August Kitzberg - “Oleks tädil rattad all…” (Külajutud, 1971)

 

Kuigi nime järgi võiks siin kogumikus olla vaid külajutud, siis tegelikult on see peale “Kelmikülas” teine jutt, mis on õieti linnaproosa - seekord siis Tartus teaduse taga ajajatest. Või noh, õigemini küll pilalugu naisüliõpilastest, kes on õige moodsate vaadetega ja kärtsud väikekodanlike aadete suhtes. Ja noh, nagu selle kogumiku puhul harjunud, siis jutt keerleb muidugi abielu ümber - ja kui ongi abielu, siis olgu vähemalt vabaabielu, mitte mingi pererahvaks mandumine.

Ja neiu Pääsuke on õigusega pahane - tema kaks sõpra otsustasid päriselt isekeskis abielluda ja tema jätsid välja, hoolimata kõigist neist tudengipõlve unistustest. Aga pole häda, tema vehib edasi teadust teha!

Ütleme nii, et Kitzberg pole just kõige vabameelsemate vaadetega, aga samas - nalja heidab nii konservatiivide kui liberaalide äärmuslikumate osade üle. Et algselt ilmus tekst 1910. aastal, oli autor juba austusväärselt 55-aastane, eks siis muidugi need üliõpilaste sebimised võisid paista vähe kummalised.

Siegfried von Vegesack - Jaschka ja Janne (2023)

 

Lugu, mida kirjeldatakse lõbusana, ei pane mul õieti naljasoont tööle - pigem on see nagu kurbust tekitav vaade Tartu baltisaksa maailma, mis parasiteeris selles ülikooli linnas. Buršielu, mille eesmärk oligi vaid lõbutseda (eks praegusedki korporandid näe vaeva oma baltisaksluse jäljendamisega), sest teaduskraadi sai hiljem omandada mõnes Euroopa ülikoolis. Üsna ajuvaba mõelda, et samaaegselt (ehk siis 20. sajandi alguses) oli üsna tublilt arenemas eestikeelne teadus.

Aga jah, ülikooli õppetegevusest pole siin pea midagi, eestlastest vaid Janne, teenija Kadri ja voorimehed ning siis anonüümne mass (nagu peategelane ütleb, oli baltisakslasi Tartus tegelikult tühine hulk - kuigi kesklinn oli nende valduses). Eks natuke uskumatu tundub, et tegevus paigutub Esimese maailmasõja eelsetesse aastatesse; elulaadi kirjelduse järgi võiks see toimuda kasvõi sajand varem, niivõrd … oma reaalsus (mis minusugusel tõelisel marurahvuslasel tekitab tuska, nähes põlisrahvast nii tähtsusetuna - muidugi, kes oli selle raamatu adressaadiks, kirjutamisaeg võis koguni 1960. aastatel olla?).

Ent nagu öeldud, huumor ei hakanud õieti tööle, aga see vast isiklik probleem. Autoril iseenesest igati üldhumaanne hoiak, mis on muidugi kena.

err

Roger Zelazny „Uksed liivas“, Fantaasia (2021), tlk Tatjana Peetersoo

Selline lõbus lühike ulmeromaan, mis muuhulgas hellitab ahvatlevat kujutelma igavesest üliõpilasest (ei mingit nõukaaegset leiva-sinepi dieeti) ning üksjagu romantilist ja seikluslikku ideed katustel kolamisest. Tuleb tunnistada, et omal ajal oleks Fred Cassidy võimalus mõnusat äraelamist lubava stipendiumi kulul kõikvõimalikke erialasid õppida üksjagu unelmlik tundunud – ponnistused sealjuures leida viisi MITTE diplomit kätte saada on sealjuures mõnusalt muigamapanevad. Meie praegustes oludes muidugi paraku üsna kujuteldamatu, sest nüüdsel ajal ei luba ka kõhukas rahakott lõputult erialasid vahetada. Eks katustel kolamise realistlikkusega on kah muidugi nagu on – peab ikka kõvasti võhma olema ja tõeliselt lähestikused majad, aga no just selle pärast see katustel kolamine ju nii muhe ongi.

Ühesõnaga, Fred Cassidy rikas onu on jätnud talle kenakese stipendiumi, aga ainult senikaua, kuni ta on ülikooli nimekirjas ja pole ühtegi kraadi kätte saanud. Ergo, Fred Cassidy peab hoolikalt järge, et vältida lõpetamiseks vajaliku hulga ainekursuste läbimist ükskõik millise eriala raames, mis tähendab tõeliselt laia profiiliga õpinguid aiva erialalt erialale liikudes ning hoolikalt kõikvõimalikes reeglites ja õppekavades järge ajades. Ja harituse ning nutikuse üle ei saa ta seal kurta, sest oma lõbuks arheoloogilist teadustööd teha jms on nagu möödaminnes nuusata.

Igatahes … ah, jaa …. Enne olgu veel öeldud, et ulmeraamatule kohaselt ei tule mainitet pärandus mitte lõplikult sussid püsti visanud onult vaid hoopis sügavkülmutatud onult!

Ühesõnaga, kena keik, aga kuni üks galaktilise tähtsusega artefakt ära kaob. Sest, mis sest maailmadepoliitikast ikka kohe alguses rääkida, maa viimaks üüratu kosmilise kogukonna poolt avastatud, vaene arenguplaneedike nagu ta selles võrdluses on, ja galaktikateülese hea teahte ning kultuurivahetuse raames on toimunud mõningane sümboolse kultuurilise väärtusega aarete vahetamine – kusagil on maaväliste käbarate hoida Mona Lisa ja Briti kroonijuveelid ning maised käbarad jällegi peavad toime tulema ühe ilusa värvilise kuubiku ning veidrat sorti muunduri haldamisega. Kaks korda võib muidugi arvata, et maised käbarad äparduvad mõnevõrra ja nõnda algab tempokas ja seikluslik jaht kadunud kuubikule – igasugused ohtlikud ning rohkem ja vähem maised tegelased usuvad selle olevat Cassidy käes, Cassidy ei tea sest midagi, aga kui keegi juba ei usu, siis võiks ju katsuda asja ise üles leida ja … tagatipuks saab ta veel kummaliseid sõnumeid kummaliste ülesannetega ning riburadapidi ilmub välja kummalisi kummist loomakostüümides tegelasi. Teadusfantastiliselt kena on idee stereoisomeersest ümberpööratusest ning sellest, et mainitud protsess võib anda kohutavamaile rämpstoidule ning jälgile kohvile ületamatult hõrgu maitse.

Külmkapi parempoolses alumises sahtlis avastasin peekonipaki pealt sedeli. See ütles lihtsalt: „Hoia meeles numbrit ja seda, mis ma sellele helistamise kohta ütlesin.“

Niisiis lasksin munaputru tehes, praadides ja röstides numbritel ikka ja jälle oma mälust läbi joosta. Just siis, kui olin söömiseks maha istunud, tuli eesel kööki ja jõllitas mind.

„Kohvi?“ pakkusin.

„Lõpeta ära!“

„Misasi?“

„Need numbrid. See on äärmiselt ärritav.“

„Mis numbrid?“

„Need, millele sa mõtled. Need kihisevad nagu putukad.“

Määrisin röstsaiale marmelaadi ja võtsin ampsu.

„Mine põrgu,“ ütlesin. „Mu kannatus telepaatiliste eeslitega hakkab katkema ja see, mida ma teen omaenda mõistuse privaatsuses, on ainult mu enda asi.“

„Inimese mõistus, härra Cassidy, on harva külastamist väärt. Kinnitan teile, et ma ei soovinud saada ülesannet teie oma uurimiseks. Nüüd on ilmselge mu eksitus, sest te ei suuda vääriliselt hinnata mu loomupärast viisakust. Oletan, et peaksin vabandama.“

„Lase käia.“

„Mine ise põrgu.“

Hakkasin mune ja peekonit sööma. Möödus minut või kaks.

„Mu nimi on Sibla,“ ütles eesel.

Otsustasin, et tegelikult ma ei hooli sellest, ja jätkasin söömist.

„Ma olen Ragma ja Charvi sõber.“

„Selge,“ vastasin, „ja nad saatsid su minu järele nuhkima ja mu mõistuses urgitsema.“

„See pole nii. Olin määratud teid kaitsma, kuni olete piisavalt heas seisukorras, et sõnumit saada ja sellele vastavalt tegutseda.“

„Kuidas sa pidid mind kaitsma?“

„Hoides teid silmapaistmatuna…“

„Kui üks eesel mul järel käib? Kes sulle üldse teavet andis?“

/…/ (lk 91-92)