Jonathan Strahan – Reach for Infinity (2014)

Antoloogia teemaks on niisiis inimkonna Maast lahtirebimine, edasi tähtede poole. Muidugi, mõne loo puhul tekib küsimus, et kas inimesed on üldse võimelised kosmoserändudes osalema, või saab see toimida vaid nö tehniliste abivahendite toel. No aga kui kord Maalt ära, milline ühiskond siis moodustuda, kui palju säiliks vana (ühel juhul ka rahvuslikku) uutes oludes. Ma pole transhumanismiga tuttav, aga eks mõnel puhul käib vist see teemagi paarist loost läbi. Lood on nii lähitulevikku käsitlevad (nt hiiglaslike orbitaaljaamade rajamine või Marsi kasutamine) kui ka määramatusse tulevikku paigutuvad (need tekstid jäid mulle üldiselt arusaamatumaks).

Kogumiku autorid jagunevad sooliselt üsna pooleks – on 6 nais- ja 8 meesautorit. Varem neist lugenud vaid 4 autorit (mitmel puhul küll jäänud pooleli teistes antoloogiates esinevate tekstide lugemine). Tekstid võiks jagada kolmeks – huvitavad, tavapärased ja mõistmatud. Huvitavad lood pärinevad sellistelt autoritelt nagu Cadigan, Roberts, Reynolds, ehk ka Schroeder ja Goonan. Tavapärased ulmetekstid sellistelt autoritelt nagu Egan, de Bodard, McDonald, Klages (loetav siit) ja Nagata. Mulle mõistmatuid (meh-möh) tekste on koostaja valinud sellistelt autoritelt nagu Lord, MacLeod, Rajaniemi, Watts.

Raamat on kena väljanägemise ja sobiva suurusega, hea kaasas kanda. Meeldiv üllatus, et selline kogumik Eestis müügile sattus.

ulmekirjanduse baas

Karen Lord – Hiraeth: A Tragedy in Four Acts; Ken MacLeod – 'The Entire Immense Superstructure'; An Installation (Reach for Infinity, 2014)

Et püüan käesolevat antoloogiat kaanest kaaneni läbi lugeda, siis katsun ühtlasi hambad ristis igast loost ka midagi kirjutada. Iseasi muidugi, kui mõttekas on ebaselgeid lugemiskogemusi postitusteks teha, aga noh, selliste postituste lugejad on niiehknaa pigem autorid ise, ja mida nad sellisest eestikeelsest möh-tekstist arvata võivad... Loodetavasti lisab guuglitõlge mingitki salapära.

Üks rohkem või vähem mõistuspärane kokkuvõte kummastki loost (ja antoloogia teistest lugudest) on siin.

-

“Hiraeth”:

Et siis... et tulla toime maavälise eluga, tuleb inimestel lasta end modifitseerida... tulemuseks küborg või nii... Muidu lähed tuksi sellise kosmosehaiguse nagu “Hiraeth” läbi. Noojah, aeg lendab, käib agar laienemistöö Päikesesüsteemis (ja kaugemalgi), küborgid on orjastatud oma modifitseerijate poolt... ja inimkond üldse kuidagi kahtlases olekus; on neid järel peale maiseid madinaid...? Ei tea, kuskil kaugel täheruumis pole täisverelistest inimestest enam haisugi.

Vähese keeleoskuse tõttu jäi lugu mulle parajalt hämaraks (no lugu on ühe küborgi arenguteest ja konfliktist), ja arusaam loo finaalist vist... liialt möödapanekuks, et parem ei hakka sellest rohkem kirjutama. Või nii.

-

“An Installation”:

Nonii, sellest loost mõistsin veel vähem. Kunstnik sai aastaks stipendiumi viibimaks Antarktikas, ent 6 kuu pärast on ta tagasi tsivilisatsioonis, viibides mõnda aega väidetava vaimuhaigusega haiglas, kust ta ühel hetkel omal soovil lahkub ja küberkaob (?) ning mõni aeg hiljem tekitas installatsiooni – nagu talle määratud aastases stipendiumis nõutud oli, mingi kunstiakti peab ta sooritama.

See on enam kui hägune kokkuvõte enam kui hägusast lugemiskogemusest. Arvatavalt tegu mingilaadse lähitulevikuga, kus toimub mingil moel interneti nö lihaks saamine (juttu on WikiThing'idest, mis vist üle maailma levinud arhitektuurilised-interaktiivsed moodustised – või midagi sellist?). Nojah, nagu öeldud, midagi ei saanud aru, mis selles tekstis õieti toimus.