C. J. Cherryh - Dreamstone (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Mõni tekst lihtsalt ei käivitu. Sa näed küll, et potentsiaalselt on siin tugeva või tavalise teksti tunnused, aga sinu jaoks need osad ei haaku õieti, ei moodusta tervikut. Ja kui teksti teistkordsel lugemisel ei tunneta lootustandvaid märke, siis noh … 3.

Ürgmetsa põgeneb muusik, kelle kohalik nõid (või kes ta nüüd ongi, igal juhul on ta ürgse osa valdaja) oma kaitse alla võtab. Muusikut ajab taga metsaäärse maa valitseja, kes väidab, et muusik on varastanud temalt näppekeelpilli (“harp”). Nõid ei loobu mehest, tema vabaduse nimel annab maavalitsejale enda kaelast unekivi (maavalitseja pole kah just papist poiss, ta teab, kuidas valusalt lüüa).

Muusik mängib nõiale muusikat ja õpib temalt vanu viise, kõik on ilus. Kuid unekivi kaudu on nüüd nõial ühendus selle maavalitsejaga - kes raevunult kogeb selle muusika lugusid ja sellest tulenevaid emotsioone ning saadab omalt poolt vastu õige raevukaid tundeid. Mis lõpuks ajab nõia õige hulluks ning paneb muusiku tegema õige meeleheitlikku ja traagilist sammu. Kuid viimaks on nõial unekivi tagasi.

Et jah, üldplaanis justkui tekst, mis võiks olla igati normaalne lugemiskogemus. Aga kuidas see kirjutatud on … miski süvafantaasia kõrgstiilis või? Ei tea … raske on pihta saada.

C. J. Cherryh – Hrunting (The Book of Swords, 2017)

Piinlik tunnistada, aga ma pole Beowulfi lugenud. Aga noh, see lugu käsitleb seda, kuidas Beowulf tegelikult oli asju ajanud … ja mil viisil Hruntingu nimeline mõõk Beowulfist maha jäi. Ning miks seejärel Hruntingu õiged omanikud häbisse jäid ning õnn jättis muistsed taanlased hätta. Noh, aga siiski … on vahel ka õiglust.

Lugu toimub sada aastat peale eeposeväärilisi tegusid ja demonstreerib kenasti, mis on lugulaul ja mis on asjaosaliste kogetud reaalsus. Eks vähe ootamatu on, et autor niisugust legendi käsitledes sellelt kangelaslikkust riisub (see Beowulf!), aga noh, õppetund sellest, et klantspildi taga võivad mõnedki asjad hoopis teistmoodi toimida kui heroilistes kujutlustes.

C.J. Cherryh - A Wizard in Wiscezan (Swords & Dark Magic, 2010)

Kui esimesel lugemisel jäi loost segane mulje, siis teisel korral läks pilt selgemaks või hakkas klappima – teksti “värelemine” ongi kujutlus sellest, kuidas võluriõpilasest sirgub võlur, kuidas ta maailmapilt muutub ja enesekindlus kasvab. Selles suhtes... päris ilukirjanduslike ambitsioonidega tekst. Ja et asi veel ambivalentsem oleks, siis... miks linnaelanikud (justkui?) toetavad seda, et naaberriigi valitseja nad allutaks ja oma sugulase võimule paneb?

Aga jah, lugu sellest, kuidas Wiscezani nimeline linn on sattunud ühe kurja mehe ja tema kutsutud deemini võimu alla. Seni linna valitsemises osalenud võlur on läinud koos kolme õpilasega nö põranda alla. Võluri jõud üha kahaneb (arvatavasti deemoni mõjul) ja ta õpilasedki tunduvad olevat kas liialt äpud või kogenematud. Siiski on nad end slummi korralikult ära peitnud ning seal suudavad võlusõnade salaäriga kuidagi hinge sees hoida. Ent siis... jäävad nad vahele – neid on üles otsinud naabrivalitseja saadetud “diversant”, kes soovib kasutada võluri jõudu, et linnakindlusse sisse murda ning seejärel võimaldada naaberriigi armeele linna vallutamist. Võlur pole selliseks teoks võimeline, küll aga ta pakub, et selle ohtliku töö teeks loojutustajast võluriõpilane, kes pole aga oma võimetes üleüldse nii kindel...

Nagu mainitud, on teksti vaatenurk päris osavalt loodud, esialgu paneb natuke pea valutama, ent lähemal vaatlusel osutub päris heaks kirjanduslikuks võtteks. Ma pole küll kindel, mida autor täpsemalt mõtles sellega, et sündmuskohta nö demokraatiat transporditakse... millel see tugineb, et teise riigi (edukas) aadlisuguvõsa on parem kui kohalikud tegelinskid – ja miks linnaelanikud sellega justkui rahul on. Lugu lõppeb nii, et vabalt võiks tegemist olla jutusarja algusega. Aga eks näis.

ulmekirjanduse baas