Eduard Vilde - Uued orjad. Mõned leheküljed Pargita paruni päevikust (Jutustused II, 1953)

 

Kaasaegne mõisahärra mõtles siis vabaneda eesti töölistest ja nendega raskustest ning asendada see saksa korraga - tuues sisse volgasakslastest perekonnad. Ikkagi saksa hing ja saksa süda! Töö lendaks, rikkus kasvaks!

Kuid … need ei tahagi paruni ees lömitada. Veel hullem, neile ei sobi senine palk. Rääkimata varavalgest mõisa heaks töötamine. Nirud elamistingimused. Ja see toit! Rukkileib? Kus on vein? Paruni päevikumärkmed lähevad üha meeleheitlikumaks …

Eks Vilde siin lisab kõvasti värvi ja villa, aga jah, iseenesest siis võrdleb töö- ja teoinimest - mitte et ma naiivselt arvaksin, et selline tööinimese elu võinuks olla võimalik tol ajal - või millal üldse on see olnud võimalik.

Kaupo Sempelson - Raamatuvaras (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

See tekst küll ei pääsenud jutuvõistlusel esikümnesse, küll aga sai ära märgitud raamatuaasta raames ning seetõttu nüüd leidis tee paberile. Ühtaegu tekitab see ootust ja ängistust: jutt ise ei paista silma just erilisusega, ehk siis esikümme võiks olla tugevamast puust. Ängistust, et … tegu on kogumiku lühima tekstiga - ülejäänud tekstide keskmine võiks olla nii 40 lehekülge.

Aga lugu siis sellest, et esimese nooruse selja taha jätnud varas saab ootamatult hea pakkumise - ülesandeks varastada ühest tühjana seisvast mõisahäärberist raamat. Sellise töö eest pakutakse fantastilist summat, aga noh, tellija kiiks. Peale viimase mõisahärra surma ta pärijad enam seal ei ela, käiakse vaid kütmas. Nagu kohale jõudnud varas avastab, on ukselukud paras naljamäng - siit mõisast võiks veel mõndagi minema vedada.

Rõõm lihtsa töö pärast lahtub, kui ühel hetkel on kuulda peaukse kääksatust: aga see on vist kütja, sest peagi on kuulda kaminas tule praksumist, ja üht imelikku laulmist, mis kõik kestab kuidagi liiga kaua …

Et siis selline lühike kammerlik lugu, mis võiks aset leida ükskõik kus euroopalikus väärtusruumis. Vaatepunkt on tegelasest lähtuv ning ehk siis pole vaja sisekõne aegajalt markeerida jutumärkidega, kõik on nagu niigi selge - eks see on ainus asi, mis teksti puhul veidi häiris, kuid muidugi on see puhtalt isiklik maitse.

Kui ma ei eksi, siis peale esimese jutuvõistluse polegi valitud tööd nö eraldi kõvakaanelisena välja antud. Igal juhul, päris maitsekalt kujundatud Kaarnakirja sari, Fantaasia kirjastuse toodangu vast parim kujundus üldse, eks Liis Roden on siin täppi pannud.

Eduard Vilde - Armumäng (Jutustused II, 1953)

 

Kõlav pealkiri, aga teemaks siiski taas baltisaksa olukord - antud juhul siis nö valgustatud aadel, mis olevat justkui progressiivsed, lääneeuroopalike mõjudega lihtrahvaga suhtlemisel.

Sõidavad tõllas armunud härra ja proua ning arutavad, kuidas tuleks mõisarahvast kohelda. Kutsariks on Jaan, ning kodumaale naasnud naine ikka õpetab kohalikku mõisnikku, kuidas peaks kutsariga suhtlema. Ainult et kutsar pole selliste viisakustega harjunud. Lisaks on ta niipalju tööd teinud, et jääb pukis suikuma ning viib tõlla eksiteele ja sellega juhtub õnnetus. Kutsar vallandatakse.

Kuid mõisniku üllatuseks palkab see sama aadliproua just Jaani omale kutsariks … kuniks siis järgmise õnnetuse korral kohe vallandab, sest ta lasi hobused lõhkuma, kui tõllas istus proua tütreke.

Tegemist ongi pigem õpetliku või sotsiaalkriitilise looga, näitega maarahva raskest elust. Lõpp on küll näiliselt õnnelik (mõisnik ja aadliproua ühendavad südamed!), aga Jaan on senini töötu. Noh, tõesti oma ajastu toode.

Eduard Vilde - Ärapõletatud peigmehed (Jutustused II, 1953)

 

Eks siin kirjeldatakse olukorda, mis paljudel noorusest meeles: kuskil on korter vaba ja seal saab läbustada … kui korraga pererahvas jõuab tagasi koju. Nojah, ainult et siin toimub see mõisas ning pererahvas pole kummagi toatüdruku vanemateks, vaid hoopis tööandjateks, tänu kellele on võimalik end küll natukenegi kadakasakslikumalt tunda.

Aga jah, eks siis ole need noormehed, kes meeldivad ja kellele meelditakse. Ja see jaaniõhtu, kui pererahvas teises mõisas külas. Aega võtab aga viimaks muututakse julgemaks, kõik hakkavad mängima mõisahärrasid ja -prouasid. Kuniks siis ball leiab ootamatu lõpu ja seetõttu peigmehed võiks saada ära põletatud (mis küll kuidagi ei tuleta meelde seda, et kunagi võidi põletada nõidu vms).

Ja ega siinne mõisahärra ka meenuta “Mäeküla piimamehes” kohatut. Eks tegu on eesti huumori algpärandiga, mis just pole ajaproovile hästi vastu pidanud.

Tarmo Teder - 1905 (Looming 10, 2023)

 

Üldiselt nagu ei satu lugema ajaloolist proosat, selles suhtes päris huvitav kogemus. Loos kirjeldatakse aega, kui 1905. aasta paiku Saaremaa talumehed ja muidu mõtlevad pead olid muutunud ärevate aegade jooksul üha rahutumaks - seda enam, et Peterburis oli toimunud suur Verine pühapäev ja mis kõik veel. Nii nõutakse kohalikelt mõisnikelt rohkem õiguseid ja paremaid tingimusi - antud juhul siis nii, et mõisniku poeg laseb maha mõned mehed ja saab ise nahutada. Algul jääb kõik justkui rahulikuks, aga siis saadab võim kohale karistussalga ning mässajad toimetatakse Riia vanglasse.

Teksti raamistab saarlasest rentniku Irodion Ronki lugu - kas tegu on üldse reaalse inimesega, pole halli aimugi. Talupoeg, kes elab koos perega mõisa rendimaal ja pigistab kivist vett välja, et rendi eest tasuda. Ja kui ühiselt minnakse mõisniku jutule, saab temagi mõisniku pojale äsada, ja edaspidi kupatatakse Riia vanglasse. Kuid sealt tema ei naase Saaremaale.

Autor lõpetab loo tõdemusega, et Irodion Ronk pole ka sada aastat hiljem täiesti unustatud - mida ei oska kuidagi kommenteerida, kuivõrd kasvõi järeltulevast põlvest pole sissejuhatuse järel silpigi juttu. Et jah, ootamatu teema eest plusspunkt.

Eduard Vilde – Mäeküla piimamees (1970)

Romaan algab kui baltisaksa „Oblomov“, kui väikemõisnik uitab ja meeliskleb – kuni viimaks avastab naissoo kehalised võlud. Ja noh, et midagi saada, tuleb üldiselt ka vastu anda.

Mis siis viib Tõnu Prillupini, kes pragmaatiliselt mõistab, et lapsi sünnitanud kadunud naise noorem õde, kes nüüd abikaasa ülesandeid täidab, saab kasutada selleks, et kogukondlikul redelil tõusta mõned astmed kõrgemale – kui Prillup võtab vastu mõisniku pakkumise. Vaid see noor Mari ei taha kuidagi nõustuda olemaks meestele maksevahendiks ja mängukanniks.

Aga nagu tõejärgses ühiskonnas on kombeks, et kui midagi järjekindlalt pähe taguda, siis see viimaks ka käibele võetakse. Mõisnik ja Prillup saavad oma tahtmise.

Romaani mõistatuslikeim tegelane on kahtlemata Mari, vahend meeste ihade täideviimiseks. Kuid noor naine pole lihtsalt meeste lükata-tõmmata, meeste nõudmistega nõustumine jääbki lõpuni segaseks – on see järeleandmine Prillupi kuudepikkusele survele, soov elu paremaks saada (millele viitaks ka justkui romaani finaal) või lihtsalt … igavusest? Mari on ühtaegu pragmaatiline (erinevad otsused, mida ta vastu võtab seoses talupidamise, Prillupi ja tema lastega) kui ka kergelt libahundilikku laadi iseseisev naine oma tahtmistega (mis viib viimaks kasvõi sepa sajatamiseni).

Võiks muidugi mõelda, et meesautorina on Vilde loonud üsna lihtsalt mõistetavad mõisniku ja Prillupi tegelaskujud – nende ihad ja motiivid ja kahtlused pole mõistmise mõttes just psühhoanalüütilises mustas augus solberdamine. Aga samas see Mari, kas meesautor kirjutas huvitava naistegelase või jäi ta tegelikult jänni, seda ma meeslugejana ei oskagi üheselt hinnata (ning muidugi, erinevatel ajajärkudel hindaks ka teisiti, eksole). Tahaks ikka loota, et huvitav karakter (no ega siis kirjandusklassikasse igavaid tekste valita? Eksole).

Muidugi on piinlik tunnistada, et lugesin seda teksti alles nüüd. Tegu on huvitava romaaniga, aga kas tõesti on see senini koolis kohustusliku kirjanduse valikus? Vilde loomulikult rokib, aga kas nüüd sellises õrnas eas lugejate meeltes.

„Siiski, ühel ööl oli Tõnul unenägu, mis mälus püsis ja milles ka midagi kimbutavat ei olnud. Noor hüljes ronis üle jalutsiotsalaua sängi ja asus Tõnu peale istuma. Ta jäi ainiti Tõnule otsa vahtima, silmis ja suu ümber sõbralik muie.
„Mis sa minust vahid?“ küsis Tõnu ja silitas ta pead ning lõuga, mis olid pehmed kui varsa mokk; loom pidi vaidlemata võima kõnelda, tal oli niisugune nägu.
„Voatan, et mis mees sina koa oled!“ vastas hüljes natuke rasvase, aga muidu selge häälega.
„Mis mul siis viga on?“
„Mis sul viga on?“ Hüljes väänas kentsakalt kaela. „Mõni mees nüid, kes naisest jägu ei soa!“
„Soo, - mis ma siis sinu arust peaksin tegema?“
„Valu andma, kulla vend, valu andma!“
Näpistas ühe käpaga Tõnu nina, teisega paitas nooriku põske, naeratas heasüdamlikult ja hüppas voodist.
„Kuhu sa siis ise nüid lähed?“
„Ääh,“ tuli juba eemalt nägematusest, „tuian niisama mööda moad-ilma ja annan tossidele head nõu.“ (lk 78)

Alo Särg „Talinna mõisad ja mõisnikud“ (2010).

„Suvemõisad tekkisid oma algkujul juba keskajal. Paljudel linnakodanikel olid väljaspool linnamüüriga piiratud ala nn aiad, mis paiknesid pea kõikide linnaväravate ees. /.../ Neis aedades kasvatati /.../ juurvilju, marju, viljapuid või isegi humalaid. /.../ Keskaegsetes dokumentides tähistatakse selliseid aedu tavaliselt eestikeelse sõnaga moyse.“ (lk 9)

Tegemist oli napi, ent põneva raamatuga, seda viimast just kohtade avastamise mõttes. Üle kiviste müüride valgunud linn ei ole tihedat kruntide ja tänavate võrgustikku kasvatanud tühjale kohale, üsnagi huvitav oli avastada maju, millest muidu ei oleks osanud midagi arvata või olen juba ammu mööda käinud ja mõelnud, et mis ja kuidas? Eks seetõttu avaldasid muidugi ka rohkem muljet ning jäid ka paremini meelde need kohad, mis juba tuttavad.

Tallinna mõisatest kõige pilkupüüdvam on vast ikkagi Pirita-Kose suvemõis, millest hiljuti ajakirjanduseski juttu olnud kõige lagunemise ja 40. ja 41. aasta mahalaskmistega. Ei saa öelda, et see õnnetult hooletuses mõis just eriti hea seisukorraga hiilgaks, kuid see-eest asub see praegugi kaunilt keset jõeäärset loodust ning hoonetekompleksi terviklikkuski on veel aimatav – asjad, millest teised raamatus ära toodud (suve)mõisad enam unistadagi ei või.

Nõnde mõisatega on seotud ka üksjagu kohanimesid. Näiteks Luise tänav on saanud oma nime seal asunud suvemõisa järgi, kus 17. sajandil fajanssnõusid toodetud ning 18. sajandi lõpus Louise von Steinheili nimeline valdaja oma nime järgi Luisenthaliks ristinud. Samuti on mitmed Tallinna pargid olnud kunagised (suve)mõisapargid. Kadriorg oma lossiga ehk Catharinenthal ehk Kuningamõis on siin raamatus samuti ära toodud ja kes Tallinnlastest poleks sealsete puude vahel jalutanud. Hiljuti sattusin Stroomi ranna kanti ilusat ilma tähistama ning tuleb välja, et sealt Vabaõhumuuseumini viiv jalgtee kulgeb suisa kahe mõisa valdustest mööda – kunagise Seewaldi mõisa (jaa, rohelise plangu tagant paistab peahoone) pargist ning selle kõrval asunud Mustjõe mõisa aladest. Vähe sellest, Mustjõe nimelise ojakese ääres olla 19. sajandil olnud suisa supelasutus ning mudaravila. Peen värk, pole midagi öelda. Mainimata ei saa ka jätta Löwenru parki, mis on samuti samanimelisest suvemõisast jäänud park ja tiik. Hobusetallis töötab restoran...

Lahenes ka Lauluväljaku, Pirita tee ja Narva maante vahele justkui lõksu jäänud majade saladus – ilmneb, et sealgi asunud kunagi mõni suvemõis, mõni villa. Maarjamäe lossis töötanud aga jälle suhkruvabrik ja tuntud seda kohtagi 16. sajandil toimunud lahingu järgi esmalt Streitbergi ehk Riiumäena, siis juba hilisemal ajal Suhkrumäe nime all, kuni ükskord polnud enam ei suhkrutootmist ega midagi ning krav Davõdov nimetanud selle abikaasa Maria auks ümber. Sedapsi siis.

Et siis, jah. Olid ajad, oli linn veel väike, kesk õitsvaid aedu ja lainetavaid põlde ... Koplis karjatati loomi, tehti telliseid ja hoiti metsa ... Kadriorgu sõideti linnast välja merevanne võtma ... kes oleks küll arvanud, et linn nii suureks kasvab? Ja et kõik, mida pole maha raiutud või ära lammutatud on ikka veel kuhugi salamisi alles jäänud, olgu see siis Eesti vanim lehis, natuke metsast parki, üksik tiigike, lagunev kõrvalhoone, ilusti korda tehtud maja tavalise eramaja hoovitara taga või pelgalt kohanimi.