Steven Millhauser - Noaloopija (Noaloopija ja teisi novelle, 2020)

 

Üpris sadomaso jutt noaloopija etendusest, kus … noaloopija Hensch läks vast üle piiri. Aga nagu jutustajalgi kerkis küsimus - kui kaua sa ikka ühesuguse etendusega publikut ligi meelitad, ikka pead midagi lisama. Ainult et … kui kaugele minna. Hensch läheb kaugele (või siis mitte?), edasised sammud oleks juba päris massimõrvarlikud.

Igati häiriv värk, meie-vormis jutustamine pole just tavaline, aga siin küll igati sobiv õudusruumi tekitamiseks. Autorist ei teadnud ma enne seda tõlkeraamatut midagi, aga eks selline valimik olegi kena viis kogemuste laiendamiseks.

K. J. Parker - A Practical Guide to Conquering the World (2022)

 

Triloogia kolmandat raamatut reklaamitakse, et seda on võimalik ka eraldivõetuna lugeda - ja tõepoolest, kui eelmised osad keskendusid Roburi Linna kaitsmisele, siis siinne tegevus kaldub hoopis kaugemale ja ka grandioossemale skaalale - ehk siis lugu sellest, kuidas üks endine Roburi saatkonna tõlkija (endine seetõttu, et Echmeni pealinna saabub teade, et terve Roburi linn ja elanikkond on hävitatud mingi metslaste armee poolt ja seetõttu pole ka saatkond enam vajalik - või õigemini tuleb seegi hävitada)  otsustab üles otsida ellujäänud Roburi elanikud ja tagasi kodumaale saata.

Ainult et … selleks tuleb tõepoolest kogu maailm vallutada, et viimaks leida seda Roburi põgenike salajast kolooniat.

Romaan kui selline on mõneti ebatüüpiline tänapäeva fantasy tähtraamatutega võrreldes; see mõjub kohati vanamoodsaltki, kuna siinse raamatu tegevuskäik ise võiks olla mõne triloogia või pikema seeria telliste aluspõhjaks. Aga on vaid 350 lehekülge, mis põhimõtteliselt täidetud logistikaalaste võtete ja raamatutest omandatud teadmiste opereerimisega (sest tõlkija pole mingi militaargeenius, tema analüüsib, tema tööks on olnud nüansse tabada). Sõjakäik ja selle formeerimine on iseenesest õige grandioosne, aga selle asemel, et sadu tuhandeid maha tappa, parem juba … vastaseid elavatena kuidagi ära kasutada. Ning olla logistiliselt paindlik ja realistlik (mitmel puhul on siin see probleem, et kui liiga suur masinavärk on tööle lükatud, ei saa seda enam peatada ning juba inertsist kihutatakse huku poole - lootes, et vastane teeb veel saatuslikumaid vigasid).

Ja muidugi on siin igati esil Parkeri lemmikteema ehk mis on nö tõde ja teadmised (raamatu lõpus on väike ajalooline kokkuvõte kogu triloogia tõlgendusest, kust on täielikult kadunud esimese raamatu kangelane). Tekstid on, aga millel need õieti põhinevad, kuidas neis esitatud infot on tõlgendatud, mugandatud ja ümberkirjutatud. Või kuidas üldse neid koostatakse (nagu ühe impeeriumi puhul, kus kujundati maakaarte neile meeldivaks - mis muidugi maakaartide reaalsetele kasutajatele põhjustavad kõiksugu jamasid). Autorile meeldib kujutada Ajaloo põhjatust - nii ka see tekst kubiseb kõiksugu ammuhävinenud tsivilisatsioonide artefaktidest - aga need artefaktid taanduvad enamvähem sellele, et kuskil on üles tähendatud natuke metslaste pärimust või kuskil on mingid varemejäänused mattunud looduslikuks fooniks. Pahatihti ongi inimeste endi teguviisid põhjustanud pöördumatu hävingu (a la hävitatud metsad, misjärel kaob kogu taastoomise ökosüsteem).

Ühesõnaga, kuigi see maailmavallutamine on õige oportunistlik ettevõtmine ja paras fantaasia(kirjandus), siis maailm ise on õige äratuntavalt realistlike alustega - inimkond pole mingi tolkienlik ideaal, kus kõik on lõpuks lillepidu. Eks peategelase moraalsed otsusedki on pigem õige hallid või suisa tumedad (piinlik, aga olin täiesti ära unustanud Hodda olulise osaluse eelmises romaanis, takkajärgi oli see õige-õige … üllatav avastus). Ühelt poolt siis õige mänguline maailm (kõik see fantaasia ja peategelase avantüür), teiselt poolt inimesed oma madaluses, nagu ikka ja alati ja aamen.

Eks üks hetk peaks kogu triloogia järjest läbi lugema.

“All the books would tell it that way, and in a thousand years’ time it will be the truth, just as what was once the bottom of the sea is now a mountaintop. Ask the wise men at the university what truth is and they’ll tell you it’s the consensus of informed and qualified scholars, based on the best evidence available. Availability is governed by what gets burned in the meanwhile, but I see no real problem with that. All living things change or else they die, and why should the truth be any different?” (ll 255)

Naomi Kritzer - What Happened at Blessing Creek (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Teksti võiks pidada tumefantaasiaks või õuduseks, igal juhul peategelane elab läbi … õige meeltmurdvaid kogemusi.

Lugu on siis Metsiku Lääne allutamisest: väljarändajad lähevad läände ja leiavadki viljaka maalapi, kuhu rajada püsiv asula. Ainult et … peale valiku langetamist avastatakse, et asuvad pärismaalaste naabruses - kelle sõnumitooja soovitab heaga neil lahkuda. Mida väljarändajad ei tee - sest neid juhib vägevate maagiliste võimetega preester, kelle maagia peaks nende asulat kaitsma (vähemalt senikaua, kuni tuleksid järgmised väljarändajad sinna elama).-

Ainult et Metsikus Läänes on peale pärismaalaste ka lohed, mis kuulu järgi olevat kohalike juhitavad. Ja kui esimene lohe tulebki nende uus asunduse kohale tiirutama, vallandub paanika ja peategelase kaksikõde pussitab nende preestri surnuks. Misjärel peab maagiast puudutatud peategelane tema asemele asuma ning maagiaga asulat kaitsma hakata. Teda hakkavad juhendama isa ja teised mehed, muuhulgas tuleb süüa surnud preestri südant, et saada osa tema võimetest.

Kuid see ei jää noorele neiule ainsaks südamesöömiseks, sest lohe naaseb ja midagi tuleb peale hakata nende pärismaalastega. Kuid järgmine südamesööming toob kaasa hukatuse.

Nagu öeldud, õige sünge lugu, kus noorel peategelasel tuleb sooritada teiste, valgete väljarändajate  hüvangu nimel vägagi võikaid rituaale. Järelsõnast selgub, et autor proovis senist Metsiku Lääne müüti (näiteks “Väike maja preerias”) vähe teistmoodi lahti kirjutada, ning tulemuseks ongi selline jõletu jutt (muidugi, oleneb vaatepunktist).

Benjamin Prado “Lumes on tühjus”. SA Kultuurileht (2015), tlk Lembit Liivak

Juba kohe päris alguses kuulutab jutustaja, et lugu tuleb ühe naise mõrvast, kuid enne räägib ta kolme peategelase lood, ja seda nõnda, et lugejal ei maksagi püüda ära arvata, kes on jutustaja, kes on mõrvar.

Et asja veelgi vähem lineaarseks ajada, lisanduvad kolme eri tegelase jälgmisele ka ühe tegelase kirjutatavad lood, raamat, loo ideed, ühised arutelud nende üle ning teiste tegelaste panustamine neisse.

Sellisest sissejuhatusest hoolimata, on vanade heade krimistandardite poolest kõik paigas – see, mis lõpuks selgub, tundub tagantjärele vägagi loogiline ja “oleks võinud ju arvata”, samas on kõik aga siiski priimalt sibuljas või siis kruvilik või kurviline või … et ühesõnaga puändi puudumist ei maksa peljata, aga keda otsese lahenduseta jäävad mõistatused armutult painama jäävad, sellele peitub siin kaante vahel teatav oht meelerahule.

Kõik saab alguse aga ühe tubli kindlustusametniku kummalisest ajaviitest end kallisse ülikonda riietada ning võimalikku ostjat teeseldes luksuslikku kinnisvara vaatamas käia. Või, noh, tegelikult võib ju muidugi ka öelda, et kõik sai alguse juba veel avaldamata kirjaniku ning pedantlik-metoodilise tohtri sõbrunemisest, kus teine ühe loomepüüdlustele kaasa elab ning teda omamoodi isalikult kingitustega poputab. Või võib muidugi ka öelda, et kõik sai alguse juba lapsepõlvedes... Või siis polegi sel alguse otsimisel lõppkokkuvõttes suuremat mõtet, sest nagu ikka ja jälle läbi kirjutatakse ning meelde tuletatakse – mälu on orgaanika, kogu selle muutlikkuses ja ekslikkuses ja sealt edasi minnes muutub muidugi ka minevik pehmest savist ilmasambaks pääsemata oma paratamatust illusoorsusest kunagi lõplikult, ja millel see tulevikki siis seisab. Olevik on küll olemas, aga seda kõike käega katsuda ja lõpuni näha, näha... seda ei jõua ja juba ongi möödas...

Ning loomulikult on kogu lool üksjagu pistmist kirjutamisega – kirjutamise protsessiga, kirjutamise ja päriselu seostest, põimumisest ja ehk ka sellest kuidas elu alati sammu võrra ees, kriipsu võrra sügavam ja vaid pealtnäha nii palju igavam võib olla.

Lumega on raamatu sündmustikul otseses mõttes vähe pistmist – keegi ei kahla läbi hangede ega võitle külmumisega, kuid kujundlikus mõttes on lumi (omal) kohal, ja küllusliku valgega üle puistatud puud, kohevsädelevad hanged ning järjest kõrgemaks kasvavad vallid teede ja radade ääres on head visuaalsed ilmestajad väitele “lumes on tühjus”. Muidugi nii põhimõtteliselt võiks lume asemel viidata ka mingile muule ajutisusele-illusioonile, aga ega siis külmunud maani ka välja ei tasu kaevata. Praktilise poole pealt on ju niigi selge, et olgu selle tühjusega kuidas on, kui see lumi parajasti kohal on siis ta ikka on kohal ja filosoofiline tühjusemetafoor rookimisest ei päästa...

Iker tõotas, et kui ta oma raamatu avaldab, pühendab ta loo temale, ja Alcaén tegi sellest liiga suure numbri, nagu kipuvad tegema väikeste asjade puhul need, kellel puuduvad suured ambitsioonid, inimesed, kes oma olemuselt ei püüa elu mitte paremaks, vaid talutavamaks muuta. Aga võib-olla tundis ta selles fatalistlikus loos ära iseenda, leides, et tema ongi niisugune inimene, kes näeb peaaegu kõiges halba ennet, kellele supelrand meenutab uppumist või nuga kuulutab haava, sama loogikaga, nagu teised vaatavad voodit ja näevad vaimusilmas seal lamavat inimkeha.

Kas tema mõtted jooksid sama rada, kui ta lõpuks kavatses Ikerile ja Angelile majast rääkida? Kindlasti oli see nõnda. Kui loosse poleks sekkunud Laura Salinas, oleks Alcaén seegi kord kindlasti jäänud iseendaks, teinud paar-kolm pingutust ja seejärel alla andnud. Aga kuidas näha ette seda, mis teda ootas? Kuidas ta oleks saanudki aimata, mis neid kolme ootas ja milliseks see neid muutis? Inimolend on nagu jäälahmakas – kunagi ei või teada, mis on pealispinna all, milline külm vesi, milline kuristikupimedus, millised veealused koletised. Seega, kui ta õuna haugates oma lugu jutustama hakkas, ei tajunud keegi kolmest midagi veidrat, ei märganud ähvardavat ohtu ega lähenevaid tapatalguid. Selle asemel istusid nad rahulikult edasi Sivori punastes tugitoolides, jõid oma õlut, nagu polekski tegemist õhtuga, mil saab alguse midagi halba. (lk 15)

Rosa Liksom “Koloneliproua”. Koolibri (2018), tlk Kadri Jaanits

Siin on üheskoos kohe päris mitu sümpaatset lähenemist. Esiteks võib selle lisada naistegelaste poolt läbi eriomase keele ja maailmanägemuse jutustatud elulugude ritta, kuhu võiks panna ka Jeanette Wintersoni „Tuletornipidamise“ ja Olga Tokarczuki “Aja oma atra läbi koolnute kontide” jt. Teiseks, mis on seotud ka esimesega, on see, kuidas Koloneliproua räägib oma lugu nõnda, kuidas asjad olid – kõik juhtunu on osa tema isiklikust reaalsusest ja minevikust, mida ei pea häbenema ega haletsema, aga mida ei tohi ka maha vaikida, sest see tähendaks salata ka osakest enesest. Tihti on kombeks kasutada selliseid väljendeid nagu „katkised lapsed“ vms ja ma olen ikka mõelnud, et selles on midagi häirivat, sest juba kogetud ja elatud elu ei saa ju enam ümber vahetada või uuesti elada, selles mõttes mulle meeldib Koloneliproua julgus ja iseenesestmõistetavus oma loo jutustamisel – ta on minevikus sees täie rinnaga, tagasivaade ei salga nooremat iseennast maha taandades teda pelgalt õnnetuks ohvriks vms, Koloneliproua elu on tema enda oma ja kui keegi peaks tahtma selle kõige peale kuhugi kleepida silti „katkine“ siis tunduks see nii kohatu ja pisendav.

Kolmandaks on see, mis on jällegi ka seotud teisega, et Koloneliproua ei ole ka oma poliitilistelt vaadetelt tagasiulatuvalt tsenseeritud, meile antakse täies ereduses ja usus edasi Soome natsionalistide saksavaimustust, tõsimeelne ja elev „Mein Kampfi“ lugemine, saunaskäik Himmleriga ja nii edasi. Kas pole nii, et tagantjärele üritatakse ka ajalugu ikka must-valgemalt vaadata, et oleks selge, kelle juurde ajalooõpikus õudusvärinad lisada ja kellele püstitada ausambaid ja kui kellelegi ausammas juba püstitatud on, siis peab ta tagasivaates peaaegu selgeltnägijalikult „õigel“ poolel olnud olema jms. Kuid Koloneliproua loost aimdub vastust sellele küsimusele, et kuidas siis ikka keegi üldse võis tõsiselt natsimeelne olla (ja kuidas siiani võidakse). Ning loomulikult on vastuvaidlematut irooniatki sees, sest öeldakse vanemale õele Rebekkalegi selgelt ära, et essesslase abikaasaks pole tal lootustki pääseda, brünett ja alla 160 cm pikk nagu ta on. Lisaks sellele muidugi veel kurb tõsiasi, et rangelt võttes oleks võidu korral kaugem plaan ka kogu Soome rahvas ahju ajada, kahju küll, sest nii kenasti on koostööd tehtud, aga mis parata kui õiget rassipuhtust pole ...

Neljandaks, mis tegelikult esiteks juba ka mainitud, aga ikkagi – valik kirjutada terve jutustus murdes, anda Koloneliprouale lisaks enda isikupärasele maailmanägemusele ka pisut erinev keel, mis ühekorraga toob pildile vähemust ja samas loob kerge distantsi, mis muudab hõlpsamaks kõikvõimalike koletuste lugemise ja samas lähendab ka Koloneliprouat inimesena, sest kas pole nii, et meil on vahel hõlpsam mõista meist pisut kaugelseisvama inimese erisust kui lähedalseisvama omi, keda me ikka rohkem enda mõõdupuuga paika panema kipume?

Viiendaks on ehk loodus. Nii looduskirjeldused siin raamatus, kui läbipõimitus kõige juhtunuga. Miski ei ole must-valge, koloneliga koos veedavad nad rabades ja metsades kõigest hoolimata hulganisti hunnituid hetki.

Kuuendaks võiks veel mainida kirjutamist, mis samuti tihedalt kõigesse põimub, olles see, mis Koloneliprouale ka kõige lõpuks alles jääb – ega asjata ei keelanud kolonel tal omal ajal sellega jätkamast, sest naise liigne iseseisvus poleks tema plaanidega ju passinud.

Seitsmendaks, nii möödaminnes on mainitud ka seda, et Kolmas Riik ei tõotanud ju tegelikult lisaks Soomlastele musta tuleviku plaanimist erilist õnne ka saksa naisele, kel sõja-ajalgi käed jalad tööd täis.

Kaheksandaks muidugi hunnik Soome ajalugu maailmasõdade perioodist ja pärast sedagi. Küllap oleks Eestigagi võrreldes ja ka teiste ajalooperioodidega võrreldes siin üksjagu äratundmisi, kasvõi see, kuidas tähtsate meeste tagantjärelevaates patud ära unustatakse, et elu ja poliitikaga edasi minna, ning rääkimata sellest, kuidas olid alailma venelase ja sakslase vahel, kommunismi, fašismi ja demokraatia vahel ning oli vaja ikka kellegagi mesti heita, et kellelegi teisele vastu saada jms. Kõik need nimed ja üksikasjad mulle kui ajaloovõhikule muidugi meelde ei jäänud, aga natuke üldist teadlikkust ikka.

Ütleks, et päris meisterlik teos ja arvan, et ka tõlkija on teenitult tunnustust väärt leidmaks täpselt parjal määral eesti murdesuppi, et säiliks keelepruugist tulenev distants ja jutustaja omailmsus, ent samas oleks kõik loetav. Nii üht kui teist sõna, nagu kaarel ehk rabamurakas, pidin ka sõnastikust otsima. Kuigi, eks selle murdekeele tõlkimisega ole alati rist ja viletsus ka, eesti keeli võib jääda ka lihtsalt kõlama nagu harimata inimese kõnepruuk, aga mis paremat vastet sa siis Lapi keele, mis on ikkagi ühe piirkonna identiteedi ja ka sellevastase diskrimineerimise märkija. Eesti murdekeeltega on küll ka ajalooliselt see diskrimineerimine, et kirjakeel võrdub haritud ja murdekeel tähistab harimatust... Aga eks tõlke puhul piisab ehk ka, kui võtta teadmiseks, et tõlkes tähistab see originaali Lapi murret ja nõnda tähenduslikkus ikka Soome konteksti paigutada.

 Oli imeilus karge Lapimaa öö ja me lasksime ulljulgeste koskedest ikka üles ja alla. Mina kiljusin kärestikukohtade pial, aga usaldasin Koloneli täielisesti, sest tiadsin, et ta oskab ohtlikest kohtadest ja suurtest kividest eemale oida. Nii me kihutasime mitu tundi järjepanu. Ma nägin ku näljane kull katsus kosest kala püida. Lõi oma kõverad küünised suurele purikale turja, aga kala vedas ta kose voogudesse, kuhu lind uppus. Iljemini, lõuna paiku, leidsime jõe alamjooksult kena kärestiku. Juhtisime süsta sial kaldale, läksime maale ja ma tundsin, kuda märjad lehed rannajoonel olid meite sammude all vait. Lõime laagri püsti, ehitasime laavu ja süütasime lõkke. Kolonel püüdis paljaste kätega kaldaveest suure forellipurika ja me küpsetasime ta tulepaistel ära. (44)

Ku Kolonel mulle oma mängudega aiget tegi või mu jalge alla trampis, tundsin end Lapimaa kõikse armetuma inimeseloomana ja terve maailm näis pime ja sünge. Tuli sedagi ette, et ku ma olin õige ias tujus ja õnnelik, tegi Kolonel kõik, et mul naeratus näolt pühkida ja mind ahastusse viia. Ja siis akkas jälle lohutama ja ajas mu naerma.

Ma olin täielises paradiisis. Säherdust õnne saavad kogeda vaid vähesed naised maa pial. Taeva kohta mai oska ütelda. Ma ootasin, millal Kolonel mind kosib, aga seda ei juhtund. Küsisin siis ühel ellemal etkel, et millal me abiellu astume.

Selle pieale ütles Kolonel õrnaste, et meitel pole kiiret kuhugist. (48)

Rovaniemis võis pia iga päev kaeda uhkeid paraade ja möödamarsse. Paraadi lõpuks lasid sakslased  õhku uskumatul ulgal värvilisi õhupalle ja alevi jõmpsikud lidusid neid püidma. Sakslased võlusid ära kõigi väikesed, süütud ja puhtad südamed.

Fritz, kena Saksa veebel, põllumajanduskooli õpetaja Baierist, pidas Rovaniemi turuplatsi ääres kantiini ja Rebekka oli tema uultest sisse võetud, set need olla nii meelelised. Tal olid krvad rohelised silmad ja rõõmus nägu. Rebekka oleks mõistagi taht temaga abielluda ja ära Saksamaale kolida ku sõda läbi saab, aga see pold võimalik. Fritz oli öeld, et esseslase naine piab olema eledate juustega ja vähemalt sada kuuskümmend sentimeetrit pikk. Rebekka oli pruuni piaga ja kaks sentimeetrit lühem. (85)

R. A. Lafferty - Sky (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Senise Lafferty tekstide lugemise põhjal tundub, et autor on õige vilka fantaasiaga, siis see tekst oleks kui mõne õige psühhedeelse kogemuse kirjeldus. Kuivõrd, noh, kogu tekst on kui kosmoselillelapse narkouimas jauramine.

Veider seltskond ostab Sky nimelist ainet, rendivad lennuki, manustavad kõrgel-kõrgel taevas seda ainet (kes suitsetab, kes süstib, kes närib vms), jauravad lennukis kosmilistel teemadel (aeg ja ruum ning nende muutmine) ning hüppavad lennukist langevarjuga. Nagu seltskond avastab, siis üks neist ei kasutagi allahüppamisel langevarju, sest nagu ta isegi märkab, polegi tal seda vaja. Nad kõik otsustavad järgmine kord tema moodi maapinnale naasta. 

Ühesõnaga, kokku moodustub veider hüpnootiline tekst, kus tripivad miljonite ja miljardite aastate ja parsekite ulatuses, aga noh, lõpptulemuseks on langevarjuta hüpe.

Sayyid Qutb “Külapoiss”. TLÜ kirjastus (2019), tlk Üllar Peterson

Humoorikas ja värvikalt olustikuline pilt 20. sajandi esimese kolmandiku lapsepõlvest Niiluse orus. Tõlkija on kirjeldanud „Külapoissi“, kui Egiptuse „Väikest Illimari“ või „Kevadet“. Lisaksin siia nimekirja veel Riho Lahi „Värdi“, mis pole ehk kirjandusloolises mõttes nii keskne klassik, aga just sellega tekkis mul endal paralleele kõige enam.

Peategelaseks on „meie poiss“, kes raamatu alguses 6-aastasena oma kooliteed alustab. Esmalt seisab ees valik riikliku ja kaasajastatud külakooli või traditsioonilise koraanikooli vahel. Viimane on olnud pikki aegu rahvahariduse alusmüüriks, ning omandatakse seal küll ka lugemise-kirjutamise oskus aga peamine õppetegevus seisneb koraani pähe õppimises, mis muidugi kaugeltki mitte kõigil ei õnnestu. Meie poiss pannakse tema tuleviku silmas pidades esteks külakooli, aga siis ähvardab teda hoopis koraanikool, kuna isa on end selle õpetajail veenda lasknud ja mõtlematult lubanud lapse hoopis sinna saata ning kuidas siis nüüd väärikas inimene oma sõna tagasi võtab... Lõpuks õnnestub külakoolil siiski peale jääda, ning näitamaks, et too koraanikoolist põrmugi viletsam pole, õpib meie poiss omal algatusel koraani kah veel pähe, sest eks ole selle tundmine ju pikki aegu olnud see tõeline harituse näitaja. (Koraani peast teadmine on kusjuures päris tulus, sest erinevate pühade ajal on kombeks koraanitundjaid seda peast ette lugema palgata, neid lisaks veel kenasti kostitades, meie poiss küll raamatus ise sellise tegevusega leiba ei teeni).

Veel on juttu igasugu asjust, sellest, kuidas paaril kuul aastas kõik põllumaad Niiluse veega üle ujutatakse, ning siis muutub küla saareks ning eeslite asemel liigutakse paatidega, lapsed käivad vahetundidel suplemas ning jõe taganedes haarab tervet küla kummaline nukrus, justkui lähedase sõbra lahkumisel. See nukrus on külaelus suisa nii oluline nähtus, et sellest raamatus isegi eraldi peatükk on. Ent põldudele jääb paks kiht viljakat muda, millesse põlluvilja suruda – Niiluse oru jõukuse allikas. Ühes teises peatükis kirjeldatakse mujalt Egiptusest põlutöödele saabuvaid võõraid, kelle läbi tuleb ilmsiks vähem viljakatel aladel elava maarahva vaesus meie poisi külas tundmata määral.

Keskvõimu ja tolle moderniseerimiskatsetega on külal samuti omamoodi suhe. Võõrik kehalise kasvatuse kontsept on realiseeritud paar korda aastas kooli külastava endise sõjaväelase pakutava eriliselt rangete rividrilliharjutustega, mida lapsed loomulikult kardavad kui tuld. Huvitav fakt on siinjuures türgi keelest tulenevad käsklused, sest oli Egiptus ennemalt ju Ottomani impeeriumi autonoomne osa. Samuti peljatakse kaitsesüste, nende eest meeleheitlikult pagedes, kui vähegi võimalik. Ja ega siin või ainult harimata külarahva vaimupimedust süüdistada – riigivõim enamasti ikka ainult keelab-käseb ja pingutab pimedalt musklit, nagu näiteks relvade ära korjamise peatükis, selmet rahvaga mingeid usalduslikke suhteid evida.

Suur osa on ka kohalikel uskumustel ja nn rahvaislamil – sellest on läbiimbunud terve küla elukorraldus. Kõikvõimalikud vaimud-deemonid, kes pimeduses inimestele suurt ohtu kujutavad ja kelle vastu aitab jumala tõelise nime lausumine või Koraani peast lugemine; iga inimese saatjaks olev vastassoost džinn, kes võib liiga ilusaid inimesi kadedusest ära tappa; ohutised ja pühameeste kummardamine jne. Samuti ei saa jätta mainimata ka raamatukultust. Pühakirja ettelugemise võim ning käsi sellel vandumine pole muidugi meilegi tundmata, aga lisaks on mainitud veel teisigi raamatuid. Ja lugejale loomulikult on südantsoojendav raamatukaupmehe iga-aastase külastuse ja raamatute soetamise ning laenutamise kirjeldused. Veel on huvitav ka seeläbi avanev pilk hoopis teise kirjandusruumi – araabiakeelne kirjanduslik traditsioon on omaette sügav ja lai ilmaruum, mis mõistuslikult mõttes on iseenesestmõistetav, aga ega eurooplasel just väga tihti pole mahti või juhust teisi eraldisesisvate juurtega tekstiruume sellistena aduda.

Autoril on külaelust kirjeldades pigem irooniline kaasaja inimese pilk, külakooli õpetajate juhtimisel võetakse ette džinnihirmu hajutamine ja muud taolist, kirjeldatakse, kui ogaraid asju ollakse valmis uskuma, et mitte ainult pühamehe pühadust kahtluse alla seada, ning tuuakse välja ka kummalisi hetki hügieeni seisukohast – kohutavalt räpasest, ent loomulikult pühast mošee peldikust alates, kuni selleni, kuidas vaesem külarahvas salamisi palvetajate pesuveetsisternis kümblemas käib, ning kuidas siis palvetajad hiljem seda sama ära solgitud vett enese mošeesse sisenemisel puhastamiseks kasutavad jms.

Mõnusad on ka kohalikud rahaühikud – millimid (kõige väiksem), piastrid (järgmine) ja naelad (kõige suurem). Esimene on nii aus ja otsekohene nimetus, nagu millimeeter, noh; järgmine seostub mul millegipärast kohe piraatidega ja kolmas on siis selline Briti mõjuvõimu meenutus. Neile ühikutele võib lisada veel leiva. Nimelt peeti leiva ostmist külas üsna kummastavaks ideeks – kes siis sellist asja ostab, seda teeb iga majapidamine ise, aga külaturul kaubitseti tihti ka natuuras ning üheks vahetusühikuks võiski olla oma majapidamise leib, kusjuures hea maitse poolest tuntud majapidamise oma oli rohkem väärt kui viletsama küpsetaja saavutused.

Ühesõnaga, suurepärane võimalus end korraks Egiptuse külla ja islami kultuuriruumi mõelda. Teine pool raamatust sisaldab tõlkija väga põhjalikku järelsõna, mis annab aimu nii Egiptuse oludest, autori elukäigust (saab nt teada, kas raamatu lõpus, külast lahkumise peatükis talle pandud suured tulevikulootused ka kunagi teoks said), ülejäänud loomingust, ning kommenteerib veel iga peatükki ja Egitpuse külaolusid eraldi.

Üks põhjus, miks autor ise nii pikka selgitust vajab on see, et tegemist on inimesega, kelle elu esimese poole kirjutised kuuluvad ühele Egiptuse 20. sajandi esimese poole tuntuimale kirjanduskriitikule ja ka tunnustatud kirjanikule, pigem moderniseerumise ja lääneliku teaduse pooldajale; kuid kelle elu teise poole kirjutised kuuluvad hoopis äärmusislami tüvitekstide hulka, ning kuulutavad, kuidas lääs on kaotanud väärtused ning inimkonna tulevik seisneb islami seadustele vastava loomuliku elukorralduse omaksvõtuks (nii umbkaudu, nagu mulle järelsõnast meelde jäi). Sel ajal kuulus Qutb ka tänapäevalgi tuntud Muslimite Vennaskonda, pandi teda vangigi, kus oli hea veelgi islamistlikke kirjutisi üles tähendada ning lõpuks hukati 1966. aastal Egiptuse valitsuse poolt. Aga loomulikult oli Qutbi häda pigem selles, et ta oma ideed ja meelsuse niivõrd suurepäraselt kirja pani, et neist tänapäeval igasugused kahtlased radikaalid indu ammutada võivad. Ta ise olnud lihtsalt teoreetik ja kirjamees. Ning „Külapoiss“ jääb nii ehk naa tema elu esimesse poolde – kuskilt ei ole aimata tulevast paduislamisti. (Ka näiteks Mart Helme „Puhkus Lihavõttesaarel“ on jätkuvalt täitsa tore lasteraamat.)

Selle raamatu puhul tuli isegi meelde tõlkija vastu tänulikkust tunda – aknake täiesti tundmata maailma kaugest keelest, nauditavas ja rikkalikus emakeeles (neim, kõlvik, ...) ning kõige tipuks veel järelsõna pea sama mahukas kui tekst ise. Järelsõna rida realt läbi lugemine ei ole muuseas kohustuslik, muhe ja huvitav on see tekst igal juhul ja nautimiseks lisaselgitusi ei vaja, seega, keda autori islamlus ja ülejäänud teosed eriti ei köida, võib vabalt ka diagonaalis pilgu üle lasta ning üksnes mõnd huvitavamat kohta lugeda – näiteks saab järelsõnast teada, kas meie poiss siis lõpuks ikka realiseeris raamatu lõpus talle pandud ootused või mitte.

Kõige vähem hirmutav asi, mis arst nendega ette võtta saaks, oleks „viga teha“ – just sellist mõistet kasutati kaitsesüstimise kohta. See oli õudustäratav toiming, millele mõned tervishoiutöötajad koos abilistega ikka aeg-ajalt pühendusid, põhjustades külas kõikehaaravat pelgu. Seega, niipea kui anti teada „väikesest arstist“ (eristamaks teda arstist, kelle juurde neid nüüd nõuti ja kes kunagi üksi ei saabunud, vaid keda alati saatis õigusametnik), käisid kogu külast läbi hirmuvärinad: õudusest haaratud emad tormasid tänavatele oma võsukesi paanilise hädalisusega kõikjalt kokku krabades, nad lukustasid eneste järel uksi ning läksid üles majakatustele, olles valmis koos lastega ühelt katuselt teisele kargama, sest polnud ju üldse mitte harvad need juhud, kui saabunud saatanad pärast ustele prõmmimist need külatunnimeeste abil maha murdsid ning seesolijatele kohustuslikus korras „viga tegid“. Seega kõik need, kes olid võimelised naabermajade katustele hüppama, kindlustasid endale pääsemise. Kes aga seda ei suutnud, peitusid kas põhumahutitesse või kanapuuridesse, sest võis juhtuda ka nõnda, et nendest kohtadest va tohtrihärra neid ei otsinudki!

Selline oli siis see väike arst, keda nad juba tundsid – mis aga siis veel rääkida sellest tõelisest, kes vaid õigusametniku saatel saabus! Kui keegi juba tema kätte sattus, võis pääseda vaid ime läbi ja saatuse tahtel või suurimate pühameeste nõidusvõimeliste amulettide abil. (lk 56)

Christopher Buehlman - The Blacktongue Thief (2021)

 

Kui on isu lugeda möllurohket fantasyt, kus pole pikka möla kangelase üleskasvamisest ja muud heroilist taaka, siis … see raamat võiks sobida. Plussiks näpuotsaga tumedamat huumorit. Ja mitte et siit puuduks üleskasvamine ja heroiline taak, aga see on talutavas koguses.

Kinch on väljaõppega varas, kes on nö rahvusvahelise Varaste Gildi järjekordne võlglane: ta peab oma õpinguaastate eest nüüd pikka aega tagasi tasuma (umbes, et oled maffia liige, aga et saada täieõiguslikuks liikmeks, pead võtma maffialt õppelaenu nende koolis õppimiseks - kui õnnestubki ära tasuda, on hea, kui jääd maksmisel hätta, langed enamvähem orjastaatusse (no igal juhul oled nende lõa otsas)). Kinch pole olnud just agar tasuja ning helgem tulevik hakkab vähehaaval oodatavat sära kaotama - kuniks talle antakse käsk saata üht sõdalasnaist kontinendi teise nurka, kus sel on mingi salajane ülesanne. Ja alles kohale jõudes selguks Kinchile, miks Varaste Gild teda sinna sõjatsooni saadab - kuid igal juhul peab ta selle naisega koos olema.

Sõjatsoon on sellepärast, et hiiglased on tunginud Oustrimi nimelisse piiririiki ja selle enamvähem purustanud (Kinch näeb sellest omamoodi salvestust, kui talle ülesannet tutvustatakse). Miks nad seda tegid ja kas hiiglased plaanivad edasi teiste riikideni tungida, ei tea. Nimelt on inimeste riigid üsna vaevalises olukorras peale aastakümneid kestnud sõdu paharettidega (“goblin”, eks silma ette kerkib pigem midagi orkilaadset), mille tagajärjel on tapetud terved generatsioonid mehi; kelle asemel pidid võitlema asuma naised, mille tagajärjeks on nüüd üsna võrdõiguslikud ühiskonnad (kus küll mitmed mehed soovivad, et naised rohkem lapsi sünnitaks - aga proovi sa sundida sõjas karastunud-kalestunud veterane selleks; eks senini tegeletakse demilitariseerimisega). Paharettidega on sõlmitud rahu, aga kui kauaks - arvatavasti seniks, kuni jõudu on saanud järgmine generatsioon inimesi või paharette, kes on võimelised vaenlasi hävitama (ehk siis arvatavalt on paremad võimalused selleks paharettidel).

Igal juhul, Kinchi kaaslaseks ja teejuhiks ongi üks sõjas karastunud amatsoon Galva, kel, nagu ajapikku selgub, on õige ehmatavad saladused (jajah, muuhulgas hiiglaslik sõjaronk - neid kasutati edukalt paharettide vastu, kes tunnevad vastumeelsust lindude vastu. Kuid sõja järel kästi hävitada need maagia abil loodud sõjarongad). Nende reis koos paari kaaslasega (kes on samuti olulised, aga jäägu nad lugejale avastamiseks) mööda maad ja merd (kraaken!) viivad neid õige ohtlikesse ja võigastesse olukordadesse, ning Kinchi arvatav ülesanne muutub noormehele üha vastumeelsemaks - eriti kui ta kogeb neid sunnivahendeid, millega Varaste Gild teda ohjes hoiab (ning ühtlasi on selge ähvardus, et Kinchi mittegildiliku tegevuse tagajärjeks on muuhulgas tema perekonna hävitamine). Viimaks Oustrimisse jõudes selgub, miks seal olukord õieti nii äärmuslikuks keeras. Ja järgmised seiklused kasvavad üle pea.

Kui tegu on triloogiaga, võiks seda küll edasi lugeda - kuigi seda raamatut on võimalik ka nö üksikteosena lugeda - põhiline quest saab omal moel täidetud, aga nüüd on avanenud veelgi sügavamad ja struktuursemad haavad ning panused on korraga hullemaks keeratud. Mis võiks järgneda - Varaste Gildi ja teiste sarnaste organisatsioonide osa riikideülestes jamades, muidugi see hiiglaste laastamistöö tagajärjed ning arvatav uus konflikt paharettidega. Eks ole huvitav teada sedagi, kas raamatu algul toodud kaart saab täiendust - see saaks laieneda nii mitmessegi suunda (muidugi, ehk tegu on hoopiski lamemaaga).

Kui seiklused kõrvale jätta (ja neid on palju), siis autori loodud maailm on päris huvitav. Need sõjast taastuvad ühiskonnad, mis on täis sõjahaavu ja veterane - paharetid on muuhulgas kasutanud ühe sõja käigus nö biorelva, mille tagajärjeks on isaste hobuste häving, ning seetõttu on laialdaselt kasutusel olnud hobused enamvähem sugupuuduses väljasurnud. Muidugi, et tegu on maagiarikka fantaasiamaailmaga, siis kasutatakse eri eesmärkidel õige mitmesugust maagiat: ühelt poolt paharettidele vastusaamiseks, teiselt poolt ühiskonna võimusuhete tarbeks. Nii kasutatakse muuhulgas mitmeid maagilisi tätoveeringuid, mis aitavad võimaldada vaat et teleportatsiooni ja ajarände ja taassünde jne jne jne. Maagia on siin külluslik ja ohtlik ning pigem nö piktograafiline (muuhulgas leitakse üks elav raamat, mille lugemine on surmav - kui sa ei mõista kirjutatut); muidugi on ka traditsioonilisemat laadi manamist jms, aga täppistöid tehakse ikka kujundi  ja sõnaga.

Eks peaks pead murdma sellega, kas tegu ongi originaalse meelelahutusliku maailmaga või on tegu nö well made play’ga - kuivõrd ma pole just suuremat tuttav nüüdisaegse madinafantaasiaga, siis optimistina loodaks pigem ikka seda originaalset maailma kui sellist.

Naomi Kritzer - In the Witch's Garden (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Et siis ulmeline (või koguni postapokalüptiline? Kuigi see maailm võiks olla nö normaalne asjade seis) versioon Lumekuninganna muinasjutust. Kinnisest linnast läheb kaduma Kai ning ta noor sõber Gerda läheb teda otsima - et kuulu järgi röövib Lumekuninganna linnast välja sattunud lapsi. Gerda satub linnast välja … ja avastab hoopis uue maailma.

Lugu on jutustatud läbi nõia silmade, kes näeb võimalust saada endale laps, kelle saamist on ta igatsenud. Ta paneb Gerdale nõiduse peale ja paar kuud elavadki nii nagu ema ja laps, siis aga avastab nõidusest vabanenud Gerda oma mineviku ning ta läheb uuesti Kaid otsima - seda siis nõia nõusolekul ja salajase jälgimisega. Tüdruku leiab rääkiv vares, ta satub teadlaste jaama, varastab sealt rääkiva koera, sõidab sellega kaugele põhja ja viimaks mõistab, mis Kai ja teiste kadunud lastega tegelikult juhtus. Ning teda eemalt jälgiv nõid saab samuti teadlikuks oma peidetud minevikust ning põhjuse, miks ta pole lapsi saanud.

Päris vaimukas tõlgendus, mis kasutab nähtavalt muinasjutu skeletti, aga pealekasvatatud liha tekitab hoopis teistsuguse rõhuasetusega suveräänse loo. Eks lapsepõlvest saati pole see “Lumekuninganna” telelavastus just kõige lemmikum olnud (samas, kõik muud peale Gerda ja Kai ja põhjapõdra on päris lahedad osatäitmised), samas selle teksti originaalsus on küll mõnusalt värskendav ja võiks eesti keeldegi tõlkida - noh, juhul kui mõni kirjastus tahaks teha tuntud muinasjuttude tõlgenduste antoloogiat.

Miina Supinen - The Baby Blue Button (Giants at the End of the World, 2017)

 

Fantaasialugu emadusest, mis noorte laste kantseldamisel on kaugel glamuurist. Aga siis tuleb nõiast ämm, võtab ema ja noorima lapselapse ning viib nad võlumajja, kus nende eest hoolitsetakse ja monteeritakse paremaks. Kuid kõik hea saab kord otsa.

Igati lühike lugu, mis jaguneb pooleks - esimeses pooles on siis lapsehoolduse argipäeva karmim külg, teises pooles … kuidas võlumaailmas oleks lihtsam ja kenam (no tegu pole muidugi miski muinasjutumaailmaga). Ausalt öeldes väga ei saanudki aru, kas sellel lool ka miskit lisamõõdet on peale tänapäevase kunstmuinasjutu.

Kartowli kokk ehk õpetus, kuda kartowlidest 125 rooga walmistada wõib. Üks kasuline köögiraamat Eesti neiudele ja perenaistele. Kirjutanud neiu Helena (1893)

 

“See weike raamat, mida siin lugeja kätte pakume, tahab meie Eesti neiudele ja perenaistele söögitegemise teaduses ja nimelt kartowli roogade walmistamises õpetust anda. Eesti kartowlid on meie kodumaa rahwal üks kõige suurem ja tarwilisem toidu ollus, mida perenaene pea iga päew peab lauale kandma. Aga üht raamatud, kuda neist mitmetaolisi roogasi teha tuleb, ei olnud kuni tänini weel mitte Eesti keeles ilmunud. See suur takistus on nüüd selle raamatu wäljaandmisega wõidetud. Lahked neiud ja perenaised wõiwad nüüd oma tundmist kokka kunstis ka sellest küljest rohkesti laiendada.” (lk 3)

Olles köögikunstides võhik, oli muidugi suureks üllatuseks, kui mitmed siinsed retseptid on koos õuntega tehtavad. Mitte et ma kogu raamatu nüüd järjest oleks läbi lugenud, tihti piirdusin ikka pealkirjadega, aga paar retsepti sai ka välja maitseks välja nopitud (nagu ikka, tühja kõhuga ei tasu sellist teost lugeda).

“7. Kartowli supp liha kildudega ja prae riismetega.

Need mitmetaolised keedetud ehk praetud liha killud ja riismed, mis köögis ehk söögi laual roogadest üle jääwad, saawad kõik ühes koos peeneks hakitud, mille hulgast aga enne kõik naha killud, künnapid ja soone tükid saawad wälja nopitud.

Siis wõta umbes arwata 1 toobi osa tooreid kartowlid, koori ära, pese puhtaks ja keeda kastrolis weega pehmeks, wala wesi päält ära, lase nad wähe aega kastrolis tulel kuiwaks aurata. Ja siis riiwi nad riiwrauaga peeneks.

Nüüd sega nad selle hakitud liha puruga kokku, nii et neist wiimaks ühetasane taigen tuleb. Selle taignale wala buljoni ehk ramu leent pääle, nii et ta wedelaks supiks läheb, lisa soola ja pipart sekka, ja lase siis 15 minutit tulel keeda.

Sellepääle tõsta supp tirinasse, kuhu enne wõiga praetud peene leiwa ehk saija tükid on sisse pandud, ja wii soojalt lauale.” (lk 9-10)

“23. Kartowlid suitsetatud seapekiga.

Wõta pool naela suitsetatud seapekki, leika weikesteks neljakandilisteks tükideks ja prae panni pääl tulel pruuniks, siis tõsta liha tükid wälja ja jäta rasw üksi panni pääle. Selle raswa sisse puista siis üks lusika täis peenikest nisujahu ja küpseta kuldkollaseks.

Seepääle wala rasw puhtasse kastrolisse, kalla lihaleent, buljoni wedeliku ehk keewa wett rohkest juurde, siis lisa soola, pipart ja üks loorberi leht sekka, nii et tast seega üks wedel soost tuleb. Wiimaks pane weel natuke äädikast ja liiwsukrut sekka.

Nüüd koori sooje keedetud terweid kartowlid ära, leika ratataolisteks leikudeks, ja puista nad selle soosti sisse, siis lase nad weel kõik üheskoos kord tulel üles keeda, ja wõta pärast ruttu tulelt ära. Tõsta waagnasse ja wii soojalt lauale.” (lk 20-21)

“32. Kartowlid zitroni hapuga.

Wõta tooreid muredaid kartowlid, pese puhtaks, ja keeda weega kastrolis pehmeks, siis koori nad ruttu palawalt ära, ja leika ratastaolisteks leikudeks. 

Pärast pane leigud tühja kastrolisse, lisa neile paar lusika täit wärsked wõid, natuke hakitud petersilisi ja murulaukusi sekka, ja pane ühe zitroni sahwt juurde.

Siis hoia kastrol käes wagase tule pääl, ja raputa hoolega ümber, et wõi iga kartowli leigu külge hakab, ja siis keeda teda nõnda 10 minutit. Seepääle wõta tulelt ära, ja wii soojalt lauale.” (lk 26-27)

“36. Sukruga kartowlid.

Wõta weikeseid tooreid kartowlid, pese puhtaks, ja keeda weega tulel pehmeks, siis koori nad ära, ja pane kastrolisse, lisa rohkest wärsked wõid ja wähe soola juurde. Seepääle tõsta kastrol tulele ja lase kartowlid sääl pruuniks praadida. Ühtlasi tõsta neile aegajalt lusika täie kaupa prae soosti lisanduseks, ja puista wiimaks weel peenikest liiwsukrut sekka, mis praetud kartowlid läikima teeb. Seega on roog walmis.” (lk 29)

“55. Kartowli pudru õuntega.

Wõta üks toop muredaid kartowlid, koori ära, pese hästi puhtaks, siis keeda selge weega, kuhu sekka natuke soola on pandud, nad tulel kastrolis pool pehmeks. Seepääle wõta nad tulelt, wala wesi päält ära, ja siis puista neile üks taldreku täis kooritud weikseid hapuid õunu sekka, ja lisa ⅛ naela wärsked wõid juurde.

Nüüd tõsta nad kastroliga tulele ja keeda alalise ümber liigutamise all kartowlid ja õunad pudruks. Kui aga roog kastrolis wäga kuiwaks kipub jääma, siis wala tale aegajalt keewa piima lisanduseks, ja liiguta sagedasti ümber. Nõnda saab roog peagi walmis ja wõib tirinaga soojalt lauale wiia.” (lk 44)

“64. Kartowli klimbid õuntega ehk ploumidega.

Wõta 1 toop tooreid kartowlid, koori ära, pese puhtaks, ja siis keeda weega, kuhu soola sekka pandud on, pehmeks. Pärast wala wesi päält ära, ja rõhu kartowlid palawalt puunuijaga pudruks. Siis aja see pudru läbi sõela; ja lisa tale 2 klopitud muna ja niipalju peenikest nisujahu sekka, et tast seega paras pehme taigen tuleb.

Nüüd lüka taigen rulliga, laua pääl laiaks ja õhukeseks, ja leika ta pärast noaga neljakandilisteks tükideks, ehk ruutudeks, siis pane iga ruutu keskele üks ploumi mari, millest kiwi seest wälja wõetud on, ehk üks õunaleik, millele natuke liiwsukrud pääle saab puistatud, siis keera taigen igast serwast kokku, ja weereta ümarguseks klimpideks.

Kui klimbid walmis on, siis keeda nad keewa weega kastrolis ära, kuhu natuke walged soola on juurde lisatud. Seega on roog walmis.” (lk 50)

“75. Kartowli pastet õuntega, teist wiisi.

Wõta 1 toop tooreid kartowlid, ja niisama palju hapuid õunu, koori ära ja leika ratataolisteks leikudeks. Siis pane need mõlemad leigud ühte keetupotti, ja keeda wähese weega pehmeks. Pärast rõhu nad puunuijaga pudruks ja aja läbi sõela. 

Seepääle klopi 6 ehk 8 munarebu ära, ja wala pudru sekka, siis lisa weel 2 söögilusika täit wärsked wõid, natuke soola, riiwitud zitroni koort ja liiwsukrud juurde. Wiimaks löö 6 ehk 8 munavalged wahuks ja seda niisamuti pudrule lisanduseks.

Nüüd tõsta taigen weikestesse koogiwormidesse, mis enne seest sula wõiga ära määritud ja riiwitud leiwaga üle puistatud on. Siis lüka wormid palawasse ahju, ja lase roog sääl kuldkollaseks küpseda. Seega on pastet walmis.” (lk 58-59)

“113. Kartowli tort.

Wõta 4 munarebu ja löö wahule, siis puista neile ½ naela liiwsukrud sekka, ja klopi hästi läbi. Nüüd ühenda see segu ühe tassi täie keedetud ja riiwitud kartowlidega, lisa natuke soola ja 1 riiwitud zitroni koor sekka. Ja pane wiimaks weel 4 klopitud munawalge wahtu juurde. Siis sega kõik üheskoos hästi läbi.

Pärast wõta üks sügaw worm, tee wähe soojaks ja määri wõiga üle, siis tõsta taigen senna sisse, lüka worm kõige täiega palawasse ahju, ja lase roog sääl 1 tund aega küpseda. Seega on tort walmis ja wõid lauale wiia.” (lk 86)

Naomi Kritzer - Wind (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Fantaasialugu kolkas sündinud kahest tüdrukust, kel kumbki on nö oma maagiline jõuallikas - ühel Maa, teisel Õhk. Üks unistab arstimisest, teine kunsti loomisest. Õhk paneb püsimatult liikuma ja kunsti looma; Maa aga sunnib kohale jääma, mis ei lase ravitsejal midagi enamat õppida - seeasemel saab ta lapsed ja jääbki külla aastakümneteks ravitsema, kuuldes külast lahkunud kunstniku vägitegudest ja püsimatusest.

Kuni talle tuuakse ravimiseks võõras naine, kes tutvuse süvenedes lubab talle nii mõndagi: kui ta vaid ärkaks oma tardumusest ja läheks laia maailma õppima.

Iseenesest õige muinasloo tüüpi tekst, kuigi Kritzer lahendab selle minu jaoks õige ootamatute nippidega (võõras naine, kes ravimiseks tuuakse, pole see, kes ta õieti välja näeb jne). Et siis selline täiskasvanute muinasjutt või nii, unistuste ja võimete täideviimisest - mis teatud eluaastatest muutub kuidagi püüdmatuks või nii. No eks oleneb muidugi inimesest.

Elin Toona-Gottschalk „Into exile: A Life Story of War and Peace“, Lakeshore Press (2013)

Lõpuks jõudis see raamat ka minu lugemislauale kohale ning juhtus, et suisa inglise keelses variandis. Alguses oli kohe kummastav lugeda sõjaeelsest Haapsalust mingis muus keeles kui eesti, aga samas ka mõnus sõnavara koha pealt, sest ega tihti ei juhtu, et ingliskeelne inimene Eestimaist argiolu nõnda kirjeldama juhtuks. (Näiteks kooguga kaev – balance-pole well, või siis nagu ma veel lisaks uurisin on kaevukook ka tuntud kui well sweep).

Olin valmistunud sõja- ja okupatsioonikoleduste kirjeldusiks, paadiretkeks ning reisiraskusteks teel Inglismaale, kuhu jõudmisel võinuks saabuda võidukas lõpp – ning pool raamatut see võiduka lõpu ootus oli ka õhus, kuid mida ma oodata ei osanud olid selgelt omanäolised peresuhted, pagulusteekonna kujunemine Elini ema hakkajaloomuse näo järgi ning Saksamaal veedetud aja pikkus ja ka olude ränkus, ning viimaks see, et tõotatud maale jõudes olid võitlused ja raskused veel väga kaugel sellest, et läbi olla.

Kahtlemata on tegemist justnimelt Eesti pagulas(t)e looga – kõik kirjapandu põhineb ju isiklikul vahetul läbielamisel ja perekonnalool, liiatigi kerkib aktiivselt esile Eestlaseks olemise teadliku säilitamise ning samas ka inglaslike maneeride täiusliku omandamise pealtnäha võimatu ühitamise küsimus. Aga samas on tegemist ka isikliku perekonnalooga. Isa, ema, vanaema, väike Elin, juba ammu surnud luuletajast vanaisa, tädi, hiljem vanaonu – kõik see on tegelikkuses kaugel stereotüüpsest idüllist, kõik on eraldi isiksused ja suhted ning elukorraldus joondub selle järgi, mõnevõrra ebatraditsiooniliselt, ent samas ka loomulikuna mõjuvalt, eriti hiljem, kui äsja täiskasvanuks saanud Elin emaga ühe vestluse maha peab. Ent mis ehk laiemat (rahvusvahelist) lugejaskonda silmas pidades oluline – Elini teekond tundub äärmiselt üldistusjõuline paguluse ja pagemise seisukohalt nii möödanikus, olevikus kui tulevikus. Pagemine ei käi kolimisautode ja kandikul ette toodud uue koduga, tee peal pole ei broneeritud hotelle, restoranikülastusi ega lõõgastavat spaapuhkust. On kompsud – nii palju kui ise jaksad kanda, on igavene needus olla võõras, räpane, vaene, alatine kontvõõras, kokku korjatud laagrisse, ratsioonide ja humanitaarabi armule.

Viimaks, mida ma eraldi nautisin (võinoh, nautimine kõlab siinkohal pisut veidralt), oli sissevaade sõjajärgse Inglismaa ühiskonda, unistus pääseda maailma, mida oleme meiegi harjunud kostüümidraamadest nautima, meil pereringis on kombeks igasugu argitoimetuste puhul naljatleda, et „jälle on teenijal vaba päev“ või et „küll on raske head kokka leida“ vms, aga milline nöök ja šokk on kujutleda salonge, viisakaid teejoomisi ja klassikalist haridust ning leida end siis sõna otseses mõttes köögipoolelt, sest „nii raske on leida head teenijat“ – kõik need välismaalased on ju ebausaldusväärsed ja põikpäised ja valelikud ja ei tea oma kohta, mis võiks seisneda siis tänulikus pühendumuses vähenõudlikule teenijarollile või lihttööle. Näib, et siingi võib tuua üsna palju paralleele tänapäevase suhtumisega pagulastesse.

Tegemist on väga tiheda ja detailirikka tekstiga, mis samas ei jää kusagil toppama vaid liigub üsna halastamatult edasi ühest eluetapist teise (raskusi täis) etappi. See elu halastamatus hakkas ühe hooga lugedes ka pisut muserdavaks muutuma, kuigi kirjutatud ei ole vähimalgi määral kaebleval või pisaraid nõudval moel, isegi 7-aastasi Elini vägistamiskogemus on edasi antud võrdlemisi vähedramaatilisel lapseliku taju tasandil, kus ajastule omaselt igasugustel sugulise läbikäimise teemadel täielikus teadmatuses viibiv laps ei saa isegi täiesti aru, mis temaga juhtus ja on märksa rohkem traumeeritud ema reaktsioonist, mis paradoksaalsel kombel väljendub täiendavas keretäies, ja loomulikult füüsiliste vigastuste paranemisega kaasnevast valust ja ebamugavusest, ning tegemist on siiski ühe killuga elust ja ränkade läbielamiste reast, mitte kõikedefineeriva sündmusega.

Detailirikkuse eelis on ka see, et erinevad põhjused ja tagajärjed joonistuvad kenasti välja – näiteks teekond Danzigist Berliini täistuubitud rongis ja edasine viibimine segipommitatud linna tänavail, metroos, pommivarjendeis, mille kõigega kaasneb krooniline pissilkäimisvõimaluste puudumine – eks katsu tihedalt täispressitud rongis, kus kättki tõsta ei anna, kuidagi väljakäiku pääseda, kui see seal kuskil ongi ja keset tänavat või metrood avalikult maha kükitamine pole ka midagi, mis väikese Elini jaoks mõeldav oleks. Ent lapse põis on lapse põis ja nõnda siis saab enesemärgamisest korduv paratamatus, mis pesemisvõimaluste täielikul puudumisel tingib omakorda korraliku haisupommi, mis omakorda tingib öömaja otsimisel äärmiselt põlastava ja suhtumise… Vaesuslõks ja paguluslõks on sarnased asjad.

Kui nad Saksamaale jõuavad on Teine maailmasõda veel täies hoos – hävitajate tulek tähendab sireene ja tormamist pommivarjenditesse ning kord juhtub ka, et pommitamise põrgulärm ja surmahirm tuleb üle elada praktiliselt lageda taeva all. Kõigis neis kirjeldusis on tõelist kohalolu, on argised igapäevatoimingud käsikäes pommide ja koolikiusamise, alanduse ja süütundega.

Inglismaa on igatahes Elini ema igatsetud koht, tõotatud maa ja sinna minnakse kasvõi nui neljaks – ja nagu selgub, siis ega see nui väga terveks ei jäägi. Inglismaa ei oota pagulasi põrmugi avasüli ja kindlasti mitte ei kavatse keegi neile midagi niisamuti kinkima hakata. Mineku aluseks on mitu aastat kohustuslikku teenistust haiglas ja tingimusil, mis meenutavad katoliikliku tütarlastekooli ühiselamut – ette ei ole nähtud isegi oma toas söömist, rääkimata sellest, et seal mõni laps võiks viibida. Elini ema oma suures agaruses oli end kirja pannud ju vallalise üksiku naisterahvana, et igal juhul Inglismaale saada. Nii jõuab mõnda aega varjatud ja peidetud Elin lõpuks ühte kuulsatest Briti institutsioonidest – lastekodusse, ja enam kunagi ei kõla see samamoodi, kui miss Marple teatab, et tal on kombeks oma teenijad alati otse lastekodust võtta ja neid ise välja õpetada, kuigi miss Marple on ometi igati lahke ja südamlik ning alati nendega ka hiljem kirjavahetuses on ning tõttab appi mõrvu lahendama (tihtipeale muidugi lõpuks nende endi mõrvu – miss Marple’i endine teenija olla on eluohtlik). Elin ei ole orb. Elin ei ole kasvanud teadmisega, et ta on õnnega koos, kui kuhugi heasse majapidamisse koha saab. Elini ema oli ju ometi kaunis ja elegantne näitlejanna, jääkuninganna. Elini tädi mängis klaverit, vanaisa oli luuletaja, nad elasid omaenese aiaga majakeses Haapsalu promenaadi lähedal ja kui Elin esimest korda nägi jalutamas teenijatega härrasrahvast, kel kombeks aegajalt ümmardajate vastu kätt tõsta, siis ei mahtunud talle kuidagi pähe, et üks inimene võiks nii teha teisele, kes tema heaks niigi ette ja taha kõik ära teeb.

Lastekodu meenutab aga paljuski Lowoodi „Jane Eyrest“. Ikka see lõputu kasinus ja range distsipliin, magamine lahtise akna all, õpilastevahelised jõukatsumised ning väikesed poolsalaja maiuspalad. Siiski, erinevalt raamatust ei ole päriselt head ja kurjade jõudude mängu sellisel kujul. Aga on süsteem, mis üritab Elinit vormida orbudekodu kasvandikule sobivasse rolli tulevase teenija või lihttöölisena, kes oma kohta teaks ning omandaks ka tsiviliseeritud maneerid, selmet eestlase (loe: metslase) kombel toorest kartulit või hapukapsast süüa. Kindlasti ei näe süsteem ette endast paremate hulka trügimist ja kõrghariduse püüdmist või muud säherdust narrust. Aga Elin jällegi ei näe ette teenistujaks või lihttööliseks jäämist ja nõnda alustab ta julget väljamurdmist perspektiivitust stabiilsusest.

Elini ema ja vanaema elavadki elu lõpuni suhtelises kitsikuses, kaugel avara ja mugava elu ideaalist. Kui siia tuua võrdluseks tema isa elu, kes jäi Eestisse ning elas ilmselt valdava osa ajast suhteliselt jõukamat elu, säilitades ühiskondliku positsiooni teatritegelasena, kuid loomulikult tuli tal loobuda Nõukogude ajale eelnenud karjääri ametlikust tunnistamisest ning töötada vastavalt tsensuuri ja ideoloogia ettekirjutustele, siis ei ole võimalik öelda, kumb valik oli õigem või valem (Elini emal oli muidugi suur tõenäosus pigem Siberis lõpetada), aga hästi joonistub välja kontrast kodu-eestluse ja välis-eestluse vahel, on täiesti võimatu pärast aastakümneid täiesti erinevat kogemust ja ühiskondi mitte võõraks jääda.

Noh, lõpetuseks võib muidugi tõdeda, et ega ma selliseid pagemise lugusid vist polegi varem ühtegi lugenud ja seetõttu on kõik selles mõttes ka uus ja huvitav. Ning paratamatult tahaks hirmsasti teada, et kui on tegu faktide ja fiktsiooni seguga, siis mis sealt EI ole tõsi? Noh, küllap aitab fiktsiooni osa lihtsalt lugu looks siluda, mälu ebatäielikkust korvata, hoiab isiklikkusest hoolimata jutustust päris inimeste ebavajaliku paljakskiskumise eest? Ja oma rahvusvahelise edu võlgneb see mälestuslugu lisaks ingliskeelsusele kindlasti ka tänu (briti) ühiskonna kriitilisusele, teravale pilgule, mis vaatab sisse väljastpoolt ja pahupoolelt.

“If you think this is a joke, it isn’t. You can’t even leave a cardigan on the back of the chair. Clothes have to be neatly folded. They even check the drawers,” said Mother grimly. “You have no idea!” Grandmother sobered but stared again in disbelief when Mother reopened the window she had just closed.

“But it’s cold!”

“I know but the window has to stay open,” said Mother. “Hospital rules. And you’re not supposed to sit on the bed during the day,” Mother warned, “unless it’s your day off or you’re sick.”

While Mother was teaching Grandmother English life, I was making my own discoveries. There were the sink taps with hot and cold water as Mother had told us. I turned them on and off for fun. “So where am I going to sleep?” I asked Mother, after she told me not to do that. That’s when she stopped talking and looked at me as though she had only just realized I was there. “Oh my God!” she groaned and put her head in her hands. It was that bad.

But Grandmother is getting along nicely. The sewing women are friendly because, she says, they’re “low class” with kind hearts. Although they pile all the big jobs on her table while they sit around and gossip, they know they are doing wrong. They feel guilty and try to make it up to her by bringing her tea and biscuits. They call her “Eno,” (after some famous salts.) I think Grandmother would also be a happy bedbug if it were not for the hospital rules and me not being allowed to live with them or visit them. Even on weekends when they are supposed to be free Mother is often called back to work because Madame wants a backrub. Grandmother is in shock. In the train she kept saying how wonderful it was to be back in “civilization.” Now she is not so sure. (lk 140)

Tuul Sepp: Evolutsioonibioloogi päevik

 

Lihtne raamat. 
Lihtne heas mõttes: kergelt loetav, lühikesed arusaadavad peatükid, miski pole lugejalt hirmus palju nõudev, ent jutu iva jõuab kohale ka üpris tümikale. Autori pereelu näited ja kujutujud on kaunid ning meeleolukad ning rukkirääkude uurimise ja teadusliku kirjutustöö mainimised kõik eheda tundega.
Halvas mõttes samuti lihtne: nii mõneski kohas, kus tean teemast rohkem kui suvaline Mann Majaka tänavalt (NB! mulle väga meeldib nimi "Mann", see on sõbralikult öeldud!), ohkasin ja mõtlesin: "See pole KAUGELTKI nii lihtne ja ühene." 

Wtf autistidel ei ole kognitiivset empaatiat - on küll, lihtsalt autismiuuringute tulemid ei ole veel tavakoolitusse jõudnud! Wtf 80% intelligentsusest on pärilik - selle kohta on VÄGA palju erinevaid vaateid, kahtlemata ei ole avaldatu ainus seisukoht teaduses!
Ja paratamatult kui oled juba kolmes kohas sellist lihtsustamist märganud, tekib kahtlus, kas ülejäänud jutt on äkki samasugune üle- ja ülilihtsustamine?

Kas ma saan üldse seda teksti ühestki nurgast usaldada või on see lihtsalt tänapäevasemaks tehtud variant sellest, kuidas "neegrid on laisad, sest neil ei ole Aafrikas vaja muud teha, kui oodata, et banaan palmi otsast alla kukuks"?
Ei, sellest on kahtlemata edasi mindud, tegu ei ole "lootusetult iganenud" raamatuga, mis kedagi teadlikult solvaks, ent samas ... kas ta oleks loetav ka 10 või lausa 20 aasta pärast, ilma et lugejal piinlikkusest silmad kipitama hakkaks?
Ma ei tea. 
Äkki on. 
Äkki ei ole. 
Ma tean, et hulk inimesi on rumalamad, kui kuidagimoodigi usuksin ja neile on see raamat äkki väga valgustav? Ta on täis mõtteid, mis mulle on normaalsed, igapäevased ja samas ma ohkangi alailma: "Arvasin, et kõik teavad seda, aga elu on näidanud, et EI!" 

Samas ... samas ei tohiks seda võtta mingi tõepäevikuna, vaid need tõesti on lihtsalt mõtted, mis Tuulele pähe tulnud ning omavad mingisugust, kuitahes suvalist ja kitsaltvaatavat, teaduslikku tagapõhja. Ta kirjeldab asju stiilis: "Meie eellase pidid kartma madusid, madudekartjate geenid pärandusid edasi ja seepärast on inimesi, kes lähevad ka mustrilise kastmisvooliku peale paanikasse", aga samas ei seleta, miks on VÄGA palju inimesi, kes ei lähe paanikasse ei mustrilise kastmisvooliku ega päris mao peale, võtavad madusid kätte, teevad neile pai, peavad koduloomadena jne. 
Et nende geenimällu ei vajutunud maokuju kui "appi, appi!" ja see ei takistanud geenidel ellu jäämast, olgu. Et keskkonnatingimused ja isegi keskkonnad ise vaheldusid ja mõned olid maotud (hehehe), olgu. Aga samas pidi ikka väga kaua madu hirmus ohtlik olema, et tänase päevani geneetilist maohirmu tekitada - see ei ole ju õpitud käitumine, vaid juba geenidesse salvestunud!!!
Ja ikkagi on PALJU rohkem inimesi, kes madusid ei pelga. 
Miks?

Ehk: väga paljude "me oleme sellised, sest minevikus ..." teemade juures oli mul: "Aga mina ei ole ju selline! Miks, mis toimub?!"
Kolmandast küljest - kui mitte olla nii imelik kui mina, vbla on põnev oma erinevaid ajaloolisi omadusi mõista?

Goodreads

Marcalt maailmale

EPL

R. A. Lafferty - Continued on Next Rock (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Paistab, et Lafferty tekste ei saa järjest palju lugeda, tema fantastiline virvarr läheb liialt külluslikuks ja rammestab pead. Liiga fantastiline, liiga palju ideid korraga seedimiseks!

Seekordne fantastika on arheoloogide seltskonnast, kes väljakaevamisel avastavad erinevaid kive, mis on kaetud märkidega - neid dešifreerides selgub, et kirjas on vägagi julge kujundikeelega armastusavaldused naisele, kes nagu ei taha nende armulubaduste objektiks olla. Nagu selgub (aga tegelikult ei selgu), on see veider paar selle arheoloogide seltskonnaga vägagi seotud. Kuniks …

Teksti on keeruline kokku võtta, sest siis tuleks vägagi palju ümber jutustada (aga selline oskus on teadupärast kuldaväärt, et asju lühidalt ja tabavalt kokku võtta) - millist rolli üks teatud naine mängib, mida need arheoloogid üldse taga ajavad, selgeltnägemisvõime ja mälust kadumine ja mida kõike veel. Külluslik kompott, mis hakkab lugeja taju juba kuritarvitama.

Naomi Kritzer - Ace of Spades (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Noor naine töötab rindereporterina lähituleviku kodusõjaaegses Hiinas. Ta on valinud niisuguse ameti, sest on pärinud emalt Huntingtoni haiguse ning seetõttu pole vanaduspõlve niiehknaa oodata. Elu on seal ohtlik ja uudiseid välismaailmast suurt pole, aga ühel päeval loeb ta värskest ajalehest, et Huntingtoni haigusele on leitud ravi, mis paneb mõtlema, et kui ta end terveks raviks (juhul kui muidugi Hiinast elusana minema saaks), kes ta siis õieti oleks, mida ta tegelikult teha tahaks, millist elu elada - asjad, millest ta pole varem mõelnud.

Lugu on kirjutatud 2006. aastal ja esmakordselt on ilmunud selles kogumikus. Mõelda võib, et kas näiteks 15 aastat hiljem autor kirjutanuks Ameerika rahuvalvajatest, kes seal Hiina linnas ülestõusu maha surub ja sellega hoiab Hiina valitsuskorda elus. Millegipärast … olen hetkel kuidagi Hiina võimsusest pimestatud, ning hetkel mõjub see vähe ebausutavalt. Loo tehniline pool ongi sellisest 2006. aasta reaaliatest kantud: et infoallikaks võivadki olla paberlehed (kuigi rahuväelaste puhul on mainitud tsenseeritud uudisvoogu). Ameerika rahuvalveks on kaugjuhitavad maapealsed “droonisõdurid” - et siis kuskil Ameerika sõjaväebaasis istubki kari sõdureid (antud juhul koguni merejalaväelased), kes juhivad tuhandete kilomeetrite kaugusel olevaid nö inimsarnaseid lahinguroboteid. Eelkõige siis ameeriklaste elude säästmiseks - oli ju kirjutamisaegses Iraagis õige kuum lahinguoperatsioonide aeg jms.

Et jah, tekstil oleks justkui kaks poolust - ühelt poolt see üksikisiku draama või tragöödia; teiselt poolt see tulevikuolude käsitlus. Esimene on õige ajatu, teine pigem näide oma ajastu painetest või ootustest.