Tõnu Trubetsky - “Hukkunud Alpinisti” hotelli müsteerium (2013)

Trubetsky on võtnud ette eesti ulmefännide pühateksti ja seda edasi arendanud endale soodsas suunas. Mis paneb padufännil kindlasti silmad tõrva sülgama ja juukseid hooti välja langema, aga noh, selline see elu on põhjapoolkeral. Töö tulemuseks on viiekümnendate laadis üsna naiivne retroulme, mida on siis tembitud Trubetsky mõttelaadiga.

Aga jah, lugu siis selline – tulnukad saavad akumulaatorit kasutades hotellist põgenema, kuid helikopteri abil püüavad gängsterid nad kinni, ning tulnukad tõmmatakse helikopterisse, mis kukub peagi järve. Ja siin lõpeb Strugatskite kopeerimine ja algab Trubetsky edasiarendus – järvepõhjas asub kosmoselaev, kus muuhulgas tegutsevad Trubetsky & co varasemast loomest tuttavad punk-karakterid Kaaren, Võlur, Potapov jt. Kena taaskohtumine.

Glebskyst ja teistest hotellikülastajatest moodustub omakorda ulmelembe sõpruskond, kuhu lisanduvad mitmed vähem või rohkem kummalised tegelinskid, kes siis üheskoos või eraldi kihutavad erinevate sõiduriistadega millegi salapärase eesmärgi nimel (tegevus tegevuse pärast? Tulemusest on olulisem protsess?) mööda Euroopat, Itaaliast Soomeni. Valitseb rahulikult elev anarhiameeleolu, mida vaid vahel segavad Tšempioni käsilased. Raamatu tegevustik on kergesti piiritletav – 28.02-4.04. 1979; võrreldes näiteks Strugatskite romaani epiloogiga, kus vaadatakse tagasi paarkümne aasta jooksul toimunud sündmustele peale hotelli intsidenti.

Miks see originaali epiloog on oluline meeles pidamiseks – sealt võtab Trubetsky vajalikke tegevuskilde ja tähelepanekuid, mida siis oma tekstis pisut teises kontekstis uuesti esitab, vahel nii tekitades absurdihuumorit või lihtsat janti. Ja mitte ainult epiloogist ei võeta täht-tähelisi tsitaate (hea küll, see on julge ja kontrollimata väide), niisamuti laenatakse Strugatskite romaanist kirjeldusi jms, mida siis Trubetsky mugandab oma tekstiloome tarbeks.

““Muide, kas te Luarviku purunenud energiajaama leidsite üles?” küsis Glebsky.
“Me ronisime mitu korda Pudelikaela kaljudele, püüdes avastada hävinud jõujaama jälgi,” jutustas Simon, “Leida ei õnnestunud aga midagi. Ühel mäkketõusul olevat mina kuuldatavasti hukkunud!?” Simon laiutas käsi ja tegi suured silmad.” (lk 79)

Trubetsky tegelased pole just hingestatud tegelased, nad on pigem kui esinejad, kel on mingi poos ja paatos, millega pöörduda maailma ja teineteise poole; nad on anarhiahõngulised auväärsed seiklejad, rockerite hingesugulased. Üsna ühtne tüüp. Iseenesest on Trubetsky & co vanade kangelaste teksti lisamine üsna tarbetu, nad jäävad raamatus päris marginaalseks, see on pigem autoripoolne poosetamine või ka võõraste sulgedega ehtimine. Kui originaal on üsna kammerlik lugu, siis Trubetsky teoses muudkui kihutatakse autode või kosmoselaevaga ringi, või mis veel pühadustteotavam – Glebsky saab näitsikutelt mitmel korral keppi. Ent raamat pole vaid jant Strugatski ja Trubetsky ainetel, lõpus on korraga pikk kirjeldus külaskäigust planeedile Orion ning tolle ideaalilähedasest ühiskonnast ja selle toimimisest (lk 165-194). Eks vahel tekib küsimus, kui tõsiselt autor selliseid mõtteid esitab.

““Cosentia, sa mainisid äsja ühiskonda. Kas sa saaksid mulle öelda, milline on täiuslik ühiskond?”
“Saan küll. Ideaalne ühiskond on vaba harmoonia või harmooniline vabadus. See on võimuvaba vabadest olendistest koosnev ühiskond, kus ei ole kohustuslikku ühiskondlikku organisatsiooni, ei ole riiki, ei ole valitsust, ei ole üleüldse ühe olendi sunduslikku võimu teise olendi üle. Ideaalne ühiskond on see, kus mõistusega olendil ei ole põhjust ega soovi laimata, rõõvida või tappa ning oletatavaid ebatõenäolisi kuritegusid karistatakse ühiskonnaliikmete endi poolt.”” (lk 175)

Nojah, eks vähe segane mulje sellest projektist jääb, on janti ja tõsimeelset fantaseerimist. Eks seda kõike võinuks teha ka vähe kompaktsemalt või siis leegitsevama loomepalanguga. Aga jah, Strugatskite fännid krigistavad niiehknaa hambaid, ja Trubetsky, tema hõõrub käsi.

ulmekirjanduse baas

Tõnu Trubetsky – Pogo (1989)

Tekstid illustreerivad päris mitmeid depressiooni või bipolaarsuse seisundeid – kui mööda lugeda või kontekst unustada, avaneb üsna rõõmutu ilm.

“PAIGALSEIS 

Seisan peegli ees ja liigutan pead
Aga peegel seisab paigal
Seisan peegli ees ja liigutan pead
Aga silmad seisavad paigal
Seisan peegli ees ja liigutan pead
Aga mõtted ei seisa paigal
Mõtlen miks peegli ees liigutan pead
Mõtlen miks seisan ma paigal”
(lk 10)

Depressiooni hümn?

“UIMANE JA VÄSINUD 

Arvasid et täna suudad sa köita mind
Arvasid et suudad sa mu neid
Arvasid et täna lõpuks armastan sind
Arvasid et täna aga ei 

Arvasid et olin ületöötanud ma
Et ma käisin langetatud päi
Arvasid et täna olen puhanud ma
Arvasid et täna aga ei 

Arvasid et eile minul valutas pea
Arvasid et oma töö teind vein
Arvasid et täna olen reibas ja hea
Arvasid et täna aga ei 

Arvasid ei eile suutnud mõista mind sa
Et on meie vahel mingi sein
Seina aga polnud lihtsalt arvasid sa
Arvasid et täna aga ei 

Uimane ja väsinud ma tänagi näin
Uimane ja väsinud ma näin näin näin näin
Uimane ja väsinud ma tänagi näin
Uimane ja väsinud ma näin”
(lk 31)

“KÕIK ON HEA 

Mul pole tõesti miskit kaevata
Kõik tuleb kätte ilma vaevata
Ja päiksetõus läeb aina varemaks
Ja maailm läheb aina paremaks
Ja taevas läheb üha selgemaks
Ja elu läheb üha helgemaks
Kõik halb on ammu ära keelatud
Ja murepisar alla neelatud”
(lk 34)

Jälle bipolaarne?

“ELA ROCK'N'ROLL HÄSTI 

Kui on kadunud usk
Kui on kadunud kõik
Siis on kadunud tusk
Siis jääb üle vaid võit 

Nüüd on kõigega yock
Nüüd on mul oma roll
Tere tulemast rock
Tere tulemast roll 

Olgu relvaks kitarr
Mootorratas ja makk
Olgu meeltes virrvarr
Siiski algab atakk”
(lk 42)

Trubetsky Pathique Habicht – Inglid ja kangelased (2002)

“Piret tõmbas oma sukkpüksid jalga. Kaaren oli alati rõõmustanud Pireti kalduvuse üle kanda olenemata ilmast ja aastaajast sukkpükse. Kaaren oli tuntud tööpõlgur. Selliseid isendeid olid suurlinlased karjade kaupa Euroopa ja U.S.A. suurlinnade kinode ja metroojaamade ees kohanud.” (lk 237)

Võiks öelda, et parem kui eelmine raamat. Hmm. Viis süüdimatut lugu Võlurist ja sellest ja tollest seltskonnast, Maal ja Regulusel. Raamatu nimilugu on kõige loetavam, õigem oleks öelda, et teos laguneb lehekülgede edenedes, viimane lugu on ikka kole, suisa dementne ehk, lihtsalt mõttetu jura. Raamat on nagu näide sellest, kuidas tühjaks pigistatud sidrunit veel ja veelkord manipuleerida (muidu ma ei kurjustaks siin midagi niimoodi – kui ainult poleks pidanud lugema seda “Varjupaika vetevallas” - arvatavalt muudest lugudest hiljem kirjutatud ja autor pole nagu viitsinud üle lugeda või toimetada, peaasi, et raamat koos). Tekst on kirjutatud nii nagu see võiks olla automaatselt ümbertõlgitav – et seletatakse mingeid Maavalla mõisteid lahti jne (mis iseenesest on Eestis elajatele niigi teada). Kui raamatu algupoolel mõtlesin, et kas on mingit seost Nossovi Totu raamatutega; siis hiljem arutasin, et keegi võiks võrrelda Trubetsky & co maailma Wiedemanni ja Petrjakovi maailmaga – nö fantastiline nõukogude eesti kogemus.

“Ta seiskas mootori ning võttis valge kitli seljast. Punased lokid langesid vabalt päevitumata ihule, mida hele läbipaistev rinnahoidja kergelt soonis. Ta oli veidi rase. Nihutades helesinistes sukkpükstes pepu üle istmeserva, libistas ta end autost välja ning lõi ukse pauguga kinni. Kaaren mõtles talle järgi minna, aga ei läind. Ta oli tülpinud naistest ja seksist. Kitty seisis auto kõrval seljaga külgakna poole. Kaaren silitas pilguga läbi sukkpükste paistvat peput. Kui meditsiiniline õde sukkpüksid alla lükkas, tundus Kaarnale, et metsa all läks veidi valgemaks. Ta küünitas end aknast allapoole vaatama. Kui Kitty autosse ronis, proovis Kaaren teda kerge tüdimusega võideldes suudelda, ning astus temaga siiski seksuaalvahekorda, hoolimata ärandatud kiirabiautost, kõigest.” (lk 262)

Kui juba Totut sai mainitud (mida Trubetsky oma anarhismi ajaloos kõrgelt hindab), siis võiks siinset raamatut pidada naiivulme esindajaks – a la 20. sajandi lõpu Lydecken või Kuprin, niisiis laste- või noortekirjandus. Naiivulme kui ajahamba küüsi jäänud või veidralt pretensioonikas ulmeline kirjandustekst. Hellitlevalt totter või lugeja vaatepunktist ebaõnnestunud lihtsameelne tekst. Naiivulme ei tähenda, et campi dosimeeter kohe automaatselt käivituks – tegemist võib olla lihtsalt halva või piinliku tekstiga.

“The book writers have put together a novel, which includes the realities of life back then, real-life people, vulgar jargon in some places and high-quality writing in others. There are also recognizable adventure and detective novel cliches, some things to be taken seriously, and unconcealed (self)irony.” (lk 268) – jajaa, ekstaole.

baas

Tõnu Trubetsky & Anti Pathique – Daam sinises (1994)

“Kui keegi ta kisast välja ei teinud, jooksis ta müdinal mööda laevalage gongi juurde ja kukkus seda pealiku pikksilmaga taguma. Ta peksis niikaua, kui pikksilmast ainult riismed järgi jäid ja kõrvulukustav “pimm-pomm” mehed tekile ajas. Kõik kogunesid uniseid silmi hõõrudes ümber vahimadruse ja püüdsid ta kolistamist takistada. See ei õnnestunud neil enne, kui pealik nende vahelt läbi trügis ning ümmargust vaskpanni taguva madruse kõrvale seisma jäi. Madrus lõpetas tagumise ning jäi jahmunult pealikule otsa jõllama. Mõlema pilgud libisesid pealiku isiklikule pikksilmale, mis oli väga kõver.”

Kunagi sai seda teksti noorukina ajakirjast “Noorus” loetud – poolikult, mingid osad olid kindlasti puudu. Tundus siis parajalt kihvt, et Napoleon ja eesti punkarid, milline üllas suurushullustus. (Või kas ikka ilmus “Nooruses”? Ei mäleta, küllap vist.)

Tolleaegsele punkseltskonnale tuleb igal juhul au anda – et igasugu selliseid mälestusmärke raamatute kujul endast maha jätsid (punkarid on pigem üldnimetus; tekstides eristuvad veel rockerid ja lõngused ja mis iganes ameerikaliku popkultuuri esindajad). Omamütoloogiline hais käib üle pea, imidži kehtestamine; samas seltskonna siseringi naljad, kõrvalseisjale jääb see olemuslik paratamatult mittemidagiütlevaks.

Ei ütle, et seekordsel lugemisel paistis tekst sama cool kui noorukina tarbides – on lihtsalt üks järjekordne näide kirjanduse mitmepalgelisusest. Punkarite loivamised ajamasina abil; mõte on huvitav, aga teostus pealiskaudne. Vast pea tahtlikult lõtv keelekasutus (mitte et ropendamine kuidagi häiriks, vaid laused ise on sellised selgrooga kallerdised). Huvitav oleks teada, millistele raamatutele see tekst tugineb; üks võiks muidugi olla “Sõda ja rahu” (sealt pärinevad vist need porutšiku anekdoodid). Nojah, siseringi kerge absurdikas.

baas