Charlaine Harris – Ebasurnud Dallases (2011)

Jätkuvad Sookie ja Billi erinevad seiklused, mille põhjuseks on Billi boss Ericu soovid ja Bon Tempsi väikelinna mõned nurjatud kodanikud. Kodanikud nimelt tapsid Sookie värvika eraeluga töökaaslase ning Eric rendib telepaadist naise Dallase vampiiridele, kel häirivaid probleeme vampiirivastastega. Ja lisaks on Bon Tempsi metsadesse ilmunud menaad, kes nõuab lõivu joomise ja liiderdamise eest. Ja veel on massimõrvarist vampiir, kes on elust tüdinenud ja tunneb piinlikkust vampiiriks olemise pärast. No ja ihar Eric, kes millegipärast tahaks Sookiet panna.

Panemist on siin üpris üksjagu ning seda eelkõige Sookie ja Billi soorituses, mis muidugi igati jumalike tagajärgedega jne. Või noh, kas seeria ongi siis paranormal romance või urban fantasy? Igal juhul, tegemist on ehk rohkem naistele suunatud teostega. Huvitav on menaadi suguse olendi sisse toomine, polegi nagu sellist ilukirjanduses varem kohanud. Raamatusari võiks iseenesest olla menukas, kui poleks kahte “aga”: halb kaanekujundus ja tõlke vähene toimetamine.

“Kooselu vampiiriga võib osutuda raskeks, kui oled tegelikult päeva-inimene nagu mina. Olin aidanud baari kinni panna ja kella ühe paiku koos Billiga koju suundunud. Me käisime koos Billiga tema suures vannis ja tegime muudki, kuid pisut pärast kahte olin magama läinud ega tõusnud enne, kui kell oli üheksa saamas. Bill oli selleks ajaks juba ammu mulla all.” (lk 11)

ulmekirjanduse baas

David Quammen – Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia (2014)

 Raamatut on lihtne kokku võtta – inimkond on liialt suur ning eluks ja heaoluks vajalike ressursside nimel bioloogilise mitmekesisuse hävitamise ja hävinemise üks aspekte on see, et muidu liigispetsiifilised viirused otsivad uusi peremehi, ning inimkond näib neile olevat paratamatuks kuid ka teretulnud katseeksemplarideks (nt lk 344). Raamatu kohta ei ole suurt midagi muud öelda. Hävib loodus, pääsevad valla muidu üsna lokaalsed viirused, mis senini eksisteerinud oma tingimustes. Ja viirused on nii lollikindla ehitusega, et võivad katsetada miljardeid viise erinevateks levimisvõimalusteks. (Omakorda hulleim neist viirustest paistab olevat gripi katsetused – millal viimaks kohandub see linnugripp inimeselt inimesele kanduma; millalgi see peaks juhtuma.)

Quammen on kirjutanud köitva raamatu viimaste aastakümnete bioloogide ja meditsiiniteadlaste uurimustest loomsete päritoluga viiruste erineva mahuga puhangutest. Milline neist võiks pandeemiliselt vallanduda (arvatavasti midagi muud kui siinkirjeldatud – senikogematu üllatus nagu hispaania gripp). Juhuste värk. Või kuidas HIV eelmise sajandi algul Kamerunist levima hakkas, jagunedes eri vormideks. Ja mis kõik veel. Ohtralt mõtteainet mitmeks õhtuks, alljärgnevate tsitaatide lugemine ei anna õigustust raamatu lugemata jätmiseks.

“Kõige otsekohesem vastus on selline: inimtegevusest tingitud ökoloogiline ebastabiilsus põhjustab loomset päritolu patogeenide ja inimpopulatsioonide vahel tihedamaid kontakte kui eales varem, samas kui inimeste loodud tehnoloogia ja inimeste käitumine levitavad neid patogeene laiemalt ja kiiremini kui eales varem.” (lk 44)

“Eduka parasiidi esimene reegel? Müksomatoosi edu Austraalias pakub sellest tavatarkusetombust, mida ma eespool mainisin, midagi erinevat välja. See ei ole: “Ära tapa oma peremeest.” See on: “Ära põleta oma sildu enne, kui oled need ületanud.”” (lk 344)

“Epstein rääkis asjaolusid pehmendades kahest erinevast, kuid omavahel seotud zoonootilise ülekande mõõtest: ökoloogiast ja evolutsioonist. Elupaiga häirimine, jahipidamine, inimese kokkupuude tundmatu viirusega, mis end loomses peremehes varjab – see on ökoloogia. Sellised asjad juhtuvad inimeste ja teist tüüpi organismide vahel ja praegu võib seda näha. RNA-viiruse paljunemis- ja mutatsioonimäär, viiruse eri tüvede erisugune edu, uue peremehega kohanemine – see on evolutsioon. See toimub mingi organismi populatsiooni sees, kui populatsioon aja jooksul oma keskkonnale reageerib. Kõige olulisem asi, mida evolutsiooni ja, nagu Darwin ja tema järeltulijad kirjeldasid, selle esmase mehhanismi, loodusliku valiku kohta meeles pidada, on see, et sel pole eesmärke. Sel on ainult tulemused. Vastupidist uskuda tähendab teleoloogilist arutlusviga, millel on emotsionaalne veetlus (“vihmametsa kättemaks”), kuid mis viib eksiteele.” (lk 394)

“Eksperdid on meid selliste faktorite osas hoiatanud ja nimekirja teha on piisavalt lihtne. Me oleme oma populatsiooni suurendanud enam kui 7 miljardi tasemeni. Me oleme sujuvalt teel 9 miljardini, enne kui meie kasvutrend tõenäoliselt tasandub. Me elame suure tihedusega paljudes suurlinnades. Me oleme tunginud ja me jätkame tungimist viimastesse suurtesse metsadesse ja teistesse planeedi metsikutesse ökosüsteemidesse, katkestades nende füüsilised struktuurid ja ökoloogilised kogukonnad. Me raiume endale teed läbi Kongo. Me raiume endale teed läbi Amazonase. Me raiume endale teed läbi Borneo. Me raiume endale teed läbi Madagaskari. Me raiume endale teed läbi Uus-Guinea ja Kirde-Austraalia. Me raputame puid nii kaudses kui otseses mõttes ning asjad kukuvad maha. Me tapame ja nülime ja sööme paljusid neis paikades leiduvaid metsloomi. Me jääme paikseks, püstitame külasid, töölaagreid, linnu, toormetööstusi, uusi suurlinnu. Me toome sisse oma kodustatud loomad, asendades metsikud taimesööjad kariloomadega. Me kasvatame nende hulka, nagu oleme seda teinud endiga, juhtides tohutuid protsesse, mis hõlmavad tuhandeid veiseid, sigu, kanu, parte, lambaid ja kitsi, rääkimata sadadest bambusrottidest ja tsiibetkassidest. Nad kõik on hulgakesi suletud aedikutesse ja tarandikesse tingimustel, mis võimaldavad neil kodu- ja poolkoduloomadel saada nakkuslikke patogeene välistelt allikatelt (nagu seaaedikute kohal pesitsevatelt nahkhiirtelt), et jagada nakkusi üksteisele ja pakkuda patogeenidele rohkesti võimalusi areneda uuteks vormideks, millest mõned on suutelised nakatama nii inimest kui lehma või parti. Me kostitame paljusid kariloomi antibiootikumite ja teiste ravimite profülaktiliste annustega, mis ei ole mõeldud mitte ravimiseks, vaid nende kaalukasvuks ja et hoida neid piisava tervise juures kõigest kasumlikuks müügiks ning tapmiseks. Seda tehes soodustame me aga resistentsete bakterite evolutsiooni. Me ekspordime ja impordime kariloomi kaugete vahemaade taha ja suurtel kiirustel. Me ekspordime ja impordime teisi elusloomi, eriti primaate, meditsiiniuuringuteks. Me ekspordime ja impordime metsloomi kui eksootilisi lemmikuid. Me ekspordime ja impordime loomanahku, salakütitud metsloomaliha ja taimi, millest mõned kannavad salajasi mikroobidest reisijaid. Me reisime, liikudes linnade ja mandrite vahel isegi kiiremini kui meie transporditud kariloomad. Me viibime hotellides, kus võõrad aevastavad ja oksendavad. Me sööme restoranides, kus kokk võis enne meie kammkarbi valmistamist olla tapnud okassea. Me külastame ahvitempleid Aasias, elusloomaturge Indias, maalilisi külasid Lõuna-Ameerikas, tolmuseid arheoloogilisi väljakaevamiskohti New Mexicos, piimakarjalinnu Hollandis, nahkhiirekoopaid Ida-Aafrikas, hipodroome Austraalias – hingates sisse õhku, toites loomi, puudutades asju, surudes kätt sõbralike kohalikega – ja me hüppame oma lennukitele ja sõidame koju. Meid hammustavad sääsed ja puugid. Me muudame globaalset kliimat väljastades süsihappegaasi, mis võib omakorda muuta laiuskraadide ulatust, kus need sääsed ja puugid elavad. Me pakume oma inimkehade kõikjal viibimise ja rohkusega ettevõtlikele mikroobidele vastupandamatut võimalust.” (lk 585-586)

postimees

Stanislaw Lem – Pirxi jutustus (Horisont 11/1968)

Üsna humoorikas lugu ühest kogenud navigaatorist, kes jätab avalikkusele teatamata tundmatust omasoodu triivivast kosmoselaevast, millega Pirxi laev oleks peaaegu kokku põrkunud. Aga see tundmatu oli võimas, ja veel millise ehitusega, kes teab, kust pärineda võis, ehk isegi miljardeid aastaid vana! Miks Pirx sellest rääkida ei saanud? Sest navigaatori juhitud prahilaev sõitis energia kokkuhoiu tõttu keelatud kursil. Ja sõiduk ise tehniliselt täiesti praak. Ja laeva meeskond.... need olid üleüldse mumpsis, purjus või kosmoselendudeks kõlbmatu ettevalmistusega. Kõik, mis sai valesti minna, valesti ka läks. Aga jah, lugu ise on päris lõbus, kõik need koomilised juhtumid laevas ja probleemid asjatundmatu meeskonnaga.

“Mõtlesin tihti, kuidas ma ta kord läbi kolgin, kui Maale saame – tee peal ei võinud ma niisugust asja lubada ja üldse – kuidas sa joobnut lööd? Alkoholita oli ta nagu tavaline rott, hall, tusane, pesemata. Tal oli komme lõunalauas sõimata valitud isikuid kõige ropumate sõnadega – morses. Ta muudkui koputas morsekoodis vastu lauda ja paar korda pidi peaaegu kakluseks minema, sest kõik said aru, tema aga kinnitas vastu seina surutult, et see on lihtsalt tõmblus. Närvidest. Et see tuleb iseenesest. Käskisin tal hoida kätt süles – siis ta koputas jalaga või kahvliga – omaette oli ta suur asjatundja.” (lk 48)

Netist on võimalik lugeda kogu teksti.

ulmekirjanduse baas

Clifford Simak – Deserteerimine (Horisont 7/1968)

Aeg on nii kaugel, et inimkond vajab Jupiteri, sest seal on maavarasid. Ent Jupiter on inimestele täiesti sobimatu keskkond, kõik see rõhk ja happevihmad jms. Tõsi küll, siingi katsetatakse seda, mida on tehtud teiste planeetide allutamise puhul – ehk siis inimese muundamine planeedile sobivamaks elusolendiks. Ainult et praegused katsed inimesi jupiterlasteks muuta ebaõnnestuvad: kõik justkui toimib ja on korrektne bioloogide seisukohast, ent kui inimesest on muundatud uus olend Jupiterile lahti lasta, on ta kadunud või hävinenud.

“Või oli kogu ettevõte võimatu, nurjumisele määratud algusest peale? Muundamine teisteks eluvormideks oli õnnestunud muudel planeetidel, kuid ei tähendanud veel, et see õnnestub ka Jupiteril. Võib-olla polegi inimese mõistus võimeline tegutsema joovide närvisüsteemis? Võib-olla erinesid loperid niivõrd inimestest, et polnud mingit võimalust sobivalt ühendada inimteadmisi joovide arusaamadega olemasolust?” (lk 48)

Projektijuht Fowler on väsinud inimeste kindlasse surma saatmisest, lisaks muidugi see, et kaaslased peavad teda seepärast mõrtsukaks. Aga midagi peab tegema, hukkunute hulk on tähtsusetu Jupiteri maavarade tähtsuse kõrval. Fowler astub drastilise sammu, ta otsustab lasta end ja oma truud koera muunda planeedi eluvormiks. Tõepoolest, see katse sooritatakse ning uus Fowler koos koeraga avastavad, et... Kama kaks sellest inimkonnast.

ulmekirjanduse baas

Ray Bradbury – Kõuekärgatus (Horisont 5/1968)

Tahad tappa sauruseid? Muidugi! Jaa! Super! See on vinge! On olemas ajamasin, mis viib sind 2055. aastast kuuskümmend miljonit aastat tagasi ja jahiobjektiks on lausa kuninglik türannosaurus, see hirmsaim kiskja, mis maamunal tammunud ja lõugu lõksutanud. Kui on raha, võib lubada endale üpris palju. Aga! Seal minevikus tuleb järgida väga kindlaid reegleid, et seal mitte midagi ei muutuks – mis võiks muidu edasi tulevikku kanduda ehk siis kaasaega muuta (ka jahitavad elajad on välja valitud nii, et eelnevalt on teada nende täpne surmahetk – jaht toimubki nii, et kaks minutit enne seda hetke võivad jahilised ta maha lasta).

“Ta osutas metallrajale, mis viis üle aurava soo eemale rohetavasse padrikusse, mööda hiiglasõnajalgadest ja palmidest.

“Ja selle tee,” ütles ta, “on Ajahanked teie jaoks teinud. See hõljub kuue tolli kõrgusel maapinnast. Te ei tohi puudutada ainsatki rohuliblet, lille ega puud. Tee on antigravitatsioonilisest metallist. Jääge ainult teele. Ärge astuge kõrvale. Ma kordan. Ärge minge kõrvale. Ühelgi juhul! Kui astute kõrvale, karistatakse teid. Ja ärge laske ühtegi looma, keda me ei luba.”” (lk 64)

Midagi ei tohi minevikus muuta! Ühesõnaga, kui selline ettevõtmine seisab niisugustel lödisevatel savijalgadel, siis on selge, et selline värk läheb paratamatult hapuks. Loo teeb elavamaks see, kuidas rikkur lööb türannosauruse tapmise ees põnnama, ja mis tagajärjed sel on... Halvad! Millegipärast on lugu seotud Ameerika presidendivalimistega, küllap on selgi oma põhjus.

Mr Costello lehelt võimalik lugeda.

ulmekirjanduse baas

Mati Unt – Argimütoloogia sõnastik 1983-1993 (1993)

Mati Undita on igav. Sest noh, ei tule hetkel pähe ühtki sellist praegu tegutsevat süüdimatult lobisevat kolumnisti, kes võib muuseas provotseerida või umbluud ajada või samas lihtsalt enda naba imetleda. Ja eks omaette nähtus on see üheksakümnendate alguse olukord Eestis, mis kajab siinsetes päevakajalistes tekstides – iseseisvumine, toidutalongid, kütusepuudus, võõrväed, valimised ja mis kõik veel (magalarajoonide evakueerimine?). Vaesed vanemad, kes pidid sellistes tingimustes lapsi üles kasvatama. Aga jah, Unt on võluvalt süüdimatu kolumnist – tõepoolest, mis rida ta ajas, kelle palgal ta oli, mis oli tema missioon?

“Müstiline oli 1. jaanuari “Postimehe” ilmumine 31. jaanuaril. See avaldas mulle muljet ja ma ei kahetse, et tellisin selle lehe kogu aastaks.” (“Ajaleht”, lk 7)

“Lõpetan jõulusooviga eestlastele, näitlejatele, ka endale – ärme joome ennast kevadeks põhja! Tuleb kevad, rohi tärkab, haavad armistuvad, päike paistab ja meie rahvas vajab meie vaimujõudu ehk taas! Hoidkem oma ajurakke, ehk lähevad nad veel hinda!” (“Iseseisvus II”, lk 32-33)

“Töökohas pandi välja teade, et saab tellida talvekartuleid. Jalamaid tabas mind ohjeldamatu vajadus mütoloogitseda.” (“Kartul”, lk 57)

“Ah nii, sina, vana modernist, nõuad, et ülal peetaks ainult konservatiivset, akadeemilist kultuuri? Kus see raugastumine nii äkki tuli? Ma ei räägi sellest, vastan häirimatult. Toetatagu head. Diletantlik äärmuslus võiks siiski mise hakkama saada. Skandalist, kes põlgab kultuuri ja vaimu, maksku praeguses olukorras oma tembud ise kinni. /-/ Asi ei ole ju stiilis või vormis! Kui endast rahvuslikku vara kujutav kunstnik soovib maha lammutada “Vanemuise” väikese maja viiuliansambli muusika saatel, võiks riik teda toetada. Kui aga sama idee esitab loll ja andetu, siis otsigu ise sponsoreid.” (“Rahvuskultuur”, lk 147)

“Ega raamatutel pole ka erilist vahet. Enamasti on nad neljakandilised ja nummerdatud lehekülgedega. Peaaegu igal leheküljel on mõni lause või mõte või midagi sellist.” (“Rock”, lk 150)

“Kujutan ette, et paljud inimesed suplevad sel hetkel, kui ma neid ridu kirjutan. Ise ma praegu ei suple ega tea veel ka täpselt, millal selle toimingu ette võtan. Parem on mõttes koguda teadmisi suplemise kohta, neid kuidagi süstematiseerida. /-/ Kuid see jutt viib meid suplemisest eemale. Supelgem ikka! Kes randa ei viitsi sõita, võib kodus ise teha pakisuppi. Praegu on valik suur.” (“Suplemine”, lk 163, 165)

Mary Roach – Reisisiht Marss. Kosmoses elamise veidram pool (2012)

Gravitatsioon, kaaluta olek ja inimese toimimine ebamaistes oludes. Need on vast kolm peamist teemat ja probleemide keset, millega kokku puututakse Maalt lahkumisega, ja raamat siis püüab anda ülevaate, et kuidas nendega kosmosekeskustes tegeldakse. Kas inimene läheb kosmoseruumi avaruses ja tühjuses ning tähesõiduki kitsikuses hulluks? Mis toimub kaaluta olekus inimkehaga, kui see on veel lisaks kosmosekiirguse märklauaks. Kuidas keha atrofeerub kosmoses olles. Millest toituda ja kuidas jäätmetega toimida. Ja veelkord, mis saab inimestest, kes peavad kuude kaupa ninapidi koos olema. Ja muudki.

Seni loetud “Imelise Teaduse” sarja raamatutest on see vast kõige meelelahutuslikum teos ja ausalt öeldes ka naljakaim (nojah, kui teevad nalja kõiksugu nabaalunehuumor ja veidrad ebaõnnestumised). Ühesõnaga on küllaga kilde inimkeha mitmesuguste tegevuste ja reageeringute kohta äärmuslikes oludes ning kuidas kosmoseuuringud on püüdnud vastavatele probleemidele lahendusi leida (ehk siis katsealuse töö pole mingi meelakkumine jne). Aga noh, tõsisest teemast hoolimata on takkajärgi üsna naljakas sellest kõigest lugeda.

Et siis, kuigi selline kergekaaluline ülevaade, on see samas päris humoorikalt kirja pandud. Või noh, ehk oli lihtsalt tuju lugeda säändset killuviskamist. Järgnevad tsitaadid pole need kõige paremad, sest eks need naljad ole vähe mahukamad ja kontekstis kinni.

“Aleksandr Laveikin valis kolmanda variandi. Ta suunas oma viha sissepoole. Tulemus on tuttav igale psühholoogile, kes tegeleb isoleeritud ja kitsaste elutingimustega – depressioon. Hiljem, kui Romanenko lahkus, tunnistas Laveikin, et kaalus vahel enesetappu. “Ma tahtsin ennast üles puua. Muidugi on see kaaluta olekus võimatu.”” (lk 52)

“Pea alaspidi rippumine on ülejäänud meeskonnaliikmete suhtes ebaviisakas veel ühel põhjusel. Kui inimese suu on tagurpidi, on tema kõnest raske aru saada. Me kasutame huultelt lugemist oma igapäevases elus märksa rohkem kui arvame. Astronaut Lee Morin rääkis, et kui huuled on rohkem kui 45-kraadise nurga all, on raske huultelt lauseid lugeda. Lisaks “hakkab siis peale see lõuavärk”. Lõuad näevad välja nagu ninad. Väga segadusttekitav.” (lk 106)

“Umbes 50-75 protsenti astronautidest on iivelduse all kannatanud. “Sellepärast ei näidatagi esimese paari lennupäeva jooksul eriti palju uudiseid kosmosesüstikust. Nad kõik oksendavad kuskil nurgas,” ütleb Mike Zolensky, NASA kosmilise tolmu kollektsiooni hoidja.” (lk 114)

“Ta tahtis lihtsalt teada, milline loom annaks kõige väiksema stardikaalu ja söödamassi kohta kõige rohkem kaloreid. Kahele-kolmele Marsi-astronaudile loomaliha söötmiseks tuleb kosmosesse saata 500-kilone lihakeha. Sama arv kaloreid oleks võimalik saada aga vaid 42 kilost hiirtest (see teeb umbes 1700 tükki). “Astronaudid peaksid seega biifsteegi asemel sööma hiiresuppi,” kõlas tema artikli kokkuvõte.” (lk 286)

õhtuleht

Isaac Asimov – Rahuldus tagatud (Horisont 4/1968)

Taas kohtume “Kadunud robotist” tuttava robopsühholoog dr Calviniga, kel seekord võrdlemisi omapärane inimkatse käsil. Lugu siis sellest, kuidas teadatuntud robotivalmistaja tahab laiendada oma tegevust ning hakata valmistama roboteid kodumajapidamistele. Tehakse prototüüp Tony, selline kena noormehe välimusega asi, mil küljes inglise kammerteenri kombed. Et ametlikult pole sellist katsetust lubatud (jutukogus oli juttu, et positronajusid võib vaid kosmose tarbeks kasutada), tehakse katsealuseks robotitehase ühe asjapulga koduperenaisest naine, kelle juurde saadetakse kolmeks nädalaks robot Tony. Tõepoolest, robot koristab nagu kulda jne, ning peale selle hakkab veel tuunima Claire'i välimust ja kodu. (Ahjaa, mees on sel ajal komandeeringus, sest vaja on näha, kuidas pahaaimamatu inimene sellist koduabilist vastu võtaks.) Claire, tema tunneb mõningast ebamugavust ja veidrat erutust.

“Ta ütles vaid hapult: “Teiesuguste pärast jäävad tavalised majateenijad tööta.”

“On palju tähtsamaid töid, milleks neid kasutada võidakse, kui nad vabanevad kord sellisest rügamisest. Minusuguseid esemeid, proua Belmont, võidakse valmistada. Kuid miski ei suuda seni asendada teie peas oleva inimaju loomisvõimet ja mitmekülgsust.”

Tony näoilme ei vihjanud millelegi, kuid ta hääl helises soojalt, täis aukartust ja imetlust, nii et Claire punastas ja pomises: “Minu aju! Teie oma pole selles halvem.”

Tony tuli veidi lähemale ja lausus: “Te olete vist küll üsna õnnetu, kui kõnelete selliselt. Võin ma midagi teie heaks teha?”

Hetkeks tundis Claire, et miski ajab teda naerma. Olukord oli naeruväärne. Tema ees seisis animeeritud vaibapuhastaja, nõudepesija, mööbliläigestaja, üldse kõiktegija, kes oli sündinud tehase tootmislaual ja pakkus oma teeneid kui lohutaja ja usaldusmees.” (lk 44)

Loo pealkiri, meeleheitel koduperenaine ja seksikas robot loovad muidugi igati riivatu kujutluspildi sellest, mis võiks juhtuda. Ja noh, kuna tegemist ikkagi situatsiooniga, mille kallal Asimov oma tulevikunägemuste vallas pead vaevab, siis juhtub nii mõndagi... veerandriivatut. Asimov on oma aja laps – nii on Claire selline eduka mehe kodukana, kes ometi... januneb kire järgi. Ja kui robot näeb, mil viisil seda koduperenaist lõkkele puhuda, siis ta ka selle vastutusrikka ülesande täidab. Sest tema asi on inimest aidata.

“Kas te tõesti ei mõista? See masin pidi toimima esimese seaduse järgi. Ta ei võinud lasta inimesele kahju teha, Claire Belmontile aga tegi kahju tema enese küündimatus. Ja sellepärast avaldas ta Claire'ile armastust, sest missuguse naise enesetunnet ei kõditaks see, et ta suudab äratada kirge masinas – külmas hingetus masinas?” (lk 49)

Nojah, Asimovil nupp nokib ja tegemist on päris visuaalse looga, mida kujutleks ette nii lühifilmi kui lavastusena. Ja saab netist ka lugeda.

ulmekirjanduse baas

Julius Mägiste – Eestipäraseid eesnimesid (1936)

Nimede Eestistamise Liit soovitab tütarlastele järgmisi nimesid:

Aal! Aala! Aari! Aede! Angerva! Ebo! Ebu! Eev! Eiri! Eno! Haavi! Haimi! Hepp! Hiivi! Hilma! Huile! Hurmi! Häilmu! Häitse! Hääli! Hüvi! Hüüsi! Iibe! Ilmatar! Ilotar! Iro! Iru! Iva! Järvi! Kaare! Kadli! Kasvi! Kesti! Kuldja! Käll! Küllu! Laani! Leebe! Leegi! Leeve! Leie! Libli! Liiri! Lüüli! Lõive! Maala! Madre! Maldi! Malju! Mallis! Matli! Meelimari! Mesike! Midli! Nido! Nääli! Orvike! Osi! Pääsi! Pürje! Püvi! Reeme! Saali! Saldi! Sale! Selje! Sirgi! Sirve! Soovi! Sula! Süvi! Teisi! Tiinu! Tiivi! Toimi! Tüüne! Tüüni! Uudi! Uuve! Vaime! Valba! Valma! Varve! Viisi! Viiva! Vilge! Virme! Õilme! Õitse! Õivi! Üvi!

Aga poisslastele?

Aabu! Aamo! Aat! Abik! Ahko! Aint! Akk! Allo! Allu! Ank! Arik! Aso! Asu! Att! Aula! Auleid! Aulemb! Aulo! Eelar! Eeru! Elev! Ennik! Ergas! Ergav! Haarand! Haigo! Hallik! Hallu! Hannik! Hant! Harik! Harivald! Harjo! Harras! Haugas! Helmik! Hembo! Higo! Hiid! Hiimo! Hiio! Hilk! Himm! Hink! Hipp! Hisko! Hoolemb! Huband! Huido! Härm! Härmel! Härmik! Häätõiv! Höalemb! Höameel! Höödu! Höödur! Hüvalemb! Hüvameel! Hüvand! Ido! Igal! Igalemb! Igameel! Igand! Igat! Igavald! Ignas! Ihalemb! Ihameel! Ihand! Iilo! Ikk! Illis! Ilmalemb! Ilmand! Ilmatõiv! Ilmik! Ilmvald! Imot! Imut! Indur! Jaas! Jaks! Jullo! Jundo! Kaano! Kaasu! Kaigo! Kaik! Kainu! Kallimeel! Kallu! Kaugemeel! Kaugo! Kaumeel! Kauno! Kauro! Keto! Kiirend! Kill! Killik! Kostel! Kotkas! Kuigo! Kuik! Kuldev! Kuulo! Kõiklemb! Kõo! Kõu! Kõvand! Kõve! Kõvo! Kärmu! Käärt! Kübro! Künno! Künnu! Lauro! Leevend! Lello! Lembar! Lembitõiv! Lemblane! Lemmetõiv! Lemmik! Liivart! Lootlik! Lootus! Luvat! Lüll! Maan! Madjus! Maldur! Maldus! Meek! Meelba! Meeldav! Meeldo! Meelend! Meelendo! Meeles! Meelisk! Meeljas! Meelo! Meeltõiv! Meelu! Meelus! Meelvas! Meelvili! Meemik! Mehik! Meik! Meit! Meldo! Meljas! Metso! Metsu! Mett! Männu! Neeno! Neljus! Nurmus! Oivo! Oodet! Oodu! Ool! Oolep! Ormes! Orvo! Orvu! Osjand! Oskur! Osu! Peibo! Peip! Pendo! Pikkar! Pilk! Pillik! Pindo! Põdru! Päll! Rahuleid! Raid! Rajur! Raudo! Rego! Reibas! Reius! Riidik! Riido! Riidu! Rikand! Rikkel! Rill! Ruttar! Räni! Ründar! Saardo! Salev! Sapo! Saugo! Seiu! Selgur! Siiras! Sirgev! Suido! Suit! Südik! Taalo! Taibo! Taido! Taidus! Tammo! Taso! Tasuja! Taugo! Tavo! Teido! Temmo! Tepp! Tiibus! Tinno! Tundo! Turvo! Tõdu! Tõdur! Tõho! Tõidas! Tõigo! Tõit! Tõives! Tõivik! Tõivo! Tõndo! Tõnt! Tõo! Tõvo! Tõolemb! Tõut! Tõvot! Ugalemb! Uldelemb! Uldo! Urbas! Vaado! Vabo! Vabu! Vagur! Vaho! Valdalemb! Valdev! Valdik! Valdja! Valgur! Valit! Valjo! Vanevald! Vapper! Varmas! Vasten! Viidas! Viilup! Vilbas! Vilgas! Vilgo! Vilik! Vililemb! Vilimeel! Viling! Vilitõiv! Viljalemb! Viljandu! Vilk! Vilmas! Virmo! Võibo! Võido! Võimo! Võit! Võiteli! Võnd! Võso! Väigo! Väigu! Väiko! Õivo! Õivu! Õnnev! Õnnu! Ärmu! Ärmus! Üland! Ület! Üljo! Üll! Üllik! Üllu! Ürgo! Üri! Ürju!

Charlaine Harris – Surnud, kuni jõuab öö (2010)

Üleannetuvõitu vampiirikas maailmast, kus vampiirid on nö seadustatud, ja noh, põnev värk, et kuidas siis nende inimkonnaga kooseksisteerimine võiks välja näha. Tublid jaapanlased on loonud muuhulgas võltsvere, mida siis verejanulised manustada saavad (aga jah, see puisem kui tavaline veri). Inimesed on teadagi kas põnevil või ärritunud uutest kaaskodanikest – vampiirivärk on sexy, aga samas, kas siis sellised ebasurnud on ikka looja toodang? Ja noh, sellele mitmel moel veriseks kippuvale vastuolule on siis ülesehitatud käesoleva romaani intriig. (Mitte et see nüüd tõepoolest surmtõsine küsimusetõstatus oleks.)

Raamatu kangelannaks on Louisiana väikelinnas elav ja ettekandjana töötav Sookie, kes muidu on üpris pandava välimusega noor naine, kuid kohalikud peavad teda imelikuks. Miks Sookie imelik on, seda nad kaljukindlalt ei tea, küll teab seda aga neiu ise. Ta on nimelt telepaat, kes võimeline pealt kuulma teiste inimeste mõtteid. Nojah, ega see naisesüda just eriliselt rõõmsaks tee, kes ikka tahab, et sisimas mõeldakse sinust kui lihakäntsakast vms (lapsepõlves lisaks veel ränk trauma ahistajaga). Sookie on niisiis tekitanud endale mentaalse kaitse, millega blokeerida teiste inimeste mõtete pealt kuulmist – ent selle kaitse ülalhoidmine nõuab energiat, ja sellest siis tavakäitumises mitmed veidrad hetked, mistõttu kohalikud peavad Sookiet imelikuks.

Kuni... ühel hetkel astub Sookie töökohta olend, kelle mõtteid ei saa neiu kuulda. See olend on vampiir ja Sookie on tahtnud ammu vampiiridega kohtuda. Vampiir Bill, nagu tutvumisel selgub ja kes tahab sellesse kolkasse elama asuda – sest ta on siit pärit (filosoofiliselt arutledes võiks kaalutleda, et ehk on Bill mõni Martini kihviku tegu). Billi ja Sookie vahel tekib... säde. Ent kohe algavad selles väikelinnas mitmed verdtarretavad mõrvad, mis oleks justkui vampiiri teostatud või siis... teise võimalusena Sookie venna sooritatud kiremõrvad. Veel hullem – memm, kes kasvatas orvuksjäänud õe-venna üles, lüüakse niisamuti maha.

Samal ajal areneb Sookie ja Billi suhe üha tormilisemaks ja Bill teeb Sookiega riivatuid asju (sest Sookiet vaevab teadmatus: kas vampiirid teevad “seda”). Kuid... teised vampiirid sooviks niisamuti seal kolkas lusti lüüa. Tuleb välja, et vampiiride ühiskond on niisama alatute võimusuhetega nagu meile tuttav inimühiskond. Ja maameestel läheb süda üha rohkem täis ülbete vampiiride peale, kes noolivad nende naisi. Ja kui Sookie sobib vampiirile, siis tahaksid temaga soojemaid suhteid muudki tegelinskid (sest no mis on naises erilist?).

Nojah. Draamat ja nalja siin raamatus saab, Harris on lõbuga üsna mitmeid vampiirivärke muigega lahti kirjutanud. Eriline rõõm on muidugi üsna lühikese ajalooga Bubba nimeline vampiir (keda ei tohi kutsuda endise nimega!). Eks vampiiridega armatsemine on ikka selline nagu ilukirjanduses kombeks – kui jumalik ja vägev jne. Aga noh, eks kirjandus annabki lugejatele armastusest igati seebise mulje, kui palju see ikka sarnaneb reaalses elus kogetavaga. Jajah, on ka miski teleseriaal “True Blood”, aga sellest ma ei tea midagi.

“Sügavalt Billi rinnast tõusis häöl ja ta paiskus minusse. Tõstsin pea ta kaelalt ja tumeda naudingu laine kandis mu avamerele.
See oli päris eksootiline värk ühe Põhja-Louisiana ettekandjaneiu jaoks.” (lk 247)

ulmekirjanduse baas

lugemissoovitus

segane maailm

palamuse raamatukogu

raamatuklubi

Emmi Itäranta – Vesi mäletab (2014)

Autor on loonud postapokalüptilise maailma, mis on üle elanud Maa jääkilpide sulamise ja naftapõhise tehnoloogia ammendumise, niisamuti üleilmse relvakonflikti. Tulemuseks on päikesepaistes vaevlev maailm, kus veetarbimine on rangelt valitsuse ja sõjaväe kontrolli all. Tarbitakse päikeseenergiat ja mingil moel destilleeritakse merevett tarbitavaks. Lumi, see on vähestele teada irreaalne kujutelm. Ühesõnaga, igati nõme koht elamiseks.

Et vesi on niivõrd hinnaline, siis on ausse läinud idamaist päritolu teetseremooniad kui ülim austusavaldus veele (üleüldse on see osa maailmast miski hiinapärase Uus Qiani võimu all). Tseremooniaid viivad läbi teemeistrid (kes on omal moel preestrid?), kel ajalooliselt on oma valgustkartev saladus – nimelt nemad valvavad veeallikaid, mis pole sõjaväe kätte langenud (tõsi küll, aja jooksul on selliseid vabu allikaid... ja teemeistrid on siirdunud linnadesse mammona juurde, kuid linnades muidugi allikaid pole). Aga veega sahkerdamine – selle hinnaks on surmanuhtlus. No jah, kuid kõige kõvemad teemeistrid on suutnud oma saladust sajandeid perekonnas hoida (sest üldiselt on amet päritav – muidugi on ka erandeid).

Käesolev lugu leiab aset endisel Lapimaal (või siis alal, kuhu on edasi kandunud soomepärased nimed), mis on päris kõrbestunud tundraala, näiteks kuivamise tagajärjel on soodest küllaga turvast saada. On sõjaväevalitsuse all ägav küla, on hea teemeister, on salajane allikas maitsvaima põhjaveega. Ent elukord läheb seal hapuks – kohalikku haldusala tuleb valdama uus ambitsioonikas sõjaväeametnik, austatud teemeister on teise ilma lahkumas ja oma ameti annab ta edasi tütrele... mis on küllaltki ebatraditsiooniline samm teemeistrite ajaloos. Tütar on selline uudishimulik preili ja oma tehnikahuvilise sõbranna abil avastavad nad vanaaja prügimäelt kummalisi infokandjaid, kus nende ülimaks üllatuseks on jutt sellest, et lähedal asuvatel Keelatud Maadel (Rootsi, Norra?) peaks olema vett, mis peale mitmesuguseid katastroofe peaks olema taas joogikõlbulikuks muutunud (ja varasemate teemeistrite päevikuid uurides selgub...). Teadagi, revolutsiooniline olukord kui see tõeseks osutuks. Kuid sõjavägi ei maga.

Peale Bolano biseksuaalselt küllaltki lopsakat teost on üpris harjumatu kogeda täiesti aseksuaalset romaani. Isegi sõjaväelased ei ähvarda naisi millegi õõvastavaga. Aga noh, küllap see veepuudus ja päikesepõletus mõjub inimestele niimoodi pärssivalt. Teksti võiks nimetada poeetiliseks ulmeks, umbes kui ristata McCarthy ja Järve, tegelastel ikka ilusad mõtted ja teod ning seda ühes ütlemata kurjas ja ebaõiglases maailmas. Noh, lugedes tuleb ikka mõned pisarad valada. Igal juhul, huvitav valik tõlkimiseks, mingil moel kindlasti kirjanduspilti rikastav, kindlasti loetav mitteulmelistele lugejatelegi.

sirp
reaktor

Roberto Bolaño – Metsikud detektiivid (2013)

Kui esmatutvus autori loomega oli parajalt igav, siis see on küll päris vägev romaan. Vahel küll nüristav (keskmise osa jutustuste eripalgelisus!), kuid vägevalt ja üpris pillavalt teostatud; ehk siis totaalne, polüfooniline romaan. Ja peale sellist võimast tekstivoogu tekib lõpuks kohatu küsimus, et millega siis tegu. Miks see Tinejera niimoodi huvitas? Mida Belano ja Lima hiljem eraldi taga ajasid? Milleks selline pidetus? Kuhu nad oma road moviega jõuda tahtsid? Millest selline eneseimetlus?

Põlvkondlik nürinemine, ideaalide luhtumine, eks see on midagi sellist, millega peale ärksaid kahekümnendaid kokku puutud (muidugi, kui sind on eelnevalt midagi sellist üldse huvitanud). Belano ja Lima jätavad erinevatele kaaslastele ja tuttavatele üsna erksa mälestuse, aga mis edasi – see tee ei vii edasi. Ideaalide umbtee. 20 aastat kangutamist ja kurikaval autor ei paljasta, mille nimel nad tegutsesid (ei aeta ju enam poetessi jälgi?). Hägusus, sogane vesi. Tegutsemine tegutsemise pärast?

Raamatu keskmises (ehk massiivseimas) osas on meeletu kogu jutustusi inimestelt, kes Belano või Limaga eri kohtades ja aegadel kokku puutusid, aga see suurt ei ava meeste tausta, see jätab järele küsimärkide rodu või roidunud tühjuse (alati on huvitavam endast rääkida, eksole). Milleks see kõik? Ja muidugi, keda uskuda? Jutustajad ajavad igaüks mingit oma rida (oma nahka tuleb hoida!), nende jaoks pole ilmtingimata vajalik välja tuua Belano või Lima, ee, tõde. Ja nende meeste mõtteid ei teata, ei mäletata täpselt – midagi on, aga mis täpselt, ei saa nüüd öelda (nagu raamatu lõpus üks fotograaf kuulab öösel Belanot rääkimas, aga millest, ei saa aru, ei muud kui katked). Ja kas sel üldse tähtsust on, ja kas pidanukski tähtsust olema – muidugi, jällegi, olenevalt jutustajast.

Einoh, see on autori poolt meisterlik udutamine, vahel on see lugemisel tüütav, sest jutustajaid on palju ja kõigil pole peakummitustega just suuremat sidet (eriti see paganama raamatulaada peatükk, milleks). Aga teiselt poolt, milline lõunamaine toores eksootika eri mandritel. Kolmandalt poolt, see luuletamisest jahumine, see on natuke liiast; ent nagu raamatu kaassõna sedastab, on autoril kirjanduskaanoniga mingi oma suhe. Ja seepärast jääb vast see osa romaanist mitteladinaameeriklasele ehk vähe kaugeks.

Ja ikkagi, mida selles romaanis taga aeti? Millal tegelikult toimus see vestlus Amedeoga? Mida lugejale rääkimata jäeti, või noh, mida üldse räägiti? Miks selline painaja? Miks jääb peale lugemist rahutus, ebamugavus põue? Ei oska vastata.

“23. detsember 

Täna ei juhtunud midagi. Ja kui juhtus, siis on parem sellest vaikida, sest ma ei mõistnud seda.” (lk 129)

loterii

ekspress

helilaine
err kultuur
sirp

Ray Bradbury – Marsi kroonikad (1974)

Selgub, mis juhtus Marsi Esimese Ekspeditsiooniga, ja mis järgnevatega (ei unune kapten Williams ja ta seltsimehed!). See, et Bradbury Marss on niivõrd Maa-sarnane, tekitab muidugi küsimuse, et millega on selle teksti puhul õigupoolest tegemist – kas teaduslik fantastika, noortekirjandus või siis hoopiski fantasy? Sest noh, Bradbury Marss pole tõepoolest midagi ligilähedast sellele, mis nende lugude kirjutamise ajaks planeedist teada oli (eks jah, võinuks ju välja mõelda mingi suva planeedi, aga eks see Marss ole kõigile teadatuntud jne). Osaliselt saaks seda raamatut pidada nö Ameerika koloniseerimiseks vol II, ainult et teises võtmes (jah, haigused hävitavad põliselanikud ja hoolimatus nende kultuuripärandi; kuid mustanahalised tulevad seekord ise siia ameeriklaste tagakiusamiste eest – kuigi hiljem pole Bradbury tekstis sellest immigratsioonist märkigi; näiteks miks pidanuks nemad Marsilt tagasi naasma Maa sõdadesse nagu teised kolonistid?).

Ühesõnaga, autor ei taotle mingit autentsust või ennustamistäpsust – kuigi jah, külma sõja kasvandikuna näeb Bradbury maalaste tulevikku enam kui tumedalt. Tegelased jagunevad rikkalikult mitmesse ilmakaarde, on kasuahneid sitapäid ja nooruslikke idealiste, on segipööranuid ja kulundpäid. Ja võibolla on Marss autorile miski puhastustuli, tõsi küll, milliste kannatuste ja genotsiidi hinnaga? Nagu ütleb raamatu eessõna autor, inimkond lihtsalt ei saa olla hävitamata teisi ja keskkonda, sest noh, mass on rumalam kui indiviid. Peale mind tulgu või veeuputus.

ulmekirjanduse baas
raamaturiiulike

Ray Bradbury – Inimesed Maalt (Horisont 12/1968)

Maalt saabub Marsile rakett nelja kosmonaudiga. Ainult et... inimsarnastel marslastel on kuidagi täiesti ükskõik sellest ilmatuma erakordsest faktist ja neist õhinal maalastest, kes tahavad pidulikult ja ametlikult tähistada maalaste ja marslaste esimest kohtumist. Pigem püüavad marslased kapten Williamsit ja ta kaaslasi vältida, ja see teeb ajaloolised kosmonaudid väga kurvaks. Lõpuks juhitakse maalased ühte ruumi, kus neid viimaks ometi vaimustunult vastu võetakse. Mõne aja pärast selgub elevil maalastele, et koht, kus nad on, on marslaste hullumaja ja see on täidetud mitmesuguste nn maalastega... Ja hulluarst, tema ei usu kohe üldse, et tegemist võiks olla vaimselt tervete, ee, maalastega (no tema mõistes siis marslastega) – see tegelane, kes nimetab end kapten Williamsiks, ta tekitab telepaatilisi hallunisatsioone (nii kolm kaaslast kui rakett on Marsi hulluarstile väga tugev hallunisatsioon, omal moel suisa imetlusväärne telepaatiline toode) nagu teised luku taha pandud “maalased”. Järgneb traagiline finaal ning rakett müüakse vanarauaks.

Bradburylt üsna vaimukas lugu või teisiti võttes kurb anekdoot, huvitav tõlkevalik.

“Oleme Maalt. Mina olen kapten Williams. Maandusime Marsil vähem kui tund tagasi. Siin me nüüd oleme, Teine Ekspeditsioon. Esimene Ekspeditsioon oli ka, aga me ei tea, mis sellest sai. Meie oleme igal juhul siin. Ja teie olete esimene marslane, keda me kohtasime!” (lk 48)

ulmekirjanduse baas

Guy Sajer – Unustatud sõdur 2 (2013)

Raamat jätkub 1943. aasta lõpust ning Saksa väed saavad idarindel pidevalt tappa – sest vaid kangelaslikkusest ja distsipliinist ei piisa nõukogudelaste hiiglaslike ressursside vastu. Tekst on täis meeleheitlikke tõkkelahinguid ning piiramiskottide tapatalguid ja põgenemisi (kuigi vahel siiski puhati või oldi ümberõppel), selle kõrval näib imena, et Sajeri kõrval jääb sõja lõpuni ellu üks sõber, kellega koos ta sõjateed alustas – seda siis erinevalt kõigi nende kamraadide ja nimetute kaaslaste massis, kes ühel või teisel viisil langesid või kadunuks jäid.

Omaette teema on, kuivõrd võiks käesolevat mälestusteost nimetada natsisõbralikuks. Nagu juba esimese osa puhul mainitud, oli Sajeril nö identiteediprobleem ehk kas ta on sakslastega võrdväärne inimene (muidugi, ta oli sel ajal 16-17 aastane). Nii on talle vapustuseks, kui peale pikka koossõdimist üks purjus kamraad kukub prantslasi sarjama; see oli Sajerile ikka ränk hoop. Või kui sõja lõpupäevadel satub ta läänerindele ja seal on muuhulgas tegutsemas Prantsuse väed; Sajer ootas, et need oleksid võidelnud hoopis natsidega üheskoos idarindel – prantslaste selline valik näis Sajerile reeturlikkusena (tjah, eks tekib küsimus, kui palju oli autor tollal teadlik läänerindel toimuvast, tekstis polnud sellest vähimatki juttu enne kui Sajeri kamp peale Poolast põgenema saamist Taani kaudu tagasi Saksamaale jõudis).

Samas leiab mitmel puhul rõhutamist, et ei võidelda Hitleri ja natsiideaalide eest, vaid lihtsalt ellujäämise nimel ning niisamuti kamraadide pärast. Ka Sajeri kaaslased pole ise mingid veendunud natsid – muidugi, iseasi, millest sai peale kaotatud sõda avaldamise nimel kirjutada, kui palju võis enesetsensuurist läbi minna. Sama asi käib sõjavangide, partisanide või elanikkonna hukkamiste kohta (juudipuhastused olid tolleks ajaks enamvähem läbi viidud nendes piirkondades, kus Sajer lahingutes osales), vahel mainitakse midagi, kuid hukkamisi sooritavad ikkagi teised. Ja noh, alati leidub haigeid inimesi, kes neid sooritavad.

Aga jah, päris uskumatuid vangerdusi ja pääsemisi elas Sajer üksi või koos kaaslastega läbi (Memel!). Ja see nõukogude alade meeletu avarus, mis lääneeurooplastele ikka väga uskumatuna tundus. Rääkimata talvekannatustest. Inimene lihtsalt ei ole loodud lõputult kannatama ning mingi hetk annab füüsiline või psüühiline pool lihtsalt fataalselt järele, ja eks autorilgi on mitmeid hetki, mil ta on lihtsalt võimetu olema midagi muud kui inimene. Ja see rusikatega vastu rinda tagumise puudumine teebki lugemise lähedaseks. (Kuigi – eks autor mitmel puhul sarjab vaimult ja kehalt lodevaid prantslasi või angloameeriklasi.)

Nojah, leidub ka tugevaid arvamusi, et Sajeri sõjatee ei pruukinud olla selline nagu raamatus kirjutatud. Ja ehk see põhjuseks, miks raamatukogus on see raamat ilukirjanduse osakonnas.

“Meie pingul kujutlus pani silmapiiri võnkuma ja maalis sinna ärevaid pilte. Kassinahast mütside all liikus peas tuhat mõtet. Kauge kodukoht, omaksed, meeletu, lootusetu armastus. Mõttes liikusid igasugused lahendused, kapituleerumine, vangipõlv, põgenemine... põgenemine või surm, jah, surm, tulgu see juba rutem, et kõigele lõpp teha. Mõned haarasid relvad ja unistasid kangelaslikust kaitsmisest, tagasilöömisest, peatamisest. Aga enamikul seisis silme ees surm. Sellisest resignatsioonist sünnivad kuulsaimad sõjakangelased. Pelgurid, kartlikud, patsifistid, kes ei olnud algusest peale nõus Hitleri sõjaga ja kes hirmust meeletuina püüavad päästa oma elu, sageli olukorra tõttu juhuslikult ka teiste oma.” (lk 63)

“Mul ei ole ühestki spetsiaalsest seiklusest jutustada. Olin ühele või kahele poolatarile natuke käsi külge ajanud, aga mitte palju kaugemale läinud. Tõsi, ma olin Paulasse armunud ja kirjutasin talle sageli. Lootsin siiski veel puhkusele saada. Kuid asi polnud ainult selles. Mind vaevas vastikus, peaaegu iiveldus. Niipea, kui mõni keha võttis end pa[l]jaks, kartsin, et sealt väljuvad soolikad. Meenusid sõjastseenid, auravad, lehkavad kehad, kust sisikond välja valgus. Kokkuvõttes eelistasin kirjavahetuse platoonilist armastust. Paula kujutas minu silmis endast veel midagi muud, midagi õrna ja delikaatset, mille kõhust ei purska midagi seesugust välja. Vähemalt püüdsin ma sellele mitte mõelda.” (lk 115)

“Mu pea võdises kaela otsas nagu joodikul, kelle lõbusus läheb üle masenduseks, olin seal kõigest teadlikuna, liikumatuna, võidetuna, ületamatust ja hävitavast kabuhirmust hävitatuna. Ja ma ei suutnud midagi teha. Ma ei andesta endale kunagi seda hetke, mil reaalsus riivas mu sügavaimat olemust.” (lk 193)

“Veidi aja pärast olime sulatusahjus tagasi. heitsime viimse pilgu vastsündinule, kelle vaiksed karjed olid nagu hapra kristalli helin keldrit raputavate kärgatuste kõrval. Soovisime, et ta sureks ruttu, enne kahekümneaastaseks saamist. Kakskümmend aastat on tänamatu iga. Väga raske on lahkuda elust siis, kui tahad nii väga, et see õilmitseks.” (lk 247)

Egert Rohtla – Rovin Vox. Teekond läbi bluusipõrgu (2013)

Tegemist siis sissejuhatava looga ulmelisse maailma, kus on ehk taasärkamas see bluus! Kui muidugi bluus ise kõrvale jätta, siis on tegemist alternatiivmaailmaga, mil pole nö ajaloolist seost meile tuttava maailmaga (kuigi tõepoolest, sarnasusi on rohkesti) – autoril on olnud eesmärgiks luua selline fantaasiailm, kus tal oleks siis võimalik asjatada just selliste tegelaste ja olukordadega, mil muidu oleks ehk raske leida loogilist kohalolu meile tuttavas reaalsuses. Raamatu reaalsus on eriline ja dramaatiline, see on kangelastele “bluusipõrgu”, neil on raske kohaneda normaalsee ühiskonnaga; ülim kunst nõuab endale kunstniku hinge. Ohverdus esteetilise paugu nimel. Kuigi – võimalik, ehk tegemist kunsti asemel hoopiski tumedamate voogudega.

Esialgu ehk koorubki tekstist välja kolm teemat – muusika, skisofreenia ja see Viienda maailmasõja järgne maailm (see on muidugi ahistav ja kontrolliv ühiskond; mõni riik on sõja järel üldse maapinnalt pühitud). Teemad pole eraldiseisvad, nii tungib Rovini skisofreenia... mitmesse suunda, sütitab bluusiga teisi või kombib teadmatult asju, mis peaks olema mehe ajust pühitud. Ja muidugi see peategelaste päritolu salapära! Rohelised silmad ja geniaalsus! Ja tasapisi teksti imbuv Heinz Nagel, see põrgulik ingel, mis rida tema õieti ajab? Eksole.

Ühesõnaga, tegemist sissejuhatusega romaanilma, mis kardetavasti keerab igati dramaatiliseks ja traagiliseks. Eks raamat lõppebki nö cliffhangeriga – aga me teame, et Ta on tagasi, kuidas ja miks see võimalik on, selgub ehk järgnevates teostes (autor räägib sissejuhatuses, et algselt plaanis kirjutada 17 romaani, ent nüüd usub, et ehk saab vähema arvu romaane kirjutada). Vabandust, et ei hakka raamatu sisu ümber jutustama, mingil moel on sisu kokku võetud näiteks ulmebaasi kirjutuses.

Autor suhtub üsna romantiliselt ideesse, et kõige vägevam loomine eeldab mõningast enesehävitust või mõnel juhul joovastavate ainete tarbimist. Või ka seda, et kas erinevad psüühikahäired võivad anda tõukejõu maailma muutvale looja geniaalsusele. Noh, võibolla mõnel juhul on see muusikas toiminud, kirjanduse puhul... täis peaga ei kirjuta keegi midagi huvitavat. Kuigi jah, tunnustamata geeniuste kohta võib väita mida iganes, millegagi tuleb nad eriliseks luua.

Musaromaane on varemgi avaldatud, esimesena torkab häguse paralleelina pähe Hirami “Mõru maik” (kui palju seal vaimuhaigust ja ulmet oli, ei mäletagi). Võib muidugi möödaminnes küsida, et kui tublilt toimetas Rooste teksti keelelist külge. Kahjuks ei saanud ma romaani täie auruga tarbida, sest pole tuttav autori esitatud playlistiga, millega ta romaani sissejuhatuses iseloomustas teksti ja peamisi tegelasi.

Kokkuvõtteks ehk ei oskagi suurt midagi selle romaani kohta öelda (eks käesolev postituski on va segane häma). Ulmebluus või õigemini bluusiulme, näis kuhu see draama suundub.

“Rovin oli elu jooksul omajagu andekaid muusikuid kohanud, aga alles nüüd hakkas ta selle üle rohkem juurdlema, mida väljend muusikaline geenius tähendada võis. Rath ei liialdanud, kui oli tookord Rovinile öelnud, et on lood selgeks õppinud. Pärast esimest päeva Vixxeni prooviruumis oli Rovin jõudnud järeldusele, et bluusi voolas Rathi soontes rohkem kui verd või heroiini.” (lk 192)

ulmekirjanduse baas
reaktor

Väärarusaamade entsüklopeedia. Seks (2002)

Venelaste toode, seega selline semulik ja maalähedane õpetlik lugemine laiadele massidele, huumorit ja kurioosume. Eks saab teada sedagi, et vene naised erinevad ameerika naistest. Jne.

“Kortisooni nõristumise tulemusel paranevad armunud kiiresti haavadest ja põletikest. Pealegi jäävad nad harvemini külmetushaigustesse ja grippi.” (lk 25) 

“Teadlaste uurimused näitavad, et armastusromaanide austajannad sõlmivad intiimsuhteid hulga sagedamini kui naised, kes sellist kirjandust silmaotsastki ei salli.” (lk 26) 

“Oletagem, et naine ütleb: “Sa sõidad liiga kiiresti!” Selles märkuses on mitte ainult hirm avarii ees, vaid ka hoolitsus mehe eest – näed, kuidas ma sinu pärast muretsen.” (lk 30-31) 

“Kui aluspüksid on ilusad ja, mis eriti oluline, kallid, siis väärib naine, kelle jalas need on, suuremat tähelepanu. Sellist naist võib juba seltskonda viia, temaga uhkeldada.” (lk 57) 

“Ühe eksperimendi käigus prooviti hobumärasid sebratäkkudega ristata. Kõik katsed läksid luhta – järglasi sellistel paaridel ei sünni, hoolimata arvukatest katsetest. Hiljem ristati samu hobuseid, kui juba normaalsete sama tõugu täkkudega. Kummalisel kombel sündisid mõnikord tavalised varsad, ainult triibulised. Selle ja taoliste katsete põhjal tegidki uurijad järelduse: kõik, mis koos spermaga organismi satub, jätab temasse oma jälje. Praegu on teadlased seisukohal, et tulevaste laste tervis sõltub paljuski potentsiaalsete vanemate suguelust, mida vähem on naisel olnud seksuaalpartnereid, seda tervemad tema lapsed tulevad.” (lk 67) 

“Hommikune erektsioon mehel seksuaalse täisväärtuslikkuse oluline näitaja. See on normaalne reaktsioon, mis annab tunnistust tema tervisest, noorusest, optimismist ja heast suhtumisest naisesse.” (lk 72) 

“Huvitav on ka see, et pikad suudlused aitavad luksumisest lahti saada.” (lk 95) 

“Mehed leiavad, et kui naine kaldub tüsedusele, kuid on lahke ja lõbusa loomuga, siis on see parem kui see, et tal on võrratu figuur, kuid igapäevaelus on ta üks igavene näägutaja.” (lk 209) 

“Rahvasuu väidab, et kui mehel hakkab pealagi kiilaks minema, käib ta seda järelikult võõra padja peal nühkimas.” (lk 217) 

“Rahvasuu väidab, et kui noormehel on niisked käed, on ta järelikult onanist.” (lk 241) 

“Huvitav on see, et mitmed rahvad teadsid ehkki eksootilisi, kuid päris tõhusaid rasedusest hoidumise viise. Ilmselt kõige omapärasemat moodust kasutasid mõned Lõuna-Ameerika hõimud: mehele tehti kubemepiirkonda kusitisse sisselõige ning ejakulatsiooni ajal purskas seemnevedelik selle ava kaudu välja. Sellel kontratseptsioonimeetodil oli siiski ka teatud puudus: urineerimisel tuli ava näpuga kinni katta.” (lk 282) 

“Seksuaalse aktiivsuse omapäraseks indeksiks on hoopis reiepikkuse ja jala kogupikkuse suhe. Mida pikem reis, seda seksuaalselt aktiivsem inimene on.” (lk 322) 

“Seevastu tund aega pärast äikest, kui õhk on puhas ja ioniseeritud, tõuseb organismi erootiline valmisolek ning see on parim aeg mitte ainult armumängudeks, vaid ka järglase eostamiseks.
Mõned spetsialistid on seisukohal, et naised, kes tahavad, kuid ei suuda rasestuda, peaksid seksiga tegelema just pärast kevadist või suvist äikest (või rahesadu) ning eriti hea aeg on siis, kui taevasse joonistub vikerkaar, siis toimub eostamine tingimata.” (lk 325) 

“Juba hallidest aegadest peale on täheldatud, et eriti kirglikud on need naised, kelle ülahuult ehib nähtav karvaude.” (lk 329) 

“Kui teil hakkavad põsed ära vajuma, lõualott tekkima jmt, võib tegutseda erineval moel – teha kirurgilist näopingutust, implanteerida kuldniite või ka lihaseid treenida. /-/ Kavalus seisneb aga selles, et suuseks iseenesest on juba suurepärane treening näolihastele, lõuale ja kaelale, pealegi veel tasuta (kui muidugi mees kui niisugune teile kalliks maksma ei lähe). Vähe sellest – töötades iga päev keelega, treenite te selle nii välja, et te ei hakka kedagi norskamisega segama (sest norskamises on teatavasti süüdi taha vajuv keel).” (lk 345) 

“Muide, juba kakskümmend aastat tagasi tegid Inglise seksuoloogid kindlaks, et pered, kus naised ei unusta oraalseid hellitusi, on märksa püsivamad. Teisalt ilmnes ka, et meestelt küllaldaselt oraalseid hellitusi saavad naised on truud ega kaldu abielu rikkuma.” (lk 346)

Asta Kass – Pahupidi puhkus (1983)

Raamat on teadagi heaks õppevahendiks neile, kes sooviksid näiteks sel suvel korraldada sõimeealistele juntsudele suvelaagrit. See pole üleüldse keeruline ega kontimurdev väljakutse, on vaja aiaga talumaja (soovitavalt võiks õues paikneda lahtine kaev ja kõiksugu võsastikku), mõned tühjad kartulikotid, mida heinaga täita (mille peal saaks siis magada), mõned kotid kuivainetega ja ehk veel midagi, millega paariaastaseid lapsi tegevuses hoida (õlivärvid, kõplad, savi jne jne – et lapsed päeva niisama ei raiskaks ja vajadusel pererahvale abiks oleks). Muidugi oleks suvelaagri komplekti samuti vaja entusiastlikke vanaprouasid, kes silmade põledes oleks valmis lapsi kantseldama ning neile uusi elamusi pakkuma. Lihtne ärimudel, jõukohane kõigile. Milleks lammutada tühje kolhoosilautasid, kui seal võiks suviti kasvõi lapsi karjatada?

Tekst ise muidugi pole vaid sõimelaagri pidamisest. Lugu siis sellest, kuidas vanemad saadavad suveks 13-aastased kaksikud koos koerakesega jalust ära maa-vanaema juurde (sest vaja puhkuse ajal korterit remontida, ehk nagu isa mornilt nendib, vaja ühendada meeldiv kasulikuga). Seal ootavad neid kits, kass ja juurviljaaed. No ja mõne aja pärast saabub sinna vanaema ämm (ehk vanavanaema), kes on üpris ebakonventsionaalne 75-aastane proua; teda hüütakse Roosimemmeks. Ja Roosimemm, tema on selline pensionil Pipi või siis muinasajast pärit trikster – tal on vaja lakkamatult tegutseda, näiteks minia elamist ümber teha! Või muretseda miniale kadunud poja asemele uus mees! Tuunida majapidamist! Mullata kartulivagusid! Ja lõpuks... see sõimerühm... Tegelaste vahel tekivad kergesti tülid ja vanaema kodu saab päris koleda põntsu. Kuid... nalja saab, ja naer, see on hingele kasulik!

Nojah, tegemist on toreda lasteraamatuga, millest vist nüüdisaja lapsed suurt ei mõista või mis paneks noored emad juukseid katkuma. Aga noh, selline see meeltülendav anarhia on. Saab ka maiku sellest, mis oli see, mida peeti kolhoosiks ja kuidas selle kõrval individuaalset majapidamist peeti (ehk kergelt sellest, kuidas riigi tagant natuke näpistada). Huvitaval kombel on autor valinud nelja peategelase hulgast loo jutustajaks ainsa meestegelase.

“Võisime omavahel segamatult rääkida ja nii murelikult, nagu meil parajasti tuju oli. Roosimemm ei kannatanud murelikku meelt, tema nähes pidime alati rõõmsad olema. Aga praegu ei olnud Roosimemme kodus.” (lk 31)

postimees

Andrzej Sapkowski – Ettemääratuse mõõk (2014)

Kui esmatutvus Sapkowski loomega jättis keskpärase mulje, siis selle raamatu algus haaras päris toredalt kaasa ning see esimeste lehekülgede hoog vedas vahelduva intensiivsusega raamatu lõpuni (olgem ausad, paar lugu on sutt shoe gazing). Autori loodud maailm on üsna traditsiooniline, tolkienlikus laadis täiskasvanute muinasjutumaailm, ainult et nö 20. sajandi taagaga – kõiksugu kohustusliku fantasy tilulilu (müstilised olendid! Igatsus kuldsete aegade järele!) kõrval on tegelastel hetki, kus nad mõjuvad vägagi elusatena; kellenagi, kelle muresid võiksid mõista või kaasa tunda, üldinimlikult (või mõnel puhul üldolendlikult) mõistetavad või lähedased. Nõidur Geralt on omakorda ühenduseks Vana Maailma ja sellele laial rindel peale tungiva inimmaailma vahel, ehk siis Vana Maailm on hääbumas, selle erinevate olevuste eluruumi on hõivamas juurde vohavad ajaloota inimesed (tõsi küll, kust inimsugu algselt tuli?). Ehk siis inimeste levik tähendab liikide mitmekesisuse vähenemist, keskkonna üheülbalistumist. Ent Geralt... tema arvates ei tohiks arutult hävitada kõike elavat, mis on inimestest erinev (ja niisama mõtlemisvõimeline).

Ja ekstaole, kui raamat algab üsna lõbusa kelmilooga lohepüüdmisest, siis lugu-loolt läheb tekstide meeleolu süngemaks (lõpus on üldse juttu inimestevahelisest totaalsõjast). Avaneb pilt, kuidas hävitatakse mitteinimesi ja muid olendeid, kuna noh, inimsool pole kombeks keskkonnaga arvestada (eks saab muidugi retooriliselt küsida, et milline olend arvestab keskkonna heaolu ja säilitamisega). Sarnaselt ümbritseva keskpärastumisega viibib Geralt stabiilses südamevalus – sest noh, milline kangelane saab enne sarja lõppu õnne kogeda? Geraltil on nõiatar Yennefer, kelle olemasolu torgib mehe hinge kui nõelu küünte alla. Saatuse irooniana antakse luhtunud paarile avaloos teada, et nad on kui teineteisele loodud, aga lihtsalt... ei sobi. Tähed ei ole sellised või whatever.

Otsesed kronoloogilised seosed lugude vahel enamjaolt puuduvad, tekste ühendavad vaid mitmed tegelased, kes siin või seal jutus Geraltiga kokku puutuvad – laulik Jaskir, nõiatar Yennifer ja lapsuke Ciri; vaid korra viidatakse takkajärgi kuldlohega juhtunule (ja taaskord G & Y õnne võimatusele); ka Geralti rändamistel puudub lugeja jaoks nö selgem siht, alles Ciri ilmumisega tekib miskit mõtestatumat. Muidugi, nõidur Geralt on sedavõrd kõva tegelinski, et tegelikult on ta pea kõikjal teadatuntud. Eks vahel tekitab selline sõltumatute lugude kokkupanek igatsuse ühtsema narratiivi järele; nii tundus raamatu jooksul nagu võinuks mööduda vähemalt aastakümme, aga ei – raamatu viimases kolmandikus ilmuv Ciri on ühtviisi laps ka raamatu viimases loos. Ja noh, Yenniferi dramaatilised ilmumised Geralti eluhetkedesse võiksid kronoloogiliselt toimuda millal iganes, ikka panevad need hetked lugejal ühtviisi südame verd jooksma (pealegi kui naine muudkui kinnitab, et ta ei andesta ealeski mehele ta tegusid – mitte ei mäleta, kas avatõlkes oli sellest enam juttu?).

Autori sünnitusealised naistegelased on üldjoontes ühe kirvega tahutud – et naisel ikka on, millest ihahoos kinni haarata, sellised slaavilikud rammusad kaunitarid, kel meestegelaste meeleheaks vapustavad rinnapartiid (selles suhtes on meeldejäävaks erandiks ühe loo kangelannaks olev sireen, keda üks väikekuningas püüab naida – jällegi, milline meelemõistust raputav rinnapartii! Aga võimalik paaritumine/paljunemine ise... hoopis midagi muud... triitonlikku). Muidugi, tegemist võib olla Sapkowski irooniaga lugejate üle, kes teab. Ja miks küll puudub jutukogul sisukord, halastage mõttelaiskadele lugejatele.

Nojah, ühesõnaga, üsna huvitav viis tolkienlikus laadis fantasyt kirjutada (ee, high fantasy? Kui Martin & Abercrombie harrastavad dark fantasyt? Või kõik on high fantasy? Mitte midagi ei saa aru). Ja nüüd olevat Sapkowskil nõidurist tervelt kuus romaani tegemisel?

“Kahju, et inimestel pole selliseid lugusid. Võib-olla need tekivad kunagi? Võib-olla hakkavad inimesed oma legende looma? Aga millest võiksid inimeste legendid üldse rääkida? Kuhu ka ei vaata, vastu vahib vaid argine hallus ja ebakindlus. Isegi kui algab midagi ilusat, lõpeb see kähku igavuse ja argisusega, inimeste elu tavapärasusega, selle igatseva rutiiniga, mida eluks nimetatakse.” (“Jääkild”, lk 95)

ulmekirjanduse baas

Grethe Dirckinck-Holmfeld – Lapsesuu armastusest (2007)

“Süda hakkab kiiremini lööma siis, kui oled õues jalgpalli mänginud. Kui armunud oled, siis võid lihtsalt niisama õues olla.” (Allan, lk 13)

“Pruudi võid leida nii, et sätid oma juukseid iga päev, kuni ta jah ütleb.” (Jonas, lk 21)

“Kui mul peaks tüdruk olema, siis ma tahaksin sellist, kes on suur ja käib tööl ja oskab hästi süüa teha. Sest mina ju veel ei oska.” (Anders, lk 24)

“Iga kord, kui abiellud, pannakse üks sõrmus sõrme. Nii et abielluda saab ainult kümne mehega.” (Kristine, lk 33)

“Peigmees on see, kes tuleb kogu aeg mu ema juurde tagasi, kui tal parajasti teisi naisi ei ole.” (Pelle, lk 65)

“Ma tean, et ma ei lahuta kunagi, sest tüdruk ütles: “Raiu või pea maha.” Nii et kui ta valetab, siis võin ma tal lihtsalt pea maha võtta.” (Thomas, lk 75)

“Kui naine peab iga päev süüa tegema, siis pole mees truu.” (Peter, lk 89)

“Lemmikloomale peab iga päev andma süüa ja vett. Peigmehele ei pea.” (Catherina, lk 123)

Mullast oled sa võetud

Tere!

Mina olen maal sündinud.

Ma elan maal.

Enamuse oma elust olen elanud maal.

Maainimesed räägivad lihtlausetega.

Maainimesed mõtlevad lihtlausetega.

Suvel on maainimestel palju tööd. Siis tehakse tööd.

Talvel on maainimestel palju aega. Talvel on päevad lühikesed. Talvel loetakse raamatuid.

Raamatuid loetakse enda harimiseks ja meelelahutuseks.

Mina tahtsin ennast harida. Mind huvitavad inimesed. Mind huvitab elu kaugetes kohtades, kuhu ise ei sattu. Või kui sattudki, siis ei ole aega sealsete maailmapilti süveneda. Meelelahutus kulus kah ära – puud on talvel raagus ja tuul puhub, õues on külm – elu maal on kole. Ja päevad on lühikesed. Maal ja talvel.

Linnas elavad Kirjanikud. Ma lugesin raamatut Kirjanike mõtlemisest. Väga naljakas oli.

Kirjanikud tulid kokku ja kirjutasid raamatu elust maal.

Elust maal oli seal vähe juttu.

Rohkem Kirjanike mõtlemisest.

Kunagi käisin Lotmani loengus. See oli see vana Lotman. Ja sügav nõuka-aeg.

Maagilist maailmapilti iseloomustab maailma ja mitte-maailma vaheline piir. Niipea kui see piir ületatakse, siis algavad ohud. Ohtude vältimiseks tuleb tavapärase käitumise asemel kasutada mitte-käitumist. See mitte-käitumine on selline käitumine, mida normaalne inimene normaalselt ei tee. Ja see piir algas endistel aegade oma küla tagant, sealt kus algab mets.

Nii läheb normaalne vene inimene reisile ja kohe rongi jõudes paneb selga pidžaama ja hakkab keedetud kana sööma. Nagu ta ei oleks kodus söönud...? Nagu ta kõnniks tavaliselt päeva ajal avalikus kohas pidžaamas ringi…?

Ei – need on maagilised tõrjerituaalid.

Nii lähevad normaalsed inimesed võõrasse kohta ekskursioonile ja hakkavad seal karjuma. Ükski normaalne inimene ei karju tänaval. Ükski normaalne inimene ei karju metsas. Aga kui on tegemist mitte-maailmaga, siis peab ennast maagiaga kaitsma.

 Maagilist kisa on ikka aeg-ajalt maal kuulda. Primitiivne linnainimene on tulnud mitte-maailma ja kaitseb ennast.

Lotman ütles veel , et maagiline mõtlemine ei ole primitiivne. Maagiline mõtlemine olla väga keeruline ja mitmetähenduslik.

Vabandan linnainimeste ees – nende eelnev primitiivseks nimetamine oli ennatlik ja pealiskaudsusest tingitud. Kindlasti leidub ka nende hulgas peene taju ja keerulise mõttemaailmaga isikud. Kuigi raamatust see eriti välja ei tule. Seekord välja ei tulnud.

Maal käinud linnainimesi on vähe. Ma arvasin varem neid rohkem olevat, aga Kirjanikud paljastasid tõe. Suvel tundub tihti, et neid linnainimesi muudkui voorib.

Aga ju siis on need kogu aja samad mõned linnainimesed, kes siin käivad. Neil on ju raske vahet teha, nad on nii sarnased.

See nõuab ikka suurt julgust. Linnainimeselt maale minemine. Kirjanikult maale minemine.

Kuigi tegelikult on linnas käimine palju ohtlikum kui maal käimine. Ma tean. Seisin vaikselt ukseaugus ja vaatasin kohe mitu tundi. Hea valge oli vaadata, kuigi oli öö – tuled põlesid. Nad peaksid sinna Karja tänavale mõne netikaamera üles panema, nagu sigade söögikohta. Siis oleks hea talveöödel vaadata. Mõni isane oli kohe päris armas. Kuigi, kõigi sugusid ma ei osanud eristada. Täiesti ilmselt tuleb see minu vaatluskogemuste vähesusest. 

Natuke ma kartsin ka. Sigu metsas vaatamas käia on ikka palju julgem. Sea suhtes võib kindel olla – tema niisama kallale ei tule.

Ma olen näinud loodusfilmi ühest Kirjanikust, kes siin raamatus kirjutas sellest, kuidas ta maaelust midagi ei tea ega taha teada. Talle meeldib vaadata oma naba ja mõtiskleda Kirjanik olemisest. Ma olen lugenud ka mõnda tema juttu. Põhiliselt kirjutab ta Kirjaniku piinatud nabast, mis minu jaoks, selle lugemise käigus, omandab (peaks omandama) erilise sügavuse. See naba oli piinatud saanud Kirjaniku enda poolt, aga see ei ole üldse tähtis. Lihtsalt piinatud naba on piinamata nabast keerulisem ja sügavam.

Oma nabale keskendumist oli paljudes juttudes, vähemalt pooltes. See linnainimese käitumist näitav film näitas ka joodikluse suurt levikut linnainimeste hulgas. Kirjanike hulgas.

Kirjanikud tunnevad väga hästi joodikute elu. Paigutada linnajoodik maale tundub olevat lihtne – tänavavalgustust ei ole ja teekond poodi on mitu kilomeetrit pikem… Muidu kõik sama. Kirjaniku arvates.

Mina joodikuid ei salli. Õnneks maal joodikuid ei ole. Õnneks maal joodikuid enam peaaegu ei ole. Varem, paarkümmend aastat tagasi, oli neid palju. Pooled surid ära ja pooled kolisid linna. Mõni üksik on veel maal, aga sedagi mitte kauaks.

Kui ma siin maal näen keset päeva mõnes taluõues kõndimas õllepurgiga ja prussihunnikut takseerivat meest, siis ma tean, et see on linnamees, kes on tulnud maainimest ja töötegemist mängima. Maamees ei joo ka palava ilmaga töö kõrvale õlut – õlu teeb uimaseks ja siis ei tule töötegemisest midagi välja.

Endistest paarikümne aasta tagustest maa-joodikutest (kes ellu jäid) said linnajoodikud. Seal sotsiaalabi rohkem ja naps kah odavam.

Mina joodikuid ei salli. 

Seepärast meeldis mulle jutt sellest, et ei tohi maajoodikutel lasta oma lapsi tappa. Mis sellest, et tapetav laps ei olnud maalaps ja taolisi pisarakiskumise jutte on juba kümneid (kui mitte sadu) varem kirjutatud ja loetud. Kui Kirjanik otsustab kirjutada plakati, siis pole selle plakati originaalsus ja seos tegeliku eluga üldse olulised. Olulised on paksud värvid ja selge propagandistlik mõte. Tähtis sõnum nõuab edasiandmist. Ja ta oli selge: ärge laske maajoodikutel lapsi tappa.

Lisaks linnajoodikute maale paigutamisele olid mõned Kirjanikud leidnud ka teise viisi sobi teha. Nad laiendasid maa mõistet. Et Eesti ongi tervenisti üks maa. Üks maakoht. Üks kolgas.

Üks Vahingu ja Undi austaja kirjeldab oma retke maale – kolme päevaga läbitavad maakohad on kõik täpselt nimetamist leidnud: Puhja (alevik), Tartu (linn), Võru (linn), Antsla (linn), Ambla (alev), Kohtla-Järve (linn), Kiviõli (linn), Püssi (linn). Administratiivne liigitus ei ole oluline. Minu jaoks ei ole ükski neist maa. Tegelikult, vist Kirjaniku jaoks ka mitte. Tema sai oma kopka kätte – ja see tundus oluline olevat. Haltuura.

Haltuura, kui kogumiku märksõna.

Kulka on palganud töödejuhatajaks ja tellija esindajaks vale inimese. Kes pole suutnud töö tegijate suhtes piisavalt nõudlik olla.

Või ei saagi nendelt miskit paremat tulla?

Või ongi Eesti tänapäevane kirjandus selline?

Sügava ja keerulise nabaga, aga elust (maal) midagi ei tea. Elu tundmist asendab plakati maalimise oskus. Kui seegi olemas on…?

Maainimesel on talveõhtuti ikka aega. Läheb netti ja vaatab, mis on maa- ja linnainimesel vahet. Jõuab Statistikaameti kodulehele.

Kõige uuemad kultuuriandmed on 2009 – 2010 aastast (tabel KUT60).

Leiab sealt ise kultuuritegemise (välja arvatud sport). Vähemalt korra nädalas. Maal 37,7% ja linnas 35,4%.

Vahe 2,3%. Kõigest.

Uskumatu!

Päriselt ka?!

Siin peab mingi viga olema…

Mina küll ei usu, et nii paljud linlased iga nädal midagi teevad. Iga nädal ise kultuuri teevad. Siin peab mingi metoodika viga olema. Isegi kui arvestada, et küsitud on vähemalt kümneaastaste kohta – et kool ju ikka nõuab midagi laste käest.

Aga noh, statistikat ju uskumise jaoks tehaksegi.

Ju siis on ikka tõsi!

Aga ikkagi, veider on arvata linnainimesi olevat maainimestega peaaegu sama kultuursed…

Airika Harrik – Elu pärast surma (2013)

Eesti noorima prosaisti romaanitriloogia on viimaks valmis saanud ning võime nüüd kergendatult hingata, läbi on see ulmeline möll; Rändur-Annika segased seiklused saavad mingil moel õnneliku lõpu, mitmesugused armastused eri olendite vahel leiavad eluõiguse ning hea ja kurja vahekord pendeldab õnneks tasakaalu. Raamatutes loodud maailmad (peale erinevate kümnendite Eesti) on fantastilised (või nö ebausutavad), nii saame külastada Põrgut, Kuud ja isegi Taevast (kus mitmesuguste jumaluste kõrval saab niisamuti kohtuda sootu Loojaga!). Ühesõnaga, autoril on julgust ja pealehakkamist niivõrd ambitsioonikate ruumide ja tegelaste loomiseks.

Mis on mõneti probleemiks – ehk on liialt palju kokku surutud, dekoratsioonide ja seikluste pompöössus kisub veidi jaburaks. Igatahes triloogia final läks niivõrd lennukaks ja segaseks... et oli raskusi reel püsimisega. Mis värk ikkagi toimus Saatuse ja Surmaga, või noh, mida draamat. Mis täpsemalt juhtus?? Mis veider lehmakauplemine sel suremise teemal õieti oli? Harrik ei hoia ennast kirjutamisel tagasi, ta laseb teksti üpris julme stseene sisse (nt kuidas Morthin peksab oma armsa Anca surnuks (lk 115-116)), mõnelgi muul puhul tahaks ebavariserlikult küsida, et kas peab kõiksugu sadismi või, ee, veidrusi niivõrd rõõmsalt kultiveerima (kõik need Martini ja Annika taaskehastumised on ikka... natuke pervers).

Teose sihtgrupiks on ehk 10-18-aastased noored, ning sellest siis ehk autoripoolne uljus mitme muidu delikaatse teema käsitlemisel. Kuigi raamatul on nii toimetaja kui korrektor, on teksti jäänud päris palju trükiapse (mõnel puhul on sulgudes ehk autori enda toimetamismõttekesed?). Kaanepilt on mu vanade silmade jaoks päris õudne või silmakriipiv, aga jällegi – ma ei kuulu teose sihtgruppi.

Hea küll, postituses sai välja toodud mitmeid lugemisel tekkinud küsitavusi, aga samas ei saa mainimata jätta siirast imetlust, et leidub inimesi, kes suudavad ja viitsivad midagi sellist luua.

“Pagana päralt, kui keeruline selle tüdruku elu ikka oli. Imestasin juba mitmendat korda, kuidas ta üldse aru sai, millal ja kus mingi osa temast oli ja milline osa temast mida teadis.” (lk 122)

““Ma loodan, et see pole kuidagi imelik küsimus,” sai Ragnar ingli sõbralikust toonist julgust juurde, “aga kes ateistidega tegeleb? Kas nemad üldse Taevasse pääsevad?”
“Loomulikult pääsevad. Iga ateist usub sisimas MIDAGI. Ateistid on mõnes mõttes toredad tegelased. Kui nad siiski olude sunnil ehk surmasuus olles midagi uskuma hakkavad, kujutavad nad Loojat liigsete ilustuste ja liignimedeta ette. Talle endale meeldib see, et te teaks.”” (lk 241)

“Ega teda asjatult Ränduriks hüütud. Annika sai sisimas aru, kuid ei kavatsenud selle arusaamise vastu midagi ette võtta – et ta tundis end oma ande pärast mõnevõrra tähtsanagi. Veidi plikalikku uhkust, et ta oli massist erinev, polnud ju keelatud. Ta oli seda oma vanas lihtsurelikuelus juba tahtnud: silma paista, hinnatud olla!” (lk 247)

õhtuleht