2025: loetud raamatud

 

Lugemisaasta möödus kahe teema tähe all - eelkõige Malazani dekaloogia lõpetamine ning Loomingu Raamatukogu järjekordse aasta läbi hekseldamine (kuigi tegelikult pole lugeda Hasso Krulli tõlget väsimusühiskonnast ega ta enda esseeraamatut). (Nende kahe teema üpris tõsistele teostele vastukaaluks oli Kingfisheri täiskasvanute humoorikad romantasy’d - soovitan, nende lugemine ajas päris itsitama.)

Loomingu Raamatukogus näib olevat üle keskmise hea aasta, vaid kaks Venemaaga seonduvat tõlget (Pirogov, Brodsky) langesid minu jaoks ansamblist välja. Kuid ülejäänud loetud raamatud on küll sellised, mida soovitaks teistelgi ette võtta; neist eredaim kogemus oli Venturini argentiina hullus, aga sellele sekundeerib oi kui palju teisi teoseid (Look, Kang, Davidjants, Chatwin, Ivanov, Enriquez, Aalmann, Vilikovsky, Kuncinas). Minu jaoks on LRi järjest lugemine omamoodi ajupuhastus kõigest muust, mida muidu loen, eelkõige siis …

Fantaasiakirjanduse lipulaev oli muidugi Eriksoni Malazani maailm, kokku 5 raamatut, lisaks põhisarjale üks kõrvaltegelaste jutustustekogumik ning järjetriloogia avaraamat (eks pidevalt pendeldab silme ees ka Esslemonti romaanid, aga pole veel jaksu). Veidi pettumust valmistas Abercrombie uue maailmaga triloogia avaosa - aga noh, see saab ka edaspidi paremaks minna. Buehlmani kauaoodatud järg pani veel rohkem õlgu kehitama; vähemalt polnud see baldreelik lugemiskogemus. Vaikselt püüan mõista John Gwynne’i traditsioonilisemat fantasyt, põnev ja dramaatiline see ju, ootamas siis tetraloogia kolm osa ja triloogia lõpuosa. Ja eks siia kuulub ka Kingfisheri teosed (lisaks romantasy’le üks nö tavapärasem jutukogu). (Niisamuti sai lõpetatud mitmed Strahani aasta parimate kogumikud, oh olid ajad kui selliseid ülevaateantoloogiaid ikka ilmus.)

Eestikeelne ulme jäi õige vaeslapseks, sai küll loetud mitmeid kogumikke (Meres, Ballard, Kaarnakirja teine temaatiline antoloogia), vast parimalt maitses neist hoopiski viimati lõpetatud ulmejutuvõistluse kogumik. Eks palju jäi lugemata - kohe meenub Mahkra, soome ulme (neid on küll siin blogis teiste poolt loetud), varajane eesti ulme. Aga eks näis.

Perekondlikel põhjustel sai tegelikult päris palju ette loetud lasteraamatuid, aga neid ei viitsi üldiselt kokku võtta. Aga ehk ühel hetkel midagi ikka välgatab. Igal juhul, Kivirähk võib vahel kirjutada ikka väga häid lühitekste, romaanide puhul just alati kassivaimustus ei taba.

Kõige selle kõrvalt sai loetud piinlikult vähe eesti nö tavakirjandust (tänu LRile midagigi), mõned üksikud lühilood. Jällegi, peaks ikka ette võtma Aalmanni ja Kivirähki uued jutukogud. Eks huvitav oli lugeda vanemat eesti jutukirjandust (Kitzberg, Peterson, Vilde; ääriveeri ka Traat ja Raud), ka sealt leiab huvitavaid hetki.

Aime- või ajalookirjandust ei sattunud üldse lugema - liiga palju on käsil igasuguseid seeriaid ja kogumikke, mida vaja kindlasti alustada või jätkata. Aga tegelikult, eks see lugemisvara on selletõttu liialt mänguline või eskapistlik.

2025

Kairi Look - Tantsi tolm põrandast

Kivivalgel. 2013-2024

Han Kang - Taimetoitlane

Brigitta Davidjants - Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte

Lüüli Suuk, Manfred Kalmsten - Elekter meie vahel

Bruce Chatwin - Utz

Andrei Ivanov - Päevad

Christopher Buehlman - The Daughters’ War

Mariana Enriquez - Asjad, mis me tules kaotasime

Yū Miri - Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs

Sabahattin Ali - Kasukaga madonna

Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Lumetüdruk. Teistsugused armastused

Joe Abercrombie - The Devils

Nikolai Pirogov - Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat

T. Kingfisher - Swordheart

Aurora Venturini - Täditütred

J. G. Ballard - Neljamõõtmeline luupainaja

Aliis Aalmann - Pääsulinn

Muriel Spark - Juhiiste

T. Kingfisher - Paladin’s Grace

Joseph Brodsky - Veepervel

Pavel Vilikovský - Sulelumi

Triinu Meres - Teistmoodi tavaline

Jurgis Kunčinas - Tūla

Nelja Aastaaja Aed. Jutuvõistluse paremik

varasemad

Terry Pratchett - Õed nõiduses (2001)

Terry Pratchett - Nõiad võõrsil (2003)

Helga-Johanna Kuusler - Jumalate arhiiv (2024)

Säde Lepik - Kuidas peletada mutte (2014)

Hugh Howey, John Joseph Adams - Best American Science Fiction and Fantasy (2024)

Charles de Lint - The Mystery of Grace (2010)

Michael Swanwick - The Dog Said Bow-Wow (2007)

T. Kingfisher - Jackalope Wives and Other Stories (2017)

Steven Erikson - Toll the Hounds (2008)

Jonathan Strahan - The Best Science Fiction & Fantasy of the Year: Volume Ten (2016)

Ernst Särgava-Peterson - Jutustusi (1959)

Jonathan Strahan - The Best Science Fiction & Fantasy of the Year: Volume Twelve (2018)

Jonathan Strahan - The Best Science Fiction & Fantasy of the Year: Volume Thirteen (2019)

Timotheos Kuusik - Laste prillid III. Tee teadusele (1911)

Steven Erikson - Dust of Dreams (2009)

Naomi Novik - Buried Deep and Other Stories (2024)

August Kitzberg - Külajutud (1971)

Mats Traat - Mänguveski (1972)

Steven Erikson - The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach (2019)

Steven Erikson - The Crippled God (2012)

Steven Erikson - The God is Not Willing (2021)

Lugemine: 2024

 

Möödunud lugemisaasta oli eelkõige Loomingu Raamatukogu nägu - nii sai läbi loetud kõik seal ilmunud 19 raamatut. Eks üks eesmärk oligi proovida, kas suudaks kogu aastakäigu läbi lugeda, ja teiseks siis see, et ei loeks ainult fantaasiakirjandust, oleks rutiinile mingit vaheldust. Seal ilmunud raamatud võiks laias laastus jagada nelja gruppi:

Esimene (tõsiselt paeluv või puudutav): Bora Ćosić, Inga Gaile

Teine (tekstid, millele jääd takkajärgi veel mõtlema): Carolina Pihelgas, Nii Ayikwei Parkes, Andri Krasnjaštšõhh, Doris Lessing, Ondjaki, Philip Roth

Kolmas (midagi on huvitavat) : Heinrich Eisenschmidt, Mart Kangur, Sophokles, Alice Zeniter, Max Blecher, Jáchym Topol, Péter Nádas

Neljas (noh, loetud need on): Friedrich Nietzsche, Félix Guattari, Reiner Brockmann, Pierre Michon

Nagu näha, siis eelkõige tekitas tülpimust esseelikumad tõlked - ma saan aru, miks need on vahendatud, aga nende pateetika, noh, see on retro, mis ei puuduta just hingekeeli. Aga seevastu need esimese ja teise grupi tekstid, seal on mõndagi sellist, mida võiks uuesti lugeda; ses suhtes üllatasid enim tänapäeva klassikud Lessing ja Roth, kelle puhul küll senini arvasin, et nende raamatuid ma vast oma elus lugema ei satu. Hea on eksida.

Rõõmustavalt palju Kesk-Euroopa kirjandust, huvitav Aafrika diasporaa autorite valik, prantsuse autorite tekstid enamasti ikka pateetilised. Eks värskemaid eesti autoreid võinuks olla enam kui 2, aga see tulnuks siis Brockmanni arvelt. Huvitav seegi, et tegelikult polnud Eestist põhjapoolsemat (nt skandinaavia) kirjandust - kõige talvisemad kirjeldused pärinesid vast Eisenschmidti 19. sajandi Võrust.

Aasta lugemiselamuseks oli kahtlemata Cosici hullumeelne keskkond, pea samaväärne oleks Gaile painajalik ajarännak.

Muust kirjandusest vast parim oli Steven Eriksoni järjekordne titaanköide (pole veel senini õieti alustanud kaheksanda köitega), samuti erinevat lühiproosat (Kingfisher, Galina; Adamsi ja Strahani antoloogiad) ning kohalik antoloogia “Kübeke elutervet vihkamist”.

Sel aastal ootan eelkõige Joe Abercrombie uut romaani (viimaks muu kui Esimese Seaduse maailm) ning samuti käepärasemat lahendust Christopher Buehlmani värske romaani puhul, midagi peaks ilmuma K. J. Parkerilt; ja eks oleks kena lõpetada hetkel poolikud romaanid. Ja samas on muidugi eesti autoritelt mitu värskemat teost, mida pole jõudnud lugeda (kohe torkab pähe Vadi, Ehin, Heinsaar, Põldver), aga võiks sel aastal need ikka kätte saada (aga mis teha, lihtsam on raamatuid osta, kui leida aega raamatukogu külastamiseks ja seejärel kohustuslikku aega nende lugemiseks); tundubki, et olen eesti kirjanduse lugemisega kuidagi maha jäänud, näib ilmuvat nii mõndagi huvitavat.

ilmunud 2024:

Carolina Pihelgas - Lõikejoon

Heinrich Eisenschmidt - Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus 

Tuuli Tolmov - Hingede aeg

Friedrich Nietzsche - Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner

Félix Guattari - Kolm ökoloogiat

Mart Kangur - Pöörduks

Hannah Kaner - Sunbringer

Nii Ayikwei Parkes - Sinise linnu saladus

Sophokles - Antigone

Martha Wells - Allumatuse protokoll

Bora Ćosić - Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni

Andri Krasnjaštšõhh - Jumal on. +/-

Reiner Brockmann - Seal tähevõlvi all

Heinrich Weinberg - Mitmekihilisem

Alice Zeniter - Kes neid jõuaks lahuta

Triinu Meres - Omasid ei jäeta maha

Manfred Kalmsten, Kadri Kääramees - Kübeke elutervet vihkamist

Doris Lessing - Suvi enne pimedust

Ondjaki - VanaemaÜheksa ja soveti saladus

Steven Erikson - Reaper’s Gale

Django Wexler - How to Become the Dark Lord and Die Trying

Inga Gaile - Ilusad

Ann Leckie - Lake of Souls

Saou Ichikawa - Küürakas

Pierre Michon - Rimbaud, poeg

Philip Roth - Nemesis

Martha Wells - Väljumisstrateegia

Maria Galina - Dagor

Jáchym Topol - Saatana värkstuba

Max Blecher - Juhtumusi vahetus ebatõeluses

Timo Talvik - Sulid ja sulased

Péter Nádas - Piibel

varasemalt ilmunud:

K. J. Parker - Saevus Corax Captures the Castle (2023) 

K. J. Parker - Saevus Corax Gets Away with Murder (2023)

T. Kingfisher - Thornhedge (2023)

Travis Baldree - Bookshops & Bonedust (2023)

Teffi - Mälestusi Leninist ja Rasputinist (2023)

Siegfried von Vegesack - Jaschka ja Janne (2023)

Tiisikuse pildiraamat (1934)

Jim Butcher - Kooljarütm (2023)

Josef Nesvadba - Einsteini aju (1964)

Jonathan Strahan - The Book of Witches (2023)

Charles de Lint - The Fair in Emain Macha (1990)

R. F. Kuang, John Joseph Adams - The Best American Science Fiction and Fantasy (2023)

Ingvar Luhaäär - Psüühiline kaitse (2000)

John Gwynne - The Hunger of the Gods (2023)

Veera Kasimova - Lihtne luule (2021)

Jaan Kaplinski - Raske on kergeks saada (1982)

2023, loetud raamatud

 

Enda lugemisaasta oli üsna fantaasiakirjanduse nägu omamoodi tipphetkedeks Theodora Gossi proosa valikkogu, Steven Eriksoni Malazani epopöa kahe romaani ja muidugi Anna Stephensi verise triloogia lugemine. Eestikeelse kirjanduse puhul tuleb tänada Loomingu Raamatukogu oma eripäraste väljaannete eest - kui ka kõik tekstid just lähedaseks ei saanud, olid need siiski millegipoolest meeldejäävad (takkajärgi olen vast kõige rohkem mõelnud Fortier “Paberlinnade” peale). Huviga sai jälgitud Vikerkaares ja Loomingus ilmunud eesti autorite lühiproosat, see aitab päris juhtida tähelepanu sellele, millistele autoritele rohkem tähelepanu pöörata või siis üldse ära unustada. Eks paratamatu probleem on see, et lihtsalt napib lugemisaega; enam pole mõtet raamatukoguski käia, lihtsalt pole aega katsetada eri teostega. Millest on muidugi väga kahju - ja eks sellest lähtu ka see, et blogis ilmus minu poolt vaid üks postitus raamatust, mis ilmunud möödunud aastatuhandel.

Läinud aasta oli hinnatundlikule raamatukogujale üsna morjendav - kevadel hakkas Raamatuvahetus oma vahendatud vahetuste eest raha kasseerima (senini tuli tasuda vaid transpordi eest), seejärel sulges uksed Bookdepository. Niisiis kadus võimalus osta odavamalt laia valikuga uuemat ingliskeelset ilukirjandust; ja siis kadus võimalus Raamatuvahetuse kaudu lihtsalt erinevaid raamatuid katsetada - kui postitasu eest võis proovida, siis nüüdne trükiste ostmine on senise kullaaugu kustutanud (eks see kajastub selleski, et valik on seal väiksemaks läinud - vähemalt selles sektoris, mida ise jälgin). Ja noh, mida iganes siis kogunenud punktide või seisma jäänud raamatutega üldse teha. Niisiis, vähemalt mul on raamatute omandamine kõvasti vähenenud (mitte et jõuaks seni ostetuid raamatuidki läbi lugeda).

2024. aastal ootaks eelkõige kolme raamatut: Christopher Buehlmani ja Hannah Kaneri triloogiate jätkud, Jonathan Strahanil peaks tulema järjekordne antoloogia (seekord küll kosmoseooperi teemaline). Õhkõrn lootus, et Joe Abercrombie “The Devils” võiks vast sügisel ilmuda (nojah, alles esimene toorik on toimetajate kätte jõudnud (ah nojah, autor ise ütleb, et ikkagi 2025.).

2023 ilmunud raamatud:

Kalju Kruusa - Üleelamiste vanake

Ilja Prozorov - D train. Roheline piinapink

Miljenko Jergović - Sarajevo Marlboro

Hannah Kaner - Godkiller 

Martha Wells - Tehislik seisund 

Miikael Jekimov - Celestaali varjud 

Vana bambuseraiduri lugu

John Scalzi - The Kaiju Preservation Society

Theodora Goss - The Collected Enchantments

Marcel Schwob - Kujuteldavad elud

Krisztina Tóth - Piksel. Tekstikeha

Mari-Liis Müürsepp - Jäävad ainult silmad

Jari Järvela - Kahele poole koske 

Dominique Fortier - Paberlinnad

K. J. Parker - Saevus Corax Deals with the Dead 

Juhan Habicht - Kui tuugenid vaikisid 

Kōbō Abe - Kastimees 

Georg Büchner - Leonce ja Lena. Hesseni sõnumitooja

Tanya Tagaq - Lõhkine hammas

Manfred Kalmsten - Götterdämmerung 

Raymond Guérin - Visa hing

Varasemalt ilmunud raamatud:

Anna Stephens - Godblind (2018)

Maria Lee - Äramõte (2007)

Hasso Krull - Kiisuke ja veeuputus (2020)

Andrei Kurkov - Hallid mesilased (2022)

Andrei Kurkov - Ukraina päev. Ülestähendusi kriisikoldest (2014)

Andrei Kurkov - Võõra surm (2007)

Jim Butcher - Surma maskid (2021)

Jim Butcher - Vereriitused (2022)

Maarja Pärtna - Elav linn (2022)

Anna Stephens - Darksoul (2019)

Juhani Karila - Väikese haugi püük (2021)

Martha Wells - Rogue Protocol (2018)

Steven Erikson - Midnight Tides (2005)

Roger Zelazny - Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud (2022)

Andrus Kivirähk - Lend Kuule (2022)

Charles de Lint - Dreams Underfoot (2003)

Holly Black - The Poison Eaters and Other Stories (2011)

Anna Stephens - Bloodchild (2020)

Peter McLean - Priest of Bones (2019)

Rebecca Roanhorse, John Joseph Adams - The Best American Science Fiction and Fantasy (2022)

Marie Brennan - A Natural History of Dragons (2014)

Veiko Märka - Elu on sõna. Kohtumised eesti kirjanikega (2018)

Tarun K. Saint - New Horizons: The Gollancz Book of South Asian Science Fiction (2021)

Kadi Kull - Murakaselt (2013)

Valli Olli - Laulev pensionär. Luuletusi pensionipõlvest 1994-1995 (1995)

Steven Erikson - The Bonehunters (2006)

Sarah Pinsker - Sooner or Later Everything Falls Into the Sea (2021)

Raamatuaasta 2020: seentaimed remix

 Olen viimased paar-kolm aastat teinud jaanuari alguses Facebookis ülevaate möödunud aasta jooksul loetud raamatuist, kuid kuna ma oma konto (ajutiselt?) kinni panin, siis teeks ehk seekord siin, ja seekord päriselt ka, kuna ma möödunud kord Kolmele küll lubasin nagu midagi kirjutada, kuid lõpuks nagu ei jõudnudki.

Alustuseks – aasta mõjusaim raamat oli kahtlemata Shoshana Zuboffi „The Age of Surveillance Capitalism“, mille mõjul olen mh ka olnud sel aastal rohkem FB-pausil kui FB-s. Zuboffi raamat lahkab üsnagi lihtsas ja arusaadavas keeles jälgimisplatvormide (aka sotsiaalmeedia) mõju inimkäitumisele ja ühiskonnale. Tekst pole küll puudusteta – vajanuks kindlasti põhjalikumat toimetamist ja mõningast kärpimist, mis aidanuks ehk vältida ulatuslikke kordusi, kuid jättis sellest hoolimata selgelt jälje (vt eespool).

Sotsiaalvõrgustike teemat käsitles veel üks selle aasta lemmikuid: Jill Lepore’i „IF/THEN“. See raamat uurib küll sotsiaalmeedia tuleviku all selle minevikku, õieti suisa esiajalugu: seda, kuidas kamp tüüpe üritas arvutiteaduse algaegadel inimhulkade käitumist arvutiga modelleerida, et sel teel ennustada nende reaktsioone valimis- jms reklaamidele. Kui te nüüd mõtlete, et see kõlab nagu „Mad Meni“ maailma tõstetud „Sotsiaalvõrgustik“, siis just seda „IF/THEN“ ongi. Raamatus kirjeldatav Simulmatics Corporation, kurikuulsa Cambridge Analytica omalaadne eelkäija põrus muidugi haledalt läbi (ja ega CA tegevuse edukuseski kõik päris kindlad pole), kuid väga põnevalt. Kindlasti aitab põnevust säilitada ka Lepore’i suurepärane stiil. Väga tahaks seepärast raamatut eesti keeleski näha

Sotsiaalvõrgustike teema lõpetuseks olgu märgitud, et 2020 avastasin viimaks enda jaoks Twitteri, millest on mh saanud suurepärane lugemissoovituste allikas. Ilma selleta poleks ma kindlasti avastanud eelmainitud Lepore’i, aga ka mitte Rebecca L. Spangi, kelle raamatut Prantsuse revolutsioonist parasjagu suure naudinguga loen, kuna see on sisuliselt puhas kultuurisemiootika.

Aga lähme edasi. Eks aasta jooksul sai loetud ka mõni jagu ilukirjandust, kuid Goodreadsi lugemispäevik on selle koha peal päris lünklik – ilmselt põhjusel, et pole viitsinud pooleli jäänud teoseid kirja panna. Ilukirjandusteosed kippusid aga sel aastal (populaar)teaduslikest sagedamini pooleli jääma, kuna elu oli ilma pandeemiatagi paras rock’n’roll ja ridamaja (ka see raamat jäi lõpuni lugemata). Lõpetamata lemmikuid: kahtlemata Lucy Ellmanni „Ducks, Newburyport“ – „Ulyssese“ mastaabi ja laadiga pilt tänapäeva Ameerikast. Natsume Sōseki „I Am a Cat“ – jaapani kassikirjanduse klassika (avapeatükk, mis esmalt ilmus raamatuga sama pealkirja kandva novellina, sai õigupoolest lõpuni loetud, mistap võiks minna arvesse ka läbiloetud teosena).

Loetud raamatute valikust kumab läbi selge küberpungilik liin. Aasta algas William Gibsoniga, kellest kirjutasin ka blogis, mitmes mõttes sarnane oli ka (samuti blogis kajastatud) Hari Kunzru, lõppes aga Charles Strossiga: olen temast varem kuidagi pea täielikult mööda läinud, kui paar juttu välja arvata, ent „Dead Lies Dreaming“ on suurepärane Cthulhu-mütoloogial põhinev meelelahutus, mis sobib pühade perioodi kui rusikas silmaauku: raamat algab nimelt Jõuluvana avaliku hukkamisega, Briti peaministri toolil istub üks vanadest jumalatest ja kõik ajavad taga mingi hullu inkvisiitori koostatud "Necronomiconi" sisuindeksit. Ja edasi läheb ainult hullemaks/paremaks!