Terry Bisson - Death's Door (Year's Best Fantasy 5, 2005)

 

Juhtub nii, et ühel päeval ei sure enam keegi. Ei auto alla jäänud koer ega surmamõistetu elektritoolil ega lennukiga alla kukkunud reisijad või templis mõõkadega tükkideks raiutud palvetajad jne jne. Lisaks sellele, et see on uskumatu, tekib proosaline probleem: haiglad ei suuda enam surmavalt vigastatuid või haigeid vastu võta, sest pole lahkunuid, kes vabastaksid nö kohti.

Tekst liigubki erinevate isiklike tragöödiate ja suurõnnetuste vahel - ühekordne ime oleks muidugi vapustav kogemus, aga kui võimsa maavärina järel on maatasa purunenud linn täis rusude alla jäänud võikalt vigastatuid, siis … see üleilmne ime muutub muserdavaks. Ja eks see surmamõistetu järjepidev edutu hukkamine, lõpuks on neist kehast läbistatud voltidest mees vajunud halastavasse koomasse.

Kuid see olukord ei kesta lõputult. Ja jälle …

Eks see selline ameerika kultuurist läbi imbunud tekst ole - muidugi, autor kirjutabki tuttavast. Tekst demonstreerib ilmekalt, kuidas üksikisiku draama on mõjusam kui katastroofide ülevaade. Surev koer on löövam kui templitäis hakitud palvetajaid jne jne. Tegelikult ikka väga tume tekst.

R. A. Lafferty - Interurban Queen (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

Kuigi loo sissejuhatuses nimetab Terry Bisson seda Lafferty kohta pigem keskpäraseks tekstiks, siis minu meelest on see omal vaiksel hullumeelsel moel päris vaimukas. 20. sajandi algul päris noor mees üpris suure varanduse, mille otsustas investeerida mõnda tulevikuprojekti. Kas panustada autode arengusse või siis trammilaadsesse ühistransporti, mis ulatuks iga väiksema asulani.

Nagu selgub, ei läinud mehe investeering täppi; aga milline Ameerika tema ajal sündis! Täis hoolsalt planeeritud külakesi ja põlde ja muud kultuurmaastikku, kus inimesed said vabalt liikuda ja … salaja tegutsevaid hullumeelseid autojuhte maha lasta.

Loo probleemistik võiks kokku kõlada Ballardi “Crashiga”, mis kirjeldabki sellist tungide maailma, millest Lafferty tegelased pääsesid. Igati päikseline alternatiivajalooline utoopia, mille keskmes on aga õige orwellilik hirm ja kontroll.

ulmekirjanduse baas

Terry Bisson – The Cockroach Hat (Tor.com, 26.05.2010)

 Lugu, mis on... vale, haige, mitmeti mööda. Aga mis teha, kui Kafka „Metamorfoos“ saab uue elu – mis teha, kui inimene muutukski reaalselt prussakaks. Mitte et see peategelane oleks seda lugu lugenud, küll aga on tal sõber, kes on loengu jaoks lugenud ning kes on lubanud peategelasele, et kui midagi sellist tõesti juhtub (ehk prussakaks muutumine, sest olgem ausad, Kafka kirjutatu on ju fiktsioon), siis sõber päästaks peategelase. Ainult et... kui peategelane muutubki prussakaks, on sõber surnud. Ja sõbra naine – kes on nüüd peategelase naine – tahab meest (ehk prussakat) maha lüüa. Kuid mehel õnnestub kodunt põgeneda ja saab viimaks abi iidvanalt juudi kabalistilt. Peategelane jõuab tagasi koju ja seal on naine armukesega rõõme jagamas (sest naine ütleb, et peategelane peaks ju prussakas olema). Armuke lahkub, aga siis nad avastavad, et laps on prussakaks muutunud. Peategelane ja ta naine otsustavad oma suhtele uue alguse anda ning otsustavad selle prussaka laiaks litsuda. Aga siis helistab...

Ja nii edasi. Absurdihuumor rõhub rängalt õlgadele ja omal veidral moel on see vaimukas tekst. Kõik muutub, on nihkes, on valesti, see on iluvalekirjandus. Kafka ja Harms... võibolla ehk tõesti ameerikapärane harmslik tekst Kafka ainetel. Ja see on tore. Taasloetav veebist.

Terry Bisson - Billy and the Wizard (Wizards, 2008)

Niipalju kui olen Bissoni lühijutte lugenud… on need igati vahvad ja krutskilikud. Nii ka see tekst - Billy on poiss, kellel on nukk Clyde, kes ütleb Billyle, et ta keldris elab kõikvõimas võlur. Billy läheb asja uurima, ning pika otsimise peale leiab ajakirja vahelt võluri, kes teatab poisile, et on seal peidus Kuradi ees, kes tahab Võluri kaabut, millega saaks ta maailma valitsejaks. Billy vanematele ei meeldi, et poiss nukkudega mängib. Billyle ka ei meeldi nukkudega mängida. Billy isa annab pojale nuku, mis sõimab poissi mökuks - Billy sellise sildistamisega ei nõustu. Keldris selgub, et kõikvõimas Võlur osutub hoopiski kõige muu Võluriks. Clyde ja Kurat…

Ja nii edasi ja edasi. Lühikesed episoodid üha… noh, ehk haigemaks keeravast maailmast, mida samas uuritakse lapseliku süüdimatusega. Isa ja nukud ja võlur ja kurat ja Billy, kes ihkab olla oma varjust suurem. Võiks öelda, et hea absurdikas.

ulmekirjanduse baas

Terry Bisson – About It (Year's Best SF 16, 2011)

Ilus südamlik lugu, samas mitte nii väga ninnu-nännutav. Jutustaja töötab geneetikalaboris koristajana ja toob sealt endale koju ühe seal loodud lumemehe, mis polnud laborile just õnnestunud projekt ning niiehknaa oli plaanis see toode hävitada. Aga et koristaja sai laborirahvaga hästi läbi, siis, miks mitte, viigu koju. Ja kutil oligi parem, seltsiks või nii, on kasvõi pühade ajalgi keegi kodus lisaks. Lumemees oli selline chill tegelane. Istus majatrepil ja vaatas kaugusse. Vahel vaatas koos kutiga ka telekat. Ümbruskonna poistele meeldis selline hiiglaslik karvane olend, polnud ähvardav ega midagi, ta lihtsalt oli. Kui muidu lumemees end puutuda ei lasknud, siis ühe poisiga sai see ühele lainele, ning õppis poisilt tervituseks kätt suruma. Aga muidu, istus majatrepil või oma kuudis, midagi vist mõtles ja tundis, aga kes teab.

Kuid geenitoodetega on see värk, et mingi aeg... need jõuavad oma toimimise lõpuni. Nii ka lumemehega. Ja lõpp on nende puhul vähe teistsugune kui muidu elusolendite vananemise puhul. Vaesed lapsed seda ei teadnud. Lõpp on lõpp.

Nagu öeldud, kuidagi südamlik lugu. Jutustaja pole mingi imal pisarakiskuja, ta hoiab lumemehest jutustades teatud distantsi, ei pea teda koduloomaks või inimlaadseks; ta on näinud, mis nende geeniprojektidega saab. On siis selline lähituleviu maailm, kus loomade väljasuremine on ehk olnud päris ulatuslik. Ent on geenilaborid (või kloonimine?), mis toodavad muuseumitele või eriloomaaedadele selliseid projekte. Tegelt oleks ilus peale selle teksti lugemist mõni pisar valada ja vähe härdaks muutuda. Hea töö.

“They tried to teach it to talk but it wasn't interested. Not mute but just quiet. Unusual for a hominid I am told. Doc Ayers says we are all howlers.
It didn't have many expressions. Looking shocked was one of them. Alarmed is more the word. Looking uninterested was another. Not bored, just not interested.
Sometimes it mumbled. Talking to itself. It was part of its thinking process, I believe, but there didn't seem to be a language involved. Maybe there was, but it didn't sound like words to me.” (lk 96)

ulmekirjanduse baas