Aino Pervik “Miniatuurid mälupõhjast“, Salv (2020)

Põhimõtteliselt ütleb pealkiri juba põhilise ära – miniatuurid ja mälestused, võiks öelda ka, et justkui kausike rosinatega lahmaka memuaarikringli asemel. Peaasjalikult lapsepõlvest, murrangulistest aegadest 1932. aastal sündinud väikese tüdruku silmade läbi, ent oma pika eluga 2021. aastasse jõudnud naise käe ja mõtte vahendusel. On vilksatavaid pildikesi Wabariigi aegadest, on kübemeid Saksa okupatsioonist ja sõjajärgset Nõukogude aega, minevikupiltide raamidena virvendavad samu inimesi või paiku puudutavad nüüdsesse aega või sellele lähemale jäävad elu ja teadmise killud. Nii mõneski mõttes illustreerib selline hüplik pildikeste kogum mälu ja enese eluloo jutustamise olemust, ses kes siis suudaks mäletada möödunud aega katkematu ja ühtlase sündmuste voona – ikka on talletised peotäis hetkepilte kõrvuti olude, rutiinide ja ruumide mälestustega (nt kui kombeks oli pühapäeviti süüa pannkooke, siis katsu sa kõiki neid pühapäevi eristada), taustal toeks see, mis on räägitud ja üldine ajaloonarratiiv.

Ühesõnaga – miniatuurid justkui väike ehe näituskogu mälugaleriist, võimalus põgusaltki tajuda, mis tunne siis ikkagi oli nendes ammustes hetkedes elada (muidugi Aino Pervikuna), kuidas inimene on ikka inimene, aga kuidas iseenesestmõistetavused on erinevates aegades ja oludes vahel nii teise koha peal, et seda on (populaar)teaduslikku teksti lugedes vast keerulisemgi aduda. Raamatu lõpetab tõdemus, et ajas päriselt tagasi ei saa ikkagi minna ja nõnda on küllap ka mälestustega – paratamatult eksisteerivad ka mälestused ikkagi ainult nende meenutamise hetkes, olevikus, ning kõik vahepealsed ajad on neisse rohkemal või vähemal määral midagi jätta võinud. Ent siiski on mälestuse jätnud päriselt minevikus olnud hetk ja seda ei saa temalt ometi ära võtta.

SEPTEMBER 1946

Pole siin enam turuhoonet, pole turgugi. Pole ka Estonia teatrit. On rusuhunnikud.

Mööda Pärnu maanteed sõidab sinine tramm, kus kummagi seina ääres on puust istmed nagu pikad pargipingid. Vaguni keskel seisavad need, kes istuma ei mahu. Nad hoiavad kinni lakke kinnitatud rihmadest. Trammi tuleb sisse minna tagumisest uksest, välja saab eesuksest. Tagumise ukse kõrval nurgas istub konduktor, süles suur nahkne kott. Konduktor müüb sõidupileteid.

Turu-poolsel küljel varemete ees on tänavaserval end sisse seadnud kaubitsejad. Maas on kartulid, porgandid, õunad.

Väga tahaksin osta üht ilusat suurt õuna, see maksab viis rubla. Nii palju raha mul õuna jaoks ei ole.

Ma olen Tallinna Õpetajate Seminari Id-klassi õpilane. Ma olen neljateistkümne aastane ja alustan sel sügisel iseseisvat elu. Kodus Järvakandis käin nüüdsest veel koolivaheaegu veetmas. Aga ma igatsen väga koju. (lk 16)

 

JAANUARI ALGUS 1941

Ukerdan oma laiade lamedate lapsesuuskadega üle avara lumevälja. Pimeneb. Ei mingit suusarada ees, ei ühtki tulukest kuskil.

Veel natuke rühkimist üle paksu puutumatu lume, ja ma jõuan koju!

Mu parim mälestus lapsepõlvest ongi kodu: ema, isa ja väike mina. (lk 64)

Grace Greene “Vahepealne õnn“. Ersen, 2019, tlk Ülle Jälle.

Teemaks vaimselt vägivaldsest lähisuhtest lahkumine. Retsept üsna klassikaline – naine hiilib oma napi salajase rahavaru ning mõne isikliku asjaga abikaasa juurest minema. Otsib varju vanematekodus, kuid jõuab lõpuks oma emapoolse suguvõsa päritolukohta, tädi asemel vana ja tolmunud maja valvama, lapsepõlve ja oma juuri meenutama. Võite kaks korda arvata, kas naabriks on sobiva vanuse ja atraktiivsusega vallaline meesterahvas ja teise arvamiskorra võite nüüd ära kasutada pakkumaks, et kas see meesterahvas tuleb oma osavate kätega abi pakkuma nii kadunud koera otsimisel kui ka koeraaediku renoveerimistööde osas. Lisaelemendina on meesterahval nutikas kasupoeg, ja loomulikult kulmineerub lugu maja ümber luuravast abikaasast jagu saamisega. Plusspunktina võib välja tuua ehk, et selles osas ilmutab printsess üsna aktiivselt pealehakkamist ja taiplikust ning valgel hobusel teoreetiline tulevasekandidaat jääb rohkem toetavasse rolli. Lõpus ei helistata ka pulmakelli – raamat piirdub siiski peaasjalikult iseseisvuse taasavastamise ja enesekindluse leidmisega nö juurte juures ja unustatud lapsepõlvemälestusi läbi mäletsedes ning onu surma asjaolusid avastades.

Natukene on ümbritsevat looduskeskkonda ja pisut olmelisi riietusküsimusi ning loomulikult koertega sahmerdamist. Ahjaa, ka kuulekus ja „tubli tüdruk“ olemine eraldi teema, mille peategelanna tõstatab. Et tegi muudkui nagu vanemad tahtsid ja nagu mees soovis, aga miskit head nahka lõpuks sest kõigest ei saand, hoopis iseennast kaotas ära.

Sheila O'Flanagani „Kadunud naine“, mida üle aasta tagasi lugema sattusin, on põhimõtteliselt selle raamatu teisik, väikeste erinevustega. Seal põgeneb peakangelanna tööreisil olles, kuid loomulikult tagasi maakohta, kus ta lapsena mõnda aega elas ning samuti käib lapsepõlvemälestuste läbisortimine, kunagiste saladuste avastamine ning uue atraktiivse meesisikuga toetava suhte tekkida laskmine, et siis lõpuks manipuleerivale abikaasale koht kätte näidata.

Paistab, et tegemist on hea sissetöötatud retseptiga. Aga mul kipub ikkagi nii olema, et kui seebikaisu tekib, hakkan kõikvõimalikke telesarju läbi lappama – millegipärast annavad näitlejate õnnestunud dünaamika, hea situatsioonikoomika ja visuaalselt kaunid kohad kulunud lugudele õdustavat värskust, aga raamatute puhul ei paku teostus sageli just väga palju kunstilist naudingut. Et oleks siis juba sellised maastiku ja olustikukirjeldused, et tõmbavad enesesse ning peategelaste dialoog ajab liblikad ärevile. Enamasti ei ole. (Olgu mainitud, et Jane Austen on kogu romantilise kirjanduse žanrile ikka tõeliselt silmad ette teinud.)

Maimu Berg – Meie hingede võlad (2018)

Maimu Bergi raamat kuulub sarja „Kirjanikud omavahel“, kus eesti kirjanikud jutustavad mälestusi teistest kirjanikest ja muust kultuurirahvast. Teoses on kaks eri pikkusega osa – esimene, lühem, võtab kokku põgusad kohtumised teiste, mh mitte-eesti kirjanikega. Teine, umbes neli korda pikem osa keskendub elule Vaino Vahinguga – teadupärast olid Berg ja Vahing aastaid abielus. Nende raamatu osade ebaproportsionaalsus – lisaks pikkusele ka tähenduses, toonis ja teemas – torkab silma, ja tegelikult tundub, et teos ise oleks kompaktsem ja terviklikum, kui olekski jäänud vaid Vaino Vahingu osa. Miks see nii pole, miks lisas Berg etteotsa selle katke, mis jääb teoses võõrkehaks? Võimalik, et selleks, et veel kord distantseeruda sellest, kes ta oli Vahinguga koos elades. Et lisada teisigi kohtumisi, tutvusi. Et lisada iseennast ja enda elu pärast Vahingut.

Sest kuigi Berg kirjutab teistest, jutustab ta ka iseenda eluloo. Ta on selle taustal vaikiv ja tasane, jätab end kõrvale, tagaplaanile, ja samas on pidevalt kohal – minu meelest rohkem kui mitmes teises selle sarja raamatutes autor on. Berg jutustab ühtaegu enda kujunemise loo – selle, kuidas ta Vahingu kõrval tundis end väikse ja vaikivana, ja kuidas sellele vaatamata sai temast kirjanik. Raamatu muudab sümpaatseks jutustaja varjamatu subjektiivsus – ta ei pretendeeri mingile tõele või objektiivsetele faktidele. Ta kõneleb sellest, kuidas tema seda kõike tajus, neid kirjanikke nägi ja koges, kirjutab sellest, mis temas toimus seoses teiste kirjanikega. Aga mis muud jääbki kui enda kogemus, isiklik perspektiiv? Varjamatu subjektiivsus muudab teksti ausaks ja kõneleb mingis mõttes rohkem kui objektiivsuse taotlusega faktid.

Bergi jutustus on ambivalentne, vastuoluline, see nagu otsiks vastuseid ja otsiks iseennast Vaino Vahingu kõrval. Nende abielu ajal kujunes Vahingust suurkuju, erandlik sellega, et oli ühtaegu psühhiaater ja loomeinimene. Bergi enda kirjelduse järgi oli tema ise märksa tagasihoidlikum, töötas regulaarselt ülikooli raamatukogus, elas kõrvuti küll boheemlusse kalduva Vahinguga, kuid tema elustiil oli hoopis teise hoo ja sammuga. Berg nägi Vahingu ja Undi elu köögipoolt.

Seda raamatut kannavad ja tõukavad vastuolulised ja keerukad tunded Vahingu vastu. Sellest ka kogu teksti sina-vorm – see on justkui jutustus Vahingule endale, see kõnetab teda, räägib talle, kohati pihib ja vahel küsib. Tunded ei ole kadunud, ja samas ei ole need kunagi lihtsad, kerged kanda – just sellepärast, et nad ei ole lihtsad, on vajalik ja toimiv sina-vorm. Tundub, justkui Berg püüab mitte hakata mütologiseerima, ta isegi proovib seda müüti, mis Undi ja Vahingu ümber on tekkinud, õgvendada, tuua esile, et need olid kaks tavalist tüüpi, kes külitasid nende elutoas ja jõid viina ja nautisid teineteise mõnusat seltskonda – ja siiski, see muutub ikkagi müüdiks, isegi kui valada üle argisuse ja asisusega. Berg tõdeb ikkagi lõpuks, et nad olid erilised, teistsugused. „Ei, ma ei pilka, ei parasta, hoopiski ei armukadetse ega vihka teid, vastupidi, mida kaugemale see aeg minust jääb, seda tähendusrikkamad, olulisemad te minu jaoks olete, seda enam armastan ja igatsen teid.“ (lk 220) Müüt jääb ikkagi alles, saab ainult keerukamaks ja mitu peatükki juurde.

Maarja Kangro: Minu auhinnad

Loen Kangrot ja mõtlen, kui vinge - kui väga targad ja blaseerunud olid need Teised Noored Naised (mitte et praegu, aga ka mina olen kunagi noor olnud, isegi veidi hiljem kui Kangro) ehk siis autor ise kunagi. Ja nii enesekindel: kui polnud võistluse esikoht, oli läbikukkumine? Kurat, mina olen ikka veel ka äramainimise üle juba absurdselt rõõmus ja tänulik!

Kuskil 50. lehekülje paiku ütleb tekst nagu, et Aino Pervik on tema ema.
Leheküljel 80 selgub, et sain valesti aru: ema on hoopis Leelo Tungal.
Kesiganes neist kahest: see igatahes selgitab.
Selgitab tema skeenes sees olemist ja "ainult esikoht on piisavalt hea!" suhtumist. Aga see tähendab, et tal on hoopis teistsugused probleemid kui minul.
Kui mina ei suuda uskuda, et keegi võiks mind kusagil märgata ja ma ei unune neil meelest niipea, kui silma alt kaon, on mul raske päriselt sisse elada suhtumisse, kus on piinlik, et "esinesin magedalt". Kurat, ta räägib autoritega, keda tõlgib! Käib neil külas! Kirjavahetus ja kallimad ja Itaalias elamine. Mis tähtsust on sellel esinemisel, mida keegi väga ei kuulnud-näinudki?

Mis kusagil on siuke elu ka või?! See tundub nii peenutsev - ja muidugi asjaosalisele endale nii normaalne ja üleoldav.
Ei saa öelda, et ma (lugedes esimesi peatükke) seal Kangro noorusea teadlikkust ja haridust ei märkaks ja hindaks - aga see tema toonane on suund, kust mina nii umbes 21 aastaselt kõrvale pöördusin, sest see tundus liiga eblakas, eputav ja kõle. Sisutu, aga paljude keeruliste sõnadega garneeritud.

Ja kuskil mu sees on: "Nojah, aga auhindu oleks rohkem saanud. Võibolla isegi esimesi kohti!" Mitte ei oleks nagu mul praegu: "Oi, nomineeriti! Nii et keegi märkas! NII LAHE!!!"
Kade? Ei, aga raamatu esimese osa häbenematu (ja eneseirooniline, sellest ei saa üle ega ümber. Teatud taseme enesevaatlusvõime juures on ALATI "mina ise" muuhulgas ka veider ja naljakas jälgida) hinnangulisus tekitab tunde "Aa, tema meelest ma ka ei ole (toonase tema meelest ei olnuks) piisavalt inimene ja kirjutaja, jah? Peaksin olema teistsugune, praegu olen "raha" jaoks liiga elitaarne, aga "vaimueliidi" jaoks liiga rahvalik, ah, mh?"
Paari ülejala repliigiga väljendab Maarja Kangro ka üleolekut "uussiiruse" suhtes ja samas täpselt seesama uussiirus, ainult keeruliste sõnadega ja vahel märgisüsteemidest rääkides, paistab välja ka tema tekstist. Ma olen tipsy driver, vahtige!
See on ilmselt meelega, ent ikka on kuidagi halb tunne - mitte päris solvunu oma, ent peaaegu.
Kuigi ka mina olen "uusiiruse" jaoks veidi liiga kujundi- ning vormiteadlik (olnud, nüüd on see juba lahkunud luulevool).

Esimese raamatu lõpupoole tulevad sisse juba ka üldisemad (metateemad) arutelud auhindade, žüriide ja "kuidas nii sai juhtuda?!" üle.
"Kuidas nii sai juhtuda" pole Kangro küsimus, vaid hüpoteetiline kultuuripubliku reaktsioon ühele või teisele auhinnajagamisele.

Pean ütlema, et mina pole kultuuripublik. Pole iial isegi mõelnud, kas laureaat on ikka peapreemiat väärt.
Teatud inimestele neid antakse ja kui auhinna saab üks neist, on: "Ahah."
Kui auhinnasaaja on keegi, kes esimest korda sai: "Ahah, nüüd on temagi auhinnatute-tulevikus auhindu saavate ringi vastu võetud. Nojah!"
Elik auhinnatud kirjanikuks saada on mu jaoks umbes nagu Sirbist arvustatud olla - sul on võimalik sinna ringi sisse saada, kui väga veab. Aga kord juba ringis sees, on edaspidi kergem.
Samast asjast on ka raamatus kirjutatud, tõsi, seal räägitakse luulefestivalidel osalejatest.

Kui lugesin, KUI palju on Eestis kirjandusauhindu, hakkas suisa kurb.
Miks mina olen saanud neist nii vähe osa? Kas ma olen mingi nõme siis või???
Edasi siiski tuli seesama "võitja võtab kõik", mille üle eelmises lõigus ohkasin, ja tõdemus, et nõup, see ei ole ega saagi olla kuidagi "õiglane".

Tegelikult pidanuks Kangro mälestusi žüriis olemisest olema piinav ja õudne lugeda, sest need on valdavalt sellest, KUI jabur see töö on.
Aga ei olnud. Ma olen ise ka korra kirjandusžüriis olnud (ulmejutuvõistluse oma) ja no me ikka püüdsime olla ausad ja õiglased ja üksteise punkte ei teadnud enne enda omade edastamist jms. Nii et ma ikka loodan, et žüriid enamasti üritavad teha nii hästi, kui oskavad, ja ei koosne baleriinist, kirjanikust ja näitlejast, kes valivad aasta teadustööd.
ENAMASTI on žüriid ikka veidi adekvaatsemad.

Raamatu teist osa lugedes, kõigest argisest paar sammu eemale jõudnud ja silmi pilgutanud, hakkasin küll mõtlema, et krt. Tõesti. Miks see auhindade värk üldse kunsti juurde kuulub? Mis värk?! Ja kuidas siis nii, et auhindu nii palju on? Et devalveerumist vältida, oleks ju vähem parem?
Lugesin ja lugesin ja leidsin vastused.
Ise. Nagu küsimusedki esitasin, eks ole. Enda sees. Ega mu vastused polnud tingimata "õiged", aga vähemalt annab Kangro lugemine materjali, mille najal mõelda.

Näiteks blogiauhindadestki. Miks, kes, kellele, miks see teema inimesi erutab jne.

ERR
Sirp
Goodreads
EPL
Marcalt maailmale
Keel ja Kirjandus
Manni lugemisblogi
Postimees
Sulepuru
Kohustulikult vabatahtlik kirjandus

Urve Sõmer „Päikesevõimalus“ (2017)

Tuberkuloos on selline kirjandus- ja kultuurilooliselt kuidagi eriline haigus. Neid raamatuid, kus on verdköhivaid ja palavikku põdevaid tegelasi, kes vaikselt ja pöördumatult hääbuvad, ei jõua üle lugedagi ning eraldi aeg on veel teise maailmasõja aegne-järgne periood, mil akuutne toidu ja ressursside nappus tähendab seda, et ega seda ainsat ravi ehk organismi kaitsevõime toitainete ja elutingimustega poputamist ei saa kah kellelegi eriti peale panna.

Päikesevõimalus tundub olevat omanäoline tasakaal pärismälestuste ja ilukirjanduse, indiviidide ja ajaloo vahel ning luubi all on sedapuhku mitte niivõrd kopsu- kui luutuberkuloos, miski, millest mul enne seda raamatut eriti aimugi polnud. Raamatus elustub peaaegu käegakatsutavalt minevik – peategelaste saatuseid puudutab sõja põhjustatud trauma, nii ühiskondlikul kui vägagi valusalt intiimsel tasemel, haigus läbi erinevate raviviiside, -võimaluste ja etappide, ning üldse elu Eestis nii nagu see oli kolmel või enamalgi sõjajärgsel aastakümnel kuni tänapäevani välja. Lisaks eelmainitule või siis hoopis esmajoones on see justkui ühe eraldi kogukonna ja maailma lugu, sest haiglakoolid, haiglad, sanatoorsed koolid ja sanatooriumid moodustavad justkui ühe suure võrgustiku ja eraldi maailma, milles nende lugude peategelased veedavad oma lapse- ja koolipõlve ning mille vahet pendeldavad sedamööda, kuidas uued terendavad ravivõimalused või kaelakukkuvad komplikatsioonid nõuavad. Kõik need kohad ja majad on samuti justkui raamatu täieõiguslikud tegelased. Olen isegi jalutanud mööda Metsakoolist, mõeldes, et mis kool see selline siis oli, teadmata midagi selle maja ajaloost – ei Konstantin Pätsist ega haiglakooli aegadest. Samuti olen käinud korduvalt mööda sest Kalevi tänava villast Tartus, kus raamatu peategelased aastaid, kas voodisse kipsituna või karkudel ukerdades veedavad – too solaarium, kuhu kaldteed viisid on vist seesama Füüsikahoone kõrvane park, eksole? Just sel suvel sattusin ka Narva-Jõesuus jahtima seda, mis puitpitshooneist veel tänaseks järgi ning mitte aimugi ei olnud mul nende majade ajaloost ega kõigi nende õnnestunud ja mitteõnnestunud operatsioonide statistikast, rääkimata inimeste saatustest, kes mändide ja meremüha taustal kõigest hoolimata ikkagi oma elu elasid.

Mulle tundub, et lõppkokkuvõttes on tasakaal kirjanduslikkuse, informatiivsuse, ajaloolisuse ja omaeluloolisuse vahel üsnagi suurepäraselt õnnestunud. Postimehe arvustus küll kahetseb tolle tänapäevase raamjutustuse osa sisuliselt üleliigseks. Mõnes mõttes võib nõustuda, et Ruti, Gerta ja Hanna lood tõmbavad lugeja endasse ja minevikku sellise jõu ja veenva voogavusega, et naasmine Eha ja tema reiside juurde on igal korral justkui lummusest väljaraputav teekonarus. Aga samas tundub mulle, et see kiht, mis võimaldab luua jätkuvussideme tänapäeva olude ja kohtadega ning faktiga, et nende lugude ja aegade mäletajad ei ole veel põrmugi ajalootolmu vajunud vaid täiejõuline osa ka sellest praegusest, nii teistsugusena tunduvast maailmast. On ju meie lähiajaloos olnud nii palju suuri katkestusi ja eriilmelisi etappe, et vahel tuleb kerge imestus ja segadus peale kui kultuuriliste ja ajaliste distantside kokkulangevused ja erinevused reaalsustaju moonutama kipuvad. Võib-olla, et puht ilukirjanduslikust aspektist lähtudes oleks saanud natuke teisiti, veel paremini, aga mulle tundub, et siin raamatus on räägitud ära just see lugu, mis rääkimist vajas. Ahjaa, raamatu esimese poole internaadielus on ka midagi Kadrilikku ning eks leiab ehk ka hilisemas pooles midagi Kasuemalikku ning eks mõlemad raamatud, koos mitmete teiste tollel ajal kõneainet pakkunud kultuurinähtustega on ka ära mainitud.

Ahjaa – mis pisaraid puudutab ... Ei ole nõretav ega sentimentaalne, aga minul vanal härdameelsel tõmbas ikka silma niiskeks, kui lastel puha vanemad Siberisse viidud ning pool lapsepõlve kipsis lamades mööda läheb, eksole. Ja väljakutse punktid vajavad ikkagi täitmist ka. Tegelikult mind hoopis veetles see, kui mõnusalt tuleb siit raamatust välja see, kuidas seestpoolt vaadates on maailm, millele väljastpoolt tehakse kastike ümber ja lüüakse peale tempel „puue“ või „erivajadus“, lihtsalt täpselt seesama maailm, milles kõik elavad ainult mõningate füüsikaseadustest jmst tulevate täiendavate aspektidega, millega pole võimalik arvestamata jätta. Noja see, kuidas ema ümisemine ning Lenini ema Apassionata olid paralleelidena välja toodud oli minumeelest ka täiesti meisterlik. Midagi niivõrd ehedalt ajastute olude vaimulist, mitte, et ma ise just päris neid aegu kogenud oleksin, kuid ma kujutan täiesti ette, et just nii see pidigi olema, küllap andis parteiajaloostki üldinimlikke näiteid leida, kui tahtmist.

***

Kui jõuame Aia ning Pargi tänava ristumispaika, ma lihtsalt pean näitama Ehale, mismoodi Gerta ja Ruti poodi või postkontorisse minnes läbi aiaaugu ronisid. Kohta, kus endist haiglat ümbritseval aial kahe püstvarva vahelt S-tähe kujuline metallkõverik puudu, pole raske leida. Siia kõrvale on samasuguseid ning suuremaidki auke lisandunud, aga mina leian erilise vaevata üles just selle õige. Ei usu Eha, et mina nii kitsast pilust läbi mahun. Võtan sisse poolkükkasendi, astun parema jalaga läbi augu ja, külg ees ning pilk õlale suunatud, libistan end aiaaugust läbi. Eha juurde tagasi pääsemiseks tuleb trikki korrata ning alles siis märkan, et täidlased vanadaamid teispool tänavat mind imestunud pilguga seiravad.
„Kas patsiente siis normaalsel viisil poodi ka ei lubatud?“
„Ei, sellega oli okei. Lihtsalt põnev oli. Ja läbi akna oli ka huvitavam käia kui ukse kaudu.“ (lk 152)