Irvine Welsh - The Shooter (The Acid House, 1995)

 

Lühike looke mehest, kelle sõber (või noh, partner) on naasnud vanglast ja üheskoos plaanitakse ühelt tüübilt võlga tagasi saada. Ainult et …. see võib olla vähe ohtlik, kuna võlgnik võib omakorda kättemaksuks mingid tüübid kaela saata. Niisiis on tarvis võlgnikku niimoodi ähvardada, et ta ise ei hakkaks kättemaksu korraldada. Otsustatakse võlgniku kodu külastada.

Peategelane ostab endale pesapallikurika. Vanglatüüp ilmub kohale … kärbikuga, mis polevat aga laetud ja millega on siiski hea ähvardada (sest ega ähvardatav tea, et tegu laadimata püssiga). Nad ilmuvadki tüübi ukse taha ja lasevad kuti väiksel poisil oma isa uksele kutsuda. Ja ega siis püss pauku tegemata jäta, kui see kord juba kaasa võetud on.

Aga see pole veel kõik. Ehk siis lugu Londoni pisikriminaalide maailmast, kus ühel vanglast naasnul viskab korralikult ära, et tema äraolekul ta naisele igasugused külje alla ujusid. Muidugi, naist ei saa sellest süüdistada, mees oli ikkagi aega istumas. Aga ikkagi, kurat võtaks.

Grady Hendrix - The Ankle-Snatcher (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Järjekordne õuduslugu fantaasiakirjanduse sildi all ja ega see elu rõõmsamaks tee. 

Marcus on kasuvanemate juures üles kasvanud noormees - ta isa on tapnud ta ema, kui Marcus oli 6 aastane. Ja kui see koletus oli juhtunud, tuli isa ja istus poja voodile, ajas mingit segast juttu, pani seejärel majas kõik tuled põlema ning kihutas minema, jättes poja üksi täistuledes majja. Kui isa mõne aja pärast vangistati, mõisteti talle 30 aastat vangistust naise tapmise eest (kuigi laipa ei leitudki). Sellest ööst jäi Marcusele meelde, et voodist tuleb väljuda vaid tulevalgel, mitte kunagi pimedas - sest muidu tuleb see loo pealkirjas nimetatud tegelane.

Nüüd siis on möödunud 19 aastat ning ülikoolis õppiv Marcus on kohtunud huvitava neiuga. Jutuajamine viib ühe ja teiseni ning nad lõpetavad Marcuse korteris linade vahel amelemisega. Peale seksuaalakti läheb neiu vannituppa põit tühjendama, minnes sinna tuld süütamata - tagasi tulles haaravad neiust voodi alt tulevad käed … just see, mille eest oli isa Marcust hoiatanud! Neiu ja noormehe vastupusimisest hoolimata tõmmatakse neiu voodi alla ning õudusest rabatud Marcus kuuleb, kuidas …

Kui järele mõelda, siis vast huvitavaim oli see, kuidas Marcus reageerib hiljem sellisele juhtunule - milles on tema süüdi, mida peab tema selle pärast kannatama. Selles on … ebameeldivust, tõelist allaheitlikkust. Aga muidu jah, puhas õuduslugu.

Tarmo Teder - 1905 (Looming 10, 2023)

 

Üldiselt nagu ei satu lugema ajaloolist proosat, selles suhtes päris huvitav kogemus. Loos kirjeldatakse aega, kui 1905. aasta paiku Saaremaa talumehed ja muidu mõtlevad pead olid muutunud ärevate aegade jooksul üha rahutumaks - seda enam, et Peterburis oli toimunud suur Verine pühapäev ja mis kõik veel. Nii nõutakse kohalikelt mõisnikelt rohkem õiguseid ja paremaid tingimusi - antud juhul siis nii, et mõisniku poeg laseb maha mõned mehed ja saab ise nahutada. Algul jääb kõik justkui rahulikuks, aga siis saadab võim kohale karistussalga ning mässajad toimetatakse Riia vanglasse.

Teksti raamistab saarlasest rentniku Irodion Ronki lugu - kas tegu on üldse reaalse inimesega, pole halli aimugi. Talupoeg, kes elab koos perega mõisa rendimaal ja pigistab kivist vett välja, et rendi eest tasuda. Ja kui ühiselt minnakse mõisniku jutule, saab temagi mõisniku pojale äsada, ja edaspidi kupatatakse Riia vanglasse. Kuid sealt tema ei naase Saaremaale.

Autor lõpetab loo tõdemusega, et Irodion Ronk pole ka sada aastat hiljem täiesti unustatud - mida ei oska kuidagi kommenteerida, kuivõrd kasvõi järeltulevast põlvest pole sissejuhatuse järel silpigi juttu. Et jah, ootamatu teema eest plusspunkt.

Fjodor Dostojevski „Märkmeid surnud majast“, Postimees kirjastus (2021), tlk Johannes Seilenthal ja Lembe Hiedel

Autobiograafilisele ainesele tuginev leidkäsikirja vormis jutustus elust Siberi vanglas 19. sajandi keskpaiku. Pikk traditsioon neil Siberi vangilaagritel ja Siberisse saatmisel üldisemalt, aga kuhu neid ebasoovitavaid isikuid ikka saata, kui mitte kuhugi pealinnast kaugele ja mis siis võiks olla veel mugavamaks tagasopiks ja kolikambriks kui mitte Siber oma maavarade, viljakate muldade ja kõvade pakastega. Kummalisel kombel tundub 19. sajandi vangla inimlikum paik kui sada aastat hilisemad Nõukogude vangilaagrid, mitte, et ma tegelikult seda laagrikirjandust nii hirmus palju lugenud oleks, kuid „Üks päev Ivan Denissovitši elus“ oli kahtlemata kaugel meelakkumisest. Teisalt, muidugi on kasvõi juba raamatu pealkirigi kaugel vähimastki helgusest ja küllap veeretab Dostojevski juttu lihtsalt kuidagi teistmoodi, vaadeldes inimtüüpe ning -suhteid ja kirjeldades vanglasisest majandust, koos kõikvõimalike asjade meisterdamise ja kõikvõimalike asjade salaja sissetoomisega. On ju veelka see veel aeg, kus mängib rolli seisusevahe, nagu ta korduvalt ja korduvalt rõhutab. Alates lihtrahvast vangidega kamraadistumise võimatusest ning lõpetades täiesti iseeneslikult ja vabatahtlikult tekkiva teenimisega, kus justkui asjade loomulikku korda jälgides tekib nii tasu eest eri ülesandeid täitev „ihuteener“ kui ka hetked, mil mingite toimingute juures toimub täiesti ootamatute inimeste poolt täiesti ootamatu abistamine või siis etenduskunstides eksperdiks tunnistamine. Viimaks võib lisada seda, et kuigi seaduse silmis on kõik juba nagu võrdsed, siis isiklik kokkupuude ihunuhtlusega on aadlikule ikkagi märksa haruldasem kui lihtrahvale.

Ning kõige taustal keeb lõputu kapsasupp kroonutoidul olijatele, küpseb vangla leib, mis olla maitsevgi ning raha eest saab lasta turult tuua rõngassaiu, teed, liha – ühesõnaga omal toidul olla, pühade ajal linnarahva annetatud hea-parem aga jagatakse kõigi vahel võrdselt suure iseenesestmõistetavusega. Küllap siit tuleb ka see suurema inimlikkuse tunne, sest tegemist on ikkagi rohkem tavalise vanglaga, lihtsalt koos ajastule kohase ihunuhtluse ja ahelatega ning olgugi kroonusupp lahja, siis meeletut nälgimist ja leivakoorukese peitmist ei kirjeldata, selle asemel on hoopis kannatlikud rahakogumised, et siis paar päeva kõik see kõrist alla kallata, valvuritega saavutatud kokkulepped, mis võimaldavad soovijail mõnikord harva slummi lõbuasutusigi külastada jne. Kuid tingimuste elatavus on ikkagi suhteline, mis inimesel muud üle jääb kui harjuda millega tahes, mida muuta ei anna – lakkamatult kõlisevad ahelad, millest ei päästa raske haiguski, ainult surm või vabanemine aitavad siin, saunaski käiakse ahelais ja riietumine on suisa uus kunst, mis ära õppida; lokkab kohutav räpasus (see saunaskäik ei ole just väga sage sündmus) ja riiete lappimine ja kulumine ja lõputud kirburünnakud ning hospidalivoodite lutikad – rääkimata noist haiglamantlitest, mida iialgi ei pesta ja mis on läbi imbunud kõikvõimalikest kehavedelikest ja mädast, kaetud rögakroobaga ning ihusoojuse ja niiskuse toimel eriliselt jõledat lehka eritavad, ning haiglapalati imetabaselt jõledast haisubuketist, mis saavutab kulminatsiooni öö varjus, mil palatisse öise lukustuse ajaks kõigi edasilükkamata hädade tarbeks üks ämber tuuakse… Ja sellest hoolimata käiakse aeg-ajalt ilma tõsise hädatagi haiglas sunnitööst ja barakkide kärast puhkamas ning pikutamas.

Tegelikult on nende vanglaraamatutega selline kummaline asi, et istud siin oma mugavas maailmas, uksed aknad valla ja loed vabatahtlikult ning suure huviga, kuidas keegi elab kuskil räpases ja piiratud olus ning kirjeldab söögiaegu ja ning seda kuidas kuu tähtsündmus on kolm sitikat, kes trellide tagant nädalaste vahedega mööda jalutama juhtuvad jms. Aga mis teha, midagi köitvat on sellistes tehislikes ja minimalistlikes paralleeluniversumites, kus nii paljud iseenesest mõistetavad asjad omandavad uue väärtuse. See on natuke nagu selle leivakoorukesega Rootsi muinasjuttude raamatus, mis alati hirmsasti isu peale ajas, kui karjuspoiss seda terve päeva eineks näris. Selles mõttes on laagriraamatud sarnased Robinsoni tüüpi raamatute või erakluse või askeesiga – maailma napimaks ja lihtsamaks muutumine; igasuguste selliste vahetute asjade nagu söömine, või riided (raamatutest rääkimata) muutumine keskseks, kõikvõimalike tavaelus prügina kõrvale heidetavate asjade väärtuspotentsiaali avaldumine. Kasvõi juba tavaline igapäevane prügikott sisaldab üksjagu asju, mis üksikul saarel hinnas oleksid! Ja raamatutest ei maksa muidugi rääkidagi – ainus lubatud raamat on peategelasel piibel ja seegi pannakse pihta…

Dostojevski ise viibis Siberi vanglas 4 aastat, millele järgnes 6 aastat kohustuslikku sõjaväeteenistust eksiilis. Eks ikka sobimatute vaadete pärast see kõik. „Märkmeid surnud majast“ on aga esitatud kui lugu Aleksandr Gorjantšikovi nimelise aadlimehe kohtamisest ning oleks justkui kokku pandud tolle asjade seast leitud mälestustest, peaasjalikult kirjeldus vanglaelu esimesest aastaringist, koos üldisemate tähelepanekute ja olude kirjeldustega, sest kõiki vangistusaastaid kirjeldada muutuks asjatult üksluiseks. Raamatu lõpus on aga rida kommentaare, mis valgustavad ühe või teise tegelase prototüüpi ning ühe või teise asja põhinemist Dostojevski kogemustel. Arvata võib, et 4 aastat elu ahelais ei möödu jälge jätmata ei autorile ega tema teostele – „Kuritöö ja karistus“ nt on kirjutatud pärast seda. Vikipeediast sain veel teada, et Dostojevski läbielamised ei piirdunud mitte ainult vanglakaristusega, vaid tegelikult oli vangla veel see leebem variant võrreldes surmanuhtlusega, millest talle armu anti.

Inimese hingeelu ja selle arengut on raske mõõta mingi antud taseme järgi. Hariduski ei ole sel puhul mõõdupuuks. Mina olen esimesena valmis tunnistama, et ma olen kohanud kõige harimatumas, kõige madalamas keskkonnas nende kannatajate seas vägagi peene hingelise arengu nähtusi. Vanglas tuli sedagi ette, et sa tundsid mõnd inimest juba mitu aastat ja mõtlesid temast, et ta on elajas, aga mitte inimene, ning põlgasid teda. Ent äkki tuleb juhuslikult mingi palang, kus ta hing tahtmatult nähtavaks saab, ja siis alles näed tema rikkust, tundeküllust, südamesuurust, näed nii selget oma ja võõra kannatuse mõistmist, et sul avanevad silmad ning esimesel pilgul ei taha sa hästi seda uskudagi, mida sa nägid ja kuulsid. Kuid juhtub ka vastupidist: haridus elab teinekord kenasti koos säärase barbaarsusega, säärase küünilisusega, et sul hakkab vastik, ja ole sa kui tahes hea või eelarvamusteta, sa ei leia oma südames ei vabandust ega õigustust. (lk 283)