte - või no liialt klassikaliseks seikluskirjanduseks.

Aga samas on loo mõistatus tore, ja eks selles maailmas neid saladusi jätkub - kuidas see kõik õieti toimub ja kes seal tegelikku võimu omab. Nojah, samas selle sarja järgmised lood paistavad hulga lühemad olevat; seega läheb vast kappamiseks. Renneri ja Finki suhetesse näib tekkivat üha enam pinget; eriti nüüd kui printsess on leidnud Renneri ja Finkil näib olevat mingi oma plaan. Eks peagi selgub!

“Surnud Kuninga Linn”: siin tekstis jõuab (taustal) Fink armastuse sadamasse, aga Renneril tuleb vangi sattudes võidelda areenil selle nimel, et mitte saada Surnud Kuningaks. Iseenesest võiks tekst olla lihtsalt episood mõnest pikemast jutust - a la maailma avastamise käigus on nüüd jõutud kaardistamata aladele, ohtlike barbarite juurde ja mis siis küll nüüd juhtub. Teksti huvitavaim külg on vast see, kuidas ämblikult mürki välja petetakse.

Veiko Belials - Sfinksi silmad (Kogu maailma au, 2026)

 

Päris paljutõotav algus Renneri ja Finki sarjale - selline klassikaline seiklus, ehk ka sword & sorcery laadi tekst kaest noorukist, kelle eksamid saada gildide tunnustatud palgamõrvariks ja vargaks ebaõnnestuvad ning nüüd jälitatavate lindpriidena püüavad üheskoos ellu jääda … või siis oma staatust taastada. Selleks tuleks aga leida müütiline sfinks ja ta silmad omandada. Kui neil ikka õnnestub elus püsida ja kui sfinks ikka tõesti olemas on.

Seiklused seikluste otsa, noored peavad kiirkorras leidma ühise keele ja maailma hädaohtudega hakkama saada. Õnneks satub neile üks õpetaja oma teraste õpetustega … ja kellega ehk uuesti kohtutakse. Muidugi, kui õnnestub elus püsida.

Siin loos pole küll midagi fantaasiakirjanduse kogemust avardavat (noh, midagi sarnast on kirjutanud kasvõi klassik Fritz Leiber või kaasaegne Michael J. Sullivan), küll aga hästi sooritatud meelelahutus. Et enamus tekstist on Renneri silme läbi nähtud, siis on ehk tema südamelähedasem, samas Fink on vähe tumedam tegelane oma aegajalt kahtlase moraaliga.

Vahest lahedaim seiklus (või õigemini kujutluspilt) on jõepiraatidega ning veidraim see maja meenutav olend, kes sööb inimesi.

Veiko Belials - Sepapoisid-sepapoisid. Maailma otsa (Kogu maailma au, 2026)

 

Kaks lugu (seerianimega “Palgasõdurite lugu” I ja II) Kalevipoja ja teiste eesti hiidude ainetel, lisaks veidi naabermaade kangelasi. Kalevipoja juhtimisel on tekkinud selline vägev ugrimugri kangelaste kamp, mida on võimalik palgata. Ja noh, soome Väinämöinen on mõlemas loos palkajaks, kuna kas siis Ilja Muromets või Tuuslar on temalt midagi väga tähtsat pihta pannud.

Kalevipoegade ja Väinämöineni suhe pole just roosiline, aga raha on raha ning lisaks on Kalevipojal isiklik suhe pahalastega ning seetõttu soov neid võita. Tulemuseks … pole just üheselt õnnestumised.

Tegu siis Belialsi püüdega kirjutada koomilist fantaasiat ja eks siin on tõesti jämekoomikat ning viiteid igasugu kultuurimeemidele (seda eriti teise loo puhul). Kui Kalevipoja puhul on üsna hästi tabatud ta ambivalentset loomust (tegu on omamoodi rullnokaga, kes ühelt poolt teeb tööd ning teisalt tahab rusikatega möllata), siis teised kalevipojad on küll üsna jämekoomilised tüübid - ses suhtes on lugude lurjused üsna heaks vahelduseks. Vahel selline paksude värvidega ülekallamine väsitab, aga eks lugude mahud juba ei lase midagi rohkemat kujuneda - ent ega eesmärgiks paistagi olevat värskendada rahvuslikku mütoloogiat, vaid puhtalt meelelahutus.

Portaalid piiri peal. Ulmelood Narva noortelt (2026)

 

Kahtlemata huvitav antoloogia - kasvõi juba selle poolest, et ühe kooliprojekti ulmekirjutamise töötoa tulemustest on koostatud raamatu; ehk siis arvatavalt on tegu noorte üldse esimese trükiprooviga. Ja eks Narva on boonuseks, aga sama huvitavalt võiks mõjuda ka Kärdla või Jõhvi või Viljandi või Maardu õpilaste loome - sest eks ikka on põnev, mida noored inimesed võivad kujutleda.

Viimasel ajal on mul miski hirm, et kui loed tundmatu autori värsket teksti, siis kui tehisvaba see ikka on. Antud antoloogia puhul on pigem, et 2-3 teksti puhul võinuks ehk autor anda oma teksti võõrale lugejale, et see võiks oma pilguga mõndadele ebakõladele osutada (teksti sidusamaks kirjutamine, ehk tausta rohkem avamine) - no juhul muidugi, kui eesmärk võiks olla mingil määral lugejasõbralik.

Ja eks juba esimese loo puhul tekkis küsimus, et kuidas neid tekste õieti hinnata - kas konteksti arvestades (noorte trükiproov, lähtudes vaid sellest raamatust) või siis nö kontekstivabalt (võrdluses ükskõik millise teise lühiproosa palaga, mida olen selle blogi ajal lugenud). Otsustasin viimase kasuks, aga paratamatult - ükski verinoor kirjutaja ei saa veel kuidagi Theodora Gossi või Aliis Aalmanni kvaliteediga kirjutada; see oleks … ulme. Igal juhul, lugude keskmine hinne on 4,2.

Kahju, et kogumiku kaanepilt on päris kole, vähemalt on see teadatuntud koledus, mitte mõni tehisklišee.

Elina Metsma “Suve varjatud maailm” 4/10

Liana Soldatova “Ta on sees” 3/10

Jevgenia Krainova “Pääs tagasi” 5/10

Artjom Beduhhov, Karolina Klussova “Punase Kolju rantšo” 4/10

Marjana Aruvald, Marta Voskressenskaja “Verana” 5/10

Danna Solovjova “Tõde, mis murdis vaikuse” 4/10

Daniil Savosto “Paralleel-Jõesuu” 4/10

Jana Šaškina “Hipotokolisisheptisisaboddinisi lugu Bobi Siškodrinist” 4/10

Kersti Kivirüüt “Kalasööt” 5/10

Andra-Eliis Abramson “Merepärlid” 4/10

trekseki lugemisblogi

Amal El-Mohtar - To Follow the Waves (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Tekst algselt ilmunud ühes aurupungi temaatilises antoloogias, ja eks siin ole rohkem kirge kui aurupungist inspireeritud imelist maailma.

Hessa on noor naine, keda on õpetatud vääriskivide abil teiste inimeste unenägusid soovitud suunas muutma (jajah, see kõlab küll rohkem uhhuu kui aurupungi esteetika moodi). Eks töö on huvitav ja samas seda keerulisem - sa pead ju looma usutavat unenäomaailma, seega sul peab olema palju teadmisi erinevatest asjadest. Üks vanem naine soovib näha oma unes merd koos võluva noormehega (kes pole teps mitte ta abikaasa moodi), kuid Hessal puudub igasugune kogemus merega (mis selle üldse võluvaks teeb?) ja seega keeruline unenägu luua. Selle probleemi kallal juureldes näeb ta aga kohvikusse sisenemas pahviks lööva välimusega naist … ja lahendus olemas, ta hakkab neisse unenäokristallidesse peitma oma igatsust selle korraks nähtud naise järele. Ja tõepoolest, kliendid on rahul ning tööd on rohkem kui tarvis.

Mitte et see kuidagi lahendaks olukorda, et ta tahaks sellest naisest enam teada. Hessa otsustab teha tööst vaheaja ning sel ajal naisest endale unenägusid teha. Vale otsus …

Eks siin tekstis on taustal väheke aurupunki ja ehk ka vääriskivide töötlemine võiks kuidagi nii olla, kuid teksti parem osa on ikka kirg ja sellele voolusängi otsimine. Kuniks võimalik.

T. Kingfisher - Clockwork Boys (2026)

 

Tekst, mis siis paigutub Kingfisheri Valge Roti maailmas kõige varasemasse ajajärku; erinevalt seni kahest loetud raamatust (“Swordheart” ja “Paladin’s Grace”) pole see just romantasy (aga ehk romaani teises osas läheb jant lahti? Vihjeid nagu oleks), kuivõrd puhas fantaasia (või ka - aurupunk).

Lugu siis neljast kaaslasest, kes on kokku kogutud selleks, et nad läheksid sõja vastaspoole pealinna Anuket Citysse spioneerima - kuivõrd ollakse sõda kaotamas ja seda “tänu” vastaspoole veidratele masinatele või olenditele (“clocktaur” ehk rahvakeeli “clockwork boys”), mis taganevat sõjaväge armutult hävitab. Kuidas neid monstrumeid peatada, mis asjad need õieti on? Selleks on siis moodustatud mungast ja kolmest süüdimõistetust omamoodi enesetapumissioon - vähemalt need süüdimõistetud võtavad seda üheotsapiletina; munk elab enamvähem oma intellektuaalses maailmas.

Tegu on siis questiga, kus peamine rõhk inimsuhetel, seda nähtuna läbi kahe peategelase silme läbi: meistervõltsija Slate ja deemonist vaevatud massimõrvarist paladiin Caliban. Peale nende on palgamõrvar Brenner (Slate’i kunagine kallim) ja munk Edmund - eks nemadki saavad tähelepanu (hiljem lisandub grupiga-trupiga veel viies olend). Neid kurjategijaid ohjeldab nende käevarrele tätoveeritud maagiline kujund, mis hakkab neid …. sööma (sõna otseses mõttes), juhul kui nad missiooni eesmärgist kõrvale kalduvad või koguni hülgavad.

Ja eks seal nende suhetega saab vett ja vilet ja nalja. Võrreldes eelnevalt loetud romaanidega on tegelaskond veidi noorem, kangelanna Slate on kõigest 30-aastane. Ja nagu öeldud, romantika seni peaaegu puudub (oh, on küll võimalusi ja tahtmisi, aga …). Vast huvitavaima taustaga tegelane on Caliban - paladiin, kes ühel hetkel keeras ära, kuna oli nakatunud deemoniga, ning selle võimust võttes tappis oma kloostris 8 inimest - hilisema eksortsismi läbi küll deemon temas suri, aga mingil moel see siiski, ee, häälitseb temas edasi. Jumalast mahajäetud paladiin ja tema ideaalid vs kahe kurjategija Slate’i ja Brenneri tõekspidamised; munk Edmund on lihtsalt seni karikatuurne kuju. Ja no muidugi Slate’i sisemaailm ning saladused, mis peaksid hakkama avanema “Wonder Engine” romaanis. Kui eelmiste romaanide naispeategelased olid enamvähem õnnetud lesed, siis Slate on põline kurjam (tõele au andes on Calibanil rohkem ühist paladiin Stepheniga).

Tegu on õieti romaani esimese osaga, millegipärast ei tahtnud Kingfisher seda tellisena välja anda. Pole ehk nii humoorikas kui “Swordheart”, aga eks see oligi esmatutvus selle Valge Roti maailmaga (mitte et Valge Roti kirikut siin üldse oleks mainitud).

“Slate gripped her skull in both hands. ‘Wait, you’re not going to go around trying to defend my honour, are you?’

‘... I am a paladin.”

‘Yes, but I haven’t got any honour!’

‘I’ll try to keep the duels over your virtue to a bare minimum, then.’” (lk 262)

Andra-Eliis Abramson - Merepärlid (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Kui antoloogia eelmised tekstid olid klassikaliselt lühiproosa mõõtu, siis see on hoopiski lühiromaan (või jutustus, kuidas kellelegi) ning võtab raamatu mahust tervelt pool enda alla. Päris märkimisväärne saavutus (arvatavasti?) esimese trükiproovina.

Lugu ise on printsessist, keda on hoitud turvakaalutlustel tornis kinni, kes aga ühel hetkel läheb lossist välja - ja satub kardetud vaenlaste kätte (mistõttu ta oligi lukustatud lossi). Vaenlaste juurest õnnestub tal aga uue kaaslase abil põgeneda … ja ta kuuleb oma perekonna mineviku kohta midagi šokeerivat. Seda tuleb uurida! Ja ta vaenlastelt pärit uus kaaslane osutub vägagi meeldivaks kaaslaseks. Algab rändamine (rohkem küll põgenemine) eri kuningriikide vahel, et mineviku kohta infokilde kokku liita.

Nii võttes kõlab nagu traditsiooniline fantaasia. Ainult et … tegevus toimub ookeanivetes ning tegelasteks on … ma ei saanud lõpuni aru, mis olenditega õieti tegu on. Kui algul lootsin, et peamised tegelased on midagi merineitsi kanti, siis tegelikult ikkagi kalalikud olendid. Või kas ikka on? Igal juhul nad kasutavad käsi, neil on juuksed ja leidub muid humanoidsed külgi - või siis inimlikke tegevusi. Nad käituvad nagu humanoidid, aga vahel ikka ka kalalikult - ehk siis iseenesest üsna antropomorfistlikud tegelased: kui vaid saaks õieti pihta nende füsioloogiale. Vast selline segadus (näiteks: uimed? käed? mida nad õieti kasutavad?) on selle loo puhul minu jaoks suurim küsimärk - muidugi, kogu maailma võib samas võtta täieliku fantaasiailmana, mil pole suurt pistmist meile tuttava füüsilise maailmaga. 

Eks vahel võiks ka soovida, et teksti oleks rohkem kellegi teise poolt toimetatud, aga küllap oli eesmärk anda autoritele võimalikud vabad käed oma tekstidega ümber käimisel - olgu see siis kasvõi selguse arvelt (muidugi, eks see on lõpuks autori enda asi, kuidas õieti lugu esitada).

Kui üldiselt teiste tekstide puhul ei kasutanud tihti just noortekirjanduse mõistet, siis see tekst on vast kindlasti YA fantaasia ning sellisena siis omas laadis võetav.