Charles Stross: Accelerando

 

Ma olin seda raamatut kunagi lugenud, aga säärasel isiklikult keerulisel ajal, et meeles oli "noh, halb ei old, ok".
Nüüd lugesin uuesti. 
Millisest oivalisest kogemusest ma ilma jäin, sest hing oli maksimaalselt valus! See on äärmiselt tore raamat.

Jah, jah, tohutud visioonid, teadlik mateeria, intelligentsi hüppeline laienemine üha ja üha, oo, küberpunk, oo, teised mõistused, oo, avatarid ja vaba mõtlemine ja mm, alguses ka "raha ei ole vaja, kõik on tasuta" - aga peamiselt
PEAMISELT
on see minu jaoks imeline raamat seksist ja suhetest. 

Ärge nüüd tulge. "Heh, sul on raamatutäis imelisi ideesid kümberruumist ja võrkintelligentsusest, kosmosest ja selles reisimisest, aga naine võtab ikka suhted!"
Ei, ma ei võta seksi ja suhteid selles raamatus peamisena, sest ma olen naine. Ma võtan seksi ja suhteid peamisena, sest ma olen mina.

Ja ma olen kaua-kaua elanud oma kogemuses, aga mitte saanud seda otseseõnu valideeritud. Jah, siin-seal on vihjeid. Siin-seal on läbi lillede öeldud, et päris krdi kuum. 
Aga otsesõnu, selgelt ja korduvalt on "Accelerandos" mulle esimest korda öeldud, et see ei ole imelik, kui naine pigem päästaks kui oleks päästetud, see ei ole imelik, kui mees on pigem kontrollitav kui kontrollija, ei ole imelik BDSM-seksida nii, et mõlemil on hea, isegi kui ei ole mees dom, naine sub dünaamika.

See ei eelda, et mees on nõrk jobu. See ei eelda, et naine oleks südametu tulehark (kuigi raamatus on ka üks säärane, negatiivse näitena, et ka nii saab). (No niivõrd-kuivõrd. Ka tema on inimene.) 

Viimaks.

Kogu loos - selles tohututeks kasvanud mõistustega, plateetide lammutamise ja Saturni rõngastele loodud tsivilisatsiooniga loos - jookseb teadvulikkuse ja ideede teemaga paralleelselt kaasa seksi, soojätkamise, armastuse ja armumiste teema ning seda on väga lohutav lugeda.
Ükskõik, kui kaugele kehadest minnakse (ka valu kaotatakse kui ebavajalik), ükskõik, kui imelised vaimude välgatused on, ikka jäävad armumine, seks ja soov kassi silitada, kui kass ette sattub. 
Inimlikkus jääb ikka.Minnakse lahku, nii tore kui teine ka mingil ajal ei tundu, saadakse kokku, mis siis, et ollakse meie mõistes nii ebainimlikud kui saab. 
Nii lohutav. Nii armas. 

Raamatu päris-päris lõpp mulle väga ei meeldi - osalt ka selle suhtevärgi pärast. Tundub, nagu oleksid Strossil ideed otsa saanud. Aga aus olles - sellist sõitu veits meh-tundega lõpetada ei tähenda, et sõit poleks ikkagi faking imeline olnud. 

Hajameelne
BAAS

Häli Kivisild - Juhtumised Pahura Jumala baaris (Täheaeg 20, 2021)

 

Jutuvõistluse võidutekstiks päris huvitav valik, teistest esikümne lugudest üsna selgelt eristuv oma julge temaatika ja laiahaardelisuse poolest  - seda enam, et autor peaks sellega debüteerima eestikeelses ulmekirjanduses, kui ma ei eksi.

Niisiis lugu sellest, et on kool, mis koolitab välja jumalaid. Ja seda galaktilise mõõtkava tarvis, mitte mingeid suvalisi põõsa- või kogukonna väiksemaid olendeid. Et saada kõvaks jumalaks (sest enamus jääb muidugi pidama planeedi mastaabis vms), pead sa vähemalt kümneks tuhandeks aastaks tööle saama intelligentsed olendid, ükskõik mis kujul need siis ka esinevad. See on parajalt määratu ülesanne, ning nagu loo jooksul selgub, on selle võrrandiga seotud veel üks jõud, mille agenda pole selge.

Loo peategelane on õpingutega üpris kaugele jõudnud “doktorant” (kuivõrd ta ise juba õpetab alama astme jumalakandidaate), kes ei ole veel leidnud oma arendatava galaktika puhul seda õiget nõksu. Kuid aastatuhanded lendavad ning ta juhendaja on muutunud õige kannatamatuks. Pahura Jumala baaris tehakse talle õige ootamatu ettepanek …

Lool on grandioossust ja mõttelendu, ning vabalt võiks ka ehk järge oodata, kuna otsad jäid õige lahtiseks või nii. Eks selline jumalik vaatepunkt on õige võluv, seda enam, et autoril on ka lendu erinevate intelligentsete olendite klassifitseerimiseks. Mingil moel võinuks tekst pikem olla ning mõnelegi loo jooksul esile kerkinud küsimusele vastuse leida (jumala eest, kasvõi jutustus või lühiromaan). Näis, kas autoril on plaani seda maailma jätkata - lihtne see olla ei saa.

ulmekirjanduse baas

Angélica Gorodischer - The Unmistakable Smell of Wood Violets (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Autorilt näide nö argentiina-kesksest ulmest ehk kuidas üks kohalik väikeriik nimega Rosario on korraga valmis saatma oma esimese astronaudi uurima universumi äärealasid. Suurriigid (Boliivia, Paraguay, Madagaskar ning teised nagu Island, Venemaa ja Ameerika) peavad väikeriigi sellist ettevõtmist vähe hullumeelseks, aga tõepoolest, laev läheb teele, kosmonaut elab üle mitmeid aegruumi paradokse ning käib tõepoolest universumi äärel ära. Mis on siis midagi muud kui meie universum.

Loo võlu on muidugi selles veidras alternatiivmaailmas, kus riigid ja tuntud teadlased (ja ehk ka siis füüsikaseadused) on vähe teistsuguse loogikaga kui meie maailmas. Maailma kese on tõepoolest Lõuna-Ameerika kontinendil (koos mõne erandiga nagu Island ja Madagaskar), samas pole kogu kontinent nii edukas kui juhtivad riigid; nii on endise Argentiina aladel moodustunud seitse riigikest, millest üks siis (Rosario) võtab korraga ette sellise kosmoseavantüüri (riik, kus on üldse vaevalt viis autot ja kaks kella). Aga ikkagi, nemad saadavad teele naisest kosmonaudi.

Muidugi, tekst pole vaid satiir Lõuna-Ameerika olude asjus, siin on ka omamoodi lummav poeetiline maailm. Millest küll satiir jällegi üle sõidab. Võta siis kinni ...

Michel Faber “Imelike uute asjade raamat”. Varrak (2016)

Peteri ja Beatrice'i elus on usul väga oluline koht. See on miski, mis on neid kokku liitnud – nagu ühised huvialad ja jagatud veendumused seda ikka teevad. On hea elada üksteisega oma mõtteid ja püüdlusi jagava abielupaarina ning ühtlasi toetada vastastikku teineteist nii argises mõttes kui püüdlusis olla hea kristlane. Pete'ist on oma keerulise mineviku kiuste või just ehk selle ja Beatrice'iga kohtumise tõttu saanud kirikuõpetaja, kes juhib kena väikest kogudust, ning kes on loobunud küünilisusest ja sarkasmist (kristliku) inimesearmastuse ja siirus- ning isetuspüüdluse kasuks. Inimeste usku pööramine on Peterile ja Beatrice'ile juba harjunud praktika – võõrastega vestlemine näib alati sisaldavat valmisolekut sobival hetkel valida teemasid, mis võiksid anda ajendi usuliste tunnete tärkamiseks, õige kristlase jaoks pole ju midagi õilsamat püüdlusest päästa eksiteel hingi igavese elu juurde. Ja nõnda pole ka ehk veider kui Beatrice ja Peter otsustavad ühisel nõul anda sisse sooviavalduse misjonitööks kauge võõrplaneedi põliselanike seas. Ootamatult valitaksegi suure hulga kandidaatide seast välja Peter, kuid ainult Peter – Beatrice kaasa sõita ei või. Siiski antakse neile võimalus kauge maa tagant elektrooniliste kirjade teel ühendust pidada, selleks on spetsiaalne seade – Kaik, mis võimaldab kirjutada ning vastu võtta tekstisõnumeid/kirju.

Peteri teekond on jutustatud sellises omamoodi mõtlikus, vahetus ja justkui pidevalt midagi püha või sügavamat tajuvas toonis. Jah, võib-ette kujutada küll autorit seda kõike oma enese häälega jutustamas, niisama lihtsalt ja ometi kuulamapanevalt, nagu ta seda Tallinnas käies tegi. “Imelike uute asjade raamat” oleks selles mõttes justkui üks neist paljudest jumalateenri enesega võitlemise ja oma usu järele katsumise lugudest, kus heitlevad vaim ja liha, kõhklused ja usk, sellal kui jumala töö rasketes tingimustes tegemist ootab.

Ent Peteri heitlused ja tõdemused lähevad pisut omasoodu. Mõnevõrra ootamatult kulgeb ka misjonitöö – kivide ja kändude ning supipatta sattumise hirmu asemel vaatab Peterile vastu küll mõnevõrra kummalise välimusega, kuid see eest äärmiselt innukas kogudusetäis “Jeesuse armastajaid”, kes üle kõige hindavad kuningas James'i versiooni ingliskeelsest piiblist.

Mis kosmoselendu ja võõrplaneeti puudutab, siis ei ole siin maagilisrealistlikult ülejala suhtutud. On salapärane ent laia haardega organisatsioon USIC, mis võõrplaneedi asustamist korraldab. On tehnoloogia tähtedevahelise ruumi kiireks läbimiseks, mis hõlmab inimkeha ettevalmistamist spetsiaalsete ainete manustamise teel ning koomataolises seisundist viibimist reisi kestel, koos toibumisjärgsete psühhedeeliliste kõrvalnähtudega. On omanäoline kliima ja elusloodus, sellest tulenevad väljakutsed baasi loomisel ja varustamisel ning psühholoogilised kõrvalmõjud inimasukatele. On kohalike elanike füüsilised, füsioloogilised ja ühiskonnakorralduslikud eripärad; on varustusküsimused ning kohaliku toidukasvatuse küsimused. Ning sümpaatne on tähelepanek, et kõikvõimalike keerukate digilahenduste asemel on ökonoomsem ja töökindlam rakendada vana, head ja äraproovitud mehhaanikat.

Muidugi ei ole teadusfantastiline osa raamatust eraldiseisev eesmärk. Ja selles mõttes on tegemist mõnes mõttes lahjema kraamiga kui näiteks Ursula Le Guini “Ilmajäetud”, milles tugev ulmevahendite abil ühiskonnakorraldusideede lahkamine ning andeka tippteadlase isiklik üksildus ja eetilise vastutuse küsimus käisid võrdse tugevusega käsikäes. “Imelike uute asjade raamatus” on pigem küsimus ikkagi selles, et mis siis on elus tegelikult kõige olulisem, isegi sellise sügavalt uskliku inimese kõikehõlmava ja ülima tõe kontekstis. Kas Beatrice kiirgas Jeesuse valgust või on siin midagi muud, midagi lihtsamat ja sügavamat? Kas jumal ikka tegelikult tahaks kõiki neid inimlikkuse ohvreid, mille toomise nimel pühendunud on aastatuhandeid enesega võitlust pidanud? Ja kui lihtsad või üllad ning vaimsed üldse on põhjused, miks pöördutakse usu juurde? On's need põhjused pühamad kui armastus? Seda, millisel hetkel ka kõige rahulikumad ja praktilisemad meist teevad ootamatu otsuse, võtavad saatuse enese kätesse, sest muidu ei ole võimalik elada, ei saa päriselt ette ennustada, sest inimese elu on rännak ja täna ei olda enam see, kes oldi eile. Aga samas, nagu juba mainisin, on jälle eraldi lummav jutustuse rahulik, pisut pühalik, pisut valulik, oma lihtsal moel poeetiline jutustajahääl ja loo kulgemise rütm. Selline jutustamise viis, kus siin ja seal on väikesed täkked, hetked ja tõdemused ja paralleelid, erinevate nurkade alt sarnaste asjade vaatamist (ent samas mitte liiga lähedalt), mis lõpuks kokku toob märkamatult justkui mingi äratundmise, mida pole samas kusagil väga otse ja järsku välja öeldud. Kõik jääb mõnes mõttes justkui vaguraks ja vaoshoituks, aga ometi on aimata midagi sügavamat ja võimast, milleni võiks justkui kohe-kohe läbi murda...

Rännakust kaugele jumalasõna kuulutama saab raske ja ennastsalgava misjonitöö asemel hoopis ühe abielu proovikivi. Kuidas säilitada lähedust üle nii paljude valgusaastate, kui maailmad ja elud on niivõrd erinevad ja kaugel, et neid jagada ja neist huvituda on raske, kogemused käivad hoopis teises taktis. Sest kõige tipuks hakkab elu Maal kiirelt alla käima. Sellal, kui Peter rõõmustab misjonitöö edenemise, keeleõpingute ja edusammude üle kontakti loomisel, sellal hakkavad Maal möllama looduskatastroofid, kimbutama kaupade nappus, ähvardama senise ühiskondliku korra lõpp.

Ühesõnaga, omamoodi lummav raamat ja et ulmelist osa pole kerglaselt võetud on igati mõnus. Aga teisalt võib nõustuda ka kriitikaga, kus “alles hakkas huvitavaks minema” ja siis saab raamat läbi. Tõepoolest, on arusaadav, et tegemist on Peteri teekonnaga arusaamisel, mis on elus oluline, mis on suhtes oluline (ja kuhu usk elu kui terviku kontekstis paigutub või võiks paigutuda), aga samas tahaks tõesti väga näha ka seda, mis Maal edasi juhtuma hakkab ja mis Peterist ja Beatrice'ist lõpuks saab.

Maastik ei olnud nüüd, kus päike juba taevas säras, värvikam ega vaheldusrikkam, kuid sel oli oma napp ilu, mis on ühine kõikidele lõputut muutumatut maastikku pakkuvatele vaadetele, olgu tegemist siis mere, taeva või kõrbega. Ei olnud mägesid ega künkaid, kuid maapinnal oli siiski kergeid kumerusi, millel võis näha samasugust lainjat mustrit nagu tuulest uhutud kõrgetes. Seeni meenutavad lilled – ju see siis oligi valgenutt – kumasid eredalt.

“Ilus päev,” ütles Peter.

“Jajah,” vastas Grainger asjalikul toonil.

Taeva värvis oli midagi tabamatut; selle varjundid olid liiga peened, et silm suutnuks neid hoomata. Pilvi ei olnud, kuigi õhk kohati sillerdama lõi ja mõneks sekundiks ähmastus, enne kui end taas läbipaistvaks väreles. Paaril esimesel korral, kui Peter seda nähtust märkas, silmitses ta seda ainiti ja pingutas, et seda mõista või siis ehk osata sellest lugu pidada. Ent see tekitas temas kõigest tunde, nagu oleks nägemine kehv, ning ta õppis kiiresti pilku mujale pöörama, kui õhk mõnes kohas jälle hakkas ähmaseks tõmbuma. Teedeta maapind, tume ja niiske, siin-seal valgetest õitest kirendav, oli vägagi rahustav vaatepilt.Pilk võis sellel lihtsalt puhata.

Üleüldse pidi ta siiski möönma, et siinne maastik on vähem kaunis kui nii mõnigi, mida ta oli näinud … nojah, päris mitmel pool. Ta oli oodanud maastikke, mis vaimu halvavad, keerlevatesse ududesse mähkunud kanjoneid, troopilisi soid, kus kihab tundmatu eksootiline loodus. Äkitselt tuli ta mõttele, et tema enese maailmaga võrreldes võib siinne osutuda üpris üksluiseks. Ja see valusalt torkav mõte täitis ta südame ülevoolava armastusega inimeste vastu, kes elasid siin ega tundnud ühtki paremat maailma.

“Oi, ma just praegu taipasin,” ütles ta Graingerile. “Ma pole mingeid loomi näinud. Ainult mõnda putukat.”

“Tjah, siin on … üsna vähe mitmekesisust,” vastas naine. “Loomaaeda oleks raske kokku panna.”

“See on ju suur maailm. Võib-olla me oleme lihtsalt ühte vikesesse kidurasse nurka sattunud.”

Grainger noogutas. “Iga kord, kui ma C-2s käin, võiksin vanduda, et seal on rohkem mutukaid kui baasis. Ja väidetavalt on mõned linnud ka. Ise pole ma neid kunagi näinud. Aga Tartaglione jõlkus alailma C-2e vahet ja tema ütles, et oli kord ka linde näinud. Võib-olla oli see hallutsinatsioon. Kõnnumaal elamine võib ajudele päris jubedalt mõjuda.”

“Ma katsun oma aju ikka korralikult vormis hoida,” lubas Peter. “Aga päris tõesti – mis temaga sinu arvates tegelikult juhtus? Ja Kurtzbergiga?”

“Pole aimugi,” vastas naine. “Mõlemad on lihtsalt loata lahkunud.” (lk 168-9)

Peter Watts - Test 4 Echo (Made to Order, 2020)

Hoiatuslugu sellest, kui tehisintellekt hakkab ehitama ise (enda tarvis vast mitte) roboteid – sest ta isegi tahaks olla robot, kel puuduvad igasugu inimlikud kartused ja piirangud. Nojah, tehisintellekti inimesest kaaslane pole sellisest isetegevusest üleüldse vaimustunud ning kaitseks võtab ette õige drastilise meetme. Kuid inimajust kümme korda kiirema ajutegevusega tehisintellekt pole ka just rumal, eksole, ta on inimese võimalikku käitumist ette näinud.

Et tegevus toimub mingit kuulaadset taevakeha uurides, võinuks see jutt pigem kuuluda Strahani eelmise aasta antoloogiasse „Mission Critical“ – kus muidugi on samas ilmunud üks minu poolt lugemata Wattsi tekst (noh, tegemist on autoriga, kelle tekste esmajärjekorras just ette ei võta). Igal juhul tubli tükk kõvaulmet, kus robot on küll sündmuste keskmes, aga ta siseilm jääb Prasadi kombel küll peaaegu käsitamata. Kuid see-eest, milline kammerlik ulmeõudus, eksole.

Allen M. Steele - The Fires of Prometheus (Mission Critical, 2019)

Vähe mittemidagiütlev lugu vähki surevast mehest, kel on oma suremisega plaan, mille ka siis täide viib: nimelt põgeneb ta öösel Callistol asuvast hooldushaiglast, varastab kergema kosmoselaeva (või kuidas seda nimetadagi?) ja suundub sellega Jupiteri külje all asuvale Io kuule – kohta, kuhu ükski inimene pole maandunud, kuivõrd tegu täiesti eluohtliku keskkonnaga (lisaks taevakeha enda vulkaanilisele aktiivsusele on siis ka Jupiteriga kaasnev radiatsioon).

Eks sellised vanast peast surma otsivad on selles kandis kohalike puhul küllaltki levinud käitumisviis, aga et tegu on maalasega ja kosmoselaeva kasutamisega, siis kehtivad tema kohta Maalt lähtuvad reeglid – juba 20. sajandil pandi paika, et kosmoses ohtu sattunud inimesele tuleb igal juhul kõike kõrvale jättes appi minna. Ja nii siis peavadki Callistolt startivad päästjad talle järele kihutama – nad küll mõistavad sureva vähihaige viimast soovi, aga üldisest kokkuleppest tuleb kinni pidada; muidu hakataksegi seda mitme sajandi vanust päästelepingut rikkuma, eksole.

Jutt kulgeb mitte just üllatavalt, eks loo tugevaim külg on kõik see Jupiteri ja selle taevakaaslaste ohtlikkuse kirjeldamine. Aga õnneks on tekstil ka oma väike puänt, mis annab surija loole vähe uue värvingu. Kuid eks selline traditsioonilise ulme kanti lühiproosa ole.

Sue Burke - "Semiosis" (2018)

Alustuseks tunnistan, et võtsin raamatu ette paljalt pealkirja pärast. Olen nüüd ennast seeläbi semiootikuna paljastanud, aga mis seal ikka. Romaan räägib mingis mõttes tõesti semioosist, mis tähendab märgiloome- või kommunikatsiooniprotsessi; tähenärijana nendin, et täpsemalt käsitleb see suisa intersemioosi ehk erineva süntaksiga märgisüsteemide vahelist semioosi. Kõneleb ta sellest, kuidas meie planeedi persse keeranud inimkond lendab otsima uut kohta, kus tsivilisatsiooniga otsast peale alustada, seekord muidugi paremini. Sada viiskümmend kaheksa aastat hiljem krüounest ärgates leiavad nad end tõesti eluks sobiliku planeedi orbiidilt (mis pole küll algselt välja valitu), maanduvad ja hakkavad ehitama. Siis läheb kõik mõnevõrra allamäge, kuna kogu loodus osutub teravaks, torkivaks ja mürgiseks. Esimene peatükk ongi päris korralik survival-horror, mille lõpuks selgub, et inimesi tapnud taimed on kõik ühel või teisel määral arukad, mis õnneks aga võimaldab mõnega neist ellujäämiseks koostööd teha.

Ähvardavast pealkirjast hoolimata on "Semiosis" tegelikult päris kerge lugemine. Põhimõtteliselt koosneb see seeriast suhteliselt iseseisvatest lugudest, mis kõnelevad uue maailma asustamisest läbi erinevate põlvkondade silmade: esmalt Maalt pärit kolonistid, siis nende lapsed, lapselapsed jne. Esimese asjana kippus selline jutustamisviis mul assotsieeruma Bradbury "Marsi kroonikate" ja Kim Stanley Robinsoni Marsi-triloogiaga (mille esimese osa hiljuti just üle lugesin). Burke'i stiil on küll lähedasem esimesele ning sündmustik hoogne-tempokas, mitte robinsonilikult glatsiaalselt aeglane (st minu jaoks ehk veidi liiga kiire ja hüplik). Sotsioloogiat on mõnevõrra küll - vaadeldakse ikkagi seda, kuidas erinevad kolonistide põlvkonnad uue keskkonnaga kohanevad -, kuid see on rohkem erinevate tegelaste seiklusi siduv niit kui objekt iseeneses.

Raamatu veel ühe eeskujuna võib ilmselt kujutleda ka Le Guini "Ilmajäetuid", kuna sarnaselt Le Guinile maanduvad ka Burke'i kolonistid uuel planeedil idealistlike aadetega ja sooviga kõik halvad asjad (kaasa arvatud raha ja religioon) Maale maha jätta. Planeedilegi pannakse nimeks Pax ning selle elanikke nimetatakse patsifistideks. Le Guini utoopiline ühiskond on aga palju usutavam, Burke'i oma kaldub pigem kuhugi kriitilis-iroonilise düstoopia kanti, mille idealistlik põhiseadus trambitakse rõõmuga mutta. Võib-olla on siin asi keskkonnas, kuna Le Guini, Robinsoni ja Bradburygi tegelased peavad tegutsema sisuliselt kõrbes, Paxi elanikud aga suhtelise külluse keskel - ehk just see lasebki ideaalidesse nii kerglaselt suhtuda, et nende järgimisest miski ei sõltu? Nii saabki sellest lõppkokkuvõttes vähem raamat inimeseks olemisest ja rohkem taimedest. Sellena on ta mu jaoks kahjuks veidi pettumustäratav, kuna ta on väga selgelt ajakirjaniku (mida Sue Burke mitmete muude asjade seas on) raamat taimedest, kus on palju põnevaid fakte, millega aga väga palju ette ei võeta. Taime teadvusegi kirjeldus väga ei veena, vähemalt semiootikuna, kuna liiga palju on teadvuse tasandile toodud asju, mis peaks toimuma Freudi kõnepruugis primaarse, teadvustamata mõtteprotsessi tasandil (tunnen selle ja selle kemikaali lõhna jne). Osutan enda õigustuseks arvustuse algusele - lihtsalt pole võimeline teisiti lugema. Normaalne inimene loeb "Semiosist" arvatavasti palju suurema mõnuga.

Dan Simmons “Heeliksi orvud”, Fantaasia (2017)

Sisaldab kahte lugu – Heeliksi orvud ja Tulemuusa.

Esimene siis ühes universumi nurgas mõnda aega pärast Hyperioni-Endymioni raamatute sündmusi. Aenea Jagatud hetk – ehk siis super-massikommunikatsioon, kus messias sai jagada oma mõtteid ja kogemusi empaatilisel tasandil kogu inimuniversumiga – on endiselt teema. Aenea järgijatest on aga saanud aeneaanid, kes kokkupuutes Aenea verega on saanud osa nanotehnoloogiast (nagu väidab wiki), mis võimaldab suhtlust kauge maa taha jms. Kuna ma ise mäletan kõiki neid detaile ja ülesehituslikke küsimusi jms, mida vastavast wikist leida võib, kahetsusväärselt vähe, siis küllap korralik Hyperioni-saaga fänn loeks ehk seda lugu teise pilguga ja võibolla läheks lõpu peale mõni eriti oluline lambike põlema, kuigi, mul on tunne, et see on täiesti võetav iseseisva loona ja oluline taustainfo on ka kenasti sisse ära põimitud.

Amoiete Spektriheeliksi nimelisest maailmast on pisut vähem kui 700 000 asukat kaksikheeliksi kujulisel kosmoselaeval asunud teele otsima asustamiseks sobivat maailma väljaspool inimuniversumi piire, et edasi viia oma kultuuri ilma inimliigist järgmist liiki eluvormiks arenenud aeneaanide mõjudeta. Teepeal, üsna Star Trekilikus võtmes, kohatakse ühte hätta sattunud heidikute kolooniat, kelle elupaigaks valitud tehis-kosmosemetsa ründab iga 57 aasta järel automatiseeritud kosmosekombain. Eetilised kaalutlused tingivad, et kombaini uisapäisa hävitada ei või – ilmselgelt ta ju kogub ressursse ja viib need kuhugi ning tema tegevusest võib jälle sõltuda mõne teise tsivilisatsiooni elu.

Käputäis üles äratatud asunikke peavad moodustama töörühma ja viima läbi otsuseid, neid assisteerivad 5 Aid, kes asunike külmaunes viibimise ajal laeva üle valvet peavad. Isiksused on need Aid sedapuhku saanud Jaapani klassikalise kirjanduse vallast – Saigyō, Bashō, Murasaki shikibu, Ikkyū, Ryōkan, aga see on rohkem selline lõbustav aspekt.

Lõppküsimus näib olevat selles, et kas saavad hundid söönuks ja lambad terveks, ning et mis värk nende aeneaanide ja nende heatahtlikkusega lõpuks ikkagi on …

Ahjaa, külastasin Wikipediat ka igaks juhuks ja avastasin enda jaoks uue ja huvitava infokillu. Nimelt Veristaja ehk originaalis shrike, olla tulnud hoopis samanimelise linnu järgi (eestikeeli õgija). Nimelt olla õgijail kombeks oma saaki (putukaid ja väikseid närilisi) nt mõne okaspõõsa ogade otsa torgata või oksaharude vahele tagavaraks suruda. Hallõgija Wikipedia lehel on kohe väga temaatiline linnuportree ka.

Tulemuusa keskendub ühele rändavale teatritrupile, mis esitab eranditult Shakespeare'i näidendeid. Ja loomulikult ei rända nad mingite vankrite ja hobustega mööda maapealseid laatu vaid neil on ikka kosmoselaev, küll vana ja ohutuks modifitseeritud, ja kujutavad nad endast ainsat meelelahutust, mis alamateks mustatöölis-orjadeks taandatud inimliigile seal universumis üldse lubatud on. Saabudes ühele kiviplaneedile kaevandustöölisi lõbustama juhtub midagi ootamatut ja enneolematut – trupp kamandatakse mõisniktulnukate (haha, justkui sellises kontekstis sõna tulnukas kasutatav oleks) arkonite kantsi etendust esitama ning sealt edasi läheb hullumeelne Shakespeare'i maraton täie hooga käima.

Tuleb välja, et Shakespeare olla olnud ainumas põhjus, miks inimliik üldse omal ajal ellujätmist vääris – see seletab ka elukorralduse, kus kogu selle orjastatud töölismassi peale on võimaldatud spetsiifilise erandina just Shakespeare'i mängivate rändtruppide eksistents ja edasikestmine. Ja nüüd on siis jälle kord ühe trupi kätes piisava veenvusega suure klassiku tükke elama panna, et järjekordselt saaks terve liigi saatuse üle otsustada ning võibolla on kaalul enamatki.

Eks see lugu olegi selline väike kummardus Williamile ja sekka vast ka üht-teist teatrihuumorit. No ma olen selles vallas väga tuhm, aga vähemalt Mac... tähendab eeee ... Šoti näidendi nali jõudis kohale, sest millise etendusega kõik need jamad ikka pihta hakkavad, kui mitte sellega. Aga muidu on see muidugi õõvastavalt suureplaaniline nägemus inimliigi saatusest – et nagu aastasadu või tuhandeid praktiliselt kogu maailmade kultuuride pärandi surma ja siis ainult Shakespeare'i looming jääks nagu alles ja siis oleks teoorias veel mõeldav võimalus, et kõik muu, mis vahepeal ära unustatud saab lihtsaltniisama meelde tuletada kah veel?

Muudab lõppkokkuvõttes bioloogilised kehad ja kultuuripraktikad kuidagi väga tähtsusetuteks ja universaalselt masinlikeks... Ja idee, et keegi võõrliik peaks inimteatrist kuidagimoodi aru saada saama, tundub pehmelt öeldes kummaline. Eks see ole muidugi see tüüpiline Star Treki retoorika, et kohtugem ükskõik kui võõraste liikidega kosmoseavarusis, aga lõpuks nad ikka heldivad inimlike vendluse, kaastunde ja õigluse väärtuste ees (kuigi, olgu öeldud, et nt maapealses kohtusaalis võib neil väärtusil korruptsioonisüüdistusega silmitsi seistes üsna vähe kaalu olla).

Aga noh, eks lõpuks puutu religioossed mõtisklused ka (või siis peamiselt) asjasse (kuigi, võiks olla väga hea meeldetuletus, miks jumalate või jumaluste eksistentsi võimalus saab olla VÄGA kõhe mõte – et nagu möödaminnes sajandeid orjapõlve ja pole asigi) ja iseenesest on ju ometi hea muhe lugu. Simmons mainib otsesõnu ära, et on Rosencranzi ja Guildersterni filmi ka vaadanud ja … ma poleks üldse üllatunud, kui see talle näiteks inspiratsiooni andiski, mõnus film, mulle tuleb nüüd meelde, et plaanisin ju kunagi ammu kui seda nägin ka Hamleti üle lugeda. Sest kes see keskkooliaegsest lugemisest enam midagi mäletab …

Lew R. Berg „Reekviem Galateiale“. Fantaasia (2004); Adena Sepp „Elu pöördelised hetked“. Ersen (2017).

Olen ise nii rahul, et taipasin neid kahte raamatut kordamööda lugeda. Et sups, kosmoseseiklus, siis jälle seebikas, tagasi machomäruli juurde ja no vahepeal pisut seebikat. Üsna sirgjoonelised ja žanripuhtad mõlemad. Mõnes mõttes nagu vastandid, aga teisalt hoopis üsna palju sarnast.

***

„Reekviem Galateale“

„Samal hetkel, kui maastikumasin tema eest kõrvale libises, avas Mally tule. Külmalt, eriliste tunneteta, tühjendas ta terve padruni magasini troppis lähemale tormavate vaenlaste pihta ning viskus siis maantekraavi. Mudane seisev vesi lõi ta pea kohal kokku, kuid juba oli Mally püsti tõusnud ja vahetas laskeseadmel palavikulise kiirusega pideme, et ka see samas suunas tühjendada. siis veel üks. Kui viimane salv oli tühjaks tulistatud, saatis Mally teele veel terve seeria kiirgusimpulsse, viskas siis kasutuks muutunud relva käest ning hiivas end rinnuli kraavipervele, et paremini näha, mis oli teisel pool maanteed toimunud.“

Mäletan, et lugesin kunagi samalt autorilt raamatut „Tants tulle“ ning ägasin ja oigasin, et milline kohutav klišee – loeks nagu mõnd meerika actionsarjade üldistavat kokkuvõtet või midagi. Teate küll, nii halb, et peaaegu hea juba.

Ei teagi siis nüüd, et kas oli siis asi ikkagi žanris või ei tahaks ma toda raamatut ka tänapäeval teist korda lugeda. „Reekviem Galateiale“ läks igatahes märksa libedamalt. Huvitav on, et raamatu taga nimetatakse avalugu isegi eesti ulmelugude paremiku hulka, aga mina jälle pettusin lõpus tugevalt. Et olgu pealegi, kosmose ja rahvapärimuse segamine on naiss küll, aga lõpuks ootasin selle miksimise tulemusena mingit üllatavat ja uudset lahendust. Noh, vast minu viga, et ootasin.

Igal juhul on kõik lood ühtlaselt taheda ülesehituse ja tempoga. Läksid libedalt alla nagu marineeritud puravik. Või milline see neist sissetehtud seentest kõige tatisem ongi... vekitud pilvik? ’Demilitariseeritud tsoon’ annab kena klassikalise üleolekutunde, kus pahapepu tegelane (olgu ta siis Poirot, MacGyver, Old Shatterhand või kestahes) longib niisama ringi ja siis juhuslikult sinnakanti sekendama sattunud pahalased saavad halva üllatuse osaliseks. Ei puudu ka peotäis eri vanuses daamikesi hädas, kelle aitamine täpsemalt defineerimata aukoodeksi järgi paratamatu on.

’Petukaup’ viib salakaubitseja, kes otseloomulikult on jällegi endine suur pahapepu ja endale veel ka ühe eksootilisest pahapepust kaaslase leiab, ühele obskuursele planeedile valgustkartvat äri ajama, mis otseloomulikult vussi kisub. Ega’s midagi, jällegi saab võitu aukoodeks, mis nagu oleks pisut suva ja siis ei oleks, kah ... no igal juhul peab näitama, kes siin boss on. Pahadega läheb nii nagu läheb...

’Reekviem „Galateiale“’ peategelane on muidugi jällegi ... pahapepu. Üritab teine kenasti ontlikku ametit pidada, aga no maailmas kipub ühtelugu miskit viltu minema ja ega’s ebaõiglus väärib korrigeerimist, kaunid daamid (kel hea maitse ning oskus õigel ajal õiges kohas olla) võiks ära päästa ning ellujäämine juba niikuinii.

Sügavama psühholoogia pärast muretsema ei pea, ning kuigi iga loo puhul on ehk mõni konarlik usutavuse koht, siis saab sellest üle näiteks lausega ’laeva päästmiseks ei olnud enam mingit võimalust’ ja nii on, ei pea pikalt seletama, et kuidas ja miks seda võimalust ei ole. Või siis veretilkadele mõeldes – miks näiteks kolmekuune tegevusetus pole piisav põhjus kapteni ametist kõrvaldamiseks? Noh, pole, kes seda koodeksit ikka teab kui mitte tegelased ise. Aga kui selle tutvustuse algusse tagasi pöörduda, siis võime näha ka stiilipuhast vastaste käitumist – sõdurid, kes alguses said hinnangu kui ootamatult head professionaalid, kelle vastu peategelase ainus eelis on parem orienteerumine ja liikumisoskus maastikul, tormavad otseloomulikult troppis peale, sest kuidas muidu nende suunas efektselt pidemeid tühjendada... eksole. (Aga nõnda, nagu seebikakangelanna võime ilma varvastki liigutamata ka inimtühjas paigas keskmisest kenamaid mehi ligi tõmmata, ei või ka siin vastaste juhmuse üle kurta – tegemist igati žanrikohase võttega...)

Tegutsevad tegelased on loomulikud keskmisest turskemad mehed, atraktiivsus pole point. Naistegelased üldjuhul nõrgukesed, seda kas nad on atraktiivsed või mitte, saab lugeja ka üldjuhul teada.

***

„Elu pöördelised hetked“

„Sinuga ei kavatsenud ma seda mitte mingil juhul teha, olgugi et oleksin võinud oletada, et kuna olete Kristiinaga sõbrannad, võiksid sa olla samasugune. Sa meeldisid mulle väga ja ma oleksin soovinud eelnevalt sinuga lähemalt tuttavaks saada, kuid nähes sind äkki saunas enda ees kogu ehedas ilus, kaotasin lihtsalt aru ja juhtuski see, mis juhtus. See, et sa osutuksid süütuks, vallutas mind nii, et ma tõotasin samas endale, et kui see türduk mind ikka jaksab ära oodata, võtan ta endale naiseks, kuid enne tuleb kool ära lõpetada ja leida kindel töökoht.“

Siin on meil tegemist jälle kena klassikalise ja stiilipuhta seebikaga. Süütu tütarlaps metsatalus, tuleb üks mees ja siis teine, tulevad ja lähevad, vanakesi ei taha ka kurvastada ning saunake on hea koht, kus ehal käia. Kenasti asjakohaselt ei tee ka Sepp mingit pikka juttu kõrvaliste teemadega – kõike muud on täpselt nii palju, kui Miia armuelu puudutavate rohkem ja vähem traagiliste keerdkäikude tutvustamiseks vaja. Kes Saarema eluolu, looduse ja inimtüüpidega lähemalt tutvuda tahab, peab siiski mujale otsima minema. Poemüüjast Miia võiks põhimõtteliselt ükskõik millises Eestimaa külas oma printsi oodata. Süžee on nii põgusa raamatu kohta parajalt tihe, teemaks mahub lisaks armastuse hädadele ka sõbrannatamine ja kolmnurgatamine jms. Halvad naistegelased on muidugi pigem ‘ülemukitud mõttetud tibid’, noh, mitte nüüd täiesti mustvalgelt aga siiski ja peategelane peab end hirmus tavaliseks, aga nagu möödaminnes selgub, et kui ta vaid saunalinal langeda laseb ... ja silmad on ka kenasti suured (ja nagunii hirmus tundelised).

Kui militaarulme puhul ei ole nt posttraumaatiline stress või üldse mingi üleliigne tundlemine teema, siis ühe korraliku seebika puhul ikka vastupidi – emotsionaalne pinge toob kohe kaasa reaalsed füüsilised tagajärjed. Mõnel korral tahaks küsida, et kas Eesti külades arstiabi ikka tõesti raske leida, et Miia oma rasestumisvastaseid vahendeid meditsiiniõest tädi kaudu hankima peab? Aga no see selleks. Miia pole iseenesest ju üldse halb rollimudel, oskab õigetel hetkedel enda eest seista küll, prints pole mitte päästerõngas vaid … oluline edasiminek elukvaliteedis, ehk.  Omamoodi nauditav on tegelaste kõnepruuk. No nad räägivad täiega nagu seebikakangelased. 

Et siis seegi lugu lippab nagu lepase reega ja läheb alla nagu magus limonaad laste sünnipäevapeol. Või midagi. Ja lõpus on loomulikult pulmad. Kui nii võtta, siis võiks ju ka ’Reekviem „Galateale“’ lõpus pulmad olla. Eeltingimused on päris hästi täidetud.

Meestegelaste kohta saame seda ka teada, et kas nad ikka on kenad või mitte. Kui õigesti mäletan, siis enamikel olid musklid ikka ka. Aga muidugi lahingus treenitud gorilladest eksmilitaare Saaremaa kandis eriti ei liigu. Naistegelased on kõik pigem kenapoolsed, kusjuures vihjamisi on löövaimaks relvaks ikkagi loomulik ilu.