Martha Wells: Allumatuse protokoll

 

Kiire, meeldivalt tundeline (Mõrtsukbot leiab jälle peaaegu-sõbra ja näeb uutmoodi suhteid inimeste ja robotite vahel), pingsate võitlustseenidega ning natuke liigub edasi ka Suur Lugu, mille põhjalikuks meelespidamiseks peab vist küll eriline fänn olema. 

Mulle kuidagi hirmsasti meeldib Mõrtsukbot ise - tema jutustajahääl, tema suhtumine asjadesse, botidesse, inimestesse. Selline küüniline ja ometi mitte, oma meelerahu kaitsev, sest see meelerahu kaob nii kergesti, korraga äärmiselt praktiline ja iseendas-täiuslik ja samas tegelikult nii väga kuuluvust ja kuulumist ihkav. 

Võibolla ta meenutab mulle mind ennast.

Ja kuna ta on selline "oh, jälle inimesed, hirmus tüütu ... ma päästan nad ära, muidu oleks ju paha", on talle ka kerge kaasa elada. Ikka eelistab lugeja ju tegelast, kes oma küünilise koore all tegelikult lahke ja soe on. 

Võitlusstseenid on ka head. Leidlikud, pädev tegelane, kel tulevad head ideed, on nii tore, ja samas vähemalt pealiskaudse lugeja jaoks meeldivalt usutavad. 

Jah, jah, ma ei saanud targemaks maailmaruumi ega psühholoogia koha pealt, ent veetsin hästi aega ja tundsin armast ühtekustunnet. Meeldis. Ja Liis Roden kujundab neid raamatuid ikka väga kaunisti. 

Loteriis varem

Loteriis veel varem

Martha Wells - Väljumisstrateegia (2024)

 

Jätkub botiseiklus ning Mõrtsukbot avastab, et Mensah on GrayCris korporatsiooni poolt röövitud - sest röövijad arvavad, et nii saaks kontrollida seda, mis andmeid on Mõrtsukbot kogunud nende salajase uurimistöö kohta ehk siis selle va tulnukatehnika keelatud otsingu kohta. Muidugi otsustab Mõrtsukbot vabastada Mensah’. Selleks tuleb reisida korporatsioonide jaama, kus röövitu tuleb kuidagi välja meelitada GrayCrisi valdustest. 

Orbiidil tiirutab Mõrtsukboti endise omaniku sõjalaev, mis peaks justkui toetama Säilitusliidust saadetud läbirääkijaid (kah siis esimesest osast tuttavad tegelased), kuid sõjalaev ei näita mingisugust aktiivsust Mensah’ vabastamiseks. Mõrtsukbot asub tegevusse ning nüüd peab kohtuma õige mitme turva- ja võitlusbotiga. Tulemus pole päris see, mis Mõrtsukbotil meeles mõlkus.

Sarja neljas raamat tundub kompaktsem kui eelmised kaks osa - võimalik, et see on taaskohtumisest Mensah ja ta kaaslastega, ning teose lõpus avaneb kangelasele võimalus legaalselt tegutsemiseks (ja noh, seeria jätkub veel vähemalt kahe raamatu võrra.

“Ma olin võimalikke stsenaariume läbi mänginud, osaliselt sellepärast, et lolle ettepanekuid tegevate inimeste hääli summutada. Mitte et mulle need hääled ei meeldiks - omal tüütul viisil on need justnagu lohutavad ja tuttavlikud. “See oleks keerulisevõitu,” ütlesin ma. Keerulisevõitu all mõtlesin ma seda, et ma sain keskmiselt 85-protsendilise nurjumise ja surma tõenäosuse, ja see oli nii väike ainult sellepärast, et viimase diagnostika järgi oli mu riskihindamismoodul logisema hakanud.” (lk 64-65)

Martha Wells - Allumatuse protokoll (2024)

Tegemist siis taaslugemisega, ja eks tuleb tunnistada, et tõlgitud variant on mõnusam kogemus kui originaali lugemine - selle kogemise järel mäletan vähe sumbunud tunnet. Aga nüüd, hea paaripäevane lugemine. Loodetavasti jätkub Fantaasial selle sarja vahendamine (Goodreadsist nähtub, et seal ilmus äsja samuti kolmas osa).

Aga jah, sisust on keeruline uuesti rääkida; eks siin jälle Mõrvarbot peab end positsioneerima inimeste suhtes - eriti peale kokkupuudet bot Mikiga, mil on inimestega eriline lähedane suhe, ta on midagi enamat kui lemmiklooma staatuses ese. Ja noh, mida õieti ajab taga see korporatsioon GrayCris, asi hakkab juba Neal Asheri maailma eellooks muutuma.

“Kes oleks võinud arvata, et südametul tapamasinal on nii palju moraalseid dilemmasid.

Jah, see oli sarkasm.” (lk 60)

ulmekirjanduse baas

Martha Wells: Tehislik seisund

Lühike rõõmus lugu, mille käigus uuritakse-puuritakse erinevaid (kaks? kolm?) kriminaalseid juhtumeid, mis rohkem või vähem üksteisega seotud. Väga asjad ei selgu aga mõnevõrra selgemaks klaaruvad siiski ja sel kitsal lool on täiesti aus lõpp.
Ükski inimtegelane väga lugejale tuttavaks ei saa, aga erinevad tehislikud olendid on sümpaatseteks kirjutatud, isegi kui nad tegelikult üsna vähe pildil liiguvad ja mõni inimestest (kolmel "kliendil" ma ei hakanudki muul moel vahet tegema kui "see on see kahtlustav tüüp", "see on see naiivitar" ja "see on see vahepealne") võiks teoreetiliselt tähtsamgi olla. 

Eemaletõukav pahalane on muidugi inimene. 
Robotid, need mõistusega, tundusid oluliselt meeldivamad. 

Tõlgitud on hästi, ühtegi piinavat toimetamatuseviga ka ei märganud ning kaanepilt on hea. Täitsa päris-raamat, ainult kuidagi hirmus õhuke. Ma paneks oma aruga kolm mõrtsukboti lugu ühtede kaante vahele ja ikka ei tuleks hirmus paksu raamatut kokku =P

Loteriis varem 

BAAS

sulepuru

Buhahooliku märkmed
raamaturiiulike

Martha Wells - Rogue Protocol (2018)

 

Seeria kolmas raamat tekitab ikka selle tunde, et need tekstid võiks ikka ühise kaane all olla. Ehk siis järjekordne peatükk sellest, kuidas Murderbot püüab oma minevikku selgitada (miks ta ikkagi korraldas massimõrva) ning aidata oma “vabastajaid” - proovides leida järjekordseid süütõendeid oma endise tööandja GrayCris korporatsiooni kohta. Seekord satub ta ühele mahajäetud maasarnastamise projektile, mille puhul tundub, et GrayCris püüab seal varjata jälgi oma tõelisest tegevusest (kui vaadata kaanepilti, siis tegu ikka üsna grandioosse kohaga - aga eks maasarnastamine olegi … ilmatu).

Nagu ikka, on tal lõpuks ikka kantseldamiseks üks inimeste seltskond, kellel ta hakkab vastutahtsi hinge sees hoidma. Sarnaselt “Tehislikule seisundile” on siingi üks robotolend, millega tekib Murderbotil interaktsioon - nö lemmikbot Miki (mitte siis seksbot, nagu eelmise raamatu üks kõrvaltegelane), mis ongi … inimestega sõber (või noh, kui keegi peab lemmiklooma sõbraks) ja mida nende poolt koheldakse üsna võrdväärselt inimestega. Mis tekitab Murderbotis muidugi korraliku oksereaktsiooni … ja küsimuse, milliseks siis tema ise on tahtnud saada (kui jätta kõrvale seriaalide vaatamine).

Raamatu vast parim külg on madistamine militaarbotidega, mis millegipärast seal mahajäetud kompleksis sinna saabujaid õige nurjatul kombel vastu võtavad. Wells ajab siin õige militaarulme rida, ning viis, kuidas Murderbot ühe õige vihase militaarboti rivist välja lööb … no see on vinge. Sellistega ta lähiajal vist ühist keelt ei leia …

Eks see kolmas osa tundub veidi vahepealne, kuigi jah, raamatu teises pooles käib ellujäämise nimel ikka tõsine möll. Näis, kas kirjastus Fantaasia jätkab selle seeria avaldamisega.

ulmekirjanduse baas

Martha Wells - Tehislik seisund (2023)

 

Sarja teine osa on eelmisega võrreldes vähe kammerlikum, pole seda suurt madinat planeedi ja kurjamitega. Mõrtsukbot siirdub nimelt iseseisvalt uurima, miks ta on mõrtsukbot. Aga nagu peagi selgub, pole inimesena esinemine üldsegi mitte lihtne … kuni ta pääseb hääletajana ühele inimvabale kaubalaevale. Aga laev … pole lihtsalt botist sõiduvahend - tema tahab Mõrtsukbotiga suhelda ja aega veeta. Mõrtsukboti õuduseks.

Aga mingi klapp tekib, koos vaadatakse teleseriaale ja laeva kaasabil laseb Mõrtsukbot enda välimust kohendada ja muud sellist, et vähegi edukamalt inimlaadse olendina esineda. Vajalikule planeedile jõudes võtab laeva soovitusel vastu töö turvaspetsialistina; seda ühe kaevandajate grupi juures, kelle tööandja on alatult nende uurimustulemused endale võtnud. Mõrtsukbotil on nüüd võimalus otsida sealt seda kadunud kaevandust, kus ta omal ajal massimõrva korraldas … aga tema uued hädapätakatest tööandjad tormavad ühest jamast teise ning … Mõrtsukbot peab neid aitama.

Selles osas on siis tervelt kolm botti, kelle/mille protokollivälise käitumisega tuleb lugejal kokku puutuda - Mõrtsukbot oma tuntud ängidega (kuigi seekord ei rõhu autor niivõrd tema introverdiprobleemidele), laevabot SUL (tema siis mõõtmatult võimsam kui turvabot, aga samuti uudishimulik ja iseloomuga) ning seksbot (mis on avastanud endas mingi tahte või midagi). Eks ülekantuna võiks neid kolme mõista kui mõndasid inimtüüpe … kui soovi on.

Eks see saab 0lema huvitav, kuidas Mõrtsukbot saab iseseisvana õieti jätkata, kuivõrd esimese osa juhtumi kohtus lahendamine on korraga jõudnud sinna, et vaja oleks Mõrtsukbot kohale tarida - ja metsik turvabot on teadagi inimeste jaoks see kõige ohtlikum bot (nagu teleseriaalidest teada). Hakka või soovima, et Mõrtsukboti jutustused ilmuksid parem ühe raamatuna - selliste lühiromaanide ilmutamine on vast nii kirjastusele kui lugejatele päris kallis lõbu.

ulmekirjanduse baas

sulepuru

Martha Wells - The Potter's Daughter (Year's Best Fantasy 7, 2007)

 

Sissejuhatuse järgi olevat see lugu nö proloogiks 1993. aastal ilmunud romaanile “The Element of Fire” ning selle teksti järgi võiks küll hakata jahtima romaani.

Kade on poolhaldjast nõid (kelle inimesest esivanem on …), kes uurib üht tapmist oma lahkunud ema mõjuvõimu all olnud külas. Naisele on üsna selge, et mõrva põhjuseks ongi Kade’i kohale meelitamine (no ta ei saa ju lasta midagi sellist oma nö maanurgas karistamatult juhtuda!), aga milleks teda otsitakse, ei tea - ta pole enam selline tuulepea, et igasugu väljakutseid nautida.

Asja teeb keerulisemaks kohale saabunud bard, kes on vägagi tuttav Kade’i varasemate vägitegudega ja kes paistab mõistvat naise motiive (üllatus-üllatus). Ja ka seda, millises ohus mees on, kui ta niiväga vabalt suhtleb nõiaga. Ka Kade’le jääb arusaamatuks bardi ootamatult julge soov nii surmava naise võimuses olla. Igal juhul, peagi saab Kade teada tema kohalemeelitaja ja ta soovi ning bard … oleks võinud jääda nõia vägitegusid eemalt austama.

Tänapäeval viidatakse Wellsi fantaasialoome puhul pigem Raksura maailma raamatutele (mida pole küll lugenud, lihtsalt sekundaarkirjandusest jäänud silma), käesoleva loo põhjal paistab see Kade’ga seonduv vähe kergemini vastuvõetav kui Raksura veidram fantaasia. Oh, ja 2023. aastal peaks ilmuma “The Witch King”.

Martha Wells - Kõik süsteemid punases (2022)

 

See kuulus sissejuhatus viimaste aastate ühele armastatuimale ulmesarjale:

“Minust oleks võinud saada pärast oma juhtmooduli häkkimist massimõrvar, aga siis ma taipasin, et võin nii ligi pääseda Kompanii satelliitside meelelahutuskanalitele. Sellest ajast saadik oli möödunud kõvasti üle kolmekümne viie tuhande tunni ja ma polnud veel kedagi mõrvanud, kuid see-eest olin tarbinud pisut alla kolmekümne viie tuhande tunni filme, seriaale, raamatuid, näidendeid ja muusikat. Olin südametu tapjamasinana täiesti läbi kukkunud.” (lk 3)

Tegelikult olen varem seda raamatut lugenud ingliskeelsena ja ega esmamuljele midagi targemat lisada oska. Lihtsalt et eesti keeles on ikka hulga mõnusam lugeda ja käesolev tõlge näib minu jaoks igati normaalne. Ja kuuldatavasti on toimetamisjärgus Mõrtsukboti teine osa. Seega, pidu kaasaegse eestikeelse teadusliku fantastika põllul.

Wellsi eestinduse ilmumine on kahtlemata vägagi üllatav (lisaks veel see, et tõlkelühiromaane just palju eraldiseisvate raamatutena ei ilmu); esimesel hetkel ei meenunudki muud kui Ann Leckie triloogia, mis oleks sedavõrd nö laineharjal ja auhinnatud ulmekirjandus, mis nii kiirelt oleks eesti keelde lahendatud (nojah, see lühiromaan ilmus küll tegelikult viis aastat tagasi, aga sarjast räägitakse senini). Aga tegelikult on muidugi veel VanderMeer ja Jemisin (see vist küll on jäänud pooleli?), ehk ka Novik (need kõik ilmunud Varrakult). Eks kaudsemalt ka Cixin Liu ja George R.R. Martin (no nende ingliskeelsete esmailmumistega küll teatud ajanihe). (Mingist YA kirjandusest ei jaga ma midagi.)

Jutt on siis ulmest, mis on trendikas just nüüd ja laiema meedia ja lugejaskonna hulgas. Tähelepanuväärne on muidugi see, et ükski neist trendiulme tõlgetest pole Eestis just suuremat müügimenu nautinud, seega ei julge ka Fantaasia kirjastusele suuremat kassahitti ennustada. Kuid vähemalt on see ilmunud jõudsalt enne jõule ning see on korraliku välimusega, kena lisandus pühadesäras kuuse all. Või nii.

“Kõik seisid ja vaikisid. Ma sain nende näoilmetest aru, et nad kõik mõtlevad pingsalt. Kesksüsteem, mis juhib nende baasi, millest nad sõltuvad, et saada toitu, varjupaika, filtreeritud õhku ja vett, üritab neid tappa. Ja nende poolel on vaid Mõrtsukbot, kes lihtsalt tahab, et kõik jääksid vait ja jätaksid ta rahule, et ta saaks terve päeva meelelahutusvoogu vaadata.” (lk 71)

ulmekirjanduse baas

Martha Wells - All Systems Red (2017)

 

Üllatusega avastasin Sulepuru blogist, et see lühiromaan on nüüd raamatukogust saadaval ja eks uudishimu sellise nüüdisulme fenomeni vastu sundis seda ka laenutama. Tulemuseks siis kaks päeva mõnusat lugemist.

Sest Murderbot on päris hea meelelahutus: tegemist poolinimkloon-poolrobot turvarobotiga, mis on häkkinud endale  vabaduse omanikfirma rakmetest ja soovib teha vaid minimaalsel tasemel “palgatööd”, et muul ajal saaks omaette jälgida teleseriaale. Ainult et järjekordsel töömissioonil läheb tellijatel jalgealune väga kuumaks, sest Murderbotile määratud planeediuurijate grupp (vähe erinev hiljuti loetud Simaki lähenemisest; siin on see puhtalt äriline tehing, kus uurijad saavad kompaniilt nö kogu paketi; muuhulgas siis turvaroboti iga kümne inimese kohta) satub sellist planeeti uurima, kust oleks oodata hoopis teistsuguseid kasumeid - ja mille nimel on siis keegi valmis kõiki planeediuurijaid koos turvarobotitega rajalt maha võtma. Murderbot pole sellisest võimalusest kohe üldse mitte vaimustunud, sest nii kaotaks oma salajase iseseisvuse … ning ellujäämise nimel peab ta omale määratud uurijatega koostööd tegema. Millel on muidugi omad tagajärjed.

“Gurathin turned to me. “So you don’t have a governor module, but we could punish you by looking at you.”

I looked at him. “Probably, right up until I remember I have guns built into my arms.”

With an ironic edge to her voice, Mensah said, “There, Gurathin. It’s threatened you, but it didn’t resort to violence. Are you satisfied now?”” (lk 107)

Tegu on siis kõigi eskapistlike ulmeintrovertide lugemisrõõmuga ehk siis vähe ülbe robot, mis ei taha tolereerida miskit inimjama … väljaarvatud teleseriaalide vormis (kus pole küll liialt palju kehalisi tundlemisi, sest see jätab ta täiesti külmaks). Murderboti nimi on selle olendi eneserefleksioon - kuivõrd tal pole turvarobotina just kõige puhtam minevik (põhjuste üle võib muidugi vaielda); seega üpris tihti jõuab ta olukordadele reageerides selleni, et tegelikult võiks ta üpris massimõrvarlikult reageerida, kuivõrd ta kord on juba nii käitunud. Aga … ta ei tee seda. Ja ta ei unista ka inimeseks saamisest või ühiskonna liikmena võrdsetest võimalustest (a la Ann Leckie või Becky Chambersi … olendid), ta lihtsalt tahab, et ta rahule jäetaks ja lastaks teleseriaale jälgida. Nagu me kõik sisimas soovime.

“What was I supposed to do, kill all humans because the ones in charge of constructs in the company were callous? Granted, I liked the imaginary people on the entertainment feed way more than I liked real ones, but you can’t have one without the other.” (lk 116-117)

ulmekirjanduse baas

sulepuru