Sandra McDonald – Seven Sexy Cowboy Robots (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

Taas lugu kliimakatastroofist, aga vähe teises võtmes kui Sterlingu puhul, siin saabub nimelt jääaeg (no tegelikult mitte, jääaeg saabub ikka p i k a l d a s e l t). Loo peategelaseks on keskealine naine, kes mehe truudusetusest väsinuna abielu lahutas, ning oma leiutajast abikaasalt nõudis valurahaks kuumi kauboiroboteid, millega saaks muuhulgas seksida. Mees teebki kuus robotit (ta töötab sõjatööstuse heaks), mille eripäraks on see, et nad... uisutavad (enne abielu oli paar käinud uisuetendusel, kus olid esinenud kauboideks riietunud iluuisutajad, kes ajasid naisel pea hulluks). Kuumad iluuisutajatest kauboirobotid, naine peab neile tegema jääväljaku, kus nad siis vajadusel tunde ja tunde esitavad erinevaid tantsukavasid.

Robotid on üpris erinevad isiksused, igaühel on oma „kiiks“, niisamuti pakuvad nad voodis rahuldust mitmel vaimustaval viisil (tõsi küll, uiskudega tuleb ettevaatlik olla). Jääaja tingimustes on sellistest uisurobotitest teistelegi kasu, kui päästavad inimesi hukkumast vms. Kuid aastad mööduvad, naine vananeb ning robotite kasutusaeg hakkab lõppema (eks lõpuks ongi osa roboteid omal käel maailma seiklema läinud, et teisi inimesi rõõmustada või aidata). Naisele pakutakse uut võimalust, see on aga natuke kummaline...

Huvitav ja mõnus jutt, iseteadlik naine ja ta kuus erilist robotit. On huumorit ja melanhooliat ja löövust. Tekst pole ehk tulevikunägemus, pigem selline... mänguline. Huvitaval kombel oli eelmine 7/10 lugu Shoemakerilt, mis kah... käsitles videvikuaastaid ja abimehi, kuidas seda mugavamalt veeta. Kui eelmised lugemiskogemused jäid võrdlemisi ebahuvitavaks, siis see on küll hea elamus.

„Let me jump forward: this is not the story of a woman gifted with mechanical companionship who eventually realizes true love only comes in the shape of a flesh-and-blood man. Screw that. Since the day that white truck arrived, every one of my emotional, intellectual, and sexual needs has been satisfied by my cowboys (except for Buck) in their splendidly unique ways. Never again have I taken a human lover. I'm only writing this now because I'm a hundred years old and dying, hoping to find a companion for the one sexy cowboy robot who needs it the most.“ (lk 42)

Sandra McDonald – Selfie (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Sarnane Swirsky pisarakiskujaga (mis ka samas antoloogias olemas), aga vähe loetavam ja kergekaalulisem. Tulevik on täis tehnikaimesid – on võimalik elada Kuul, tore puhkus on ajas rändamine ja inimesest on võimalik teha koopiaid. Mitte kloone, aga selliseid tehislikke inimsarnaseid tooteid – ja mitte roboteid, vaid ikka õigete parameetrite ja soovitud ajumahuga. Annad tellimuse, valmib mõne nädalaga, ning siis kasutad, millal vaja.

Selles loos luuakse koopia (“selfie”) ühest tütrest, kes ei viitsi isaga ajarännureisidel kaasa käia. Tüütu 19. sajand, ebamugavad riided ja mis veel hullem – ei saa kasutada igasugu vidinaid, mis muidu igapäevaelus aitavad või meelt lahutavad. Parem on Kuule minna, kus elab tütre sünnitanud ema, ning viimaks emaga tutvuda normaalsemas keskkonnas. Tehakse koopia, mis on pea kõigi kogemuste ja mälesustega nagu tütrel – välja arvatud need, mida see tahab isa eest varjata.

Koopia tunneb end tõelise tütrena ja on solvunud, et isa teda selle tütrega võrdleb ja järjepidevalt koopiaks nimetab. Tekib rutiin – isa tuleb järgi (ee, lattu?), lähevad reisile ja nii uuesti ja uuesti. Koopia märkab, et ajarännujaamades... on aja jooksul reklaamid muutunud. Ja midagi on valesti. Aga jah, ärkab, isa tuleb järele, lähevad reisile, koopia on solvunud, et teda täieõiguslikuks tütreks ei peeta. Ühel reisil kohtub ta... teise koopia – kes on tema originaali armastatu koopia. Koopia räägib koopiale, mis naisoriginaaliga tegelikult juhtunud on... Koopia läheb isa juurde aru pärima, sellele järgneb blackout.

Lugu siis tulevikuühiskonna toimimisest (eeldusel, et kõik areneb ja aineline heaolu jaguneb sarnaselt nüüdisajale). Elu individuaalsete naudingute nimel, loo tegelased ei kuulu just rikaste hulka, aga tööd tehes ja vaid endale elades on võimalik nii mõndagi lubada – ajarändusid ja kasvõi tütre kasvatamist (traditsioonilise peremudeli hukk! Üksikema asemel tegeleb lapse kasvatamisega üksikisa). Tekst pole teab mis kunstiline elamus, aga üle harju keskmise ikka.

Sandra McDonald – Fleet (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Lugu postapokalüptilisest maailmast, mis seekord leiab aset Vaikses ookeanis asuval Guamil. Kus oli teadupärast aastakümneid ameeriklaste sõjaväebaas, kuid siis peale suurt megahukatuslikku päikesetormi (kui nüüd õieti aru sain) on see saar nüüd pea sada aastat omapäi olnud. Rahvas on jagunenud klannideks, on veel alles mälestusi aegadest, kui siin olid võõramaalased, oli elektrit ja muid hüvesid. Aga nüüd – selline ruraalne eluolu. Kuid et tegemist endise sõjaväebaasiga, kus omal ajal tehti mitmeid salajasi katsetusi, siis on sellest tehnikast mõndagi jäänud saare võimurite kasutada... ja vajadusel nad kasutavad neid eksperimentaalseid vahendeid oma huvides.

Lugu ise siis mingil määral selline, kus transseksuaalne või soovahetajast kangelane/kangelanna peab minema kohustuslikku patrulli koos teiste külameestega ja siis kuskil kolkas satub see naine/mees ühte hütti, kus lebab vigastatud võõramaalane. Tegemist pole mingi õnnetu kaluriga vms – ta on moodsa riietuse ja varustusega. Juba ammu pole Guamile ühtki võõrast sattunud, ja nüüd siis selline... venelane. Peagi selgub peategelasele, et veel üks venelane redutab metsas. Kust nad tulevad? Ei tea, muud ei selgu, et nad on siin luureretkel. Peategelane otsustab elusoleva venelase toimetada oma pealike juurde (ikkagi kui selle eest saab tasu!). Tulemus pole siiski see, mida ta ootas.

Ehk siis loos on rõhk postapokalüptilisel maailmal ja selle veidrustel (peategelase sooline probleem on siiski erandiks, vist). Kuidas sellises kinnises ühiskonnas toimib represseeriv võimuaparaat. Eks muidugi eksootikat ka – mõelda vaid, Vaikse ookeani pärapõrgus selline pärismaalaste ühiskond, mis sunnitud tagasi nö rohujuuretasandi elule (mis võiks olla idülliline nagu see paistab avalehekülgedel, ent ep ole teps mitte).

“Take a hump of a land in the middle of the Pacific Ocean. Build a fort on it. Build another. Keep building, decade after decade, ports and airfields and depots of concrete and steel. Swap ownership during wartime. Swap it back. Add secret research labs dedicated to memory research. The future looks unlimited. But then civilization collapses, all of it, swallowed up by solar megaflares, and that hump of a land has to fend for itself.” (lk 411)

ulmekirjanduse baas