Arvi Nikkarev – Maagia. Vene ulme antoloogia (2019)

Nikkarevi järjekordne vene ulme kogumik on igati loetav. Esile küündivad ehk Kaganovi „Maagia“ ja Galina „Pööripäev“, võrdlemisi tüütu kogemus on kogumiku avalooks valitud Divovi „Reetur“. Vahepealsed lood Kaganovilt ja Loginovskilt on vähemalt meelelahutuslikus mõttes igati normaalsed. Ses suhtes tundub pigem plusspoolele kanduva raamatuna.

Mis silma torkas, siis vähegi kaasaega puudutavate tekstide puhul on juttudes mitmeid väiksemaid torkeid ameeriklaste suunas, aga eks see ole suurvõimude ja nende kodanike värk (miks samas Hiinast kui lähimast suurnaabrist midagi pole, no kes teab; vaevalt, et nii väikese valiku pealt saaks midagi tuletada). Samas, kui nüüd ikka ausalt järele mõelda, siis see torkamine oli Kaganovi ja Divovi lugudes, kus kõige paha sütik oli ikka Ameerikamaal. Kui kirvega lüüa, siis kogumik jagunekski pooleks – Divov ja Kaganov on vähe alternatiivsetes Venemaa reaalsustes; Galina fantasys ja Loginovil üsna nö angloameerikalik ulme.

Autorite tutvustustest saab muuhulgas teada, et 2020. aasta suvel on plaan välja anda Loginovi tõlkekogu, noh, siinse kahe teksti maitse järgi võiks see olla üsna loetav – iseasi, kuidas lugejad seda ostma tormaksid, kuivõrd tegu – minu meelest – vene ulme mittetundjatele enamvähem tundmatu autoriga. Eks mõni kirjastus võiks mõelda Galinalt millegi tõlkimisele, nii siinse kui „Kaarnas“ ilmunud tekstide puhul näib tegemist olevat vähe põnevama autoriga kui viimastel aastatel tõlgitud vene kommertslikuma ulme puhul.

Kaanekujundus on … No loodetavasti Loginovi puhul on see silmapaitavam.

Oleg Divov „Reetur“ 4/10

Leonid Kaganov „Mul veab“ 5/10

Leonid Kaganov „Maagia“ 6/10

Maria Galina „Pööripäev“ 6/10

Svjatoslav Loginov „Roheline kuppel“ 5/10

Svjatoslav Loginov „Tule tagasi Sorrentosse“ 5/10

ulmekirjanduse baas

Oleg Divov – Reetur (Maagia, 2019)

Pildiallkirja lisamine

Seda teksti võiks nimetada lobaulmeks, ehk siis kuidas peategelane kildu rebib, seikleb ja on muidu vahva vänt, kes kitkub kana endast vägevamatega – sest õiglus võiks vastata tema nägemusele. Et tegevus leiab aset kaasaegses maailmas, võiks kerge paralleeli tuua Butcheri Dresdeniga (või noh, selline kangelane on muidugi üldlevinud nähtus).

Divovil on siiski vähe ambitsioonikam plaan kui lihtsalt üht seiklusjuttu kirjutada, nii leiab ta oma viisi, kuidas Tolkieni ja tolkienlikke haldjaid tõlgendada – millega kaasneb muuhulgas kirjutamisaegse poliitilise maailma kirjeldamine (kuivõrd nii elfid kui örkid on juba sajandeid Maal varjatult tegutsenud) ehk miks näiteks Venemaa ja Ameerika on just sellised nagu nad on, millest võiks välja lugeda (eneseiroonilist?) suurvene bravuuri.

Miks siis seda ikkagi lobaulmeks nimetasin? Noh, tegu on eelkõige meelelahutusliku tekstiga; on selline vene hinge käsitlus urban fantasy võtmes (ega ma enam suurt ei mäleta, kuidas Lukjanenko vahtkonnaraamatu seda esitasid, aga oli ka vist õige suurvenelik?). Divovi kangelane mõjub 2019. aasta pilgu läbi … paraja töllina, kõik need tegemised naiste ja alkoholiga ei loo kujutelma just mitmeplaanilisest hingest. Eks kui pingutada, võiks ka hetkeks mõelda triksterlikule tegelaskujule – kuid minu meelest oleks see liialt kõrgelennuline lähenemine.

Ega ma ei oskagi täpselt öelda, miks see jutustus mulle pigem vastumeelselt mõjus. Võibolla see jõmmi-mentaliteet ei tekitanud suurt kaasaelamist (või hoidku jumal, samastumist). Või see loba, mis teksti täidab. Või noh, lihtsalt on kuklas palju muid raamatuid, mida peaks kindlasti lugema, aga nüüd siis selline … lihtlabane värk. Noh, plusspunktid selle eest, et autor dekonstrueerib hoolega kõiksugu haldjaklišeesid.

ulmekirjanduse baas

Oleg Divov – Väljapraakimine (2015)

Et siis, vene sotsiaalne ulme, düstoopia 21. sajandi alguse Venemaast. Romaan ise ilmus 1999. aastal, seega tollal kirjeldas vägagi lähedast tulevikku. Eks muidugi on peale lugemist see vana jutt, et venepärane ulme on üsna selgelt ära tuntav, ikka need vestlused ja molud ja olud. Romaani võiks omamoodi pidada postsovetlikuks strugatskiks – on düstoopiline ühiskond, on irreaalne vägivald, on lõputud arutelud tulevikust ja ühiskonnast ja inimeste jätilisusest. Ebaõnnestumine ja teatud masohhism. Erinevalt Strugatskitest sai siis asjadest kirjutada turumajandusliku hoogsuse ja võimalustega, on see siis hea või halb, maitseasi. Autor on ehitanud romaanile ka metatasandi, nii raamatu algul kui lõpul on mitmed kirjutised ja tõlgendused käsitletud ajajärgust ja romaanist endast jne.

Lugu ise keskendub olukorrale, kus Venemaal toimus 20. sajandi lõpul riigipööre – et kord majja lüüa. Selleks tuli vabaneda igasugu jätistest, kes eluolu mürgitasid – niihästi oligarhid, narkomaanid, kurjategijad kui ka väärastunud inimesed. Loodi Sotsiaalse Julgeoleku Agentuur, mille ülesandeks oli välja juurida ühiskonda segavad tegelased. Need siis arreteeriti ja saadeti laagrisse ümberkasvatamisele või sunnitööle (kümne aasta jooksul sattus sinna kuni 15 miljonit inimest), või siis füüsiline hävitamine. Ja tõepoolest, peale massiarreteerimisi ja tapatalguid on romaani tegevuse ajaks, kümme aastat peale putši, Venemaal kuritegevus pea nullilähedane, rahvas peab korrast kinni ja Moskvas on koguni linnaõhk tervislikumaks läinud. Aga teadagi, kui must töö on tehtud, siis mida teha mustatöötegijatega, kes senini linnatänavatel longivad ja tegevusetuse käes piinlevad? Kes läbielatud tapatalgutest on psüühiliselt õige ebastabiilne element jne? Ühesõnaga, Sotsiaalse Julgeoleku Agentuuri töötajad ehk väljapraakijad tunnevad ängistust oma tuleviku pärast – ja põhjendatult.

Romaan kirjeldab ühe teenelise väljapraakija Pavel Gussevi eluolu neis uutes tingimustes, meenutused olnust ja tulevikuperspektiivide tumenemist jne. Et tegemist on just asjaosalise vaatepunktiga, siis näebki teatud eneseõigustust või ka ohvrimeelsust teostatu suhtes. Pealegi, Gussev on selles väljapraakijate kambas pigem üks helgemaid päid, omal moel humaansemgi. (Muidugi, see on nüüd lihtsustatud lähenemine Gusseviga seotud asjadest.) Aga eks ajaloorattad ragisevad oma paratamatus rütmis ja nii siis kihutabki romaan vältimatu konflikti poole.

Divovi romaani võiks pidada omamoodi rahvuslikuks masohhismiks. Et jah, on kallis Venemaa, mis on ometi võimeline igasugu jälkusteks, aga näe, ikka püsib edasi. Autor õrritab lugejat mitmete küsimuste ja lahendustega, mis oleks ehk veeks kõiksugu äärmuslaste ja vandenõuteoreetikute ja ühiskondlike vaenajate veskitele. Või olen liigselt harjunud lääneliku ulmega, kus igasugu totrused pole nagu... teemaks.

Et jah, selline hoiatusromaan, mille eesmärgiks lugeja ärritamine. Eks 15 aastat tagasi oleks see olnud... nägemuslik, praeguses olukorras ei pane suurt imestama, tekitab lihtsalt vastiku tunde. Kui soov seda tunnet täiendada, tasub võtta järgmiseks Sorokini tõlked.

ulmekirjanduse baas
reaktor

Kaaren. Vene ulme antoloogia (2013)

Nikkarevi tuleb selle eest ausalt kiita, et tema iga-aastases tõlkevalikus on alati tänapäevased tekstid, ei mingeid hirmu ja õuduse jutte sajanditagustelt autoritelt. Kui “Nekromanteion” kui üks segapudru kõrvale jätta, on Nikkarevi tõlkeantoloogiad kindlakäeliselt oma maitse järgi koostatud – tekstid pole lihtne loba ja action, pigem, võiks öelda, lugejat harivad (kui tal on vastavad huvid). Ühesõnaga, antoloogiad intellektuaalsemale lugejale. (Kes ikka hända tõstab kui koer ise.)

Kogumiku isiklikud tipplood ehk Stoljarov “Kaaren”, Kalugin “Serjožik” ja Galina “Lodusaared” - kõik sellised nihkes lood, kus argipäeva tungib seletamatu jõud ja tegelased peavad end ümber kohandama uutele oludele (mitte et ühiskond samamoodi muutuks), väikesed narratiivid rahmeldavad suurte narratiivide sees (nojah, eks “Lodusaared” on tegelt Strugatskid 21. sajandi soustis), iroonia ja intertekstuaalsus. Kahjuks ei saa öelda, et mu senine leigus vene ulme suhtes oleks kuidagi soojenemas, ikka on see kirjutatud kuidagi tuntavalt... venelik (või tõlketraditsioon on säändne?). Või on see lihtsalt eelarvamus ja muidu laiskus. No ma ei oska sellest antoloogiast midagi mõttekat kirjutada, pole hetkel samal lainel.

“Keegi puudutas mind kärsitult küünarnukist. Buratino, kes oli istunud enne seda diivaninurgas nagu puunukk, oli sealt alla roninud ja seisis nüüd otse minu ees, pabeross sõrmede vahel.
“Onu, kas tuld saab? Teie juttudest hakkab kõri kuivama,” kähistas Buratino. “Noh, mis sa vahid? Ma küsin, kas tuld on?” Ja vastust ära ootamata lõi ta käega. “Ah, olgu peale... Kõik te siin olete napakad...”
“Kummaline mänguasi,” ütlesin ma teravat nina masinlikult eemale tõugates.
“Ise oled mänguasi, onu,” solvus Burationo. “Oled nüüd õhtuks nosu täis võtnud ega saa millestki aru.”
Ja äkki hammustas ta mind oma väikeste teravate hammastega valusasti sõrmest.”
(Stoljarov “Kaaren”, lk 137)

“Pere viimane liige oli bullterjer, kes taarus peremehe kõrval oma kõveratel jalgadel.
Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes endale sellise peni soetavad. Mida kütkestavat saab olla jõehobu ja krokodilli väärastunud miniatuurses segus, kes jõllitab maailma iiveldamaajavalt lollide seasilmadega? Kogu selle elaja väljanägemine – sest koeraks ei söanda ma seda nimetada – räägib sellest, et ta aju pole suurem metspähklist, see-eest nüri ja mõttetut raevu jääb aga ülegi.” (Kalugin “Serjožik”, lk 255)

“Kui suurepärane, kaunis idee. Kindlasti polnud nad seal oma Marsil veel marksistlik-leninlikku õpetust avastanud, vastasel juhul oleks Marss praegu õitsev, kaunis, haljendav maailm ja seal kasvaksid õunapuud.” (Galina “Lodusaared”, lk 348)

ulmekirjanduse baas
postimees
nuxxbooks